See neljas konkus üldse alates 85.-st aastast sel korral osaleb 12 võistlejat. See on mõnevõrra ehk küll vähem kui varasematel kordadel olnud 15 kuni 20. Seda konkursi iseloomustab osa võtjaskonna poolest just see, et on hästi palju tudengeid või hiljuti lõpetanud noori. Pea olemata on see osavõtjad, kelle vanus on sinna lubatu piiril ehk kuni 35 aastani. Koori hindab viieliikmeline žürii, mis on kokku pandud muusikaakadeemia initsiatiivil. Žürii tööd juhib Leedu praegu üks huvitavamaid ja tugevamaid dirigente. Vytautas mühkinis. Kuulsa poistekoori ja meeskoori dirigent ja konservatooriumi professor ja Eestist kuuluvad žüriisse professor Ene Üleoja professor René Eespere ei ole vent ja Aarne Saluveer. Seekordne konkurss on üles ehitatud niimoodi, et esimene voor oli tööprotsess muusikaakadeemia segakooriga. Sealt tehti siis valik kaheksale osavõtjale, kes siis töötasid, kus meeskooriga. Teises ja kolmas voorus toimub rahvusmeeskooriga. Te olete ise Eesti Muusikaakadeemia õppejõud, kas teie enda tudengeid kasinad? Ja minul oli kolm üliõpilast võistluses. Kaks neist pääses teise vooru ja üks joomasarv võistleb lõppvoorus ta, kuna ta Žüriis siis võib ju teie käest küsida, milline on konkursi üldine tase. Seda mitu päeva jooksul huvitav mõelda ja tähele panna ja luusida mõtteid endale koguda. Et loomulikult on üldine tase ja suutlikkus tõusnud noored koorijuhid rohkem küpsemad, nad on valdavad rohkem rohversaalsed nõudmisi kõigest, mis ühest kooriteosest ühe kunstiteose peab sülitama. Aga tihtipeale see Veelahe läheb siiski sedapidi. Kui Bail. On kellelgil kogemust praktikat ja kuivõrd seekord oli just üliõpilaste poolsest julget osavõttu, siis nad töötasid küll, jah, vapralt. Ja ega midagi pole ju valesti ja halvasti, aga kogemusest ja praktikast jääb puudu. Kui homne kontsert mööda saab, millega RAM siis edasi kuulajat üllatab grammil on ju tähtpäev. Ramminud tähtaeg küll ja muide, see konkurski oli ju pühendatud rammik saabuvale 60.-le aastapäevale ja ära olnud Ernesaksa 95.-le sünniaastapäevale. Aga 60. aastapäev kulmineerub meil ikkagi sügisel, kui see õige päev on. Sinna mäe rajame neli täiesti eripalgelise kavaga kontserti, sellist peamist kontserti loomulikult ka kõik muud esinemised lähevad juubelihooajal. Aga kõige lähim ülesanne on, oleme juba neljandat korda tähistanud emakeelepäeva. Ja märtsi keskel ongi emakeelepäeva kontserdid. Seda kava dirigeerib Peeter Perens. Kaasa teeb Tõnis Rätsep, kes loeb tekste erinevates eesti murretes. Ja kavas on ka kes, kes rohkem. Kreutzwald, kuivõrd tema tähtpäev alles oli, on tekste Kalevipoja ja Kalevala tekstidele. Jaga murdetekstidele loomingut. Loomulikult on see kõik eesti muusika keskne kava. Arvestades meie juubelisaabumist ja arvestades, et meil on mitme aasta jooksul palju kogunenud sellist väärtuslikku muusikat, seetõttu me sellel hooajal oleme natuke vähem, võib-olla avalikkusele nähtavad. Me tegeleme väga palju plaadistamisega. Me just äsja lõpetasime, nägemus Eestist Veljo Tormise loomingust. Ja juba kolmanda plaadi salvestamise tahame kevadel kindlasti plaadistada Ester Mägile Loomingu pooleli on Jaanus tormi. Surnute missa lindistamine. Kuidas rammi lauljate toonus on, kas Grammy auhind on ka andnud niisugust indu ja, ja töötahet juurde? Kindlasti on seal tekitanud sellist elevust heas mõttes ja eksmehel näevad, et see koosseis, mille poole ta on püüelnud, teda märgatakse ja see mingisuguse tagasisideme saanud. Et kindlasti mõjus ergastavalt. Ants Soots kui nüüd ikkagi päris aus olla, siis meil on olnud 60 aastat rahvusmeeskoori ja Grammy auhind on minu arvates nüüd küll esimene tunnustus, selline suurt kaalu omav tunnustus, mis on rammile osaks saanud ja minu meelest seda mitte rammi enda süü tõttu vaid lihtsalt sellepärast, et no kuidagi ollakse harjunud teadmisega, et ah, meil on ramm, mis medastika, upitame, paitame ja, ja kroonime. Kas on niimoodi, et tramm on kuidagi teenimatult jäänud kõikvõimalikust, tähelepanust ja niisugusest tänu tähelepanust kõrvale? Meeskoor kooriliik on üldse problemaatiline nähtus, nagu me kirjutame oma kori Anutatsioonis, et me oleme teadaolevalt ainuke kutseline professionaalne meeskond maailmas? Jah, tõepoolest oleme ja selles mõttes nagu unikaalset, aga, aga teisipidi on see meie mingil määral õnnetus, sellepärast et siit tekib selline mõistmise kriis, sest et ja me oleme ikkagi olnud lääne professionaalse muusikaringlusest niivõrd palju eemal ega ei teata. Tähendab, keegi ei tule selle peale, et kusagil tehakse kutselist meeskoori kõigile ringkondadele assotsieerub meeskor kui harrastuskooliliigina. Tõsi, siin on väga püüdlik ja väga võimekaid maailmas selliseid meeskoore oma suhtlikkuselt. Aga nende mõte ja tähendus on ju hoopis midagi muud, mis on ühele kutselise koorile ja sellisel professionaalses muusika ringluses sellist instrumenti tuntav. Nii et me alles praegu hakkame ja suudame teadvustada mujal maailmas, mida tähendab kutseline professionaalne meeskond kui kunstilise muusika tegemise instrument. Just selles mõttes, et meie salvestused pääsevad levima, et me siiski oleme küllalt hästi saanud esitada vokaalsümfoonilisi teoseid koos orkestrite ka, sest et need ringlevad ju professionaalses muusikaelus ringi. Palju on rammile Tseedeesid. Kardan küll arvus eksida, aga arvestades, mis me oleme plaadistanud vokaalsümfoonilise teosega, mis vaagoperlam muusika pole välja andnud alates ehk 96.-st aastast peaks olema 15 plaati. Kas ühel kutselisel meeskooril siit Eestist on raske üldse pääseda rahvusvahelise tähelepanu orbiiti, kui nüüd grammi appi ei tule? Seda on ainult Neeme Järvi, et väikerahva esindaja peab 1000 korda rohkem pingutama et teda märgataks. Ja see lausa tuleb alati meelde, kui me räägime ka rammi võimalustest väljapoole ennast nähtavaks, kuuldavaks, Hiinatavaks teha. Ma soovin teile jõudu selleks pingutuseks ja jõudu ka meie oma rahva ees esinemiseks. Aitäh.