Perestuudios on toimetaja maris Johannes. Täna räägime ooperipiiridest ja piiratusest ning toome näiteid nii kahe sajanditagusest Tallinnast kui nädala tagustest sündmustest Estonia laval. Saatekülaline on muusikateadlane Kristel Pappel. Aga enne veel tähelepanekuid eesti teatrist lähipäevad on väga esietenduste rikkad ja seda nii Vanemuises kui Endlas, Draamateatris, linnateatris, vanalinnastuudios, õige pea ka Rakveres. Nii et kõik märgid näitavad, teatrikuu on tulekul. Ja kriitikutki on kohe-kohe välja kuulutamas möödunud aasta parimaid lavastusi, osa täitmisi, kunstniku töid ja muud head, paremat hästi informeeritud ja tundmatuks jääda soovivat allikast. Olen teada saanud, et selle aasta lavastajapreemia nominendid sõnalavastus teatris on järgmised. Peeter Jalakas, Saša Beljajev, Luikede järve eest Von Krahli teatris. Priit Pedajas, Nipernaadi mäng, Emajõe suveteatris, Lembit Peterson, Hamlet Theatrumis, Mati Undi stiil Von Krahli teatris. Publikule on see muidugi paras ninanips, sest ükski neist lavastustest pole hetke teatri mängukavas. Hamleti Nipernaadi ootavad suve ja Von Krahli teatri elab lihtsalt oma projekti rütmis. Need olid siis nominendid lavastaja preemiale, aga parimad tegijad selguvad juba või alles rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil. Aga nüüd ooperi juurde tagasi. Eesti professionaalne teater kibeleb paari aasta pärast oma sajandat sünnipäeva tähistama. Aga ooperit lauldi siin laiuskraadil juba õige mitu sajandit tagasi. Kristel Pappel kaitses hiljuti oma doktoritööd teemal ooper Tallinnas 19. sajandil. Sellestki tahame täna põgusalt rääkida. Operam, kulukas nähtus ooperi kuulutustelt võib sageli lugeda teatri juhtkonna pöördumist, et meil on uued dekoratsioonid ja ma olen nii palju raha selleks ohvriks kulutanud, et inimesed, tulge ometi vaatama ja mõnikord see mõjub, aga mõnikord võib näha, et paar etendust kahjuks ja siis ooper kaob. Ja varsti see teatri direktor läheb pankrotti. Selline oli siis lugu 19. sajandil, kuidas täna selle üle peab mõtlema Estonia tulevane kunstiline juht Arvo Volmer, kes sügisel rahvusooperitüüri juures. Aga tahaks loota, et tema soovitusel õnnestub Eesti laval näha ka näiteks Erkki-Sven Tüüri täispikka ooperit Vallemberg, mis ju saksa lava jaoks kirjutatud. Ja kui üks algupärand juba Estonia repertuaari jõuab, et seda siis rohkem kui paariks mängu korraks jätkuks, seda sooviks ka. Aga täna tuleb meil siis piirduda lühiooperitega ja see vestlusring on salvestatud möödunud reedel pärast seda, kui Estonias olime ära näinud Timo Steineri lühiooperi kosjas. Libreto Andrus Kivirähk, lavastaja Peeter Volkonski, kunstnik Hardi Volmer. Samal õhtul mängiti ka Rene eespere lühiooperit gurmaanid. Tekst lavastuse kunstniku töö. Ervin õunapuu. Gurmaanide esietendusest on möödunud peaaegu kaks aastat ja nagu tavaks saanud, mängitakse eesti oopereid ainult paar korda hooaja jooksul. Nii et kui täna neist ooperitest juttu teeme, siis kuulajale teadmiseks, et selleks hooajaks on eesti oma ooperirong juba kaduvikku kadunud. Alustame sellest, et kus on ooperipiirid, milline on 21. sajandi ooperimärgisüsteem, millega peab helilooja arvestama. Vastab muusikateadlane Kristel Pappel ja talle sekundeerimas teatrikriitik Pille-Riin Purje ning toimetaja maris Johannes. Teatud määral anda. Reglementeeritud küll või piiratud ja piiratud sellega, et kui kasutada inimhäält, siis piiriks inimhäälevõimalused, kui helilooja tahab, et laulja laulaks ja näiteks mitte karjuks võis osistaks, siis ta peab tundma hääleliike ja hääle omapära. Sest kõiki häid ooperiheliloojaid alates oopri sünnist 1600. aasta paiku kuni tänini iseloomustab hea vokaali tundmine. Teiseks muidugi jälle lihtsalt puhtmisega muusikaline asi. Kuidagi kirjutab tavapillidele, noh nagu on näiteks orkestri koosseis rahvusooperis Estonia siis ta peab lihtsalt teadma, missugune pillide ulatus ja missugune on see register, kust ta just saavutab enda jaoks vajalikku efekti. Loomulikult on ooper niisugune žanr või laiema Sis muusikat millel on suured võimalused, võib ju kasutada elektroonilisi vahendeid. Muusika teater võib läheneda multimeediaetendusele. Nii et noh, tegelikult neid võimalusi ja vahendeid on väga palju, nii et selles suhtes jälle ma ütleksin, et piir ei, peaaegu, et ei ole. Aga kas ooperil on piirid süzee sisut pidi, et ka soo peal peaks olema midagi, mis meid ülendab, viib meid muinasjutumaailma või vastupidi, viib meid kuhugi näiteks mingisugusesse, elutusse, pappi, nukkude maailma või on ta hästi lihast ja luust ja, ja naturaalne võib-olla Pillerin purjekuidas sinule tundub. No seal oli veel väga ilus kujund, et kuidas sa ennast ooperis tunned? No see kujundeid, kes taas vaadates seda ooperit gurmaanid, kus kunstioksjonile ilmub pime vürstinna maali ostma pime siis ma mõtlesin, et niisugune sõnateatrivaataja või ooperis ennast tunda ju ka samas olukorras, no siis peaks ütlema võib-olla kurt muusika suhtes, aga see küsimus muidugi ma aiman, kuhu, kuhu sa sihid sellega, sest kui ma vaatasin seda Andrus Kivirähki libreto kirjutatud lühiooperit kosjas, siis üsna tavatu tundus see niisugune rõhutatult madallaad mis omakorda võis ju tegelikult või oligi niisuguse labasuse paroodia minu jaoks ikkagi väga serveeritud, justkui samade mängureeglite järgi ütleme, mis siis näiteks teleshow preemia, kus siis see tegelane haista gäng ilmub maikas alussärgis ja kes kõik laval ei olnud samas riietuses, et rahvusooperi laval Te ei ole me justkui harjunud nägema, ütleme Mati Palmi niisuguses maikas ja veel Sindi ütlevee siis Jeerumi rollis mingisugune justkui kõrgem jõud, eks ole. Natuke maisema sõnaga, kes ka sellesse eestlaste viinalauda tõmmatakse. Kas see on niisugune ooperivaataja ootuste pahupidi pööramine või, või tema lollitamine natukene või, või vastupidi, selle ooperipiiride avardamine, niisugune labasusega manipuleerimine, manipuleerimine. Minu meelest kõigepealt kunstis, tänapäeval on piirid suure küsimärgi all ja me ei saa ooperist oodata, et on samasugune nagu 19. sajandil näiteks nagu Verdi, Rigolettot, Verdi Travjaata ja sellepärast minu meelest ainestiku valik tänapäeval ja üldse ka juba eelmisel sajandi kanna sajandil ka väga mitmekesine ja tõesti oleneb looja individuaalsest ja tema taotlusest ja selles suhtes minu meelest niisugune ainestik rahvusooperi laval ei tohiks meid häirida, iseasi on see. Ja see on ükskõik missuguse teose puhul, kuidas seda serveeritakse ja ma arvan, et küsimus ongi pigem selles, kuidas õnnestub vaatajale selgeks teha, et tegemist on paroodiaga näiteks. Või et see on niisugune, mitte tõsimeelne labane asi, vaid just nimelt taotluslikult labane, Jani madal ainestik taval. Sest noh, tegelikult sotsiaalse närviga oopereid on 20. sajandil siis eelmisel sajandil piisavalt kirjutatud ja neid kirjutatud ka tänapäeval poliitilisi oopereid ja, või ka siis tõesti niisugusi, eluheidikute, asotsiaalide oopereid, nii-ütelda ja need ajad üldiselt, kus publikut nagu kahtlane ainestiku valik šokeeris, on eelmise sajandiga küll mööda saanud, nad oli võib-olla veel 20. sajandi alguses kriitilised just nimelt ainestiku valiku küsimus ja et kuidas publik sellesse suhtub ja Cooperi norme nii-öelda norme tunti näiteks kahekümnendada sajandi algusest siiski paremini põhimõtteliselt kui praegu, nii et nüüd ooperi viimased suuremad skandaalid jäävad 20. sajandi algupoolel, no kasvõi ooper, mis esietendus just veebruaris 100 aastat tagasi, tänapäeval väga populaarne Putšiini, madam vaata, flai esietendusel kukkus hästi läbi, seal oli palju põhjusi, aga üks põhjustest oli, see publik ootas tenori viimases vaatuses vähemalt üht aariat, mida Putšiini joonud Tenaarile kirjutanud viimasesse vaatusse. Ja see muidugi pärit kas inimesi tohutult, nii et esietendusega etenduste seeria lõppeski, seeriat ei tulnud ja Putšiini võttis oma partituuri tagasi ning tegi ümber kirjutades muuhulgas ka tenorile aaria vihmadesse vaatusse. Ja muide, see on osaliselt ka sinu küsimusega haakuv ja kahandas esimese vaatuse sotsiaalkriitikat. Nii et nii see oli siis 100 aastat tagasi ja muidugi 19. sajandil ja 18. sajandil niuksed piirid oopri kunsti sees olid kahtlemata täiesti olemas ja see algas juba sellega, et missugusele publikule oli üks vidin, ooperis on adresseeritud. Kas see oli kolmanda seisuse publikule või oli aadlisoost ja noh, ütleme õpetlastest asjatundjatele adresseeritud näiteks Pariisis ka veel 19. sajandi lõpul oli väga kindel reegel, et suuri, tõsiseid ja retsitatiividega oopereid esitati operaas ja edeneda kahtlaseme ainestiku, olustikulisema, realistlikum ainestiku, ka oopereid, kus olid muuhulgas ka kõnedialoogid. Neid esitati koomilises ooperis teatris, mis oli siis nimetusega operaagu Mikk ja näiteks Bizee Carmen, mida me kõik tänapäeval hästi tunneme, oli just nimelt operaakmiikis esitatud kõne dialoogidega. Nüüd tegelikult Timo Steineri kosjas oli ooperi puhul mõtlesime seda, et see on ju lugu, mida oleks suurepärane mängida näiteks kuskil Von Krahli Teatris ta haakuks näiteks seal olnud looga Connecting, piibel Soome lumpenisse, mis on lahendatud siukses hästi grotesksed võtmes, aga ütleme, et Estonia lavale sattumine ma peaks ütlema, et see on siiski nagu meeldiv üllatus, et, et näed, neid piir on võimalik lõhkuda. Teised tegid nüüd see küsimus, et kas see on nüüd lõhkumine lõhkumise enese pärast ja kas ta on ka millegi loomine kas loob veel ka uue maailma või, või lõhub ainult piire. See kosjalugu. Minu jaoks ausalt öeldes, mingi piiride lõhkumine tõesti tänapäeval ma olen eriti uue ooperi puhul kõigeks valmis ja küsimus on just minu jaoks selles, kuidas on tehtud, missugune on idee ja kuidas on lahendatud. Mina ilmselt vaatasin veidi teisiti, ilmselt ma olen rikutud vaataja ja teadmatuse bla vale, vaataja vale vaata ja selles suhtes, et ma kohutavalt harva jälgin eesti telekanaleid ja semis Pillerini enne siin rääkis, oli mulle täielikuks üllatuseks, tähendab üks võti mul nagu puudus. See haista, gängija preemia, noh see ei ole ka nüüd nii oluline. Ma mõtlesin seda, kui noh, niisugust reaalsust, mis mulle seal laval siis pakuti, teadmata neid seoseid nagu juba öeldud, sellise ainestiku jõudmine ooperilavale mind üldse ei üllata, kuna sellest sellist ainestiku on seal küll on olnud varemgi ja teatud kui šokeerimist on olnud palju kuuekümnendatel aastatel. Dell ma mõtlen no maailma muusikateatris, aga selles suhtes oli ainestiku valik minu jaoks tavaline ja küsimus, mispärast ma siis ütlesin, et ma nagu rikutud minu jaoks oli see, mida ma hoolega jälgisin, kuidas see ooper oli üles ehitatud, kuidas oli siin ooperidramaturgia, kuidas libreto ja muusikasuhted, kuidas helilooja valitses sõna muusikas, mis on väga oluline ooperi kirjutamisel, kuidas seal orkestreerinud, missugused muusikalised meenutused, viga, tsitaadid sealt läbi käisid ja loomulikult, et mis see kokku siis annab teos üldiseks mõistmiseks, ma isegi ütleks teose kui terviku, sest ma ei usu, et see tervikulisin, taotluslik ja praegusel postmodernismi ajastul ei peagi mingit tervikut taotlema, nii et pigem ma nagu võtsin seda teost enda jaoks vaadates koost lahti ja mõtlesin, et, et kuidas see on tehtud ja kas on ennast õigustanud nii või kas oleks olnud mingisugune Muu lahendus, need küsimused, mis tekkisid, kas need on seotud helilooja mõttega, mis on jäänud poolele teele või mingite oskamatustega või millega see on seotud. Timo Steiner on väga andekas helilooja tema töödest, ma olen seni kuulnud instrumentaalteoseid ja nende põhjal võis eeldada, et tal on hea karakteritaju, mida on vaja ka ooperis ja tal on just groteski närvi, mida sellise ainestiku valiku puhul ka ju läheb vaja ja need eeldusena Cooperi kirjutamiseks on täitsa olemas ja ma arvan, et tal on ka just niisugust sotsiaalset, et vaadet ja huvi väga paljud ja mitmekesist elunähtuste vastu, et see on kõik hästi positiivne. Nüüd ooperit kirjutada on raske ja selleks peab nagu ennast ilmselt ette valmistama just nimelt vokaali tundmise osas, operdamaturgia osas võib-olla ka mõtelda midagi nuputada koos sõbratistiga. Just sellest seisukohast, mis hakkab laval toimima. Mulle tundub, et selle teos, võib-olla kõige suurem nõrkus ongi see, et tegijad päris hästi ei kujutanud ette, kuidas üks või teine asi laval toimib nagu ooperi kirjutamise käsitööoskust, paratamatut lihtsalt neil ei olnud ja võib-olla ka vähe kokkupuudet ooperimehhanismidega üldse, kuidas eksooper lavale jõuab ja mis seal kõik toimub, enne kui eesriie avaneb esietenduseks. Siin oli väga andekaid leide muusikas huvitava karaktaristikaga tegelane, minu jaoks näiteks oli koer õnnestunu maid, tegelasi ma mõtlen siin tegijat täht Libretisti ja helilooja poolt ja sega pääses laulja Priit Volmeri esituses hästi mõjule, aga et siin olid mõningad niisugused kohad mis võib-olla kui need autorid järgmist ooperit kirjutavad mõtlevad veidi teisiti, üldse peaks ütlema, et naisosad jäid kahvatuks juba autorite poolest tegelikult seal autorite poolest noh, mingid karakterid nagu anti, et üks on jah nagu justkui lüüriline peaks siis olema Maili Veskuse roll Liisuna ja niisugune närviline ja kiletahäälne ema laine, nad jäid üsna ühtmoodi ja, ja hästi üheplaanilised ja ka päris mõttetuks. Ja ooperi alguses on üsna ulatuslik liisu nagu soolost seen võiks ütelda, kus tal on pikk tekst. Ja see pikk tekst, sellega ei osanud heli midagi peale hakata. Et see oli kõikeks jorus, laulmine, aga noh, võib-olla oleks saanud ka libreto juba seal siiski midagi välja mõelda, kas vahepeal mingid teise tegelase repliigid panna või nii see lihtsalt, seda on väga raske kirjutada heli loenskist pikka teksti, oopri alguses publik ootab, mis nüüd saab, alguses on natukene niisugust karjumist ja siis tuleb üks pikk laulmine ja noh, on juba igav ja ei saa aru ja mulle tundus, et sel hetkel ka lavastaja täpselt ei teadnud, mida selle pika laulmisega peale hakata. Et siis andiski võimaluse lauljale üsna kontserditelt laulda ja tõi niuksed filmifragmendid nagu taustaks ühelt poolt filmil näited võivad moodustada nagu huvitava kontrapunkti sellega, mis laval toimub, aga antud juhul mulle tundus küll, et seal pigem selleks, et seda pikka stseeni päästa. Ja see mind häiris natuke saamatu ja, ja teine asi, mis kohe oli ka veel hästi silmatorkav ooperi dramaturgilises plaanis võimlema väikses vale arvestuses oli ooperi lõppooper lõpes ansambliga, mille tekstist ma üldse aru ei saanud, nagu ootasin, millal tuleb nüüd see põen, ma olin kogu aeg valmis nagu põendiks pointi ei tulnudki ja ma olin pettunud. Ka midagi seal meeldis ka suurel laval meeldis see filmimäng, mis toimis, mulle tundus, et see suhtlemine näitleja siis selle filmi kaadriga või selle filmi ekraaniga täiesti oli olemas ja lõpus polegi poenti või noh, üks väike maailm oma väga suurte asjade keskel ta nagu ei sobitu sinnasasjadesse ja see väike maailm jääb seletama omi seletamisi, samal ajal, kui siis toimub seal ekraanis presidendi vastuvõtt või pingviinide paraad, kuidas seda keegi tõesti nimetab, et nemad nagu trambivad selle väikese askeldamise ja mõnes mõttes ka väikese tühikargamise otsast, sellepärast et ega need ei olnud seal ka mingisugused õilishinged, kes seal all viina viskasid. Aga et see kaks Eestit siis ja suure ilusa plakatine võime seda seletada. Nüüd on nagu silu poolt vastu vaielda. Esiteks, mina rääkisin filmikatkendite puhul ühest kindlast stseenist, mitte presidendi vastuvõtust ega mitte ka. Pajatasid vallatud kurvid olid vallatud, kurvid olid kõigepealt, kui, kui see tüdruk tuli oma romantilisi unistusi jutustas, siis olid. Isegi vallatud kurvid ära, aga sa ütled, et ta suhtles, tekkis nagu mingi suhe selle liisu ja filmil toimuva vahel. Vähemalt ei tekkinud ajas võinud tekkida, aga see algas juba sellest, et lihtsalt teosesse stseen ei olnud õnnestunud kirjutatud. Mina võtsin seda niisuguse neiu klišeelikke unistustena, mida ta laenab sellest nii-öelda kultusfilmist ja minu jaoks see haakus küll ma võib-olla ei võtnud seda muusikat pidi aga kuidagi süžeed pidi ja see minu jaoks läks süsteemi, et ta mõtlebki, vaat mees mootorrattaga on nüüd sealt sellest filmist ja ja see, et ma unistan niisugusest peigmehest, mulle tulevad need filmikaadrit, see on mingi mingi banaalsuse klišeeliku, see mingisugune lisavint, mis kogu kogu selle loo refrääniks minu jaoks. Vaata, see kostüüm iseenesest oli ka mingisugune pahupidi pööratud, viiekümnendad sellel tüdrukul ja siis naine seal filmikaadris oligi umbes samas kostüümis ja see entusiasm filmikaadrist ja siis järsku see tüdruk seal laval minu jaoks seal mingisugused nii-öelda suhtumised ja suhtlemised toimusid, aga muusikat ei oska analüüsida, pigem ma võtan seda vastu, kui ta seda lugu. Ei, no kahtlematult õigesti vastu, aga ma ütlen, et mina tõesti vaatasin seda kõigepealt nagu teost püüdsin nõndaks eristada taha, see nüüd on teos ja see nüüd on siis kogu lavastus ja nii edasi ja et võib-olla ma olin liiga karm siin tõesti lavastaja suhteliselt, ilmselt see praegustes tingimustes oli tal ainukene võimalus mingit ideed anda sellele suurele pikale Stenile, aga mina oleks tahtnud siis mingisugust aktiivsemalt maid tähtsamad, võib-olla ka muusika võimalus aktiivsemalt ja täpsemat suhtumist liisu poolt sellesse, mis seal on ja minu jaoks oli nii taha, nüüd ta seisab ja laulab ja siis sealt tagant jookseb film, mis tuleb ju ka meelde. Ja selles suhtes mulle paremini mõjus. Pajazzi. Jaa, kosilase lembo paralleelsus, mis seal tekkis. Aga samas on huvitav, et kui sa rääkisid sellest vähesest pingest ja kõigest sellest ma mõtlesin täpselt sama juttu, võiks rääkida mõne Kivirähki näidendi puhul sõnateatris, et et umbes samamoodi võiks rääkida näiteks helesinisest vagunist. Et see on niisugune veste följetonilaadiline Se kosjas libreto ka praegu ei ole väga niisugust tugevat dramaturgiliselt pinget ele sinises vagunis oli näiteks täpselt seesama jutt, et naistegelane on skemaatiline, lihtsalt visatakse viina, ollakse lähedalt niimoodi Aetakse trafaretselt triviaalset juttu. Et võib-olla ikkagi algab see juba libreto, st et see on niisugune ajaleheveste mingis mõttes natuke päevakajaline või, või Pilav. Et kuigi tosin aastat tagasi kirjutatud, nagu Kivirähk kavalehel ütleb, et äkki selles on need karitsis juba. Ma arvan, et sul on tõesti õigus ja, ja ma tahan rõhutada, et ma ei taha üldse kellelegi liiga teha kõike vähem heliloojale, kes on andekas ja sümpaatne inimene, aga noh, me räägime praegu teosest praktilised vestiline laad on ilmselt see, mis on, on tõesti natuke kariks kogu selles ooperis näiteks ma pean tunnistama, et ma ei saanud eriti üldse tekstist aru, aga kui on vesteline laad, see võib olla sõnateatris ja seda võib sõnateatris, on aja kulg ja sõna mõju teine absoluutselt teine. Aga ooperis või muusikateatris vestilise laadi puhul siis peab iga sõna, oleme arusaadav ja samuti kas intonatsioon, kuidas seda sõna edastatakse ja seda antud juhul ei olnud, samas ma olen täiesti veendunud, et põhimõtteliselt on võimalik ooperis tekstist aru saada küll, et sind lihtsalt see jäi puudu. Tegelikult see ooperiõhtu koosnes kahest osast, kui üks oli siis sellisest lumpenite maailmast ja teine teine siis viis meid särafineeritumas seltskonda, siis nüüd esimene lumpenite maailm andis minule ka sina gurmaalnusesse veel sellise väikese vindi juurde, et need gurmaanid mõjusid nagu erakordselt jõhkrana selles kontekstis, et see, mis eelmine kord ei olnudki niivõrd sotsiaalne või noh, ta oli ikkagi pigem mänguline ja pigem selline sümboolne mingisugune barbaarsus on sellises gurmaanses softis eksponeeritud, siis nüüd tundus selline tunduvalt jõhkram irve, see on selline sotsiaalne pool, kui ooperis üldse sihukesest asjast juttu teha. Aga, aga kui sina nüüd kõrvus tyh kuulasid ja vaatasid siis ühelt poolt Timo Steineri ja Kiviräha lugu ja teiselt poolt siis Rene eespere ja Ervin õunapuu koostööd, siis kuidas nad sinule koosmõjusid, kas tekkis sinu jaoks dialoog, tekkis see, et gurmaanid rääkisid täna pisut teises keeles, kui nad näiteks eelmine kord rääkisid, kas gurmaanidele oli tulnud mingit romaansi vürtse juurde? Need aroomid, mis levisid saalis, olid endiselt väga hõrgutavad. See oli üks elamusi, mis ma ootasin topelt, meenutades etendust, mis oli poolteist aastat tagasi. Tegelikult ma ootasin gurmaane, sest mulle ta meeldis poolteist aastat tagasi ja ma tahtsin näha, et kuidas te need esiteks mulle mõjub ja mida ma sealt välja kuulen ja ja et kas ta on vahepeal esituse poolest küpsenud või mis temast on saanud ja noh, nagu headus, aga kokkusaamist ootad ja aroomid igatahes ei petnud. Üldiselt oli lavastus ka paigas, sa ütlesid, et sulle see mõjus jõhkramalt. Võib ka niipidi öelda, et selle taustal see kosjas viinaviskamine mõjus kuidagi palju süütuma ja süüdimatu mana. Et see gurmaanide maailm Omarafineerituses on, oli ikkagi palju hullem, kui see maikades meeste vaen. Olla ma hakkasin praegu mõtlema, et võib-olla ka sellepärast musta jõhkra mana, et pole mingit taotlus, tulid selgemini välja või olid, olid täpsemad praegu näiteks rohkem minu jaoks pääses mõjule algusstseen, kus oli preester ja mis poolteist aastat tagasi ma ei saanud nagu sellest kohe aru, aga praegu tuli rohkem välja sellest stseeni mõte ja tuga haakus ta rohkem järgnevate episoodide ka. Ja võib-olla niisugust kergust ja mängulisust oli vähem tõsidust ja selle võikust oli rohkem. Aga nüüd ma ütlen midagi väga subjektiivset. Ma olen täitsa nõus, et see gurmaanide maailm on hoopis kohutavam kui see maikade maailm. Sellest hoolimata ma peaaegu et eelistaksin seda. Aga võib-olla ta on ikkagi ooperipärasem, siis võib-olla küll, jah. Ja loomulikult ma ei poolda potid tšillisöömist. Ethan esteetilisem, aga see on subjektiivne, tähendab see puuduta isegi seda, kas on oopripärasem, see on lihtsalt valik. Valik selle vahel, mis on lähedal. Seda ooperijuttu kokku võttes ma julgen provotseerida sind või arvata, et, et ikkagi kuigi sa ütled ennem, et ei ole, tabuteemasid ei ole. Aga ikkagi on see, et mis on sulle lähedasem, mis kõnetab sind ja mis tekitab sinus tugevamana. Protesti esiteks, kosjas ei tekitanud minus mingeid protesti ja selles suhtes selles ei ole ainestiku valikuga seotud. Umbes nii, et sulle meeldib üks raamat natuke rohkem kui teine või üks film natuke rohkem kui teine. Sulle võib meeldida nii suurepärane film, minu meelest nagu Lars von Trieri Dogville janule võib meeldida Tarantino. Selles ei ole küsimus need ooperite puhul minu jaoks küsimus on, kuidas nad on tehtud, kuidas on tajutud lavareaalsus. Ei, ma mõtlesin, et võib-olla veel see küsimus, kui sa enne ütlesid, rääkisid siin Carmeni õigest ja valest publikust, et see, et rahvusooper Estonia deep kaks teatriõhtut nende algupäraste ooperitega see on siis, kas see on selle vale publiku juba eos välistamine või me rääkisime ka poolteist aastat tagasi sellest repertuaaripoliitikast, et see nagu oleks mingisugune raiskamine või midagi kummalist, et tehakse nii nii vähe, et eesti ooperile antaksegi ainult paar õhtut, et kuidas sa seda kommenteerid? Vot asi ongi selles, et ma ei oska seda kommenteerida, minu meelest seda peaks lihtsalt küsima näiteks direktori käest sest seal võivad olla mingisugused väga kaalutletud põhjused. Aga võib-olla neid etendusi võinud siiski olla natukene rohkem, ausalt öeldes või võib-olla ka edaspidi neid kuidagi kombineeritakse, võib-olla varsti on kolmas lühiooper ka siinjuures, siis on hoopis nagu kolmevaatuseline õhtu ja kosjas puhul, noh, mis on, eksole, hoopis uuem ja ja võib-olla selle puhul ka tekkivat. Kui seda pooleteise aasta pärast näiteks jälle Estonia võtab hoopis uued mõtted ja võib-olla mida ta rohkem paika läinud ja tegijate idee jõuab nagu paremini minuni. Aga muidu häid Tõid kosjas lavastuses lavakujunduses oli küll ja mul on väga hea meel, et Peeter Volkonski selle teose ette võttis. Sest ma arvan, et mõttes tuli sellele teosele kasuks, et just nimelt Peeter Volkonski ta väga hästi tunnetas seda teksti ta väga hästi tunnetas ka muusikat ja minu meelest koos kunstnik Hardi Volmeriga leidis ta veenva lahenduse, kui nüüd sellest lavastusest kunstniku tööst räägib jaakteose enda poolest näiteks meeste kolmik. Ja on siis koer ja kosilane, limbo ja isa Vello, see oli muusikas hästi paika pandud ja need ansamblid olid seal toredad ja vaimukad ka tegelased ja ka osatäitja, et farmisid neid tegelaskujusid veenvalt. Kes selle vestlusringi alguses sai juba pisut arutatud teemal, et kas ooperitraditsioon, kuidas ta on muutunud ühel sajandil, teisel sajandil, mis on olnud selle muutumise märksõnad, jõuame selleni. Muusikateadlane Kristel Pappel on lõpetanud ja kaitsnud oma uurimuse ooper Tallinnas 19. sajandil. No meie, Eesti teater tähistab paari aasta pärast professionaalset teatri sajandat sünnipäeva. Sina kirjutad, 19.-st sajandist ei kirjuta sa mitte Nendest asja armastajatest ja seltsielust, Miss Estonia ja Vanemuise raames ka ju hakkas ilmet võtma, kuuekümnendatel aastatel aga kirjutad ooperist, mida mängisid sakslased ja mida mängiti sakslastele. Kas on eesti ooper, siis? Ta on ooperi viljelemine Eestis, sest Eestis on olnud mitmeid kultuure ja kaua aega on olnud valitsev baltisakslaste kultuur, muusika, ajalugu Eestis ja teatriajalugu. Eestis on tegelikult üks suur tervik, millest me ei saa kunstlikult üht või teist liini välja võtta. Teatri tegemine Eestis oli tõesti kaua aega peamiselt saksakeelne ja samas eestikeelsed tekstid siiski kõlasid ju ka siinse taksoteatrilaval, aga esmajoones mingid vahetekstid või väiksed naljas stseenid noh näiteks Keenia rahva kujutamisel, kui parasjagu naljas stseenid tolla aja kaasaegsed Tallinna elust siis teen ja rahvateksti ka need näitlejad esitasid eesti keeles või näitlejate lapsed näiteks, kes siis eestikeelsest stseene tegid. Aga see saksa teatritegemine on igal juhul väga tugevasti Eesti teatri- ja muusikakultuuriga seotud juba kas või seetõttu, et vähemalt sajandi teisel poolel oli teatritrupi liikmeskonnas näiteks kooris ja orkestris ja teatri niinimetatud abipersonali nagu kostümmeerijad, valgustaja ja kõik, kes veel seas eestlasi ja neid eestlasi oli rohkem, kui need nimed praegu ütlevad, sest paljud nimed olid saksustatud ja see, kes on eestlane, kes on sakslase küsimus tolleaegses linnas on küllalt keeruline ja kas me peame alati seda täpselt teadma, ma pean veel sealt arvestama. Ei saa absoluutselt ja öelda, et nii palju oli näiteks vaatajaskonnast eestlasigi, nii palju vaatajaskonnast, sakslasi. Seda raamatut lugedes tuli mul üks asi nagu üllatusena või ma ei olnud selle peale mõelnud, et et tegelikult see elu 19. sajandil oli Tallinnas väga rahvusvaheline ka, ju ikkagi väga yhe vere vahel sealt Saksamaa ja üldse kogu Euroopa poolt siia üks hooaeg siin, teine aeg seal, et aga kuidas sa üldse nagu jälile said, et kuidas need liikumised on fikseeritud, kuidas uurija jõuab selleni, et ta teab, et näed, et mis toimus siis 1800? Andmeid liikumiste kohta saab näiteks kas või teate kuulutustelt, kus vahel on öelnud, et juus, trupi liige on Tarm statist või on liinist või on Peterburist või on sleriinist või Antresdenist. Või kui sajand teisest poolest alates 1860.-st aastast, mil hakkas ilmuma saksakeelne päevaleht rehvallast sai seal ka tavaliselt enne iga teatrihooaega tutvustati trupi. Pidin oli toonane näitleja argipäev, kuidas sa unenägudes näen seda üheksateistkümnendat sajandit. Sain siis ma unenägusid veel näinud ei ole, aga mingi pildi ma olen püüdnud endale luua küll, et kuidas siis teatrielu siis seestpoolt välja näha ja selleks on olemas huvitavaid allikaid teatri muusikamuuseumis on säilinud teatriseadusse orkestrantide, näitlejatele ja, ja lauljatele ja seal, et mõned asjad on õige, tänapäevased näiteks ei tohi hilineda proovis ja proovis ei tohi kududa ja koera ei tohi sinna kaasa võtta ja no ma ei tea, see nüüd muidugi riikides ei ole. Või ei tohi teatris proovi ajal kellegagi riidu minna ja nii edasi näiteks orkistrandid, piaadika etenduse algust kohal olema üldse peaks kujutama seda muusikat tolleaegses teatris kõlas väga palju mitte ainult ooperietendustel või sajandi lõpupoole operetietendustel, vaid ka sõnalavastustes, sest ka tegelikult iga teatriõhtu algas muusikaga kui Taali ooperis endastmõistetav, et oli kõigepealt avamäng. Aga kui ta oli ka draamatükk, siis alguses kõlas avamäng ja siis etenduse kestel oli laule ja vahemuusikat ja tantsumuusikat ja vaheajal mängiti muusikat. Ja põhiliselt see argipäev oli õige sarnane Tänapäevase argipäevale proovid, õhtul etendused, aga noh, see teksti omandamise hulk oli muidugi väga suur ja nendes teatriseadustes just distsipliinile väga palju pööratakse tähelepanu tegelikult kas siis ka uue lavastuse ettevalmistamisele just selles suhteliselt, mida ja kui kiiresti ka lauljad või näitlejad oma materjali omandavad, või on see neil juba varnast võtta kui argipäevast veel niisugused näited, et naisnäitlejad enamasti pidid kostüümid ise ja oma raha eest muretsema eesti näitlejatele olite poolt olemas kostüümid ja see on igal pool Euroopa teatrites välja arvatud mõned suured keskused, kus olid finantsilised võimalused ka teatril endal suuremad või noh, argipäeva teatud mõttes kuulub ka see, et kas on teatrimaja külm või on ta tutt, kas lava köetakse või lava? Ei Göta, kas publik saalis istub kasukatega või võib ta oma ülerõivad riputada garderoobi? Netist teatrisaali sajandi esimesel poolel ei Göttuda, seda hakati kütma Tallinnas 1860.-st aastast alates pärast suuri ümberehitusi või ka, et kuidas lava valgustatud kas küünaldega või õlivalgusega või gaasiga või lõbuks hoopis elektrivalgusega sellest oleneb väga palju ka juure siis et kuidas lavaruum kasutatud. Aga režiis kui sellisest võib selle siis juba rääkida. Mingil moel kindlasti, ehkki režissööri nimetus alguses pigem tähendas kast korrahoidjat ja inimesed, kes vastutab selle eest, et, et tekiks näitlejate liiklemisest segadusi, laval aga režissööri amet, tina Tallinna teatris mainitakse esmakordselt kolmekümnendatel aastatel ooperilavastajat siis neljakümnendatel aastatel ja tundub, et see lavastaja tähtsus siiski hakkab kasvama, ehkki loomulikult me ei saa tänapäevase ka seda võrrelda, aeg on ju teine, aga on olemas imekombel säilinud mõned reisiraamatud, neid on küll väga vähe, mis puudutab pärit just, aga mõned reisiraamatut on säilinud 19. sajandi lõpust kus on siis tõesti ka mõned niuksed arglikud joonised koos sellega, et näidatud, kuhu üks või teine tegelane laval paigutatud ja mõnel juhul isegi nagu liikumissuunda. Muidugi väga napid andmed, aga midagi saab sellest ikkagi tuletada. Ja tegelikult need märkused, mis nagu reziim kohta nendes raamatutes, need sarnanevad väga sellega, mis olid näiteks saksalavad Hamburgis või liinis ja saavad ka sellega, mis oli sellises keskuses, nagu oli Pariis näiteks ooperi res, siis kahekümnendatel aastatel juba Pariisi ooper on väga oluline mõjutaja, sest seal püütakse teostele nagu garanteerida ka mingi vähegi korralik lavastus ja seetõttu hakatakse raamatuid kima levitama provintside jaoks. Kus näitlejad lauljad õppinud olid, nad olid nagu jumalast andekad või oli neil ka mingisugune etalon? Ettevalmistus oli muidugi väga erinev, aga peamiselt õpiti vähemalt nii palju, kui mul on andmeid praktikast ja seetõttu suur osa trupi liikmetest olid tegelikult näitlejate lapsed ja pärit näitlejate perekonnast, aga muidugi oli ka neid, kelle vanemad ei olnud näitlejad olnud ja laadijate puhul noh, kindlasti oli võetud eratunde laulmises ning ka esimese spetsiaalse ooperitrupi kohta. Ühes ajaleheartiklis on mainitud, et alfa meeldivad hääled ja niuksed, looduslikud hääled aga mitte eriti õpetatud ja viimistletud häält. Missugune oli 19. sajandi selline meelisautor või värske tuul Euroopast, kes siiapoole siis puhus värskelt. Tuuli nii-öelda Euroopast puusi ja kogu aeg, sest 19. sajandil, eriti sajandi esimesel poolel esitati ikkagi peaaegu ainult uut repertuaari, ehkki me teame, et 19. sajand oli selline sajand, kus hakati minevikku teoste vastu huvi tundma, mis ei olnud üldse kombeks siiski üldiselt teatripraktikas esikohal olid äsja valminud teosed või siis ütleme noh, ütleme 10 aastat tagasi valminud teosed ja see uus repertuaar, mis saksa keeleruumis jõudis lavale ja saavutas edu, see loomulikult jõudis kiiresti ka siia saksa keerumise tähendab seda, et näiteks repertuaar võis kõigi poolt hoopiski pärineda 19 tasandi ooprikeskusest Pariisis, et ja Pariisi menutükk väga kiiresti tõlgiti saksa keelt, saksa esietendus näiteks oli Hamburgis ja siis juba järgmisel hooajal otse loomulikult võitis siin kamba tuli kogu aeg publikut toita uute tükkidega, nii et selles suhtes võib rääkida ainult nagu teatud rõhuasetustesse sajandi jooksul ja nii võib ütelda, et Tallinnas sajandi esimesel kolmandikul oli väga suur huvi prantsuse koomilise ooperi vastu, nagu see oli ka mujal Euroopas, kas ja siis me saksa laulumäng eksings piil ja saksa koomiline ooper ja siin juba meie bla trupi võimekusest tingituna või natukene võimetusest tingituna pähe Itaalia ooperit siis järgmisel kolmandikul nii umbes 30 kuni 60 tuleb suur itaalia ooperi sissevool nii-ütelda ja prantsuse jälle üks menus anda prantsuse suur ooper, mis on keskne tollal rahvusvaheliselt, see jõuab ka siis just ajavahemikul Eestisse, nii et tegelikult väga ruttu. Ja see eeldab seda, et on olemas lauljat, kes nende nõudlike rollidega hakkama saavad ja neid lauljaid tõesti kolmekümnendatel neljapäeval aastatel muidugi erineva eduga, aga neid Tallinnas tegutses. Nii et veel sajandi esimesel poolel, noh, ma mõtlen konkreetselt siin näiteks kolmandate aastate lõpu, jaga 40.-te aastate lõpu oli paar niisugust lauljannad, kes siis, kui teatrit käis ka Helsingis esinemas, tekitasid nii oma esinemisega kui ka kogu trupp repertuaari valikuga suurt huvi ja imestust, näiteks tobelius kirjutab 40.-te aastate lõpupoole itaalia ooperit, tapsin tulid sekt ja Beliinid silmas, tekitasid temas väga suure mulje ja mõju tänu oma ootusele ja ta jäi väga selle Tallinna trupiga rahule sajandi teisel poolel, selles suhtes nii-öelda Helsingi ja Tallinna teatrisuhted täiesti muutuvad, sest Helsingis toimub väga kiire päri areng soomekeelse ooperi kui ka rootsikeelse ooperitegemise osas. Ja siis edasi, muidugi juba sajandi viimasel kolmandikul hakkab esile kerkima ka siin Verdi huvi ja Wagneri huvi ja endiselt ikkagi ka prantsuse paar on väga armastatud, aga võiksime ütelda, et seal sajandil viimastel aastakümnetel tõesti on märgata repertuaari kaanoni, nagu me tänapäeva seda nimetame nii-öelda kogum meistriteoseid, mida siis esitatakse ja esitatakse olenemata nende loomise ajast, et see hakkab välja kujunema. Loomulikult oli 19 sajandi jooksul ka selliseid teoseid, mis olid pidevalt repertuaaris ja nii-öelda mineviku muusikast olid need näiteks Mozarti ooperid, eriti Don Giovanni Don Juan'i nime all ja ka tema võluflööti ja muidugi siis saksa romantikud Weberi nõidkütt, mis oli väga armastatud ja sajandi lõpupoole senine tähtpäeva ooper oli muidugi elu tsaari eest. Kahotter siin ei olnud niisugust püsitruppi selles mõttes, et mitu-mitu-mitu aastat oleks sama koosseis ooperit viljelenud ja tegelikult oli nii, et spetsiaalne OP-truck võetakse Tallinna teatrisse tööle alles 1872. aastal ja seni oli nii, et olid laulvad näitlejad, laulmisoskus, nagu endastmõistetavalt kuulus näitleja oskuste juurde ja olid trupis kindlasti siis mõned väga head lauljad või vähemalt siinsete tingimuste jaoks meie siiski olnud keskus siinsete tingimuste jaoks väga head lauljad kes laulsid peaosi, see kõik olenes muidugi finantsilisest küljest, missugune oli see finantsiline toetus teatriseltsi poolt või sajandi teisel poolel ka mingil määral ilmselt linna poolt operam kulukas nähtus. Ooperi kuulutustelt võib tollal sageli lugeda teatri juhtkonna pöördumist. Meil on uued dekoratsioonid ja ma nii palju raha selleks ooperis kulutanud, et inimesed, tulge ometi vaatama ja mõnikord see mõjub, aga mõnikord võib näha, et paar etendust kahjuks ja siis ooper kaob. Ja varsti see teatri direktor läheb pankrotti näiteks 20 aastat lõpus on näide selle kohta ja sajandik keskel või 50. aasta paiku seal natuke edasi on küll üks suur kriis, et kriis on teisigi, siis on üks suur kriis. Ja siis, kui tundub, et kriisist on üle saadud ja tulevad head jõudja on nagu rahaline toetus, siis näiteks Black teatrimaja maha nagu 55. aastal juhtub, aga see on ka muidugi tegelikult vähemalt 19. pärandil teatrite elus kahjuks üsna sagedane nähtus ja lõppkokkuvõttes see teatrimaja, mis 1809 ehitati laia tänava algusesse noh, enam-vähem sinna, kus praegu nukuteater, aga see hoone ei ole sedasama. Teater kahjuks põle täiesti maatasa 1902. aastal, nii et otsustatakse sinna enam mitte uut teatrit püstitadagi. Ja siis pärast vahepealset mängupaiku ju uhkelt avatakse 1910, kuus saksa linnateatrimajasonis, praegune Draamateater. Mis oli siis ikkagi see magnet, mille peale rahvas toona teatrisse tuli, oli see avangardne autor, enneolematu, oli see ajalehes, mingid artiklid oli kumu Euroopast, mis tõi selle inimese sinna saali. Kõigepealt, sa mainisid avangardi, kui ma mõtlen, et keda me võiksime avang artistiks pidada ajaks seisma sajandil, siis ilmselt vaagnerit vaaknerr tuleb Tallinnale vaja teatud raskustega. Esimene Wagneri ooper, mis Tallinna lavale jõuab Oissar ja 50. aastate alguses selle kohta on kahjuks vähe arvamusi säilinud. Aga hiljem, kui veel kord üritatakse Wagneri seitsme aasta pärast, siis üks Tallinna kunstitundja kirjutab ajalehes, et see esimene kohtumine vaagneriga, mis oli siis seitse aastat tagasi oli ilmselt üsna ehmatav ja see mõjus nagu mingi hiigelkummitusse, Wagneri ooper. Aga edaspidi asjad paranesid, Wagneri teoseid, võti, palju kava, ehkki küll mitte kõige avam kardsemaid kuseda, sinu sõna kasutada ja reklaam tähendas tollal ikkagi esmajoones müürilehti ja väiksemas formaadis teate kuulutuste levitamist muinasseosest sedasama maakleriga siis hiljem küll oli nii, et leiti, et tuleb publikut haridadces Wagneri on ja siis jälle üks kunstitundja, Oskar riisemand kirjutas vaagnerist tema vaadetest Abikalt ajalehes rehvaldset saetung, mida publik eelistas. Kui ma püüdsin kokku lugeda neid ühend või teise teose esitus kordasid, mis olid siis populaarsemad teosed, siis mulle tundub, et publikut huvitas lugu ja ilus muusika ja see oli see, mis neid kõigis näiteks 30. aastate lõpul. Need olid nii-öelda head hooajad Tallinna teatris, ooperipoolest ühel hooajal märtsikuus oli kavas viis uut ooperit, kolm viiest olid niisugused, mida enne ei olnud Tallinnas üldse mängib ja kaks olid niisugused, mis olid varem olnud repertuaaris. Noh, siit võib kõigepealt kahte asja järeldada. Esiteks seda, et trupi liikmetel oli juba eelnevast kogemus olemas ja näiteks peaosatäitjad olid ilmselt neid rolle kuskil mujal võib-olla varem teinud või olid need nii-öelda neid valmis enne õpitud. Teiseks seda, et kogu aeg oli teatri mingid sellised teosed varuks mida sai päris uute teoste, kui vahele lükkida, et rohkem aega jääks siis nende päris uute teoste ettevalmistamiseks, see tähendab ühtlasi ka seda, et need ühe oopri mängu koordi hooaja jooksul ei saa väga palju olla või see repertuaar kiiresti vahelduv ja ma loen siis nii-öelda mõned hitid, et 30. aastate lõpul näit näiteks on edetabelis esikohal veel liini Roomeo ja Juulia, mida hooaja jooksul seitse korda mängiti, oli just see itaalia ooperi tulek ja Rossini Sevilla habemeajaja oli siis juba ka Tallinnas populaarne. See oli siis teisel kohal viie nagu korraga ja ka prantsuse koomiline ooper tra diavolo kopeeri teos või siis näiteks 10 aastat hiljem neljandal aastate lõpp. Floto saksa edukas ooperihelilooja tollal Alessandro Stradella teenis lausa 11 esitus korda. Võrdluseks 60 aastate alguses, esimene tutvus Verdiga per Ernani ja seda mängiti neli korda hoopis vähem samal hooajal näiteks Weberi nõidkütti või Mozarti Don Juani. Nii see oli. Meie jaoks on see aeg siiski mõnes mõttes selline teatrilapsepõlv, millest me praegu räägime, sa võid vastu vaielda, ooperil on väga pikk traditsioon, ma tean seda, aga, aga ma mõtlen siin Eesti pinnal tegutsemist, et mis need esimesed andmed on ooperist praegustel andmetel. Tabel esimene ooperietendus me Eesti alal siis toimus Tallinnas 1680, ühtlasi oli kaasa esimene ooper, mis on siin kirjutatud Johan Valentin minderi barokkhelilooja ooperi Kindlameelne Armeenia. Seda on uurinud Toomas Siitan ja sellest on katkendeid ka ette kantud ja kanal on tervikettekanne kontsert. Algupärandi analüüsiga me alustasime oma tänast saadet ja selle teadmisega, et esimene teadaolev ooper eesti territooriumil tuli esitamisele 1680. aastal. Selle teadmisega lõpetame oma tänase vestlusringi. Saatekülaline oli muusikateadlane Kristel Pappel, kes uurinud ooperielu Tallinnas 19. sajandil ja kriitilise pilguga jälgimas ka täna toimuvat. Ja professionaali kõrval said sõnaga kaks ooperi profaani Pille-Riin Purje ja maris Johannes kuulmiseni juba kahe nädala pärast ja siis vaatame jälle sõnateatri poole. Äkki räägime Rakvere Teatris juhtunud asjust? Seda muidugi juhul, kui Mati Undi lavastuses asja saab. Aga miks ei peaks saama kuulmiseni?