Kena pühapäeva hommik on, te kuulate vikerraadiot, mul on hea meel, et te seda teete, sest eetris on järjekordne jutusaade ja esimest korda minule tegelikult isegi mõningase üllatusena on selles saates mikrofoni eeslaulja luuletaja, kunstnik Siiri Sisask, tere tulemast. Väga tore on sind näha ja, ja mulle tõesti tuleb üllatusena, et selle saateformaadi puhul ei ole sinuga veel nagu öeldakse, kauemaks maha istutud elust ja asjadest räägitud, aga seda suurem rõõm. Et kogu see avastamise töö jääb minu jaoks. Sa oled nendel päevadel jälle natuke rohkem pildis ja ja põhjus seisneb selles, et juba homme õhtul esitled sa Tallinnas Haus galeriis oma värsket albumit, alustame muusikast. Sa esitled, luuleraamatut ja ka maalinäitus, mille juurde me kindlasti veel tänase jutuajamise käigus jõuame ja saame nendest kõikidest põhjalikumalt rääkida. Aga ma alustaks sinuga natukene kaugemalt, Siiri ja küsin nii, et kuidas sulle tundub, mida inimesed ütlevad tavaliselt, kui nad püüavad mälusopist üles otsida esimese kohtumise, Siiri Sisaski ka ja ma ei mõtle siis silmast silma, vaid, mis on sealt minevikust need tegelaskujud, need sündmused ja momendid, mis sinuga seoses inimestele kõige sagedamini meelde tulevad. Naerata ometi näiteks on üks, üks kindel märksõna, eks ole. Ja kaks takti ette näiteks, eks ole, sellised ikka ikka teravamad välja passimist ei viita. Ma ei maga ja mass mis maa see on ja noh, et mina ju ei tea seda, mis, mis, kuidas mina kunstnikuna selles mõttes veel edasi lähen. Et mul ikka tekib uusi mõtteid ja uusi asju, millega me niikuinii tulen veel millegagi kunagi välja, sest see on minu elu osa nagu loomulik olek. Nii et küllap ma niikuinii teen ja siis on jälle mingi uus märksõna. Praegu mul on Masing, eks ole, ja see kuristi kohal see muusikaliselt, see aga, aga siis neid luuletusi lihtsalt oli, oli kogunenud sinna sahtlisse ja need nüüd välja anda ja see on ka nüüd jälle mingi märk kindlasti, millega hakatakse neid seostama, võib olla. Jah, või ega, ma ei küsinud ilmased, kui sa neid märksõnu hakkasid siin ritta panema, siis naerata ometi on see, mille kaudu mina sind esimesena mäletanud, sa ei olnud seal küll peategelane aga millegipärast on sinu tegelaskuju üks nendest, mis on mulle meelde jäänud. Võib-olla sellepärast. Mulle on eluaeg muusika väga meeldinud ja üks poisipeaga joviaalne kitarri planniv plika sense mälupilt filmist. Naerata ometi. Ja anna mulle andeks siiri. Siit tuleb küsimus ka, et kui sa istud täna siin, minu vastasaega on palju mööda läinud. Ma ei kujuta ette, et see olid sina. Kui palju sa oled aja jooksul muutunud? No öeldakse nii, et tegelikult need põhiasjad, mis inimeses on see sisu ja sügavus ja tunnetus ja, ja hingeelu, mis, milleks ta isegi potentsiaalne on oma arenemisekäik. Et tegelikult need asjad on juba sündinud sündides kaasas, aga inimene terve oma elu jooksul avastab ennast ja avastab neid oma võimalusi. Nii et noh, neid võimalusi avastades olen ma kindlasti nagu ka muutunud inimesena ja minu suhtumine on muutunud. Aga samas see nirgia elu nautiv või elujaatav energia, et see on minus ikka olemas, ükskõik milliseid, mida ma olen siin vahepeal kogenud või ükskõik millise milline märksõna võiks mulle näiteks haiget teha. Et ikkagi. Ma olen selline tolerantne olnud eluaeg ja ma ei ole kunagi kedagi tema tegevuses väga nagu halvustanud või, või, või pidanud noh, et see noh, oleneb muidugi asjast, eks ole, mõni asi võtab tõesti veesilmanurka, kui sa kuuled, et midagi on toimunud, aga mõtlen kunsti või, või inimeses sees normaalses olekus tõesti ühiskonnas toimivaid ma ei ole selline näpuga viibutada. Ja selles mõttes ma ei ole kunagi olnud, ei ole lapsena olnud ja ei ole seda nüüd, et noh, näiteks see asi ei ole väga minus muutunud. Aga võib-olla mingis sügavas elu sügavus ja, ja ma arvan, et see ju see on kõigil täpselt samamoodi, elu jooksul kujuneb. Ma saan aru ja annan endale aru, et see mälupilt filmiga seoses, et mässaja kuidagi ja nii võib-olla muud tegemised ka natukene sinna juurde muusikas, et see on väline kuvand, kui palju seda mässajad sinust päriselt tegelikult on? Ma olen mässaja, oleb olen jah, et ma tean seda ise ka ja, ja, ja kui on asju, kus ma näen, et noh et minu tõekspidamistega või, või minu väärtushinnangutega läheb kuidagi errorisse, siis ma seisan enda eest, aga, aga mitte nii, et noh, et ma nüüd võtan lipud välja ja hakkan siin hüüdma ja tulen kuhugi ja nõuan ja nii, aga lihtsalt ma teen omas enda enda korralekutsumise ja püüan elada ikkagi nii, et ma oleksin nagu aus enda suhtes ja selles mõttes ma võin küll mässata. Lapsepõlvest. Ma olin kolmas laps peres ja ma olin kaheaastane, kui ma juba olin selline väga iseseisev, et ma ma teadsin, kuidas nagu elama peab ja mida tegema peab ja kuidas mina olen ja ja, ja siis ma olin niisugune vägagi iseteadlik. Et näiteks ma mäletan, minu üks esimesi mälupilte on, on see, kui ma olin kahe poole aastane, tädi küsis mu käest, et kui vana sa oled ja ma ütlesin, et ma olen kahe ja poole aastane, näiteks ma mäletan seda. Ja siis teine asi, mis samas vanuses toimus, oli, et ma aitasin isal kirsasid jalast tõmmata, sest isa oli metsavaht ja ta kandis seda metsavahivormi ja sinna kuulusid kirsad. Vanasti olid siis kaifi, püksid, rohelised tumerohelised ja siis selline nahkrihmadega põiki üle üle rinna ja rihm ja siis ta tuli hobusega Coiminud, hobune ja kirsa trid jalas ja ma tõmbasin kirsatel ühel õhtul siis jalast ära ja siis läksin koridori ja lõin kõva pauguga kokku. Ja siis panin nad kuskile mantli alla, niimoodi rippuma, ilusti ritta. Üksteise kõrvale ütlesin, vaat nii peab olema. Ja niimoodi ma olengi olnud, et ma olen eluaeg olnud nagu korraarmastaja ja selline mitte ainult korraarmastaja, nagu õigluse ka või nii, aga ma ei ole võitleja väga õigluse eest. Senine, ma ei ole, et me igal poolne omal, aga ma iseendalt nõuan. Sa olid ikkagi siis päris maalaps hobune ja vägev. Meil oli lehm ja meil olid lambad ja kanad ja haned ja et see on jah, see on küll vägev. Millega rikutakse lapsel ikkagi suur osa lapsepõlvest ära, ma tean, oma kogemusest, ma olen ka samasugusest kodust pärit, hobust ei olnud aga enam-vähem kõik muu, mida sa nimetasid. Loomade ja looduse tunned. Lehmade karjamaale viimine oli ikkagi igapäevane teie lehma nimi, see on hea küsimus, meil oli neid paar-kolm. Ma arvan, et need olid pigem sellised tavalised maasu või Maasik või midagi niisugune Liineli õnne. Täpselt meil oli ka lehm. Õnne nüüd, mul tuleb meelde. Missugused sinu kohustused loomadega seoses. Ei, no eks ma pidin ikka karjatama, aeg-ajalt mäletan, et tuli tuli, lehm tuli karjamaa pealt koju tuur ja nii et see oli selline normaalne maaelu ja heinategemine, noh tüüpiline igal siis ei olnud ju neid masinaid nii palju ja see oli seitsmekümnendatel ja sa oled tubli töökas, armanymani selles mõttes nagu küllaltki senine, võimukas, sest ma kõike reageerisin teistele, mis ma vähegi sain mu vaene noorem vend ja tema, tema siis mõned asjad mina näpu ette näinud ja, aga see kestis täpselt nii kaua, kui ta jõuga minust üle kasvas. Siis kui pandi asi paika, siis sellest ajast saime kõik tööd isetehtud. Samas ma ei ole olnud nagu selline inimene, et et noh, ma ise siis istun kuskil jalad laes, et mul oli siis mingi teine tegevus, mis oli tähtis. Ja samas olin mina senine suurpuhastust ja tegija, et kumma käsile võtsin suurpuhastuse ja siis oli selge, et siis oli nagu kõik kapinurgatagused ja nupud olid kõik üle pestud. Ma olin selline põhjalikuma tegin ja kui ma nägin, et ma, et see on nagu möödaminnes mingi töö, mis on vaja ära teha, siis ma seda nagu ei viitsinud teha ninali lood oma poega muuseas olema just täpselt sama samamoodi kasvatanud. Et ma olen talle öelnud, tead, ei viitsi teha Raids aega raiska mõtet teha ainult siis, kui sa teed hästi, sest siis on mõtet lihtsalt. Mida sa oma kodust veel mäletad, kas muusika näiteks on midagi niisugust, mida sa oma lapsepõlvekoduga seoses? Ja vägagi, sest minu vanem vend on Urmas Sisaski on helilooja. Ja sellel ajal Ta harjutas kodus, tuli nädalavahetuseks muusikakeskkoolist internaadist, kus ta elas, tuli koju ja siis hommikust õhtuni käis Beethoven ja ma ei tea, mida kõik, keda sa siis harjutas. Kütus, harjutus, meeletult harjutus. Mina ei ole muusikalist haridust saanud nii palju kui mu vend, kui ma olen oma venda pidanud kuulama ja siis, kui ta ära sõitis, esmaspäeva. Ja kui mul oli võimalus siis klaveri juurde pääseda, siis mängisin mina edasi. Mõõtsis oma lood ja midagi, ma õppisin ka kuulmise järgi tema kaudu, et mul oli juba päris väiksena seal kuue seitsme sain oma mängisin, avastasin, mismoodi need akordid käivad ja ise leidsin selle kõik üles. Et ma ei, minul mind ei õpetanud, keegi ütleb sõrmi hoidmas. Ma ise tunnetasin, kuidas oma sõrmi hoian. Tegelikult on klaver jäänud siiamaani minu minu jaoks üheks olulisemaks instrumendiks, et ma. Aga, aga mis ma tahan öelda veel selle muusika kuulamise kohta, et see on väga oluline moment, et minu vend, vanem vend ja ma olen talle tegelikult üks kolm-neli aastat tagasi kutsun teda õhtusöögile ja siis tänasin teda jumalakeeli. Et ma sain temalt nii palju õppida, sest ma olen aru saanud, et ilma temata Ta ei oleks mul olnud mingeid muusikavoolu või mingid meloodiaga, mingeid musikaalse tunnetust ilma temata ei oleks olnud. Ja muidugi ma ei tea, kas ma olen selle üle väga õnnelik, eks ole, sest siis oleks olnud jälle midagi muud, kui seda ei oleks olnud, ma ei tea, mis ma teen, midagi muud saamata on. Meil oli neli last, eks ole, ema jäi üksi, isa läks meie juurest ära, kui ma olin neljane ja, ja noorem vend oli kahene ja no miks ta ära läks, sellest väga pikalt rääkima, et on kahe inimese vaheline asi ja ja, ja kuidas inimesed omavahel saavad läbi või ei saa, et pigem oli see parem moment, et ära läks, no ma ütlen, et alkoholi oli, oli üks osa sellest. Ja nagu üldse 70. väga palju joodikümnendatel, et see käis elu, elu ja kultuuri ja olemise juurde, et see ei olnud mingi meie pere eri probleem, et seda oli väga palju ümberringi ja ja siis Urmas kevadeti läks metsa ja tegi selliseid armsaid lillegi, pusid metsalilledest sinililled ja mis ta leidis, Ülased ja piibelehed ja sõitis siis ise omale võtmise balti jaama ja müüs need kõik ilusti maha ja lapse käest muidugi osteti. Ja siis ta kogus kuus kogus kogus kogus kop ikka haaval raha ja ma mäletan, tal oli pandud veel nii, et eks selline nahkkarp oli, seal oli siis selliseid torbikud, kus oli kõik ainult 20 kopikased pandud ja siis torbik kinni, paber oli ümber ja siis sinna oli kirjutatud, kui palju seal on siis viiekopikalise ja kõik niimoodi oli kogutud tal. Ja ta ostis lõpuks selle eest siis lintmakki, selle ta ostis juba siis, kui ta oli kuskil keskkoolist ja siis ta teisele lintmaki koju, Jupiter oli selle nimi, kuna ta oli ju seal muusikakooli internaadis, siis oli seal selline vaimne seltskond ja kes mida kuulas ja mis, mida, mis keda ei huvita see, mis muusika. Siis ta tõi niukseid linte koju laenata, mida nad omavahel vahetasid. Pink Floyd Keitpus, tiiter Keybrina kõik siis, kui hakkasid tulema need saundid, uuenduslikud ja kosmilised ja ja noh, minu kõrvade jaoks täiesti unistuslik maailm. Ja siis sinna juurde käisid veel mingit mingid jutulindid UFO-dest ja ma ei tea, millest kõigest parapsühholoogilistest nähtustest ja ja nii huviga kuulasin seda kõike ja see on mõjutanud pink Floyd ja, ja kõik see, mis ma siis kuulasin väga mõjutanud minu muusikalist maitset. Ja näiteks mulle ei meeldinud eriti apa. Ja näiteks mulle ei meeldinud eriti biitlid Urmase, polnudki need biitlite üldse neid linte, aga kui ma siis kuskil kuulsin, poomekaatni meeldinud Alen, meeldis, mõned Lennoni lood, mulle väga meeldis. Korraks läheks tagasi ühe sinu öeldud lause juurde, kui sa rääkisid sellest, et sinu sõrmed teadsid enam-vähem ise, kuidas klaveriklahvide peale asetada. Küllap sa panid tähele, mu lojus ikka sind kuulates suu lahti ja seesama juhtub minuga alati, kui ma kuulen kõnelemas andekaid inimesi, kes loomingulised, saavad hakkama väga mitmes valdkonnas, olgu selleks muusika, olgu selleks näitlemine, luuletused ja, ja tagatippu siis maalinäitus ka, mille sa homme avad. Kuidas on nii, et mõned inimesed on mitmeti andekad või kui nad midagi kätte võtavad, loomingulist nad õnnestuvad, neil tuleb see lihtsalt välja. Sinu kirjelduse järgi alguses vaatate iseenesest. Et üks on see, et esiteks mul on aukartus tohutult aukartus selle vastu, mida ma tahan hakata teostama. Ma ei tea, tee alguses, kuidas see tee kulgema hakkab ja minu kasuks kõneleb see, et ma olen natuke julge. Et ma julgen proovida. Nüüd seal maalinäitusel on paar sellist portreed, mis tundusid mulle alustades täiesti ületamatu, et kas ma suudan, ma ei saa kindlasti sellega vist hakkama, aga ma proovin. Ja siis ma hakkasin tegema, tegema, tegin pärast, mis tuli, see tulemus hämmastas mind tegelikult siis ma saingi hakkama sellega ja ei olegi nii väga halb, et täitsa huvitav. Ja need on olnud, et niisugused maalid, et seal väga improviseerida ei saa, ei saa nii, et sa lihtsalt kuskilt lased lõdvemaks, katad midagi ära, et noh, et hea küll, et lähme siis edasi teisipidi vaid kas maalid konkreetselt kedagi, näiteks ma tahtsin kindlasti maalida Avalokiteswarat, kes on budistlik, kaastunde pühak. Kindlasti tahtsin, sest et päris palju on ta mind elus mõjutanud, ma olen lugenud palju tema, tema noh, temast ja sellest ideoloogiast ja kõigest arendanud endas, üks selline meditatsioon on kaastunde armastuse arendamine iseendast, ma olen sellega tegelenud. Ja teine oli santide Eeva, kes on reaalselt elanud isik kunagi kuuekümnendatel aastatel, samuti samuti väga võimsa ja väga sügava sisuga teksti autor. Millal Linnart Mäll tõlkinud ja mida ma loen, nii et noh, ma loen seda raamatut mitu aastat laaniale, lävi jõnele, avan kuskilt jälle loen jälle midagi, saan. Et see on selline raamat, mis peab kodus olema santi tiiva ja ma ei saa ju maalide santi, teevad lihtsalt, et ma olin nüüd ühe silma sinna nurka, aga teise maalin hoopis alla nurka vaid ma tahtsin selle võimalikult saada nagu selle lähedasena, nagu oli see skulptuur temast üks skulptuur, see ei olnudki maal. Ma käsitsi lihtsalt joonistan internetis selle maha ja hakkasin siis nagu maalima. See tulemus tuli selline, nagu ta tuli ja ja pärast hämmastas mind, et ma olen suutnud niukseid üleminekuid teha, varjundeid ja asju ja ja niimoodi ma olen õppinud tehes, et seal, nüüd mis asi, mis ma tahtsin sulle vastata, et sa ei tea, tee alguses ja kui sa ei katseta, sa ei saagi teada. Aga teine asi, mis ma tahan öelda, on see, et igas inimeses öeldakse, et mitte isegi ei ole mitte üks andekus, vaid 10 11 12 13, aga kuidas, kui sul ei ole õnne seda üles leida. Ja kui sul ei ole ka just nimelt sedasama julgust oma südame häält käia, südamehääl ütleb sulle, kus olete andekas. Ta ütleb sulle, sind tõmbab see asi. Ja kui sul ei ja julgus seda teha, kui sa tõesti tunned, et sind tõmbab, rattasõit tõmbab ja kõik teised räägivad, et aga sellega ei saavuta midagi. Noh, näiteks minu vanaema, ma toon näite, minu vanaema ka maalikunstnik, aga, ja, ja väga hea maalikunstnik, väga ilusad akvarellmaalid on tale, minu näitusel on 11, kaks pärli, mida ma pean, eks on, vanaema töö ja üks on emade. Panin need ka üles, mu emaga maalid. Ja emal on sama käekiri nagu vanaema, minul on natuke teistsugune akvarelli, ma ei ole leidnud sidet man õli. Aga vanaema oli väike laps, talle väga meeldis maalida ja isa ei lubanud teda maalida. Ütles talle, et saad aru, et see on aja raiskamine, sul on vaja talutöid teha, mida, seda teist, kolmandat, neljandat, viiendat vanaema ikka salaja isegi on rääkinud tik jalgu niivõrd, et noh, ma ei kujuta ette, kuidas ta siis seda valgus seal saia õitsesid, noh, mõnikord ikka joonistas ja ja ka siis tuli elu peale, eks ole, siis ta sirgus siis need maatööd siis ta läks mehele, siis tal sündisid lapsed, siis tuli sõda. Ja mu vanaisa oli metsavend. Siis tulid need ajad päris rasked ajad ja väga rasked ajad ja vanaisa oli ka suhkruhaige, nii et ta tegelikult suri nagu suhkruhaigus tüsistustesse, kuna seal metsavenna eluga tal ei olnud võimalik saada, seda ravimistel oleks olnud vaja igapäevaselt ja lõppkokkuvõtteks tahan öelda seda, et vanana hakkas maalima alles viiekümnendates eluaastates, sest see maal, mis on näitusel üleval, on tal maalitud, kui ta oli 83. See on tõesti ilus maal, väga ilus, see nimi on õhturahu. Ja see on mul selline, see on mul ka nagu omamoodi mingi ikoon või nii, sest sest mul on niivõrd helge ja niivõrd tore vanaema tõesti, minu jaoks on ta selline noh, natuke nagu santi tiiva või Avalokitessor ja näiteks sinna näitusele ma ka kirjutasin natuke emast ja vanaemast siis seina peal kirjutasin juurde just mõni päev tagasi ja siis mul tuli meelde see just paar nädalat tagasi, nüüd on praegu mu vanaema on 98 ja tema on ikka plaaninud 100 aastaseks elada ja mis tema plaanib seda ma arvan, et aga teed üldiselt. Et on seda tüüpi inimene. Ja ma küsisin vanaema käest, et kuule, vanaemad, tere, räägi mulle, räägime elust tõesti, et noh, et ma ei ole ju sinu käest saanud neid asju väga küsida, aga tegelikult ikkagi küsiks et sellel ajal, kui vanaisa oli metsavend, et kuidas hakkama said päriselt, et mida sa tundsid, mis oli see kõige raskem koorem selle juures sinu jaoks ja vanaema mul, otseütleja ta ei pikalt, ei keeruta üldse, et hakata nüüd rääkima mulle umbluud, et teha asja pehmemaks. Ta ütles, ma teadsin, et kõige raskem oli, oli äraandjad. Sa ei teadnud kunagi, kes on äraandja. Kas naaber on see sinu sugulane? Sa ei teadnud seda Te elu sees julgenud mitte midagi mitte kuskil rääkida ja käisid mööda nurgataguseid ja pidid tegema nägu, et sa ei käi mööda nurgataguseid. Ja mõtlesin siis talle, küsisin veel, et noh, mida siis arvad äraandjate kohta siis ta ütles, et mina arvan, neid ei olegi enam olemas. Äraandjad ei ole. Äraandjad on kas oma otsa leidnud või siis on nad siit ära läinud. Lennukiga ja vanaemaga mul olnud teisigi väga liigutavaid lugusid ja ma olen nüüd mõelnud, et kui tuleb, tuleb Eesti 100, tuleb palju raamatuid, Eesti 100 aga mina siis kirjutan vanaema 100. See langeb ühele samale aastale. Iik elab nii kaua, et annaks veel tervist ja et, et kõik läheks kenasti. Sa räägid muidugi Siiri, selle mõne minutiga siin nii huvitavaid lugusid, et ainuüksi seesama sinu vanaemaga seotu meelitab juba neid pilte vaatama. Aga me teeme siin jutupausi. Ma ei anna sulle täna mingit valikuõigust või sõnaõigust laulude osas, mis siin saates kõlavad, need on täpselt kaks, teise ma võin ära öelda, see on saate lõpus, kui meil on jutud räägitud, kõlab siin uue plaadi pealt lugu, aeg mööda. Ma kuulasin need plaadi lood läbi ja see on see, mis mind esimese hooga kõige mõjuvamalt või mõjusamalt kaasa võttis. Saate lõpus tuleme selle juurde tagasi. Tahaks sellest siis rääkida, et tuleme siis tagasi. Just ma luban. Aga praegu ma mängin sulle ja kuulajatele laulu, mille pealkiri on ka mul on vead. Aastani 1987, sellest on peaaegu 30 aastat mööda läinud. See on sinu lugu. Kas see on minu lugu ja see on sellest ajast, kui ma käisin väga läbi, sellised sõbrad nagu Tõnu Trubetsky ja Villu ja niuke pulgad, punkrite seltskond ja ja siis ma veel mängisin väga kitarri, nii et seal kidralugu Mida sa esitasid ansambliga vitamiin? Ja aga ma kahjuks ei suutnud vitamiinist punkbändi teha, et mul tuli sealt ära tulla. Tundsin, et see ei ole nagu selline väga nagu magusast traad ei ole nii, minu teema ma sisemuses tundsin, ei ole õige, lihtsalt et ma, ma isegi ei teadnud siis, mida ma edasi teen, aga aga ma tundsin, et ma tahaks nagu midagi muud, teist muusikat. Enne kui lugu käima läheb, siis mis sind punkaritega sidus, kuidas sa nendega? Mina sattusin niimoodi, et, et läbi läbi filmi, kõigepealt ma sattusin sinna, naerata ametisse ja siis seal olid, tekkisid mingid omad sõbrad ja ja siis, ja siis käisime läbi sellise. Punkarid olid need, kes midagi tegid nagu muusikaga ja vaimsed andja seltskond oli, väga tore oli nende seltsis olla ja väga, väga selline valgustav, aga, aga ma ei olnud kuigi ise punkar. Et ma tundsin, et ma ei ole punkar, nii et ma ei ma ei tea, väga palju üritusi ja nii, aga, aga kui me kusagil korteris mõnikord saime kokku ja siis mängisime muusikat, siis ma mäletan eskord. Villu oli selline niidi nõela kark ja siis oli tema parit oli sinna üle tõmmatud ja siis ta mängisin trummi mingi loo saatel. Ja siis, kui see lugu läbi oli sepparitiselt ära pariti ääred olid kõik ära kulunud. Et meil oli, noh ma olen tõesti toredaid momente olnud, et kuidas selline tõesti põrandaalust muusikat tegime, seal olid keelatud, oli punkar, siis olin täitsa KGB teema. Ja siin siis aga kuidas öelda kuldsed kaheksakümnendad või midagi niisugust ansambliga vitamiin siidi laulab tema enda lugu. Ka mul on vead. See on vikerraadio jutusaade. Me kuulasime laulmas Siiri Sisaski, kes on meie seekordseks külaliseks, mina olen Sten Teppan ja ma ei saa paarist asjast lahti lasta. Kuidas sa üldse filmimaailma sattusid? Sul ei ole ju tegelikult teatrikooliga otseselt pistmist olnud. Seal kusagil 80.-te keskel olid sa saates kaks takti ette, mida sa korra mainisid. Kas see oli uks filmimaailmas? Kas meil ei olnud, mina elasin nooge külas, kus oli umbes neli või viis talu ja porised külateed. Nii mõnedki inimesed elasid suviti ja talveti elas seal ainult kolm pere. Ja kujuta ette külaelu, mitte midagi lubav tegelikult kuidas ütleb, mis muude on see siis võimalik, satud filmi? Ma elasin internaadis Vääna mõisakoolis ja mul olid väga toredad õpetajad, kes, kes igast huviringist ning jälle järgmise huviringi saatsid, kuna kuna ma olin internaadis alati kättesaadav, siis ma pidin kõike tegema ja tegin ka. Ja see tuli mulle kasuks, selles mõttes, et ma sain nagu selles algkoolis mingi ülikooliharidus on, nagu ütlete, kui 12 aastane tüdruk loed ütleme, 10 a4 peast polkovniku leske. Sedasi mulle õpetati naistepäevaks, et õpetajatele nalja teha ja muid asju ja terror, ma mõtlen selle peale tagasi väga sooja tundega. Väga terror küll, aga see oli selline tore terror, sest sest ma istusin õpetajaga kahekesi koos ja ta oli tore õpetaja, et rääkisime, mis on mania, grandiosa ja igasuguseid asju arutlemisele. Nii huvitav. Ja, ja siis üks õpetaja helistas Tallinnfilmi, kus otsiti parasjagu Arabella osatäitjale Arabella rollile osatäitjat ja ja õpetaja helistas, meile on üks selline tüdruk, kes võiks seal olla ja kutsuti mind sinna siis proovi. Ja siis ma olin 12 aastane, mõtle, ma tulen maalt, ma mäletan seda päeva, kui õpetaja ütles, et Sa pead nüüd täna sõitma sinna, siis tullakse sulle balti jaama õhtul vastu ja ja see oli, tuletaks, eks marsruuttakso, mille peale on kirjutatud Tallinn film või mis seal oli siis, et see takso võtab sind peale, ei viitsinud siis sinna jääd, nüüd mine kohe koju. Ja siis ma läksin koju, ma mäletan, ma jooksin viis kilomeetrit, ma jooksin, ma ei tea, võib-olla tunni ajaga ma mäletan, kuidas kevad ja liblikad lendasid, esimesed kollased ja ma jooksin nii kiiresti kui sain. Ja õhtul oli ma bussi peale ja sõitsin 45 minutit umbes number 108 bussiga balti jaama ja siis tuli see marsruuttakso ja siis ma sattusin Harju tänavale suurte ustega Colosseumi sisse, mis oli Tallinnfilmis, oli ju täid, täielikult vaimsuse keskus, kus äkki tuli minule jalutas vastu Urmas Kibuspuu ja mina vaatasin, jah, ja kus ma nüüd olen. Kuidas Urmas Kibuspuu senine mees, niuksed juuksed on ta selline kampsuni valge kampsun ja tegin oma proovid ära ja, ja selle rolli peale olin ma liiga suur juba. Aga, ja siis sügisel uus telefonikõne, et Siiri tuleb lugema rollile häält peale ja niimoodi ma sattusin sinna, nii et Arabella on minu hääl. Ja, ja siis juba hakkas sisuline töö, et see sünkroniseerimine, kuidas sa oled seal koos näitlejatega Kibuspuu seisab su kõrval ja siis sina pead hüüdma midagi, tema hüüab midagi rull jälle väntab edasi-tagasi. Minu meelest nagu kõik näitlejad tundusid just eriti targad, siis kui nad midagi ei rääkinud. Kui nad olid oma. Sest siis ma vaatasin neid ja mõtlesin teha küll, mis nad seal on, targad mõtted, nii targad inimesed, aura, karisma ja intelligentsus ja kõik see. Nii et iga asi on mõjutanud, ma sattusin jah, siis täitsa ju, sattusin niimoodi, ütleme nii juhuslikult. Aga, aga siis see oli esimene pilt ja siis teine pilt on see, et ma oleks võinud rohkem mitte midagi teha. Aga siis minu vend just tegi parasjagu Nõmme noortemaja Sist näidendit, sööbiki pisik. Mu vend kutsus ja, ja siis ma käisin seal natukene midagi kaasa laulmas ja siis selle etenduse või muusikali juhataja lemme, Krimm. Tema ütles, et aga parasjagu käib, käivad Karoliine hõbelõnga filmirolli otsingud, siis ma läksin jälle sinna, sest tema mind saatis, proovisin siis seal, aga seal ma ka ei sobinud sellele sellesse pearolli vaid siis mind võtsin kammerneitsiks ja siis sealt filmist juba edasi leidis mind Leida laius. Ja siis niimoodi ma sattusin naerate ametisse ja siis kõik edasised, nii et see on nagu olnud mõneti määratud tee või ma ei oska öelda, no kuidas siis niimoodi saab olla, et kaks korda on sama õnn? Vot niimoodi läks, ja ma olen väga tänulik kõigile, kes, kes selles osaduses nagu olid ja aitasid kaasa. Miks sul see soeng oli, aga see lõigati filmi pärast lõigata juuksed ja tegelikult see pidi olema kaadris, see pidi olema see koht. Et see oli väga julm, et kus siis seesama Katrin võttis käärid ja lõikas mul juuksed ära. Mul on mul pikad juuksed. Aga midagi läks sellega nässu ja mina arvan isiklikult, et see tegelikult mina ei mänginud seda välja. Et ma, ma võib-olla edvistasin seal või mis ma siis tegin. Aga mulle siis öeldi viisakalt, et film oli tagurpidi sees või siis niimoodi, et sellepärast ei saanud seda panna ja kaks korda juukseid lõigata ei saa. Mis kõik välja tuleb? Näitlejad sinust ei saanud siiski. Jah, seda ma teadsin hiljem, et näitlejad minust ei saa ja seda, seda ma teadsin siis kui ma hakkasin. Vanemuises oli selline etendus nagu Marlene Dietrich ja see oli minu esimene etendus suurel teatrilaval. Ja, ja ma tundsin, ma mõtlesin näitlejaid ja mõtlesin, et et selline elutuled hommikul kell 10 oled siin kella kolmeni ideed, proove lähed koju, oled kaks tundi seal, aga mul oli juba poeg siis ja lähed oled kaks tundi siis sul õhtul etendus ja siis niisiis üks ja sama seltskond kogu aeg. Selline tunne mul tekkis nagu riik riigis või nagu mingisugune tsehh või tehased, kus kogu aeg midagi toodet pestakse, toodetakse, toodetakse ja ma tundsin, et see ei ole päris see, mida ma teha tahan. Ma nagu ei ole nii. Nii seda tüüpi inimene, et mulle see istuks, kuna mul oli muusik olemas ja see toimis, kõik asjad toimisid, kontserti toimisid, käisid muusikutega koostööd iseenda laulude omatehtud. Et kuna see toimis, siis ma erilist tähelepanu pööranud ja see ei olnud minu jaoks mingit traagikat, ma ei tundnud ennast näitlejana. Kas sul on vead? On kindlasti ja, ja kurjust on kindlasti sees, kindla peale on, sest et muidu ei saagi elada. Et ma olen mõelnud selle peale, et inimeses peab olema miinused ja plusspooled, et oleks vool. Et oleks eluenergia, ta oleks miski, mis sind edasi kannad. Et ei saa olla, et sul on ainult plussid, see ei ole võimalik. Et sa ikka inimene, nüüd ma saan ära ka läbi selle mõttemaailma, mis on pärispatt, et sa sünnid nagu selle patuga, et sul on ka need miinused. Aga mis tähendab olla inimene, on see, et sul on valikuvõimalus. Seal on valikuvõimalus, kas annad järele oma miinustele või sa valid teise olemise? Selleks elu ongi, et neid valikuvõimalusi siis võimalikult häid endas valida, ma arvan. Rääkides valikutest, kas kas anda miinusele järele või, või hoida plussidest kinni siis päris suure osa sinu elust on hõlmanud, haaranud heategevuskas selle tagamaad, selle tee valimine on seotud mingite isiklike läbielamiste ka mingite pattudega, kuidas iganes me nimetaksime või millega sa seletad seda, et sa oled tasunud ühena mitte väga paljudest ka reaalsete tegudeni, sest inimesele ma mõtlen jälle enda peale on kombeks ju ikkagi leida vabandused juurde, ükskõik kui heldinud ma ei ole. Et Mul ei ole aega selleks, ma olen oma perekonnaga niigi nii hõivatud ja nende jaoks on mind vähe. Kuskohast ma võtan selle energia, et pühenduda veel kellelegi teise või kolmanda aitamisele, sina oled selleni jõudnud, tänu millele või mille tõttu? Mul on sulle siin ka mitu vastast, esiteks et kui mina sinu juttu kuulan praegu see, mis sa iseenda kohta ütlesid siis minu jaoks sa ei ole see inimene, kes head ei tee. Isegi kui sa tunned, et sa ei saa, et sul ei ole seda ressurssi mingisugustki. Sest tegelikult see suhtumine, millest sa praegu rääkisid, see on kõige olulisem see, et me suhtume niimoodi minu jaoks ei ole see mingi mahapesemine või mingi hingepesemine, see töö, vaid see lihtsalt tuli võib-olla ainult nii palju, et noh, suurest perest sa oled harjunud jagama. Ja, aga mul on, mul on sellest kooliajast, kui ma õppisin internaadis on sisse kasvatatud selline tänutunne kuidagi. Ma ei tea, mismoodi lihtsalt need õpetajad olid, ju nad tegid minuga sellist tööd, et mina on võimaldanud mulle, et mina saan oma tööd täna teha, et ma saan maalide, mul oli väga hea maali, ütleme kunstiõpetaja et ta ei teinud seda kunsti tegemist kuidagi Ruusutukse surutuks, vastupidi tiivustas ükskõik, tee mis tahad ja oli ise väga maitsekas, hea kunstnik Leida Väli. Ja kui ma nii mõtlen, et mind on aidatud, siis ma mõtlen, et ma nagu ei saa seda seda loorberi endale võtta, et ma tahaks sellest veel midagi sünniks. Minult see ju ära ei võta midagi. Minut, see ei võta vähemaks. Et mina saan läbisel laulmise nüüd ja läbi oma tegevuse, see on natukene ka midagi muud teha nagu hoida seda saagu valguspildis ja ja püüda teha, sest ma täna olen, selles valguses olen nii-öelda laiendaja, aga ma ei ole üksi, meid on terve suur meeskond. Aitäh, et sa seda teed, siiri emadepäev oli ju nädal tagasi kui sa vaatad oma pojale otsa. Kas sa näed seal oma panust, oma valikuid ja seda, mida sa emana tahtsid, et sa pojas tulevikus näed? Mul ei olnud kerge, sest sest ma olen olnud vabakutseline kunstnik, eks, ja, ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Seda lahkamagi kõike. Et ma lihtsalt ütlen, et väga lihtne ei ole olnud ja ei ole ka temal olnud, et ma olen pidanud palju sõitma ära ja ta on pidanud olema mõnikord päevad üksi, eks minema tulen ja ma mäletan, ükskord helistasin talle, ta oli siis üks kuueaastane või helistasin, et kuule, et ma nüüd hakkame koju tulema, see oli nii pealelõunane aeg, mingi ma mäletan mul Tartus mingi proov ja pidin koju sõitnud ikkadee veel. Helistasin, kuuleks, ikka söönud oled, et mis sa sõid siis ta ütles, panin saia peale leiva issand jumal, kuidas singi alt läbi saia Vellinib. Kaas läks põhja, eks ole, jõuan koju suppi tegema ja nii. Aga, aga ma ei ütle, et ma olen olnud nüüd, et see oleks olnud minu miinus, et see ongi elu, mida me elame, vanemad elavad ju ka elu, me peame väga paljude asjadega hakkama saama looma oma kodu ja kindlustunde lapsele, see kõik tähendab midagi, mingit energiat. Et ja, ja kui ma loen täna mitme artikli puhul ma olen vaadanud, et mina tunnen, et, et selles ühiskonnas maa ei ole nagu hea ema, väga palju on seda öeldud, ma mõtlen, see ei ole üldse tõsi, et kust te võtate seda? Et juba, kui sa niimoodi analüüsid, siis järelikult sa oled hea. Sa ei ole hea ema siis kus ma lapse jätad ikka täitsa unarusse või rakud kuskil nurga taga viina, eks ole, see laps näljas kodus kui palju seda ümberringi. Et see ei ole nagu ma ei saa selle kohta öelda, et see oleks hea ema, seal ei ole hoolt, seal on nagu omad omad omad dogmad ja asjad, mis on nagu tähtsamad, siis järelikult. Aga kui sa räägid, et noh, et ma teen palju tööd ja sellepärast ma ei ole hea emas, ei ole üldse tõsi. Et noh, ma olen olnud selline ideoloog küll oma pojaga, et ma olen väga palju rääkinud, et vaata talist pisikene, siis ma mäed, viie-kuueni ja neljane ja kus me rääkisime, et noh, mis ma rääkisin temaga nagu suure inimesega, ma ei teinud üldse vahet, kas on mõnikord maks, isegi kahju, mõtlesin, pühan maad, mis siis nüüd. Aga kõik nendest juttudest oli kasu, sest ma näen, kuid ei, analüüsivõimeline ta praegu on, ta lahkab inimesi ja saab aru, kui on inimestel mured ja ja, ja niisugune noh, tore inimene, see on kõige tähtsam, et inimene, kelle sa kasvatad üles, oleks tore ja paatiline ja, ja võimeline teisi inimesi märkama ja iga ema muidugi kiidab mu lastaga, aga näiteks üks näide, et mul oli nii hea meel kuulda, kui ta tuli õhtul koju ja see oli siis ta oli teismeline, alles need on 26, siis ta oli vist mingi seitse teisteni. Ütles mulle või 18 tal oli just load oli saanud, et suled. Täna oli selline olukord, et bensiinijaamas olid Ühed, vanurid, tead, nii kahju oli vaadata, saanud sellele taga hakkama, ratas oli katki läinud ja nad olid seal nii hädas, on ju smisest tegi teinud mis meik teni läksin siis appi ja siis panin ratta all, tead, nad olid nii toredad ja niimoodi. Aga ta läks appi ja sellest on mulle juba küllalt, isegi elus millegagi puusse paneb, see näitab mulle, et midagi on seal baasis, midagi on õige. Kui sa mõtled Siiri oma loomingule ja ma nüüd sihin jutu juba homsele päevale, kui sa harva nähtava esitlusega maha saad see ei ole üldse igapäevane, et korraga saavad esitletud nii maalinäitus, luuleraamat kui, kui heliplaat. Mis see, kes sind inspireerib, on needsamad inimesed sinu ümber, kes mõjutavad meid nii või naa või otsid, sa mõtlesid ainest enda jaoks kusagilt mujalt või peab seda üldse otsima? Ja alati ei leia ainest iseendast ja ei leia ka enda ümbrusest siis ma olen, ma olen tunnetanud endas, et nüüd on mingi tühimiku koht. Et mis ma nüüd teen. Et kus ma nüüd edasi lähen ja mis ma nüüd arvan ja mis ma mõtlen, aga siis on nagu üks hea asi on see raamatud siis ja pöör nende poole ma ei ole selline inimene, kes loeb väga palju noh, mingid ulmekirjandust või, või mingeid romantilisi romaane või või, või kriminulle, vaid ma olen mind huvitanud filosoofia ja kvantfüüsika ja igasugused niisugused asjad, mis nagu reaalsed, mis puudutab inimese elu ja inimest ja ja ümbrust meie ümber nagu sellisel peenel kujul peenema kujul. Ma loen neid ja, ja masingunud olnud üks, üks inimene, keda sa ei suuda, sa ei saa lihtsalt ühe päevaga ühe nädalaga ühe aastaga teha nüüd endale pilt, et, et mis see masingi looming oli, see ei ole lihtsalt üldsegi võimalik. Sest seda on niivõrd palju ja see nõuab sinu käest aega ja süvenemist ja kaasamõtlemist ja seda sa pead õppima temaga teda lugedes. Tema niisugune kõneviis või kõnetamis viis on juba niivõrd erilaadne, sellega tuleb harjuda, see on nagu vanas keeles natuke ja ja mulle õudselt meeldib, kuidas nad, tal on oma keel õudselt mul on, ameeriklased on näiteks, tema ei ütle konstrueerima, tema ütleb konstruvida. Ja kuristik ei ole temal noh, antud momendil plaat on Kristi kohal. Et minu poekis, mis kuriski tähendab, ma vaatasin järgi sealt Google'ist, mis kuristi on, ütlesin kuule, kas sa ikka teksti nagu kuulasid, et et oh jumal, kui kergelt jalgu kõigutan, kuristi kohal. No kas sa ei saa aru, mis kuristi ja siin on nüüd see on küll jah, jah, aga kuidagi imelik, et sa ei arva, et noh, inimesed ei saa aru, mõtlesin, kuule, aga mõtle, kui mõnus tunne see on. Et kuristik ja siis midagi, mis koristab. Et sina peal nagu naljakas kooslus. Niuke paneb sind sisemiselt nagu sügelema natuke. Ja tal on Masingule palju sellist, et selles mõttes raamatute maailm või need loojad, kes on, kes on loonud ilusaid asju ja vaat need on küll, mis on mind paelunud ja mis on mind väga palju kasvatanud, arendanud ja ja pannud nagu enesesse vaatama. Kas need kolm kunsti või kolm valdkonda omavahel kohtuvad või sa hoiad neid lahus, ma räägin siis maalimine, luuletamine ja laulude loomine. Ja neid ei saa nagu lahus hoida, et see on tegelikult üks tervik, üks mingi olemine. Ja paar päeva tagasi ma rääkisin Konstantin Subulevskiga, kes on plaadi üks muusika organiseerijatest. Ja, ja me jällegi lahkasime nüüd uuesti seda plaati, sest need on valmis, Need on valmis ja minul oli mingid mõned omad nägemused, mida ma ka nagu ei saanud sealt siiski läbi viia ja mitte sellepärast, et ei oleks tahtnud või oleks saanud, oleks olnud vastu. Aga lihtsalt aja aja küsimus oli, et kuidas sa saad inimesed kokku, et jaa, et kuidas igalühel oli mingi oma aeg ja siis tekkis selline üks tühimik, kus ei saanud kokku viia ja osad asjad jäid välja, mis ma olen kuulnud sisekõrvas, et peaks nagu olema. Ja siis ma ütlesin talle, et ma ei saa kuulata, vaat seda lugu, ma ei saa kuulata, sest et seal ei ole seda. Ja siis ja siis me oleme seda analüüsinud, et noh, et kuidas, kuidas see läheb siis, et mis see, mis see siis on. Ja ta ütles, et tead, et see on väga põnev, et minul on mitmed tuttavad need kuulanud, seda materjali ütlevad, iga luu on oma ooperist. Aga midagi, need seod ja seob see, et me ei ole muutnud sinu harmooniat mitte üheski loos. Et see on üks läbiv joon ja lõpus tekib tervik, et see ei ole nii, et on üks tükk, teine tükk, et nagu lugu ja lugu, aga see on nagu terve pikk lugu, on kõik need lood kokku sellepärast et nad ei ole muutnud harmooniat. Ja siis, kui sa küsid minu käest, et kas maal ja raamat, aga maalinäituse nimi on kaevu põhjas, nii kaevu põhjas, plaadi nimi on kuristik kohal. Raamatu nimi on, mismoodi ma seda maailma armastan? See on üks tervik, kõik on küsimused enesele ja mingi olek enesest. Ja selle vestluse kokkuvõtteks või lõpetuseks jääb kuulajatele mängima laul aeg mööda. Taed mööda tekst, see luuletus, Masingu luuletus, et seda võib mitmeti mõista. Et seda võib mõista suhet lähedase inimesega, mis on lõppenud, mis kuidagi ei peedivad lahku, seda võib võtta nii. Aga seda võib võtta ka selles võtmes, et Masing võiks öelda seda sellele ajastule, kus ta oli keelatud. Et noh, näiteks näiteks lause, mis seal üks on, et jääb sulle mida ehk ma mõistnud anda jääb sulle midagi mõistnud anda, et nad, millised olid need nõudmised näiteks Masingu ees miks ta siis keelatud oli, mida ta oleks teinud siis teistmoodi tegema. Et oleks olnud lubatud rohkus ja see sügavus, mida, mida, mida ta oma oma loominguga on jätnud. See selline armastuse võti või nagu mingi universaalne hea tunnetuse võti on nii kaastundlik inimese suhtes ometigi ennast pidades empaatiavõimetuks. Aga ta oligi analüüsivõimeline, ta saigi arvud, oligi realisti, saigi aru, mis on see inimese, mis on see inimese ahk, kui seda on, ja igasühes seda on inimeseks olemiseks peab olema seda valuga. Ja nüüd, kui mõelda selle peale, et jääb sulle, mida ehtma mõistnud andesse, jääbki meile, nii et ma olen seda laulnud, seda laulu ma ei ole mõelnud, et kas tal oli Ehaga, tema naisega oli siis mingi kriis või kellega tal oli siis, et ta nii kirjutas. Ma ei ole seda mõelnud, kuigi ma näen, et see on tõenäoliselt olnud ju kahe inimese suhe aga kuidas siis mina seda laulan, on nii ja naa ühtviisi ja teistviisi jääb sulle midagi mõistnud anda. Selles intervjuus ka, et jääb sulle, mida ma mina ehk mõistnud anda ja mulle jääb see, mida saa ehk mõistnud anda. Aitäh Siiri oli väga meeldiv. Aitäh, et kutsusid vikerraadio jutusaade. Aitäh kuulajatele ka, et veetsite selle tunnikese meiega külas oli Siiri Sisask. Kuulame laulu, aeg mööda. Kohtume järgmine kord. Kall unistusi täita. Kassi.