Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning selles saates oleme paremini rääkinud raamatutest, kirjanikest, teinekord ka mõnest kirjandus, žanrist või lausa terve maakirjandusest. Aga kordagi ei ole juttu tulnud sellest, kuidas kõik see, mille lugemisest ja kirjutamisest me räägime, ikkagi loetavaks ja kirjutavaks muutub. Ehk siis kordagi ei ole juttu tulnud raamatust kui esemest. Viimastele aastatel võib öelda, et sel aastatuhandel on palju juttu olnud. E-raamatutest koostasin digiehk, e-revolutsiooniga on saanud ka seisukohad, nagu muutuks raamat kui ese. Kui paberile trükitud objekte kas üleliigseks või võib-olla luksuskaubaks, mida igaüks endale lubada ei saa ja selle asemele tuleksid siis erinevad elektroonilised raamatuformaadid. Tõesti ka tulnud, kuid pärast esialgset eufooriat on e-raamat jäänud siiski mõnevõrra marginaalseks. Eriti kui me räägime Mandri-Euroopas, siis e-raamatul on mingisugune tähtsus või mingisugune arvestatav turuosa. Vaid teaduskirjanduses Suurbritannias ja Ameerikas Ühendriikides on olukord mõnevõrra teistsugune. Seal on elektrooniline raamat haaranud ka mõnevõrra suurema osa ilukirjandusturust, kuid siiski e-raamatut triumf ei ole olnud nii kõikemattev, nagu alguses tundus. Seega on jätkuvalt põhjust rääkida ka raamatust kui millestki, mida käes hoida, kui millestki, mis on füüsiline ese ja kui ta on juba füüsiline ese, siis tuleb seda kuidagi teha ja kuidagi kujundada, kuidagi vormida. Selleks, et nendest asjadest rääkida, olen kutsunud endaga stuudiosse Asko Künnapi. Mul on nagu ta enne saate algust ütles Hunt Kriimsilma, palju ameteid, täna ei ole ta siin stuudios siis luuletajana vaid kirjastaja raamatukujundajana tere, Asko. Tere. Tänan kutsumast. No sa oled raamatu kui eseme peale päris palju mõelnud ja käinud sellest ka üliõpilastele rääkimas loenguid pidamas. Ja olen näinud väga põnevaid pilte sellest, kui erinevalt saab raamatuid kujundada. Täname siin pilte näidata ei saa, sa pead hakkama saama raske ülesandega. Nimelt tuleb rääkida millestki, mida inimesed on harjunud nägema ja käes hoidma. Loodan, et see ülesanne ei tundu sulle liiga eraklaslikuna. Kuidas Frank Zappa ütleski, et muusikast? Kirjutamine on umbes sama nagu arhitektuuri järgi tantsimine. Et selles mõttes on jah, paneme ülesanne mitte näidata raamatukujundust, vaid kõnelda raamatu kujundusest, aga miks mitte? Et? Sellega ma olen viimastel aastatel päris palju tegelenud, siis mitte ainult raamatute kujundamisega sõnadega rakendamisega raamatuteks vaid ka sellest rääkinud raamatumessidel kirjakul, Eesti kaunimates, raamatute diplomite jagamisel, aga eelkõige viimasel ajal Tartu kõrgemas kunstikoolis. Lühidalt ütleksin, et kuuldused raamatute surmast on tugevasti liialdatud, vähemasti enneaegsed. Sest kuigi siin virtuaalkuked jäävad ja on ennustanud raamatutele lõppu ja surma juba 60.-test peale. Ulmekirjanikud olid siis juba täiesti veendunud, et aastaks 2000 füüsilist raamatut enam ei eksisteeri. Aga pigem ei eksisteerinud enam ise, et füüsilised raamatut, kaasa arvatud nende autorite tekstidega. Küll ja küll on tiražeeritud. Eks see natuke sama asi nagu 50.-te lõpp, kuuekümnendad eelkõige veel 70.-te alguses usuti täiesti siiralt, et varsti ei ole kodudesse kööke tarvis. Sest kes see loll ikka kodus süüa hakkab tegema, kõik söövad ju väljas ja kiirtoit antakse papist karbiga kuidagi kaasa või, või sõidab liftiga üles umbes nii nagu üks lifti prügi ERA, teine toob toidu asemele. Et see kõik on väga tore, aga mida me praegu näha, maailmas on hoopis vastupidi, lõikumine kiirtoit kõigi oma lipulaevadega on kaotanud oma positsiooni ja selle asemele on tagasi tulnud vanaemadeaegne aeglane toit. Sellest on isegi omaettebuum saanud. Samamoodi võib kirjanduse jagada kiireks kirjanduseks ja aeglaseks kirjanduseks. Kiire kirjandus on siis selline ütleme, supelranda kaasa võetud pehmekaaneline raamat või, või bussijaama kioskist või, või lennujaama raamatupoest kaasa ostetud krimka, mille sa ühe sõiduga läbi loed. Samamoodi kõikvõimalikud manuaalid, kuidas pesumasin käima läheb või kuidas esimest korda laptopi kaas lahti teha, ilma küüsi murdmata. Selline kiire kirjandus, kiirkirjandus, see tõesti kolib kõik virtuaalkeskkonda olgu see siis e-raamat või, või olgu see miskitsorti PDF või olgu see mis tahes veebipõhine lahendus, need on ka kõik alles lapsekingades, me alles saame näha, kuhu see asi liigub. Aga samal ajal nüüd see aeglane kirjandus, mis on mõeldud nautimiseks, mis ei ole selline, et ma pean võimalikult kiiresti selle märksõna üles leidma ja selle lühikese jupi läbi lugema vaid mida sa tõesti tahad mõnuga lugeda. See ei kao esialgu paberilt kuhugi. Sest see kaanetunnetus, Paberitunnetus, tüpograafia, mis seal vahel on, paberitooni mõju, kooskõla, raamatu sisuga illustratsioonid seda kõike kuidagimoodi saabee Puubi toppida ja seda üritatakse, aga noh, ta on ikkagi tulemus on nagu hale vari. Meil on kas pikk tee minna, et jõuda selleni, et e-raamatut tõesti suretaksid välja päris raamatut. Või siis on see tee juba käidud ja me oleme ringiga tagasi seal, et see, mis kuulub paberile, see kuulub paberile. Ja mis On juba internetti kolinud. See pidigi sinna minema. Mõtleme kasvõi sellisele lihtsale asjale. Kui sa ostsid ühe lauaarvuti või laptopi 15 aastat tagasi siis tuli sellega kaasa päris paks pakk, täiesti füüsilisi trükitud raamatuid. Tõenäoliselt on juba ammu makulatuuri kolinud ja millest sa võib-olla lugesid sissejuhatuse ja kolm märksõna. Kui me kolisime oma kontorit mõned aastad tagasi, siis suurem osa sellisest kirjandusest endiselt oma ümbrikutes ja pake kiledas, et keegi polnud seda avanud. Ja kui sa ostsid lauaarvutiga Topi 10 aastat tagasi, siis tuli sellega kaasa mingi õhuke vihik ja hunnik CD-sid või DVD-sid. Sest kõik oli juba sealt pealt taun, lauditav ja loetav. Ja kui sa ostsid ühe arvuti viis aastat tagasi, siis tõenäoliselt ei tulnud sellega mitte midagi kaasa. Ja praegusele hetkel enamasti ei tulegi, sa ei saa isegi ühte viletsat CDd sellega kaasa. Võib-olla sellel laptopi pole enam CD aukugi ja loomulikult ei ole mõtet, et kõik see, mis on praeguse aja kiire interneti juures nibin-nabin naks, naks klaviatuurile sõnu lüües kiiresti leitav, sest su probleemid on tõenäoliselt triviaalsed. Viga on nagu ikka klaviatuuri ja tooli vahel, mitte masinas. Siis ei ole tõesti mõtet, et sa sealt paksudes raamatutes seda otsiksid, puud jäävad kalles või olid need vanad kaltsud või millest neid raamatuid tehakse siis see on selge. Selline tarbekirjandus ongi juba kolinud virtuaalkirjanduseks. See on juba juhtunud, mingit suurt revolutsiooni pole enam oodata, see on juhtus juba 10 aastat tagasi ja tasapisi oleme jõudnud sinna, et nii ongi. Aga nüüd, füüsiline raamat on tõepoolest tõusmas tagasi oma ajaloolisele pjedestaalile. Kas tast saab just nii luksuslik ese, nagu ta oli, võib-olla? Miskitsorti 17 18 sajand, kus iga pulga Juku võtke endale lubada rohkem kui ühe raamatu, kui sedagi. Ja vaevalt, et ta lugedagi tihti oskas. Siis ma ei usu, et see nii hulluks läheb. Aga eks ta jah, tagasi luksuslikuks aeglase kirjanduse kandjaks, mida tarbitakse mõnuga ja aeglaselt nagu aeglaselt valmistatud toitu moodsas aeglases köögis. Et sinna ta tagasi jõuab. Aga natukene provotseerida, kas umbes sellist juttu ei võinud tõeliselt biblio fiilid rääkida ka 15. sajandil, mil trükipress hakkas lammutama kõiki harjumuspäraseid tõekspidamisi. Äkki räägiti siis ka, et selline moodne ja tarbekirjandus, millel polegi suurt väärtust? Jah, seda võib küll trükkida, aga tõeline kirjandusse jääb ikka käsitsi kirjutataks. Jah, eks ta ole, päris savitahvleid ei ole võib-olla mõtet meelde tuletada või nendeni tagasi minna, aga väga pikka aega ju kirjutati raamatuid käsitsi ümber. Iga raamat oligi unikaalne. Ja ega nüüd see Gutenbergi trükipress ja selle kõik sõbrad ja sugulased ei muutnud seda üle sest toonase tehnikaga ja käsitsi tinaladu ja selle kõikeversioone kokku ladudes. Ega need tiraažid väga suured ei olnud ja ühe raamatu hind oli ikkagi väga kallis, võrreldes tänapäevaga. Aegade moderniseerudes asjade edasi liikudes võib öelda, et mingi hetke ajalehed ja kalendrisabade järjejutud ja õhukesed vihkudel välja tuntud kollased romaanid. Et jah, eks see nagu klassikaliselt mõtlevale ja, ja raamatuid hindavale inimesele tundus, et et see on kõik allakäik ja heaga see ei lõpe. Aga mis rikka kõik liigub edasi ja kõik muutub, et. Ma ei oleks siin üldse väga hirmunud, sellest vastupidi ma arvan, et me võiksime seda näha positiivse muutusena. Et suur osa kirjandusest, mis raiskaks muidu meie aega ja ressursse, muutub e-kirjanduseks. Ja selge on see, et sõnaraamatut ongi lihtsam kasutada. Eks ole, internetis on kiirem, kui mõelda, kui kiiresti tänapäeval kõik asjad muutuvad, siis isegi selliste entsüklopeedilist laadi raamatute trükkimine vist peaks varsti toimuma niimoodi, et kui ühest otsast trükipressi vahelt raamatut välja tulevad, siis teisest otsast läheb juba uus tiraaž uute muudatustega sisse, sest kõike muutub päevades, mitte enam aastates. Mina näen seda positiivsena, et alati on kardetud muutusi, aga minu arvates on see hea, et mingid asjad kolivad ära interneedusest ja tema muudesse vormidesse ja jätavad rohkem ruumi klassikalisele korralikule kõva kaanelisele. Pole kaja aeglaselt kirjutatud hoolega toimetatud hoolega 107 korda loetud, alles siis trükki antud hoolega armastusega kujundatud, professionaalse küljendaja poolt küljendatud hästi hoolega kirjastatud, kenasti esitletud ja vahepeal ka hoolega trükitud, kaanetatud ja nõnda edasi mõeldud selle peale, et paberi jookseks masinast õigetpidi. Et tüpo toimiks. Et paberivalik oleks õige. Kaanematerjal lõhnaks õigesti. Ja siis on see raamat, eks ole, raamatugurmaani laual. Just nimelt kõiksik surimori annab sellistele raamatutele rohkem ruumi. Sa nimetasid, mõtlesin päris palju juba võrdlemisi tehnilisi märksõnu, aga äkki enne nende juurde minekut. Selline küsimus, et sinu jutus kõlas läbi ka väga kõrge ametiuhkus, mis ma tean, on seal täiesti olemas. Ja rääkisid ka sellest, kuidas raamatu paberitoon peaks kokku kõlama selle teksti sisuga. Ühesõnaga, ma saan sinust nii aru, et tegelikult üks hea kujundaja peab olema ka väga hea raamatutundja ja ma ei pea silmas mitte raamatut kui füüsilist objekti, seda niikuinii. Kirjanduse tundja. Üks üks selline loeng, mida ma olen mitmel pool pidanud Workshop Pinaga või meistri klassina Tartu kõrgemas koolis, kunstikoolis, aga ka rahvuslane raamatukogus, et olen koondanud selle sellise pealkirja alla nagu lugev kujundaja kujundab lugejat. Ehk üks selline slaid, mida ma ei väsi näitamast kõigile, alates kirjastajatest ja professionaalsetest kujundajatest ja lõpetades erinevate kursuste üliõpilastega. Sinna on kirjutatud ainult üks sõna suurelt hüüumärgiga loe. Sest kõige hirmsam, mis saabki juhtuda, on et raamatut kujundab inimene, kes raamatuid samas ta ei salli ja teeb seda nina, kirtsus vihkamise ja kõhuvaluga, mitte mõnuga. Siis tulevad ka vastavad raamatud. Eks, mulgi on kodus mõned raamatud, mida pole uuesti viisakalt välja antud. Ja mis on välja antud mingites õudsetes, üheksakümnendates või jubedatest 80.-te lõpuaastates. Nõnda et ma olen nagu korralik koolilaps pidanud neile ümbris tatari ümber panema. Noh näiteks hariliku valge paberi olen pannud ümbrispaberiks ümber siis selja peale vildikaga selge, käekirjaga kirjutanud, mis raamatuga on tegu. Sest ma tahan, et see raamat oleks mul riiulis kahjuks tema selgunud Nicole tema kaassolvab silma, et ma parem pakendan ta selliseks nagu varsti meil kõik sigaretikarbid on ühesugused valged ühefondiga kirjutatud, mis seal sees on. Raamatukujundus on ju tõesti üks selline pika ajalooga asi ja ma mäletan, ühes ettekandes juhtisid ka tähelepanu kõikvõimalikele pisiasjadele, millel kõigel on oma ajalooline põhjus ja siis ma kuulasin seda, see oli väga põnev. Aga samas ma mõtlesin ka, et kas nüüd äkki mitte ei ürita ametit näidata ka müstilise ja põnevama ja salateaduslikumana, kui see on, et kas tõesti üks kujundaja peab mõtlema kõigi nende asjade peale, mis ulatuvad tagasi Gutenbergi aegadesse või võib-olla kaugemalegi rääkisid väga palju erinevatest teksti ja selle serva vahekordadest ja kuidas parem lehekülg peab suhestuma vasakuga ja ja nii edasi ja nii edasi ja see kõik oli hästi tehniline detaile. Ma ei kahtlegi, et see kõik on õige, aga kas üks inimene suudab kõike seda kogu aeg arvesse võtta, kas peabki kõiki selliseid klassikalisi reegleid alati arvesse võtma? Lühike vastus on, reegleid võib rikkuda. Aga neid võib rikkuda ainult see, kes reegleid tunneb. Kes teeb seda teadmatusest, on lihtsalt loll. Ja tulemusena väga-väga harvadel juhtudel võib sündida kogemata kunst. Aga üldjuhul sünnib mingi õnnetu küürakas raamat, mis ei kõlba kuhugi. See muidugi käijanalt raamatute kohta. See käib väga paljude asjade kohta. Ma usun, et muusika komponeerimises ei ole see kuidagi teisiti. Tegelikult kõike seda, mida üks professionaalne raamatukujundaja peaks teadma, seda ei olegi nii palju. Pigem ma imestan, kuidas tihti inimesed, kes kurja saatuse tahtel on hakanud raamatu, kujundatakse ilma et asi neid süviti huvitaks. Küllap neid ajab selleks sinna nälg või mõni muu lihtne põhjus. Markson võib-olla kirjutanud neist põhjustest. Et kuidas nad nii vähe suudavad teada, et tänapäeval kõikjal leitav, meil on avalikud tasuta raamatukogud. Meil on kiire internet enamasti tasuta. Ei saa öelda, et inimene, kes tegeleks raamatu kujundusega, ei oma arvutit. Mingisugune tal ju on, et väga raske on vabandada välja teadmatust sest kõik on leitav. Kõik reeglid on väga põhjalikult kuskil kirjas. Ja neid ei ole üldse müütiliselt palju. Et kui sa viitasid müstikale, siis seda müstikat võib enda jaoks ise juurde mõelda, kui see kuidagi elu põnevamaks teeb. Tegelikult on see kõik pigem teaduslik. Siinkohal vastaksin ei tohi unustada, et me seisame hiiglaste õlgadel gigantum huumeris, keegi kuskil on aastasadu selle asjaga tegelenud ja alati on kuskil keegi, kes teab neid asju sinust paremini ära hädana õppida. See on tehtud väga lihtsaks. Tänapäeval. Kui me tuletame meelde koletuid üheksakümnendaid, ma ei räägi siin ainult plahvatavaid pomme ja bensiinijaamadest põlistamise siis kuidas raamatud välja nägid? Sest mis juhtus, oli see, et järsku enam raamatuid ei kujundanud ega küljendanud mitte inimesed, kes seda olid õppinud või keda see oleks huvitanud, kes sellest midagi jagasid, vaid sellega hakkasid tegelema lihtsalt need inimesed, kes juhtumisi oskasid arvutit kasutada või kellel oli ligipääs arvutile. Ja nad ei pannud tähele ühte asja, et ega arvuti ei ole midagi muud kui sirkel joon, laudja, pastakas lihtsalt veidi edasi arendatud. Et kujundus ei sünniarvutis, kujundus sünnib inimese peas läbi inimese käelise ja vaimse tegevuse. Et arvuti on lihtsalt abivahend, noh, õnneks praeguseks ajaks on asjad paika loksunud ja nii jubedaid näiteid, nagu üheksakümnendatel nägime, enam naljalt ei ole. Väikeste eranditega. Ja asjad on endale ikkagi selgeks tehtud. Aga noh, ikkagi ma olen olnud mitu aastat Eesti kaunimate raamatute žüriis või korraga žürii esimees ja pidanud läbi vaatama siis vastaval aastal peaaegu kogu ilmunud raamatuparve raamatukuhila raamatu püramiidi. Loomulikult esitate sinna kõike, aga siiski suurem osa kirjastus esitab sinna nii-öelda oma paremiku. Ja et ikka näed, kuidas eksitakse põhireeglite vastu, kuidas ei viitsita, ei suudeta endale selgeks teha ülilihtsaid asju. Ma ei räägi, et neid asju peaks üldse aastaid õppima, loomulikult selleks, et ükskõik mis alal, olgu see vibulaskmine, olgu see raamatu kujundus või köiel kõndimine, tuleb harjutada aastaid, see on selge. Aga selleks, et nüüd suuta ühel leheküljel üks arv kirjamärke loetavalt normaalselt ja kenasti ära paigutada. Selleks ei pea olema teab mis virtuoos piisab, kui sa viitsid ühe vastava raamatu, ükskõik siis kas internetist leituna või riiulist võetuna korra läbi lapata endale teha ühe märkmikulehe jagu märkmeid ja see asi on selge. Et mind pigem üllatab see, et inimesed, kes aastaid tegelevad raamatute kujundamisega, ei ole ennast põhireeglitega kurssi viinud. See kõlab umbes nii, nagu keegi on olnud 10 aastat. Bussijuht, aga liiklusmärgid ei ole veel nagu ligilähedaseltki meeles, rääkimata paremaga, reeglitundmisest või piirkiirustest. Enne äkki, kui me läheme nende põhireeglite juurde, ma usun, sa võiksid kuulajale natukene nendest rääkida. Kuulaks muusikat, sa valisid ju muusikat siia saatesse. Oli selline võimalus, jah, aitäh alati hea meelega. Valin ise muusikate, kuulad muusikat, mis mulle meeldib. Mille tõttu. Ma kuulan enamusi Eesti raadiojaamu kodus väga-väga harva. Sest kunagi keegi klassik ütles, et jumala olemasolu tõestaks see, kui autoraadiost tuleks kolm kuulatavat lugu järjest. No seda on ikka juhtunud. Kuulame siis sellise briti bändi nagu Alt jei kirjutatakse Altsidekriipsu ott, muusikapala Fits Blaise, nende 2012. aasta albumilt Oossam Vaiv. Jaa. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios täna kujundaja ja kirjastaja rollis Asko Künnap. Räägime raamatute kujundamisest, kuulasime vahepeal sellise briti bändi nägu Alt Key lugu, Fitz pleier. Ja enne muusikapala kuulamist mainis Asko mitu korda kujundamise põhiasju ja nagu lubatud sai, siis ma nüüd küsingi, et mis see põhi ja ta on ja vahest enne on ka oluline ära märkida, et kui võib-olla mõni kuulaja küsib, et milleks see kõik siis tegelikult on ju vastus lihtne see kõik, ehk siis raamatu ilus ja õige kujundamine teenib lugeja huve. Jah, lühidalt võib selle nii kokku võtta küll, et. Loomulikult saab teha eksperimente reaalseid kujundusi kuni selleni välja, et maailmas on ju tehtud palju raamatuid, mida ongi võimatu lugeda. Kas teadlikult kujundus on ammu üle võtnud igasuguse kirjanduse aga, aga üldjuhul ajalooliselt siiski. Miks on sellised reeglid välja kujunenud? Tulenevad ikkagi lugemismugavusest? Nende loetamatute kujunduste eelduseks on ju teadmine, et on olemas loetava kujundusega raamatut, muidu ei saaks ju keegi nii-öelda naljast aru. Jah, loomulikult täpselt nii nagu enamus anekdoote naljakad, sellepärast et sa tead taustsüsteemi. Sa tead kultuuriruumi, et samamoodi teadlikult valesti midagi kujundades või kasvõi arhitektuuris maja puhul samamoodi tehes mingi imeliku, sinna sobiva detaili või proportsiooni. Sa eeldad, professionaalne arhitekt eeldab, et tegelikult inimesed, kes teavad või alateadlikult oma kultuuritaustaga, tajuvad, et see asi siin on tahtlikult valesti. Ja selle tõttu see võib mõjuda huvitava aktsendina. Ikkagi lähtuda tuleb sellest, et ärgem koristage lugejaid ma mitte ainult armasta raamatuid ja kirjandust nii kirjastades kui, kui ise kirjutades või teiste tekste küljendades kujundades illustreerides vaid ma ikkagi tegelikult hoolinga lugejast. Sest ilma lugejat ta ei ole nagu suurt mõtet raamatuid välja anda, vähemalt mitte suurtest iraažides. Alati kui ma olen kuskil esinenud ja pidanud loenguid raamatute kujundamisest või laiemalt sõnade pakendamisest olen kirjastajate kui kujundajate poole pöördunud siiralt härda üleskutsega, et ärge koristage lugejad selle eest, et ta tõesti on ostnud teie poolt kirjastatud välja antud või kirjutatud ja kujundatud raamatu vaid tehke talle rõõmu sellega. Ja parimal juhul arendage teda. Sest selge ju see, et lugeja ei peagi teadma kogu trükikunsti ajalugu või raamatuköite väljakujunemise ajalugu või mingisuguseid erinevaid, 20. sajandi 21. sajandi raamatukujunduse illustratsioonid trende. Aga huvitav on see, mida on märgata ja üle kogu maailma märgatud ja märgitud et täpselt nii nagu kuldlõige toimib alateadlikult. Nii see kui raamatu teksti kirjatüübi valik reavahede valik, tekstiosa proportsioon lehekülje suhtes, ehk siis veeriste laiuse jaotus kui see on professionaalne. Ja kui see sobib kokku näiteks ka sisuajastuga või tahtlikult vastandub sellele siis aladega teadlikult haritud inimesed, sellised, kes näiteks lugeda oskavad, tõesti teevad seda nad tajuvad seda. Et kui sa hakkad eraldi küsima, et miks sulle see meeldib või miks sulle tundub, et, et selles raamatus olev tekst on mõnuga loetav ja see näeb ilus välja ja selles teises mitte siis ega suur osa kirjanikestki oska ju sellele vastata. Aga kuidagimoodi läbi sajandite ja läbi meie kultuuritraditsiooni, Euroopa kultuuritraditsiooni, maailma kultuuritraditsiooni, kõik on kuhugile ladestunud alateadlikult see on tajutav. Et noh, parim näide on just nimelt kuldlõige, aga tegelikult veel terve rida muid asju mida on kuskilt oma käsikirjade aegadest ja läbi mungakloostrites kriptooriumite ja esimeste trükipresside esimeste arvutite tulekuni ja selleni, kuni arvutis kujundatud raamatut, higi ja vaevaga suudeti läbi softi arenduse viia selleni, et need olid jälle sama professionaalselt nagu tinalaos tehtud raamatud enne arvuteid. Et see kõik on kuskil alles ja see kõik toimib alateadlikult teadlikult loomulikult lisaks, keda see huvitab ja kes on vastavat asja õppinud või lugenud või hakanud uurima näeb, eks ole, neid mustreid teistmoodi tunneb ära mingid reeglid, mingid põhjused või nende rikkumised, aga alateadlikult toimib see enam-vähem kõigi täiearvuliste ja natukenegi koolis käinud inimeste puhul. See tähendab seda, et võimalik on ju lugejaga näiteks teha selliseid psühholoogilisi eksperimente, näiteks võttes üks ja see sama tekst ette ja kujundadesse täiesti erinevalt ja siis uurides, kuidas erilugejad sellega või kuidas sama lugeja sellega suhestub erikujunduses sama asja lugedes. Kas see on nagu veidi tiina rikkam protsess sattus kui see, mida näiteks filmikunstis on tehtud, et Hitchcock näitas noorematele kolleegidele, et kuidas tema filmides asjad toimivad nii-öelda õppejõuna võttis mõnest oma klassikast mingi stseeni ja vahetas ära taustamuusika. Ja see seen oli hoopis teistsugune, kui seal oli päevaks tegev muusika või rahustav muusika või romantiline muusika. Üks näide oli kartulikoorimise, see kõik oli täpselt sama, aga mingil juhul koondus tähelepanu sellele, et tegemist on armastava peremaaga ja mingil juhul sellega, et tal on nuga käes. Tal on nuga käes. Et samamoodi hästi kujundatud tüpograafia laotud tekst, olgu see siis ajakirja lehekülg või ajalehe paarislehekülg või raamatu leheküljed. Eks see on ka ju kõik samamoodi nagu üks hästi projekteeritud park või hästi projekteeritud linn kus liiklus toimib, ummikuid harva ja inimesed leiavad õige tee, ilma et nad hulluksid. Sest pargist ei ole võimalik risti läbi minna, kuna teed on kuidagi umbsõlme kujundatud. Et eks see on samamoodi, et kuidas, eks ole, kirja suurus, kirjaridade vahefondivalik, kas see on selline, eks ole, grotesk, kiri ehk plokkeriseline, ilma sabadeta või siis antiikkiri ehk selline sabadega kiri? See kõik nii teadlikult kui alateadlikult suunab lugejat, maa ei ole väga põhjalikult katsetanud, aga ma olen üsna kindel, et kui võtta üks ja see sama lühike tekstijupp, võtame kasvõi luuletuse. Ja kui nüüd ta trükkida mingis klassikalises kenas kirjatüübis näiteks palatiinos bodoonise, laduda klassikaliselt vasak serv tasa ja paigutada keset võrdlemisi avarat paberiruumi keskele üsna väikese kirjaga, siis ta mõjubki klassikana ta mõjub rahulikuna. Sa ei mõtle sellele, kas sa tajud, et ilmselt on autor juba keegi tuntud tegija ilmselt vanem ja juba tunnustatud oma Kulka preemiat saanud mistahes maalt. Ja, ja see mõjub niimoodi, et sa tahad seda nagu rahulikult lugeda. Seal ümber on noh, nii nagu maalil, eks ole, Baspartu laius mõjutab väga palju või graafikal. Et palju seda õhuruumi on ja kui nüüd seesama tekst võtta ja trükkida ta läbinisti suurtähtedega ja näiteks musta trükivärvi asemel kasutada punast ja laduda ta sellele leheküljele natuke liiga suurelt, nii et servadesse jääb ebamugavalt vähe ruumi, nii-öelda ei ole seda pöidlaruumi, kui saavad raamatu leheküljed, pöial kipub juba jääma ridadel ette, siis see mõjub karjumisena. Ja sul on tunne, et see on keegi New Yorgi hull ja seal midagi avanud kardsete tõenäoliselt, kui ta ise oma tekste esitab, siis ta sall maani ja silmad pahupidi olles ära joonud pudeli viskit karjub seda lavalt publikule, eks ole. Kuigi tekst võib olla sama. Aga ma saan aru, et ega üks keskmine raamatuostja ei peagi mõtlema selliste asjade peale, enamasti ostetakse raamatut ikkagi lugemiseks. Aga kas on mingid sellised asjad, mida siiski ühte raamatut poes näppides peaks nagu jälgima, näiteks mina olen vahel jälginud ühte ühte sellist viga, aga mida ma märkan eestikirjast tajate puhul sageli, et paber on raamatus valepidi, patarei lange ilusti kraamat lahti teha. Eks iga selline tähelepanek on selles mõttes õige. Tekib kahtlus, sa ei jõua ju raamatupoes kogu raamatut diagonaalis läbi lugeda, et veenduda, kas sa tahad seda osta? No muidugi, eks ole, õige, õige inimene on sirbis juba arvustuse läbi lugenud ja kuulnud ka raadiost selle raamatu tutvustust, ega ta muidu julges poodi minnagi nagu mina näiteks kakey. Okei, see selleks. Et jah, kui üks väga levinud viga, mis ikka ja jälle ette tuleb, on see, et paber on olnud trükimasinas valepidi ehk kui sa avad, raamatu lehed turritavad ja nad ei paindu. Sest paljudel paberitel on paberikiud, jookseb ühtepidi ja mingil minu jaoks arusaamatul põhjusel. Võib-olla võib see olla kohati kokku hoidet kuidagi paremini niipidi paberist lõigates kuidagi need poognad tulid paremini välja. Aga enamasti ma kardan puhtalt lohakusest teadmatusest pabervalepidi pandud masinasse. Aga samamoodi iga muu lohakus tekitab kahtlusi selle raamatu sisu kohta. Et mul on tunne, et kui ma näen, et see raamat on kujundatud küljendatud kiirustades, läbimõtlemata tehes vigu. Ja tõenäoliselt kirjastaja on olnud lohakas ta ei ole pööranud tähelepanu sellele, tal lasknud selle raamatut, trüki niimoodi. Et ta ei ole nagu tähele pannud lubamatuid apsa siis tekib ju kahtlusega sisu kohta. Tõenäoliselt on ka see tõlge juhul, kui tegemist on tõlkeraamatuga, lihtsalt kohutav sest sedasama kirjas ta tõenäoliselt ei ole võimeline ka andma aega tõlkijale ega toimetajale. Või kui ta on Eesti kirjaniku väljaanne, siis tõenäoliselt on ta toimetamata või halvasti toimetatud kiiruga ja lohakalt, kui on kiiruga ja lohakalt kujundatud. Et näh, need kahtlused tekivad, et siinkohal see on selline saatanlik asi. Siinkohal tahaks jah nõu anda lugejatele, vaadake silmad Kissis hoolega raamatuid raamatupoes ja kahtlustage lohakalt kiirustamise tehtud raamatuid, mille kaaned on kuivanud, kõver, millel paber paindub valesti ja mille sees kirjaread jooksevad paberi servale liiga lähedale. See kõik viitab sellele, et ka selle raamatu kirjutamise tõlkimise või toimetamisega on samamoodi aega kokku hoitud ja tulemus on tõenäoliselt niru. Aga kuidas siiski Eesti raamatupoodides olevate raamatute üldpilt on? Sa oled mitu korda ju, nagu sa ütlesid, olnud kaunimate raamatute valimise žüriis ja oled jõudnud neid ilmselt vaadata rohkemgi, kui sulle meelepärane oleks. Eimul raamatutest. Kunagi isu täis, et kodus tunnen ma ennast kõige kindlamini, kui mul on selja taga mitte aken uks või kurisugulane vaiku mu selja taga on seinatäismaast laeni tihedalt laotud köiteid. Isegi kui ma neid kõiki tegelikult ei kavatse kunagi läbi lugeda, aga ma tunnen, et mul on siis seljatagune kindel, kui ma olen selja tagant raamatutega kaitstud. Jah, eesti raamatut, kujunduse tase, eks keskmine on selliseks turvaliseks viisakaks täitsa okeiks tüürinud. Et viimase paarikümne aastaga järjest paremaks viimase 10 aastaga veel eriti samal ajal selliseid eredaid tippusid tõesti selliseid ohoh ahhaa-efektiga raamatuid ja seda mitte ainult selles mõttes, et see hoo ahaa-efektiga raamat peaks olema kuidagi väga avanud, kartselt kujundatud, et leheküljed on hõbedased ja trükitud, on kakapruuniga sinna peale ja raamat ise on pöidlaküüne suurune ja kaks meetrit paks. Mitte ainult selles mõttes, vaid, et ka üks täiesti tavaline proosateos oleks kuidagi eriliselt hästi teostatud. Et noh, seda, seda efekti näeb harva. Aga ega siin häbeneda ei ole midagi, sest aastaid on ju olnud siin Eesti kaunimate raamatute näitusega kõrvuti üles seatud Soome parimate raamatute näitus. Ja häbeneda ei ole meil midagi. Ja eks ma olen ju mööda raamatumess konnanud viimati Londoni raamatumessil esinemas, kui lihtsalt raamatuid näppimas. Erinevaid raamatuid kõigil tasemetel kõigis hinnaklassides on nähtud lühidalt kokkuvõtlikult, et ei eesti raamatutel ei ole midagi häbeneda. Keskmine on muutunud järjest korralikumaks, et sellist päris õudukat, mille kohta üks ajasõber karjub silmavähk silma, vähke katab kätega silmad, kui näeb halvasti kujundatud raamatut, halba telesaadet või või kõledad fotot ajalehes. Et sellist on harvem. Aga teistpidi, eks Ta on väike turg, väiksed eelarved, kirjastajate ebakindlus, hirm, raamatute kadumise või tiraažide vähenemise pärast. Kiputakse kiirustama ja tegelikult kõige kurvem osa, kui nüüd midagi pahaga rääkida mitte ainult siin endale teistele õlale patsutada. Kõige kurvem seis on õpikutega kooliõpingutega. Et nii eelkooli kui algklasside õpikud ja töövihikud on ju tegelikult igasugusest trükitud raamatutaolisest tootest üks olulisemaid osasid, sest vastuvõtlikkus eas noor inimene puutub nendega kokku kõige rohkem. Kui tal ka üks ilus saksa lasteraamat kodus on, mida ta lapsena sõrmitsand, siis see on ainult kaduvväike osa kirjasõnast kaante vahel, millega ta kokku puutub tegelikult tema koolivihikut, kooliõpikud, töövihikud. Kõik võimalik selline materjal on see, mida ta Et väga vastutustundetult tehakse, kui mu tütar, kes nüüd käib esimeses klassis läks kooli siis ma hankisin talle neid kõikvõimalikke sealtpoolt soovitatud töölehti ja töövihikuid ja nõnda edasi. Jänku hüppab nii, jänku hüppab naa. Lihtne lugemine, natuke matemaatikat. Et siis oli küll silmavähk, et need kirjastused, kellel on selline vastutus nagu viie-kuue seitsmega kaheksaaastastele lastele, kirjasõna tutvustamine üldse raamatu kui nähtuse tutvustamine teevad asju nii lohakalt. Ma nägin seal värskelt välja antud töövihikutes asju, mida ma pole näinud juba paarkümmend aastat väljaspool mingeid hämaraid Sammistata. Kirjatähtede ladu on nii ebaühtlane, et peaaegu võimatu aru saada, kus on sõnavahe ja kus on lihtsalt kogemata tähtede vahel liiga laiaks vajunud. Tekkis isegi küsimusi, mille kuradiga neid asju kujundatud küljendatuda. Tänapäeva tarkvaraarvutites on juba sel määral iseseisev. Et sa pead ikka vägisi halvasti tahtma sigatseda, et arvuti ise enam-vähem viisakat trükiladu ei suudaks teha. Aga noh, jumal teab, milline täditütre onupoeg kuskil garaažis oma vanaemaaegse paksust ümarast, klaasist, imelikku kraaniga, arvutiga näid töövihikulehti kujundanud õli. Sama asi illustratsioonidega. Laps küsib minu käest, mis loom see on ja ma tõesti ei oska ütelda. Ma muidugi suurema elukogemusega aiman ära, milliseid vigu illustraator teeb. Aga kallid sõbrad, me kõik teame mägral, triibud on pikki nina, mitte risti üle selja nagu serval või triibulise käsil ja nii edasi ja nii edasi. Aga noh, eelkõige ikkagi kirjatüüpide valik ja nende paigutus. Siin on teema, mida tahaks kirjakul käima tõmmata ja muudelgi raamatukujundust puudutavatel üritustel kuidagi jõuda selleni et see turumajandus, mis meil praegu reguleerib õpikute väljaandmist ja õppematerjalide, meil ei ole ju enam mingit tsentraalset Ühte nõukaasutust, kes otsustab, vaid see kujuneb välja, eks ole, kirjastused, erinevad kirjastused teevad seda, et see turumajandus nagu reguleeruks ikkagi nagu mõistuse suunas. Sest saanikaga kohati kui lohakalt, halvasti ja ütleme niimoodi südametunnistuseta suudetakse eelkoolimaterjale kujundada. See ei ole muidugi reegel, on väga ilusaid õpikuid, on kaunilt illustreeritud, läbi mõeldud aabitsaid, kõike seda on aga paraku nendega paralleelselt ja täiesti kasutuses on ikka. Kuidas nüüd öelda. Tänapäeva võimaluste ja Eesti üldise arengu-ga võrreldes lubamatut Soll. No selle üleskutsega mõistusele ja südametunnistuse hääle kuulamisele peamegi lõpetama. Aga Asko Künnap, ma tänan selle põneva vestluse eest. Et jääb lõpetama teine sinu valitud muusikapala, selleks on siiski Becki ansambli orkeid flaier lugu Black Mirror nende 2007. aasta albumilt. Nii on vaibal. Mina olen Peeter Helme kuulmiseni.