Selles rõhuvas pimeduses sellel lämmatava söö, mis neist tund-tunnilt tihenevatema ümber hakastel Heikima tumedasse avarustesse eksinud tähena see valgus, mis pidi heitma oma särakogude elule. Jumalik muusika. Vanaisa oli kinkinud oma lastele vana klaveri, millest üks tema klientidest oli tahtnud lahti saada ja mille tema kannatlik leidlikkus oli peaaegu korda seadnud. Kingitus polnud kuigi teretulnud. Louisa leidis, et tuba oli juba selletagi liiga väike, nii et sinna ei sobinud kuhjata veel rohkem asju. Melchior ütles, et isand Shell polnud laostunud. Klaver kõlbas parajasti küttepuuks. Žanristoff rõõmustas uustulnuka üle. Ei, ma tuleks õied, ei teadnud, miks talle naised, see võlukast on täis imelisi lugusid. Tõudu raamat 1000 ja üks millest vanaisa talle aeg-ajalt luges ette mõne lehekülje, mis vaimustas neid mõlemaid. Ta oli kuulnud, et isa klaverihääli proovides oli nõidunud sellest esile väikese Apreid Jode vihma samasuguse nagu too, mille soe õhk puistab pärast vihma valingut puu märgadelt okstelt. Christoph oli käsi plaksutanud ja hüüdnud veel Melchior, sulges põlglikult klaveri ja ütles, et see pole midagi väärt. Christophe ei käinud rohkem peale. Kuid sestsaadik hiilis ta vahetpidamata muusikariista ümber. Ja niipea, kui teised olid selja pööranud, tõstis ta kaane üles. Leid tasa mõnd klahvi, nagu oleks ta puudutanud sõrmega mõne suure putukarohelist kilpi. Ta tahtis sinna suletud looma välja meelitada. Mõnikord lõi ta rutuga pisut liiga tugevasti ja siis ütles talle. Ema ei saa ometi vaikselt olla, ära puuduta kõike. Jälle jäi ta kaant sulgedes näppupidi vahele ja ta tegi haledaid grimasse, imedes muljutud sõrmi. Nüüd on ta suurimaks rõõmuks see kui ema peab veetma päeva kuskil teenistuses või tegema mõne käigu linnas. Christoph kuuleta samme trepist alla minevat relannad tänaval. Kaugenevad Ta on üksi. Tabab klaveri, toob lähemale ühe tooli, ronib sellele, õlad ulatuvad klahvistiku kõrguseni. Sellest jätkub talle. Eks ootate üksijäämist? Keegi ei takistaks seda mängimast tingimusel, et ta liiga palju lärmi ei tee. Kuid ta häbeneb, teiste ees. Ta ei julge. Ja peale kaetakse jutu askeldatakse. See rikub lõbu. Hoopis kenam on, kui oled üksi. Christoph hoiab hinge kinni, et oleks veel vaiksem ja ka sellepärast, et tal veidi erutatud nagu hakkaks ta laskma kahurist. Ta süda klopib, kuidas sõrmeklahvile vajutab. Mõnikord võtate sõrme ära, kui ta on selle poolest saadik alla vajutanud ja asetab teisele kes võib teada, mis kõlab sellest või teisest. Äkki kostab heli, on sügavaid jaan, teravaid helisid. On niisuguseid, mis kõlisevad ja teisi, mis mürisevad. Laps kuulab kaua, kuidas nad üksteise järel vaibuvad ja kustuvad. Nad viipuvad nagu kellad, kui väljas olles kuuled tuult, nende hääli kord lähemale toovad, kord jälle kaugemale kandvat. Siis, kui kuulatada hästi teraselt kuuled kauguses teisi erinevaid häälemis segunevad, ringlevad nagu putukate lend. Nad näitavad teid kutsuvat, meelitavad teid kaugele-kaugele ikka kaugemale saladuslikesse peidupaikadesse kuhu nad sukelduvad ja ajuvad. Nad kadunud ei kumisevad veel kerge tiivalöök. Kui kummaline, see kõik on nagu vaimud. Arusaamatu on see, et nad niiviisi sõna kuulavad. Neid selles vanas kastis vangis hoitakse. Aga kõige toredam on see, kui asetada kaks sõrme korraga kahele klahvile. Iial ei tea õieti, mis siis tuleb. Mõnikord on need kaks vaimu vaenlased. Nad on pahased, vihkavad, löövad teineteist, põrisevad solvunult. Nende hääl paisub, muutub kisendavaks kordades. Vihane, kord leebe. Christoph jumaldab seda mängu. Võiks öelda, et need on aheldatud koletised, kes purelevad oma köidikuid tõukavad vastu oma vanglamüüre. Näib, et need purustavad, need tungivad välja nagu vaimud, millest räägib muinasjuturaamat Need Araabia kiristades Saalomoni pitser alla vangistatud haldjad. Mõned teised helid meelitavad teid. Nad püüavad teid ahvatleda. Aga nad kipuvad ainult hammustama ja neil on palavik. Christoph ei tea, mida nad tahavad. Nad veetlevad teda ja ärritavad teda. Nad panevad ta peaaegu punastama. Ja teinekord on jälle toonemis, armastavad teineteist. Helid kasutavad teineteist nagu suudlemise juures, põimitakse teineteise ümber käsivarred. Need on head vaimud. Neil on naeratavad ja kortsudeta näod. Nad armastavad väikest Christophe ja väike Christoph armastab neid. Neid kuulates endal pisarad silmis ja ei väsi neid ikka jälle tagasi kutsumast. Nad on tema sõbrad. Meie jalutab laps helide metsas ja ta tajub enda ümber arvutuid, tundmatuid jõude, mis teda varitsevad ja kutsuvad teda kallistada. Kui teda ära neelata. Ühel päeval tabas teda Melchior. Ta pani lapse oma jämeda häälega Pupatama arvates enese süüdlase olevat, tõstis Christoph kiiresti käed kõrva juurde, et kaitsta neid kardetavate lopsu teest. Kuid imelikul kombel Melchiori tõrrelenudki. Ta oli heas tujus. Täna ääris see huvitav printsi põngerjas, küsis isa. Kas tahad, ma õpetaksin sind mängima. Kas ta seda tahtis? Vaimustatud pomises ta, et jaa. Nad istusid mõlemad klaveri taha. Christoph kükitas seekord paksude raamatute pinnal ja võttis väga tähelepanelikult oma esimese tunni. Ta kuulis kõigepealt, et neil sumise palju vaimudel olid iseäralikud nimed, Hiinalikud ühes silbist või isegi ühest tähest koosnevat nimed. See pani teda imestama. Ta oli kujutlenud neid teistsugusena kaunite nõia hellitavatele nagu muinasjutuprintsessid. Talle ei meeldinud familiaarsed, millega tema isa neist kõneles. Pealegi kui Melchior nende esile kutsus Polnud enam samad olendid, ükskõik sena veeresid nad tema sõrmede all. Siiski oli Christophe hea meel õppida tundma nende vahel valitsevaid suhteid nende hierarhiat, neid heliredeleid, mis sarnanesid kuningaga, kes juhib armeed mõne reastiku üksteise järel liikuvate neegrite salgaga. Ta nägi imestusega, et iga sõdur või iga neeger mis omakorda saada monarhiks kui samasuguse salga juhiks. Et või isegi panna liikuma terveid pataljonid mööda klahvistiku ülalt alla. Talle pakkus lõbu hoida nööri, mis pani neid marssima. See kõik oli muutunud lapsikumaks sellest, mis ta nägi. Enn Ta ei leidnud enam oma võlgutad metsa. Siiski töödest usinasti. Sest see polnud igav. Ja ta oli üllatanud oma isa kannatlikkusest. Melchior ei väsinud. Ta laskis teda alustada sama asja 10 korda. Christoph ei osanud endale seletada, miks isa näeb temaga nii palju vaeva. Isa armastas siis teda. Kui hea ta oli. Laps töötas, süda tulvil tänulikkust. Ta ei oleks nii hästi õppinud, kui ta oleks teadnud, mis toimus tema õpetaja peas. Sellest päevast alates võttis Melchior teda kaasa naabri juurde kus korraldati kolm korda nädalas kammermuusikaõhtuid. Melchior mängis esimest viiulit. Tuldi kokku, kella viieks jäädi kella üheksani. Iga vala vahele riivati õlut. Naabrid tulid sisse ja väljusid, kuulasid sõna Lausamatult seina ääres seistes. Noogutasid, liigutasid jalga muusika taktis ja täitsid toa tubakasuitsupilvedega. Leheküljed järgnesid lehekülgedele palad, paladele, emad, miski oleks suhtunud väsitada mängijate kannatlikkust. Nad ei mänginud ei, väga õigesti ka väga taktikindlalt. Kui nad ei sattunud iialgi rööpast välja, jälgisid ustavalt kindlaks määratud varjundeid. Neil oli seda muusikalist kergust, mis rahuldub vähesega seda täiuslikkust keskpärasuses, mida leidub külluses rassil, keda nimetatakse muusikaalsemaks maailmas. Neil oli selle rassi ablas maitse vähenõudlik toidu kvaliteedi suhtes. Kui seda aga oli rohkesti see robustne nisu, millele igasugune muusika on hea küll, seda enam, mida toeka, mis on ja mis ei tee vahet praam siia Beethoveni vahel. Või ühe ja selle sama meistri õõnsa kontserdi liigutava sonaadi vahel. Sest nad on ju ühest ja samast ainest. Christoph hoidus kõrvale klaveri taha nurka, mis kuulus ainult temale. Keegi ei saanud teda seal segada, sest sinna pääses ainult neljakäpukil ronides. Seal oli poolpime ja lapsel jätkus parajasti ruumi seal põrandal koonutada. Tubakasuits tungis talle silmadesse ja kurku, samuti tolm. Seal oli ta suurtes helvestest nagu villatutte. Aga ta ei hoolinud sellest ja kuulas tõsiselt, istudes türklase viisi oma jalgadel ja suurendades oma väikeste määrdunud sõrmedega auku pianiino katele. Omandis. Talle ei meeldinud mitte kõik mängiti aga miski sellest, mis mängiti, polnud tal igav. Ja ta ei püüdnud iial kujundada oma arvamusi sest arvas, et ta on liiga väike ega tea midagi. Kord uinutestada muusika kord virgutes. Ühelgi juhul aga polnud see ebameeldiv. Ilma tema enese teadmata oli peaaegu alati hea muusika, see, mis teda erutas. Tegi ta kogu aeg grimasse. Ta Kärsutas nina, pigistas hambad kokku või ajas keele välja, heitis vihaseid või igatsevaid pilke. Liigutas käsi ja jalgu väljakutsuva kangelasliku ilm, aga tal oli himu marssida, lüüa, teha kogu maailm pihuks. Rabeles nii kangesti, et lõpuks kummardas kellelegi pea üle pianiino ja hüüdis talle. Pois. Kas sa oled hull? Kas jätad klaveri rahule? Võta kohe käsi ära. Oot-oot, ma tulen su kõrvade kallale. See tegi teda häbelikuks. Miks tundi temal lõbusegama? Ta ei teinud midagi halba. Alati pidi teda taga kiusetena. Tema isa oli teistega ühes nõus. Talle heideti ette, ta teeb kära, et ta ei armasta muusikat. Ta hakkas seda lõpuks uskuma. Et kontserte jahvatavad, ametnikud oleksid väga imestanud, kui neil oleks öeldud, et ainuke kogu seltskonnas, kes tõesti mõistis muusikat oli see väike poiss. Kui taheti, et ta püsiks rahulikult paigal miks mängiti talle siis viisemis, panevad liikuma. Nii selline tuli lõhkuvaid, hobuseid, mõõku, sõjakisa võidurõõmu, uhkust ja taheti, tema istuks niisamuti nagu nemad kõigutaks piaadi, lööks jalaga takti. Selleks tarvitseb tal vaid mängida rahulikke unistusi või neid lobisevaid lehekülgi, mis kõnelevad selleks, et mitte midagi öelda. Neist pole muusikas puudust. See Gold margipala näiteks, mille kohta vana kellassepp ütles nüüdsama vaimustatud naeratusega. See on ilus, pole konarusi, kõik nurgad silutud. Isa oli poiss päris vaikne. Ta hakkas tukkuma. Ta ei teadnud, mida mängitakse. Lõbuks ta isegi ei kuulnud enam, aga ta oli õnnelik. Ta liikmet võimenesid. Ta unistles. Unistused polnud järjekindlalt lood. Neil polnud algust ega lõppu. Vaevalt nägid aeg-ajalt selget pilti oma ema kooki tegemas või sõrmede vahele jäänud tainast noaga ära kaapima. Pesi rotti, keda tuli eelmisel päeval näinud jõe sujuvat piitsa, mida ta tahtis teha pajuvitstest. Näis, nagu oleks olemas suur hulk väga tähtsaid asju, mida ei saanud ütelda mida polnud vaja ütelda. Sest et kõike seda teati, et see oli alati nii olnud. Oli mõndagi kurba. Kuid selles polnud midagi piinavat nagu seikadest, mis elus ette tulevad. See polnud inetu ja alandav, nagu see Christopheri saanud kõrvakiil oma isalt, või kui ta mõtles süda häbist, haige, mõnele alandusele. See täitis hinge melanhoolselt rahuga. Ja oli mõndagi säravat, mis levitas rõõmuvoogusid. Christoph mõtles. Ja niiviisi niiviisi teen mina hiljem. Ta ei teadnud põrmugi, kuidas oli niiviisi või miks ta seda mõttes, aga ta tundis, et ta peab seda ütlema. Et see on selge nagu päev. Ta kuulis kohisevad merd, millele ta oli üsna lähedal. Christoph polnud aimugi, mis see meri oli ja mis temast tahtis, aga ta teadis, et see tõuseb üle tõkete ja et siis siis on kõik hea. Ta on täiesti õnnelik, tarvitses ainult seda merd kuulda, ainult hällitada tema võimsa hääle kohines. Siis vaikisid kõik väiksed mured, jalandused ikkagi kurbadeks. Aga nad polnud enam häbistavad ega haavavad. Kõik neis loomulik ja peaaegu meeldiv. Päeval meil Melchior kikivarvul sisse astudes oli ootamatult leidnud lapse istumas liiga kõrge klahvistiku ees kolida teda vaadelnud. Väike imelaps. Ometi polnud sellele mõtelnud meie randus perekonnale. Ta oli muidugi arvanud, et sellest poisist saab samasugune mühkam nagu ta emagi. Aga katsetamine ei maksnud midagi. Ja see oleks alles õnn. Sõidaks temaga Saksamaal ringi, võib-olla isegi väljaspool. See oleks lustlik elu ja üllas peale selle. Melchior otsis alati kõigis oma tegudes peidetud üllust. Ja ainult harva juhtus, et tal pärast mõningat järelemõtlemist ei läinud sedakorda leida. Oma lootusest ergutatuna asetas ta siis lapse otsekohe pärast õhtusööki, niipea kui viimane suutäis oli söödud uuesti klaveri ette ja laskis tal korrata päevast tundi siis järgmisel päeval kolm korda siis ülejärgmisel ja sestsaadik iga päev. Christoph väsis kiiresti. Siis hakkas ta surmavat igavust tundma. Lõpuks ei suutnud enam välja kannatada ja katsus vastu hakata. Seal, mida teda sunniti tegema, polnud mingit mõtet. Oli tarvis ainult võimalikult kiiresti lasta sõrmedel mööda klahve joosta, osavasti pöialt peita, püüda painduvamaks, teha neljandat sõrme, mis kohmakalt oma kahe naabri vahele takerduma jäi. Ta käis Christopheri närvide peale ja selles polnud midagi ilusat. Lõpuline õiduslikel elamistel võluvail kolletistel põgusalt aimatud unelmate maailmal. Heliredelid ja harjutused, järgnesid üksteisele igavatena monotoonse heina mõttetuina. Veel enam mõttetu hinnangu jutuajamised, mis toimusid söögilauas ja mis alati keerlesid roogade ning alati samade roogade ümber. Laps hakkas kuulama oma isa tunde hajameelselt. Ta sai karmilt noomida ja töötas vastumeelselt edasi. Müksud ei lasknud end kaua oodata ta vastase neile pahurusega. Ja kõigele lisaks kuulis ta ühel õhtul, kuidas Melchior kõrvaltoas teatas oma kavatsusest. Tähendab siis selleks, et hiljem näidata teda nagu dresseeritud looma vaevati teda, niiviisi sunniti teda päev läbi liigutama elevandiluutükke. Ta polnud isegi enam aega minna külastama oma armast jõge mis pärast kiusati teda ometi nii kangekaelselt, aga ta oli nördinud. Uhkus ja vabadustunne oli solvatud. Ta otsustas, et ei mängi enam klaverit või teeb seda võimalikult halvasti. Et ta võtab isalt tahtmise teda edasi õpetada. See on kindlasti pisut raske, kuid tuleb päästa oma iseseisvus. Järgmisest tunnist alates hakkestama plaani teostama. Ta püüdis hoolikalt mööda lüüa ja rikkuda kõik passaažid. Melchior karjus siis ta möirgas ja HP hakkas sadama. Tal oli tugev joonlaud iga vale noodi juures, võida sellega lapse sõrmede pihta. Ja samal ajal karjustele nii vihaselt kõrva, et ähvardas võtta talt kuulmise. Christoph moonutes valu pärast, nagu ta hammustas huuli, mitte nutta. Jätkas toiliselt vale nootide löömist, tõmmates pea õlgade vahele iga hoobi eest, mida tonnist tulevat. Kuid süsteem oli halb. Ja varsti märkas ta seda isegi. Melchior oli niisama kangekaelne kui temagi, keda vandus, et kui nad peaksid veetma klaveri taga kaks päeva ja kaks ööd ei kingi talle ühtki nooti, kuni see pole mängitud õigesti. Christophe ei tundnud enam oma sõrmi. Ta nuttis, heledasti vaikides mühisedes nuukside pisaraid alla neelates. Ta mõistis, et niiviisi jätkates ei saavutanud ta midagi. Ta pidi tegema meeleheitliku otsuse. Peatus juba ette värisedes mõtte juures äikesele, mida ta oli vallandamas ütles ta vapralt. Isa. Mis, mis kisendas ta. Ta raputas lapse käsivart. Nietzsche ähvardas murduda. Ikka enam värisedes ja tõstes küünarnukid, ent hoopides kaitsta. Jätkas Christoph. Ei taha enam mängida. Esiteks sellepärast, et ma ei taha saada hoope. Ja peale selle. Ta ei saanud lõpetada koletu kõrvahoog tegi ta hingetuks Melchior möirgas. Ah, sa ei taha saada hoope, sa ei taha. Ootesadas nagu rahet. Christoph karjus läbi nutu ja peale selle ma ei armasta muusikat, ma ei armasta muusikat. Ta libistas enesetoolilt alla Melchior, asetas ta jõhkralt sinna tagasi ja tagus ta randmeid vastu klahvistiku. Ei, ei, ma ei mängi. Melchiori tuli loobuda. Ta viskas poisi ukse ta öeldes, et ta ei saa süüa terve päeva terve kuu. Kuni ta kõiki oma harjutusi korralikult ilma ühegi veata ära ei mängi. Jalahoobiga tagumikku tõukas ta tema välja jälle juukse paugatadest järel kinni. Christopheri trepil räpaselt pimedal poolkõdunenud astmetega trepil läbi katkise katuseakna tungis trepikotta õhuvool. Seintel tilkus niiskust Kristohhistus määrdunud trepiastmele. Ta süda hüppas rinnus vihast ja ärevusest. Loom vaata, mis sa oled, loom, jõhker inimene, elajas ja elajas. Ma vihkan sind, ma vihkan sind. Ma tahaksin, et sa oleksid surnud, et sa oleksid surnud. Tarind paisus meeleheites vaatastel igast ämblikuvõrku, mida tuul kiigutas katkise akna kohal. Ta tundis end üksi olevat oma õnnetuse kuristiku sügavamas põhjas. Ta vaatas tühjusesse käsipuu Farbade vahele. Kui ta siit alla viskuks. Või läbi akna. Ta nuttis nuttis ja ta hõõrus silmi oma väikeste, määrdunud kätega. Nii et varsti oli ta nagu üleni kriim. Kogu aeg nuttes jätkas ta ümbritsevate asjade vaatlemist. Ja see lahutas ta meelt. Ta katkestas hetkeks halisemise silmitseda ämblikku, kes oli liigatanud. Siis algasid uuesti, kuid vähem veendunult. Ta kuulas oma nutu, jätkas masinlikult oma virisemist, ilma et oleks enam õieti teadnud, miks ta seda tegi. Tõusis varsti püsti. Akend meelitas teda ligi. Tähistus akna äärele tõmbudes ettevaatlikult tahapoole, jälgis silmanurgast ämblikku, kes teda huvitas, kuid temas ühtlasi jälkustunnet tekitas. Allmaja juures voolas Rein. Trepikoja aknast vaadates tundus Kristoffile, nagu hõljus ta jõe kohal otsekui mingis liikuvas taevas. Christoph vaatles alati hoolega jõge, kude trepist alla Lomberdes. Ent iial veel polnud ta näinud teda niisugusena, nagu täna. Kurvastust teritab meeli. Näib, et pilgud suudavad paremini kõike vastu võtta kui pisarad on uhtunud eest närtsinud mälestustejäljed. Jõgi näis lapsele mingi olendina seletamatu, ent hoopis võimsam olendi nagu kõik need, keda ta tundis. Christoph kummardas ettepoole, et paremini näha. Ta surus suu ja nina vastu klaasi. Kuhu ta läks? Mida ta tahtis? Tema näis oma teed kindlasti tundvat. Miski ei suutnud teda peatada. Igal kellaajal päeval ja öösel 100. vihma või paistku päike olgu majas rõõm või mure. Tema jätkas oma teed. Ja tundus, et see kõik oli temal ükspuha. Tal polnud iial muret ja ta nautis oma jõudu. Milline rõõm olla, nagu tema voolata läbi aasade paljude okste vahelt, üle väikeste, läikivate kivide, üle rabiseva liiva ja mitte millestki hoolida. Ent mitte millestki segada, lasta. Olla vaba. Laps vaatas ja kuulas ahnelt. Talle näis, et jõgi võttis ta kaasa, liikus ühes temaga edasi.