Ühel kuldsel sügispäeval, kui mina kihutasin suure lennukiga läbi selge taevaruumi Moskva poole kirjanduskursustele kirjatarkust taga nõudma rappus Moveli Nikolai Petrovitš ühes killas kahe kambamehega, paksude, raskete juba lume tiinete pilvede sees tillukeses kõikidest metallosadest ärisemas vesi lennukis, mis hoidis kurssi Taimurrile polaarrebaseid küttima. Lennuklartsatas oma paat kõhule ühel peaaegu paljaste laugete kallastega järve sõõril ning peletas sealt lendu pardi Jahane parvi. Kütid meisterdasid ajupuudest parve ning viisid oma moona ja asjad sellega kaldale. Lendurid lasksid linde nii palju kui süda lustis, korjasid need veest kokku, surusid jahionn ihalevatele küttidele kätt ning lendasid minema. Et tulla tagasi detsembri keskel sellesama lennukit Põgatsiga. Siis juba suusad all. Vana pehkinud hütt, mis oli peassina ühe lisajõe kaldal üles raiutud juba hulk aastaid tagasi vajas põhjalikku remonti. Kaaslased tegid Koljale ülesandeks viia võrgud sisse ning püüda kala haugutiseks ja toiduks nii enestele kui ka koertele. Ise jaga, hakkasid jahimaja seina uusi palke panema, hüti paikkama ja lappima. Lasknud sisse kaks võrkmõrda ühe järve ja teise hüti kohale tõdeta jõkke hakkas koolja raiuma auku, milles pidi mähendatama kala, nii et sealt leviks lehka ja võimalikult kaugele raiusse Kalamees seal auku nüüd pikka või lühikest aega. Aga võrgud ei andnud talle viimaks enam rahu. Tal oli kange himu teada saada, on sinna midagi sisse läinud. Ta läks tuppa kaldast alla, vee äärde. Võrku ei paistnud. Hea, et ta oli taibanud mõrra nööri otsa kalda kinni taha siduda, muidu polekski mõrda üles leidnud. Ta proovis parvelt võrku üles tõmmata, see ei liikunud paigast kuskil kinni, kahetses Kolja ning hakkas mõrra sellist lapates edasi liikuma, lootuses mõrda niiviisi lahti päästa. Aga niipea, kui ta kaldast veidi eemale oli saanud ja vette vaatas, oleks ta peaaegu üle parda ääre lennanud. Kalad olid mõrra uputanud. Suurivaevu kolme mehega sikutasid nad mõrra veest välja. Nelmad, džiirid, siiad, hambukad, Havid puha paremat sorti kala. Selgus, et mõrralinas oli aknaid, millest mees oleks läbi mahtunud. Nad otsustasid mõrdade valvamisega kärmemad olla. Et muidu jäävad mõrralinast viimaks järele paljad nöörid. Järvest saadi rasvast nõretavaid paksu seljaga Peledeid ja hulganisti prügikala. Tehti maha peledit, varutakse talveks jääd, seda maitsvat kala vinnutatakse ka, kui aega on kojuviimiseks. Kogu muu saak, läheb meelitus söödaks polaarrebaste küttimisel. Paik püünistega on hea haugutis pool asja. Innukad kütid koputasid kaks röögatut auku sööta täis, ise parkisid küpsetatud ja suitsutatud kala, niiet ägisesid ja sulatasid talve kõige tuimemaks ajaks varuks tünnitäie kalarasva. Ka lumepimeduse vastu on kalarasv kindel abinõu. Ilmad olid tuulised ja külmad, kõik ümberringi oli kõlisevalt selge. Sööta aukudes ei tahtnud lehkama minna. See oli küttide ainuke mure. Ja nad otsustasid, et kuna kalaaukudes mädanema ei lähe, peab seda hütti soojas pidama. Niikaua kui haisema hakkab ja kui mattabki hinge, tuleb kannatada välja. Nad Loogasid tundra silmaametite ringi Riipsisid sinikaid, mida siin-seal veel varte küljes oli ja roobitsesid sambla seest jõhvikaid. Kümmekond versta jahimajast tuulest lihvitud ja sohu neeldunud kaljurahnude ümber oli väike lehismetsasaareke KUS punetas palukaid pohlamarju. See oli väikesalu puudaga nagu jändrikud, moorid, räsitud okslikud ja seenetusest järatud. Poolad olid viletsad, ribud, aga ikka maius ikka rõõm ja pääs mines Corbuudist. Osavate kätega poisid triivisid terve tünni pohli täis ja kallasid keedetud vee peale, et marjad ilma suhkruta raisku ei läheks. Nad palvetasid endile küttepuid, nii et talvega poleks jõudnud ka ära kütta. Ja panid sinika meski käima. Et ei peaks enne päris töö algust piirituse kallale minema. Hooaja algus oli edukas, polnud midagi ütelda. Koolja ning ta noor kyllaline Arhip olid täis tegutsemist, õhinat ja isegi ülemeelikud. Mida artelli vanem iganes käskis, tõttasid poisid kohe jooksujalu tegema. Vanem oli kogenud mees nii sõja kui ka vangimaja läbi teinud. Siinkandis peassina järve ääres oli ta raiunud kelsast maad, oli käinud kaluritega Jenissei suudmealal oli sopka kärestiku kandis küttinud tiigreid ja püüdnud peluugat. Ta oli proovinud lihtri peal Kypri ametit ei istunud invaliidi töö. Tema oli harjunud ohtuderikka ja pingelise eluga. Rahutu hing ihkas liikumist, avarust ja õnnemängu. Headest eelaimdustest pakatamas lippasid noored kütid tundras ringi, rühmasid metsasalus, paugutasid järvedel tõitud Õppkast kala ja jõhkasid puid saagida. Neile oli kõik üks Lõmps ja trall ning nad ei märganudki ühte asja. Artelli vanem jäi iga päevaga süngemaks usasemaks. Poisid tegid tema kulul nalja, ristis vanem ennast puunotile istuma, tõukasid nad selle alt veerema, pealik, pikali maas, poistel hambad laiali. Või jälle peitsid vanema lusika ära või toppisid plärusse tikuväävlit. See läks nagu rakett kul, vanem sele läitis. Õhtuti ja need olid nüüd iga päevaga ikka pikemad ning pikemad. Patrasid poisid anekdoote ja unistasid valjusti. Saame hea noosi, polaarrebaseid. Lendame, kargas see tagasi ja võtame sulle pealik naise, kelle parem kints on juba üksi seitse puuda ja üks diskolmkümmend, kaks kilogrammi vaataga julgesti tulevikku härra tagasi way, mis möödas, pole mure. Aga mure on söömise ees, pistis vanem endamisi vahele. Õigus, poisil, õigus. Kes teab, mis nägude siis näitate? Taud hävitas tundras lemminguid nagu teaduslikult nimetatakse pügalat hiirt põhja kõige pisemate tigedamat närilist. Lemminguid on tundras toiduks kõigele elavale. Isegi tell Mac põhjapõder pistab ette sattunud lemmingu kinni, nii et ei pane isegi tähelekaardist, polaarrebasele on nad aga põhitoiduks. Jõgi oli lemmingute surnukehad kaasa toonud ja sellest need kalad siis tud õpetas, kehasid ja rammu läksidki. Juba tol esimesel päeval, kui rõõmust pöörane kolka neid röökides võrkude juurde oli kutsunud oli vanema süda võtatanud ning valutama hakanud. Kui lemminguid enam ei tule, ei tule ka polaarrebaseid nende ränne ehk teaduslikumalt ütelda. Migratsioon kätkeb palju kõiksugu mõistatusi. Ainult üks asi on igavesest ajast igavesti. Selge see, et polaarrebaseid nagu kõik muugi elu hoiduvad sinna, kus on toitu. Ega läbirändajad üksi. Ka kohalikud lähevad mujale, sest kellel oleks himu näljasurma kõngeda? Juba esimesed külmad, mis epistasid maale raudse kooriku järvedele kõlisema jää tõidule tundra laialainena nähtavale ulukite segased rajad. Polaarrebased sõid alles jäänud lemminguid, karihiiri parvedes maha jäänud haigeid linde ja kõike, millel elu sees ning liha lõhn küljes. Ringi kolavad polaarrebased panid toime rünnakuid söödaaukudele. Kolka Jarhip kihutasid neid rõõmsal meelel taga ajada ning kõmmutasid püssidest. Said maha kümmekond loomakest, kuigi rikkusid neil kõvasti nahka. Ohohoo Alt hõikasid poisid. Rebased ronivad kohe Rodus laagrisse. Ja olekski roninud. Oleksid rüüstanud küttide tagavarasid ja jätnud nad näljasurma, kui artelli vanem oleks lontu olnud. Kohe esimese lumega, kui mees nägi rebaste tallermaad jahimaja ümber, oli ta käskinud vinnata kõik proviandi pööningule panna tünnikaantele raskusteks, kivid peale matta söödaaugud kivimürakad ja ajupuude alla. Oma kergemeelseid kyllalisi usaldamata hoidis vanema terase silma isejahul ja soolal peal. Ta pani jahimaja igasse nurka üles hiirelõkse ning pidas hoogtöö korras hiirejahti. Ja siis ükskord olid hiired kadunud, oli vaikinud nende öine vargalik ravim, kriipimine, julge piiksumine. Siis ränsatas vanem narrile, ajas jalad sirgu, panid käed kukla taha. Ei suitsetanud, ei maganud, ei rääkinud. Ja kui oli pikka rusuva ja mõtteid mõlgutanud, teatas asjalikult isegi nagu liiga asjalikult. Rebaseid, igatahes ei tule, poisid. Kütid olid rabatud. Nad olid külmade tulekut ja tuuli oodanud, nad olid juba maitsta saanud üksinduse vaevu, aga lahutanud meelt lootusega. Varsti tulevad redased, siis pole enam tusa tujudega aega. Küttimist ei tule, raius vanem ilma armuta. Rännul olijad lähevad siit näljapaigast mööda, siinsed teevad hiirtega ning kõigega, millele hammas peale hakkab puhta töö. Ja kaovad siis samuti põhjast minema, lähevad mööda maad toitu otsima. Ja mis siis meie nüüd teeme? Võime minema hakata, poisid teha Narda, panna toidukraami peale, asuda ise rakkesse ja kuni lund alles vähe. Paljusid Maadon Kudamina siin enne küttimas käisin, läksin aga Eelija püsse kandi järel mühatas pealik, kaarte küll välja ei antud. Poisid, ehkki tuulepead olid elust siiski üht-teist kõrva taha pannud ja tundrast nii mõndagi kuulnud tuli minna pikki-pikki, mõõtmata kilomeetreid ilma telgite ilma veo koerdeta. Need kolm käigu peal juhtumisi ostetud loitsud, olid küll osavasti hiiri püüdnud ümber järve jäneseid taga ajanud, nagu arust ära tundras ringi nuuskinud, viimaseid elusolendeid laiali peletanud, otsatult kala kugistanud ja ise keskiskiselnud. Aga kahte neist Londudest ei olnud enam olemas. Ühe oli mööda läinud, polaarhundikari lõhki kiskunud. Teine ujur, loom ja uljas sell oli Volkssõnud lahvandusse üht haavatut parti ära tooma, kes vees pakase tulekuni oli vastu pidanud ja oli nii hästi iseenda kui ka pardisedavõrd ära ajanud. Et lõpuks oli jõud otsas, üles ronida ei suutnud ja vool kiskus ta jää alla, saak hambus. Viimast kolmest koerast käskis vanem hoida rohkem kui oma silmatera. Palju see minek vähemalt aega võtab? Ärritus, aga jumalale tänu, esialgu veel mitte. Vaen. Artelli vanem keeras pläru, panin sellele rutamata tuld. Pistis siis oksarao ahju tõmbeauku ega pööranud kaua pilku punastelt tuleliikidelt. Ka seda ma enam ei tea, poisid, ohkas vanem. Kui lumetorm ei tule, kui läheme kõigest väest, kui veel ringi tiirutama ei hakka, kui me purrelemaile. Kui õnn meile selga ei keera, siis nii palju, kui mina jagan, saame poole kuuga pärale. Vaikselt kuid mõjusalt kõneldes pani vanem erilise rõhu sõnale kui otsekui sellele ringi ümber tõmmates seda kuulama, kaaluma ja ette kujutama sundides. Kui, kui hakkasid poisid vanema sõnades rahutustavades Torisema ja nende doonori umbes säärane, nagu oleks pealik neid ninapidi vedanud ning nüüd kõiges süüdi Muidugi süüdi tõotas näärise riskimürki makale, kiusas ja kihutas üles ja nüüd noorte küttide pilgus välgatas vaen, soov veeretada see mitte veel päris õnnetus, esialgu kõigest ebaõnn, kellegi teise kaela võõrdumuse sööbiv rooste oli jõudnud juba poistesse puutuda ning oma pikaldast hävitustööd alustada. Esialgu ei mõistnud nad ise veel, mis on. Esialgu tõukas neid veel jonn, et näe, lubati kommija ei antudki, mitte aga surmaohutaju. Ebamäärane ärevus ajas poisid rahutuks kuid nad surusid selle maha ja ärritusid sellest ette nähtamatust, nende meelest mõttetust jõupingutusest ise üha enam. Nad olid valmis tööks. Neid oli tagant tõuganud edu ning jahiime ootuse ülev tundmus. Kuid talvisest uimase Dumas tundras ei aita isegi edukas jaht mahajäetuse tunde ja nukruse vastu. On juhtunud, et isegi kogenud kütid ei lähe enam välja püüniseid vaatama. Skorbuudi küüsis on heidetud narrile ja hinge ahistusest rõhutuna kaotatud usk sellesse, et maailmas kuskil veel elu ja inimesi on ning kidunetud ükskõikselt ja tuimalt üksinduses vajudes kleepuva une lummusesse ning kandudes ikka kaugemale ja kaugemale ääretus vaikusesse, mis vabastab muredest ja ärevusest ning tehasi hirmsast, hinge ahistusest mis imeb inimeste endasse nagu raba laugas. Sellepärast oligi vanem tulnud püügitööle mitme mehega, kolm ei ole, kaks rahvast on rohkem tuju uhkem. Poisid ei paistnud hellikud, olid töötegijad, tugeva kondiga, perud ja lustlikud. Kui oleks oodata polaarrebaseid. Kui õnn poleks neile selga pööranud, oleksid nad nii tundrast kui ka talvest üle olnud. Aga kui siia jääme, jõudis vanemani jonnakas küsimus. Poistel oli veel võimalik endale trotsi lubada. Umbes nii, nagu oleks tema vanem siin nende mammake ja Mamaga just selleks mammake ongi, et oma lapsukestelt laimu ja solvanguid taluda ning lööke nendest ja oma kojast kõrvale juhtida. Kui siia jääme, kordas vanem ja vaikis, siis. Poisid ei seganud teda. Kiiret polnud kuhugi. Tõmmanud pläru lõpuni ei rutanud pealik seda põrandal laiaks nagu ta kyllalised vaid sülitas konile peale ja poetas ta roostes konservitoosi nagu hoiukarpi. Ringi roitava inimese igaveseks juurdunud harjumus hoida talvitamisel kokku mitte ainult iga leivaraasu vaid ka tubakakübet. Siis tõusis vanem ahjuverest üles paindus laial looke. Tema rõuge armilist otsekui kupatatud nägu kattis tunud kortsurega. Pealik oli paugupealt vananenud. Vanema endasse pööratud pilk libises akna silmale. Selle taga oli valge. Seal oli lauge ja ääretu lumeväli. Selle keskel ujus hütt nagu üksildane laevuke. Ei kuskil kallastega rahuranda, ainult tühjus astusele laevukesel ajalt alla. Ja vajutasin ning jääd hõljuma hõljuma ilma otsa. Kes neid rebaseid teab, poisid, jumal, isa loomakesed. Võib-olla tulevad veel. Vanem kõneles loiult just nagu kõrvalistest asjast. Just nagu mõlgutaks, pea asja mõtteis. Ta ei suunanud enam, ei tarvitanud isegi kuradit. Vanema toimingud lähtusid hoopis teisest moraalist. Kui enne. 39. aastal võtsid polaarrebased kätte ja läksid oma rändega läbi laagrikohtade ja asulate. Ei karkas, püüti neid tohmanid solgiaukude äärest. Virnastajad, naised ajasid neid puuladudes Riitade vahel taga, lopsisid laudadega maha looduse mõistatus. Pealik vajus uuesti ahju ette kühmu krõbises ja suitsetas. Suitsukiht hütis oli paks nagu ahvena silt lõikamine noaga. Aga kui polaarrebaseid ei tule? Me võime ju ka 11 maha lasta. Mismoodi? Lihtviisil püssidega vanem Craitzis pead? Mina seda ära ei seleta. Tüdimus viskab meestele igasuguseid vigureid. Me peame otsustama, kui minna, siis aega viitmata. Kui jääda, siis selle üle tuleb eraldi jutt. Õhtu järelemõtlemiseks, lähme laiali, igaüks ise kanti ja mõtleme veidi järele. Pange nupud tööle, poisid, pingutage ajusid, kui teil seal on, mida pingutada. Poisid luusisid kogu õhtu tundras ringi. Võtsid Ööstki, lisailm oli ka, just paras oli tuulevaikus Kerge pakane torkis tegi ninasõõrmed ja hingetoru lahedaks südame kergeks. Pea selliseks kangeks jäänud kehal oligi hea kerge liikuda, suuskadel liuelda lennata. Silm võttis nii kaugele, et maa selles kauguses tõepoolest kerakujuliseks ümardus. Kera küürulaga oleksid nagu Vahitornid oma jäätunud aknaavasid vilgutanud. See oli jää, mis mereäärsetel kaljudel vastu sätendas. Ja kui nende peale kaua vaadata, hakkasid kaljud liikuma ning pudenesid laiali. Mereranna jäätunud kivide kohale jäi päike Riivukeseks rippuma. Just nagu oleks ta taevas äkki ülearune, rippus, rippus ja kadus nagu vanatühja kesta, neelas selle jäägitult ja imes endasse kitsuke punetav neel mis kaljude kohal oli avanenud. Ja oligi kõik nii hästi tumma helepunase prao kui ka valge lume välja mille kohal veel veidi väreles ning hõõgus veretav taevariba kattis üha tiheneva pimeduse loor. Tundra vajus sügavasse vaikusesse. Varjud esialgu alles liikumatud ja samuti vaikivad. Laskusid ülalt peale, lämmatasid valguse ja pressisid ilmaruumi, ahtaks. Talvitajat mõistsid. Päike oli kevadeni looja läinud ja iga mehe süda kiskus rinnus kokku kujuteldamatu lahusolu külmust uhkas läbi sisemuse. Pilkase pimeduse taju oli küttide hinges nii valdav ja selge, et nad üksteisest lahus luusides kokku rääkimata otsustasid. Lähme minema. Siis värahta, tundras, miski. Lumeväljad läksid liikvele, ilmaruum lõi kõikuma ja kord siin, kord seal särtsakas sädemeid. Ning taevas alles asjad tume, raske ja tühi, lükkas äkitselt pärani kirka ja muutliku valguse värvid. Hinge Arsid õud ning vaimustus. Oli tahtmine põgeneda, kuid puudus võim enese üle. Keset öist sädelevat tundrat seisis koolja, seisis Arhip ja seisis hüti juures artelli vanem. Ja kõik naeratasid hämmelduses rõõmsalt. Mõistmata, mis nendega lahti on. Kust see kergendustunne? Jahihüti juurde tulid kütid ühe korraga siinsete paikade kohta hilisel ajal. Vastu tormas neile peni šaburko kellele oli pandud peremehe liignimi kättemaksuks selle eest, et tooli kasutanud küttide väljapääsmatute olukorda ja nöörinud neilt ennekuulmatut hinda. Külma auru välja pahvrides vajusid poisid hütti ja kuulutasid ühel häälel. Siia jääme. Ega jäämine veel hädavale. Kui aga jäämisest viimaks häda ei tule. Sittagi ei ole meie esimesed ega viimased mis me ikka ilma saagita minema, lähene asjad siia jätame ja leppetrahvi maksame. Neini otsustab koolekti. Koolektiihhon jõud. Teinud söögi soojaks, võttis vanem tagavarade hulgast pool liitrit piiritust, kallas sõna lausumata kruusitäis, tõmbas tupest pussi, sutsas endale särtste kätte ja pilgutas piiritusse verd. Poiste näod venisid pikaks, külma, judin käis naha alt läbi panamas, napakas nad, kõik need endised on põrunud. Sa ei oska iial aimata, mis neile pähe võib lüüa. Kraps kolka käest kinni, särts bussiga sõrme, juba pigistab vanem ta verd kruusi. Arhip läks näost valgeks ja hakkas ukse poole taganema, et hüvitist jalga lasta, aga jõudnud vanem nabis ta kinni ja lõikas ka temale sõrme. Piiritus läks verest punaseks silmale eemale tõugevaks. Poisid vaatasid tuusaselt, ootasid, mis edasi saab. Vanem niisutas gramme piiritusega, andis käsu sõrmed kinni siduda. Läitis küünla ja tilguta, sütti igasse nurka vaha pomisele sisekoledat lausumist. Lahkel tunnil laususena. Sandil ajal seisab ait paksu metsa, suure vee, iseenese ja oma seltsimeeste palava punase verre. Oma südameaugu, higi, piiskade ja oma elu hinge kinnitusel lausun oma lausumise. Sina silmitut, usk, sina, Kont, madus, Corbuut, sina näljavalu, sina külmakoll. Minge meist ära, päripäeva. Tujutage allatuult, sulanage sulast, vahast, pimenekesest leegist, pageiast, kurtuge, kuulmata, vannetest, kärvake pühast ristist. Minu nõiasõna vastu saab ainult see, kes kisub kyllale põleva valge Alatori kivi. Ei päevlikku, ei ööaegu, ei hommikuse koiduga ega õhtu Ehaga mitega argipäevalgi, ei meesterahvas, ei nõid ühes oma nõiaMorriga ei naisinimene ükski keskealine, ükski vana muld. Ei vana tundra, nõid ei saa minu lausumise vastu, mis on õige ja kindel. Aamen. Vanem sulatas küünlalaua külge kinni ja jäi raamestunult vait. Ütleks valgemaks, hakas julgem olla. Mitte nagu peeru või ahju kumal. Nad olid õli ja küünlaid hoidnud, olid valgust saanud kõigest, mis parajasti kätte juhtus. Enamasti põletades kaltsuribasid kalarasvaga. Poisid kobisid naridele, tõmbasid jalad enda alla ja vahtisid vanemat, silmad pärani peas. Vanem Kallas piirituse kruusidesse, käskis lauale ligemale tulla, tõsta kruusid ja hoida neid üleval ning vaadata üksteisele silma niikaua, kui tema vanem sõnumistanud. Ning korrata sõnahaaval kõik talle järele. Poisid, näod Kohklikul muigel nagu öö kullidel. Nügisesid ja podisesid hakatuseks mingit eel juuru merest, ookeanist, saarest, Puiaanist, metsloomast, luusijast ja lumest nende eest. Siis aga käendus luguga tõsiseks. Kas tulgu jahiõnne või ärgu tulgu. Valitsegu üksmeel, kas meeldigu vanema sõna või ärgu meeldigu kuulata, tõrkumata ja hoida, et üksteise vastu kurjus südamesse ei kogu. Kas olgu halb või olgu hea, lao kõik lagedale, päevane otsas, käes on öö. Lumi matab hütti ja haud valmis. Tööliikumine, rääkimine, rääkimine, Saint aeg, kui ühte ei hoia, on ots peal. Raiudel rennid Lõukuda ja lõksude alla, et looma ära illemastaks, kui ta püünisesse juhtub ja teised elukad või hiired närima ei pääseks. Püüniseid panna hästi palju rebase, karjusid, ei ole oodata. Nii et peab visa olema. Haugutist ei maksa kokku hoida, las haiseda tõmbab neljajalgse illi. Valgust on napilt. Sutsuke päeva südamel, nii et joosta tuleb kiiresti. Ometi peab ennast hoidma, ei tohi nahka märjaks ajada. Kui üks külmetab ja tõbiseks jääb, on kõigil häda käes. Meie leping on kinnitatud verega. See on surmaleping. Oleks pidanud soonest verd laskma ja paljalt jooma, aga kahju oli, teist ei hakanud noor tihu veristama. Vanem liigutas kokku pandud sõrmekolmikut kruusi kohal kuuksatas õhu välja puhudes ning läigitas sõnutud nõiajoogi suhu. Siis pühkis suu käeseljaga üle ja hakkas kergelt vinnutatud peleti saba joomaajale peale närima. Tema noored kyllalised võtsid verest roosa piirituse Bastikkuse judinal ära raputasid end ning hakkasid kala ragisema. Üks asi veel, poisid jätkas vanem oodanud, kuni nad hinge tagasi saavad ja suupistet peale võtavad. Soolase vohmimine olgu piiratud lume ja Mimine keelatud leivaga olla. Kokkuhoidlikum. Toidu tegemisel ajate jahuma. Šaburko saab Norni vats paks nagu kindralil. Ja iga tund iga silmapilk pidage meeles. Tundras on hullem ära eksida, kui teedeta taigas. Piiritus võttis poisid pehmeks, südamed lahedamaks, õnnis tunne voolas mööda keha laiali. Koole aitab neist käskudest, keeldudest tegid nad vanema jutule lõpu.