Ja ongi peamine meie koondumise koht, raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa, võta mulle Eesti ning eesti lugu. Tere. 450 üheksandas eesti loos jutustab etnoloogiadoktor Aivar Jürgenson Argentiina uus eestlastest eestlastest, kes jõudsid Argentiinasse oma uude kodumaale pärast teist maailmasõda. Nende kohanemisest Argentiina eluga, poliitikaga ja inimestega ja ka vanaeestlastega anda tänane saade. Saate toimetaja Piret Kriivan. Kui palju inimesed, kellega sa kohtusid, rääkisid sellest suurest põgenemisest ja mida nad sellest rääkisid? Argentiina, eestlased, nüüd, kui rääkida nendest, kes seal praegu on, siis põhiosa moodustavadki just need, kes on kas ISISe põgenenud teise maailmasõja käigus või siis nende järglased, nii et need, need, keda nüüd nimetatakse tagantjärele, kuna eestlasteks, need, kellest oli eelmises saates juttu need moodustavad seal tõesti väga-väga väikese osa, et põhiosa on ikkagi, need jahtis nüüd sõjapagulastena tulnud. Ma olen seal käinud nüüd kogunud inimeste elulugusid ja kui nüüd vaadata, et millest need põhiliselt räägivad, siis nende elulugu see, see põhifookus on ikkagi just see Eestist äratulek elulaagrites ja panemisena võib-olla esimesed ajada esimesed aastad Argentiinas, et see on jah, no see on nende nende identiteedis just see kõige tähtsam, et selline suurt pööre nende eludes ja siis selle tõttu ka sellest räägitakse väga palju. Et kuidas nad üldse Argentiinasse jõudsid. Suur põgenemine see põhiliselt ja 44. aasta sügisel ja ja jõudis osa Rootsi, noh umbes 27000 inimest Eestist ja siis teine osa Saksamaale, kuskil 40 45000 inimest. Ja siis kolmandatesse riikidesse edasi liikumine algas ju ka õige pea, tähendab Saksamaalt natukene hiljem Rootsist oli see võimalik juba õige ruttu? Jaa, Argentiinasse jõudis. No ei ole täpselt arve teada, aga ligikaudu 1000 eestlast? Jaa, muidugi Argentiinast on ikka edasi rännanud, et näiteks kuuekümnendatel aastatel USA-s oli palju neid, kes tegelikult ei soovinud mitte Argentiinasse, aga oleksid võib-olla tahtnud USA-s või Kanadasse, kui esialgu see võimalus puudus, läksid Argentiinasse sisinemiselt edasi. Ja noh, ütleme Saksamaalt, eks, et kui ÜRO põgenikeorganisatsioon töödeks 47 loodi, siis tema ülesandeks oligi nüüd aidata inimesi Saksamaalt edasi järgmine järgmistesse maadesse ja Argentiina oli üks ka olulisemaid, et need keebeesid jõudis umbes 30000 natuke üle 30000 Euroopast Argentiinasse nende hulgas siis olid ka eestlased. Rootsist algas ränne Argentiinas mõnevõrra varem 46. aastal on näiteks teada inimesi, kes Argentiinasse välja rändasid, seal oli nüüd erinevalt, osa oli tõesti nüüd mingit see nagu selliste kvootidena lubatud, aga siis oli neid, kellel olid näiteks noh, juba sugulased ees näiteks oli seal, et vana eestlasi, kelle sugulased olid pagulased, eks nendel oli jällegi lihtsam jõuda Argentiinasse, siis oli mõningaid inimesi, keda Argentiina majandus vajas, eks. Et oli nagu teada mingit spetsialistid, nendele tehti ka need dokumendid õige ruttu korda. Aga siis jah, 40.-te teine pool oli see põhiline aeg, kui nad nüüd Argentiinasse jõudsid, oli nüüd jõudmise lugusid, oli väga erinevaid, et tuldi ametlikult laevadega, aga siis oli ka näiteks huvitav kontingent, olid need niinimetatud viikingid, kes tulid ilma igasuguste dokumentideta Ta iseseisvalt eelkõige just Rootsist, tähendab, see oli nüüd see aeg, kui Rootsi oli teatavasti balti päritolu sõdureid liidule välja andnud ja eks tekkis hirm, et, et seal Rootsis ei ole väga kindel ja siis paljud saanudki ära üldse mingisuguseid ametlikke dokumente hakkasid minema ise omal käel väikest kalapaatidega ja purjekate ka üle ookeani. Ja umbes 40 sellist on teada, kes jõudsid noh, põhiliselt Põhja-Ameerikasse, aga siis mõned ka nüüd tõesti Lõuna-Ameerikasse ja ja siis ühest ma tahaksin võib-olla natuke pikemalt rääkida, üks olen ühe inimesega seal kohtunud ja tema mälestusi kuulanud just sellest, kuidas kuidas need 46. aastal hakkasid Rootsist sõitmast kalapaadiga, mis oli seal 13 inimest. Ja nende eesmärk oli tegelikult jõuda Austraaliasse. Ja nad tulid yle ookeanides roheneeme saared ja siis Brasiilia rannikule ja seal kuskil tabas neid torm. Ja siis nad oleksid ka nüüd ümber Lõuna-Ameerika tippusis üritanud jõuda selle kalapaadiga, mis tagantjärele tundub ikkagi üsna enesetapjalik ettevõtmine olnud, tohutud tormid ja tuuled, mis seal all on, et kuidas sellega oleksid jõudnud. Aga noh, võib-olla õnne, eks tabas nüüd juba torm enne ja siis see laev sai, paat sai tõsiselt kannatada ja siis nad läksid Buenos Airese sadamasse. Noh, justkui suhteliselt. Aga siis mõned päevad hiljem sadamas vajus laev põhja. Nii et nad jäidki sinna. Ja siis sellest eestlaste tulekust kirjutati need ka Argentiina ajalehtedes ja oli üks kinoringvaade, tehti neist näiteks rabeled, see äratas ka palju vastukaja. Ja kuna neil ei olnud momente, siis arutati, mida nendega peale hakata, aga siis kuna noh, väidetavalt siis olid ühiskondlik surve oli siis valitsusele juba nii suur, et las nad nüüd jäädes Peron isiklikult siis van per on, kes selle sellel president olevat andnud neile siis loa Argentiinasse jääda? On teatavasti 46. aastal olidki presidendiks saanud, see on võib-olla ka natukene, võiks tema isikust rääkida, sest ta on üsnagi värvikas tegelane. Ta oli sõjaväelane ja oli juba noh, valitsuses ka enne, aga nüüd 46. sõidab presidendiks taustal muidugi see, et Argentiina teises maailmasõjas oli ju säilitanud neutraalne reaalsuse peaaegu sõja lõpuni. Ja selle põhjuseks põhjuseid oli seal nüüd mitmeid ühelt poolt argentiina tahtis ikkagi profiiti lõigata nüüd sellest sõjast ja ja ta turust sama põllumajandussaadusi mõlemale poole Ühele ja teenis sellega tohutult, nii et näiteks 46. aasta kohta kirjutati, kuidas Argentiina, Buenos Aireses, pangad on kulda täis ja noh, nii ta oli. Aga kuna USA avaldas ikkagi survet sõtta astumiseks, siis 45. aasta 27. märtsil, see tähendab siis paar kuud enne sõja lõppu Argentiina kuulutas sõja Saksamaale ja Jaapanile ja leevendades sellega natukene pinget USAga, aga need pinged säilisid tegelikult ka hiljem. Argentiinas oli juba enne teist maailmasõda tegutsenud näiteks natsiparteiosakond. Sakslasi oli seal ju teatavasti palju ja üsnagi politiseerunud. Ja, ja pealesõja ju on ka nüüd. On ju teada, kui palju tegelikult ei tea tegelikult kui palju, aga neid jõudis ka nüüd Lõuna Ameerikasse, Brasiiliasse, Argentiinasse natsipealike ja tähtsaid tegelasi üsna palju. Noh, kui ma olin Paril otsest, siis sain lugeda ühte kohalikust raamatut, mis siis Pealkiri tulijat Hitler Argentiinas ja no siis lugu sellest, kuidas Hitler peale sõja tegelikult Argentiinasse jõudis ja, ja siis seal oma vanaduspõlve seal Parilotse ümbruses saksa piirkond veetis. Neid raamatuid on tegelikult rohkem välja antud, aga selge on see, et sinna sinna jõudis neid natse üksjagu, neid näiteks Iceman ju 60 60. vist oli see, kui ta siis Iisraeli salateenistus ta sealt kätte sai, et. Neid oli seal üksjagu ja see tekitas muidugi ka USAga pinget ka edaspidi veel ja sisse. Speron oli nüüd see, kes ta vastandas ennast just ühele kandidaadile, kes oli nii-öelda USA toetatav ja kuna rahvas oli juba USA vastu noh, nii nii meelestatud, et siis ilmselt tänu sellele pere on, sai ka presidendiks ja ja hiljem ta küll need suhted USAga natukene leevenesid. Aga pere on, muidugi oli populist selles mõttes ka, et ta üritas ikkagi kõikidele elanikuna kihtidele midagi pakkuda, ühelt poolt oli ta sõjaväeline toetus sõjaväele siis katoliku kirik oli see, keda ta, keda ta oma toetajaks pidas ja kellele ta palju lubadusi jagas ja siis ka kõige vaesemad, eks ole, läbi läbi siis tema abikaasaegsele Eeva Peroni toetasid teda ja siis muidugi rahvuslikud meeleolud ja ja nii edasi. Ja siis nüüd peale sõja, kui nüüd algas külm sõda maailmas, et siis Peronne kuulutas välja nii-öelda kolmanda tee kapitalismi ja sotsialismi vahel. Et ühelt poolt vabaturumajandus, aga teiselt poolt siis kõik need suured lääne, noh, eelkõige euroop. Korporatsioone panid, mis seal tegutsesid, et neid natsionaliseeriti ja et see, see taust need aastad need peale teist maailmasõda olidki Argentiinas suhteliselt ikkagi hea, nii et 46.-st 49. aastani seda perioodi nimetatud kuldseteks aastateks. Argentiinas põllumajandustooteid ikka õnnestus Euroopasse saated, hinnad olid suhteliselt kõrged ja sellest Argentiina teenis hästi ja starti tegelikult ju ka uue sõja puhkemist, Argentiina arvas, et ta nüüd tal õnnestub jälle siis sõjas teenida ja ja siis tehti mingisuguseid nii-öelda tagantjärele valearvestusi, nii et viiekümnendaid aastaid maksid natuke kätte, tähendab et kõik need sellised ette arvestamised ei, ei osutunud õigeteks. Viiekümnendatel oli siis tõesti Argentiina Argentiinas käänd, majanduslik allakäik, noh, seal oli veel see põhjus, et USA osutusega väga agressiivseks konkurendiks näiteks vilja, eksport, töörina ja ja nii edasi. Aga Argentiina, jah, ta kutsus ju peale sõja inimesi Euroopast, noh eelkõige ikkagi oodetit, itaallasi ja hispaanlasi, sellepärast et see substraat oli Argentiinas juba ees. Muide see, et Argentiinas on küll jah hispaania keel ja peetakse teda ikkagi Hispaania järglaseks, aga, aga tegelikult kõige suurem rahvusgrupp, kes Euroopast on tulnud, need on ikkagi itaallased ja ja nüüd see kohalik keel on selle mõjul natukene muutunud ja eks just see side side Itaaliaga loomulikult Hispaaniaga, et kui näiteks Peron oli hiljem sunnitud maalt lahkuma, kui ma, siis ta oli Madridis eksiilis. Oodates jahil kõige tõesti talle siis taanlasi, katoliiklus ja nii edasi, aga, aga siis ja Ida-Euroopas ei tahetud, tähendab, see oli nüüd see asi, et, et arvati, et kuna Ida-Euroopa, nüüd vene, Venemaa ja Nõukogude Liidu mõju all, et siis siis on need Ida-Euroopa pagulased ka kommunismi Sist mõjutatud, noh väga imelik pagulasi, väga imelik arvamus, eks ole, ja siis noh, tehtiga nüüd täiesti nende pagulasorganisatsioonide poolt selgitustööd, et noh, vastupidi, et need Need, kes kommunismi kõige rohkem vihkavad, et ja siis muidugi noh, lubati nad ikkagi riiki, et nagu öeldud, et kui me üle 30000 deebee Ida-Euroopas põhiliselt sinna nõudis Buenos Aires, 47. aastal oli seal juba 4,6 miljonit elanikku. Et linn järjest kasvas, eestlased, kes sinna jõudsid, ikkagi jäid põhiliselt Buenos Airesesse paigal, et üksikud, kes kuskile maapiirkondadesse ja tänaseks on ka need jõudnud ikkagi Buenos Airesesse. Ja noh, esmamuljed, et kui nüüd jõuti Buenos Aireses näiteks üks, üks mees rääkis, kuidas nad temaga tulid ja siis kuskil neli, jah, see oli 46. aasta, kuidas siis jõudsid sinna lahte sisse? Nad olid tulnud Euroopast, eks ole, mis oli sõjast purustatud ja siis esimene asi, mida nad nägid, olid madalalt, lendavad sõjalennukid ja noh, lihtsalt oli seal jällegi üks mässukatse olnud ja siis siis valitsus oli väga kõrgendatud ärevusseisundisse. See, aga noh jah, et need eestlased, kes sinna jõudsid, et ja siis need sõjaväeüksused, tankid, mida nad tänavatel kohe nägid, et ega see ei olnud väga meelitav, et noh, et, aga, aga kui nad sinna jõudsid, siis sinna siis jäädi. Need pagulased majutati kõigepealt ühte immigrantide nagu hotelli, et tänapäeval on, asub seal immigratsiooni muuseum ja siis paigutati sinna mõned nädalad, võisid nad seal siis elad nii kaua, kui nad endale töökohad leiavad ja siis algaski see, et nad hakkasid otsima endale tööd ja ülalpidamist. Kui kaua see kohanemine neil aega võttis? No sõltub jah, et, et mõned said õige ruttu, et seal oli neid, kes kes leidsid ka endale tõesti rakendust, näiteks nende vanaeestlaste juures, et seal olid mõnedel olid niuksed ehitusfirmad, et nad sõid sinna ehitajatena näiteks tööle, siis sakslaste juurde loomulikult. Ja oldi ka eestlaste juures näiteks koduabilisteks mõningates peredes on ka need esimesed, nagu pinged juba tekivad, nende vana ja uuseestlastega vahel, kuidas, kuidas need, need uued tulijad, eks ole, kellel midagi ei olnud, tajusid, kuidas neis ikkagi suhtutakse nagu vastesse sugulastesse ja üks naine kirjeldab seal oma pere naistmisest väga kõrgi ülbe olemisega perenaist. Et see nüüd ei olnud ka võib-olla kõik see parem noh, ütleme kohanemise rahvuskaaslaste juures, aga see mitte alati öelnud, et nad ikkagi üritasid ka leida võimalikult kiiresti ikkagi ise jalad alla saada ja muidugi seened ikkagi aitas küll, mis juba enne tegutses ja ja mõned seal rääkisid jah, et selles selles tohutus linnas, eks ole, keegi ei olnud kunagi nii suures linnas elanud ja ja see subtroopiline kliima ja teistmoodi kultuur, et ristiselts oli nagu väike eesti või aas selles pulbitsevast linnas. Ja käis ikka vaidlus ka, et kes on õigem eestlane. See tuli natukene hiljem, kui need olid tõesti need kohapeal need pagulased hakkasid, kui nad olid juba jalad alla saanud, eks ole, siis nad siis nad hakkasid ka võimu üle võtma selles seltsis õige pea ja, ja kuna kollased noh, see on igal pool kandülene poolses eesti diasporaa-s, et pagulasorganisatsioonid olid väga kommunismi vastasel vastastel positsioonidel vene-vastastel positsioonidel ja kuna nüüd need ja eestlased, kes sinna olid tulnud, nendel nagu seda tausta ei olnud, et seal oli ka vasakpoolse näiteks juba ennesõjaaegsele, kes kellele, võib-olla üldsegi ja see Eesti riik väga ei meeldinud, et seal tekkisid poliitilised pinged küll jah, nende uute ja vanade vahel, et see uus seltskond, need nad pidasid ennast ühtseks, ilmselt nad ka olid palju ühtsem seltskond kui see, kes varem oli sinna jõudnud ja siis tekkisid küll pinged ja siis neljakümnendatel lõpuks oli siis vana eestlaskond peaaegu välja söödud ka seltsist seltsi juhtkonnast. Et, et need tasapisi hakkasid sealt ära kaduma, üksikud jäid küll jah, sinna juhtkonda ka edasi, aga aga neid pingeid oli. Aga nüüd kohanemisest rääkida tõesti, et paljud on rääkinud sellest, kuidas see linn neile tegelikult ikkagi ei meeldinud. Suur lärmakas ka natuke räpane seal Euroopaga võrreldes võib-olla. Ja siis on mitmed on, kes sealt on ära kolinud, näiteks üks mees, kes nad mõnda aega siis pere elas, vanemad jäidki Buenos Airesesse, aga siis tema ise mingi aeg avastasin enda jaoks just selle Paril otse, mis on umbes 2000 kilomeetrit lõuna pool saksa taustaga suuresti saksa taustaga linn ja siis ta nüüd. Tänaseks on ta nüüd meie hulgast lahkunud, aga siis mõned ajad tagasi siis kui ma seal käisin, tema juures seal ööbisin, peatusin päris pikemat aega ja siis tema kiitis nüüd just seda Barryl otse ümbrust, tähendab, esiteks ta oli ikka hoopis juba parasvöötme kliima peaaegu eks ole, ja siis kindlasti ka see floora meenutab eesti oma hoopis rohkem, nii et ikkagi saatsid tuttavamate keskkonda ja siis saksa ümbruse ja kõik see, see talle väga meeldis ja ja seal oli mitmeid eestlasi, nii et ega ongi põhiline osa elab ikkagi Buenos Aireses ja siis on mõned pered niimoodi ka mujal, aga kõige rohkem mujal olijatest Paril otsese või selle ümbruses, seal seal on, on ka neid eestlasi. Et see kohanemine seal muidugi mitmed kultuurilised väärib, mis seal siis tekkisid, eks ole, et kõigepealt muidugi toit, eks ole, et nagu ei kohannetud, paljud ei kohanenud selle koloniaal köögiga tohutud lihakäntsakad, mis siis olid, eks ole, millega ei oldud harjutud ja siis paljud, kes hakkasid käima saksa poodides või juudipoodides sisseoste tegemas, et saada mingisugust euroopalikumat toitu. Näiteks kartulit, hapukapsas, verivorstid näiteks noh, verivorst on tegelikult Argentiinas täitsa olemas, aga ta on hoopis teistsugune. No meil, et seal meile tangu konsistents, aga seal on kuidagi teistmoodi, et et natuke natuke teistsugune tähendab, maitse on peaaegu nagu meil, aga see ei ole päris toit jah, aga toiduga on ka huvitav lugu, et noh, et ühelt poolt nagu selline tõrge selle võõra vastu, aga nüüd on sellest aastakümneid mööda saanud ja siis on tegelikult eestlased ikkagi peavad seda Argentiina toitu ikkagi päris omaseks. Ja näiteks noh, ütleme mate joomine, mis on Argentiinas võrdlemisi rituaalis keeritud, eks ole, ja selline väga tähtis toiming, et need eestlased ka täpselt samamoodi, et nad alustavad oma päeva ikkagi matega paljud ja siis ja siis mulle ka seletati, kuidas matet juua ja kuidas nagu stops peab ringi käima, missuguse korra kohaselt ja nii edasi, et et see on jah ja siis näiteks üks naine, kes selle aastakümneid lootis, unistas, et Eesti saab vabaks, et kui nemad üksused Eestisse jõuavad, et siis kindlasti hakkavad nad Argentiina toitu edasi sööma, eks, et nii, et see saab omaseks mingil ajal jõulude kohta, näiteks kuidas lõunapoolkeral on see ju keset palavat suve, eriti seal Buenos Aireses, kus on 30 35 kraadi sooja, sel ajal. Et need mõned kirjeldused on niuksed traagilist tragikoomilised, kus tõesti siis lillepoest käidi otsimas, kuuskesid ja mõned siis said need pisikesed mingid kuused endale ja siis kuidas üks naine näiteks hakkas endale kuuske, ta sai mingi kunstkuuse, mis oli kanasulgedest värvitud, kanasulgedest tehtud ja siis kuidas ta pani snake küünlad külge, küünlad sulasid, seal tekitasid noh, see kuum pani selle selle kuuse haisema ja siis kuidas see naine siis tütar rääkis sellest kõigest, kuidas siis tema ema et umbes, et jah, käed vajusid rippu mööda, nuttis siis selle kuuse juures seal, et et need olid need esimesed jõulud selles kandis siis noh, muidugi, eks need inimesed ka tähendab, eks see lõunamaine temperament, mis on esialgu kirjadest, tuleb see väga hästi esile, kuidas nad nagu seda ta lõunamaiselt lõunamaist, temperamenti esialgu võõristasid seal. Ja muidugi, eks need stereotüüp, et missugune on argentiinlane, seda võid eestlaste käest siiamaani kuulda igasuguseid omadusi, mis nagu ja mis ei ole siis eestilikud või et noh, ütleme euroopalikud nende meelest, et seal seal neid barjääre muidugi on. Temperament on ikka hoopis teine, eks eestlased, kellega sa kohtusid, kas nende temperament oli ka muutunud? Ta oli seal mõned, mõned isikud, küll keelega, ma just juhtusin kõige esimesena kokkusel, puutum olid seal väga temperamentsed, millest ma siis tegin kohe ennatliku järelduse, et et need inimesed on seal kohe muutunud, eks pärast küll. Kohtasin väga tüüpilisi eestlasi ka. Sotsiaalne keskkond ei pruugi muuta inimest. Sotsiaalne keskkond, et mis see nagu seal üldse nagu jah, on, et seal oli palju inimesi, selliseid, kes kes kuni lõpuni ikkagi suhtlesid põhiliselt eestlastega ja ei tule ka intervjuudes kohe välja, sest sest mõnedega nad, nad üritavad näidata ennast võib-olla rohkem kohanenuna, kui nad tegelikult on, et üks näiteks juhtum oli, kus üks vanem naine, küsisin ta käest just et kellega ta põhiliselt suhtleb, eks seal oi seal on kõiki, ütleb tema pärast siis tema lapselapsega rääkides, noh siis ta räägib, kuidas vanaema suhtleb ainult eestlastega, eks ole, et tal ei ole mitte kedagi teist seal, kellega suhtleks, et et väga paljud ikkagi jäid, oli ka neid, kes ei õppinud ka näiteks hispaania keelt ära, et et see oli ikkagi vanemate inimeste puhul ilmselt võimalik. Ja, ja siis on muidugi ka neid, kes, et need vanad eestlased ja 16 küll neil oli mingeid poliitilisi konflikte seal organisatoorsel tasandil, aga, aga mõned seal ka nendest uutest abiellusid näiteks vanade eestlastega ja siis üks grupp näiteks kes olid üks Eestis teada tegelikult üks Tamara Beck, kes oli üks vene balletikooliga balletiõpetaja Eestis juba olnud kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ja siis tema trupp sõjaajalist teise maailmasõja ajal käis esinemas Saksamaal ja Itaalias. Ja siis 10 viiendal aastal said nad lepingu ühe pannes Aireses tegutsenud balletiteatriga läksid sinna. Ja need tüdrukud, kes seal siis tantsisid väga lühikese ajaga leidsid endale mehed peamiselt just nende nii-öelda vana eestlaste hulgast, et kes seal olid. Suur osa olid poismehed ja siis siis niimoodi jah, mõtlesin, et noh, need on ka, et see oli nii ammu juba, et enamus on neist lahkunud, aga siis viimase baleriini ja mul õnnestus siis rääkida, noh ta, ta rääkis, kuidas tema jäi viimasena veel, kes, kes seal need eestlastest tantsis, lõpuks tulid sinna juba siis võeti sinna juba ka teisi Blazy põhiliselt Balkanilt, jah. Aga et tema oli, see oli üks viimaseid, kes oli abiellunud, lõpuks abiellus ka teema siis ühe ühe vana eestlasega. Ja siis noh, et see kindlasti aitas ka kohanemisel ikkagi ka see, et et midagi midagi kindlasti. Aga kui näiteks võtame see Peroni küsimus, et ta küttis argentiinlaste kirgi ega kui palju eestlased näiteks huvitusid Argentiina poliitikast ja kui palju see nende käekäiku mõjutas? Küllaltki sellepärast, et näiteks 49. aastal pagulased alustasid seal oma ajalehega see ajalehtede nimeks kauge kodu, see jõudnud rohkem kui vist viis kuus numbrit teda ilmuda ka näiteks esimeses numbris, kohe on suur perrooni pilt, eks ole, esinoh esiplaanil ja selline tohutu kiidukõne joonile, eks ole. No seal oli põhjuseid, sellepärast et ega nüüd tsensuur oli ikkagi päris suur. Et Peroni isikukultus ikkagi hakkas seal nagu välja kujunema ja see Argentiina puhul peabki rääkima, et hea küll, et eestlased läksid justkui vabasse maailma, aga mitte iga riik ei olnud ka vaba, et Argentiina oli ikkagi ikkagi läbi aastakümnete pärast teist maailmasõda on seal olnud perioode, mis ei olnud nii väga vabad ja ja ega see, see, see ka, et speroni kiitmine noh, ilmselt teistmoodi oleks võinud võinud kas ajalehte ilmuda ja siis oli seal eestlasi, kes mis põhjustel iganes, aga, aga vastaste Peroni parteisse ja siis mõned teised eestlased vilkusid selle kallal, et perrooni partei tagant. Aga siis neid oli seal jah, ja ja kunid tõesti küsida, et mida nad perrooni ajast arvavad, siis üldjuhul kiidetakse seda majandusprogrammi tähendab tõesti need aastad, kui eestlased sinna jõudsid, oli ju, olid ju majanduslikud tõusuaeg ja nad said suhteliselt kiiresti jalad alla, said soodsalt laenusid, nad ehitasid endale maju, palgad olid suhteliselt ikkagi head sel ajal Argentiinas ja seda majanduslikku poolt nad kiidavad, aga jah, see, see kõik see nagu noh, ütleme see poliitiline pool, et seal on ka neid, kes nüüd kritiseerid, erinevad pere on tema tema, sellise diktaatoriks teda võib-olla on palju nimetada, aga et noh, et ikkagi selline selline mitte väga vaba ühiskonnakorraldus tollal oli, muidugi, eks neid, neid poliitilisi, selliseid kataglism Argentiinas kümnendite jooksul olnud palju ja sellest nad ka eestlased ikkagi räägivad, et pere on ju kukutati 55. aastal ja siis tulid võimule juba kindralid. Neid kindralite võime on seal olnud ju päris palju ja need on siis aeg-ajalt kukutavad jälle uued kindralid näiteks siis või siis näiteks see periood, mis oli seitsmekümnendatel, kuidas Naberon tuli ju veel korra võimule, tähendab 73. aastal siis ta tuli eksiilis tagasi, sai presidendiks, aga 74. ta suri, siis sai uueks presidendiks tema tollane abikaasa isabell kes kukutab, ja siis 76. aastal 76.-st 83. aastani oli periood, mida nüüd nimetatud räpaseks sõjaks. Et see oli nii-öelda sõda oma rahva vastu, et selle aja jooksul kadus jäljetult umbes 30000 inimest Argentiinas teisitimõtlejaid. Ja siis seda perioodi loomulikult jah, et kui nüüd küsida selle kohta nüüd ka nendelt eestlastelt, et seda ikkagi jah, veel mõned näiteks, kes sel ajal olid tudengid ülikoolis, et nad, jah, nad ei saanud, nad ei saanud oma mõtteid vabalt väljendada, samas ei olnud Argentiina siiski nüüd väga suletud ühiskond, sel ajal, et reisimine oli võimalik, majandus oli suhteliselt heal järjel. Need eestlased ju said ikkagi reisida väga palju, näiteks sel ajal, aga jah, et seal on nagu neid erinevaid suhtumisi. Et oli neid, kes tõesti nüüd Peroni väga kiitsid ja siis teisi, kes võib-olla Smitte ja hilisema aja kohta võib sama öelda. Nii nagu argentiinlaste kirjas, aga missugustes situatsioonides eestlased olid või kas oli ka selliseid olukordi, kus eestlane oli kõigepealt argentiinlane? Esimese põlvkonna kohta ma ütleksin küll, et nende hulgas ma ei tea kedagi, kes oleks hakanud ennast argentiinlasega pidama, et need jäid ikkagi eestlasteks, pagulasühiskonnas üleüldiselt ikkagi see kohanemine oli ilmselt teistsugune kui neid vabatahtlikke rändajate puhul, kes on täiesti teadlikult läinud nii-öelda kohanema assimileerumist, neid väga palju, kes, kes unustavad oma kodu ära. Aga noh, et pagulasühiskondade kohta räägitakse, et nad elavad justkui pilguga kodumaa poole ja et et, et kui neilt on koduma röövitud, siis seda koduma aset peab täitma kõik võimalikult tuuriline tegevus ja selle tõttu on ka seltsitegevus Sul nädalate pagulasühiskondades väga aktiivne. Ja need esimese põlve eestlased, ei, nemad ütlevad ikka kindlalt, et nemad on eestlased. Jah, jaa, jaa. Just selles nii-öelda võitlevas vaimus sageli ikkagi, et nende jaoks ka nüüd see eesti, mis vabaks sai, ei ole ikka mõnede jaoks üldsegi see päris nagu Eesti, et umbes et ikkagi pagulased võtsid selle õige eesti võõrsile kaasa, et on, on ka sellist sellist suhtumist. Aga siis, kui nüüd jah, järgmistest põlvkondadest juba rääkida, kuna see kogukond oli ikkagi küll 1000 inimest umbes, jõudis sinna, aga juba viiekümnendatel kuuekümnendatel, hästi palju rändas edasi Põhja-Ameerikasse majanduslikud ja poliitilised põhjused, mis seal Argentiinas halvenesid siis tingimused ja siis see kogukond ikkagi jäi suhteliselt väikeseks tänu sellele nad ei saanud ennast nii-öelda taastoota, eks, et ega seal kõik teise põlvkonna inimesed, keda ma tean, et nad olid ikkagi kõik segaperedest juba ja siis on kodune keel ikkagi juba hispaania keel, kolmandas põlvkonnas praktiliselt ei ole enam neid, kes eesti keelt oskaksid. Ühte juhtumit ma tean, kus oli hästi selline karm vanaema kes rääkis lapsega, eks ole, lapselapsega eesti keelt ja siis tema nüüd oskab, et mõned sellised juhtumid, aga üldiselt mitte jaa, on sageli ka niimoodi, et tõesti, et, et inimesel võib olla seda Eesti päritolu neljandik, eks ole, et üks vanaisa või vanaema oli eestlane, aga seal teine vanaisa võis olla näiteks isegi araablane, noh, on ka selliseid juhtumeid ja siis tal ei ole tõesti võib-olla väga selge see, et ta peaks tingimata eestlaseks ennast pidama. Noh, oli näiteks üks, üks noormees just, kellel ka just oligi vanaisa eestlane, teised olid kõik, kas siis üks üks ühelt poolt olitel vene juuri ja siis olid seal Itaalia ja noh, need ongi niimoodi segu, aga siis mitu korda Eestis käinud ja ja tema näiteks laulupeol käis just siis käisime koos veel ka niimoodi laulupeol ja siis noh, ühelt poolt jahtuda tunneb seda, et tal on Eesti juured, aga teistpidi jällegi, ega talle näiteks Nad on väga hästi aru, miks meil on nii palju Eesti lippe väljas, eks ole, lippu Meril laulupeol näiteks see, et noh, sellist riigi sümboolikat, miks seda peaks nüüd nii palju eksponeerima, eks, et näiteks teises põlvkonnas teine põlvkond üldiselt ikkagi räägib veel eesti keelt, ütleme need, kes on siis ikkagi Eesti peredest. Oli ju kodune keel eesti keel ja seal on inimesi, kes perfektselt räägivad eesti keelt. Aga pead ennast Argentiinlasteks, et lihtsalt südamega tunneb, et see on tema maa ja see on tema ühiskond ja ja üks mees näiteks ka, kes on Eestis käinud ka korduvalt ja loeb isegi eesti ajalehti internetist. Aga see on tema jaoks huvitav, aga see ei ole tema, eks ole, et ta on ikkagi argentiinlane. Kas kõik eestlased tantsivad ka Argentiinas ka tangot ja kõik eesti lapsed mängivad jalgpalli? No Eesti lapsi seal praegu ei ole enam, eks, et ega need jalgpall on seal muidugi hästi tähtis, et jalgpallist on palju räägitud ka identiteediga seoses, et päris mitmed ilma et ma oleksin kuidagi provotseerinud, on toonud selle näite, et kui näiteks Eesti mängiks Argentiina, aga et kelle poolt nemad siis oleksid eksinud. Nii on öelnud, et ta oleks Eesti poolt ja siis aga noh, näiteks see mees, kellest viimati rääkisid, tema ütles, et tema oleks kindlasti Argentiina poolt Eesti mängiks kellelegi teisega, siis võib-olla oleks Eesti poolt. Et Argentiinas, jalgpall on muidugi hästi tähtis ja seal. Aga, aga noh, mingitud jah, mingisugust väga suurt sidet eestlastel tegelikult, et kui need pagulased jõudsid siis näiteks võrkpall, et noh, see on olnud alati pagulasorganisatsioonides nagu mingisugune selline ka juba pagulast laagrites Saksamaal mängiti ju väga palju võrkpalli just sest eks aarand roos on kirjutanud ka istmest. Miks just võrkpall ja, ja kuidas mitmetele maadele võrkpall tegelikult oli peaaegu et eestlaste toodud, eks, et pigem siis võrkpalli võrkpalli, nad mängisid ka Argentiinas, et seal oli peale sõja, siis oli näiteks eesti seltsi oma siis meeskond ja siis oli seal ka viisabasesteerile omaaegse, kuna seal on hästi palju ja siis nad seal omavahel siis mängisid. Näiteks pidasid selliseid võrkpallimatše. Pigem scorpa. Aga praegu siis Argentiinas, Eesti lapsi ei ole. No mina ei tea jah, et seal oleks praegu, sest ega nüüd ei ole ka päris uuemal ajal sinna eestlasi enam tulnud, mõned üksikud, kellest ma olen kuulnud, kes on korraks tulnud ja siis läinud, mõned on seal õppinud. Mõned Eestist on siis kas käinud vahetusõpilastena keskkoolis või siis või siis ülikoolis. Aga sinna püsivalt jäänud, et me ei tea, et oleks üks abiellus küll sinna, aga kolisid terve perega nüüd minu meelest Euroopasse. Ja nüüd jah, need lapsed, nende järglased, et neid eestlasteks pidada, need ilmselt ei saa enam. Nii et eestlus Argentiinas on hääbumas. Ja kogukond oli väike ja kuna sinna jah juurde ei tulnud, et siis paratamatult, et see seltskond, kes näiteks seltsi Lelle pidas aktiivselt, et need on ju nüüd ikkagi juba siit ilmast enamasti lahkunud ja järgmine põlvkond, nad on küll üritanud natukene seda seltsi tegevust mingil kujul edasi kanda, aga noh, tänasel päeval enam enam mitte. Et see, see Eesti selts ka, et on näiteks, mis ta oli siis umbes 10 aastat tagasi vist veel formaalselt eksisteeris, aga aga minu andmetel enam praegu. Kui palju siis eestlasi tagasi tuli Eestisse kui Eesti taasiseseisvus ja kuidas see protsess neil läks? Eestlasi on tagasi tulnud, seal mõni üksik, tähendab, kes nüüd tõesti Eestisse tulid, on nüüd hulk neid, kes on Argentiinast läinud näiteks tagasi Rootsi, sest nad esimesed aastad veetsid seal ja paljud olid väga õrnas eas ja siis nende jaoks on mõned oskavad perfektselt ka rootsi keelt ja neil oli üsna lihtne Rootsi tagasi minna näiteks ja mõned jäid ju sinna, tähendab, sugulased näiteks ja et on Need, kes on läinud näiteks Rootsi tagasi, eks siis on noh, palju on näinud näiteks USA-sse ja Kanadasse. Aga Eestisse, kui nüüd Eesti taasiseseisvus, siis tagasitulijaid ma tean kahte inimest, kes ja ühega neist oleme ka kohtunud, ta kolis Tartusse umbes üks, 15 aastat tagasi. Ja juba juba ikka üle 80 aastasena ja kusjuures Argentiinas õlidel majanduslikult väga hästi läinud, et tal oli seal oma omaettevõtte ja vist isegi mitu. Ja, ja majanduslikult läks tal hästi, aga siis mingil hetkel tähendab, ta tundis, et turvalisus kaob ära, tähendab, Argentiina on muutunud, nad ise seal räägivad palju ikkagi ka immigratsiooni joonist, mis tuleb põhja poolt poliivest eelkõige poliidest paraguayst ja siis, et kuritegevus on meeletult kasvanud viimaste umbes viimase 20 aasta jooksul. Ja mitmed on näiteks kolinud ära Buenos Aireses, selle pärast tähendab mõnda väiksemasse kohta näiteks ka Buenos Aireses käia siis esimesed korrused, tavaliselt esimese korruse aknad on enamasti trellitatud majadel on ümber sellised noh, tõesti, kohati lausa müürid ja siis on seal mingisugune selline sissepääsu punkt, kus istub keegi, eks ole, ja siis see, et on uksehoidjad majadel näiteks hästi tavaline, et suurtel majadel alati keegi kontrollib, alati jälgib, et kes majja tuleb ja kes majast lahkub. Ühesõnaga jah, ja näiteks õhtuti ka. Ja lihtsalt ringi Buenos Airese tänavatel, et see on ka need eestlased on rääkinud, et et see on väga ohtlik. Ja siis on mitmekesi, on sealt sellepärast ära kolinud ja siis on ka näiteks see mees, kes nüüd Eestisse kolis, et tema ka, et jah, sa kolis Tartusse, saanuks sellest uhke lukskorter Tartus ja siis. Aga ta tõesti ei rääkinud sellest, et ta nüüd tuleb mõtte juurde nii-öelda, aga, aga tal oli lihtsalt Argentiinast sai mingil hetkel kõrini. Aga ta tunneb ennast Tartus väga hästi. Kodakondsusega on jah niimoodi, et tegelikult näiteks Argentiinas ka mingil ajal, kui nad said Eesti passid või tähendab Argentiina passi, tähendab siis paljusid häiris kohutavalt see, et nad pidid märkima oma päritolumaaks Nõukogude Liidu, eks ole, et see ei, see ei olnud nagu sugugi. Ja kuna Argentiina tõesti oli ka üks nendest, kes seda Eesti järjepidevust ei tunnustanud, et siis oligi Nõukogude liit, eks ole, kas nad neid häiris. Aga siis jah, et Eesti taasiseseisvus, siis tekkis võimalus uuesti nagu eestibasse saada ja siis New Yorgi Eesti konsulaat on neid basse käinud seal isegi jagamas niimoodi, et on registreeritud, kes soovivad ja siis on Buenos Airesesse tuldud konsulaadist ja siis neid basse antud, neid on neid, kes nüüd on need passid võtnud, neid on üle 100 inimese, tegelikult eestlasi, keda võib-olla siit mine ja enam eestlasteks võib-olla ei peaks, aga noh, et seal on ka pereliikmeid ja siis on neid neid basse saanud üle 100 inimese. Paljud on selle passi võtnud tegelikult, mitte nüüd niivõrd identiteedi demonstreerimiseks, aga aga see võimaldab Euroopas vabalt ringi liikuda, et see on, see on üks selline praktiline asi ka. Argentiina tuumateadlane laviir soo lahkus koos isa Eduard Viirsooga Eestist kuueaastaselt. Naela ei ole eesti keelt koolis õppinud, ainult vanematega rääkinud ja eesti keeles palju lugenud ja palju kirjutanud. Maelaviir soo rääkis Buenos Aireses Neeme rauaga 2006. aastal. Teie karjäär on möödunud Argentiina tuuma. Kuidas selle ameti nimi täpselt vinkituumann jäägonsion tähendab, on juba 55 aastat vana ja mina olen seal töötanud 45 aastat. Ma ei taha eriti kaugele ajalukku minna, et elul on ring peale, aga natuke siiski peab inimestele seletama, selleks, et Eestist Rootsi, siis tulite siia Argentiinasse. Siia kutsuti teie perekond isa pärast ja mina, isa äge on Tartu Ülikooli lõpetanud eestikadee käse jõgi. Agronoom Rootsis olita töötas kahes sorti säritusinstituudis ja argentiinlased tulid talle pakuti kleepinud lugu männiülikoolis asub 1300 kilomeetrilt Buenos Aireses põhja poole üldolid erakordseks professoriks ja kuna tema eriala oli sordiaretuskartulitega, siis tõesti ta pühendas terve oma elu sellele ja tuli Eestist, kust alustas kartulitega kartuli kodumaale. Jah, nii see on. Elu selles peamiselt selle peale väljeke Harryslemisi primitiivsete sortidega põlvenevad Põhja-Argentiina, Boliivia ja Peruus näiteks see inkarlikultu koori kartulid, nendel olid kultuurikartuli Kron umbes 15 aasta 15.-st 13.-st sajandist, tähendab ennem Kolumbus uuris, milliseid, kuidas välja ärritades sortimis oleks ilmakindlad ja isa elutöö uudisest hukkumanni provintsis, seal on, nüüd ka ei saa nimeline sordiaretusjaam ja Argentiinas on teie isast mark maas ja kuidas agronoomi tütar hakkas tundma huvi aatomi vastu. Just sellepärast, et võite ära ripu ilmastikust jää, lapin, vilja ei tahtnud tegemist teha põllumajandusega. Leiti ka, et on kasulikum tegeleda tehniliste alade, sellepärast et siis ei ole nii ära rippuv ühest maast esimesed. Kui ma töötasin, siis me tegeleme me meie, ma ütlen meie, sest see on ikka alagrupitöö põhiteaduses uurimisega, tuuma, keemia häälel uut, räägi, isotoopi, tee, otsimine-leidmine, leiutamine, pärgentiinev, aatomienergiakomisjonis on umbes 20 radioisotoobi leiutatud hilisematel aastatel mingi rohkem üle radi isotoopide toodangu rakendamisele ja see on olnud siis minu eriala, tähendab radi, isotoopide toodang ja kvaliteet, kontroll kui nüüd peab väga lihtsalt ühele väga tavalisele inimesele seletama, mida ta siis tuleb meeles pidada. Et kui on juttu tuumaenergiast, siis see ei tähenda mitte ainult elektrivaldustuse tootmist. Tuli pommide tootlus absoluutselt. Tarvitatakse nii põllumajanduses, tööstuses ja peamiselt muidugi arstiteadus. Näiteks võib öelda, et iga päev ülimaiivsel tehakse umbes 70000 diagnoosid tarvitades radioisotoop ja mis on siis kõige suurem saavutus selles vallas aatomivallas. Et ma olen koos leidur kähes, räägi isotoopi. 20-st Argentiinast sõiti kangaga, olete teie isiklikult seotud kahega. Rääkis Maela viirsoo, tema pilti ja teiste Argentiina eestlaste pilt. Ta näitab vikerraadio kodulehel ja Facebookis. Fotod on saates esinenud Tallinna Ülikooli õppejõu Aivar Jürgensoni raamatust ladina rahva seas, mis mõistagi räägib Argentiina eestlastest saate toimetaja Piret Kriivan. Kõike head kuulmiseni.