Eestlased laias maailmas ja nüüd õige kaugel laias maailmas. Eestlased, Argentiinas, Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson räägib esimeses saates vana eestlastest ehk neist, kes Argentiinasse rändasid ligi 100 aastat tagasi või isegi veelgi varem. Saate toimetaja Piret Kriivan. Argentiina, mida kujutas endast Argentiina siis, kui esimesed eestlased sinna võisid jõuda? Jah, me väga täpselt ei tea, millal esimene eestlane sinna jõudis, aga see võis olla kuskil 19. sajandi ikkagi teisel poolel. Aga natukene jah, võib-olla sellest kontekstist, missugune see Lõuna-Ameerika kuvand üldse oli ja kuidas kuidas sinna valget jõudsid ja kuidas temast sai selline kolonisatsiooni maa, et see meile tuttav väljend L Dorado, mis on kulla ja õnnemaa sümboliks või selliseks sünonüümiks, et see pärineb Lõuna-Ameerikast ja oli ju ettekujutus sellest, kuidas kuskil Lõuna-Ameerikas on üks, üks, üks üks riik või kant, kus on noh, tohutult kulda ja siis nende kuldne kuningas ja vastas ka tõele peru puhul ja siis Boliivia. Et aga Eldur Aadot otsiti tegelikult ka siis tõesti sealt lõuna poolt nendest teistest piirkondadest. Sumbus jõudis Ameerikasse, siis ta ju arvas, et ta jõudis Aasiasse, aga piltlikult öeldes nii-öelda paradiis, eesõue, sest see, kuidas ta kirjutab ka sellest kandist, noh tõesti need on sellised paradiis, Likud pildid, mida ta maalib ja või Amerigowesputšigute 1500 umbes jõudis ekvaatori piirkonda, siis ta ka räägib sellest kandist kui maapealsest paradiisist. Ja eelkõige siis kliima pärast, Nende viljad nende õite pärast, mis lõhn, aga nii nagu paradiis lõhnama peaks. Ja siis näiteks seitsmeteistkümnendal sajandil oli üks autor, kes identifitseeris Lõuna-Ameerika jõgesid noh, läbi piibli tähendab, et need eedeni aiast lähtuvad jõed, et arvas tema olevat Lõuna-Ameerikas ja näiteks siis reedeni aiast lähtuv jõgi, Frat oli tema jaoks Orinooko, siis siis Kiisoni jõgi oli Amazonas ja, ja siis piisoni jõgi oli riiuliplaat, on see viimane, on siis see, mis ka tuleb põhjast lõunasse ja suubub Buenos Airese juures Atlandi ookeani. NIMI Rio de la Platamistele ju anti, eks see oli ka ajendatud ikkagi nendest soovunelmatest, et eks hõbeda jõgi, eks ole, et seal kuskil peab olema suuri rikkusi. Aga Argentiina rannikule otseselt jõuti jällegi näoliselt, aga üsna tõenäoliselt 1516. aastal ja eesmärgiks ei olnud mitte see kant, vaid otsiti ju ikkagi läbipääs vaiksele ookeanile, kus olid vürtsisaared ja eesmärk oli ikkagi jõuda sinna ka ühtlasi siis kaardistati ka Argentiina rannikut ja magaljaš, kes 1520. aastal Argentiina rannikut mööda sõitis, ta ju jõudiski, tähendab ümber Argentiina ja, ja siis selts, modelleshi väin ja ühtlasi siis ka tule maale anti nimi tähendab tulema, Nad sõitsid mööda rannikut, nägid seal lõksu, käid väidetavalt ja siis kuidas siis anti sellele kõndile nimi. Aga Argentiina nimi ka, eks ole, Argentiina vargentum, ütlesin siis ka hõbe. Ja see kõik sai nagu tõuk sellest, et levisid kuuldused kuskil sisemuses allolevast hõbeda mäestikust ja siis korraldati mitmeid ekspeditsioone ka nüüd sinna Argentiina sisemaale ja sealt edasi muidugi Boliivia Peruu, eks ole, ja kui poliivest lõpuks, ega need suured lõpeta. Maardlad leiti ja, ja sinna kaevandused tehti, aga, aga nimi jäi siis ka sellele kandile, mis nüüd on Argentiina? Argentiina hala oli pikka aega Peruu asekuningriigi nii-öelda suhteliselt tühi ääremaa. Et kuna seal midagi suurt nagu leida ei olnud, ei olnud seal ka väga palju inimesi, keda tsiteerida siis ta arenes suhteliselt aeglaselt, koloniaalperioodi lõpuks oli siis 18 sajandi lõpuks oli Argentiina selle suure territooriumi kohta ainult mingi 50000 elanikku. Ja 1776. aastal jõutud nüüd Riio del aplate asekuningriigi loomiseni, tähendab, see eraldati nüüd Peruu asekuningriigist, aga selle uue asekuningriigi elu ikka väga pikk ei olnud, sest juba 1810. aastal Jörgen Tiina iseseisvus kõik need vabastusliikumised suuresti just Argentiinast alguse said Lõuna-Ameerika ju hispaaniakeelsed piirkonnad, iseseisvus, et 19. sajandi algupoolel. Ja see piirkond siis tõesti nüüd sai noh, esialgu siis tõesti olid seal veel Paraguay Uruguay osa, need eraldusid ka veel sellest Argentiinast, nii et selle sellistes piirides, nagu me teda tänapäeval teame, umbkaudu sellistes piirides oli ta siis aastal 1825 ja siis hakkas ta kandma seda nime need Argentiina. Ja siis juba kahekümnendatel aastatel alustati ka kohe selle maa nii-öelda koloniseerimise propagandat Euroopas, tähendab et kuna elanikkond oli väike perspektiivi seal iseenesest ju oli, et suured pampaalad, kus oleks saanud karja pidada ja siis tõesti nüüd ka 19. sajandi juba esimesel poolel tulid näiteks inglasi, prantslasi, sakslasi ja tänase päevani on seal Argentiina lõunaosa Patagoonia piirkonnas on tõesti tohutult suured, sellised noh, tänapäeval muidugi hispaaniakeelsed, aga omal ajal pigem Põhja-Euroopas või Lääne-Euroopa taustaga piirkonnad ja saksa külaside linn, Paril, otse linn näiteks ka, mis on nüüd umbes 2000 kilomeetrit Buenos Aireses, seal on mõned eestlased ka, ma seal käisin, et arhitektuurile meenutab ta ikkagi panud pigem kas saksa või Šveitsi linn. Ja asja saab ajada saksa keeles poodides ja nii edasi, et seal on olnud tõesti mitte ainult hispaaniakeelsed, see, et ta nüüd on hispaaniakeelne, eks tuleneb Argentiina tsen koloniaalne taust ja ja 19. sajandi lõpus ja 20. alguses ikkagi Itaaliast ja Hispaaniast peamiselt kulanisatsioon, tulisid massiline immigratsioon. Noh, tõesti 1869 näiteks oli Argentiinas kõigest 1,7 miljonit elanikku, aga 1930. aastal juba 12 miljonit. Ja eks euroopoligi legi läbi demograafilist üleminekut 19. sajandi keskel ja siis tohutu immigratsioon üle mere maadesse ja siis ühtlasi ka Lõuna-Ameerikasse umbes 20 protsenti kogu sellest umbes 50-st miljonist inimesest kes Lõuna-Ameerikasse Argentiina oli üks olulisemaid seal. Esimesed eestlased otsisid ka paradiisi. Ja kes seda teab, et mida nemad sealt otsisid ja kes nad üldse olid, et siin on pikka aega peetud esimeseks eestlaseks Argentiinas ühte meest nimega Hans kraanist, kes 1912 jõudis Buenos Airesesse on teada, et ta juba kolmeteistaastaselt Ta oli kodust lahkunud, oli kõigepealt Peterburis ja siis Londonis jõudis põnes Airesesse alustas rätsepa õpipoisina ja Buenos Aireses jõudis suurärimeheks, tal oli seal kahekümnendatel aastatel üks väidetavalt siis kümnekorruseline maja. Ja ta suri Buenos Aireses alles 56. aastal ka mehena, see oli selline noh, tohutu edulugu muidugi, aga, aga kindlasti ei olnud ta esimene eestlane, kes Argentiinasse jõudis, et on teada näiteks, kuidas 1888. aastal jõudis Buenos Airesesse mees nimega Tõnis Sepp tegi sel ajal ka koostööd või kaastööd siis ajakirjale Linda ja seal ilmus temalt mitmeid kirjatükke ka juba selsamal aastal esimene kiri, mis ta sealt saatis kirjeldab ta Buenos Airese. Aga siis mainib ühtlasi, et ei ole ta veel ühtegi eestlast seal kohanud. Ja siis, paar kuud hiljem kirjutab ta uuesti ja siis juba on ta kohtunud seal ühe eestlasega, kelle nimi oli Jaak Jänes, kes jõudis paar aastat varem, tähendab Buenos Aires ilmselt siis kuskil 1886. Ja oli see oleks juba abiellunud koha peal ja tal oli väike väike laps, poeg ja Tõnis Sepp kirjeldab seda, kui, kui indiaanlase verega last nüüd tõele vastab. Ei tea, sest sest piltide järgi võiks arvates võib-olla olid, et kas hispaania juurtega või abikaasad. Igatahes oli Jaak Jänes seal juba Enn Tõnisseppa. Ta oli olnud seal restorani kokk ja hiljem hakkas pidama vanakraamikauplust. Ja siis, kui Tõnis Sepp sinna jõudis siis õige pea, Jaak Jänes kolis hoopiski härra koisse, hakkas seal kohvipuuistandustes tegutsema ja ja kirjutas ka tonist sepale, kuidas seal on väga kuum ja maa putukad, kirbud, kes seal kiusavad ja elu üsna keeruliseks teevad, hiljem väga palju me enam ei tea, mis Jakenesest sai. Aga Tõnis Sepp ise oli muidugi väga huvitav tegelane, et temast ka natukene tema. Kui ta nüüd Buenos Airesesse jõudis ja kui Jaak Jänes hakkas sealt ära minema, siis ta ostis selle vanakraamikaupluse endale, pidas seda seal natuke aega aga talle ikkagi väga meeldinud ja siis aastal 1890 lahkus et minna Põhja-Ameerikasse varajaidel kõik sinna esialgu maha läks põhja Ameerikasse. Ta sõitis ka, kuidas ta läks sealt läbi Argentiina ja üle andide ja ja siis kuidas ta siis Tšiilis, Valparaiiso sadamast, kas sõitma siis Põhja-Ameerikasse ja kui ta jõudis metsikusse läände, siis võitlustes, milles ta osalesime taanlastega, kuidas kirjeldab selliste lahingut, kuidas seal väga äge lahing kuidas see lahing väga kiiresti, sest indiaanlastel sai laskemoon otsa. Ja siis ta oli mõnda aega Põhja-Ameerikas ja tuli uuesti Argentiinasse tagasi selle mõttega, et müüb oma kinnisvarad seal maha ja kolibki Põhja-Ameerikasse, aga siis, kui ta jõudis uuesti Argentiinasse, siis jõudis tema kõrvu kuuldus Patagoonias avastatud kullast. Ja kohe tekkis seal uus mõte, siis ta ostis endale laeva peal, kas meeskonna laevale pani veel nimeks Maret oma ema järgi. Ja 1892. aastal hakkasid nad purjetama lõugama spatagooniasse tee peal tabas neid torm. Ja tagatipuks veel tema meeskond võeti kinni siis, kui nad olid rannikule läinud vett. Kim olid siis möödaminnes kõhe ühest karjast veel lamba ära võtnud, mille peale need meeskonnaliikmed võeti kinni selleks indiaanlaste grupp, kes seal siis neid lambaid pidas. Tõnis Sepp läks neid sinna päästma. Meeskond küll õnnestus siis vabastada, meeskond läks minema lihtsalt Tõnise sinna maha ja siis jäi Tõnis mõneks ajaks sinna taanlaste juurde ja ta kirjeldab seda väga etnograafiliselt huvitavalt seda elu, mis ta siis elas nende indiaanlastega. Ta pälvis seal kohe õige ruttu hea sureb autoriteedid valmistas neile rõivaid ja oli väga osav kütt väidetavalt. Ja siis, kui Nende indiaanlaste pealik otsustas Talle pakkuda oma tütart naiseks, siis Tõnisele aitas. Ja siis kuidas ta kirjutab, et ei arva mina, et mina peaksin siin kogu oma elu lamba karjusena veetma ja siis kirjutas, tal olid need Linda numbrid kaasas ja siis kirjutas Linda numbri serva peale oma lahkumise teate, indiaanlased muidugi sellest aru ei saanud sinna, et juhuks kui äkki mõni valge inimene kunagi tuleb, et siis näevad. Ja siis ta põgenes, sealt läks rannikule, varsti jõudis laeva peale ja siis selle laevaga ka, sai ta nüüd tsivilisatsiooni tagasi. Tema elu oli muidugi väga põnev ka nüüd enne noh, üldse, kuidas ta Argentiinasse tuli ta kõigepealt, nagu ta kirjutab Ida-Indiast ja siis kuidas ta siis mingiks ajaks jõudis ta nüüd jällegi Põhja-Ameerikasse, seal oli täis, kusjuures näiteks kirjeldabki Eskimaid väga huvitavalt. Ja siis kahekümnendatel seal olid natuke aega jälle Eestis ja siis kuskil mõni aeg hiljem kuskil aastal 30, siis oli ta juba 69 aastane mees kolistab jällegi Los Angelesse. Nii et vaikselt see mees eriti kaua kuskil vastu ei pidanud. Ja nüüd kui me nüüd jõuame 20.-tesse aastatesse 1900 kahekümnendatel aastatel, Selle jõudis Argentiinasse suurem hulk eestlasi tekkis nii-öelda juba kogukond. Ja taustaks oli muidugi see, et Eestis, nii nagu mujalgi Euroopas, kus peale esimest maailmasõda oli suur majanduslik surutis ja kui Lääne-Euroopas sellest nüüd kuskil 23. aastal välja tulema, siis Eestisse see surutise tipp jõudis, just nimelt 23. aastal oli väga suur töötus, töötus kasvas ühe aastaga rohkem kui kaks korda. Siis veel 24. aasta, eks ole, kõik sellised sündmused, mis sel ajal olid detsembrimäss ja selle ajel 24. tal aastal algas suhteliselt suur väljaränne Eestist mitmel pool. Ja kui nüüd on statistikat tehtud, siis 24.-st 38. aastani Eestist lahkus 16000 inimest. Ikka Põhja-Ameerika, peamiselt Austraalia, aga uute sihtkohtadena tulid nüüd ka mäng Lõuna-Ameerika maad, eelkõige Argentiina ja Brasiilia. Ja üheks põhjuseks, miks nüüd ka sinna Lõuna Ameerikasse mindi, oli see 24. aastal. USA oli kehtestanud sisserännupiirangud nii et see suur Euroopast lähtuv põgenikega rändajate voog kandus siis ka sujuvalt. Lõuna-Ameerika Poola. Argentiina puhul peab küll ütlema seda, et see ei olnud mingisugune suvaline kolgas sel ajal, vaid enne teist maailmasõda oli Argentiina maailma 10 rikkama riigi hulgas. Ja kui nüüd ka vaadata, et Buenos Aires ise, eks ole, seda on nimetatud ka lõunapoolkera New Yorkiks omal ajal ja või siis ka lõuna-Lõuna-Ameerika Pariisiks. Esimese puhul siis just see, et ta oli siin majanduslik tsentrum ja teise puhul siis ta oli kultuuriline keskus. Tiinal oli, millega meelitada? Ja kindlasti jah, ja kuna tõesti tehti ka väga suurt propagandat Euroopas, et seda seda maad jätkuvalt ikkagi asustada, siis siis oli neid tulijaid päris palju. Eestlaste puhul peab ütlema jah, et see, kui 24. aastal esimene grupp tuli seal üks, 50 60 inimest, siis umbes sellises hulgas ka järgnevatel aastatel, nii et kolmekümnendatel oli oli seal umbes 350 400 eestlast. Juba kolmekümnendatel küll enam juurde eriti ei tulnud, pigem lahkuda tagasi sellepärast et 30.-te alguses tabas Argentiina majanduskriis. Ja siis suur osa neist eestlastest läks ka Eestisse tagasi ja, ja, või, või siis ka mujale. Võib-olla ka mõnedest persoonidest, võib-olla ka sellistest, kes Eesti kultuuriloos on rolli mänginud näiteks Mihkel Lüdig, heliloojad, kes, eks ta oli ju enne ka olnud Eestist ära, ta oli Peterburis tegutsenud ja ja siis 25. aastal tulid Argentiinasse, miks ta Argentiinasse tuli, ega muud ei tea, kui kuskil oli kirjas, et ta pettus Eestis, mis selle pettumusetel põhjustas, ei oska arvata. Aga igatahes tegutses ta seal ühe saksa koori juures, oli selle koori juhataja? Sakslasi on ju Argentiinas ikkagi palju ja siis ka väga paljud eestlased leidsid ka töö just sakslaste juures, seal oli suus ja siis kõigepealt oli sakslaste juures hea lihtne tööd saada ja tema samamoodi, aga siis ühtlasi ka tõesti oli ta üsna aktiivselt tegeleb nende Eesti Eesti seltsi või ütleme, selle eestlaskonna organiseerimisel. Sairesest veel Mihkel Lüdigi enda ka kirjavahetusest tuleb see välja, ta siin Eestisse saatis kirju ja siis ta kirjeldab seda Buenos Aires ka nüüd täiesti positiivsest küljest, just nagu sind, noh, tohutult suur sel ajal, kolm miljonit inimest oli seal ja ja siis noh, on teada, kuidas seal näiteks enne esimest maailmasõda oli seal juba suuremaid, kui kolmekorruselisi maju oli seal umbes 400 ei olnud mingisugune kolgas tohutud paleed ja ja siis monumendina eelkõige just võimalikud monumendid vabastusperioodi nii-öelda äramärkimiseks, kõik need san martiini monument Lõuna-Ameerika praktiliselt täis, aga kuna see on Martini, see oli pärit Argentiinast, siis seal on neid eriti palju. Aga siis jah, et noh, näiteks 1897 oli seal juba elektritramm, 1913 oli seal juba metroo. Ja 1908 näiteks taasavati ooperiteater koloonias enne maailma tähtsusega ikkagi asutus, kus natuke aega tegutsenud või siis sellise tulekahju ja siis pärast oli tükk aega kinnitatakse, kaheksa, avati ta uuesti. Ja noh, ilmselt jah, eks ta oli sel ajal ikkagi lõunapoolkera kõige tähtsam, selline kultuuri noh ütleme kants ja sinna euroop past Põhja-Ameerikast väga palju artiste kutsuti tänu sellele ka, et see oli lõunapoolkera, selle põhjapoolkeral, oli, oli nagu hooaja ühel ajal ja lõuna pool kirjandusest, teisel ajal ja siis need artistid jah, esinesid siis nii-öelda vabal ajal siis ka seal Lõuna-Ameerikas. Selles ooperiteatris kolonn. Eestlased läksid ikka põhiliselt siis Buenos Airesesse mitte üle Argentiina laiali, vaid ikka pealinna. Argentiina on alati tahtnud ikkagi asustada eelkõige maapiirkondi aga tal ei ole see kunagi päriselt õnnestunud. Enamasti koonduvad inimesed ikkagi Buenos Airesesse, seal on olnud mingeid perioode, kus nad on nagu suunanud niimoodi käsu korras maapiirkondadesse, aga varem või hiljem ikkagi enamus koondub ikkagi Buenos Airesesse. Ja siis ka eestlastega oli sama lugu, et ega nad väga kaua kuskil maal ei peatunud. Et sellega seoses võiks rääkida Gita ühest mehest nimega Raimond Põder kes oli Eestis olnud päris lootustandev jalgpallur, et ta oli Eesti koondis 20.-te aastate alguses mänginud aga siis 1925. aastal asustada Brasiiliasse, nii nagu väga paljud sel ajal noh, kohviistandused, mis olid Brasiilias ja siis läksid paljud sinna ka tööle. Raimond põder on avaldanud hiljem aastal 1966, olles kirjastuses Orto raamatu. Õnne peab olema ja see on selline jah, autobiograafiline romaan sellest, kuidas ta jõudis Lõuna-Ameerikasse ja ka esitatud väga sellise eduloona ja ka. Aga jah, et kõigepealt olid Brasiilias natukene aega. Seal talle väga ei meeldinud. Muide ta Brasiiliasse jõudis koos poksi Erwin Klausner ikkagi sellega hiljem oli tuntud. Ta oli üle Lõuna-Ameerika tuntud poksija. Aga jah, et Raymond põder väga kaua seal vastu ei pidanud, Brasiilias oli tema jaoks liiga liiga liiga palav ja metsik, nagu ta kirjutab, et siis kui ta sealt lahkus, et Jumalaga, Suur Brasiilia olid mulle pisut vastumeelne, kuum, metsik, tüütav. Ja siis läks ta edasi Buenos Airesesse, nii nagu tegelikult väga paljud tol ajal, et ta oli seal Sao Paulos, alguses, aga siis läks edasi Argentiinasse ja kuna see on nüüd natukene lõuna pool ja natukene jahedam, siis ta tundis, et ta just kui jõudis juba peaaegu et koju, et see kliima oli hoopiski vastuvõetav on talle. Ja siis see romaan lähebki nüüd edasi sellega, kuidas ta veedab oma aega siis kõigepealt Buenos Aireses, tutvub seal ühe kohaliku kaunitariga, töötab siin ja seal ja siis, kui läheb selle kaunitariga tülli, siis läheb mööda. Argentiina reisimees on põhiliselt maapiirkondadesse, kirjeldab jällegi väga-väga huvitavalt Argentiina külaelu. Kogu see tema lugu meenutab natukene kaudsemalt romaani ja Argentiinas on üks, üks kirjanik Ricardo Guyraldes, kes tõenäoliselt on natukene võrreldavad, meil võib olla kas Tammsaarega või midagi hästi olulist nende identiteedi jaoks. Tema raamat Donsekundo sombra. Kuskil siis peategelane rändab mööda neid pumpasid ja siis noh, kõik need kõik need metsikud askeldused, mis seal pumbas toimuvad võitlused ja, ja, ja siis karjuse elu ja naised ja Raimond põdraraamat on kuidagi väga sarnane sellele, et kas ta oli nüüd seda lugenud või see lihtsalt see, see materjal tuli talle samamoodi kätte, nii et ta kirjeldab umbes samamoodi. Ja siis, kui ta nüüd selle rännaku lõpetab, jõuab ta tagasi Buenos Airesesse, seal lepid selle kaunitariga ja elu on ilus, tähendab, et selle oma romaan selle koha pealt lõpeb Raymond põdralt, kuigi Raamat ilmus 66, aga, aga käsikiri on jõudnud Eestisse juba kuskil seal kolmekümnendatel aastatel. Siin päeviku käsikiri ja näha, kuidas ta on selle romaani tegelikult no peaaegu sellest käsikirjast ümber kirjutanud, selle nimed muudetud natukene Belletristlikumaks muudetud seda kõike. Aga jah, need on nagu hea kõrvutada. Ja see raamat jätab nüüd tõesti mulje, on nagu hea näide või tempel sellest, kuidas kuidas inimene jõuab Lõuna-Ameerikasse, kuidas kõik läheb korda, tähendab kõik tõeline edulugu. Aga siis kolmekümnendatel kuskil 35, kuus seitse sedasama Raimond põder, ta oli üsna vilgas ka Eesti ajalehtedele kaastööd tegi. Ja siis ta kurdab üsna tihti, et kohalike inimestega kontakti leidmine on raske. Et võivad küll niimoodi pealiskaudselt sinuga suhelda ka ligi ei lasta ja ta tundis ennast seal ilmselt juba ka isoleerituna või vähemalt nendest kirjeldustest jääb see mulje ja siis ma nüüd ka seal Argentiinasse olen kohanud inimest, kes kes teda mäletab, sellest ajast tähendab üks, üks vanem naine, kes nüüd on juba auväärses eas, aga sel ajal olid umbes kümneaastane tüdruk ja siis kodus käis remont põder üsna tihti. Ja siis mingil hetkel kadus ta ära niimoodi, et ta isegi selle eestlaskonnaga väidetavalt siis hiljem enam eriti ei suhelnud ja ega ei teagi, mis ta siis tegi peale sõja näiteks, et Omaani ta kirjutas, avaldas aga, et, et eestlased temast rohkem ei tea, kuskil 30.-te lõpus ta suhtles, hiljem kadus ära. Nii et jällegi üks selline mõistatus. Aga tema kadus küll ära ja natuke hiljem, aga kas kahekümnendatel kolmekümnendatel, eestlased elasid nagu ühist elu ka Argentiinas? Ja ja seal oli, tekkis ju, selts, on niimoodi, et juba 24. sel aastal, kui esimene suurem grupp sinna jõudis, kohe tehti ka Eesti selts, nii et saigi nimeks Argentiina Eesti seltsi nagu eestlastele ilmselt ikkagi tüüpiline mitmel pool, et ühest seltsist piisanud, et tehti kohe teine ka selle nimi oli Argentiina Eesti koloonia. Ja noh, ma olen nende mõlema seltsi protokolliraamatuid läbi töötanud ja siis tulebki sealt, kuidas nad on alguses olnud hästi aktiivsed ja siis mingi aja pärast hakkab see elukene kuigi maha käima. Ja siis, kui Mihkel Lüdig just 26 oli seal ja tema tegi ettepaneku need kaks seltsi liita ja siis liidetigi tekkis eesti seltsi ühendus või no ütleme niimoodi, et need otseselt ametlikult liitunud Estonia ei olnud selle liitmisega nõusid, osa nende liikmeid läks siis üle ja siis Eesti koloonia lihtsalt hääbus pikapeale. Aga nüüd ka see eesti seltsiühendusega kaua ei tegutsenud. Lüütika oli seal mõnda aega esimees isegi, aga varsti Eestisse tagasi. Ja siis 28. aastal puhkes selles selles uues seltsis mingisugune noorte mäss. Noored ei olnud rahul sellega, mis annab, teevad ja ja nad moodustasid omaette Organisatsiooni Ülemaalise Eesti noorteühingu Argentiina organisatsioonis pika nimega organisatsioon. Ja siis jällegi need need kaks seltsi siis tegutsesid kuidagi paralleelselt, kogu aeg tuli ju Eestist värsket verd, mina olen nii, et seal oli üsna aktiivne tegutsemine paralleelselt Nad pidasid oma pidusid ja tähtpäevi tähistasid. Aga siis jah, nagu ma enne ütlesin ka, et 30. 31. aastal oli Argentiinas majanduskriis, suur osa eestlasi tuli Eestisse tagasi ja väga paljud läksid Buenos Aireses ära kuskil maapiirkondadesse tööd otsima. Selle, nii et nii et põlisAireses ka need seltsielu hakkas alla käima noh, väidetavalt siis umbes 40 protsenti plania sääres eestlastest olid töötud sel ajal ja ja siis kuidas Eestist koguti raha, et neid inimesi Eestisse tuua. See oli üldse keeruline aeg, tähendab, oli üks president 30. aastal seal kukutatud ja siis kogu see 30.-te periood oli, oli ka poliitiliselt natuke keeruline või noh, et seal olid poliitilised vabadused, olid piiratud sisse rändu, sel ajal väga hoolikalt jälgida, kontrolliti filtreid olid igasugused ja sinna väga ei tulnud ka rahvas sellel juurde. Nii et see mõjus kõik eestiseltsidel ja nende tegevus kiratses. Ja siis uuesti, siis ühinesid need kaks seltsi aastal 1934 selle uue organisatsiooni nimeks selts Estonia ja selle nime all ta nüüd tegutses ka järgnevatel kümnenditel enam mingisuguseid lähenemisi ei toimunud ja see tegutses veel siin kuni hiljutise ajani. Seltsielu kõrval võib-olla kolmekümnendatel peaks rääkima natukene ka konsulaarsuhetest Eestiga, et kui Rio de Janeiros Brasiilias oli konsuliks mees nimega Rudolf ise. Ma pidin nüüd ka haldama seda argentiina osa ja see käis talle selgelt üle jõu, nagu ta kirjutab, et vahemaad on tohutult suured ja et seda on natukene liiga palju. Tema jaoks. Ta käis küll üsna tihti, pannes Aireses aga aga jah, et, et tema ei jõua. Ja siis kuna ka Argentiina eestlaskond tahtis sellel ajal just kas keegi, kes oleks nüüd ka Buenos Aireses siis 34. aastal määrati Wabariigi ametlikuks konsuliks üks mees, endine Eesti vabariigi Lissaboni saatkonna sekretär Theodor Gutma. Ja temast on teada see, et ta oli väga aktiivne eesti seltsi tegevuses, et ta kogu aeg korraldas seal mingisuguseid asju. Väga hästi, sulandus sellesse Eesti Eesti seltskonda. Siis, kui nüüd 30.-test veel rääkida, siis näiteks 30-ga kuuendal aastal käis Argentiinas kirjanik Johannes Semper. Nimelt toimus sel aastal PEN-klubi 14. kongress Buenos Aireses. Semper käis Kongressil, aga ta reisis ringi mööda, Argentiinat kirjutas Eesti ajakirjanduses ka nüüd sellest reisist reisijutte ja hiljem ilmusega eraldi raamatuna. Aga siis ta tõesti Buenos Aireses puutus kokku ka nende eestlastega, kes seal elasid ja, ja väga sellises rahvuslikus toonis kirjeldab kõike seda, mis seal nagu toimub, kuidas eestlased eesti keelt ja kultuuri on eeskujulikult säilitanud toob näiteid segaperedest, näiteks kus kus naine on eestlane ja mees siis kas näiteks sakslane, itaallane ja kuidas need mehed on siis eesti keele ära õppinud ja kodune keel on eesti keel. Ja eks see 30.-te aastate periood ühelt majanduslik poliitiline surutis, aga Argentiina valitsus sel ajal tõsiselt orgentiniseeris nii-öelda seda maad, et ta oli väga palju igasuguseid vähemusrahvusi, et moodustab või tekitada Argentiina rahvus ja seda forsseeriti eelkõige läbi koolihariduse ja nii edasi, et selles mõttes, kui nüüd eestlasi Johannes Semper siin kuidagi eeskujulikult eeskujulike eestlastena näitab, siis ilmselt oli see ikkagi ka saavutus. Ja ta käis Buenos Airesesse. See on üks eeslinn nimega visabasesteer, kus on, nad on algselt saksa saksa selline koloonia olnud ja sel ajal seal olidki põhiliselt sakslased ja eestlased, kes olid sinna läinud põhiliselt ikkagi sakslaste juurde tööle. Aga siis ostsin endale sinna maju niimoodi, et seal oli tänavate viisi, oli eestlasi ja siis Semper ka kirjeldab, kuidas siis tänava peal Eesti lapsi mängimas eesti keeles suhtlemas ja ja inimesi käimas ringi ja räägib ka mõningatest inimestest. Räägib seal näiteks ühest, ühest Juhan Rovenist, kes kes seal viisabasesteeris pidas. Nööpnõelavabrikut, eestlased kutsusid teda nõela kuningaks, noh, tal oli see, see, see ei ole mingi väga suur vabrik, seal oli põhiliselt perefirma ja, ja siis üks väidetavalt oli ta siis üks üks töötaja seal ka mujalt palgatud, aga aga kuidas, kuidas ta vaatamata kõigele tähendab, kuidas suured vabrikud üritasid teda seal välja süüa ka tema ikkagi peab vastu ja et noh, jällegi Semper näitab seda nagu sellise sellise eestluse eesti jonni näitena esitab Roventroveneli tema järglased elavad seal visalt basesteeris tänases päevani, et seal nüüd kui nüüd järgnenudki kümnenditel, eestlased on sealt linnaosast kolinud enamasti ära kuskile mujale. No paljud on ka välja rännanud Põhja-Ameerikasse näiteks et siis mõned pered eestlasi sinna jäänud ja üks on siis just ruuvenite perekond ja siis tema üks tütar näiteks veel seal ja siis teise tütre tütar kes on üks nooremaid, kes oli eesti keelt, räägib umbes 50 aastane, nii et et see perekond on tõesti väga hästi oma eesti juuri alal hoidnud ja seda, seda eesti identity Teet, et tegelikult ega need, keda nüüd tagantjärele niinimetatud vanadeks eestlasteks, kes enne teist maailmasõda tulid, et et nendest üldiselt enam. No üldiselt ikkagi jah, et et nad on ikkagi juba argentiinlased, enamasti nende järglased. Kolmekümnendatel oli siis Argentiinas väga raske eestlaseks jääda. Lihtsalt raske. Näiteks oli neid muidugi seal suhteliselt ikkagi palju ja küllap see neil ikkagi ka õnnestus, kuigi nüüd tõesti Sargentoniseerimine toimus, aga tead, et ikkagi tegutsesid veel ka näiteks saksa koolid. Ja mõned eestlased ka panid oma lapsed saksa koolidesse, see oli veel ka näiteks pärast teist maailmasõda, kui tulid sinna sõjapõgenikud. Need, see on nii ja naa, eks, et noh, et hea küll, et kooliprogrammides üritati seda kõike teha, aga samas oli ka mingisuguseid muid võimalusi. Ja see, et noh, et nad need saksa koolides õppisid üldse, nagu on ka see, kuidas eestlased ja sakslased on Argentiinas ikkagi vägagi kokku hoidnud, tähendab, või ütleme, niimoodi eestlased on hoidnud sakslaste poole, eks, et kuna see on hästi suur kogukond ja siis nad on seal, et seal on mitmeid segaperesid ja siis mõned ka, kes räägivad kodus on saksa keel, on kodune keel, et nüüd kui nüüd rääkida nendest, kes pärast sõja tulid, et seal ikka jätkus selline kultuuriline lähedus ikkagi sakslastega. Ka Argentiinas pole siis seda olnud, mis väga paljudes teistes riikides on need eestlased. Kui nad hulgakaupa lähevad, siis peale seltside kõrvale tekib kohe ka koolid, näiteks hakatakse lastele püüdma eestikeelset haridust andma. Nad üritasid küll seal oli kolmekümnendatel juttu sellest, et luua mingisugused ka jah, mitteametlikult, aga noh, et neid pühapäevakool ja näiteks, aga ei, nad ei jõudnud nii kaugele. Ja ka noh, võib, mitmel pool on ikkagi peale sõja on loodud ka Eesti kirikuid, näiteks, et selleni nad ikkagi seal ei jõudnud ja vähemalt sel ajal veel mitte. Ja siis muidugi jah, eks tuli ju peale ka see aeg, kus kus Eesti okupeeriti Nõukogude liidu poolt ja siis pärast seda, kuna Argentiina oli üks nendest. Jah, oligi vist ainus Lõuna-Ameerika riikides seda okupatsiooni tunnustas ja selle tõttu ei olnud ka näiteks sellel konsolideerivam pärast seal võimalik tegutseda, nii et konsulaat pandi kinni. Teotter Gutman jäi küll sinna elama, nii et noh, ta oli seal ka veel järgnevatel kümnenditel siis aga aga siis enam mitteametlikult Eesti esindajana. Ja eks see oli üldises eesti diasporaa ju sel ajal jah, et siis kui oli ju näiteks Eestis Välis-Eesti ühing, mis koordineeris, ja ajakirjad, kus valgustati eesti diasporaa tegemisi. See ühing pandi ka 40. aastal kinni ja siis need võimalused kadusid ära. Aga eestlased hoidsid sakslaste poole, aga päris ei saksastunud või juhtusse. Ma ütlesin ka, et kui kodune keel on saksa keel siin mõnedes peredes, siis need nende lapsed on jah, eesti keelt ei oska, saksa keelt räägivad ja selle eestlusega ongi seal nagu see lugu, et et väga palju ikkagi segaperesid ja siis, kui sul on näiteks tõesti neli vanavanemat näiteks kõik erinevast rahvusest, siis ega sul ennast eestlaseks pidada ei ole ka nüüd väga palju põhjust, eks sa võid siiski olla midagi muud. Kuidas eestlased, Argentiinas usuliselt kodunesid ja kohanesid, kas nad juba seal kahekümnendatel kolmekümnendatel loodi oma kogudus hakati koos käima, ehitati kirik. Ei olnud seal esimesed vanade eestlaste puhul, et seda kirikut ei olnud jah, et see ikkagi põhiliselt need, kas, kui pagulased tulid sinna pärast teist maailmasõda, siis esialgu seal isegi adventistid, baptistide kogudused, aga luteri kogudus loodi 57. aastal ja see on sellest jah, võib-olla natukene võiks rääkida pikemalt, et see oli, kui see kogudus jah, loodi siis kutsuti sinna õpetajaks Karl laante, ta jõudis ka need pärast, üheksakümnendatel jõudis ta nüüd Eestisse ringiga. Omal ajal ju tegutses ka näiteks Ameerika hääles Ameerikas, aga siis USA-s. Aga siis, kuidas ta näiteks jah, siis 57. aastal läks Argentiina kogudust juhtima ja ja nüüd need sidemed olid just USA-st reformatsiooni, kiriku mõttega ja siis nendelt saadi rahasid siis õnnestus Ta üks krunt, pane Sairesed eeslinna vis seentele ope siis väga eksklusiivses piirkonda kõrval on kohe presidendipalee või presidendi residents, eks ole, mis seal jah, ma tean parki moodi linnaosas suhteliselt äärelinn ja siis 61. kas tal ehitati või sel aastal valmis sinna kirik eestlast, noh, see oli esialgu jah, eestlaste kirik puhtalt, aga aga ametlikult kandiste nimes reformatsiooni kirik. Ja seal oli jah eesti kogudus, aga siis see eesti õpetaja, kes seal siis teenis ühtlasi siis hooldus ka näiteks Kollo Eesti koguduste ja korra aastas keskelt näiteks Rio de Janeiros, et see suur suur selline teenimispiirkond. Need õpetajad vahetasid seal maantee oli seal mõnda aega ka siis näiteks Tõnis Nõmmik, kes oli seal 67.-st 70. aastani, Tõnis Nõmmik ju ka pärast Eesti taasiseseisvumist jõudis Eestisse ja ta oli Eesti kaitseväe peakaplan teenis mõnda aega seal ja siis neid oli, jah, need pastorid oli seal rohkem. Ja näiteks 96. aastal sai siis pastoriks nelgi särgava, kes oli ise sealt Argentiinast pärit ja ta oli lõpetanud Kanadas bioloogilise kõrgemate kaasatuse, nii et ta sai seal tema oli nüüd siis jah, eks nad olid sisuliselt jah, viimane siis eesti pastori hiljem on koguduste, tegutseb tänase päevani, aga nüüd on seal Argentiina õpetajad siis koguduses on nüüd ka ainult paar paar eestlast, kes seal veel käib, et et üldiselt on ta nüüd juba puhtalt jah. Hispaaniakeelne Need, eestlased selle kiriku ehitasid ja nendele järgnenud kümnenditel olevat olnud see kirik rahvast täis, et kirik ja, ja eesti selts tegutsesid ikka hästi paralleelselt, et kõikvõimalikud suuremad üritused peeti ikkagi kirikus vabariigi aastapäeva küüditamise aastapäeva, et kõikvõimalikud, sellised jõulud loomulikult, aga siis natuke poliitilisem kallakuga asjad ikkagi ikkagi seal kirikus tegutses näiteks naisring, eks ole, mis organiseeris igasuguseid üritusi seal ja siis selle kiriku altarile on näiteks graveeritud eesti keeles au, olgu jumalale kõrges ja see on jäänud sinna. Ja siis, kui see kunagi sinna tehti, siis, siis keegi on öelnud. Et kui meid siin enam ei ole, et siis vähemalt see eestikeelne kiri jääb siia. Ja siis üks mees, kes mulle sellest kõigest jutustas, kiskudes, kuidas ta imestas omal ajal, kuidas ta saab niimoodi öelda, et mis asja, et kuna see aeg veel tuleb, et eestlasi enam ei ole ja nüüd on sellest mõnikümmend aastat möödas ja praktiliselt seal ei ole jah, ja siis, kui ta mulle seda rääkis, et siis oli, oli kurb küll. Et noh, et jah, et see kirik tegutseb, on ka Eesti lipp on seal endiselt olemas, aga aga jah, seal vestlesin on paar inimest, kes seal käivad. Järgmises saates räägibki etnoloogiadoktor Aivar Jürgenson eestlastest Argentiinas pärast teist maailmasõda. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Argentiinasse sattus käima ka Paul Keres. Kuidas teda seal 1938. aastal maleolümpial vastu võeti, on üles kirjutanud omaaegne tuntud maletaja Johannes Türn ja seda lugu saab kuulata Eesti loo kodulehelt. Ja sealt leiate ka Artur Rinne saate sellest, kuidas argentiinlaste lemmik pango eelmise sajandi alguses Eestisse jõudis. Ühteteist meilegi tuttavat laulu võib kuulda sageli. Argentiinas kirjutab Aivar Jürgenson oma raamatus teeäärne Ameerikat. Kui me oleks selle enda omaks võtnud otse Ladina-Ameerikast, mitte sakslaste vahendusel, kes teab, millest laul siis oleks rääkinud. Aga nüüd võib laulda koos ilma staaride Luciano Pavarotti ja Enrique Iglesias ega laulu pealkiri on siia liitoliit. Pumbaabid ostmine Küloos, Liidorilindaat. Lothar.