Homme õhtul kell seitse kõlab Estonia kontserdisaalis Richard Wagneri võimas sümfooniline seiklus, Niibelongi sõrmus ja Eesti riikliku sümfooniaorkestrit. Dirigeerib Eri Klas. Tere päevast. Wagneri jõulist ja sügavat muusikat on Eestis varem väga imetletud, ometi kuuleb seda praegu harva. Miks. Olgu see siis väikseks lohutuseks see kontsert, sest et tõesti väga palju on küsitud, et mikspärast meil ei kõla Wagneri muusika ja ma ütleksin, positiivse näitena algul kõlanud tänalyseri kontsertettekanne, sest et tegelikult tõesti Wagneri muusikat on mängitud ainult lõikudena Eestis. Üheksa Wagneri nii-öelda lipukandjaks oli tegelikult Roman Matsus Tõi kontserdilavale mõningaid lõike Wagneri ooperites, kuid nende ooperite ettekanne, nagu te teate, on seotud määratu orkestri väga valikulist solistidega. Kell peab olema nii hääleline kui ka füüsiline ettevalmistuses laulda viie tunniseid oopereid, mis puudutab nii palju sõrmust. Jah, nüüd hollandi helilooja liiger tegi sellise kombinatsiooni ehk nagu ta väga õieti nimetatust, muusikaline seiklus. Niipalju kui sõrmus või ring. Ja see kõlab siis ettekandes, sellele on tulnud ka järgijaid. Maailmakuulus dirigent Lorin maalselt tegi oma ringi või oma oma sõrmuse. Igatahes ma näen nii-öelda orkestrantide nägude järgi, et nendel pakukese väga suurt huvi mängida, seda muusikat ja loodetavasti ka publik saab osa sellest, mida me vähemasti siin nüüd hoolega ettevalmistama. Kas riikliku sümfooniaorkestri koosseis on pisut suurendatud ja tugevdatud selle ettekandmise jaoks? Ja noh, siin on üks traditsiooniline pillirühm, Wagner, tuubad, need on sellised spetsiaalsed instrumendid, neid kahjuks meie orkestris ei ole, peaks olema neli, tähendab üldse metsasarve on kaheksa, tähendab neist sarvedest siis osa mängib vaagnat, Luubasid, osa mängib, ainult maitses, arvasid. Noh, nagu ma ütlesin, noh, tromboon on neli, nii et see on määratu suur koosseis. Kaasa löövad siin isegi mitte ainult löökpillimängijad, vaid kaks trompetimängijad mängivad ka halasite peal. Nii et ka siin on põnevaid instrumente, peaks olema neli arhinomeid, ei olegi vabariigis nii palju. Kaks tükki, mängib, see on, see on üks tõesti üks seiklus nii meile kui vististiga teile. Tegemist on siis täispika kontserdigaase, hõlmab kogu kontserdi aja. Kas on oluline, et kuulaja, kes tuleb homme õhtul kontserdile, tunneks selle sümfoonilise seikluse kirjanduslikku alust? No alati on parem, kui, kui teatakse, millest on jutt. Aga selleks, et nii-öelda peaksin ütlema, et, et mina isiklikult ei ole nii väga suur muinasjuttu uskuda, ma armastan rohkem vendade Grimmide Andersoni muinasjutt kui neid legende, mille järgi on vaagna sele teinud noh, praegu kinodes jooksev Sõrmuste isand see on umbes sama. Aga, aga meenutas see muusika on niivõrd lummav kaaslast kiskuv. Et muidugi on hea teada, millistesse see kogu lugu räägib, sest see on siiski seiklus, millel on olemas stsenaarium. Aga muusika on niivõrd võimas, et sellest võib lasta ennast kaasa viia. Igalühel. Jah, on olemas terved Wagneriaanide sellised seltskonnad ja ühingud ja, ja nende jaoks see muusika on sama nagu narkootikum. Nad, nad elavad ja mõtlevad. Unistavad pääseda Bayroti festivalil, kuhu, muide piletid on välja müüdud neli-viis aastat ette. Nii et ega see on, see on tõesti niisugune huume, uhkus, öeldakse see muusikat. Ta kisub endaga kaasa. Nii et homme õhtul on meil võimalus seda siis nautida Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri esituses ja Eri Klasi dirigeerimisel.