Annab ju iga rahvamuusika teatud pildi selle rahva temperamendist emotsionaalsest psüühikast kuulates näiteks kõrvuti Eesti ja Gruusia rahvamuusikat. Pole ju eriti raske tabada selles eestlaste tasakaalukust või grusiin laste keeva verelisust. Kuid mongolite laulud tunduvad olevat justkui vastuolus meil välja kujunenud ettekujutusega sõjaka Tšingis-khaani järglastest. Tegelikult polegi mongolid sedavõrd agressiivsed. 13. sajandil toime pandud kuulsad vallutusretked olid ilmselt rohkem tingitud väljakujunenud ajaloolisest situatsioonist ning konkreetsetest väejuhtidest kui mongolite üleüldisest verejanust. Ja võimalik, et nüüdsete, mongolite meelelaadi väljakujunemisele on mõju avaldanud ka see, et kõige agressiivsem osa rahvast läks neil veristel sajandil kas otseselt sõdima või asus elama vallutatud maadele. Ja tänaste mongolite esivanemateks on just need ilmselt leebema meelelaadiga inimesed, kes ei läinud vallutusretkedele ning jäid koju. Võib-olla minu soov mitmesuguseid paralleele tõmmata on teatud määral vägivaldne aga mulle tundub, et mongolite muusika ning emotsioonid on täielikus vastavuses Mongoolia loodusega. Sealset loodust iseloomustab järskude üleminekute puudumine. Mongoolias pole eriti teravatipulised kõrgmägesid ega sügavaid jõeorge. Reljeef on enamasti laugjas. Metsa pole peaaegu üldse mööda steppi või pool kõrbet võib sõita 10 100000 või isegi rohkem kilomeetrit. Ja ümbrus on ikka peaaegu endine. Võib näha vaid üksteise tagant kerkivaid, laugejaid, nõlvu ja seda nii kaugele, kui silm ulatab. Selles looduse rütmis valitseb rahu. Selles on midagi igavikulised muutumatut ning üldjoontes võiks öelda, et eespool öeldu kehtib ka mongoli rahvamuusika kohta. Selle kinnituseks kuulame. Norofon saadi esituses üht rahvalaulu mille pealkirja umbkaudne tõlge eesti keelde võiks olla elurõõm. Mongolite folkloor, see muusikapärandi võiks laias laastus jagada kolme suurde rühma. Esiteks eepos ja teised eepilised lugulaulud. Teiseks nõndanimetatud urtu ja pooginodu. Nendest tuleb meil veel täna juttu ja kolmandaks instrumentaalmuusika. Eepiline folkloor on väga rikkalik. See on suures osas tekkinud varem, kui tekkis mongolite riik. See on tekkinud Budismi eelsel ajastul mil ei tuntud Mongoolias veel kirjakunsti ja seetõttu levis algselt suulise traditsiooni-na. Tuntud on eepos nimega Keser, aga samuti 1240.-st aastast pärinev mongolite salaajalugu. Viimastel muide ka Arvo Walton kasutanud lähtematerjalina oma tee lõpmatuse teise otsa lõikamisel. Ja see salaajalugu pole lihtsalt tavaline kroonika. Tan kui kunstipärane kirjandusteos, mis sisaldab legende, pärimusi, luuletusi, lüürilisi ja eetilisi laule, sakraalseid laule ja palju palju muud. Salaja loos sisaldub informatsiooni ka tantsu ja pillimängu kohta naisteaegadest. Ühes legendis jutustatakse, millest on üldse alguse saanud Mumboli muusika. Esmakordselt olevat võluvad muusikahelid kõlanud siis kui tuules lehvisid tiivulise hobuse lakk ja saba. Siin-seal leidub viiteid mitmesugustele muusikalistele, signaalidele ja hüüetele. Samuti nagu Tiibeti rahvuseepose esitajad, nii paistavad ka mongoli laulikud silma fenomenaalse meelespidamisvõime poolest. Näiteks 1944. aastal Ulaanbaatarist toimunud rahvalaulikute kokkutulekul esitas laulik nimega palgai ühe lugulaulu kolme õhtu jooksul. Peale selle ühe ta väitis end teadvat peast veel kahtekümmend kahte lugulaulu. Aga jätame need kõrvale eepose. Ülejäänud rahvalaulud jaotatakse traditsiooni kohaselt kahte gruppi. Esiteks, et too, see tähendab pikaldase, tehke stepilaulud ja teiseks poobinodu, see tähendab lühikesed laulud. Esimesed on enamasti aeglased, suure ulatusega, komplitseeritud rütmijoonisega ning rikkaliku ornamentikaga. Need esitatakse mitmesuguste rahvalike mängude või ürituste raames, samuti väga populaarsete spordimängude ajal. Siia kuuluvad ka laulud, mis on välja arenenud karjuste hüüetest või kutsetest. Vahel esinevad säärased laulud ilma tekstita vokaliisidena tähenduseta, silpidel või täis häälikutel. Pooginodu tähendab mongoli keeles lühike laul. Tänapäeval tähistab see termin laululiiki ja alati ei pruugi olla lühike laul ajaliselt kestuselt lühike. Poogina tuur. Laulud on väga mitmekesised nii žanriliselt kui stiililt. Nende hulgas esineb koomilisi satiirilise laule, ränduri laule, hällilaule, lüürilisi laule, laule, hobustest, samuti dialoogi vormis laule ja nii edasi ja nii edasi. Võrreldes pikaldaste lauludega on lühikesed laulud rütmilt meloodiate struktuurilt lihtsamalt. Sageli meenutab laulu rütm justkui hobusekäimise rütmi. Eriti on see märgatav ränduri lauludes lauludes, hobustest ning kultuslikes lauludes. Poogino, too areng on rohkem seotud olnud käsitööliste. No ütleme, tsunfti tega ja üldse linna laulutraditsioonidega. Saate pillina kasutati nende laulude saateks enamasti keelpille shansaad, hougherit, jootšinit ja teisi samuti mõnikord võis saateks olla ka terve instrumentaalansambel. Kuna tänases saates kõlanud mõlemad laulud kuulusid pikaldaste laulude hulka siis kuulame nüüd poogino tuud ehk lühikest laulu. See räägib ühest süsimustast ratsust esitajaks on Nansal maa. Mõne aja eest ma nimetasin seoses rahvalauludega rahvuslikke spordimänge. Ja kuigi mina pole Toomas Uba ja praegu pole eetris mitte spordiprisma, vaid oriendaal tund, pean ma siiski vajalikuks rääkida neist spordimängudest. Need suvised spordipidustused nimega Naadam on mongolite jaoks umbes sama olulised kui meie jaoks laulupidu. Naadami raames toimuvad traditsioonilised võistlused vibulaskmises, ratsutamises ja rahvuslikus maadluses. Muidugi tänapäeval on nad on kokku viidud Mongoolia revolutsiooni aastapäevaga mida tähistatakse igal aastal 11. juulil ning seetõttu on kogu üritus omandanud veidi kuidas öelda veidi punase varjundi aga juba alates varajastest aegadest polenaadam olnud üksnes spordiüritus. Ta on ka muusikapidu kus kõlavad kõikvõimalikud laulud, eriti muidugi hobuste helistamiseks, samuti tseremooniameistrisignaalid ja laulikute introvisatsioonid. Mitmed laulud on otseselt seotud võistluste läbiviimisega, maadluses osalejate väljakuulutamine näiteks samuti vibulaskurit tervitamine või kohtunike kolleegiumi austamine ja nii edasi. Aga nagu juba öeldud, on tänapäeval ka üht-teist lisandunud. Nii ei puudu kaasajal Naadamilt laulud mongolite õnnelikust elust ja laulud kangelaste ning hobusekasvatajate helistamiseks. Loomulikult pole naaber sündmus, kus kõlavad laulud ja pillimäng. Olulised on mitmed perekondlikud tähtpäevad, näiteks lapse sünd, kolme aastaseks saamine, abiellumine kellelegi ärasaatmine, pikale teekonnale või sõtta jorta paigaldamine, lambatalle sündimine, ka esimese komassi valmimine ja veel mitmed-mitmed, teised tähtsad sündmused. Nägudega tänastest muusika näidetest kuulda, võisite on mongolite rahvalaulud, enamasti üheäärsed. Muidugi eraldi käsitlemist vääriks nõndanimetatud kahehäälne kurgulaul. See tähendab, et üks laulja laulab üheaegselt kahehäälselt. Säärane laul koosneb madalast bassitoonist ja kõrgest viletaolisest falsetist. Sellist laulmismaneeri esineb ka mitmetel teistel selle piirkonna rahvastel. Tuvalastele on see eriti iseloomulik ja tutvumegi kahehäälse kurgulauluga siis, kui oleme jõudnud oma järjega tuva muusika juurde. Laadiliseks aluseks mongoli muusikale on erinevat Enta toonikad, see tähendab viiest astmest koosnevad heliread. Võib-olla kõige tüüpilisem maks läbi aegade on olnud heliastmik Siibemaildoomiibemalfaasoll Siibemall. Selline penta tuunika on aluseks mitmete pillide häälestusele. Säärasel häälestub limbo flööt, jootsin, joodžinson, mongolite Timbel. Euroopaliku muusikaga harjunud kõrva jaoks on niisugune ilma kolmanda ja ilma seitsmenda astmete laad justkui kuidagi emotsioonitu sest meie jaoks on just kolmas aste see, mis määrab, kas tegemist on mosoori võiminoriga. Kuigi ma ennem ütlesin, et näiteks flöödinootide põhirea moodustab penta toonika, ei tähenda see seda, et lööril kolmandat ja seitsmendat astet üldse mängida ei saa. Esineb ka teistsuguseid, penta toonikaid, milles võivad need astmed esineda. Pange hästi tähele, järgmises näites on tegemist mosoorse penta toonikaga, täpsemalt Siibemail, toore faa Soll. Nüüd mõni sõna ka mongoli pillidest. Ühes mongolite muusikainstrumentide nimekirjas on loetletud 54 erinevat pilli. Meie piirdume siin tänavaid kõige olulisematega rahvamuusikas vist küll, kõige enam kasutatav pill on Morinhur, mida tavaliselt on tõlgitud hobuse laipa. Millest niisugune kummaline nimetus muusika instrumendile. Legendi järgi valmistas üks ratsanik oma hukkunud hobusejäänustest. Pilli. Korpuse kattis pealtpoolt hobusenahaga keeled ning poogna valmistas hobuse jõhvidest. Ning kaela ülaosa kaunistas puust välja lõigatud hobuse peaga. Selle puust välja lõigatud hobusepea järgi me võime ka tänapäeval ära tunda. Marin huri poognaga mängitavatest keelpillidest on väga sageli kasutatav kahuczir. See on väikese silindrikujulise korpusega ning kahesiidist keelega instrument mis mängu ajal asetseb pillimehe põlvedel. Seda pilli on valmistatud ka nii-öelda perekondade kaupa. Olenevalt suurusest ja häälestusest nimetatakse erinevaid pille vastavalt kits, Uutšir, lammas, suutšir. Kõige suurem on kaamel Uuczyra. Ma arvan, et niisugune vajadus erinevate suurustega pillide järgi on need tekkinud sellest, et on eeskuju võetud. Euroopa orkestrite, sest nii on ju ka meil teada, et viiulite perekonda kuuluvad viiul, vioola, tšello ja kontrabass. Ja nii on ka Mongoolias 20. sajandil tekkinud palju rahvapilliorkestreid. Mis, ma arvan jah, et on eeskuju võtnud Euroopa orkestrites. Võiks peaaegu väita, et kõikidest maailma tähtsamatest pillitüüpidest on olemas mongoli variant. Mongoolias kasutatakse flööti, oboe taolist trost, huulikuga, pilli, jahipasunaid, parmupillid, Symblit mitmeid näppudega mängitavaid, see tähendab ilma poognaga mängitavaid keelpille samuti kongi šamaanitrummisarnast raam, trummi ja veel palju-palju muid pille. Järgneva laulu saateks on kasutatud kahte instrumenti. Limba flööti ja Marin Huuri. Lugu kannab pealkirja keeruline jõe kallas. Täna pole meil juttu olnud veel sakraalsest muusikast, mis kõlab budistlike kloostrites või täpsemini öeldes kloostris, sest Mongoolia 700-st kloostrist tegutseb tänapäeval vaid üks. Jah, te kuulsite õigesti, vaid üks klooster tegutseb tänapäeval. Kandan tektsen, linn. Tõele au andes on kloostri muusikat üsna raske tutvustada sest Eestist ei õnnestunud mul leida ühtki helisalvestust Mongoolia budistliku muusikaga. Mongoolias pole ühtki plaadifirmat, järelikult pole ka plaate. Firma meloodia poolt on küll välja antud mitmeid plaate mongoli muusikaga. Rituaalse muusika tutvustamist aga pole peetud vajalikuks. Olen küll ise käinud magnetofoniga kandan tegutsenud Lenny kloostris kuid ma pole söandanud paigaldada mikrofone ja lindistada rituaale, sest arvatavasti segab see munkade pühalike toimetusi. Aga raadiokuulajate lohutuseks võin ma öelda, et ega te seeläbi vist väga palju ei kaota, kuid ei, need rituaale ei kuule, sest nad on kohati täiesti äravahetamiseni tänased Tiibeti ja Burjaatia analoogse muusikaga. Aga nende maade muusikat on plaatidel ja lintidel olemas ning seda me kunagi edaspidi ka kuulame. Täna meil on veel aega jäänud sedavõrd, et jõuame tutvuda la mõistlikes rituaalides kasutatavate pillidega. Kasutatakse selles muusikas ainult puhkelöökpille. Keelpillidele pole leidunud kloostris kohta. Ja enamik instrumente on kas India või siis tiibeti päritoluga. Seetõttu on paljud neist pillidest maailmas laiemalt tuntud just sanskriti hindi või tiibetikeelsete nimetuste all. Kuna tänane saade on siiski pühendatud Mongoolia muusikale, siseneme praegu mongolikeelsete nimetuste juurde. Alustame kõigevägevamat pillist sõnu Herbore tõlkes. Märgpasun või härjapasuna. See aukartusttekitavate mõõtmetega kuni kolme ja poole meetri pikkune pill tekitab madala ning sügava heli. Ega's nimi pole asjatult pandud. Kasutatakse härg pasunaid alati paarikaupa, nii et kaks mängijat suudavad hoida pikka pausideta tooni. Kui üks mängib, siis teine hingab ja vastupidi. Neil pillidel on mitu funktsiooni. Neid kasutatakse templi ansamblites rituaali ajal vaheldumisi tekstide retsiteerimisega, mitmetel juhtudel näiteks mõne tähtsa laama saabumise puhul või signaalina. Mõne olulise sündmuse alguse puhul kasutatakse kahtlaselt pärast hiigelpasunat ka ilma teiste pillideta. Trompeti tüüpi pillidest tuntakse lamaismi maades, kandan pured. Neid pille valmistati varemalt noorelt surnud tütarlaste reieluudest ja püha pilli valmistamisel oli nõudeks, et see tütarlaps pidi olema süütu. Ma muidugi ei tea, kas vastavate tüdrukute vähesuse tõttu või mõnel muul põhjusel. Aga kaasajal valmistatakse ka metallist skandanbureesid. Üks väheseid instrumente, mis on kasutusel nii ilmalikus kui sakraalses muusikas, on Pisuur. On oboe sarnane topelt trastiga puhkpill. Kloostris kasutatakse neid tavaliselt paari kaupa, väljaspool kloostrit aga soleeriva meloodia pillina. Üsna harvaesinev instrument on Johi toob mood. Õigemini seda on isegi raske pilliks nimetada. Tegemist on hästi kõlavast puust välja lõigatud palgiga. Mood muide tähendabki mongoli keeles puu. See palk asetatakse õlale ning lüüakse vastu seda puust nuiaga. Mongoolia viimase teokraatliku valitseja Boctogeeni residentsis õnnestus tänu muuseumitöötajate vastu tulelikkusele mitmeid pille mängida ning ka lindile salvestada. Nende hulgas ka seda suurt ja pikka hilisemat palki. Niisiis kõlavad sohi toog, mood. Tom voor on suur, rituaalne kahe nahaga trumm. See ripub tavaliselt nööriga templi laes, aga on ka varre otsas kantavaid trumme. Trummipaksus pole suur, vaid mõnikümmend sentimeetrit. Aga tänu membraanide suurele läbimõõdule annab ta madala ja sügava heli. Nii korpus kui mõlemad nahad on enamasti kaetud rikkalike sümboolsete maalingutega. Trummi lüüakse kõvera pulga abil. Hon on India päritoluga rituaalne kelluke mis pole mõõtmetelt kuigi suur, mida hoitakse peos käepideme abil. Kellukese heli on kõrge ja läbilõikav ning sümboliseerib kõrgeimat tarkust. Kada Maarja trumm on pärit Indiast, kus seda kasutati nii rahvamuusikas kui ka hindu istlikes Šiva templites. Trummi ise on kahenahaga ning liivakella kujuline valmistati algselt kahest inimese pealuust. India tema arvud on tavaliselt veidi suuremad ning neid mängitakse näppudega nahale lüües lama istlikes kloostrites kasutatavate Tammarde külge nööride abil kinnitatud kaks väikest nahast pallikest ning trummi libutamisel hakkavad need pallid pendeldama ning puutudes vastu nahka tekitavat Remolodaalise tiheda põrina. Seejuures on oluline, et ühe palli sisse on õmmeldud karvad, mis on lõigatud mehe suguelundite ümbert. Teises pallis on naiselt pärinevad karvad. See muide peab sümboliseerima kahe alge, kahe printsiibi, meheliku ja naiseliku ühtsust. Aga kõlab see trumm niiviisi. Te muidugi võite arvata, et praegu mängis seda trummi mõni Mongoolia munk. Ei. Praegu mängis Sven Grünberg, kes oli mul abiks kõikide nende pillide lindistamisel. Aga nüüd veel lõpuks on nõnda nimetatakse suuri paisk taldrikuid. Neid kasutatakse kahte moodi. Antakse templi ansambli koosseisus üksikuid tugevaid aktsente või tekitatakse vaikne monotoonne ühtlastest löökidest foon tekstide retsiteerimisel saateks. Erinevalt meil Euroopas levinud tavast lüüakse neid taldrikuid kokku horisontaalasendis. Ja ongi kõlanud kõik olulisemad löökpillid. Tänaseks ongi kõik, järgmisel korral astume vaid sammu edasi üle riigipiiri. Mongooliast Burjaatiasse jätkame budistliku muusikaga. Külalisena esineb saates ka härra Linnart Mäll kuulmiseni.