Minuvanused koolipoisid ei pidanud omal ajal lugu saksa lööklauludest. Me helistasime Ameerika džässi ö laule, mida kuulsime Ameerika filmides. Nende seas, kes ise juba mõnes pundis pilli mängisid, oli levinud halvustav termin saksa mage, mis tähistas saksa orkestrite vanamoodsat nurgilist stiili. Ega me siis teadnudki, et Saksamaal oli samasugune võitlus džässivastane emalgi. Ehkki põhjused olid erinevad. Nõukogude liidus oli Maksim koorile ristinud džässi paksude kapitalistide muusikaks. Saksamaal oldi aga tõele lähemal vihates džässi kui neegrite ja juutide muusikat. Niisiis ühel pool rassi teisel pool klassiviha. Mind ootas aga suur üllatus, kui saksa sõber hakkas mulle tegema koopiaid kõigist Saksamaal 1930.-st kuni 45. aastani ilmunud levimuusika plaatidest. Aastatega on ta kopeerinud mulle 63 poolteisetunnist, kassetid kogukestvusega 95 tundi ehk neli ööpäeva lakkamatut kuulamist. Samas tegin huvitava avastuse, et aastal 1936 kuni 40 oli šveitsi orkestri juht Tedi Stoffer oma bändi laulja pilli toffeliga mänginud Berliinis plaadile enamiku neil aastail ilmunud Ameerika lööklauludest. Osa kandis nimetust sonderblatte või eksport plaate, aga tõenäoliselt läksid nad Saksa turule vaid Šveitsi kaudu mujal Euroopas basse ikka Saksamaale valuutat teenima. Mis siis muud, kui toon siin ühe näite Mcordoni Harri Reveli laul, Hääd ööd, mu arm 1936. aasta filmist Stovey jänes laeval peaosades. Alice Fay, Robert Yang. Eestikeelne tekst on ka olemas. Raimond Valgre tõlgituna.