Ja sinumaadest maad on nii see suhu hääle jäär, Ki maa samme. Gaasivood on. Laver kaane ennast. Lase ta tõesti väga tähtsaks. Mare, kui su lapsed väikesed olid, neil juhtus olema mõni tüli sisesoovisid alati, enne, kui nad magama läksid, nad omavahel ära lepiksid. Andeks, palumine, andestamine, sallivus, need on sinu kodus olnud üliolulised märksõnad. Aegade jah, on küll, aga minust märksa suuremat rolli kannab selles minu abikaasa Lembit Peterson. Sest tema võiks öelda, on selle võime osas andestada ja andeks paluda. Mulle tundub ületamatu ja eks me oleme kõik temalt tasapisi õppinud, sest mina, ma olen iseloomult või temperamenditüübilt küllaltki äkiline. Mul on tihtipeale väga raske teha seda esimest sammu endale ja man. Eneseületamine nõuab teatud pingutust ja ma ei ole seda alati valmis kohe tegema. Nagu me teame, me oskame teistele õpetada paljusid asju, mida ise nii väga hästi ei suuda. Vaid sinuga, ma tahan olla. Just siin o r g. Massol jänest. Ja Surva läksuga. Niisiis, te kuulate saadet, mille nimeks on ema Mare ja selle peategelane Mare Peterson, kuue lapse ema ja 10 lapse vanaema on minu kõrval stuudios. Rõõm kohtuda sinuga, minul samuti. Ja saates kuuleme laule Maria ja Eeva esituses, ema riigi on sinu tütar Maria Peterson, mis sa selle plaadi kohta paari sõnaga ütled? See pääkin saatnud. Väga palju aastaid minu elust, sest ma arvan, et ma ei teagi täpselt, millal see esimene kord plaadina valmis, aga sellest on ikka juba palju aastaid tagasi ja need on väga helged karged, südamlikud laulud eesti luuletajatele ja mitte ainult Eesti, seal on ka näiteks pessa, tekstidele, laule ja rasketel hetkedel on need mulle toeks ja rõõmsate hetkedel teevad neile veel rõõmsamaks. No ma tean ja tunnen Aastakümneid kunagi kohtusime tihemini, siis läks igaüks oma eluga edasi, aga nii või teisiti, sa oled mulle alati selline, pigem habras naine tundunud. Ja selgub, et hapra pealispinna all on peidus tohutu jõud ja vastupidavus, mis tegelikult ei murene ega siis, kui silme ees on ehk mõnikord must. Mis sa selle kohta ütled? Raske öelda ei saa ju murenedusest, peab vastu pidama, on tõesti väga keerulisi olukordi. Ma arvan, et nii raskeid olukordi, nagu paljudel inimestel võib-olla on, ei olegi mul tegelikult olnud, sest et meid on kuidagi hoitud loomulikult lähedaste kaotused, aga need on kõik olnud, ütleme, eluga kooskõlas selles mõttes, et me ei ole pidanud matma endast nooremaid oma lähikonnas. Et need on olnud ikkagi vanemad. Aga see tuleb kõigil läbi teha ühel hetkel. Nii et mulle jõe elule selles mõttes suuri etteheiteid Sina oled õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja lõpetanud lavakooli tugeva 10. lennu ja hakanud ühel hetkel põhikohaga emaks ja hiljem vanaemaks. Sa oled just loobunud kõigist ambitsioonidest, et vaid sinu lapsed ja abikaasa saaksid end teostada ja särada. Kas sa tunned seda ise samuti? Ei tunne päris niimoodi, sest loobumine on ju ikkagi vabatahtlik. Ja mulle väga meeldib teater. Ma armastan teatrit. Mitte igasugust. Aga on ka väga palju asju teatris, mis on mulle väga sügavat mõju avaldanud. Aga ma ise ei suudaks olla. 24, seitse näitleja. Ma ei ole selline inimene, kes tahaks teatrile jäägitult pühenduda. Mule pakub suuremat rõõmu, olla asendamatu kodus. Kas sellest sai juba siis päris varakult aru, et tegelikult sama tähtis ja ühest hetkest tähtsam on olla suure pere ema? Iga inimene peab ise ära tundma, mis on tema jaoks tähtsam, minu jaoks on see jah tähtsam, kuigi ega ma ju ise ka alguses ei arvanud, et mul saab nii suur pere olema. See on tulnud mulle endalegi üllatusena. Ma olen ise sündinud ajal, kus enamikus peredes oli kaks last ja see oli normaalne. Tänase päeva seisuga, nagu öeldud, sul on kuus last, neist vanim Maarius, sealt tulid Laura Maria Maardus, Maria, Laura, Elizabeth, Jonathan ja Anna Kristin. Ja kõige vanem poeg Marius oli 21 aastane, kui Sindis tema noorim õde Anna Kristin. Me ei ole kunagi olnud sellised eriti head pereplaneerijad. Kui võiks öelda, teise generatsiooni lapsed hakkasid sündima, siis alguses oli see väike ehmatus, aga kohanesime selle mõttega. Ja siis ütleme, viies laps oli ju ka väga teadlik valik. Kuna teised lapsed olid juba nii palju vanemad, siis tundus, et oleks tore, kui Elizabethil oleks kaaslane, kellega koos kasvada. Aga lisaks sellele, et olete suur pere võitjaid kahtlemata nimetada ka teatripereks. Sina ise, Maria Laura-Maarjas ja Lembit Peterson, te kõik olete trummikoosseisus ja see tore maja Vene tänaval on pakkunud vast aja jooksul vägevaid näitleja ja lavastaja elamusi. Mõnest tükist saab sind Maal näha, põhiliselt oled sa ikka vankumatu kulissidetagune kindlus, kellele kõik toetuda saavad võimalikult mitmes mõttes. Ma arvan, et ma ei ole teatris mingil moel asendamatu. On väga palju minust tunduvalt paremaid näitlejaid. Ja mul on hea meel. Ma saan teatrumis aeg-ajalt kaasa teha. Kuid päris niisuguses, ütleme, riigiteatris, ma ei kujuta ennast ette, ma ei ole valmis pühenduma nii suurel määral teatrile. Et minu jaoks on olulisem perekond. Kui sa lõpetasid lavakunstikooli, nagu öeldud, tugeva 10. lennu, sul olid seal Anu lamp ja Andrus Vaarik ja no ütleme, siis võis võib-olla tol hetkel see iseenesetunnetus olla pisut teistsugune. Jah, aga kohe pärast kooli lõpetamist sündis Laura. Ja ma äkki sain aru, kui väga ma naudin lapsega kodus olemist. Et Laura ja Maria olid juba tükk maad vanemad ja nende noorus oli kindlasti väga põnev, sest nad käisid meiega igal pool kaasas. Ma käisin kursuseid pidudelgi, vahest korrastega, aga Laura sünniajaks ma olin tegelikult valmis pühenduma lapse kasvatamisele. Ja sama võiks öelda ka Lembitu kohta. Ja Mulle tundub, et Laura meil selles mõttes võib-olla kõige rohkem. Teadlik teatritudeng ja samas teadlik ema, et need kaks poolust olid sinus koos juba õpinguaastail. Ja kuna ma läksin juba teatrikooli emana see oli nagu vette hüppamine natuke tundmatus kohas. Nooruses tahtsin saada näitlejaks, aga kuna elu alguses kulges teisiti, siis ma olin peaaegu loobunud sellest mõttest, kuid tundus, et ma ei taha viimast võimalust jätta kasutamata. Kuna ma sain sisse, siis ei tahtnud maga loobuda proovimast ja see oli väga tore aeg. Raske, kindlasti saad hakkama nii kodus kui koolis raske abikaasa olen, ma arvan, langes suurem koormus. Aga mul on hea meel, et ma olen selle läbi teinud. Tänu jumalale ja tänu kaasinimestele, sest ma olen katoliiklane. Ja ma tajun jumala abi igapäevases elus pisiasjades tihtipeale. Loomulikult ei tule minu eest mingeid asju ära tegema, aga ta näitab kätte võimaluse suuna vahest ka mitu, mille vahel tuleb siis juba endal valida. Selleks, et abi saada, tuleb abi paluda ja ma olen õppinud seda tegema. Ega see üle ei tule. Kõik me kukume ja vahest mulle tundub, et keegi ei aita mind. Vahest on keeruline. Lastega kaasneb palju rõõme, aga kaasneb kui palju muresid. Sest kõik nende rõõmud on ka minu rõõmud. Aga nende mured on ka kahjuks kõik minu mured. Vahe läheb hinge täis ka, et miks ma pean kogu aeg nii palju muretsema? Jah, ma olen selles osas nõrk, et ma ei oska seda muretsemist vältida, kuigi ma tean, et muretsemine ei aita aitavad ikkagi konkreetsed teod, ka head mõtted, aga muretsemisega tihtipeale kaasnevad, õppis murelikud mõtted, mitte head mõtted ja mis edasi ei vii, mitte kuskile ei vii edasi, mis ei aita mitte kedagi. Kas siin käia veel sinu ka koos mõne sammu, enne kui laguneb de Raju on raske ja kärsitus kulutab rammu külla. Saatus on see. Tahaksin taevani paisata puikleva kuigk enne kui udu nette. Enne kui laulmise lõpetab musttuhat luike puruneb mõtte tege. Enne, kui igatsus hilineb, lunastus, lampu. Wen kui pragu nette, enne kui. Kui ma veel sülle saan kevade tuleku tuikenne, kui udu nette siis mulle lämmatav sügava sume ta suike tardumus, nii palju. Ma võin enda kohta öelda väga palju hetki, kus ma olen olnud halb ema, kus ma olen valesti otsustanud, kus ma ei ole leidnud aega kedagi ära kuulata. Et ma ei ole mingi musterema, teen nagu oskan, nagu mulle tundub õige. Maest, ma saan aru, et see õige ei olnudki kõige õigem variant? Jah, lapsed ütlevad, et ma olen hea ema, aga ma olen see hea ema tänu sellele, et lastel on väga hea isa. Jõudsimegi jälle teiste kiitmisega. Aga ega sa mõnda näidet ei raatsi tuua, kus sa enda meelest tegid õige otsuse, mis pärast osutus ikkagi mitte väga õigeks? Jah, aga see on väga valus mulle sest see oli sel hommikul, kui minu ema suri, helistas ema, naaber, kes kutsus kiirabi emale ja ma pidin hommikul lapsed lasteaeda viima. See oli hommikus, oli tohutult palju lund, öösel sõdanud, mul läks tükk aega, Kunime auto lume alt sain välja kraabitud. Ja viisin lapsed lasteaeda. Ja siis helistati haiglast, et ema on surnud. Ma ei jõudnud. Mis oleksid pidanud teisiti tegema, minema esimese asjana haiglasse? Jah, tagantjärele, see on mulle väga palju haiget teinud, kuigi arst, kes oli ema juures siis kui see juhtus, ütles, et ta ei oleks teid niikuinii ära tundnud, et ärge piinak ennast, et ta ei olnud enam teadvusel, aga ikkagi see jääb mulle valusaks mälestuseks. Aga tuleme nüüd kurbade mõtete juurest rõõmsate mõteteni. Millised on need korrad, kui te olete kõik kõik koos ühe laua taga ja teine on siis muide ühtekokku 21 lapsed, nende lapsed, nende abikaasad. Kas siin on mingi traditsioon ja mingid kindlad päevad aasta jooksul, kus teisiti ei ole võimalik, te lihtsalt peate kokku saama? Ja neid on väga palju, eelkõige muidugi jõulud siis Lembitu sünnipäev tingimata, see on suvel ja siis maal kõik koos. Ja tegelikult me kohtume kõikide laste laste sünnipäevadel. Väga harva, kui mõned sünnivad, pannakse kokku, sest lapselapsed on siiski veel väikesed ja igaüks tahab ju enda sünnipäeva mitte kellelegiga koos seda pidada. Ja kuna me ka tööalaselt puutume vägapalju kokku, siis me näeme 11 ikka väga sageli, oleneb perioodist. Aga jah, tõesti ikka väga sageli isegi raske näed, on nädalaid, kus me iga päev kohtume peaaegu, no mitte kõik, muidugi, et kus me kõik, kogu saame kõik koos. Me saame kogu sünnipäevadel. Ja enamasti seda siis puudumist vabandab lihtsalt kuskil teises kohas olemine teises riigis, teises linnas. Või siis mingi sündmus, mida ei saa edasi lükata. Muidugi naljana öeldud, vabandab, et et kõik mõistavad, kui kellelgil on põhjus, miks ta ei saa tulla. Aga üldiselt see meeldib kõigile ja kõik annavad endast parima, et ikkagi sellistel pere koosviibimistel kohal olla. Jah, tundub küll nii, kedagi väevõimuga sinna ei aeta. Sünnipäevad sünnipäevadeks, aga kas on ka teisi selliseid sündmusi, kus lapsed näiteks eelistavad oma sõpradele olla just pereringis koos ja neid tähistada? Jõulud kindlasti isegi sel juhul nad on proovinud ühitada, et on alguse saanud sõpradega või hiljem sõpradega ja ikkagi kasvõi mingi piiratud aja vältel võtnud osa siis ka pereringis sellest koosolemisest. Nad on seda hinnanud. Mulle tundub. Istud vahel lauas ja kuulad ja vaatad oma lapsi ja tunned, et oi nad hummust targemad kindlasti kindlasti Nad ongi minust targemad ja aeg on ju ka teine ja võimalused maailma asjadega kursis olla tunduvalt suuremad. Kogu see informatsioon, mis kätte tuleb, et nad kõik kasutavad arvutit, mina olen selles mõttes eelajalooline, et mina ei käsuta. Mul ei ole selleks aega olnud. Ja ilmselt ka mitte tahtmist, ma ei armasta igasuguseid tehnikavidinaid, ma proovin võimalikult vähestega hakkama saada. Kodu, majapidamismasinad on need, mida mina vajan. Õmblusmasin ja samas ma näen, kui palju tegelikult mõttetut aega kulutatakse nende tehniliste vidinate peale. Sinu lapsed ka? Jah, aga mida sa nimetad mõttetuks ajaks? Lausinformatsioon, mis tuleb sealtpeale, kui seda valimatult vastu, et vaadata ära kõik klipid, mis näidatakse, no ma olen neid ja keegi kutsub, et tule, vaata seda veel toredaid asju, aga mind kutsutakse neid toredaid vaatama. Mitte igasuguseid. Nende toredate on ju vaja jõuda selleks just terve hulk igasuguseid läbi töötada ja ma ei taha seda, ma parem loen raamatut ja ma tean oma eakaaslasi ka küll ja veel, kes ka päris palju elavad arvutis. Jah, sest kõik, kes käivad tööl, intellektuaalsel alal, tegutsevad, nad peavadki sellega kursis olema. Ja paratamatult ilmselt positiivsega kaasneb ka siis niisugune rämpspost et minule see kindlasti hästi mõjuks, sest ma olen põhjalik inimene, loomult ma püüan kõike, mis ma teen, hästi väga hästi teha. Ja ma kardan, et kui ma süvenesin sinna arvutimaailma, siis. Ma teeks seda ka väga põhjalikult. Et see võib-olla on enesekaitse. Ütle, Mare, kas sul kodu peab läikima ka? Ei, läikima ei pea. Aga ma eelistan jah, niisugust elementaarset korda. Et asjad oleks enam-vähem omadel kohtadel, mitte ei vedeleks igal pool jalus. No seda jalus vedelemist sellesse muidugi ei pääse. Ei sul on korraga mitu titte hoida. Jõuame nüüd sinna, et sul on 10 lapselast. Jah, sa tulid praegu Käditavaidmast? Jah, praegu Laura tuli oma perega Viljandist päraks Tallinna, neil oli seal Tallinnas asjaajamised ja kaks vanemat last, siis Aabram ja Sonja neljane ja kahene, jäid minu ja Laura õe Anna Kristjani hoolde. Ja seepärast pisut hilinesin, et, et Laura ei jõudnud koju. No Laura Peterson, sinu tütar siis elab Viljandis näitlejana on ta kirjas küll Theatrumis ja Laura abikaasa. Tardan Viljandi Ugala teatri peanäitejuht. Aga kui need lapsed sinu hoida on, kuidas teie kodune elu siis välja näeb? No siis ju need asjad ikka on maasias, astud neile peale? Ja kas on loomulik, nad on, selles, see mind ei häiri. Pärast koristame kokku see kaasnebki väikeste lastega, et nad tahavadki kõiki asju järjest võtta ja vaadata ja see on huvitav ja ma ei tea, kas on vanaemasid, kellel on kodus nii palju mänguasju, sest lapselapsed tulid enne peale, kui enda lapsed jõudsid suureks kasvada, et mänguasjad oleks kuhugi ära viidud või nii, et neid on väga palju. Kastide viisi. Esimese asjana tõmmatakse voodi alt välja kallatakse keset põrandat laiali, kui lapselaps. Saabuvad ja mänguasjad on siis kergelt ajaloohõngulised legosid. See on päris palju, et sest sel ajal olid legod jo duplod ja kui minu nooremad lapsed olid nii väikesed mudelautod ja karvased mänguasjad ja kõik need on olemas. Mõned sinu enda vana mänguasja Keegi ei ole minu enda vanu mänguasju, ei ole sellest veast. Et mul oli olnud mingi lemmik mänguessi, jazz, kigi kloon. Aga see ei ole ajahambale vastu pidanud. Vahel üksiga tahad olla väga-väga. Kuidas õnnestub? Kevadeti-sügiseti suviti ma olen maal aeg-ajalt üksinda, eriti kevaditi ja sügiseti, kui suvehooaeg on läbi. Ma oskan seda tõeliselt nautida, siis oled kohe päris üksi, jah, päris üksi, meil on naabrid suhteliselt kaugel ja väga toredad. Ma suhtlen nendega hea meelega, aga nad ei tule meie õuele. Meie vahest lähme nende õuele või kui me kutsume, siis nad tulevad, aga mitte ise. Ideaalsed naabrid, jah, tõeliselt ideaalsed naabrid. Ma väga armastan neid. Kaua sa siis seda üksiolemist naudid ja kui ruttu saabub see hetk, et tahaks teisi ka näha või on sul vahel, kui sa oled põhjalikult ära väsinud, selline tunne, et võiks kohe-kohe hästi pikalt üksi olla. No enam-vähem pean alati seda aega kui pikk see on. Ja ma arvestan sellega ja lülitun ümber, kui see aeg saab läbi, olen valmis suhtlema ja oled jälle rõõmus ja väsimatu, ema Mare ja muidugi see ei tähenda seda, et ma vahest väga ära ei väsi nendest väga paljudest inimestest enda ümber. Et ma võin olla väga väsinud, ülekohtune, närviline. Aga sellest välja tulemise aitavad mind, lapsed, abikaasa. Kas nad on kogu aeg nii hirmus mõistvat sinuga ei ole siis selliseid hetki, et sinu närvilisus võib-olla nakatab teisi või et oled tundnud, et teised ei mõista, miks sa nii närviline või väsinud oled või või kuidas sellega on? Need, lapsed, kes enam minuga koos ei ela. Need loomulikult emadel on ilmselt tihedamad suhted tütardega, täiskasvanud tütardega. Ja nemad oskavad mind väga hästi aidata, kuna ma arvan, et see on minu hea omadus, et ma oma reeglitega ei lähe kunagi teiste koju. Kui ma olen oma laste juures, hoian lapsi, siis ma ei lähe neile ette kirjutama, kuidas nad peavad elama. Nõuan ma seda teatud määral nendel lastel, kes elavad veel meiega koos. Aga mul ei õnnestu see väga hästi, sest nad on teistsugused kui mina või vähemasti praegusel eluperioodil on teistsugused. Ega minu jaoks ei ole ka mingit tööl varasematel aastatel olnud see nii nii oluline kui praegu, et minu ümber oleks mingi elementaarne kord, et see on aastatega kuidagi muutunud minu jaoks tähtsaks, et ma peaks, kus asjad on, leiaks nad üles ja. Ei närvitseks neid mööda maja taga otsides. Jah, kuigi see müüdud maja tagaotsimine kaasneb aastatega nii küüni. Miks ta ei kaasne. Selge on see, et kui asjad on korras, sisendab sinule turvalisust, see sisendab sellist, isegi optimismi, et kõik läheb hästi, kõik on paigas. See peab olema üks osa päevast. Kas see annab mulle jah, turvatunde ja hea enesetunde. Ja siis, kui ma tunnen, et minul, Ta võtab vähem energiat ja rikub vähem tuju teha ise ära need asjad siis ma teengi seda. Ja samas see ei pruugi üldse meeldida mu lastele, et ma seda teen, sest nad ütlevad, et ma oleks ise teinud. Ja noh, see on eksasju, millest me ei ole sellist täiuslikku kooskõla leidnud. Et ühesõnaga, kui sa näed, et asi on kaks päeva tegemata ja siis hakkad tegema, siis sa kuuled, et oleks ise tehtud. Pall. On vaadatagi valgust ja varju ja valguse varju ja valguse näkku mõtte iga Ves toidet. Kui, mis ma poolele. Armastan suve esimest korda ja siledat liivaluidete. Armastan suve esimest korda mööda ja siledat liivaluidete pimestav heledad sile idalaadsele, näikesega päikesega igatsusi, ka saia. Uksed ja aknad on van allidest lampide arhiividest krampide Akeinud välja. Pale isegi tormiga. Sinu elus on hindamatud needki hetked, kui saad suhelda väärt inimestega ka väljaspool kodu. Paljud nendest on ka suure pereemad väga hea tuttav Piret Lotman, kes on viie lapse kõrvalt. Lapselapsi on tal ikka ka väga palju juba ka väga edukas oma erialal. Ja väga tore inimene ja on teisigi keeles, on suured pered ja kes saavad väga hästi hakkama ja. Aga oled sa vahel tahtnud neilt midagi üle võtta oma headelt tuttavatelt, kelle puhul sa vaatad, et saavad hästi hakkama ja oskavad kuidagi neid asju koos võtta. Peret. Tööd, mida iganes kõikidelt on midagi õppida või üle võtta, aga ma ei usu, et seda päris iga õppida üle võtta, teiselt inimeselt midagi on väga keeruline, sest me oleme kõik nii erinevad. Aga Ma ei oska praegu nii, et mingit kindlat näidet tuua, aga ma kindlasti olen kunagi midagi õppinud teistelt ja ma imetlen väga paljusid. Näiteks inimene, keda ma tõeliselt imetlen, Enemmellova, kes on ka nelja lapse ema, aga lisaks sellele ei ole vist minu tutvusringkonnas küll inimest, kellele ta ei ole andnud tohutut positiivsust või optimismi. Ei ole inimest, kes jääks. Kujuta tema poole, pöördub ilma abita, et erakordselt suure hingega südamega inimene, kust need asjad tulevad, suur hinge suur süda. On vist väga palju endaga tööd teha ja osata vastu võtta seda, mida antakse. Ma mõtlen, osata jumalalt vastu võtta, sest mulle tundub, et inimvõimete piirides nii suur armastus ei ole. Aga tuleme nüüd veel korraks selle eespool juba viivuks kõlanud mureteema juurde tagasi. Kui on nii suur pere, siis tegelikult sa lihtsalt pead hakkama saama liigse muretsemise jätta. Sest et muidu võib lolliks minna, eks. Et kuidas sa seda suudad. Kas sa oled seda aastate jooksul õppinud, suhtud mõnda asja natukene kergemalt, no ei hakka kohe paanitsema, no ei tulnud selleks kellaajaks koju, noh küll ta tuleb või, või noh, mis iganes näide, eks ole. Ma ei ole patoloogiline muretseja pisiasjade pärast et see, et kui ei tule õigeks kellaks koju, ma olen ise ka noor olnud ja ka ei leinud õigeks kellaajaks koju. Ja loomulikult muretsemisest ei pääse. Kui ma tean, et minu võimuses ei ole muuta seda siis ma püüan sellesse mitte süveneda, et kui on võimalik kuidagi olukorda maantee aidata, siis ma aitan. Aga kui ma ei saa aidata, siis muretsemine ei aita ka, kuigi, noh, muretsed ju ikkagi edasi. Võib-olla ei tee sellest peaküsimust, sest ma tean väga hästi, mis tähendab olla pidevalt muretsemise seisundis mis muutub seisundiks. Et sa kogu aeg muretseb, mina muretsengi kogu aeg. Panna vähem muretsemist vajavad asjad kõrvale. See ikka õnnestub ka, muidu ei jääks ellu enese üle naerda Kadavatsed või. Ja ma olengi suur naljahammas. Milles see seisneb? Vaatad ennast kõrvalt iroonilise pilguga? Jaa, muidugi vaatan väga iroonilise pilguga, sageli aga. See ongi võib-olla natuke ikkagi liiga naeruväärne rääkimiseks, et kui ma panen mingi asja kuhugi nii-öelda oma kohale ja siis möödaminnes saatan ei saanud päris õigele kohale ja lükkan sentimeetri edasi. Ma teen sedasama, vahel. Noh, aga on ju tore ekse, kohe saab kergem ka. Tegelikult ju saaks muretsemisele ja koristamisele ja laste hoidmisele ja, ja samas lugemisele ja enda järjepidevale vaimsele arendamisele peab olema ju igas kodus ka ikka paras ports nalja ja nii palju ma saan aru küll, et peres ei ole vaja huumorisoont pikalt otsida, et see on ikka kõigil olemas. Ja koos on meil väga tore ja lõbus. Kui me kõik koguneme, siis tõesti rikka saab nalja ja naeru päris palju. Ja muidugi ei sa jätta meenutamata minu kuuekümnendat sünnipäeva, mille minu lapsed organiseerisid mulle nii, et ma läksin, kohale kutsutud külalised olid laste poolt kutsutud kõik minu vanad tuttavad, sõbrad, programm oli ette valmistatud, toidud olid tehtud, see kõik õlid täiuslikult organiseeritud, see oli erakordselt tore õhtu. Vot need hetked on need muud hetked ka, aga need on need kõige säravamad, mil sa tunned, et sa oled suurepäraselt osanud elada. Jah, need on tõesti suurepärased hetked, kui selline õnnelaine nagu käiks üle. Ja need on tore meenutada ja loomulikult kõikide laste laste sünnid. Et oma lapse sündimist sa tead tunnet ette, et hakkab sündima, eks ole, muidugi see ülevoolav rõõm, kui see laps on ilmale tulnud, seda näed. Aga sama on laste laste sünniga, see on tõeline ime ikkagi, et nii täiuslik olevus tuleb ilmale, temas on juba kõik olemas, need väiksed sõrmekese imeväiksed, küünekesed, kõik see. Ja samas kõik, nad on nii erilised, nii erinevad ka ühe pere lastes. Neil on ühed ja samad vanemad ja ta on nii erinevad inimesed. Et tegelikult on iga inimene on ikkagi tõeline ime. Olete öelnud, et sa soovid, et sinu laste vist ka lastelaste elu oleks sama õnnelik kui sinu enda. Et ikka õnnelikum veel. Aga aitäh, Mare Peterson. Suure hulga laste ja lapselaste ema ja vanaema ja ilusat emadepäeva, aitäh. Mis teil täna saab? Emadepäeval tulevad tavaliselt kõik lapsed meile külla, kes vähegi saavad, kes on Eestis vanem poeg, sõidab päris palju? Jah, me on emadepäev, kodune pidupäev, et enamasti on kõik lapsed käinud läbi ja kui ka ei ole kõik korraga saanud tulla, siis päeva jooksul ikkagi tulevad kõik läbi. Aga enamasti on kõik koos. Mare Petersoni ajas juttu Haldi Normet-Saarna laulsid Maria Peterson ja Eva Eensaar ja helirežissöör oli Maristomba. Ilusat emadepäeva kõigile. Heliseva Lui liiva. Tiirleb kajakate legendaarne. Virvendama van. Liiva. Matkan ma käekõrval, väikevend. Vahupärleid Ritalibki meri. Hiilgab hõbetav neist kogu kalda. Läinud rütm kajastab Hooveri igas libles tuika päiks. Tunnid hele palk see, et pikk ka kaova Ka läände lookle Braugustu kuu võrra. Silmad kinni. Nii vaovad käies väsinuks jää, päike, kant. Too käsi hoiab Hellana meid kangastuva. Vastu venna. Näed neitsineerinkaid mere taga. Sinna maniksismi tükskordisa. Pilved vestlevad. See Ljumalaga. Kuldne valgus, Luila lett. Tule tule üleval kee Neeme. Sinna kaome rinnaskul seeme. Igavese päiksevaim.