Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Tänasel emadepäeval olen külas EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laatsil, kes on ise lapse ema. Tema hoolt saavad kogeda aga lisaks kogudusele ka need, kes vajavad hingehoidu Tallinna lastehaiglas või diakooniahaiglas. Annika Laatsi teenitav ristikogudus on muide üks neist luterlikes kogudustest, kes on otsustanud olla abiks põgenike majutamisel ning ühiskonda. Seekordse kirikuelu saate salvestame Risti koguduse majas Harju ristil risti kiriku kõrval ja minu vestluskaaslane on Annika Laats, kes on selle koguduse ema, koguduse õpetaja ja on ka ise ema. Head emadepäeva. Aitäh, Meelis. Missugune on üks parim emadepäev? Parim emadepäev oleks see, kui kõik mu kolm last oleks minuga, saaksime olla kusagil vabaduses looduses olla päris isekeskis. See vist on päris paljude emade soov just nimelt, et koos olla. See on kõige olulisem, aga ega see nii kerge pole, lapsed on suure vanusevahega pisut juba ka mööda ilma laiali, nii et see on minu aegsimine, tingivas kõneviisis öeldud, et see oleks kõige parem. Ja pealegi kiriku õpetajana juhtub ikkagi alatasa ka seda, et emadepäeval on mul tööpäev ja meil on jumalateenistus ja ma olen koguduse keskel. Kas kirikuõpetajaks olemine on ka natukene nagu ema olemine ma saate alguses siin, ütlesin ka, et vestlen ristikoguduse emaga. On küll aga ma arvan, et see lähtub juba sellest, et jumal sellisena, nagu ta ennast ilmutanud on on minu meelest ühteaegu isa ja ema, temast räägitakse piiblis ju põhiliselt maskuliinne meessoost jumalast kui isast. Meie isa, kes sa oled taevas ja nõnda aga üha enam on märgatud ka seda, kuivõrd palju on jumalapildis tema, selles, millisena ta ennast ilmutanud on. Just seda emalikust ja võrratu on lugeda piiblist neid kirjakohti, kus jumal ilmutab ennast või kõneleb endast kui kanaemast, kes kogub meid oma tiibade varju alla, kui oma tibupoegi seda, seda tiibade varju alla kogumist on hästi-hästi palju ka vanas testamendis. Nii et ma arvan, et see, et kirikuõpetaja on oma koguduse jaoks kui ema, see juba lähtub sellest, et ka jumalas on see emalik külg sama tugevalt olemas kui see isaks olemine. No ma ei taha, võib olla väga pikalt laskuda naisvaimulike teemasse, aga, aga mõnes mõttes ikkagi missugused on võib-olla naisterahva tugevused selles ametis. Koguduse õpetajaametis? Alustaks võib-olla sealt, et minu vaimuliku praktika aasta möödus Tartu Pauluse koguduses väga tugeva õpetaja praosti, nüüdse piiskop Joel Luhametsa kõrval ja tookord me vist mõlemad leidsime seda lõpuks, et küll oleks hea, kui kogudusest saaks nõnda, et on olemas nii mees- kui naisvaimulik, et on mõlemad küljed esindatud. Aga noh, see on ideaal, mis saab toimuda ainult väga suurtes kogudustes. Aga oh, ma ei teagi, kas eelisid on, ma arvan, et, Võib-olla kui sa lähtud iseendast, iseenda omadustest ja, ja sellest, milliseid külgi sa iseenda puhul tugevaks pead Eks me mehed-naised oleme ju ka, ei saa päris jagada, et mehed on kõik sellised ja naised teistsugused. Ma hoiduks nendest liigitustest, aga enda puhul jah, võib-olla see empaatiavõime, mida peetakse rohkem naiselikuks omaduseks. Ja see, et me vist lasen inimesi endale üpris ligidale ja ei hoia väga distantsi. Ja võtan Need, kes hädas on, kipun võtma Moody oma südamesse ja siis hoolitsema, et eks osad vajavad seda, osad vajavad kindlasti enamust, distantsi vajavad suuremat, sellist võib-olla autoriteet, sest mul käis just täna siin kirikus üks grupp arhitekte ja olin triibulise kampsuniga sihuke värviline sall kaelas ja küsib mu käest üks pensionil olev arhitekt, kas teie oletegi kirikuõpetaja, naersin, küsisin, et kas ei anna päriliku mõõtu välja, ta ütles, et iga ei anna küll peaks kuidagi soliidsema. Ja peale seda külge on jah, minu selle pisut vähem. Samas räägitakse seda, et naised jällegi, rääkides stereotüüpidest, pidavat olema ikkagi väga head sellise jätkusuutliku tööhoidjad, et võib-olla aeg-ajalt tulevad mehed Lukate ideedega ja tahavad ühekordselt midagi ära teha, aga aga just selline emalik hool ja järjepidevus on see, mida võib-olla tuuakse rohkem esile. Siis naiste puhul. No ma arvan, et eks ristikogudus on minu lennukate ideedega pidanud ka ikkagi vahel võib-olla moodi püüdma tempot Serkinud, et kaasa kaasa joosta ja kaasa lennata. Aga jah. Ma ei tea, kui palju see soos kinni on, aga seitsmesaja-aastase kiriku ja koguduse õpetajana. Sa saad aru küll seda, et asjad võtavad aega, et igasugune kasvamine võtab aega ja et muutused ei tule üle tõesti nagu noh, lapse kasvatamine, inimese kasvatamine on ka koguduse kasvatamine ja, ja see annab sellise mõnusa rahu tegelikult, et kuigi tahaks oma loomu poolest võib-olla, et kõik läheks ladusalt ja kiiresti ja kohe saaks tehtud. Siin ma olen küll kõvasti õppinud seda, et head asjad võivad aega võtta ja inimeseks kasvamine. See on üks pikk-pikk protsess, seda ma mõtlen ka emana samamoodi, jälgides oma laste kasvamist ja arengut palvetades nende eest, elades neile kogu hingest kaasa. Et, et see on üks lõpmata põnev teekond inimesega üleüldse kaasas käia. Sellises väikses kohas nagu Harju-Risti. Kui suur see koguduse pereristi kiriku juures on? Noh, need arvud, mida me mõõdame, liikmeannetajate arv, täiskasvanud liikmeannetajaid ligi 300 samas on suurel hulgal kümneid ja kümneid lapsi ja noori, kes ei ole ametlikult kogudusega seotud, aga kes veedavad siin majas oluliselt rohkem aega kui võib-olla mõned, kes nimepidi koguduse liikmed on. Aga meid on ikka jah, tublisti üle 100. Me võime öelda, kes on see koguduse aktiivne ja tegus pere, kellega sa saad arvestada. Väikeses kohas on vist kirikul ka päris suur tähtsus. Seda ta küllap siin jah, kohalike käest küsima, et kuidas nad tunnevad, aga ma usun, et me oleme siin oluliselt niimoodi maa maa soolaks küll. Kui palju tuleb selliseid hingehoidlikke vestlusi, emalike vestlusi oma koguduse liikmetega, et tullaksegi ja kurdetakse oma muret või küsitakse, et aga kuidas nüüd võiks edasi minna? Seda ma nüüd pean küll ütlema, võrreldes siinse koguduse elu linna kogudusega et maakohas, kus kõik 11 tunnevad, tullakse vähem hinge hoidlikele, vestlustele. Siin nagu peljatakse rohkem seda, et oma muredega avalikkuse ette astuda. Sellest ma olen võib-olla siin ka puudust tundnud, jah, oma koguduse lähem ring vahel ka käigu pealt muude tööde tegemise keske, nii nagu oma pereski, eks ole, sa harva istud oma lapsega maha, et nii hoiad käest kinni ja nüüd palun räägi, et sageli just mingisuguseid ühiseid töid tehes ühe ühiselt kusagile sõites saab mitmeid muredele räägitud. Siin koguduses. Aga jah, maakohas olen ma küll ise linnatüdrukuna palju õppinud just sellest, kuidas inimesed pelgavad seda, mida keegi kusagil räägib, pelgavad seda, et nende muredest teatakse, see võtab siin rohkem aega, et jõuda niisuguse usalduse, nii et ennast täielikult avatuks. Aga murede kuulajana oled sa ametis ka Tallinna lastehaiglas ja ka diakooniahaiglasse, ehk siis päris noored lapsed ja päris vanad. Jah, nii et kui siin koguduses vahel on mul tunne, et ma olen jah, vaimulik aga ka umbes nii, et mänedžer ja Eestiga suhtekorraldaja, ürituste korraldaja ja mida kõike veel siis seda hingehoiutööd on viimastel aastatel tulnud küll kuhjaga mõlemas haiglas, lastehaiglas, põhiliselt emadega isadega, vähem lastega, aga just vanematega, kellel on kas siis vastsündinuga probleeme või kes satuvad sinna oma lapse väga raske haiguse tõttu. Onkoloogiaosakonda ja Riina otsis jah, üks on see sünd ja lapseiga ja teine on siis tõesti juba vanemad inimesed või need, keda siis väga raske haigus närib hospiitsosakonnas olla seal toeks Nendele, kellel tuleb siit elust minema hakata ja Nende lähedastele, kes peavad maha jääma. Ma ei kujuta ette, mismoodi on võimalik inimesi aidata just sellistes olukordades, näiteks kui inimene ise teab, et ta nüüd on minekul või või on tõepoolest väga ränkraske haigus lapsel, mida saab üldse selles olukorras ära teha hingehoidja. Hingehoidja saab väga aktiivselt kohal olla, see kõlab veidralt, see tähendab umbes nii nagu ma seisaks lihtsalt nurgas ja oleks vait. Aga olla inimese kõrval olla aga nendes olukordades, kus võib-olla paljud ei talu olla või kus käiakse mööda või ei suudeta noh, väga raskete küsimustega silmitsi olla olla olemas, olla kõrval, olla see, kellega saab rääkida, seda saab, seda saab ja seda on, seda on vaja ja noh, inimesega jõuda ka sellise usalduseni, et ta julgeks hakata rääkima ka eksistentsiaalsete küsimuste eest, mitte lihtsalt ilmast või triviaalsetel asjadest, vaid sellest, mis on olnud ja mis on väärt olnud ja mille eest on põhjust olla tänulik ja mis jääb vaevama ja mida tahaks veel maha panna ja ja, ja, ja mis saab edasi ja mis on, mis seisab ees ja kõik need küsimused selleks on hingehoidja, et ta suudab, talub, jaksab nendel teemadel inimese kõrval olla ja vahel ka vait olla. Aga mis on need teemad eluõhtul, mis jäävad inimesel nagu hinge kripeldama, mille puhul nad tahavad midagi rääkida või või otsivad lahendusi. Eks need on ikka suhte suhteteemade, ennekõike suhted oma lastega, oma lähedastega. Ja ka need teemad, mis see elu väärt on olnud, mis see mõte on olnud? Jääks ikka, kui inimene taipab seda minekul lähedal, hakkab ta enam mõtlema selle peale, mis on teispool seda piiri, kuhu on minek ja, ja mida see kõik tähendab. Kas teisel pool on elu? Ega need surivoodil võib-olla inimene ikka kardinaalselt oma oma vaateid ei muuda, aga vahel ka eriti vanemate inimeste puhul, kellel on olemas kristlik taust ja traditsioon ei olegi mitte kõnelus, see, mis avab mingid uksed, vaid laulud, laulud, mis inimesi ääretult liigutavad, mida me koos laulame või mida mina seal lihtsalt surivoodi ääres laulan. Ja see panna pisarad jooksma, see võib avada mingisuguseid suletud kambrid südames ja, ja inimene julgeb igatseda, julgeb loota ja julgeb vaadata ka üle sinna teise poole suunas. Annika Laats, Risti koguduse õpetaja siinsamas ristikoguduse juures on mõeldud ka nendele lastele, kes on juba enne sündimist lahkunud teise ilma või siis väga varakult lahkunud. Et siin on oma koht, rahupaik nende jaoks. Jah, ristil on vaikuse laste rahupaik nüüd juba viis aastat tegutsenud, olemas olnud koht siis jah, nende jaoks, kes on surnult sündinud nende laste jaoks või on katkenud rasedused. Ja see on alati rõhutanud seda, et see on üks võimalus oma lapsed, uhk siia matta, see on nendele peredele, kellel ei ole oma hauda oma kalmistutel on ju reeglina ikkagi noored pered. Või kes ei suuda viia oma lapsed uhka kusagile kalmistule, laskmata kusagile võõrasse tühja kohta. Ja, ja see on üha enam ja enam saamas selliseks nagu keskmeks vaikuse, laste Perede tööle, millega me tahame nagu leinas neid peresid toetada. Nii et nad võiksid 11 julgustada edasi elama ja keskmeks saanud sellisele võrgustikutööle üle-eestilise võrgustiku tööle, kus meil on kontakt kõikide Eestimaa sünnitusmajade ja kliinikutega ämmaemandatega, arstidega sotsiaaltöötajatega, selline võrgustik, tugivõrgustik, et pered, keda pole ju tegelikult sugugi nii vähe, ikkagi kusagil 60 kuni 80 peret aastas saavad kusagil oma raseduse lõpujärgus teada, et elusa lapse asemel on neil on neil surnud laps. Et neid mõistetaks ka haiglates toetada, et personalil oleks oskused, kuidas Neid peresid juhendada, aidata, et oleks ka materjalid nendele peredele, mida nad siis peavad tegema, kui selline olukord on puht praktiliselt, kuidas siis, kui sa oled valmistunud selleks, et sa võtad oma titte ja sul on ootamas kodus asjad ja vann ja mis kõik muu. Aga mida sa siis teed, kui seda kõike pole üldse vaja, kui sa pead mõtlema hoopis selle peale, et kuhu sa, mu lapse matad ja nende peredega me töötame koos ja mul on tohutult hea meel, et siit väikese risti kiriku juurest on see töö levinud üle Eesti. No mismoodi vaimulik ühel hetkel peab tegelema, surma teemaga matma ja järgmisel hetkel on võib-olla leeriõnnistamise päev või on vaja viia läbi üks laulatus. Ja võib-olla on matuselaulatus samal päeval või lausa vaheldumisi üks ja teine üks ja teine kuidasmoodi on võimalik ennast ümber lülitada. Jah, see on tõsine küsimus, aga võib-olla maakoguduses on see natuke lihtsam, siin ei ole seda ohtu, et sa hakkad nagu rutiinselt liinitööd tegema, et siin ei ole nii palju laulatusi. Jah, meil on ristimise ja leeriõnnistamise ja muidugi on matuseid nii nende pisikeste laste matuseid kui ka suurte omi. Aga ma ise tunnen seda eriti nyyd haiglates töötades. Koguduse elu, paljusus, mitmekesisus, see vaimuliku elurikkus, et sa saad tõesti sünnist surmani olla ja vahepeal mini Meie teismelistega me nimetame neid mini noortekateks laagreid pidada ja, ja lõket teha ja mida kõike see tegelikult aitab mul ka hakkama saada või toime tulla ellu. Et, et siin on lihtsalt niivõrd palju erinevaid emotsioone. Et sa ei jää nagu ainult ütleme selle lastehaigla onkoloogia osakonna või puuetega laste või kõige kõige nendesse probleemidesse kinni ja sellesse ahastusse vaid siin on tõesti väga, väga, väga külluslik, rikkalik elu. Et see mind küll isiklikult on see aidanud, niimoodi on ka ise vaimselt stabiilseks ja rõõmsaks jääda. Risti koguduse puhul peaks mainima ka seda, et Teil on olnud ju plaan aidata ka neid põgenikke, kes on siis pidanud oma koduma jätma ja kes saabuvad siis Eestisse. Kirik on ka väljendanud seda, et nad on valmis aitama ja ma saan aru, et Risti kogudus on üks nendest kogudustest. Miks olete teie võtnud selle oma südameasjaks? Asi algas nõnda, et riik pöördus meie poole, et kas me oleme nõus abistama ja kes seda pagulaskriisi jälginud on ja seda südamega võtnud. Ma arvan, kristlastel ei saakski nagu väga olla kaksipidist mõtlemist. See on ristiusus niivõrd selge, et halastus on number üks, halastus on enne, kui kõik muud ratsionaalsed kaalutlused, ma ei ütlesid, et ratsionaalsed kaalutlused peaks kusagile tahaplaanile lükkama aga ei saa taganeda halastusest ja need inimesed vajavad abi, halastust, need, kes sõja jalust põgenevad. Ma tean, loomulikult tean, kui palju erinevaid arvamusi on, kui palju meil on kõhedust ja ka põhjendatud hirme ja tundmatu tulevik tekitabki hirme. Aga ma ikkagi meie koguduse suurem osa lähtub sellest, et need inimesed, need pered vajavad abi. Ma veel tänagi mõtlesin koguduse majas toimetades ja, ja koristades selle peale, et millegipärast tuli meelde oma vanaema, kes kahe pisikese lapsega pidi sakslaste pommitamise järel otsima kodu mööda Tartumaad sugulaste, tuttavate juurest eluaset leidva ulualust siin ja seal, sellepärast et minu isaisa oli sellel ajal metsas ja pärast hiljem siis juba vangilaagris Siberis. Aastaid kestis see, et oma kahe väikse lapsega ja paar kompsu näpu otsas vaatas, kelle juures ta sugulaste juures, kus peatuda saab ja ka tollal oli hirm olnud, eks ole, hea küll, nahavärv oli sama, oli rahvavaenlase naine vangistatud Siberis oleva mehe abikaasa lastega ja ikkagi oli neid, kes vaatamata sellele hirmule võtsid nad vastu, sest ei saanud neid jätta tänavale. Ja see on see, miks me oleme risti kogudusega öelnud, et kui Eestisse need pered tulemus on, siis meie oleme üks kuni kaks peret nõus vajutama ja mitte lihtsalt mõjutama vaid me tahame kogu südamest. Neid aidata, kohaneda, selle eluga, õppida seda elu siin tundma, me tahame, et need inimesed tunneks seda. Et me hoolime nendest, et me päriselt ja tõsiselt hoolime nendest. Võibolla mind peetakse naiivseks, aga ega ma sellest väga ei hooli, et ma, ma usun seda, et armastusel ja hoolimisel on jõud ja vägi. Et see, kuidas küla koerale, nõnda koer külale ja kui me lähenesime niimoodi, et need viis-kuussada pagulast, kes meil vastu tuleks võtta. Kui me võtaksime kogukonnitinud niimoodi vastu üle kogu Eesti igat peret, igat inimest isiklikult südamest vastu võttes ja aidates ja toetades kasvatades seda ka kindlasti, eks ma arvan, et me saame hakkama. Ja, ja see on see meie panus, meie, meie koguduse panused, Me tahame üks või kui on pisikesed peret, siis kaks peret just nõndamoodi siin südamest vastuvõtt. Selleks võimalused olemas. Oma õigusvastaselt võõrandatud pastoraadi rahade eest ostetud aastaid tühjalt seisnud vana koolimaja siin ja meil oli algusest saadik mõte, et see saab heategevuseks diakooniaks rakendatud see hoone, lootsime sellest teha eakate kodu siin kohalikele inimestele, aga paraku Euroopa Liidu toetused need praegu ja meie meie riigisuunad ei, ei soosi väikeste vanadekodude loomist, me teame, et siin luuakse hiiglaslikke vanadekodusid nendele inimestele. Meie nägemus oleks olnud, et vanadel oleks parem 20 kolmekümnekesi koos elada. Kahjuks see meie plaan jooksis liiva praeguse seisuga. Ja nii me oleme sinna majja praegu võtnud mõned eesti pered, hädalised, lastega pered, aga seal on ruumi veel ja riik aitab meid, et me saame paar tuba vannitoa köögi ära remontida nende perede jaoks ja siis me lihtsalt tahame avada oma südamed juuksed ja võtta hädalised vastu. Kuidas on kohalik rahvas sellesse plaani suhtunud? Sellega on minu meelest nõnda, et enamik on sooja südamega inimesed, kes on mures, kes uneärevil, kes on segaduses ja nõnda ka meie, ega me ei tea ju, kuidas kõik laabub ja kuidas läheb. Ma tunnen seda, et enamik on meil toekse taga, alati on häälekaid vastaseid ja need, kes negatiivsed, ongi tavalised häälekamad ja lärmavad rohkem. Nii et ega kerge ei ole. Aga ma näen seda, et inimeste suhe süda tegelikult ütleb, et meil tuleb öelda jah, selles olukorras ja tuleb teha, mida me suudame teha. Ja ma olen ka veendunud, et kuna meil pääsu ei ole, siis kõige õigem, kõige targem selles olukorras on väga mõistlikult tegutseda ja ise tegutseda, mitte jääda ainult kõrval seisaks, ei kritiseeri, eks. Võtavad inimesed siis emaliku hoole alla. Ja täpselt kogudusega võttena temaliku hoole alla. Ja emalik. Mul tähendab alati ju ka mitte lihtsalt hellitamistel uinutamist ja mingite hüvedega üle kallamist. Eks mu lapsedki oskaksid sellest rääkida, et küllap ma olen ka üsna range ema, emalik hool tähendab mõlemad nii hoolt kui kõrvangust. Annika Laats, Eesti Evangeelse luterliku kirikuristikoguduse õpetaja me oleme rääkinud sinu emarollist, siis vaimulikuna ja siin koguduse töötegijana vägede juhatajana, aga oma peres, emana, missugustest põhimõtetest oled sa lähtunud oma laste kasvatamisel. Jah, ma olen töö palju ja ameteid palju ja ma teen seda kõike väga sügava kutsumusega innuga. Aga eks ma olen ennekõike ema, minu identiteet on üpriski ema identiteet ja mul on kolm last üsna erinevas vanuses 23 ja 20 ja 10. Ma olen võtnud neid kui jumala kingitust algusest saadik lapseooteloleku ajast saadik, ma mäletan nende ilmaletoomist ja kõik ja ma olen väga selgelt võtnud neid kui jumala kingitust. Ma olen ise olnud väga õnnelik lapsena, kasvades vääga turvalises kodus ääretult ääretult armastavate pühendunud lastele elavate vanemate keskel. Aga ma arvan, et lisaks sellele, mida ma olen oma emalt-isalt õppinud, olen ma ka ütleme usus kasvades taibanud seda, et lapsed ei ole minu omad, et nad on isiksused, et nad on antud usaldatud minu kätte minu hooldeema, isa hoolde mõneks ajaks. Ja meil tuleb täie vastutusega neile eeskuju andes neid kasvatada. Aga kõik ei sõltu meist. Just seda olen ma vist erinevalt vanematest nagu varem aru saanud kuivõrd isiksused nad on juba sünnist saadik ja, ja kuidas ma ei pea ise ennast nagu asetama jumala rolli. Et kõik hea, mis neis on, ei pärine vanematelt ja ka kõik see, milles nad eksivad või mis valesti teevad, ei ole vanemate süü. Sellega ma ei taha vastutust vähendada, vaid kusagilt ma näen neid kulgemas mööda teed koos jumalaga. Ma ei ole neid väga rongidesse piiridesse surunud. Kristlaseks kasvatamisel. Jah, muidugi, lapsepõlves olid nad alati minuga kirikus kaasas, aga teismelise eas on avad saanud ütleme, on ohjad lõdvemaks lastud oluliselt oluliselt lõdvemal kogu aeg püüdnud mõelda sellele, et ükskord nad lähevad kodust välja, nad peavad saama iseseisvuda, nad peavad ise suutma tähelda kriitiliselt mõtelda just seda kriitilist mõtlemist. Ma olen püüdnud veganeid Garagu lasta areneda palju lugenud. Ja ma vaatan põnevusega, kuidas siis need suuremad, kuidas nende elude kulgeb. Ah, ma olen nii palju mõelnud ka seda, kuidas tahaks oma lapsi kaitsta südamevalu eest. Ja kuidas sa seda teha ei saa, sa saad neid hoida ja kaitsta, kuna ta väikesed, aga kuidas ei saa neid kaitsta südamevalu eestlikutest, tegelikult peavad nad ka kõik need valud ise läbi elama ja käima. Ja, ja sa saad lapsevanemale palvetada, nõu anda, siis, kui su käest küsitakse, aga võimalikult vähe nõu anda, olla olemas, et nad kogu aeg teaks, et sa oled olemas, et sa julgustad, et see aktsepteerib neid. Et sa toetad neid, mis iganes ka ei juhtuks. Et nad usuks seda, et nad ei saa kunagi mulle pettumust valmistada nõndamoodi, et ei oleks tagasiteed. Need on need, mida ma loodan, et nad kannavad endaga kaasas ja väga põnev on jälgida nende arengut ja üks õpib mul Londonis ja püüab seal ise ka selles kohutavalt kallis linnas elatist teenida, võitleb tohutult väga sitke vaimuga. Teine Tallinnas otsib oma teed oma kohta ja ma arvan, et see nõnda hästi, peaasi et nad leiavad selle oma koha, kiiret ei ole ju kusagile, peaasi et nad teavad, mis on nende koht siin elus, et nad on õnnelikud inimesed. Ja siis on mul õnneks mu pesamuna pesamuna Joosep 10 aastane, kes ei ole ka enam mingi pesamuna, vaid juba noore tubli meesterahvas. Temaga on meil väga tore veel koos tegutseda, arutada seda maailma, avastada. Väga-väga paljude pastorite kirikuõpetajate lapsed on ju tulevased pastorid ja kiriku töötegijad. Et kuidas ikkagi selle poolega on, et kas ei ole unistus, et laps oleks ka kirikuõpetaja või, või vaimulik. Ei, minu unistus on lihtsalt see, et neist saaksid inimesed, et nad kasvaksid inimeseks sügavalt ja suure tähega inimeseks. Üldse ei ole see mu mõttekäik kuidagi seotud nende erialavalikutega. Vahva on see näha, kuidas nad on ilmselt ikkagi ja minul ka meie perest ka õppinud seda, seda teiste inimeste õiguste eest võitlemist, seedealati südame rõõmsaks, kui ma näen, et kuidas nad ei talu ebaõiglust, mis teiste kallal tehakse või või kuidas, kuidas nad sellest suudavad nagu väga selgelt oma seisukohti välja ütelda, siis ma vaatan küll seda nii siukse vaikse rõõmuga, südames südames peal. Aga noh, kõige väiksem laps küll, kuna ta ristil kogu aeg sünnist saadik kaasas on käinud, õieti juba siis, kui ta veel Mu südame all oli, käis ta minuga siin kaasas ja tema küll väiksena mängis seda, et tal oli oma kogudustel oli taibu kogudus ja tal olid ka seal kõik talgud ja vöör, mündrid ja kellalöömisele, kõik, mis tal korraldada tuli, kõik see, mida ta nägi minu elus nagu toimuvad, tal oli ka ja siis Me olime nagu sõpruskogudus tema taibukogudes ja minu ristikogudus. Aga ei, nüüd on temagi mõtet, küll ta tahab põllumeheks saada ja milleks kõigeks veel. Aga mine tea, mine tea, Need asjad on jumala käes. Ja mida ma tõesti tahan öelda, on see, et ma ei kujuta ette, kuidas inimesed saavad lapsi kasvatada, ilma et nad palvetage nende eest. Et ma tunnen nii sageli seda, kuidas me tegelikult oleme üsna jõuetud ainult siis, kui nad on kodust kaugel ära ja sa ei saa kuidagi aidata või olla nõu anda vaid vaid kuidas tegelikult selles maailmas. Ma tahan, et nad oleks hoitud jumala käes ja kui mul on hirm ka mul on kõhe, siis ma palvetan nende pärast ja usun, et jumal on nendega nende teedel kaasas ja armastab neid ja juhib neid oma silmade, oma südamega edasi. Aitäh selle vestluse eest Eesti Evangeelse luterliku kirikuristikoguduse ema Annika Laats ja kaunist emadepäeva õhtut. Aitäh ja väga kaunist õnnistatud emadepäeva kõikidele emadele, vanaemadele ja tulevastele emadele. Isasid ei taha mitte ära unustada, aga täna olgu siis täna tõesti fookuses minemad. Kirikuelu Harju ristil käis toimetaja Meelis Süld. Kui jumal lubab, siis kohtume taas tuleval pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit. Kaunist emadepäeva õhtu jätku ja kõike head uueks nädalaks.