Ma. Paan viis kodus. Ja ei tee ju. Naka kematui kudestu. Kena pühapäeva hommikut aitäh, et kuulata vikerraadiot. Ma Ma väga loodan, et see järgmine vestlus toob päeva algusesse veel rõõmsaid noote juurde. Algab jutusaade. Mul on väga väga hea meel kohtuda lauluõpetaja Ave kompas. Või laulmisõpetaja, kuidas nende kahe asjaga on. Noh, ma ütleksin, muusikaõpetaja, sest see on, see ei ole ainult laulmine, vaid see on palju asju elemente koos. Habe, see on teie sünnipäeva nädal, palju-palju õnne teile. Ja see 80 kõlab ikka väga-väga vahvalt minu arvates teie enda jaoks ole, kumb pool jääb peale? Kas rõõm antud aastatest, mida polegi, tegelikult ju vähe või siis natukene kahjutunnet sinna juurde nende aastate üle, mis, mis on läinud ja mida tagasi enam ei saa? Ei, mul ei ole kahjutunnet, sest ma olen kogu aeg tegevuses kokku aega on palju rõõmu ja noh, siis ma ei oska mõelda oma vanuse peale. Mulle tundub teile on erakordselt vedanud ja vedanud seetõttu, et suurema osa oma elust olete saanud. Ma ei taha isegi öelda, et teha tööd vaid veeta oma aega laste mudilaste keskel. See on tõesti suur rõõm, sest see on vastastikune rõõm. Lapsed annavad mulle minema. Või kui ütleks, et see on töö, siis see on väga rõõmustav. Kas teil on õrnemadki ettekujutust, kui palju on neid lapsi olnud kokku praeguseks, kellega te olete klaveri juures olnud? Lauluklassis? Ei ole, ei ole veel jõudnud kokkuvõtteid teha, olen ikka tahtnud, et panen ükskord kirja kõik neid saateid väga palju olnud, neid lapsi on väga palju. Ste esimesed lapsed tulid. 1972 73 oli esimene saade 72, nagu hakkasin õpetama. Nii et ei ole vähematki aimu ja see pole üldse tähtis, kui palju neid on olnud. Ma mõtlen oma pisikesele perele ja peab ütlema, et panevad ikkagi kannatuse proovile, väga sageli. Ei pane kannatust proovile siis, kui tore ja toetav pere su ümber on. Lapsed tulid juba väiksest saadik ju. Kuna meil olid kodus proovid, siis terve pere elas selles rütmis kaasa, kuidas lauluproovid käisid. Ja ma mäletan, kui oma lapselaps oli pisikene, siis hakkasin toore parema, ta ei olnud veel kaheaastane. Siis ta hakkas kohe teadis, et nüüd tulevad laululapsed, ütleme ikka. Maarja-Liis tuli, Maarja-Liis tuli, Kaido tuli, Kaido tuli, kogu aeg roomas seal laste ees põrandal, lapsed ei lasknud, teised lapsed laululapsed sellest ennast häirida. Aga needsamad laululapsed, kuivõrd nemad tõid aastate jooksul on proovile pannud. No seda on väga vähe olnud, sest mu lapsed on väga usinad olnud, väga rõõmsad, meil ei ole probleeme olnud vahest ainult siis tõesti, kui suured esinemised on olnud ja poisid paigal ei püsi ja noh, ütleme niimoodi ei ole õigel ajal eesriide taga. Aga noh, see gepasse juht Te tegelete lastega siiani? Jah, seda küll, aga kas seda on vaja kuidagi enda jaoks põhjendada ka või see on nii iseenesestmõistetav. Et see on rohkem sellepärast, et lapsed ei taha ära minna ja paluvad ja paluvad, et teeme tees, teeme edasi. Sellepärast võib-olla ma ise läheks ja võtaks väikse puhkuse endale. Sest päriselt puhkust ma ei, ma ei raatsi võtta sesse Niiluste. Ei oska, ei öelda, ei taha öelda lastele, kes paluvad uuesti ja uuesti. Ma ei saa, nad on ju nii armsad, tulevad ja kallistavad. Nüüd, kui ma ütlesin, et tulevast enam ei tee ja nad lihtsalt ei taha möödunud aasta saatsin, et ära need olid juba 17 aastat minu juures käinud. Tähendab, beebibeebist. Kolme nelja, viie kuue seitsmekuust alates käisid sisse dist aastat. See on üsna pikk aeg ikkagi 70.-te aastate algusest niimoodi järjepidevalt tegeleda, see tähendab, et te olete laulmise kaudu kohtunud mitme mitme põlvkonnaga. Ja ma ütleksin, et põlvkonnad on erinevad, täiesti erinevad, kui me mõtleme neid lapsi, kes käisid 70. kaheksakümnendatel või kes käivad praegu erinevust märgata, milles võib olla selles, et et sellepärast on see erinevus suurem kui vanasti, nendel lastel on nad hõivatud väga paljudes ringides jooksevad ühest kohast teise ja siis võib-olla õhtul natukene väsinud, vaata kui peaks ole. Aga kas seda vahet on märgata, et kas lapsed teevad seda ikkagi enda pärast, kas nad mõtestavad seda endale kui, kui toredat kohta, kus käia, kui toredat hobi, millega tegeleda või, või tuleb see ikkagi vanemate kaudu ja, ja see on ajas kuidagi muutunud. Noh, eks väikseid lapsi toovad vanemad ja, aga neil tekib ja väga ruttu see tahtmine ise tulla. Nad ei taha puududa, vaesed vanaemad on niimoodi, et noh, ei ole aega või jääb toomata, laps, kui ta väike on, siis nad lausa nõuavad Stad. Niiet kasvab ikkagi see lastel kohese laulu huvi muusikahuvi sisse, sest meie ei laula ainult mängime pilli kasvanud taas ja harjutused ja kõikvõimalik, mis sinna juurde kuulub, siis kui ainult laulaks maus, siis oleks igav. Kui oleks mängulist asja, sealjuures. Ave teie nimi on ilmselt üks niisugustest, mis on televisioonist maagilisena meelde jäänud väga paljudele inimestele. Mil moel te seda tuntust omal nahal tunnetanud olete. Aegade jooksul? Ma ei tea, ma ei ole sellele mõelnud ega tundnud ka tuntus mõnes mõttes rõõmus, sest kui tulevad tuttavat, kes on kunagi käinud emad, kelle lapsed on käinud või lapsed tulevad tänaval ära, tunnevad ja kallistab, vot see on rõõmus, see ei häiri. Mis hetkest avade muusikat ja laulmist oma elus mäletate? Nii kaua kui ennast mäletan, päris algusest päris algusest, ma kasvasin peres, kus oli hommikust õhtuni muusik, missugune, kuidas see kõlas? See kõlas niimoodi, et isa mängis viiulit ja väga palju musitseeris iga päev mängis, mul on need laulud ka meeles, Artur Lemba hällilaul ja ma olen nüüd õpetanud lastele, mis, mis isa lemmikut olid. Ja ema mängis pilli ja ema tegi koorikoori harjutused. Huvi laulmise vastu läks sisse ja no ma elasin maakohas, nii et tegelikult ma muusikakoolis olen käinud ainult ühe aasta ilus mees, õppi. See maakoht oli sügaval Lõuna-Eestis. See oli jaa, Valga piiri ääres Harglas. Missugusena seda kohta mäletate 30.-te aastate lõpp, 40.-te algus. Imeilus imeilusas Milasime kirikumõisas. No see kirikumõisapark kõrval õuna-marjaaed. Vanasti oli nõndamoodi, et pargid olid hästi hoolitsetud ma ei tea, kuidas stiili nimetada, aga olid niisugused ümmargused peenrat ja seal peedil kuplit ja verandal. Gaasitees ja näol mis oli kaunis, kaunis ja see on alati meelde jäänud. Aga pärast sõda on ka meelde jäänud, mis oli, kui kõik oli puruks pommitatud ja kirikumõisas pandi masina-traktorijaam, mis kõik hävitas, leidub seal. No lastel on siiski laste elu või, või rikkusse teie lapsepõlve, ma mõtlen sõda ära. Ei rikkunud, sest lapsed on, lapsed, olid ilusad, värvilised, klaasikillud sai nendega mängitud. Kui tore oli ju ja võib kuidagi lapsed ei oska seda, seda ma tean küll, et kõik mänguasjad tulite ära viidud ja, ja raamatute lasteraamatute neetud ära viidud, aga selles pole ka midagi, ma võtsin ise raamatukogus, mis veel oli jäänud Põhjamaade romaanid, lugesin neid, kuigi midagi aru ei saanud, seitsme aastaselt. Aga ikkagi lugesin muusikaarmastus ja kirjandusse, see kõik jäi lapsepõlves siis meil. Noh, jah, enne sõda oli selline keskus, ta oli väga ilus loodus, looduslik maastik, kui oli väga ilus ja seal käidi puhkamas. Kõik need Eesti eliit käis seal skulptorid ja heliloojat ja maalikunstnikud ja kirjanikud jääl. Tähendab, tal oli niisugune kultuuritsenter ja me saime kõigest osa sellest, me olime juures. Kas te juba siis lastena saite aru, kellega tegemist on või see teadmine tuli hiljem. See teadmine tuli ikka hiljem, ma mäletan, et piiskop Kukkoli tol ajal ja sa ikka käskis mul lugeda, et kas ma lugeda oskan, ma olin väga väikene, ma olin kolmeaastane, tegelikult kolmeaastaselt tundsin tähti ja loen, mul on see hästi meelest, siiamaani naerame seda veega. Ka arst mis kokku tuleb lamba sabamaal, mis siis muutku lamba saba. Sõnaga niisuguseid toredaid mälestustekilde on küll. Kellega need põhilised mängud mängitud said, seal lapsi oli? Õdede-vendadega naabrilastega sest meil oli neli last, peres viimane vennakene sündis küll alles 40. aastal, aga jah, kolmekesi mängisime, naabrilastel oli ka suur pere ja nii et oli lõbus. Tegevust jagus ja kus mis sest, et mänguasjadeks olid klaasikillud Jah, jaa, nupud tuli ise meisterdada ja meil olid oma traditsioonid Chima iga õhtu vanaema ja vanaisa elasid ka meie juures, laulis magama pandi meid alati unelauluga vanema rääkis unejuttu ja rääkis oma noorepõlve juttu, mis olid väga põnevad. Võib-olla me kõigist tol ajal aru ei saanud, aga ikkagi see köitis ja arendas meedia pani mõtlema kuidas meest kogu aeg võinud seda vist rääkida palvetati. Aga üks asi on mul küll meeles, vanema palvetas alati, et, et meeleks õnnistatud soovis meile õnnistust 1000-st põlvest saadik. See oli nii naljakas, et kuidas 1000-st põlvest saadik 1000 põlve otsa saab, mis siis mis siis saab? Vanaema ütles, aga kui teie palvetate edasi ja teie lapsed ja lapselapsed siis 1000 põlvi lõppemist mitte kunagi ära. Ja ma pean ütlema, et see vanemate palve ema isamaa samuti, et see on noh, meie pere peret andnud ja me oleme väga õnnelikult olnud. Noh, ja väga tänulikud oma vanematele vanavanematele. Te olete vaimulike perest pärit, kuidas teie enda elus mis rolli mänginud, vaimulik mõtteviisi ja ellusuhtumine ja kogu see pool? No ma arvan, et see, see säde on ikka minusse siiamaani, mis lapsepõlves sai istutatud ja see seemnekene on suureks kasvanud siis ma kindlasti olen ise kausk. Kui otseselt või või kui lähedalt sõda teie perekonda puudutas? Ikka olid need ajad ikka rasked ajad, kaks nädalat olime metsas, tähendab, me jäime. Me jäime Koiva jõe vahele ja teisel pole, mis sinna. Taheva pool läheb sinna vahele veel pooleli. Vene rinne, teisel pool saksa rinne, aga no tol ajal juba saab, seal olid sakslased ju pidasid meie majas suurtes majades ikka pandi sisse. Ja siis me jäime kahe tule vahele, kogu aeg viisesid pommid. Meie ja venelane pidi tulema nagu ühelt poolt Vene väed. Ja sakslased ei osanud arvata, siis tegelikult tuli venelane hoopis teisest hüljest ootamatult, aga me saime viimasel minutil põgeneda metsa, nagu tol ajal põgeneti pere peal, vanaema vanaisa väitis, et lapsed ja siis kaks nädalat olime siis metsas täpselt kahe tule vahel. Seda ma mäletan küll ja see oli hirmutav. See oli ilmutav kaevikutes elasime saime jõhvikad vaid väga hea vitamiinid, eks ole. Ja, ja siis see, see on mulle alatiseks meelde jäänud, et kui metsast koju tulime. Kuidas nägime esimesi haudu, mis olid maetud sinna meie imekaunis kirikumõis oli täiesti rüüstatud pildid, raamatud tulid vastu juba poole tee pealt ja noh, see oli pur. Aga ega me olime ikka jälle sinust, läksime edasi oma laste mängudega eludega. Siis oli veel huvitav lugu, et tähendab, mul oli Besoles kivi. Kivi võeti välja, pandi piiritus pudelisse ja antisse emale kaasa. Ema näitab ka, näed, see oli kuusk, kivi siis kohutavalt nutsin edama, hunt ei ole, et mul kivid kõhus. Ja Põder oli väga kaua aega alles peale sõda ei elanud enam, mil sakslased elasid seal majas, siis vene sõdurite elasid seal ja nad otsisid viina. Ja leidsid selle pudeli, jõid ära. Aga peale seda oli see, see oli natuke kole aeg küll, sest nad tahtsid väga ikkagi juua ja otsiti saatja. See on ka üks niisugune ebameeldiv seik, seda ma mäletan ka, kui me istusime kõrval ja vanema teel istus ema süles ja siis revolvriga sihiti ja nautini akuna ema oskas keeli. Ema oskas ka väga hästi vene til timasks, palju keel. Saksa-Prantsuse loomulikult läti, vene ja saksa keelt. Siis ema hakkas väga Maldepilt vene keeles rääkima, jääd kiitma ja siis kuidas ema rääkis hiljem. Noh, kuidas siis revolvritoru ots langes see aga alla. Oli jälle kõik korras, millest keelteoskus? No kuna Läti vene keel oli ju tsaariajal obligatoorne une Läti piiri ääres elasid, siis oli läti keel kassil saksa keelt ta oskas niigi gümnaasiumis õpiti tol ajal siis prantsuskeelt huvi pärast oskas ja siis, kui ta oli täis keskeas ta ordineeriti kiriku, eks ta küll töötas kogu aeg sõjast saadik õpetajana, aga noh, seda ametlik koordinatsiooni olnud. Siis ta õppis heebrea keelt, mina vaatasin, kuidas ema pil suudab kõik tagurpidi ja tähed ja ja ta õppis ikka nii ära. Ta konsistooriumi juures keegi puudus, siis ta asens. Mis neist edasi sai, kui sõda lõppes, siis tuli kool. Sihtülikoolis ma käisin Harglas ülikoolis ja siis me kolisime artlast hoopis ära. Jõhvi Rakveresse või vabandust, Rakveres selline ka isa-ema olid seal, ema oli mul kirikuõpetaja, seal saime kaks aastat olla, siis pandi, tehti Pauluse kirikust võimla siis me pidime ära minema jälle. Viis 10. klassini ja siis kolisime Otepääle, nii et meie pere on väga palju kolinud ja ega lastele kolimine ei meeldi, see ei ole mitte põnev, vaid see on kurb seepärast, et sõbrad teevad maha. Koolis meeldis. Ja ma pidin minema kooli. Need läksid õpetajate toa aknad läbi ja ma tegin siis sõpradega külma, näoleksime. Ema nägi emal komme, SL rad simmanit, ema alati lehvitas aknast. No ja siis me läksime sealt lõpetuaal ukse alt läbi ja siis tegime pappi. Ja vahel ei käi muidugi. Aga meil on siiamaani kõik meie peres miljon lehvitamise ammed. Toas kallistame, jätame hüvasti. Ükskõik, kas läheb kooli või läheb kaugemale, siis ema läheb akna peale, lehvitab, lapsed lehvitavad vastu. See nii juurdunud, et mitte kordagi ei juhtu teistmoodi, et keegi selle unustaks. Muusikast Me libisesin üsna kergelt üle, korraks oli juttu nii palju Avet, te olete iseõppija. Aga millest see huvikoorma hakkas või, või mis seal taga oli, et ise asja kätte võtsid? Kuna klaver oli kodus ja ema käis seal mängimas, külalised mängisid, siis loomulikult tahtsin mina ka proovida ja nii ta tasapisi läks, et ma jooma olin nagu ema ütles, et jumal siis oli seda head kuulmist, et ma võtsin õige varakult ise viisid välja. Ma olin ühe aasta käinud Rakveres muusikakoolis 14. Kangesti häbi oli nii vanana Arvo Pärdiga Esklassis. Ja tema oli õppis siis ja siis. Aga siis kolisime ära ja Jõhvis selle muusikakooli ei olnud. Aga ma olin nii palju juba siis oskasin, et jõhvis juba pidin kuradit mängima. Ma olen palju kirikus pidanud organist tõdema. See kuidagi nagu tuli iseenesest. Minul vill ei külmapoiss läbi. Kuiv veidi vooliteed mu ees, siis olen lausa õnneseen. Kuid nii kaua ta emaga ja kuidas on sul alati toitu varuks meilegi? See on vikerraadio jutusaade. Meie seekordne külaline on muusikaõpetaja Ave Kumpase. Mina olen Sten Teppan ja Ave, kas? Kas te mäletate oma elust ka sellist hetke, mil te teadsite, et teie tulevik saab olema seotud muusikaga, et te tegite teadlikult sellise otsuse või valiku? Ei teinud teadlikult, kuna ma armastasin juba väiksest saadik väga kirjandust ja tol ajal siis avati oma keskkooli lõpetasin Tartus ülikoolis bibliograafiaosakond, siis mul oli selge see, see, et ma tahan õpetajaks, seda ma teadsin küll, väiksest saadik mängisin õpetajad ja siis loomulikult ainus tee on minna bibliograafiasse arvates, et kui ma nüüd lähen sinna, siis mu töö on selle töö kõrvalt, ma sain hästi palju lugeda. Teatagimis bibliograafi töö on. Ja siis ma tegin, et eksamite ära paralleelselt tegin muusikakooliga eeldusega, kui ühte ei saa sisse saanud teisse munad, kõik eksamite kivid ja peal siis ma viimased eksamid mus oli läinud. Ja loomulikult ma ei saanud ülikoolis sest isa oli vaimulik. No ja siis ma läksin tagasi Otepääle, töötasin kultuurimajas, mängisin orelit, tegime kontserte ja nii edasi. Ja siis järgmine aasta avati, esimene kord see muusika, kehakultuuri osakond. Väga ahvatlev, tulin siia, mõtlesin, mis selle elulooga saab. Ja siis ema andis nõuet, et lihtsalt isa on õpetaja ja ema on kantseleiametnik, nii kirjutasingi. Ja näete, sain sisse. Suur pahandus, aga mul oli nii kena, et õpetaja või õppejõud nad kaitsesid mind. Säilib. Mida tähendas see muusika ja kehakultuur, need kaks sõna ühes lauses kokku minu meelest ei sobi eriti hästi. Enam paremat sobivust ei saa leida, see on kõik kõige parem, mis saab olla kolm kurss, seda üldse oli, siis lahutati ära naa päevat, ägedad hommikutel, seitse basseini siis igast trennid, asjad vahepeal muusika, muusikat ja pillimängu ja nii edasi ja õhtutrenni ja kell 11 öösel klaverit harjutama. Et päevad olid väga täis, teati nii huvitavat ja ma mõtlen seda, et kui palju me sealt saime, kui palju seda, mis on elus vaja tulnud, sest tavaliselt oli nii, et kes läks muusikaõpetajaks, siis paremini tegi sportlasi, läks siis kehalise õpetajaks. Ühesõnaga, sealt tulid siis kehalise õpetajad, kes oskasid hästi klaverit mängida või siis, või siis muusikaõpetajad, kes hüppasid hästi kaugust. Just niimoodi niimoodi oligi, aga see kooslus oli ju tööl olles hästi ja mõtlikus. Ma olin kehalise õpetaja, ainult kehalise õpetaja, aga no isetegevus pealekauba. Võimlemisrühmad õpetasin nendele kavasid. Aga ma istun ise klaverit, saadan või jälle vastupidi, tähendab need kaks eriala oli vaja tantsu teha, mul kirjutatud teha. Põhibaas on olemas ja nii nad täiendasid hästi 11. See on päris huvitav, sest ise niimoodi kõrvalseisjana ma mõtleks, et muusikas on ikkagi ju looming ja kunst ja, ja see pool. Ning siis sinna juurde täiesti teine maailm. Füüsiline sooritus, olgu, ma saan aru, vahelduseks on tore ju klaveri tagant püsti tõusta ja minna liigutama, aga see pidi olema midagi enamat kui lihtsalt liigutamine, see oli ikkagi juba kõrgemal tasemel. Selle, või ka mõnes mõttes kunst, näiteks akustiline võimlemine oli meil. Mul on meeles, et kunstilise võimlemise eksam oli ja ja kõik teevad oma kavasid, aga see on ju looming, teha kava. Tol ajal nimetati kuskil seal filmimiseks. Ja mina käin ringi. Minul ka ei ole, kõigil on kavad, mul ikka ei ole, lähen ühe juurde, et mis sa teed ja kõik teevad oma kavasid ja ühesõnaga pean minema eksamile. Raha ei ole. Ants impere saatis veel, et ta on hästi selgelt ja siis, kui muusika hakkas, ma pidin hakkama midagi tegema. Eks ma siis tegin ja tegin, seal ta ikka tantsisin ilusasti ja. Aga kas oli siis järsku mõttele täitsa otsas ja mitte midagi oskab ja tegin, aga nivood, et mingi sav hüppesirutus, sirutus läks mul täpselt Hans Hindpere peale, tema tõmbas pea tagasi, aga muusika ei lõpe, tegin seda, ma ei tea küll kuus korda kindlasti tõstab hüpete jälle vere poole nivood. Kui ära lõppes, siis ma jooksin ühte ruumisi jälle, nutsin kõvasti, Maasmitule läbikukkunud ja siis tuleb õpetaja, ütleb liia palvsed. Aga mis te nutate, mõtlesin, kukkusin läbi. Tahtes te saate viie selle julguse eest, et ei katkestanud, vot niisugused toredad seigad meeles. Ja oi, see oli väga palju toredat oli noh, suvelaagrid, talvelaagrid ja normid. Mina suudan kõike teha, aga ma ei suuda joosta siiamaani jooksnud, kõndida võin, kõike võin hüpata võin, aga ei osta ei suuda. Ja meil Viljandis arvestus aja peale 100 meetrit peale veel hullem, 800 meetrit. Mul oli ikka sõber ka, kes olid samasugune, häbene, jookseme, jookseme. No ei suuda ja ei suuda läbida 100 meetrit täpselt normeedeida. Noh, väga kena suvel harjutate sügise teete uuesti, nagu on siis kordusasjad. No kes siis enam sügis jõuab teha talvel või suvel on ennast täis üldsegi sporti pole tehtud. Lähme jooksma. Ja VTB LZ normi ja asi on selles, et lihtsalt jääb hol pooleli, visatakse välja. Teosto normituid kõvad, ausalt öelda, et no kõik, kõik asjad, ujumised aset, suusatamisest, kõik dianorme märmi aja peale, see oli ikka hull. Ja ka nii kena oli. Õpetaja Lõssov oli muuseas ka meie õpetaja sportmängude õpetaja, nii tuntud inimene. Ja ütles, anname ühe võimaluse veel. Et detsembrikuus jooksjat detsembrikuusse, lumi, vaas, dressid seljas, mida sa sadat meetrit jooksed või 800 häda. Ja siis me tegime niimoodi kahekesi kogu aeg, nüüd seal tagaotsas lumi oli õrnalt maas ja siis me aga üks õppejõud orjant Gazas hammas stardipüstoliga ja siis me tagant kõik lõikasime, niimoodi. Sõitsime siis me ei käinud sealt seda sortrada, tulime siit poole pealt. Näe, torn täis. Õppejõud moi, kas läks veel sinna? No ta nägi kõvasti, lõikasime. Aga läbi sai. Ja aga ometi kuidagi läks niimoodi Ave, et sportlase karjäärist suremat välja ei tulnud. Ja te saite televisioonis lastega tegelema hakata. No, ega see ka ei tulnud niimoodi, kuna ma elasin vahepeal ei lase pil Jõgeval ja Tartus ja siis ma lõpuks sain siis ikka lasteaedadel ja siis kolisime siia ja, ja elu on imelikke juhtumeid täis siis. Ja siis nad vaatasid, et tabel on ägedad peod ja lapsed laulavad hästi, teeme ettepaneku, et et meil hakkab mingi täheks sari, kus nad siis tutvustavad neid igasuguseid elukutseid vot ühest kohast teise, no paar laulu illustratsiooniks ette või, või et õpetaks ära, no ja siis ma õpetasin pust lapsi võtta oma õue pealt ja oma lapsed said selle ja veel veel kes seal ringi jooksid, siis selle mustamäelasteaias seal oli, sain. Ja siis siis nad tasapisi hakkasin jälle, läksin õue, võtsin kratist kinni, lapsed, kes oli seal eelkooliealine, et laula, mulle oskad. Ja vaat see viisi peab üles Meri juurde, kes mul siis käid ja siis tulid mu esimesi õpilasi üldse teles olid upukuut. Villu Valdma laulis, niisugused tegelased nad pärast olid, no neid, kes elus, kas olid siis pillimehed või mida ükskõik muusika juures ei taha väga palju pupu koodiga, mäletan alati, kui saade oli, siis midagi juhtus. Midagi kukkus ümber, midagi prantsatas põrandale. Sihukest toredat, noh, nihukest väga toredat mälestust. Seal televisiooni periood olla väga lähedal kõikidele nendele kuulsatele, saadetele, mis on, mis on ajatud ja mis kasvatavad väga hästi. Ma näen kodus oma kolmeaastase pealt lapsi üles siiamaani. See oli seal ilmselt tohutu õnn. Kindlasti oli see Laps ma kunagi ei tea, kas nüüd tuleb hästi välja, oli meile väga palju tol ajal otsesaateid kui olid väljas kuskil ja muidugi ettelindistatud. Ei, väsimust ei tulla, ikka suur ohkamine jälle midagi läbi sai, õnnestus? Jah, ma ei ole niisugust väsimust ja tülpimust kunagi tundnud Gülbapistamist palju, hästi palju oli ka muid asju passinud 80.-te tulid mitte ainult telesaated sest nälit, noot, laata mul on kodus kit, vaata siis, ma ei tea tol ajal kõik ju käsitsi kirjutatud. Seda ma mõtlen küll, et kust ma selle aja võtsin käsitsi kirjutada, praegu viga ja mis praegu viga? Tööd oli parasjagu, aga see ei väsitanud, see kuiv saada, õnnestub. Sa oled ju rahul ja rõõmus. Kuna ma olin hiljem, 10 aastat olin ma kiirabis tööl. Piirav, ütles sõna, ütles ise juba kogu kultuuritöö lastega oli ka ju minu peal ja mul avaansamblid. Tal on vist ka juba kaheaastaselt, et see siis olid igasugused sund sundesinemised ja käiguti, aga siis oli väga tore, oli kooste veel Lembit Sibulaga. Tema tegi ju neid kontserti. Me käisime Eesti ma läbi 10 päeva järjest iga päev. See tähendab kaks 20 kontserti lastele koormus endale ka, aga hästi lõbus, me tegime igasugusi, lavastusi. Kirjutati meile seal ja Heli Lääts, aga näiteks koos esitasime sel mündil. Saade oli nõidadest ja terve stsena harjumilvei näidates meelapsid, tantsisid meie kostüümides, laulsid, mängis ka Siiri Sisask. Heli Lääts on tund aega enne paar kõik tip-top riides nagu Siiri tuli viimasel minutil. Kus mu luud on teatrilavale minema. Järgmine kord teadsin, seisis seal luu. Siiri tuli viimased minutid sisensiidil luua, pihkun nii toredad, nii toredad, nii emotsionaalsed. Käisime mööda Eestimaad, siis mismoodi me käisime? Tänapäeva emad, ma ei tea. Ma ei tea, mis nad üldse ütleks seda, ei, lubaks oma lapsi. Ja siis olid see vana hõbe oli kaasas, teatud esinemispunt oli buss pisikene, maast läänes suitsu täis. Sõitsin, tulime tagasi öösel kell üks, emad vastas, mitte keegi pahandanud, mitte keegi parandanud. See oli väga emotsionaalne, ühte ühte laululapsed olid juba päris kuulsat meediku oma fänniti, asjatekesime Pärnus Margus Turu oli, tegi siis tolle seal ja lapsed lähevad esinema ka helirežissöör läheb puldist minema. Ja kui me lähme sinna või lapsed läksid viksida, hakkasid laulma, siis tuli niisugune röökimine sealt, et oli noh, tähendab seal ei olnud enam laulu. Ja siis ma katkestasin, ütlesin, et kas keegi, et kas siin keegi oskab heliga teha või? Ilmselt suvaline mees tõusis püsti, läks heli tegema. Ja Nassi siis ikka oli häbi pärast, poeg kuhu tahes, ja siis ma kuulsin pärast väebel rääkisid inimesed, kas need olidki kuulsat Ave Kumpase laululapseks või teadmata, milles. Te puudusite televisioonis kokku ka võib öelda vist geniaalset inimestega, kes omasid kuidagi erilist puudet, kuidas muidu need laste saatedki ajas nii hästi kestnud on. Una Leies näiteks või. Ja temaga väga palju kaastate ta kirjutas ka, mul ei olnud laulusid, ta kirjutas mulle ekstra tekstid. Leisiga tegime koos. See võib-olla ei olegi nii nii levinud teadmine, et et ka teie ava ise olete palju lastelaule kirjutanud nendele saadetele, sest üldiselt vist seostatakse põhiliselt selle tööga Tõnis kõrvitsat. Kuidas te omavahel neid asju jagasite? Ena kõrvits kõris tegi seadet arranžeeringuid tekitendris. Ta oli, tal oli ka lastelaule, aga noh, põhiliselt kirjutasin ikka nii palju, kui ma ei leidnud kuskilt laul pidin ise kirjutama. Juba seitsmeküüntel hakkasin kirjutama ja siis oli kaheksakümnendatel, kui Eve tuli edega hakkasin tegema, siis EV tuleb ühe korra noor, särtsakas, kena armas tuli ükskord niisuguse mõttega lagedale teatarreteemia seriaale Taali. Mina kirjutan tekstid ja sina kirjutad muusiku, naersin ikka kõvasti, mis helilooja maale. Ja siis mõtlesime, et noh, hästi teeme siis hakkasid tulema, et tikk Pyriki laulud ja pöialpoistele olnud ja ja see oli ju väga huvitav, sest no see oli töö näitlejatega ka ju ma õpetasin näitlejatele kakk kõik ära ja väga tore oli ikka see, et noh, et kõik need pidanud diviisi. Ja, ja siis sai ikka no ikka tublisti tööd tehtud. Ja siis ma mäletan, kui nüüd Hanna-Liinal tuli see plaan vaat tema oma plaat ja ta laulis sealt kaaslasest Kikeriki istujast, rotilaulu. Plaadiesitlusel ka siis Avandi käest küsisin, et Avandi laulis ja üksi seda laulu, et et kust sa selle naadisait räägiti, nii, minu käes. Einama võtsin lindistuste pealt viisi. Vaatasin tservati On ikka kena asi küll, aga et see näiteks laulis, ei pidanud diviisi, no kuidas ta sai? Mõtlesin, et ei no ma ikka kuulasin fonotja, proovisin, et mis see õige viis võib-olla ka. Et noh, palju niisuguseid toredaid koostööd oli Evega liigi tõesti. Klapsime. Näitlejate piitsutamine oli, see oli see keeruline. Kuidas see välja võis näha? Noh noh, tore ikka lõbus ja näitlejateti seep toredad, lõbusad inimesed, huumorit sai palju tariaali ja kõik tegid seda tööd kuidagi nagu noh, südamega tahtsite ja meil oli väga tore koosseis. Need lood, mis siin tänases saates on kõlanud. Ave kirjutatud ja kindlasti kõigile vanadest aegadest hästi meeles tuttavad. Siia lõppu võiks veel ju pikalt rääkida, aga jutusaateaeg hakkab ümber saama. Ma mängiks veel ühe loo, aga see võiks kõlada habe teie valikul, nendest, mis tundub, on eriti hästi astunud või mingil põhjusel vanast ajast hästi meelde jäänud. Teile endale. Siis ma võib-olla paks Kikeriki alguslaulu. Algab päev. Siit kinni hakata, enne kui lugu mängima läheb, siis hommikul ärgates Ave. Hea tujuga algab päev. Kui nõme kõike head teile näite et teie tegemistesse ikka rõõmu jätkuks ja kui on pisikesed ümber, siis ma arvan, et et jätkub. See oli vikerraadio jutus, aitäh kuulajatele ka oli, oli tore teiega jälle üks tunnikene pühapäeva hommikul veeta. Mina olen Sten Teppan ja kohtume järgmine kord.