See signatuur kutsub nädalavahetusel Tartus sadamateatris osa saama linna kooliteatrite festivalist, mis kannab juubelinumbrit 10. kõik need aastad on ettevõtmiste vedanud Forseliuse Gümnaasiumi algklasside õpetaja Thea Kõverik. Viimastel aastatel on tale heaks abiliseks olnud aga kooli huvialajuht. Taimi sild algas kõik 1993. aastal, kui Thea Kõverik oma trupiga võttis osa üleriigilisest kooliteatrite festivalist Jõgeval. Läks hästi. Mõte hakkas arenema ka Tartu koolidel võiks üks kokkusaamine olla, kus teatrit teha ja mõõtu võtta. Esimene festival toimus 1994. aasta aprillis, nüüd võime kõnelda juba traditsioonist. Ma olen aastaid ise lavastanud 93. aasta sügisel. Meil tekkis aga mõte, et kuna me oleme kaheksas keskkool ja kirjanduse kallakuga kool, miks me ei võiks seda siis ka ise korraldada. Läksimegi sügisel haridusosakonda kaja aldi juurde. Ta oli vaimustatud sellest ettepanekust ta 94. aastal kevadel, aprillis toimuski esimene festival Forseliuse gümnaasiumis ja see toimus keskastme lastele. Järgmine aasta juba toimus ka keskkooli, laseks teised koolid natuke kadeda pilguga. Käe Brasiilias omad jälle korraldavad, tahaks võib-olla ka ise midagi seksust ettevõtte, kõik nad ainult pöörduvad juba meie poole. Kas ikka toimub see festival? Nad pole aga avaldanud soovi, et kuulge, et meie tahame ka midagi teha, nad toetuvad praegu küll meile, mis selle festivali läbiviimise juures see kõige suurem feeling, lõpp, resultaat, just see, kui me näeme, millised ovatsioonid on, kuidas oma juhendajaid tänatakse, eriti keskkooli osas öeldakse meeldivat. Tähendab organiseerijad, kõige tänuväärsem publik on lapsed, nemad on siirad ja see aplaus tuleb südamest. No sama võib tegelikult vistöödega õpilaste kohta, kui hästi nad sinna rolli sisse lähevad ja kui, kui siiralt nad mängivad. Lapsed on siirad ja kõik, aga ega see näitekunst niisama lihtne ka ei ole, sest et tegelikult on see suur töö ja vaev, kui nüüd kooli õppekavad ongi sellised, et me kuuleme seda virinat, et topitakse fakte pähe, siis see, kui lapsed tegelevad näitekunstiga, see, siis arendabki nende suhtlemisoskusi, eneseväljendust, suhtlemist, et kõike seda, mida neil elus vaja läheb, kui keskastme õpilastel võib-olla jah, noh, mängimisel sellisel teatraalsusel võib-olla ei olegi nii suurt kaalu, kuivõrd just see, et mida nad teevad, head ikkagi tunnevad seda materjali ja usuvad kõigesse sellesse, siis juba gümnaasiumiosas on näha täiesti professionaalsuse noote, nii väga põnev. Noh, kui mina esimest korda vaatasin, siis ma olin väga üllatunud, et niisugust repertuaari juhendajad on julgenud valida. Õpilased käivad sellest materjalist tõesti üle, nad saavad hakkama ja mõistavad kõike seda. Ajakirjanduses on kirjutatud, ah lapsed ei taha millegiga tegeleda, neid ei huvita mitte midagi, aga ma vaatan, Forseliuse gümnaasium puhul võime küll väita vist vastupidist. Lapsed tõesti tahavad teha, kuna praegu on jah, see maagiline arvutimiseks jagu nagu klammerdab enda külla ja see oht veidi on, et mõni tõesti noh, sellel õigel ajal ei satu õigesse kohta, siis ongi väga oluline, et koolides on neid inimesi, kes kes jaksavad teha ja innustavad neid noori, sest et see, kui, kui ta nagu ise tahab, sellest on nagu vähe, peaks olema ikkagi ka juhendajaid ja neid eestvedajaid osalejate arvu järgi võib öelda, et neid õpilasi, kes tahavad teha, on hästi palju. Kui me nüüd räägime suurest teatrikunstist, siis seal on olemas lavastajad, muusikajuhid, liikumise ja tead, kuidas teil kooliteatri puhul see kõik õnnestub, mina pean olema nii muusik või liikumise juht, jaga Sõnne juht, mina ise olen algklasside õpetaja. Väga huvitav on näha. Ta on esimese klassi ja ma hakkan kohe nendega mängima. Ja need lapsed, kes on kõik juba päris esimesest klassist peale juba saanud mängida ja kõik ja nemad tegelevad sellega küll lõpuni, on ka mõni noor langetanud otsusele tänuväärse näitleja elukutse kasuks. Minul on küll üks õpilane, keda ma saaksin tuua, näiteks on praegu Laur Kaunissaar, kes tegelikult oli esimesest kuni kuuenda klassini minu enda õpilane. Ta läks Tartu Treffneri gümnaasiumisse. Sedasi juhendas teda helgide ring. Praegu on tema Tartu Vanemuise noor lavastaja. Kui palju neid soovijaid on teile nüüd praeguseks ajaks registreerunud, kes tahavad tulla keskastmesse on registreerunud praegu 12 trupi keskkooli 11. Kes on siis need karmid kriitikud, kes meid kooli trupp jälgivad, hindavad ja lõpuks karmi, ent õiglase otsuse langetavad? Meil on õnneks olnud väga staažikas žürii, kes on aastaid aastaid juba žüriis olnud ja näiteks on kohe Maretoomer harrastusteatrite liidust Aigi Viira, kes on ajakirjanik Juhani püttsepp. Ain Mäeots, Janek Joost siis, Anne Maasik, 10. kord saab nädalavahetusega otsa, siis astute juba teise 10-sse. Kas olete juba mingisugused märgid maha pannud, et teine 10 võib-olla millegi poolest hakkab erinema sellest varasemast? Tartu Forseliuse Gümnaasiumi lava jäi väikeseks, sest et õpilased on muutuvad järjest professionaalsemaks, siis koolilava, kus on raske valgust sättida ja panna ja lava ise suht väikega. Nimelt eks ole, siis me juba eelmine aasta läksime sadamateatrisse ja see on ääretult tore koostöö, sest et selline black box'i laadne teater sobib minu meelest väga hästi just kooliteatritele. Aga ta on ikkagi juba kui teatris ja minu meelest see on ka üks selline, mis on lastele juba innustavam pääseda juba nagu teatrilavale. Inimesed, kes tahavad tulla vaatama seda kooliteatrite festivali, kas kõik piletid on välja müüdud, kuidas saab sellest osa, see on tasuta, ah kõik inimesed, kes tahavad ja kes tunnevad teatri vastu huvi, saavad tulla seda vaatama. Tegemist on laupäevase pühapäevase päevaga, millel on algus, algus on kell 10, siis on meil pidulik avamine, nendele järgnevad kohe siis ka etendused, planeeritud juhendajatega vestlused ja lastega tegelemine. Ma tänan, proua taimi Silb diaKõverik, et te leidsite aega tulla siia stuudiosse. Õnne, jõudu, jaksu, aitäh.