Emadest võib jutustada lõpmatult. Juba mitu nädalat oli linn ümbritsetud raudrüüs vaenlaste tihedast rõngast. Öösiti süüdati lõkked ja mustest pimedusest vahtist tuli linnamüüre paljude punaste silmadega. Nad liigitsesid kahjurõõmsalt ja see valitsev põlemine tekitas sisse piiratud linnas süngeid mõtteid. Nööridelt nähti, kuidas vaenlaste silmus üha koomale tõmbus, kuidas nende mustade varjud tulede ümber vilkusid. Oli kuulda täissöönud hobuste hirnumist, kostis relvade särinat ja valju naeru lakinat. Kõlasid võidus veendunud meeste lõbusad laulud. Aga mida on veel piinavam kuulda, kui vaenlase naeru ja laulu? Vaenlased loopisid laipu täis, kõik ojad, mis andsid linnale vett põletasid linnamüüride ümbert paljaks, viinamäed tallasid maha, viljapõllud laastasid aiad. Linn oli igast küljest avatud ja peaaegu iga päev külvasid vaenlaste suurtükid ja mus ketid teda üle malmi ning tinaga. Linna kitsastel tänavail sammusid mornilt lahingust väsinud poolnälginud sõdurite salgad. Majade akendest kostis haavatute oigeid, Sonijate karjatusi, naiste palvesõnu ja laste nuttu. Kõneldi rusutult tasasel häälel ja peatades üksteise juttu poolelt sõnalt, kuuleti pinevalt. Kas ehk vaenlane ei ole rünnakule asunud. Eriti talumatuks muutus eluõhtul, kui oigeid ja nutt kõlasid vaikuses, selgemalt ning valjemalt kui kaugetest mäekuludest roomasid välja kas mustad varjud ja liikusid vaenlaste leeri, varjates pooleldi purustatud müüride poole. Kuna mustade mäesakkide kohal ilmus kuu nagu kaotatud mõõga hoopidest mõlkiski. Ootamata abi pingutusest näljast kurnatuna kaotades iga päevaga ikka enam lootust vaatasid inimesed hirmuga seda kuud mägede teravaid, sakke, mäegurude, musti lõugu ja vaenlaste kärarikast laagrit. Kõik meenutas neile surma ja mitte ükski täht ei säranud neile lohutavalt vastumajades kardeti süüdata tuld. Tänavad uppusid pilkasse pimedusse ja selles pimeduses justkui kala jõesügavuses vilksatas hääletult siin-seal üleni mustamantlis mähitud naine. Inimesed küsisid teda nähes üksteiselt kas see on tema tema ja varjasid end väravaalustesse või langetasid pea jooksid vaikides temast mööda. Patrulli ülemad aga hoiatasid teda karmilt. Juba jälle olete tänaval donna, Marianna, vaadake, et teid võidakse tappa ja keegi hakka süüdlast otsima. Naine ajas end sirgu, kuid patrull möödus söandamata või pidades jälgiks tema vastu kätt tõsta. Relvastatud mehed läksid tema ümbertringi, nagu oleks ta laip. Temaga jäi pimedusse ja sammus jälle vaikselt üksildased kuhugi liikudes ühest tänavast teise, tumm ja must. Otsekui linnaõnnetuste kehastus. Tema ümbraga roomasid kaeblikult, nagu teda jälitades kurvad helid, oigeid nud palved ja võidulootuse kaotanud sõdurite morn kõnekõmin. Olles kodanik ja ema mõtles ta pojast ja kodumaast inimeste eesotsas, kes purustasid linna seisis tema poeg. Lõbus, ilus ja halastamatu mees. Alles hiljuti oli naine vaadanud temale uhkusega, nähes temas oma kallihinnalist kinki kodumaale head jõudu, mille ta on sünnitanud abiks linna. Selle pesa inimestele, kus ta sündis, ise sünnitas ja kasvatas üles oma poja. Sajad katkematut niidid ühendasid seda südant iidsete kividega, millest tema esivanemad olid ehitanud majad vitanud linnamüürid maaga, kus puhkesid tema vere hõimlaste luud legendidega lauludega ja inimeste lootustega. Süda oli kaotamas kõige lähemat inimest ja nuttis. Ta oli nagu kaal. Kuid vaagides temas oma armastust poja ja linna vastu, ei suutnud naine mõista, kumb on kergem, kumb raskem. Nii ta kõndis öösiti tänavail ja paljud, kes teda ära ei tundnud, ehmusid pidades musta kogu kõigile lähedase surma kehastuseks. Ära tundes aga eemaldusid sõnatult reeturi emast. Kuid ükskord nägi ta kõrvalises nurgas linnamüüri juures teist naist põlvitades laiba kõrval liikumatuna nagu tükk mulda palvetestu kurb nägu tähtede poole tõstetud müüril, aga tema pea kohal vestlesid vaikselt vahimehed ja tähistasid relvi riivates Sakmete kive. Reeturi ema küsis. Poeg mees tapeti 13 päeva eest, see aga täna ja tõustes püsti, lausus tapetu ema alandlikult. Madonna näeb kõik, tema teab kõik. Ja ma tänan teda. Mille eest? Küsis esimene, teine, aga vastas talle. Nüüd, kus ta on hukkunud ausalt, võideldes kodumaa eest võin ma öelda, et ta tegi mulle hirmu. Olles kergemeelne, armastas ta liialt lõbusat elu. Ja oli karta, et ta sellepärast reedab linna nagu tegi seda Marianna poeg jumala ja inimeste vaenlane, meie vaenlaste pealik, olgu ta neetud ja olgu neetud teda kandnud üsk. Marianna kattis näo ja eemaldus. Järgmise päeva hommikul aga ilmus ta linna kaitsjate juurde ja ütles. Surmake mind selle eest, et minu pojast on saanud teie vaenlane. Nad vastasid. Sa oled inimene ja kodumaa peab olema sulle, kallis. Sinu poeg on sulle samasugune vaenlane nagu igaühele meist. Ma olen ema, ma armastan teda. Ja pean ennast selles süüdlaseks, et ta on niisugune, milliseks ta on muutunud. Siis pidasid nad nõu, mis naisega teha ja otsustasid. Autunne ei luba meil sind poja pattude pärast surmata. Me teame, et sa ei võinud talle sisendada seda hirmsat pattu ja aimame, kui väga sa pead kannatama. Kuid linn ei vaja sind isegi pantvangina. Sinu poeg ei hooli sinust. Me arvame, et on sind unustanud, see saatan. Ja see ongi sulle karistus, kui sa leiad, et oled selle ära teeninud. See näib meile olevat kohutavam kui surm. Ja ütles naine, see on kohutavam. Nad tagasid talle värava lasksite linnast välja ja vaatasid kaua linnamüürilt, kuidas ta mööda sammus oma poja poolt verega ohtrasti niisutatud sünnimaad. Ta kõndis aeglaselt suure vaevaga jalgu selle maa küljest lahti, rebides linna kaitsjate laipade ees kummardudes purustatud relvi põlastavalt jalaga eemale lükates. Emad vihkavad pealetungi relva ja tunnistavad ainult seda, mille abil kaitstakse elu. Ta oleks justkui oma mantel kandnud vedelikuga täidetud karikat kartes seda üle ääre loksutada. Eemaldudes muutuste üha väiksemaks. Ja neile, kes teda linnamüürilt vaatasid, tundus, nagu eemalduksid neist koos temaga ka masendus ja lootusetus. Nad nägid, kuidas ta poolel teel peatus peast mantli peakoti heitis. Ja kaua linna silmitses. Seal aga vaenlaste laagris. Märgati teda üksinda keset välja seisvat. Ja kiirustamata, ettevaatlikult lähenesid talle kogud mustad nagu temagi. Astusid ligi ja küsisid, kes ta on, kuhu läheb. Teie pealik on minu poeg, ütles ta. Ja keegi sõduristi löönud selles kahtlema. Nad kõndisid ta kõrval rääkides kiitvalt, kui tark ja vapper on tema poeg. Ta kuulas neid pea uhkelt püsti ega imestanud. Niisugune peabki tema poeg olema. Ja nüüd on ta inimese ees, keda ta üheksa kuud enne tema sündimist tundis selle ees, keda ta iial pole tundnud väljaspool oma südant olevat. Poeg on täis siidises ametis, ta relvad on kaetud kalliskividega. Kõik on nõnda, nagu peabki olema. Just sellisena oli ema teda palju kordi unes näinud. Rikkana kuulsana ja armastatuna. Ema rääkis poeg, ema, käsi suudeldes. Sa tulid minu juurde, tähendab, sa oled minust aru saanud. Ja homme vallutan ma selle neetud linna. Kus sa oled sündinud. Tuletas ema meelde. Joobununa oma kangelastegudest meeletuna veel suurema kuulsusejanust rääkis poegadele nooruse jultunud õhinaga. Ma sündisin maailma jaoks, et teda imestama panna. Ma säästsin selle linna sinu pärast ta nagu pind mu jalas ja takistab mind nii kiiresti kuulsuse poole sammumas, nagu ma seda sooviksin. Kuid nüüd homme hävitan ma selle põikpeade pesa kus iga kivi tunneb ja mäletab sind lapsest saadik, lausus ema. Kivid on tummad, kui inimene ei sunni neid rääkima. Las hakkavad, näed minust rääkima, see on, mida ma tahan. Aga inimesed? Küsis ema. Ja ma pean neid meeles, ema, ka neid on mul tarvis. Sest kangelased on surematud, ainult inimeste mälestuses. Ema ütles. Kangelane on, kes loob elu surma kiuste. Kes võidab, surma? Ei, vastas poeg. Purustaja on niisama kuulus kui seegi, kes linnu ehitab. Vaata, me ei tea, kas rooma ehitas Äänias või Romulus kuid on täpselt teada Laarikija teiste kangelaste nimed, kes on purustanud seda linna mis on kõik need nimed üle elanud, tuletas ema meelde. Nõnda rääkis poeg temaga kuni päikesel ujumiseni. Ta katkestas üha harvemini poja meeletut juttu, jäi ta madalamale, vajus tema uhke pea. Ema luud kaitseb ja kõnelda tema juuresolekul purustamisest tähendab kõnelda tema vastu. Kuid poeg ei teadnud seda ning eitas tema elu mõtet. Ema on alati surma vastu. Emad vihkavad kätt, mis juhib surma inimeste elamuisse suhtuvad sellesse vaenulikult. Tema poeg ei näinud seda, olles pimestatud kuulsuse külmast särast, mis suretab südame. Ja ta ei teadnud, et ema on samavõrra tark, halastamatu kui ka kartmatu loom. Kui asi puutub elusse, mida tema ema loob ja kaitseb. Ema istus kummargil, nägi läbi pealiku toreda telgi ukseava linna kus ta esmakordselt tuli tundnud jõustumise magusat värinat ja piinarikkaid krampe lapse sünnitamisel, kes nüüd tahab purustada. Päikesepurk purset kiired ujutasid linnamüürid ja tornid üle verega. Pahaendeliselt läikesid aknaruudud. Kogu linn näis olevat üleni haavadesse ja sadadest haavadest voolas punast elumahla. Aeg liikus edasi. Linn hakkas mustaks tõmbuma nagu laip. Ja tema kohal süttisid tähed otsekui matuseküünlad. Ema nägi seal pimeda Isak neis, kus kardeti süüdata tuld et mitte tõmmata enesele vaenlaste tähelepanu tänavail täis pimedust, laibalehka surma ootavate inimeste summutatud sosinad. Ta nägi seal kõike ja kõiki. Tuttav ja omane, asus üsna lähedal ta ees, oodates vaikides tema otsust. Ja ta tundis end kõigi oma linna inimeste emana. Pilved laskusid mustadel mäetippudel Torgu ja kihutasid nagu tiivulised hobused surmale määratud linna poole. Võib-olla Me ründame teda juba öösel, rääkis poeg. Kui öö tuleb küllalt pime. Ebamugav on tappa, kui päike vaatab silmadesse ja kui neid pimestab relvade sära. Seejuures tehakse alati palju ebakindlaid lööke, rääkis ta oma mõõka silmitsedes. Ema ütles talle, tuli siia, pani oma pea minu rinnale puhketuleta meelde, kui lõbus ning hea sa lapsena olid. Ja kuidas kõik sind armastasid. Poeg kuulas sõna asetes põlitades pea ema sülle ja sulges silmad, öeldes ma armastan ainult kuulsust ja sind. Sile Eestit sünnitasid mu niisugusena, nagu ma olen. Aga naised? Küsis ema tema kohale kummardades. Neid on palju, nad tüütavad ruttu ära nagu kõik, mis on liiga magus. Ema küsis temalt viimast korda ja sa ei taha saada lapsi. Milleks, et meid surmataks keegi minusugune tapab nad, minul aga oleks valus ja ma oleksin siis juba liiga vana ning jõuetu, et nende eest kätte maksta. Sa oled ilus, kuid viljatu nagu pikne lausus ema ohates. Poeg vastas naeratades ja nagu pikne. Ja jäi ema rinnal suikuma nagu laps. Siis kattis emad oma musta mantliga ja torkas noaga südamesse poega võpetes ja suri silmapilkselt. Ema teadis hästi, kus tuksub poja süda. Ja visanud poja laiba oma põlvedelt hämmastunud vahimeeste jalg ette. Ütles ta linna poole pöördudes. Kui inimene tegin ma kodumaa heaks kõik, mida suutsin. Kui ema jään oma pojaga. Mul on juba hilja teist sünnitada, minu elu pole kellelegi vaja. Ja ta torkas sellesama noa, mis oli veel soe, poja verest, tema enda verest kindla käega oma rinda ja tabas samuti täpselt südant. Kui see valutaks, siis on seda kerge tabada.