Tere Eesti venelaste emakeelest. Nädal tagasi eelmises saates rääkis Tartu Ülikooli professor Irina külmoja Vanausuliste keele näitel sellest, kuidas keel muutub, kui ta sajandeid teise keele keskkonnas elab. Toimub koodivahetus, teksti pikitakse teise keele sõnu või isegi lausekatkeid. Teise keele elemendid on kuulda või näha. Toimub keelte segunemine ja aktiivne laenamine. Meie venelaste kõnes võib sageli kuulda eesti keele sõnu. On palju sõnaühendeid, mida Venemaa vene keeles lihtsalt pole olemas, sest nähtust ennast pole olemas. Tuleb leida omasena professor külma ja märkis ka, et samal ajal diasporaa keel, mis areneb teise keele keskkonnas teatud määral siiski ka konserveerub juttu jätkamegi siitkohalt, sellest, missugune on tänapäeval eestivenelaste emakeel. Ohtralt huvitavaid näiteid on ka tulekul. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Keelesaade. Millest see mõju siis tänapäeval eesti keele mõju vene keelele kõige rohkem avaldub ikka sõnavaras. Mitte ainult ja võib-olla rohkem, isegi mitte sõnavaras. Muidugi niisugusel esmapilgul kindlasti sõnavaras ja väga palju ja kui me räägime sellest, kus, kus üldse vene keelt kasutatakse siis me näeme seda ja kuuleme muidugi meedias internetis tuleb seda. Jaa, noh, on, on teadagi ka hariduses ikkagi põhikool on venekeelne olemas, ka gümnaasiumis on ikkagi veel vene keelt olemas, kultuuris on ju väga palju vene keelt on ka ametlikus keelepruugis, olgugi et muidugi siin on need vene keelefunktsioonid muutunud võrreldes nõukogude ajaga. 25 aastat tagasi oli muidugi ka ülemnõukogus vene keel kasutusel praegu parlamendis, riigikogus meil seda ei ole. Ei ole niisugustes ametlikes dokumentides päris nendes algupärastes dokumentides, aga tõlketekste on ikka väga palju. Ja muidugi olmes on ju väga palju vene keelt ja kui me nüüd räägime nendest valdkondadest, nendest sfääridest, kus kasutada hakatakse vene keelt ikkagi väga palju, kasutatakse seda. Ja need mõjud on ka erinevad muidugi, ja mõistagi, et olmes on see niisuguse siga, päevakeeles on seda mõju võib-olla rohkem, kuigi ega võib-olla ka teistes sfäärides on päris palju. Sest kui mingi dokument või midagi, ükskõik, mis see ka ei ole ametlikus keeles mingisugune tekst tõlgitakse keelde, siis on seal ju väga palju niisuguseid nimetada dusi, millel täpset vastet vene keeles ei ole. Sest ametlikku keelepruuki kuulub ka reklaam. Ja reklaam on meil ju küll kakskeelne ja väga palju on seda. Ja, ja siis on seal tõesti noh, eelkõige me näeme seda tõesti leksikas sõnavaras. Aga kui niisugused kaks keelt koos eksisteerivad, siis on meil kohe paralleelseid tekste väga palju, mida me nimetada kakskeelseteks tekstideks või tekstid, pillingvaalset tekstid. Ja need on väga tihti ju sellised eriti reklaamis, mis mõlemad tõlketekstid ükskõik kas kuskilt poola või inglise keelest ja nad ei ole kunagi päris ühtemoodi tekstid. Mõnikord on isegi venekeelne tekst pikem. Ma ei oska öelda, miks seda peab ilmselt küsima nendelt, kes kaupa maale toovad või ma ei oska siin midagi öelda. Selle kohta võime ainult spekuleerida, rida meil on tõesti päris palju, oleme uurinud ka neid ametlikke tekste ja, ja keelepruuki selles, no alustame, võib-olla isegi meediast. Meil on ju nii venekeelseid ajalehti kui kakskeelseid ajalehti. Meil on kas või suurim leht Postimehes, mis on kakskeelne, eks ole, ja osa sellest on ka venekeelses on tõlketeksti, tagaosa on ka algtekstid. Peale selle on missugused nädalalehed nagu teensaid, nii on, see küll ei ole tõlkeleht, aga aga seal on ka tõlketekste, päris palju on MK Estonia noh, igasuguseid veel Tallinnas on ju, neid linna ja lehti on Peipsi rannik tšudes koeb piri, FM-is on kakskeelne, leht on raadios mõista, kevadel raadio neli olemas on igasuguseid. Erakanaleid on televisioon pluss, kus muide on päris hea vene keel. Aga ette tuleb ikka igasuguseid asju. On nojah, erakanaleid juba mainisin. Internet, mis eksisteerib tõesti mitmes keeles ja nagu me teame, Eestis on ka kuskil maakoolides internet olemas, on wifi väga levinud ja ja kultuurist rääkides on ka, muidugi on ju Vene Draamateater on ajakirjad, kus kurat, Tallinn on, kirjastused, on igasugused vene ansamblid, on koorid, lõppude lõpuks Tartus on vene pall olemas, nii et kultuuris on, seda tuleb ka päris palju ette. No natuke vähem tuleb muidugi Eestis Eesti teaduses vene keelt, et vist rohkem kui vene filoloogidel. Aga olmesfäär siin on muidugi täiesti kõik vabalt, keegi ei reguleeri seda, nii et igal pool. Me võime kuulda seda vene keelt, missugune ta siis on, vastates teie küsimusele? Tõesti ja kui me võtame näiteks ajalehe teksti, et siis me näeme kohe väga palju ladina tähtedega igasuguseid nimetus mis on kirjutatud kohe ladina tähtedega ja tavaliselt on need siis igasuguste ette, võtate firmade nimed, tused ja, ja siin ei saa isegi midagi ette heita, see on normaalne, sest kui me hakkaksime kirjutama, ma ei tea seal Eesti põlevkivi tõlkima vene keelde, no antud juhul võib-olla veel saaks aru, mis firmaga on tegemist. Aga kui me hakkame näiteks politsei lõuna prefektuuri tõlkima vene keelde, ütleme, et see on Juusne prefektuur pallitsi, siis see vist võtaks küll natuke. Mõtle, iga venelane peaks natuke aega mõtlema, mida nüüd selle all mõeldakse üldse. Nende venelasele on ka lihtsam, kui see jääbki eesti keelde. Ja see peabki vist ilmselt nii olema, sest siin tõesti täpsuse ja arusaamise küsimus ja kui see mingi asutus või firma ei ole niivõrd tuntud noh, siis võib lihtsalt mingisuguseid arusaamatusi tekkida ja, ja võib arvata, et see ongi niisuguse nimetusega firma kuskil olemas. Ja näiteks isegi isegi suulises kõnes Tartus kui keegi tahab öelda, et inimene elab seal lõunakeskuses, aga siis ta ütlebki, et lõunakeskus, psühhot mingi tsenter, sest lõunakeskus on teadagi üks üks ostukeskus ja kuidas seda veel nüüd nimetatakse ja teisiti siin öelda just tsentrum siis tekib küll küsimus, mis asi see on ja kus tartus. Kõne kohta. Siinjuures tuleb meelde niisugune klassikaline näide, mida alati räägitakse, et mis ei ole küll ärinimi, aga lihtsalt, et munakivi tee tõlgitakse vene keelde Jaitse Kaavenna ja ta rooga. Selle kohta võin lausa anekdoodi rääkida, täpsemini niisuguse loo, mis toimus, ma arvan, et see aasta võis olla umbes 2003 või neli. Täpselt seda väljendit kuulsin ma meie lossi tänava majas, siis oli seal üks väike kohvik lauas istudes, laud oli piisavalt suur, sinna istusid lihtsalt noh, see oli loengute vahel, et võis istuda, sest lihtsalt mujal kohta ei olnud ja tütarlaps, kes minu vastas istus, hakkas mobiiliga telefoniga rääkima vene keeles. Ja kui ta kasutas oma vestluskaaslasega rääkides, et ilmselt sealt küsiti, oled lossi tänaval vene keeles kõik. Ja ilmselt siis küsija ei teadnud täpselt, kus see asub, hakkas täpsustama. Tütarlaps vastas talle ateraaduši, Jeltsüklemen, täru, idioot, munakivi tee, aga munakivi jaoks see ma ei kuulanud enne eriti, mida ta rääkis, aga sel hetkel kikitasin ma küll kõrvusest. Seda väljendit kuulsin ma esmakordselt vist, ma arvan, 50.-te keskel, kui üks ema sõbranna, kes just pilkas natuke seda eestivene keelt ütles, et jah, kohalikud venelased ise olid, aga venelane ei peaks ikka niiviisi rääkima. Jäidzeegaa tänuga. Ja siis ma vaatasin seda tütarlast, kas ta mõtles seda tõsiselt või tegi ta nalja? Nalja teeme, me ju alati? Ei, ta ütles seda tõsiselt ja tagurdas veel kord. Pärast seda nimetasin oma Nende ideoloogia ja muidugi see tekitas lõbusat elevust, mida see siis tähendab? Ja tõesti niisuguseid asju võib ka ette tulla ja nagu te näete, see sõna elab edasi. Te ütlesite, et eesti keel ei mõjuta mitte ainult vene keele sõnavara. Juhtusin ühest venekeelse politseiniku esinemisest kuulama sõna politsei, Nicki. See on ka otsene mõju, aga siin on kasutatud eesti liidet. No see eesti liit, tähendab, see on antud juhul on kasutatud eesti sõna siiski. Nikliidese sufiks on tegelikult vist ainuke sufiks eesti keeles, mis laen sufiks just vene keelest. Aga sedapidi jah, aga niisuguseid juhtumeid tuleb ette ja vähemalt nii on väidetud. Muidugi tal on oma elu hakanud elama juba eesti keeles ja on tekitanud selliseid sõnumeid. Vene keeles selle sufiksiga ei ole ja see ongi hea näide, antud juhul ka. Aga jah, see on muidugi tõesti ikkagi eesti sõna siin kasutatud ja muidugi on meil meie vene keeles ka niisuguseid sõnu, mida on võetud eesti keelest ja vene keeles, neid ei ole veel ka teisi näiteks väga levinud on sõna aktsepteerima. Mugav sõna eesti keeles on ta olemas ja vene keeles on see nišš keeles täitmata. Et täpset sõna ei ole, on väljend Prini maitsvov Nibania arvesse võtma, eks ole, või noh, täpsemalt tähelepanusse võtma on veel väljendeid, aga niisugust täpsed sõnad ei ole ja vot keel siis võtab küll väga tihti niisuguse tühimiku täitmiseks teisest keelest midagi. Emakeeles seda sõna ei ole, on pangatermin, aktsept on pangaterminina kasutusel, aktseptaa vats. Aga ega tavavenelane sellest aru ei saa seal tõesti niisugune küllaltki kitsas termin. Aga meil on see võetud kasutusele aktsepti vats või siis veel üks kõndi türa, kuid see ei ole üldse võimalik vene keeles niisugust sõna kasutada on vaste olemas. Noh, näiteks kandideerima riigikogusse balletiotsa, aga see on ainult valimistel. Kui on jutt näiteks töökohale kandideerimisest, vot siis on mis väljendub jastu konkursse Miazda või lavaka tuuritest. Ja, ja seda kandi tiravaid tulebki, et noh, rääkimata maksab vaid niisugustest sõnadest. Aga kui nüüd tulla selle politseiniku juurde tagasi, siis sarnaseid näiteid leiab päris palju noortes längist. Ja noored muidugi nüüdsest släng on üks huvitav nähtus keeles mõistagi, sest üks tema niisuguseid funktsioone ja on just see rääkija kõneleja tahab näidata seda, kui teravmeelne ta on, kui huvitavaid sõnu ta oskab tekitada. Ja muidugi on meie vene noorte slängis kasutusel ka väga paljud niisugused eesti laenud, aga neile pannakse just venekeelne sufiks otsa. Näiteks näitajad on natuke vanad, tunnistan seda, sest uurisin vene slängi enamasti 90.-te lõpus ka kahe tuhanded alguses. Ja teatud raskusi on sellega, sest ma pean leidma endale inimesed, kes mulle tuuril on looma. Sest kes minuga noortest tuleb slängis rääkima. Tuli siis tõesti kasutada gümnaasiumiõpilaste abi õpilaste abi. Ja sealt on tulnud mõned näited, et üpris huvitavad. Et näiteks koolis, no esiteks kasutatakse muidugi väga palju ainete nimetusi loendites neid eesti keelest, et ei ole mitte siis ikka, vaid on, psüühika. Ei ole mitte Simia, vaid keemia. Aga kui nüüd tagasi tulla nende sufiksite juurde, siis olid vähemalt sel ajal levinud isa nimetus isik mis ei ole mitte isik, vaid isa, pluss ikk sufiks venekeelne sufiks. Kui saadisiideegaks, siis seda võidi nimetada kaksik kui mindi. See ei ole nüüd lausa slängis, aga, aga tookord jah, noorte slängis. Kui mindi Tartus temalt kaubamajja, siis öeldi Pažliv kaub usku. Või eesti keele õpetajat nimetati eesti keel. Eesti keel pluss sinna otsa, mõnikord oli ka väga huvitavaid näiteid veel upis, mis panid mõtlema, see küsitlus oli mul kirjalik. Mõnikord alati on muidugi ka kuulata, lihtsalt, aga oli niisugune teatud ankeet ja siis kirjutati, sinna, tõlgiti kirjakeele sõnu, tõlgiti siis slängi ja sain ma niisuguse sõna, mis oli siis vene tähtedega kirjutatud. Ja kui ma nüüd hääldan, siis muidugi saavad kõik sellest aru, aga kui sa näed niisugust sõna, mis on kirjutatud vene tähtedega ja see on kõik nutsa siis see tükk aega mõtled, mis seal siis nüüd on, tõepoolest, eks ole, jah, hääldan siis saab aru küll, mis asi on köitnud, kuigi noh, see nõuab ka täpsustust, et üks asi, kui keegi ütleb, et Tšaška kõik nullas, kõik nuris tass tassiga on kõik, sai otsa, kukkus maha ja purunes. Aga moodustatud on muidugi eesti sõnast kõik, aga sinna on pandud vene tegusõna sufiks otsa. Noh, nii nagu ma ei tea. Nuts, tsiuh, nuts ja see luu on sealt võetud Tšaška kõik nurgas. Ja teine tähendus sellel oli siis, kui Boerin kõik nuusa Läks natuke pööraseks läks, hulluks oli poole varuga, ei saanud asjast aru, nõustuvad kõik nullis summas või umbes nii et niiviisi mängitakse ka või näiteks võetakse veel eesti maksma sõna- ja tekitatakse venekeelne tegusõna, noh, selleks, et ta oleks tegusõna, siis tuleb tegusõna sufiks sinna otsa panna. Maksoovitš mitte vaid vaid maksavad. Selle sõnaga on üldse huvitav lugu, sest tegelikult tuli see etega Voroneži ringis ja sinna ilmselt jõudis ta kunagise Leningradis hiljem Peterburi. Siis nimetati nõukogude ajal neid muidugi spekulantide. Eks need inimesed, kes ostsid Soome turistidelt igasugust pantnud, mida võimalik oli alates närimiskummist ja lõpetades lõpetades ilmselt teksapükstega. Ja siis nemad kasutasid ilmselt soome keelest, on see tulnud seda sõna maksavats. Ja viinud päris kogu suurel Venemaal. Aga kes ja missugustele mõjudele allub, et selles mõttes, et kas see sõltub vanusest, soost, haridusest, millest see sõltub, missuguseid mõjutusi eesti keelest võetakse üle ja kui palju võib-olla? Siin mõni väga täpselt vist ei oska vastata, kuigi, kui niiviisi vaadata võib-olla kõige rohkem tõesti sõltub see haridusest või isegi haritusest, pigem ütleksin. Ja sellest, kas inimene räägib päris tõsiselt kas ta saab sellest aru, et ta kasutab laensõna. Sest nii kaua kui venelane saab aru, et kui ta lihtsalt kasutab oma vene kõnes mingit eestikeelset sõna ja ta teab, et see on eestikeelne sõna, ta kasutab seda sellepärast, et et võib-olla kas natuke nalja teha, oma huumorimeelt näidata või lihtsalt Ta teab, et kaasvestleja saab sellest väga hästi aru ja ei teki mingit probleemi arusaamisega ja samas, kui ta räägib vanema venelasega, siis ta seda ei kasuta. Siis ei ole ju mingit probleemi sellega tõesti. Ja see on niisugune pisike eestikeelne sõna kõnes, ei riku keelt, ei tekita mingit keele varianti. Ja seda tuleb nii noortel kui, kui vanematele inimestele, et nagu te kuulsite, oli ka vanausulistel seda ja on ka päris noortel ja muidugi ka keskealistel inimestel. Kui aga rääkida nüüd tõesti nendest tuur laenudest naguneid aktsepteerima kandideerima siis need on siiski levinud väga mitmesugust väga mitmete inimeste kõnes. Ja see vist ei olene tõesti east ei olene ka soost, vaid pigem sellest, et kui inimene ei mõtle sellele keelele, milles ta räägib ei mõtle oma normidest, keele normidest siis ta kasutab seda, kui ta ei tee vahet oma korrektse vene keele ja eesti keele vahel. Ja siin tõesti on sõltuvus pigem või see sõltub pigem haritusest ja sellest, kuivõrd teadlikult inimene keelt üldse kasutab, tab oma kõnes. Ja, ja siin on võib-olla jah, jutt rohkem sellest, kas üldse mõeldakse sellele mitte ainult sellele, mida räägitakse, vaid ka sellele, kuidas räägitakse. Võib-olla niisugune oleks minu praegune vastus, võib-olla peaksime rohkem tähelepanu sellele pöörama? Järgmine küsimus ongi, et kui palju eestivene keeleteadlased, keele õpetajad sellele tähelepanu pööravad ja kui suurt ohtu eesti keele poolt tuntakse, kas see on oht või on see võimalus? No ilmselt nagu, nagu ikka on see dialektika ja see nii oht kui ka võimalus. Sest kui me ikka ei saa teisiti nimetada perearsti Guyszymeeneibrahh siis võimalus, mida me lihtsalt peame kasutama ja peame ka neid sõnaühendeid tekitama ja kuidagi neid keeles kasutama. Oht on pigem siis, kui me tõesti hakkame kasutama niisuguseid eestikeelseid sõnu, mis on paralleelsed venekeelsetele. Vene keeles on oma võimalused ja me saame neid kasutada ja me saame väljendada kõike, mida me soovime. Ja siis ei tohiks tõesti neid niisuguseid sõnu nagu kõndi, Tüürovots või aktsepteerivad siin kasutama, kuigi võib-olla tõesti me ei kasuta, aga vene keeles kuskil on nad juba kasutusel Venemaal näiteks niisugused protsessid on sõnaga digitaalne toimunud. Et üheksakümnendail ei saanud me vene keeles digital lei eriti kasutada või ainult teatud ühendites sest kasutati selle asemel sõnade Fravoy või fotoaparaat. Aga oli juba kasutusel, mingil hetkel digitaalne kaamera veel hiljuti ei saanud kasutada, digital näeb, õppis sest Venemaal poleks sellest aru saadud. No Eestis me kasutasime ikka, see oli jällegi see võimalus. Nüüd on see ka seal levinud. Nii et nii üks kui teine. Aga ilmselt peab siin olema mingi mõõdutunne. Ja praegu me ei saa öelda, et me räägime sellises keeles, millest ema venelased aru ei saa, seda pole veel juhtunud. Küllaltki palju konverentsidel ja esineme seal. Noh, hea küll, Me oleme filoloogid ja keeleteadlikud kasutajaid. Mis puutub nüüd keele õpetamist on õnneks olemas ka ja muidugi ka eelkõige minu kolleegide kihutust tõttu natuke on olemas niisugune gümnaasiumis niisugune kursus nagu keel, kultuur, ühiskond, ka vene gümnaasiumis, kus räägitakse keelest, kus räägitakse ka meie Eestis eksisteerimast vene keelest. Meie kõnest püüame siiski sellest rääkida väga palju. Aga kooliõpetajad on tundnud selle asja vastu huvi. Ka keele emakeelepäeval korraldatakse neid üritusi või on ka näiteks Tartu Annelinna gümnaasiumis on tehtud niisuguseid teadus populaarne Vardeadus päevi. Oleme seal esinenud, rääkinud ka keelest. Mulle tundub, et see asi ei ole hull. Raadio neli on väga palju tellinud meilt näiteks noh, iga umbes viia seda tagant on tellinud meilt nende venekeelsete saadete kuulamist ja hindamist mitte ainult sisu, vaid ka just vormi poolest sellest, missugune on see vene keel. Ja mulle tundub, et see meie kuulamine on ka natuke vilja kandnud, tõesti, nende keel on päris hea. ETV pluss kus on ametis meie endised tudengid, väga paljud on ka päris korralik Vene keel. Nii et asi väga lootusetu ei ole, aga, aga muidugi siin on oma huvitavaid ise pärasusi huvitavaid jooni, mõned neist ei ole üldse Downitavad ja me võime rääkida ka niisugusest omapärasest diasporaa dis kursusest, mis väljendub ka keeles, kus oma eripära veel peale selle, millest ma juba rääkinud, valed, need, mis on ka omapärane. Eestivenelaste emakeelest rääkida Tartu Ülikooli emeriitprofessor Irina külmoja ja nädala pärast kolmandas saates räägime samal teemal veel juttu tuleb lähemalt sellest, kas ja kui kiiresti jõuavad muutused Venemaa vene keelest eesti vene keelde ja ka sellest, kas ja kui palju tegeletakse Eestis vene keelega teaduslikul tasemel. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast.