Ega see nii väga keeruline ei ole seda tõestada, et et me võitlesime tegelikult Eesti eest Soomes lahingut, mis peeti Karjala rannase rindel. Need olid ikkagi suunatud sellesama vaenlase vastu, ründasin Narva all. Ma arvan, et see rinne oli üks strateegiline suund. Nii et meie võitlus seal oli sama, mis võitlus Narva all sõja ajastatel oli väga palju rahvuslasi, kes püüdsid taastada Eesti iseseisvust, teeks oli diplomaatiline tegevus välismaal meie endiste suursaadikute kaudu. Ja teine tee oli relvastatud võitlusüksuse loomine ja meie soomepoisid meie rügement tollilise relvastatud võitlusüksus, mis oli rahvuskomitee nagu tollal seda rahvuste ühendust nimetada, et Eesti rahvuskomitee sõjavägi võib öelda niimoodi. Meie ülesanne oli saada koolitust Soomes sõjaväelist koolitust ja saada lahingukogemusi ja vajaduse korral kui Eesti vabariigi rahvuskomitee see pidas momenti õigeks tulla Eestisse ja võidelda selle eest, et Eesti vabariik säiliks. Muidugi see läinud meil korda vaatamata sellele, et noh, väga palju kütte teha selle asja jaoks, sellepärast et jõud olid nii ebavõrdsed. Maailma ei olnud enam vabadussõjajärgne maailm, et väga paljud soomepoisid, kes läksid välismaale sellised head selle eest, et välismaal propageerida ja tutvustada Eesti rahva ajalugu ja Eesti iseseisvuse võitlused tähtsust ja, ja seal oli soomepoiste roll küllaltki suur. Ma küsisin oma isa käest, kes oma lapsepõlvemälestustes veel mäletab toonast Eesti vabariik ei räägi mulle midagi soomepoistest, mida sa mäletad. Ja ta ütles, et ta mäletab seda aega, kui nad tulid Eestisse tagasi, et neid võeti vastu tõelises lootuses, et nüüd tulid vabastajad ja nüüd tuleb jälle Eesti vabariik. Kas see oli nii, kas te mäletate seda nii? Ma mäletan seda täpselt, ma olen ise selle läbi elanud, et Soome oli tegemas rahu Nõukogude Liiduga, meie oleks olnud noh, niisugune väga halb üksus selles tunud loovutada Nõukogude liidule, sest me olime ju formaalselt Nõukogude Liidu kodanikud ja kuna ta meie tahtsime tulla siia võitlema sinimägedes, olid võitlused juba raskes olukorras, siis langes kokku soomlaste vajadus nii-ütelda saadasest väeosast lahti, kui lihtsalt öelda. Ja, ja meie tahtmine tulla Eestisse võitlema, kui võite rindelt maha ja, ja, ja pandi rivisse ja loeti meile ette need tingimused, sest need olid küllaltki ranged. Meil ei antud relvi kaasa. Me pidime tulema ilma relvadeta, tähendab, me pidime andma praktiliselt oma varustuse ära. Me pidime tulema lihtsalt nii-ütelda, käed taskus, siia ja ootama, mis meiega tehakse. Areme valisime selle tee 90 protsenti rivis olevatest meestest. Valistee tagasitulek Eestisse ei karda seda sõna välja öelda, et see oli kangelastegu. Me tulime Paldiski sadamasse, seal laeval oli üle 1500 mehe. Ja meid ei juletud tuua päeval siia. Kuigi me tulime Paldistesse juba hommikupoolikul ja meid toodi Tallinna õhtul pimedas hakati, hakkasime tulema videvikus. Juba Keilas oli niisugune rahva murdvastus, meil külvati üle lilledega, aga nõmmel, kuhu maha tuli rongist seal oli väga palju rahvast. Rahvas oli nii ülevas meeleolus ja see on unustamatu hetk. Nõmmel olemine. Mul on niisugune tunne, et, et rahvas ei olnud realistlik, Nad, nad uskusid. Ja meiega uskusime. Et meie läheme ja teeme midagi Eesti heaks, et paneme need rünnakud seisma. Ja kas kõikidest nendest sündmustest minevikus räägib ka teie raamat kolmas tee? Kolmas tee räägib praktiliselt jah, küttidest nendest sündmustest ara ta räägib seda seitsme mehe saatuse kaudu. Need seitse meest on, kui hakata neid üles lugema. On Kaarel Karime, kes läks veebruaris 1940 tõukade Elduga üle jää talvesõtta. Tema päevik on mul muide, mis on suure juhuse tõttu sattunud minu kätte Soomes 1975. aastal tema päevikule põhinebki, tema tema lugu ja kes astus vabatahtlikult Soome armeesse, Ruialdas jätkusõda, jätkusõjas esimestele kevadel sai ta päeviku järgi surma Arradeledrikult. Tasisti parandati terveks ja langes alles 1944. aasta juunikuul, kui algas venelaste suur pealetung Karjala kannasel. Teine lugu on mehest Hugo Tartust, kes sakslaste poolt palgati kaugluuresse. Ta sai Soomes väljaõppevideo kolm-nelisada kilomeetrit venelaste tagalasse. Nad tegid seal ette nähtud luuretöid, aga nad sattusid Darraetavateks ja hobuserühm. Seal oli 13 eesti meest hävis. Rühm hävis selles selles võitluses kahekuulisest tagaajamises. Hiljem kinnivõetuna mõisteti surma. Kolmas mees on Heino Kruus. Heino Kruus oli mees, kes töötas saksa ajal Eesti Est ees ja siis ei, julgeolekupolitseis tegi koostööd Eesti Wabariigi rahvuskomiteega. Temal oli võimalus teha koopiaid dokumentidest, mis liikusid sellesse julgeolekupolitseis ja mis puudutasid rahvuskomitee, inimeste tegevust ja nende dokumentide kaudu. Rahvuskomitee sai teada, mida politsei nendega kavatseb ja mida nad teavad. Ja siis, kui see asi kippus avalikuks tulema, siis ta põgenes Soome ja oli Soome vabataht Soomes. Vabatahtlikuna tuli Eestisse tagasi. Tema loo põhimoment on just Eesti vabariigi rahvuskomitee. Neljas mees on Edmund ranniko, kes sai Tartu all raskelt haavata, viidi haavatuna Saksamaale transpordilaeval moe rooma. See laev läks välja 21. septembril 1944 Tallinna sadamast. Üks Vene pommituslennuk, mis kandis peal õhutorpeedot, nägi seda laeva ja vaatamata sellele, et seal olid suured punase ristimärgid ta torpedeerivat laeva ja see läks nii õnnetult torpeedomasinaruumi ja laevu uppus mõnekümne minutiga ära, seal peal oli 3600 inimest, suurem osa haavatud sõdurid, Arraga aidata personal ja nendest päästeti saksa saate laevade poolt ainult 600 ja etnontronit oli üks nendest õnnelikest, kes sealt ära päästeti. Saksamaalt raviti terveks ja sattus uuesti lahingutesse Saksamaal. Ja siis on mees Heino Mikiver, kes oli Razume armees. Tuli tagasi. Temaga juhtus niimoodi, et ta kukkus veidi kinni ja, ja taheti temast teha etavaid erastajataja. Aga ta ei tahtnud seda ametit kuidagi pidada ja peitis ennast, aga siis saadi talle jälile ja ta otsustas põgeneda. Soome. See oli 1947. aastal ja pani suusad alla, hakkasid Soome minema. Suusad ei libisenud, pühkinud minema ja sammus jala, kaks päeva jõudis Soome välja. Jõudis Helsingisse päris välja. Seal võeti ilusti kinni, ta pandi kinni ja muidugi pandi rongi ja saadeti tagasi ja istus pärast 10 aastat selle eest Ahto Talvi, kes Soomes ohvitserikoolituse muidu ohvitserikoolituse sai 147 meest Soomes. Väga suur ohvitsere koolitati, see oli üks rahvuskomitees märke koolitada, ohvitsere seal välja ja tema tuli tagasi. Sattus sinimägedesse Nortland diviisi, taganes selle diviisiga mööda Eestimaad ära, pidi minema Saksamaale, aga tema kodu oli paides, ta hüppas seal ära ja läks koju. Noh, oli metsas mõne aja ja tema ühines relvastatud võitluse liiduga, vot see on ka Eesti rahvale peeru tundmata asi. See relvastatud võitluse liit, siis koondas enda ümber neid metsavendi, kes olid otsustanud vajaduse korral haarata relv ja võidelda teiste inimeste eest ka mitte ainult enda eest. Tema oli relvastatud võitluse liidu Järvamaa juht. Ja seitsmes lugu räägib minust. Kes tunneb huvi, peab leidma selle raamatu ise lugema, aga öelge Raul Kuutma, kui kaua teil selle raamatu kirjutamine aega võttis? No teate, ma, selle materjali hakkasin saama 92. aastal, kuna ma olin noh, ise selle materjali kogumise organiseerija tuli minuga. Ja juba siis ma tundsin, et ma pean need asjad paberile panema lihtsalt niivõrd haruldane, niivõrd niivõrd unikaalne materjal, see iseloomustab mitte ainult neid mehi, kes seal sees on, see iseloomustab kõiki soomepoisse, need on ainult sellepärast toodud, et nendel juhtus midagi erilist reidil. Ja kirjeldab seda liikumist ja näitab Eesti ajalugu sõja ajal, mis ikkagi toimus Eestis? Kas on välja kujunenud või tulnud ette ka midagi selliste te tunnete, et tuleb mingit hoopis uut liini, pidi veel mingeid uusi mälestusi hakata koguma, et veel on midagi vaja talletada Eesti ajaloost. Noh, ma arvan, et neid ideid on palju, aga, aga minu iga hakkab piirama seda asja, ma arvan seda, et ma peaksin kirjutama sellest, mis tänapäeval on toimunud Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduses, selle loomisest ja selle arengust ja, ja nendest tegevustest ja meeleoludest. See on väga huvitav teema ja, ja ma olen ise olnud kaua aega selle ühenduse eesotsas, nii et ma sellest palju kirja panna annaks jumal tervist.