Jassinale tud õppele ja kogu taim õrrele laskus talv. Lumi tasandas jõeorud kallastega triiki supsatad sisse, annab sumada, enne kui välja saad. Lumi veel mitte läbinisti külmunud, oli alles pehme, jumal tänatud, ei lõiganud veel nägu verele. Mere äärest erendanud kaljud oli üksainus hääletu. Kõik lahustanud ja endasse neelanud. Lumi oli matnud metsasalu, mis saarekesena tundrat trotsis. Lumeväljad ja taevas sillerdasid ning pillusid silmale lõikab valusaid sädemeid. Mida sügavamale tallesse, seda elavamalt kõik helendas ja liikus. Ent põhjavalgus ei kohutanudega lummanud kütte enam ning maani ulatusse nüüd ikka harvemini ja hajusamalt. Vabade marutuulte ja padu tuiskude aeg oli ukse ees. Kui ilma pidas, tõttasid kütid veel virmaliste valul püünise liine läbi käima. Põues vaevu hingitseb lootus. Siis plahvatas polaartuisk, viimaks valla, kihutas kütid talvemajja, sulges nad hütti, ajas akna kinni, ummistas ukse ja surus nad lumevangi. Ainult korsten oli veel lumes kindlalt püsti ning puistas tuuleteele sädemeid ja Tubrutas elavat maadligi. Suitsu. Aeg liikus teosammul rääkida ei olnud küttidel enam midagi. Kõik oli ammu räägitud, teha polnud hütis midagi, kõik oli ammu tehtud. Tuul aga paisus üha metsikumaks ja raevukamaks. Ta keerutas lumetundra kohale üles. Maa ja taevas ühinesid. Koos keereldes lendasid nad kuskile ilmaruumi kus ei olnud ühtegi pidet, jahimeeste hütt, kõvasti lume välja pitsituses. Suitsu, Tubrutus korstnasuul lendas kaasa Keerles, kes Ulungit vilinat ja Marduse naeru. Jäätunud aknas värelas vaevumärgatava täpikesena ahju tule vastuhelk rõdeles nagu sitikas siia-sinna ja otsis prakkest paksude jää ajude vahel. Ning ainult see valguse piisake see tähe kiireke, mis end välja pilkases pimedusse puuris kõneles veel maailmahoone püsti püsimisest. Aja ringi päevi, öid sai määrata kella ning lisaks sellele šaburko järgi hütis aelemisest. Unine peni tahtis kord päevas õue ja harjutas selle käima normi sisse ka peremeestele, kes olid tahtetuina vaikimis vajunud ja tegevusetust lõtvunud. Nii ei viitsinud enam hüti ümber lund rookida, põrandat pühkida ega isegi süüa teha. Vanem sikutas oma osa mehi kraedpidi naridelt üles, sundis neid võimlema, mõtles välja mõne tükitööd või pajatas neile oma elujuhtumisi. Ja nagu näha, oli see elu tal tõesti olnud nii sisukas, nii seiklusterohke, et pajatusi piisas pikaks ajaks. Poisid kuulasid, imestasid, kui palju küll võib üksainus inimene olla näinud, läbi elanud ja kogenud. Ja nad soovitasid vanemal kunid targemat teha, ei ole sellest kohe rumaan paberile panna. Vanem oli valmis küll, aga hütis oli jõuna vähe paberit, kõigest mõned vihud. Eks ta pärast vanas põlves istu ehk muidugi ükskord maha ja pane rumaani kokku. Aga enne kuulaku poisid ikka edasi. Vali talv ja tuul, mis ei lõiganud läbi üksikkehast, vaid ka hingest õpetasid kõiki hädapäraseid asjaajamisi toimetama linnu moodi peaaegu lennult. Arhip ei suutnud niisuguse tuulispasarežiimiga kohaneda, temast selleks kõigepealt sisse väga vaevaliselt. Välja tuli aga veelgi vaevalisemalt. Ta külmus tuule käes alati nõnda ära, et kalpsas tuppa tagasi püksid kootidel, suutmata neid enam kinni nööpida. Üks kord venis Arhipi õuekäik sootuks pikale. Vanem saatis kooljakillamehele järele. Piht kasukat õlgadele tõmmates tundis koolja ootamatut viha vahku. Et see õgard lõhki läheks, leidis ka aja kükitama jääda. Äigan kaikaga üle turja, siis teab. Kütibrigaade oli Arhipi toonud koolja ise. Nad olid töötanud koos taksopargis. Üks oli taksojuht, teine lukksepp Arhip põlvnes vanausulistest ja ehkki ta oli pikaldase mõtlemisega ning mitte just eriti kärmete kätega, oli ta siiski töömees, oli kokkuhoidlik. Ja kui vähegi võimalik, siis oma raha eest ei joonud. Artelli liikmena oli Harrip paistnud kindel, tugev ja mis peaasi, kuulekas aga nüüd äkitselt esimesena ära vajunud, üha sagedamini hambaid näidanud tüli üles kiskunud. Esialgu oli nii kooli kui ka pealegi ennast veel valitsenud. Oli katsunud sellest vana ja haruldase nimega viriibilist mitte väljagi teha. Aga pikkamisi oli kõik Arhipi juures neid riivama hakkanud, isegi tema nimi, mis neile enne nalja oli teinud, läks viimati vastikuks. Arhipi hüti ees ei olnud. Kolja huvikas korra uikas teise. Ta hääl oleks nagu suuservalt lahti murtud ning siinsamas tuule keerdudessegistude lumme mätsitud. Vanem, kes hõiget kuulis, röögatas, kargas püsti, surus karvuse silmini, viskas šaburko Narjalt õue lumekeerisesse. Ta pühkis ise järeleladudest tuliseid kuradeid. Šaburkoleidis Arhipi silmapilk üles. Jahimehe, kes seisis hüti taga. Püksid paksult lund täis, hoidis neid paigal, katsus karjuda, aga lumi toppis hääletoru kinni. Ekspurgaa olud noorukese küti peassegi keerutanud headeleta ringi jukerdama ei läinud ja jooksu ei pistnud, kui hütt käest kadus. Muidu oleksid ta päevad loetud olnud. Kui pikukese aeg nüüd oli, aga mõne koha oli külm jõudnud Arhipil ära võtta, küll ta suu oli kokku kämpunud, isegi hambad ei plagisenud enam. Sealt kostis vaid ininat ja silmist jooksid pisarad. Kabuhirmus, hing rinnus kinni, lohistasid kaaslased, Arhipi hütti, lükkasid narile ja hakkasid teda hõõruma. Arhipsay sooja kangestus läks üle. Vanem luges issameie õpetuseks peale ja andis kogu artellile korralduse, niikaua kui tuulemöll kestab toimetada oma asja toobrisse. See labane operatsioon läks ainult vanemale ilusasti korda, poisid piinlasid, nad häbenesid teineteist. Kes on haiglates või hospidalides lamaja haige olnud, teab, et niisugune sundvärk on hullem kui mistahes nuhtlus. Jälle oli Arhip esimene, kes vastu ei pidanud ja marru läks. Sina oled paraskiga harjunud ja kükita siis selle peal mauratas ta ning sättis ennast õue minema, olles unustanud, kuidas ta alles üsna hiljuti ära külmus ja hundina ulgus, kui teised teda hõõrusid. Kolja oli Arhipiga solidaarne, samuti mütsi, tuustak pähe ja õuevanemale ühe hüppega ukse juures ja poiste kasuka rinnuses kahe käega kinni. Piimavasikad. Röögatas ta nagu metsaline, et mina hakaku teid kombusid ja muisud rulle lumest välja rookima. Ta tõukas kummagi oma narri poole. Lõi veel jalaga takka, mitte küll valusasti, aga metsikus vihas. Ja sõitles neid pikalt ning kangesti solvavalt nagu poisipõnn. Kusjuures läks sellest lõbust nii hasarti, et ajas Arhipi maost välja. Vanausuline põrnitses teda Mõulatas. Seal läks pealikule sõna lausumata kallale. Nagu verivaenlased olid killamehed keset hütti koos teineteise haardes särgid ühe hetkega ribadeks kistud, urisesid nagu koerad, küünitasid teineteise kõri järele, küünistasid ja ladusid rusikahoope, kuhu juhtus. Verepritsmed lendasid vastu raudahju ja surisesid, tõusis kõrbenud liha lehka. Mehed kisendas koolja ning pressis ennast kaaslaste vahele. Aga kus nüüd tema Kadaluke kahe tugeva tümite vastu sai, kui need murdsid teineteisest nii, et kondid ragisesid poole kehani paljad, täis veritsevaid, kriimustusi, rühmasid need sõnatult, ei karvaseid, ei röögatusi. Ainult Merrin ja urin. Kiskjad, mis kiskjad rasvalamp, kukkus maha ja kustus. Hütt oli äkitselt Kotmine ukse taga märatses tuul, pimedas kotis aga märatses kaks sardelli meest. Mehed kisendas koolja valjemini. Ja hakkas nutma. Mehed, kus te aru on, mehed, inimesed appi. Tuli muhvates ja kargas ahjust välja. Hüdsay suitsu täis demica tulid raudahju küljeli keeranud, kargasid nüüd silmapilk tulest kaugemale. Jätaldusid koolja Kallas tukkidele teekannust lumeret peale. Opakad Gransid, närakad, koolja kisendas ja nuttis aina. Põleme tundras paljaks, mis siis saab? Vanem kobis narile, puges nurka ja tõmbas teki varjuks peale. Arhip köhis suitsust, töökis juba ja kähisesest midagi ütelda. Ja surkis kogu aeg sõrmega leppimatult sinnapoole, kus vanem marjul oli. Koolja kohendas raudahjupaigale tagasi mulla kasti. Igatahes, igatahes kui ta mind, kui ma teda kuulis, koolja üksikuid sõnu, mis asjas annerrised natuke nii juba või koputas koolja endale vastu oimu ja rabas Arhipi äkitselt nõnda et too leidis end järsku külmast kägisema ukse tagant. Jahtu väheke ots kohtlane. Korjanud, suitsevad tukid ahju, laskis koolja suitsu ja auru hütist välja. Köhis nuuskas põhjalikult, pühkis oma tahmast ja pisaratest räämas näosärgisabasse puhtaks. Ja täis kibedat meelehärmi ütles vanemale, et sina, sina, ise mehe aruga inime ja vastutad kollektiivi eest. Mis sest, et see pisuke on. Vanem liigutas ennast naril krõbistades purukuiva tarna otsis endale riided ümber, laskis jalad põrandale ning osutas teekannu poole kallata kui talle vett. Ta pesi oma lõhkist nägu ja hakkas seda nartsuga kuivatama. Kui vett poleks olnud, kõlgutas kooljakannu, oleksime paljaks põlenud ja nagu koerapojad siia tundrasse kärvanud. Sant lugu, kolgas andja, sant, mis sant, Ohcol ka. See on siis nüüd käes. Kutsuse tuksi läinud, abordi ohver sisse, muidu külmub ära. Togu. Jälle olid killamehed ühes hütis koos, sest minna polnud kuhugi. Sõna vahetada teineteisest suitsuotsast tuld ei võta. Põhimatega mehed mõlemal nägu paistes, Verduvaid sinikaid täis. Toredus missugune. Nüüd on süda rahul, näod segi, viha kustunud. Saab näha, Kolja, tegi süüa. Tõi hüti pööningult puutumatutest tagavaradest pudeli piiritust lahjendada, sära kallas kruusidesse ja nagu vihane. Kuid kõikemõistev ning heasüdamlik perenaine käskis kokku lüüa ja lepitust juua. Nad lõid kokku ja jõid. Kolja hakkas küll tehtud, kuid siiski omajagu kergendatult ning püüdlikult naerma. Tehitcell. Vanem pigistas näo kämblasse ja tõmbas siis otsekui midagi ära pühkides peoga ülalt alla. Juhtub, lausus ta kahetsevalt. Aga rohkem ei maksa. Karhipuratas midagi ja pööras pea ära. Nad võtsid veel tibakese ja püüdsid jutuotsa leida. Te ei saanud hoogu sisse ja soikus. Meeste südameis oli ühendus katkenud. Neid ei sidunud enam see, mis oli elus kõige tähtsam töö. Nad olid üksteisele tüütuks tülgastavaks läinud ning pahameelt ja kurjust kuhjus nüüd juba vastu nende tahtmist. End isegi tundras on lumetormil ükskord lõpp. Nad ärkasid hommikul üles. Vaikus. Ja selle igavese na tundunud ulgumise tuule, korstna, undamise ja lumepilvede kohina peale, liiatigi veel nii kõrvulukustav, et mõjus isegi häirivalt. Vanem läks õue ja kukkus hõiskama. Ta viskas mütsi õhku, lõi sellele jalaga pihta kahmas šaburkooginny ja püherdas, koer kaenlas, mööda lund. Kütid läksid, igaüks ise kanti püüniseid välja rookima. Lumi oli sügav. Lumetorm oli olnud pikk. Polaarrebased hakkavad nüüd toiduotsinguil tiire tegema, üle kogu tundravaadet veel siitki mööda ei juhtu. Osa mehed valetasid endale, petsid ennast millessegi pidi uskuma ja nad kinnitasid südames. Õnn tuleb veel hilja küll, aga tuleb siiski. Hingeldades, hõredas õhus tuul oli selle hapnikust tühjaks lõõtsunud. Külm lume niiskuse kuivatanud kleepained Purgaageerises välja aurutanud, Luitasid kütid tundras ringi ja otsisid hange haudadest püüniseid ning rookisid neid oma imestuseks üsna palju välja. Lumekakud olid lume all toitu haistes, hange harju laiali kraapinud ning näitasid niiviisi paigad kätte. Ainult et vähe kakkusid oli, tudub ta äärde, alles jäänud kütid olid nad kinni püüdnud neile otsa peale teinud ja nüüd kui meelt märkasid, ei andnud asi enam parandada. Koolja oli endale tegevuse leidnud. Ta lohistas tõrvakaid tüve jändrike ahjukütteks. Metsasalu oli ladvuni lund täis ja tulid kõvasti rassida, enne kui ühe kuival advalise puu ta pakases taas habraste okste ning puu ihusse kinni paakunud. Maltspuidu ja koorega, mille all mahlad olid seisma jäänud. Suusakallahti jõudis rookida. Koolja raius puud kirvega. Kirvetera külge kleepuv valge rasvana leht männivaiku, mis peente ämblikuvõrgu niitidena jõulas läbi tihkelt üksteise ligi pressitud aastaringide ega lasknud kustuda elu hingusel, mis suvest saadik möödapinnalähedasi, kuid Soonelisi juuri oli üles liikunud. Metsas oli väike, kõigest tibatilluke saareke. Ja elavaid oksi oli igal pool vaid tükki viis, mitte rohkem. Aga kui lumi puu alt ära lükata, oli seal okkakiht olgugi õhuke, olgugi nagu hallituse kord. Ikkagi oli see meenutus suvest ja taigast. Mets elas, võitles enda eest, tungis Põhja-Jäämerre poole. Oh, kui kahju oli seda raiuda. Kolja valis puid, mis oli murdunud, poolkuivad salgast lahus. Lehise langetanud, istus ta karusele kännuotsale, tõmbas hinge ja mõtles selle peale, kui vaevarikas on igasugune elu. Kui ränk heitlus käib igal vool olemasolu eest. Teinud jämedast nöörist silmuse võttis kooljasele üle õla ja ka mus tallaga suuskadel suvistades lohistas teda juba hästi sissesõidetud suusarada pidi hüti juurde. Meel rõõmus, et Purgaan ei ole ja võib-olla ei tulegi niipea. Hääd oli tublisti tööd vehkinud, et nüüd urgitseb nad endile lehisest vaiku, sulatavad selle mõnes klaasnõus pihtaks ja närivad seda siis. On vähemalt hammastel tööd. Nüüd peaks vistu tõttale augu raiuma, vett tooma, kütaks hütti kuumaks ja teeks sauna. See veel puudub, et nad täitama läheksid. See oleks kõige viimane asi. Täieliku hääletuse üha kõveneva pakase, Suusaaluse lumeks, riiksumise ja virmaliste särava ühest taevaservast teise ulatuva vehklemise järgi võis oletada. Praegu peab veel tuisu vahet, järelikult on veel natuke hingetõmbeaega. Öö oli pakaseline ja nii valged, eespool oli kõik näha. Ainult et mis siin näha on. Lumi, lumi, ise kitud, õpeta väärleva jõelindi ja järve oli purgaa tundraga ühetasaseks Veldanud vaid paiguti nõgusaks surutud kohtades paistis lumi tuulealusest küljest vastu lõunat veidi hallikas. Tekkis mõnd järsku jõe looget või Nova ümber järve oleksid nagu lumelainete harjad liikumises hangunud. Need olid kinni tuisanud, kääbus, võsa, salgud. Jumal hoidku mõttesse vajumast ja libisemas suuskadega sinna nende voorte peale või veelgi hullem jõepervele. Kui sisse prahvatad variseb lumi järele nagu liiv ja matab elusalt rüga siis tuhni ennast välja uuriste käiku, kui jaksad. Tundra valges vaikuses, mida virmalised täidavad peegelduste ja ärevusega valdad meeltesegadus ilmuvad nägemused, laev peal mastid ja purjeräbalad. Terava koonuga, jääkaru, lõuad hääletult pärani. Põhjapõdrarakendi Narda Nortal juba lahinust tuttav event, kuldsin. PoIe, istub Horey käes. Lumekeeris on ta lameda näosõõri siledaks nühkinud. Mustad silmatäpid hiilgavad lahkesti ta valges näos, kui ta ei liiguta, Horey Mutsuta huuli. Hüüan mod, modo. Põhjapõdrad ei purista ega loobi lund üles. Põhjapõdrad lihuglevad ja pojee silmatäpid muhenevad. Kao, ulsin kaokao minema, vehib pelglik koolja tõrjuvalt käsi. Sina surid siis, kui kõik me perre plahinus nälja talve pidas. Sina lakkusid meie isaga viina. Kas sa arvad, et mul on meelest läinud? Ükskord nägi koolja koera, ootab seal kaugemal valge jalad, halli kriimud, ootab ja liputab sõbralikult saba. Tuttav koer, väga tuttav. Süda väratas mojo, mu jobu jobu ja. Kolja viskas köie, kus seda ja teist võttis hoo sisse ja pani minema. Ei, koer kuskil koera asemel. Kolja pühkis laubalt higi ja tahtis risti ette lüüa, ka ei teadnud, kust kohast alustada. Kõige rohkem kartis ta kohata šamaanitari. Juba ammustest aegadest saadik rändab šamaanid, tar tundras ringi, seljas valge põhjapõdravasikanahkadest, parka peas, valgejänesenahkne, mütsike käes, valged udu, karvased käpikud. Tema kannul ta jälgedes käib valge hõbesarvedega, põhjapõder kõigutab pead ja kriipsutab kraavs jalga. Šamaani tar otsib Peigu. Ta nutab öösiti. Ulub ja hüüab Peigu, aga asjatult. Ja nõnda püüab ta võluda iga vastutulevat mehikest. Ja peit tema armupattudes teada ei saaks. Piinab šamaani tarmehikese oma hellitustega surnuks ning matab lume all. Inimeste elu asemetest hoidub šamaani tareemale. Ta kardab sooja. Ta süda on sündinud tundrast igikeltsa, sest maast jääkülm, süda, see kardab sulada. Selle muinasjuttu oli poistele rääkinud vanem. Ja nagu pärast selgus, oli talitanud uisapäisa. Poisid rõvetsesideoigasid, kui oma narride lahenesid, oleks šamaanid, tar praegu siin. Jätke lollused, jätke lollused, ajas vanem Kohkel silmad, Jellija sõitles. Hoidke oma nahk püsti, paganad, niisugused krutskid jäävad külge, kisute häda kaela. Šamaanitari ilmus ükskord, kui koolja tuli metsast tüvi järel ning nägi, kuidas paisuv tolmu sarnane pilv pressib peale. Rõhub virmaliste virdava valguse taevalael kõrvale. Ees polnud nagu midagi, aga äkitselt viskas üles valge Sulekese. See tõusis lendu pöörles ja tiirutas selle sabas, keerles udue, näid peeni, meid pisike peotäis. Kuid süda läks ärevile. Lumetorm on tulekul. Tundras on tekkinud kerge, esialgu alles eelproovi liikumine, taevas paisub ja turdub tumedast jõust. Kolja surus veokäijale peale, koondas oma pingutused kokku ja lühikeste kiirete hingetõmmetega õhku neelates laskis suuskadel kärnamini sohiseda. Pea sügavalt kummargil, kogu keha ettepoole kaldu. Nõnda oleks minek justkui kergena jõudsam. Aga siis miskid äratas silme ees ühe korra teise korra. Lumi hakkas punaselt ujuma ja tihedaid sädemeid pilduma. Kõrvu lõi läbilõikav vilin. Õhk, põhjalaiuskraadide hõre õhk oli organismi ära piinanud. Pidi hinge tõmbama. Kolja jäi seisma. Hooga libiseb nott tonksas suuskadele kandu. Lumi kustus, vilin kõrvus, andis järele hingamine, ühtlustus. Ja sel momendil ujus muutlikkus närvilisust värelevast valgusest virmaliste lainetusest, mis rullus nüüd juba ainult üle poole taeva välja tema. Ja hakkas oma tikitud põdranahksed tormastega lund puudutamata ning jalgu üldse liigutamata lähenema. Suu sõnatu kuju, imekaunis piklikud viltused, silmad hiilgasid kutsuvalt ja nukralt. Nägu oli kahvatuvalge tundra, laps vahest valutas tal seest. Vahest oli tal nõrk süda. Seal oli mingi rike. Tabanud end sellelt, et ta mõtleb šamaanid pärist nagu elavast tõelikul olemasolevast inimesest, köhatas koolja valjusti, vandus rõhutatult rappusti sülgas hoolimatult jalge ette ja kiirustas jahimaja poole, mis oli juba ligidal ning hoidus peatastmaste tagasi vaatamast. Ehkki selg kiskus kühmu tunnused, silmapilk lööb šamaani tar sõrmed kraesse. Mis siis teha. Peada, kus iseenesest riiete sisse jalad värisesid põlvist hinge kinni. Alles hüti ukse ees, vaatas kütt tagasi ja nägi, kuidas šamaanid tarbiirastuslikult kaugeneb. Tabanud mehe pilgu peatuste korraks. Ja enne kui lumes lahustuda ning virmaliste laineil kõrgustesse tõusta naeratas talle nõrgalt ja etteheitvalt tema rinnast nirises helesinist üha pimedast ööst läbitungivat valgust ja nähtavaks saida süda, mis oli nagu pikakõrvaline keras jänesepoeg, kes peale tormavad tuulehoogude all pisut värises visanud suusad ja veoköie, kus seda ja teist pages kooljahütti, pühkis laupa ja langes jõuetuna ahju juurde raiepakule. Kes siis siin taga on ajanud. Vanema pilk oli küsiv ja selleks, et mitte seletustesse laskuda, hakkas koolja kähku riideid vahetama. Riided olid märjad, särgialune auras niimoodi tohiks higistada, käis tal loiult läbi pea. Kolja ei lausunud kylla meestele šamaani taris sõnagi, oletas vaid, et selle ajaga, mis nad purgaa lõppu ootavad ja hütis istuvad kaob viirastus iseenesest. Ning kartis eneselegi tunnistada, et seda ta küll ei taha. Ta valvas oma nägemust, kadedalt magas rahutult, muutus avalikuks. Ja vaevalt oli lumetorm möödas, kui ta asutas ennast tundrasse minema. Äkitselt märkas ta tema paariline, pikatoimeline ja tantsi taibuga, Arhip vehkleja hütis ringi, otsib midagi taga, tal oli kuhugi kiire. Ta saadab pööraseid pilke pakase kaanetatud akna silmakesse. Koolja hinge kõrvetas armukade kahtluse sähvatus. Aga mis siis, kui piiga on ennast Karhipile ilmuma tanud? Ei, tapan ära, lasen maha katsugu, ainult vanem jäi muresse. Mis viga, mehepojad, mis teil on nagu aru peas. Ega viimati šamaaniplika oma võrke laota. Puhusin Teyla hambasse ikka loll küll. Lööge risti ette märatseja neurace, põmmutage püssi ja raiub kirvega, et alla ei annaks. See on haiguspoisid, kole haigus. Tus, Meraaž haigus olgu, võrreldes imelise nägemusega, mis tõotas midagi saladuslikku ja enneolematut oli nende kiratseb, elu nii läilaks läinud. Et neil polnud mingit tahtmist selle eest võidelda. Mehepojad ihkasid muudatusi, tegevust, mõtte, šamaanid, tarile, oli nende patuse ihu põlema süüdanud ning tõukas neid meenetusse. Ja siis ükskord andes endale selgesti aru, et seda teha ei tohi. Lükkas kooljaveorihma õlalt, vabastas jalad, suusasideme sõõrestikudest, lõi suusad miskipärast püsti ja panin veel tähele. Nüüd kaelad kurjalt õieli, paistsid suusad nagu nood koledad maod, kobrad, keda ta kinos oli näinud, kui armees aega teenis. Seal oli peaaegu iga päev filme näidatud. Ah armee sõbrad, inimesed, linnad, majad, tuled, autod, kus nad olid. Kas neid oligi üldse olnud? Toetudes ta Jackile, läks ta šamaanitari poole tuua, taganes ning õiglas kõrvale koolja katsustada, kätte saada ja sosistas talle kuumalt vene ja Evengi keelseid õrnusi. Piiga mõistis neid, kihistas naerda ja vilgutas silmi. Kooliajas ta pea juba üsna segi, Saidale üsna ligi kahmastal juba patsistki kinni, kuid pehmelt vallandus pats šamaanitari pea küljest ja nõnda käsi pikal pihk kõvasti kokku pigistatud, kukkus kooljatu, tõtta kaldaveerust alla, lamas mõne aja kummuli lumes ja ujus kuhugi koos varinguga. Uskumata pettust.