Seekordne pajatus puudutab üht omaaegset üleliidulist nõukogudelaulude konkurssi, nagu neid üritusi siis nimetati. Heliloojate liidu juurde loodi millalgi kergemuusikakomisjon ja et mina olin nähtavasti kõige suurem seletaja kirjutaja pandi mind selle komisjoni etteotsa. Ega seal palju teha polnud. Noorte heliloojatega tegeles innukalt Uno Naissoo. Mul tuli käia koosolekutel ja arutlustel mitu korda olla ka kohalike ja kaugemate konkursside žüriis. See, millest räägin, oli Moskvas, millal täpselt ei mäleta. Aga tookord oli Eestis võistlemas Vello Orumets, keda ma otsustasin siis ka vääriliselt kaitsta. Kohapeal selgus, et see polnud sugugi nii lihtne. Konkurss kestis mitu, päevakohal oli lauljaid nagu murdu igast kandist üle NSV Liidu. Žürii esimees oli helilooja Anatoli Novikov sotsialistliku töö kangelane, Kahekordne Stalini preemia laureaat ja muidugi NSV Liidu rahvakunstnik talli paar päris kena laulu, mida olime Eesti raadio estraadiorkestriga mänginud. Ülejäänud olid aga puhtalt propagandalood nagu maailma demokraatliku noorsoohümn ja teised. Kui talle tutvustati žüriiliikmeid, küsis ta minult, kuidas Georg Otsa läheb. Siis oli ots veel terve, aga ta ise oli külmetunud, nii et tütar tõi talle pisikese samovariga kuuma teed. Arutelu kestis poole ööni. See polnud erapooletu arutelu, vaid iga vabariigi esindaja sõdis omade eest. Novikov väsis sellest jamast nii ära, et jäi vahepealt kuma ja virgus, kui keegi jälle kõva häält tegi. Kui Kasahstani esindaja nägi, et neile ei kipu preemiad tulema, käratas ta otsesõnu. Pidage meeles, kes teid toidab. Vihjates uudismaadele, mis pidid saama Nõukogude Liidu viljaaidaks. Siis muidugi midagi anti Kasahstani legaat. Orumets sai vist mingi diplomi, kuigi nii sisukaid, lauljaid oli seal tegelikult vähe. Kõik mehed laulsid, ilmus valjusti, naised olid leebemad. Siia sobib aga Novikovi laul, Teed Georg Otsa südamlikus ehituses. Riigi. Vaid Rufo võõring. Aroomi. Grelt.