Aeglaselt veereb päevade ääretu voog. Muutumatult tõusevad ja vajuvad ikka uuesti päev ja öö nagu lõputu meretõus ja mõõn. Nädalad ja kuud mööduvad jalgadel taas. Ning päevade katkematu ahel on nagu üksainus päev. Elub endale liigub raskelt. Kogu olemasolu kisub tema aeglasest tuikamises. Kõik muu on ainult unenäod vormitud ja kihavad unenägude katked läbi isegi tantsivate aatomite tolmpeadpööritav keeris, mis möödudes paneb naerma või tekitab õudust. Sega nägiza, lõustlevad kujud, valud, hirmud, naeru, laginad, unenäod, unenäod. Kõik on vaid unenägu. Nii hästi päev kui öö. Ja selle kaose sekka. Rõõmu voog, mis ema kehast emapiimast paisutatud rinnast, valgud tema kehasse. Temas peitub jõud. Määratu ja teadvusetu kuhjub, jõud kihab ookeanis, mühab selle väikese lapse keha kitsas vanglas. Kes temas lugeda oskaks, leiaks pooleldi pimedusse mattunud maailmu korrastuvaid udukogusid tekkimisel oleva universumi. Tema olemus on piirideta. Ta on kõik, mis oleneb. Möödub, kuid elujõest hakkab esile kerkima mälestustesaari. Need on esiteks väikesed vaevumärgatavad saarekesed kaljud, mis tõusevad veepinna tasemele. Nende ümber nende järel laiub tekkivas hommikuhämaruses ikka veel suur vaikne veteavarus. Silmu puugi saarekesi Kuneldab päike. Nii kaugele, kui ta mälu tagasi ulatub igal hetkel tema elus. Alati laulavad nende sügavad kodused hääled. Lapson pooleldi uinunud, kahvatus valguses paistab aken heledale. Jõgi kohiseb. Vaikuses tõuseb ta hääl kõikvõimsana, ta valitseb olendite üle. Kord hällitata, neid on. Ja need peaaegu ise oma lainete müha saatel uinuvad. Kord ärritud, ta ulub nagu margu vihane loom, kes tahab hammustada. Vihakisa vaikib. Nüüd kostab lõpmata õrn, sosin. Hõbedane kala nagu heledad killukesed nagu lapse naer. Õrnad laulvad hääled, tantsiv muusika, suur emalik hääl. Iial ei uinu. Ta hellitab last niisama, nagu ta on hallitanud sajandite jooksul sündimisest surmani. Sugupõlvi, kes elasid enne seda last. Ta tungib tema mõtetesse, imbub tema unenägudesse mässiti tänavu mantlis oma voolavaisse harmoonia esse ümbritsevate ta isegi veel siis, kui ta puhkab jõe kaldal tukkuval päikesel kalmistul, mida Hubrein. Varjud põgenevad. Päike tungib metsa. Christoph hakkab juba leidma oma teed päevade labürindis. Tema vanemad magavad, ta lebab selili oma väikeses voodis. Ta vaatleb laest tantsivaid helendavaid viirge lõputu ajaviide. Ja äkki naerata valjusti säärast toredat lapse naeramis avardab nende südameid, kes seda kuulevad. Ema kallutab tema poole ja küsib, mis oli, ometi on äike hullu. Ja võib-olla isegi sunnib ennast naerma, sest tal on publik. Ema teeb tõsise näo ja paneb sõrme huultele, et laps ei ärataks isa. Aga ta väsinud silmad naeravad tahtmatult. Nad sosistavad omavahel. Järsku uriseb isa vihaselt, mõlemad õpetavad. Ema pöörab kiiresti selja nagu süüdlane tüdrukuke ja teeb, nagu ta magaks. Christoph vajub oma voodisse, peab hinge kinni. Valitseb surmavaikus. Mõne aja pärast ilmub väike vaiba alla kägarasse tõmbunud kogu jälle nähtavale. Katusel kriuksub tuulelipp. Katusega tilgub, helistatakse Angelust. Kui tuul puhub idast vastavalt sellele väga kaugelt teiselt poolt jõge külade kellade luuderohuga kaetud müürile kogunenud Varluste parv teeb kõrvulukustavad kisa. Laps laseb ennast neist mürandest hellitada. Tõnniseb laulda õige tasa, siis mitte enam eriti tasaseis valjusti. Ning lõpuks väga valjusti. Kuni jällegi hüüab isa ärritatud hääl. Kas e-seal ei jäägi siis vait? Ooda külma, tulen, võtan su kõrvad pihku. Laps tõmbub tagasi oma teki alla. Ta on kohkunud ja alandatud. Ja samal ajal paneb mõtte ees lille, kellega teda võrreldakse teda turtsatama. Oma voodisügavuses jäljendab ta eesli karjumist. Seekord sate vitsu. Tõotab kibedasti. Mis ta on siis teinud. Tal on nii kange tahtmine naerda, ennast liigutada. Ja ta ei tohi Kõsatagi. Kuidas võivad nad ometi alati magada. Millal tohib siis üles tõusta? Ühel päeval ei suuda vastu panna tangu nad tänaval kassi ja koera häält midagi väga huvitavat. Ta poeb voodist välja ja ta väikesed paljad, elatatsuvad saamatutele kivipõranda. Ta tahab trepist alla minna vaatama. Ent uks on suletud. Et seda ava tronitatoolile. Kõik variseb ümber. Ta saab väga haiget. Ta ulub ja pealekauba Sagdarelvitsu. Ta saab alati vitsu. Ta on vanaisaga kirikus. Tal on igav. Ta ei tunne end kuigi mugavasti, teda ei lubata liikuda ja inimesed räägivad üheskoos sõnu, mida ta ei mõista. Ja vaikivad koos kõigele pühalike tusane ilme. Need pole nende igapäevanäod. Ta silmitseb meid aralt. Siis harjuta pikapeale ja püüab kõikide tema käsutuses olevate vahenditega igavust peletada. Ta kõigutab ennast, väänab kaelalt vaadata lakke, teeb näomoonutusi, sikutab vanaisa kuuest, uurib oma tooli, õlg põhja, püüab sinna sõrmedega auku uuristada. Kuuleb linnuhääli ja haigutab, nii et kas lõualuud paigast ära? Orel mängib värin jookseb tal mööda selga alla. Ta pöördub ümber lõug toetatud tooli korjule ja jääb taga vagusaks. Ta ei mõista seda müra. Ta ei tea, mis see tähendab. See sädeleb, keerleb, pole võimalik midagi eraldada. Ja see on meeldiv. Nagu polekski istutud juba tund aega ebamugaval toolil vanas igavas majas. Otsekui hõljub õhus nagu lind. Ja kui helide jõgi voolab kiriku ühest otsast teise, täites võlvialuseid, põrgates tagasi müüridelt siis viib see teda kaasa. Ja ta lendab kiiresti siia-sinna, pole muud, kui lase end kanda. Ta on vaba, on õnnelik. Ta jääb tukkuma. Vanaisa pole temaga rahul. Ta käitub missal halvasti. Ta kodus istub maas, jalad, teos ta parajasti otsustanud, et õlgmatt on laev ja kivipõrand jõgi. Tema arvates peab uppuma, kui põrandavaibalt kõrval aastatakse teda üllataga, pahandab natuke teised üle toa minnes sellele tähelepanu ei pööra. Ta peatab oma ema seelikuäärt pidi. Sa näed ju, et seal on vesi, tuleb minna üle silla. Sild on rida, uurid punaste kaldruutude vahel. Ema ei kuulegi teda ja möödub. Laps on solvunud nagu näitekirjanik, kes näeb publikut oma näidendi ettekandele omavahel vestlevad. Hetk hiljem. Ei mõtle täna sellele. Kivipõrand pole enam meri. Ta lamab sellele siruli, lõug kivil, ümisen laulda oma loodud viise ja imeb tõsiseid pöialt, niiet suuli laane. Ta on süvenenud ühe prao vaatlemisse kiviplaatide vahel. Keegi ei tegele temaga ja ta ei vaja kedagi. Ta võib isegi läbi saada ilma õlgmatist laevadeta ja kivipõranda koobastata. Talle piisab tema kehast. Milline meelelahutusallikas? Ta silmitseb tundide kaupa oma küüsi, naerdes laginal. Neil on kõigil erisugused näod, ent sarnanevad inimestega, keda ta tunneb. Ta laseb neid omavahel vestelda, tantsida või kakelda. Ja ülejäänud osa kehast jätkab kõige selle ülevaate eest, mis talle kuulub. Kui palju hämmastavaid asju seas on päris kummalisi. Ta süveneb uudishimulikult nende vaatlemisse. Vahel, kui teda niiviisi tabati. Mõnikord kasutada seda, et tema on sellega tema poole ning väljub majast. Algul joostakse talle järele, püütakse ta kinni, siis harjutakse teda üksinda välja laskma tingimusel, et ta liiga kaugele ei lähe. Maja asetseb linna serval, peaaegu kohe selle taga algab väli. Seni kui teda akendest näha võidakse, sammub ta peatamatute kenasti kõik selles aeg-ajalt ühel jalal. Aga niipea, kui ta on tee käänakust mööda jõudnud ja põõsad varjavad teda pilkude eest muutute korraga. Esiteks peatub ta sõrm suus, mõtiskledes, millise looda täna endale jutustab sest tal on neid ülikülluses kujutlematu, milleks kõigeks võib kasutada lihtsalt puutüki, mõnd murtud oksakesi, milliseid leidub pigi, põõsast ärasid. Kui neid ei leita, siis murtakse neid. See oli võlukepp. Kui see oli pikk ja sirge muutusse piigiks või ehk mõõgaks tarvitses seda vaid viibutada, lasta esile kerkida terveid, armeesid Christopheri, nende kindral. Ta marssis nende, andis neile eeskuju ja jooksis küngastel tormi. Kui vits oli väike, hakkas Christoph orkestri juhiks. Tema oli juht ja tema oli orkester, tema terrigeerise, tema laulis. Lõpuks kummardas ta põõsastele, mille väikesi rohelisi päid liigutas tuul. Taliga naiid kõnnide suurile, Sammel mööda välju vaadates taevasse vehelias kätega käsutas ta pilvi. Ta puudutas lill käskedes neid muutuda kuldseks treldadeks, sest tal oli räägitud, et nad nägevat seda muinasjuttudes. Ja kuigi seda iial ei juhtunud, oli ta veendunud, et see jää tulemata pisut suurema kannatlikkuse puhul. Ta otsis ritsikad ja teha sellest hobune. Ta pani talle oma võlukepi tasakesi seljale, lausus nõiasõnad. Putukas põgenes lapsulgestel tee põrmukes aja pärast lõbaste kõhuli maas putuka juures ja vaatles teda. Ta oli unustanud oma nõia rolli ja lõbustas end sellega, et käänas vaest looma selili naerdes laginal ta väelemiste üle. Tihtilugu tabasid teda nende mängu kestri kummalise segase unistlemised, täieli, kummustuse hetked. Kõik, mis teda ümbritses. Otsekui haihtus, siis. Ta ei mäletanud iseennastki. Valdas teda ootamatult. Kui ta kõndis. Kui ta läks trepist üles, avanes äkki tühjus. Ei nagu ei mõtleks, tähendab millelegi. Aga kui ta uuesti teadvusele tuli ja leidis, on samal kohal. Pimedal trepil hakkas ta pea pööritama. Tundus, nagu oleks ta paari trepiastme vahemaal terve elu ära elanud. Sageli võttis vanaisad oma õhtustele jalutuskäikudele kaasa vanamehe käest kinni hoides tipsist poisikese kõrval. Kõndisid mööda teid üles küntud põldude vahel meest hoovas tugevat head lõhna. Rohutirtsud siristasid määratu suured varesed, kes küljelisi seisid teel nägi neid juba kaugelt tulevat ja tõusid nende lähenemisel raskelt lendu. Vanaisake juhatas. Christoph teadis külmise, tähendas. Vana mees põles soovist jutustada üht lugu. Enda tahtis, et laps paluks talt seda. Christoph ei jätnud seda tegemata. Nad sobisid teineteisega hästi. Vanamees armastas väga oma pojapoega ja talle valmistas rõõmu leida temas heatahtlikku publikut. Talle meeldis jutustada episoode oma elust või lugusid vana ja uue aja suurmeestest. Ta hääl kõlas hispaatuslikult ja heldinult värises lapselikust heameelest, mida ta püüdis alla suruda. Oli tunda, et ta ise kuule ennast vaimustusega kahjust riidal just sel hetkel, kui oli tarvis kõnelda sõnadest puudus. See oli tema juures tavaline pettumus, mis korduvad niisama tihti nagu tema ilukõneluse hootki. Ja kuna ta unustas selle pärast igakordset katset, siis ei suhtunud ta sellest ka mingit õpetust võtta. Ta kõneles reegolusest armeeniusest, Lützow küttidest, körnerist ja Friedrich staapsist. Tollest, kes oli tahtnud surmata keiser Napoleoni. Ta nägu säras, kui ta jutustas ennekuulmatu kangelastegudest. Ta lausus ajaloolise ütluseni pühalikul toonil, et muutus võimatuks neist aru saada. Ja ta pidas suureks kunstiks lasta kuulajad piinelda. Põneval hetkel peatus, teeskles, nagu jääks tal hing kinni, nuuskas kõlarikalt. Ja ta süda hõiskas, kui laps küsis kannatamatusest. Ja siis vanaisa. Christoph oli suuremaks kasvanud. Tuli päev, mille taipas vanaisa talitlusviisi. Õelalt püüdis ta siis näidata ükskõiksust, luu jätku kohta. Ja see kurvastas vaest vanameest. Ent praegusel silmapilgul oli laps täiesti jutustaja võimuses. Ta verituksest tugevamini dramaatiliste kohtadel. Ei teadnudki õieti, kellest jutt. Ta oli, kus või miljonid kangelasteod olid kordasaadetud. Ei teadnud, kas vanaisa tundis armiiniust, jagas regulus, polnud jumal teab, miks ta nii arvas. Keegi, keda tuli möödunud pühapäeval kirikus näinud. Kuid jutustus sandarlikest tegudest panin nii hästi, et ema kui ka vanamehe südameuhkusest paisuma otsekui oleksid nemad ise need korda saatnud. Sest vanamees ja laps olid mõlemad ühtviisi lapsed. Meeldivad mälestused, õnnestuvad pildid harmooniliselt lendava parvena jäävad sumisema kogu eluks. Reisid, mis tehakse hiljem, suured linnad, voogavad mered, unelmate maastikud, armastatud näod, miski lõiku hinge sellise eksimatu täpsusega nagu need lapsepõlve jalutuskäigud. Lihtne aianurgake, mida iga päev on nähtud aknast läbi hingeauru niiskuse mille jätab klaasile tegevusetult vaatava lapse päike Su. Õhtu on käes. Kodus on kõik uksed suletud. Kodu pelgupaik kõige eest, mis kohutab varjud pimeduse hirmu tundmatute asjade eest. Midagi vaenulikku ei pääse, üle läve. Tulileegitseb kullakarva hani keerleb aeglaselt praevarades. Meeldiv rasva ja krõbeda liha lõhn täidab toa. Söömisrõõm. Võrratu õnn, religioosne vaimustus, jalgade trumpimine, heameelest. Keha muutub loiuks mõnusast soojusest, päevasest väsimusest, tuttavate häältekõlast. Seedimine viita, ekstaasi kujud, varjud, lambivari tulekeeled, mis tantsivad keset sädemete vihma mustas kaminas. Kõik omandab rõõmustav aja maagilise näo. Christoph toetab oma põsetaldrikule, et paremini nautida kogu seda on. Ta oma soojas voodis. Kuidas ta sinna sai? Mõnus väsimus rõhutada, maha häälte sumin toas ja päeval nähtud pildid segunemata peas. Isa võtab oma viiuli läbi, tungivad ja mahedad, helid kaebavad öös. Ent ülim õnn on see, kui tuleb ema. Võtad tuttava Christophe väikese käe ja tema kohale kummardades, laulab talle tema palvel üht vana laulu mille sõnad midagi ei tähenda. Isa leiab selle laulu rumala olevat. Christophe väsi seda kuulamast. Hoiab hinge kinni. Ta ei tea, kus ta viibib. Ta voolab Võrnusest üle. Ta paneb oma väikesed käe tema kaela ümber kallistatud ja kõigest jõust. Ema ütleb talle naerdes. Kas tahad mu ära kägistada? Pigistab teda tugevamini. Kuidas ta teda armastab? Kuidas ta armastab kõike, kuidas inimesi, kõiki asju. Kõik on hea, kõik on kaunis. Uinub kilk, laulab koldel. Vanaisa jutustused, kangelaslikud kujud, hõljuvad õnnelikus öös olla sangar nagu nemad. Ja ta saab selleks, ta on seda. Ah, kui hea on elada. Milline jõurõõmu uhkuse üleküllus on selles väikeses Hollandis? Tema keha ja vaim on kogu aeg liikvel. Kaasa haaratud ring mängumis keerleb hingematva kiirusega. Nagu väike salamander, tantsib ta ööl ja päeval leekides. Vaimustus, mida miski suudab väsitada ja mis kõigest toitu leiab. Pöörane unist, elu purskav allikas, ammendamatu lootus, aare, naer, laul, lõpmatu joobumus. Elu ei hoia teda veel kinni. Igal hetkel põgeneda tema käest. Ta ujub lõpmatuses. Kui õnnelik ta on. Kui väga on ta loodud selleks, et olla õnnelik. Temas pole midagi, mis ei usuks, on, sirutub selle poole koguma väikese kirglikku jõuga. Küll eluga talle varsti mõistuse pähe paneb.