Tere on jutusaateaeg, mina olen Märt Treier. Kas Mare Taimre mäletate veel 24 aastat käis ta teie kodu teleris programmi tutvustamas ja uudiseid lugemas? Tänane vestlus Marega sai teoks siirast soovist heita pilk inimesse kelle töö iseloom ongi jätta omaenda isik täiesti tagaplaanile. Vaatame siis, kui palju on võimalik kolmveerand tunniga teada saada inimesest kes endast seni sama hästi rääkinud ei olegi kui just 1983. aasta põgus intervjuu õhtulehele välja arvata. Head kuulamist. Varem ma nüüd ei teagi päris täpselt, miks, aga mul on lihtsalt nii hea meel, et te siin olete ja ma loodan, et teiega selle vestluse õnnetuks ei jää. Ma praegu ei tea, kas ma teadsin teil ütleme, aitäh kutsumast või või peaksin ütlema, et äkki kahetsen, et mind kutsusite selle nädal tagasi, kui ma esimest korda teiega üldse elus vestlesime, aga mina leidsin eest küll hingesugulase see 15 minutit juttu, mis me rääkisime, oli juba iseenesest pööraselt põnev, aga mis te arvate, mis mulle kõige paremini meelde, sest vestlusesse läks, naljakas pihtimus. Ma ei tea, minu meelest see vestlus oli, oli ainult üks pihtimus, ma isegi pärast imestasin, kuidas ma jumala võõrale inimesele äkki hakkan endast rääkima. Aga mul on muidugi see komme, et kui ma lähen närvi ja kui ma nägin teid ukse peal, läksin ma ikka väga närvi, sest ma kahtlustasin, milles võib asi olla. Siis ma hakkan patrama. Ja siis ma Patron asju, mille peale ma pärast mõtlen. Ma pean siiralt lootma, et te olete praegu närvis. Ma olen närvis, natukese, järelikult räägite nüüd kenasti kõik ära, nii nagu asjad olid. Ma ei tea, kas ma räägin kõik kenasti ära, aga teate, mis pihtimus oli? See oli see, et te kardate mikrofoni. Seda ma ütlesin teile kõigepealt. Teie, kes te olete 24 aastat töötanud diktorina, kardate mikrofoni? Jah, ma kardan mikrofoni ja ma kardan kaamerat, ma ei oska nüüd praegu rohkem, kas ma kardan rohkem kaamerat või ma kardan rohkem mikrofoni? Praegu ma veel mikrofoni karda. Aga kaamerat kardaks ma, noh, 24, seitse, ma ei lähe mitte elus enam kaamera ette. See, et ma mikrofoni ette tulin, ma ei oleks tulnud, kui teie asemel oleks olnud keegi teine. Ma ütlen seda ausalt, sellepärast et, et kui ma kuulan teie Vikerhommikuid Mare, kas te ei karda, et ma lõikan selle lõigu välja? No see on teie valik. See on teie valik, ma lihtsalt ütlen, miks ma, miks ma olin nõus andma intervjuud teile. Kuigi mul on micro. Nonii Tartus tõesti, te olete andnud vist elus ainult ühe intervjuusoni. Ma andsin ühe intervjuu ja sellepärast, et see oli kaheksakümnendatel aastatel. Ja mul oli juba piinlik kolleegid andsid intervjuusid, tollel ajal oli ainult Eesti televisioon teisi kanaleid erakanalid ei olnud ja ma olin ikkagi ära öelnud kogu aeg ja noh, mulle tundus, et mul ei ole ju mitte midagi rääkida ja siis üks hetk tundus teistmoodi. Mul oli piinlik ajakirjanikul ära öelda, see oli õhtulehe ajakirjanik, kes ütles, õhtuleht käis siis kahes keeles eesti vene keeles. Ja ta ütles, et ta käitub minuga hellasti ja ma ütlesin, hea küll, et noh, tugev intervjuu andmise kogemust ma mõtlesin, kui hull see siis ikka saab olla. Aga kui ma pärast seda lugesin, siis ma mõtlesin, noh, jah, noh, mis siis nüüd, mis siis nüüd, noh, mille üle nüüd siis õhtulehe lugeja nüüd nii õnnelik on, kui ta seda loeb? Ei rääkinud ju seal mitte midagi erilist. Marjade vist tõesti ei ole edev inimene, leidsin ainult ühe pildi teist suurest internetiavarusest ja siis ühe pildi veel. Mis on siis natukene tänapäevasem, see ei ole peaaegu võimalik, leiame. Kas ma võin piltidest rääkida, kas ma võin natukese tagasi minna ülikooliaega kõigest rääkida? Meil oli ülikooliajal oli selline komme, et me käisime pildistamas. Ja mulle ei meeldinud mitte ükski pilt, mis minust tehti, ma olin igal pool, on nende arvates lamba näoga, ma viskasin kõik minema, aga mu sõbranna kogus kõiku. Ja kui me olime juba Tallinnas, tema töötas ka telemajas, siis ta aeg-ajalt näitas neid mulle, noh, need olid ikka minu jaoks väga õudsed ja ma teadsin, et ma ei ole fotogeeniline. Ja kui ma tulin diktoriks, siis ikka püüti aeg-ajalt pildistada. Pildid olid ju kohutavad, jaga fotograaf nägi, et ma ei ole fotogeeniline. Nüüd te räägite küll kellestki teisest, neil on siin see üks pilt võib seda võib vaatama jäädagi. Tuua neid tehti, neid tehti vähemalt 10 pilti, noh siis seal leidus mingi üks ja kas see on väga minu nägu seal vä? On täitsa versioon poseeritud diktori nägu, see on väga ilus nägu. Olge nüüd rahulik, ma ei tea. Igatahes mulle ei meeldi pildistamine, asi selge, sellest võib juba väga hästi. Ma ei ole küll nagu vanad indiaanlased, kes arvasid, et sellega sind välja võetakse, kui keegi sind pildistab, aga mulle mulle tõsiselt ei meeldi, sest et see on vaja seadvustatud hetk. Teine asi on mulle öeldi, et kuidas sa kaameres räägid, mõtlesin kaamera ees, ma olen ju maju, liigutan ennast, mu suu liigub, mu silmad liiguvad, inimene näeb mind sellisena, nagu ma oma elus olen. Aga, aga fotograaf jäädvustab ühe hetke. Ja ma ei oska nägu teha, edev olema, natukese küll. Aga noh, ma ei oleks muidu saanud üldse televisioonis töötada, kui ma ei oleks edev. Selles ametis vist lihtsalt teistmoodi isa. Ega ilmselt jah, aga. Kui tunnete mõnda kolleegi telemajas, kes tõesti käib eetris ja ei ole üldse edev inimene Ma ei tea, ma ei oska öelda. Võib-olla mulle tundus, et ele Kaselaan kunagine diktor, tema oli ekraanil täpselt samasugune, nagu ta oli elus. Ta rääkis täpselt samamoodi, nagu ta ilus räägib. Tema puhul ma mõtlen, et ta võib-olla ei olnud, et olid tühjad kolleegid jah. Üsnagi Ta tuli palju hiljem kui mina, aga me ikka istusime diktorite toas. Ega siis nüüd keegi oma hinge seal ei puistanud teisele välja. Mina ei, ma ei ole väga sõbrannade inimene, eks ma ikka olen oma elu jooksul hinge puistanud, jah. Aga ma lähen ka väga kergesti nendest inimestest lahku. Ja ma tunnen. Ma tunnen kahetsust, et mul ei ole selliseid sõbrannasid, nagu ma kuulen mõnda endist kolleegi rääkimas, kes käib koos klassikaaslastega kestal keskkoolis, olid, nad on moodustanud oma sõpruskonnas, säilib siiamaani, minul ei ole niisuguseid asju. Ja ma ei Tunne seda kuuluvuse tunnet. Viimati jõuame siin veel pihtimuseni, et inimesedki hirmsasti ei meeldi. Inimesed meeldivad, mitte ma ei saa öelda, et inimesed meeldivad, mulle meeldib inimesi jälgida. Kuna ma ei ole väga hea suhtleja, siis mulle meeldib inimesi jälgida, jälgida nende kehakeelt jälgida, kuidas nad kõnelevad, kuidas nad lause kokku panevad, mis sõnunud kasutavad, sest et see annab aimu nende mõtteprotsessidest. Mina olen niisugune mõtiskleja, minule meeldib inimeste üle mõtiskleda. Ma jälgin inimesi ja iseennast samuti oi iseendas, ma olen suur tuhnia. Ma olen väga suur tuhnima ja see ei ole isegi väga hea. Mingil määral on see mind elus takistanud. Mulle öeldi juba üsna noorena, et ma olen liiga enesekriitiline, võib-olla tõesti. Aga mul oli noorena hirm jääda teiste silmis rumalaks, teata rumal mulje endast ja on seal kuskil juured. Juured on ilmselt teismelise eas, kui ma kasvasin hästi, ruttu, pikaks, käed-jalad, jalad venisid pikaks, kael Velis ettepoole, jõmmid hüüti Kureks ja ma olin kohutavalt õnnetu. Sest et mu kolm aastat noorem õde ütles, et ma ei julge enam kooli minna, sest mind hüütakse kureõeks. Ja rääkimata siis Kureval, see valu oli suur ja ma arvan, et ehk sealt ongi jäänud niisugune kartus inimeste ees. Mul on siinsamas laual Eeesse 1983. aasta viienda märtsi artikkel. Stalini surmapäev on vist oli. Aga Stalini surma ma olen nii vana inimene, et ma võin seda rääkida. Ma olin siis väike laps, kui Stalin suri. Me elasime Rakveres ja ma mäletan, kui raadiost öeldi, et Stalin on surnud. Ja ma hakkasin nutma. Ja nutsin terve Brežnevi matuste, mis seal imelikku, kurb oli? Ah, sookurg, aga, aga ma küsisin emalt, kes meid nüüd siis valitsema hakkab, kusjuures, kust ma selle võtsin, ma ei käinud veel koolis. Kust ma selle võtsin? Meie peres ei olnud nõukogude võimu kiitust. Ma ei tea, kust ma selle võtsin, mis ema ütles, ma ei mäleta. Stalin Staliniks veel kord selle artikli juurde, siin minnakse ju ka natukene ajas tagasi, aga kaugel sellest, et jõuda lapsepõlve Teleksite viie aastasena kooli. Nojah, ma elasin ühes väikeses külas, ma sündisin piiritusvabrikus, sest minu vanaisa oli seal piiritusmeister olnud Eesti ajal. Ja siis ema pereema, tema tütar jäi sinna elama, isa käis Rakveres tööl. Ema käis Karinul tööl, see on sealt sinikülas tükk maad edasi natukene Koidula helistada kõik Paide lähistel ja mina kasvasin seal koos vanaisaga. Õde oli mul kolm aastat noorem, aga õdema jälle miskipärast lapsepõlvest ei mäleta. Ilmselt see on ikka minu niisugune egoism, niisugune enese märkamine ainult või ma ei oska öelda, ma ei mäleta seda, ma mäletan mingeid väikesi seiku, aga et oleks mul igapäevakaaslane olnud, seda ma ei mäleta. Aga külma hulkusin sellise ringi, seal oli vana mõisapark ja seal oli päike, külakool neljaklassiline ja vanaisa tundis selle kooli direktorit. Aga kuna meie juures elas aeg-ajalt ka mu ema õde, kes oli õppinud kooli õpetajaks, siis tal endal lapsi ei olnud ja tema võttis siis kätte ja hakkas mind õpetama, lugema, lugema ja arvutama. Ja mul oli viie aastaselt lugemine selge ja siis vanaisa ütles kooli direktorile, et kuule, et äkki sa võtad minu lapsega kooli, et noh, las ta käib seal matemaatikat, ta ei pea tegema, et aga teisi asju ta muidu kukub siin mõisatiiki kuskile või noh, et ei ole seda vaja. Ja siis ma läksingi igal hommikul kooli, siis kui tuli tollel ajal olid, oli veel kolhoos seal mingi mingi brigadir ta oli, ma ei mäleta, tuli vastu, küsis, kus sina siis nüüd lähed, mare, mina ütlesin, mina lähen kooli. Koolis oli esimeses, kõik neli klassi olid ühes klassiruumis esimeses klassis oli kaks last, minul oli pinginaaberpinginaabri nimi, oli Endel. Seal endal oli seitsme aastane loomulikult ja seal koolis oli väga tore käia, ma mäletan maise võimlemist tegin ja eesti keelt ja lugemist ja kirjutamist ja ma ei mäletagi, mis seal sellel ajal veel oli, oli see ilus aeg? See oli hästi ilus aeg endale mõistlik mees. Noh, ega mina selle end legi nii väga ei suhelnud, sest ma ei mäleta jälle, et seal oleks väga lapsi olnud, mina suhtlesin täiskasvanud inimestega. Isegi siis, kui ainult üks klassivend on, siis ka ei märka teda. Eks ma ikka märkasin, ma ükskord läksin isegi tema juurde koju küll, aga ma unustasin kodus. Ma ei tulnud selle peale tädile öelda, et ma lähen nüüd küll, aga sellel ajal ega siis ei elanud üksteise kõrvalmajad ei olnud. Oli ikka natukese minna ja ma jõudsin koju ikka kaega hiljem. Kui ma oleksin pidanud jõudma. Ja siis ma sain ikka päris päris kõvasti riielda, see karistus on mul meeles. Kui ma sain kuueseks, siis me kolisime isa juurde Rakveresse ja mind pandi Rakveres kooli kuueaastaselt ja isa tahtis, et ma õpiksin ka muusikakoolis klaverit ja pani mind ka sinna katset teleaga, siis oli tollane muusikakooli direktor Jaan Pakk. Ütles, et tüdrukul on absoluutne kuulmine, las ta õpib viiulit. Isal oli ükskõik, peaasi, et laps õpib muusikat ja ega mina olin kuueaastane, mina ei teadnud, viiul või klaver, klaver oli meil kodusedama, klimberdasin natukese. Ja siis ma hakkasin viiulit õppima ja esimesed neli aastat Ta on mulle see isegi meeldis, aga aga hiljem ma ei viitsinud harjutada ja see ei olnud minu jaoks ja igal veerandil oli kontsert ja ma hakkasin kartma seda esinemist ja ja ühesõnaga, ma tahtsin sealt muusikakoolist ära tulla ja ma hakkasin juba viiendas klassis mängima kooli võistkonnas võrkpalli ja mul tekkis teine huvi. Aga isa ütles, et no sa oled ikka saanud üle ju koera ja koera saba, oled sa saanud, sul on viimane karv jäänud nomine ikka üle sellega. Andke andeks, kui ma ei tunne huvi selle vastu, kuidas võrkpall täna teile kätte istub, aga ma küsin, mis te tunnete, kui poognat näete ja viiulit? Hirmu mu hirmuunenäod on seotud sellega, et ma pean esinema ja ma ei mäleta, kuidas viiulit häälestatakse. Rääkimata sellest, et ma oskaksin nooti lugeda. Rõõm. Minult võeti rõõm ja võeti ka mingil määral rõõm muusikat nautida. Isegi see jäänud alles ei jäänud. Ka teie kõrvus ka sellise ma midagi muud inglise keel. Inglise keel hakkas mulle jah, viiendas klassis meeldima. Kohe kui me hakkasime seda õppima. Ja kui ma lõpetasin keskkooli, siis ma läksin ülikooli katsetele sisseastumiseksamitele aga ma sain kirjandi nelja, mul oli üks komaviga seal sees ja siis kutsuti mind vestlusele olek mutt oli kateedri juhataja toona. Ja siis ta küsis mu käest, et miks te tahate õppida inglise keelt. Ma ütlesin, mulle kiil meeldib, kas te tahate saada õpetajaks, ütlesin ei. No, aga te saate ju siin õpetajaks? Ma ei mäleta, mis ma selle peale vastasin, aga igatahes vastumid võeti. Ülikool inglise keelest rõõmu nüüd ära ei võtnud. Ei ülikool inglise keelest rõõmu ära ei võtnud, aga ega ma väga usin õppija nüüd ka ei olnud, et millele suusinuses kulus. Mulle meeldis ülikooli klubis käia. Siis ma leidsin endale juba, kuidas on korrektne öelda poissõbra. Ei ole korrektne. Öelge nii, nagu vanasti öeldi, veika, leidsite. Veidral ja ma keskendusin siis temale. Et see oli niisugune ilus aeg, seda enam, et põhikoolis ja keskkoolis minul ei olnud peikat, mida ma elasin väga sügavalt üle. Sest et paljudel olid, kui ma käisin koolipeol, mind ei võtnud mitte keegi tantsima. Rohkem sattunud Endel elas juba teises kohas, siis endiselt ma ükskord nägin jah, kui ma olin juba täiesti suur inimene ja ma käisin Järva ja vanaisa elas, siis Järva-Jaanis juba ehitas sinna maja ja siis ma ükskord nägin Endrik. Ja tundis, ma võisin isegi siis töötada juba diktorina, sest kuidas ta muidu mind ära tundis, astus juurde, üks meesterahvas ütles, kas sa tead, et ma olen su pinginaaber? See oli väga armas. Aga mul on kerge suhelda inimesega, mis oli nelja silma all, võib-olla ka kuue silma all, kaheksa silmal, aga kui juba silmi rohkem ehk siis juba on üle üle kolme või nelja inimese, siis ma ei tunne ennast väga hästi. Õpetajaks tei. Tikkunud ja see oli ilmselt siis ka üks põhjus, et ei ole neid silmapaare liiga palju vajal. Jah, ma käisin praktikal, olin maakoolis praktikal ja ma tundsin juba siis, et ma ei taha saada õpetajaks ja seal oli ka üks konkreetne põhjus. Ma pidin olema olude sunnil ka klassijuhataja, kuna see õpetaja, keda ma seal asendasin, oli olnud ka klassijuhataja. Olin inglise keele õpetaja, andsin laulmist ja siis olin klassi ja, ja siis õppealajuhataja siis klassijuhatajaid pidid käima probleemsete lastekodudes lapsevanematega vestlemas. Aga kujutage ette, ma olin. Ma olin 21 aastat vana, mida lähen mina nüüd vestlema mingisse maakoju inimestega, keda ma ei tunne, mida ma lähen neile ütlema, et teie laps õpib koolis halvasti? Aga ometi sattusite te nende inimeste kodudes ka hoopis teisel viisil. No see oli ka naljakas, kuna kuna juba viiendal viiendal kursusel tuli suunamine Me pidime valima mingid koolid, aga ka ju kõik teadsid, ma ei taha õpetajaks minna. Aga ega siis noor inimene eriti mõelnud, kus ma lähen kuni neljanda kursuse, nii ma üldse ei mõelnud, mis minust saab. Aga siis hakkas lähenema juba ülikooli lõpetamine. Ja siis ütles minu sõbranna, mees, kes käis raadios praktikal juba ta õppis natukese ajakirjandust ja ja kuskil oli diktorite konkursikuulutus. Mõtlesin, nalja teed. Ma olin küll kodus, enne, kui ma ülikooli läksin. 65. aastal olin telekat näinud. Meil oli see pisikene telekas, millel oli umbes taskurätiku suurune ekraan. Läinud televiisor. Ma olin näinud televiisoreid, jah, sest et isa isa ostis televiisori. Aga ülikoolis ma ei näinud televiisorit. Ülikoolis mäletan, kui Ivo Linna käis mingis saates esimest korda telekas laulmas, siis me ülikooli klubis elasime kõik kaasa ja vaatasime telekat. See oli minu teleka, neid rohkem ma ei olnud telekat näinud. Aga siis vaadetega rohkem Ivo Linnat. No Ivo Linnat loomulikult, jah, sest me kõik tundsime teda ju. Aga siis ütles mulle siis sõbranna mees, et aga mine konkursile, sinna oli vaja saata pilt. Aga meil oli just see periood, et me aktiivselt värvisime juukseid, mina olin oma juuksed värvinud, blondiks, lõiganud lühikeseks teinud lokid. Ja ma saatsin selle pildi ja mind kutsuti konkursile. Aga selleks ajaks, kui ma konkursile tulin, olid mul juba punased juuksed tagasi jälle ja ja pikemad ja, ja ma muidugi tulin, tulin konkursile. Seal öeldi meile lohet, loete uudiseid, nagu te olete näinud, nagu tehakse, siis te annate intervjuu ja. Ma ise mõtlesin, ma ei ole ju mitte midagi näinud. Oleme Ivo Linnat vaadanud ja nõudis, et ma lugesin kuidagi ära. Ja intervjueerima oli mind pandud Mati Talvik. Aga seesama, kes mind siis ütles, kes mu soovitas sinna minna, oli matile öelnud, et kuule, tüdruk on päri Sarget. Et käitu temaga niimoodi hellasti. Ja siis uudiste laudele ühes nurgas mati istus teises nurgas siis noh, oli enne juba öeldud, et siste tõusete püsti lähete teisel laudadega, mina ei teadnud, et kaameraga ikke võtab, mina tõusin püsti, panin oma pika sammuga pikad jalad, nagu mul on kolaki kolaki kolaki teise äärde, istusin sinna maha. Ja siis ütleb Mati Talvik, keda on palutud minuga viisakalt käituda. Kujutage, et ma olen hambaarsti ukse taga ja mu hammas hirmsasti valutab. Aga teie olete kaasatundlik hing? Te, tahate mind lõbustada? Oi, mul sai hing täis. Mul sai hing Mati Talviku peale täis, ma mõtlesin, suli, öeldi, et noh, ma olen arg ja rumalavõitu ja aga ma olin just kuulnud Tartus ühe anekdoodi ja ma rääkisin selle matil ära, ma võin selle siin ka rääkida. Üsna lühikene. Laseme tulla koerte võistlus, Põhja-Ameerikas tullakse koertega kokku. Aga üks koer, kes on väike roheline ja ilma sabata, on kõigist Tugevam võidab võistluse ära. Kui võistlus on läbi, tormavad omanikud selle koeraomaniku juurde. Jumal, õia, mis tõusse, koer teil on, omanikud? Ei mina tea, mis tõugud on, enne, kui tal saba maha raiuti, oli ta krokodill? Noh, selle peale hakkasid kõik naerma ja see oli esimest korda, kui ma avalikult jätsin endast täiesti vale mulje. Mina rääkisin, ma, ma olin, ma rääkisin hirmusse anekdoodi, see tuli mul kuskilt pähe, aga mulje jäi, et mina olen see julge hunt, krokodilli lugu SAISis murranguks, sisemurranguks ja see sai murranguks ja see sai murranguks isegi ilmselt sel määral, kui ma olin juba diktoriks võetud. Siis toonane pearežissöör arvasid minust võiks saada reporter ja ütles, et noh, võtke kättejaam ja minge, tehke kellegagi intervjuu, näiteks Kalju Komissaroviga taevake mõtlesin. Ja ma tundsin kohe, ma ei ole mingi intervjuu tegi ja ma ei oska mitte midagi küsida. Ja ma loomulikult ei läinud. Ja ma ei ole mingi ajakirjanik. Aga diktor, ma ei olnud ka mingi diktor, ma olen tagantjärele mõelnud esimesed paar aastat ma ei osanud nagu seda ametit karta, aga hiljem teate, mis mulle diktori ameti juures kõige rohkem meeldis. Tööpäeva ettevalmistuse ajal endale meigi tegemine, diktori, näo pähetegemine ma ei lasknud endale kunagi, mida ma olen siin ükskord endale teha mingil staar meikaril näo pähe, kui oli mingi vanast õhtu salvestus. Juuksur oli meil olemas, aga ka juuksed, tegin ma alati ise, nii kui ma stuudiosse sain, kaamera ette, teised läksid ikka viimasel minutil, mina läksin ikka julgelt veerand tundi varem ja hakkasin oma juukseid kaameres väsima. Sest et nagu ma olen alati öelnud, mitte keegi ei armasta mind nii palju nagu mina ise. Ma ise tean täpselt, missugune ma välja pean nägema, kuidas mu juuksed peavad olema. Ja mulle meeldis, ma ei olnud iseendaga rahul, ütleme siis niimoodi. Ma ei olnudki oma välimusega rahul tagantjärele, kui keegi on öelnud jumal, solid, nii ilus ekraanil. Mina ei pidanud ennast ilusaks. Ja ma püüdsin ennast värvida ilusaks. Ja Me töötasime pisikeses stuudios, kus ei olnud ei valgustajate operaatorit, oli ainult laud paika pandud. Kaadra muidugi, enne kui tööpäev algas, käis valgusteid ja operaator käisid läbima. Palusin endale alati panna tugeva taustavalguse, sest mul on pikk ja kitsas nägu, mõtlesin nisukest, kitse nägu ei taha keegi näha. Ja siis taustavalgusega tehti seda laiemaks ja siis ma sättisin ühe külje ette ja no ühesõnaga, ma sisenesin diktorirolli. Mare, kas keegi on teile tagantjärele, kas või seesama Mati Talvik öelnud, miks nad teid ikkagi välja valisid? Ei ole, võib-olla sinuga, ei, tõsi. Ei ole jah, aga miks ma peaksin seda küsima? Tegu oli juba tehtud ja. Mis see mulle annab? Minu enesekindlust ei tõsta, see mulle võivad 10 inimest kooris kinnitada. Sa oled jube hea. Aga kui ma ise seda ei tunne, sest ma tõesti olen iseenesest sori ja ma arvan, et ma, ma tunnen ära, kui ma teen midagi hästi. Valdur Mikita on ka öelnud, et eks me suured introverdid ikkagi oleme, oleme väga eneses kinni ja ka see, et me esineda suudame, see üldse ei välista seda. Introverdid oleme, kas see käib teie kohta ka? Ma arvan küll, jah, noh, siin ma olen juba rääkinud, ma ei tea, kui kaua aega. Siis algas periood, mis kestis 24 aastat. Jah, see kestis 24 aastat, sellest 21 aastat töötasin ma programmi teadus tähendab seal ei olnud mitte midagi teha. Päris esimesel aastal me lugesime ka Aktuaalset Kaamerat, sest kui ma läksin sinna 70. aastal, see oli augustis mind millalgi võeti tööle. Et siis me lugesime vaheldumisi mõni päev programmi, teine päeva kaad. Ja, ja ka noh, see AK lugemine sai õnneks üsna ruttu läbi, sest uudistelugeja ma tõesti ei olnud, et mu esimene prohmakas on ka seotud uudiste lugemisega, et ma ei tea, kas ma räägin seda praegu räägime ikka, millal siis veel, see oli pärast spordiuudiseid, kui oli keegi surnud, kelleni ekroloogi loeti. See oli alati pärast spordiuudiseid, mina ei olnud elus enne neuroloogi lugenud ja tol päeval oli meil kaks neuroloogi. Ümbermatmiseks toodi Eestisse Nikolai Karotamm põrm ja ma ei mäleta, kes oli teine. Aga enne seda oli sport. Ja ma tegin spordi lõpus mikrofoni lahti, et leida õige toon, et ma ei peaks otsima seda mikrofoni, samal ajal, kui ma tooni otsin. Ja ma eeldasin, et ekraanile tuleb ja ma tunnen ära, kes ta on, ja siis ma hakkan lugema, tuli küünal, aga ekraanile tuli küünal ja ma unustasin ära, et mikrofon on lahti ja ma küsisin, kes see on, kas see on Karotamm ja siis ma sain veel midagi, aga õnneks sai helirežissöör heeblid pihku ja tõmbas maha, sest ma patrasin seal veel tükk aega. Ja siis ma sain oma esimese käskkirja ja sai käskkirjaga Aktuaalse kaamera režissöör, et ta ei olnud mind hoiab tänud, aga tema vaene inimene ja ta ei suuda ju mõelda kõige peale, ta ei suuda ju mõelda, et tal on niisugune lammas stuudios, kes ei tea neid asju. Küll teie olete erinevaid loomanimesid endale pannud lühikese aja jooksul, jah, aga mind üllatab hoopiski see, et kui diktoreid oli ju nii vähe, nad olid nii valitud inimesed, siis veidi õpetatudki. Peteti küll, no ju ei tuldud selle peale, et kui inimene näeb küünalt detai, esiteks ei tuldud selle peale, et inimene istub lahtise mikrofoniga. Teiseks ei tuldud selle peale, kui ta näeb küünalt, siis ta ei taipa, et see juhe, laulupidu. See on neuroloog, neuroloog, konsul tekstis olemas, võtta kätte ja loe, sul on ju paberid õiges järjekorra sees. Küünal olija pärast oli fotoga. Kas diktor oli hästi tasustatud inimene? Kes ei, ei olnud, ei, diktor oli kehvasti tasustatud inimene. Ei olnud. Mul pole elu sees olnud autot, ma pole tahtnud autot. Ma ei tahagi endale autot, aga kodu oli suursugune. Kodu oli mul kodu oli mul tore. Me vahetasime oma mehega kodud kokku, sest mul oli kõigepealt Tööstuse tänaval mingi väikeurgas ja tema elas siin tina tänaval ja siis, kui me abiellusime, Me vahetasime kodud kokku ja me saime Müürivahe ja Väike-Karja nurgale ilusasse majja kommunaalkorterisse kaks tuba ja see kommunaalkorter ei olnud mingis mõttes selline ENSV, nagu me praegu näeme, see oli täiesti tore elamus. Ma elasin seal 76.-st aastast 96. 20 aastat. Nii et me olime sinna just kolinud, kui, kui juunikuus sündis mu tütar ja ma mäletan, noh tollel ajal ei olnud mingit pampersid, oli vaja mähkmeid pesta, meil oli üleval katus ja kui ma läksin sinna katusele kell kuus hommikul neid mähkmeid kuivama panema sisse pagaritööstuse saiade lõhn hõljus seal üleval, päike paistis, ma tundsin, et ma olen koju jõudnud, sest et noh, see Tööstuse tänava nurgas oli ka kohutav, kus ma elasin. Sellega võrreldes oli see loss ja mis siis, et kommunalka. Armusin sellesse ja mulle meeldis see, mulle meeldis vanalinn. Ma käisin seal õhtuti jalutamas, praegu ma ei kujuta ette, et ma läheks vanalinna õhtuti jalutama, aga siis oli vanalinn tühi, keegi ei elanud seal. Ma läksin mööda, kõndisin mööda pikka tänavat mööda laia tänavat inimtühjadel tänavatel, õhtuti. Mulle hästi meeldis. Ja kui ma olin sealt sunnitud ära kolima, siis ma ei saanud. No 10 aastat julgesti. Ma katsusin isegi mitte vanalinnast läbi minna, sest see oli nii valus. See oli Gunnar Aarma kunagine kodu või õigemini tema vanematele. Oli tema vanematekodu ja see oligi see ülemine korrus, kus meie elasime, oli Gunnar Aarma korter, Gunnar Aarma, minul oli seal kaks tuba. Gunnar Aarma aitas rahaliselt neid inimesi, kes seal elasid, et me saaksime endale uued kodud, see oli inimlik lahkuminek, see oli inimlik lahkuminek. Ma mäletan, kui ma seal oli ju palju panipaiku, meil oli, mul oli mingi, ma ei mäleta, köök oli juba sama suur nagu teise inimese söögituba ja ja kaks suurt tuba olid, mul jäi ja siis igasuguseid panipaigad ja meil ei olnud kombeks. Me olime mõlemad mehega mainimised, Mei, visanud asju ära. Vanasti Maarika koguti sul ikka mingi kuurialune, kuhu sa midagi panid ja meiega korjasime kõiki asju. Ja siis ma olin sunnitud, hakkame neid ära viskama ja siis ma muudkui nutsin ja jälle tegin ühe kapi tühjaks ja läksin, viisin jälle prügikasti ja ja ma nii mäletan, kui ma läksin viima sinna lapse kelku prügikasti tuli Gunnar Aarma välja, ütles, et kui meie Siberis niisugust asja ei oleks ära visanud. Ja ma ütlesin jah, aga seal, kus ma lähen, seal ei ole mul sellega midagi teha ja mul ei ole seda kuskile panna. See oma elustükkide väljarebimine oli valus, sest et iga asi oli seotud mälestusega. Ma ei hakanud iseendale korterit otsima, sest ma olin kogu sellest sundärakolimisest nii vaevatud, et ma palusin tütrel hakata lugema kuulutusi. Ühetoaline korter ja mu tingimus oli, et see oleks ahjuküttega ja et see ei oleks mägedes. Sest ma ei kujutanud ette nendes mägede majades elamist. Ja siis tütar leidis mulle Pelgulinna ahjuküttega korteri ühetoalise 22 ruutmeetrit elatusma, elan seal tänagi. Tingimusi oli see, et mitte iial, mitte kunagi mitte keegi ei saaks minna kodust välja tõsta, sest selle korteri maksaga pensionist ära. Mul ei teki seda probleemi, see on nii odav korter. Kütmisega on teine asi, et küte on keldris ja eks ma kuidagi ikka rooman sealt alt trepist üles, teisele korrusele. Varem ei ole nii head tuttavad, et näha teie hinge, aga kas sinna tekkis ka mingi viha? Viha ei saanud tekkida, sest et ma sain aru, et see on Gunnar Aarma lapsepõlvekodu nadiliselt siberisse. Tal oli õigus tagasi saada. Aga minus tekkis solvumine, et minu riik jätab meiesugused, kes olid noh, ütleme heausksed, korteriomanikud, ta jätab meid hooleta. Ja küll Gunnar Aarma mind aitas, aga kui palju oli neid, kes lihtsalt sunniti minema ilma ühegi sendita taskus? Mine ja vaata, kus sa saad. Kuid 90.-te aastate alguses lahkusite sellelt ametikohalt, siis Tiit Kimmel meenutas, et ütlesite lihtsalt ei taha enam. Ma ei tahtnud ja mul oli see probleem ka veel, et ma kandsin prille, olin mõne mõne aasta eest hakanud Pille kandma. Ja Aktuaalse kaamera stuudio oli midagi muud kui, kui programmi diktoristuudio aktuaalses kaameras. Esiteks jooksis tekst Sublöörilbi Brunkteril ja ma ei näinud seda nende prillidega, ma palusin alati tehnika poistelt, palun lükake see kaamera mulle lähemale, ma ei näe. Ja see su flir oli muidugi väga algeline võrreldes sellega, millised on praegu, ma ei näe, nad ütlesid, no me ei saa seda sulle ju hammaste vahele lükata ja siis ma tundsin piinlikust, et noh, ma olen sunnitud inimesi paluma ja siis ma õppisin need tekstid peaaegu pähe. Et kui me hakkame väga hästi tähti, näe, siis ma enam-vähem aiman ära, mis sõna seal on. Teine põhjus, miks ma pähe õppisin, oli see, et tollel ajal ei olnud ju arvuteid, tollel ajal olid masinakirjutajat, eks löödi kuues eksemplaris ümber. Ja masinakirjutaja lõi selle tekstiga suv nööri. Aga masinakirjutajaid oli igasuguseid, tal oli igav, teinekord terve pikk saade seal istuda, ta jäi unelema ja ta keeras seda su flööri võib-olla, niiet et noh, see koht, mida mul oleks vaja olnud, polnud veel kas jõudnud või oli juba üle keeratud ja siis sa pidid hakkama paberi pealt otsime jumal, kus see koht siis nüüd on. Lugu ja on tuttav lugu ja sellepärast sellepärast ma töötasin ka tekstiga üsna palju, et ma vähemalt leiaksin, ma jätaks sellist imelikku muljet, et nüüd ma hakkan otsima, mis, mis koht või kus koht see on. Ühesõnaga, mul ei olnud enam hea seal neid lugeda ja pealegi mul tuli sisse juba väga suur ärevus. Mul tuli stuudios ärevus, et see isegi hakkas takistama lugemist, ma hakkasin hingama kuidagi väljapoole, selle asemel, et hingata sissepoole, mu hääl hakkas katkema. Ja ma tundsin ennast halvasti. Ja tegelikult ma ei olekski üldse pidanud minema kaasse uudiseid lugenud, ma ei olnud uudist vähemalt toona ma ei olnud uudistelugeja tüüp, praegu, kui ma vaatan seda su flööri ja ma vaatan arvutit ja ma vaatan, kuidas saab tekste ümber teha, siis mõnikord on mul kahju. Et ma ei saa praegu selles of nööriga ja praegu ise tekste teha ja ise lugeda mulle mõnikord sellest kahju. Ma ei tahaks iialgi minna stuudiosse kaamerat, jumal hoidku selle eest, aga lihtsalt see puhttehniline seen, võimalus teha seda, mida ma siis teha ei saanud. Aga noh, ma hakkasin õnneks, mul oli lihtne diktori töös, sellel lihtne ta nüüd väga ei olnud. Edevus oli ikka üsna suur, ma ütlesingi Melile, et nüüd ma enam ei tule, aga mul oli õnneks kimmel oli mul pannud mu juba välisuudiseid kirjutama. Sujuv üleminek, see, ma, ma tegin seda diktoritööga paralleelselt ja see oli ka võib-olla üks asi, ma ei osanud ju, ma ei olnud ju ajakirjanik, ma ei osanud mitte midagi kirjutada, ma mäletan, kui ma läksin, Aarne Rannamäe voli on praegu välisuudiste toimetaja, peatoimetaja kui ma läksin sinna tema tuppa arvutit ei olnud, paber ja pliiats või pastakas. Ja oli vaja kirjutada mingi uudis ja mõtlesin, ma ei oska. Ja Rannamäe ütleb mulle, no kirjuta, täna toimus Berliinis. Ma mõtlesin, no nii need asjad vist küll ei käi, et täna toimus Berliinis, kui mina diktorina loeks, ma küll ei viitsi alustada uudis nii et täna toimus Berliinis ja siis ma jõuan alles kuskil võib-olla neljandal real selle juurde, mis seal siis tegelikult toimus. Aga noh, sinna ma jäin ja ma õppisin ära selle välisuudiste kirjutamise, see ei olnud nüüd nii suur töö. Aga samal ajal oli vajaga ebusse, EBU on see koht, kuhu jookseb kokku sõnas ja pildis kogu uudistevoog maailmast, kogu maailmast. Ja sinna oli vaja toimetad. Ja kindlalt seal totaka seda tööd ka tegema. Mõtle, kui tore sul on, sa näed pilti ja kirjutad uudist. Ütlesin tore jah. Ja nüüd on sellest ka peaaegu täpselt 24 aastat. Kus te seda teete? Kus ma seda tööd teen ja vot see on see töö, mis mulle meeldib. Ja ma olen vana inimene, Ma olen aeg-ajalt väsinud, aga ma lähen sära silmas tööle, mulle meeldiks see töö. Sest et seal on kogu aeg, seal on kogu aeg midagi uut. Sa ei tea iial, mida su päev toob. Ma ei saa, näiteks tööpäeval, ma ei saa mitte kunagi lubada seda, et ma ma jooksen korraks ära töölt või näiteks on mingi kursuse kokkutulek, no kuidas sa ei saa tulla ütlema, et teisel pool lõuna ajal tuled korraks, istume kohvikus, mitte ma ei saa. Ma ju ei tea, mis võib juhtuda. Marie te ütlesite mulle, et särata ja ma võin tõesti kinnitada kuulajatele, et teie silmad ka erksad, aga üheksakümnendatel aastatel, kui mäletate, siis päris paljud ei saanud enam jalgu alla võrreldes selle eelmise aega, mis on keelatud ja mis oli harjumuseks saanud. Üheksakümnendat tegelikult kokkuvõttes olid teile päris keerulised ainult nende aspektide poolest, mis mängu toodud. Te kaotasite ka abikaasa. Jah abikaasa tegelikult kolis maale 86. aastal. Sest et tema isa ema maja, kus elas ta tädi jäi tühjaks, tädi suri ära. Meie läbisaamine ei olnud selleks ajaks enam väga hea. Ja ta otsustas televisioonist ära minna. Ta oli teleoperaator, ta oli käinud selle töö kõrvalt suviti Viru-Nigulas kombaini peal tööl hingelt maapoiss, nagu ta oli. Ühesõnaga, ta otsustas ära minna. Me säilitasime suhteid, sest ta oli. Ta oli maailma parim isa, seal. Aga. Aga ta jäi üksi sinnamaale küll, helistasin talle tööle iga päev. Aga see üksiolek oli talle raske ja ta sai seal infarkti. Ja ta ei saanud kuskilt abi, sest et seal ümberkaudu, noh, see ei olnud, ei olnud küla selles mõttes, et maja maja kõrval, seal oli küll naabri suvemaja seal taga ka naaber ei olnud kodus sel ajal jätta, oli seal üksinda üsna pikalt, ta oli tõmmanud lipuvardasse ühe valge särgi, et äkki keegi märkab. Aga kui naaber jõudis lõpuks sinna ja tõi ta Tallinnasse, oli hilja juba, ta viidi intensiivravisse küll. Doktor Sulling oli tema arst. Aga nad ei saanud teda ja, ja ma jäin tütrega üksinda, tütar oli 13. Tütar elas seda väga üle. Mina lagunesin ikka täiesti koost, sest et kuigi mu mees elas maal tütar käis ju kogu aeg tema juures, mina käisin pühade ajal, seal, meie läbikäimine säilis, me lihtsalt ei elanud koos. Aga siis ma jäin tütrega üksi ja kogu see vastutus lapse eest jäi minu kaela. Pluss rahaline külg. Diktori palk ei olnud suur, ma tean, kui ma palga kätte sain, siis istusime tütrega maha ja jagasime selle hunnikutesse. Ma pidasin arveraamatut, kui palju iga päev tohib kulutada. Tütar tegi papist väikese karbikese, kuhu me panime selle raha, mida me kogume. Noh, see oli muidugi minimaalne raha, aga see oli raske aeg ja tütar pidi minema suvel juba tööle. Pärast 11. klassi lõpu. Ta käis, välikohvikus oli tööl. Aga me saime hakkama. Aga tütar, tänu sellele muidugi iseseisvus väga kiiresti. Aga meie suhted läksid käest. Sest mina ei osanud, õigemini ei suutnud olla talle sellel ajal abiks. Tema oli kaotanud isa. Ta oli laps, minust oleks pidanud talle rohkem abi olema. Aga ma olin ise liimist lahti. Mitte niivõrd, noh, ma tundsin süütunnet. Ma olen see inimene, kes tunneb süüd, May rebi muidugi särki rinnal ega ei ütle, et ma olen selles teises ja kolmandas süüdi. Aga ma tunnen oma möödalaskmisi nende inimeste suhtes, kes on olnud mulle olulised. Ma tunnen seda, mida ma olen jätnud tegemata ja ma tunnen, et seda ei anna enam parandada. Aga ma ei saanud nende tunnetega hakkama. Pluss veel see, et ma tundsin juba, et diktoritöö ei ole minu jaoks, ma teen valetööd, ma ei taha seda tööd teha. Kõik need asjad kuhjusid ja. Tütar kolis eraldi elama. Meil oli õnneks võimalustest, tädi korter jäi tühjaks. Kolis eraldi elama juba keskkooli lõpus. Aga täna marem, olen saanud aru, olete te suurepärane vanaema? See mu patukahetsus osaliselt. Pluss see, et maa, minu jaoks kõige püham asi üldse on inimese sünd, kui mu tütar sündis sügav nõukaaeg. Ja kolm nädalat hiljem avastati mu tütrele, et tal on kaasasündinud raske südamerike siis tuli viis nädalat lastehaiglat kus ühel päeval tuli arst ütles. Oi, teil on nii tore tütar, mul on väga kahju, andes mõista, et ta ei jää elama teisel pool. Tal läheb ju päris hästi. Siis selgus, et on Lätis üks kirurg, kes opereerib selliseid asju, kes käib Eestist lapsi võtmas. Enne sattusime ta juurde, kui tütar oli üheksakuune. Me käisime sondeerimas Riias haiglas. Ja kui ta oli aasta ja üheksa kuune, siis lapiti ta süda kinni. Tal oli mingi väike vatsakeste vaheline 11 millimeetrine auk. Sinna pandi labaselt öeldes lapp peale, kui ma küsisin, et kas ta, kas ta saab elada normaalset elu siis arst ütles ja ma küsisin, kas ta sünnitada tohib. Tippsportlast temast ehk isa, kui nüüd tütrel lapsed sündisid, ma läksin praktiliselt kohe hommikul sinna, ma hoidsin seda pisikest juba käes, tundsin, millest ma olen ilma jäänud. Ja see oli see alguses pluss see, et ma ei olnud hea ema mis mind pani kohe käima tütre juures. Ma olen käinud laste sünnist saadik, aidanud nii palju, kui ma saan. Pluss teine asi, et ma, ma saan sealt oma eluenergia, ma vaatan neid, ma vaatan, kuidas areneb laste loogika, mõtlemine, kujutlusvõime, mis mänge nad mängivad. Kuidas nende keel areneb. Ja ma tunnen, aga ma olen ju kaasa aidanud sinna natukese. Ma olen, ma olen teinud midagi. Ma ei ole elandalt endale. Tere õhtust, head vaatajad. Täna on kuues september aasta 1991. Päev, mida oleme oodanud. NSV Liidu kõrgeim riigivõimuorgan. Riiginõukogu tunnustas täna oma esimesel istungil Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Otsus võeti vastu ühel häälel. Istungil osalesid 10 vabariigi ülemnõukogu esimehed ja Mihhail Gorbatšov. Jätkem meelde, nagu on meil meeles kõik, mis eelnes tänasele päevale. Mu hea vestluspartner, Mare Taimre küllap mäletate seda lõiku septembrist 1991, pärast seda kõike, mida me oleme ühes kuulajatega teie kohta teada saanud, öelge palun, mis on teie jaoks kõigi nende inimlike üleelamiste ja isegi diktoritöö teatava vastumeelsuse juures, et see ajalooline hetk, mil sait eetris miskit sellist öelda. Ma ei tea, kas ma oskan sellele vastata. See oli mu esimene tööpäev, hakkas ma olin pabinas, tol hetkel ei jõudnud selle sündmuse tähtsus täielikult minuni. Ma veerisin tiks tõesti, nagu algaja kolleegid, praegused kolleegid ütlevad, noh, see oli pühalik hetk su jaoks. Ma lihtsalt kartsin. Ma ei tunnetanud päris seda, mida ma lugesin, see tunnetus tuli hiljem. Kui ma praegu seda vaatan, siis, siis mul on natukese kahju. Et ma ei tunnetanud seda juba sellel hetkel. Siis ma oleksin võib-olla osanud seda kuidagi teistmoodi öelda, mitte veerida nagu koolilaps. Aga jah, mõnikord ajab mind nutma. Ärge küsige, miks. Mare, te olete öelnud väga palju. Ja lubage, ma tänan teid südamest, et see vestlus leidis aset. Mina tänan teid, et te olete nagu selle inimese hingehoidja, keda te küsitlejate. Ja mina, tänan Teidete, mu hingekesega. Hästi ringinesid. Aitäh. Kauaaegne ETV diktor ja uudistelugeja Mare Taimre tegutseb telemajas oma väikeses kambris edasi. Nagu öeldud, käib tööl teravate silmadega ja on suurepärane vanaema oma kahele lapselapsele. Inimene nagu teisedki, minu omaaegne kolleeg telemees Enn Eesmaa, kes muidu oli Aktuaalse kaamera peatoimetajana üks vahega Mare ülemus ütles alati, et vaatajat ei pea huvid, tema, milline häda või viletsus parasjagu uudistelugeja enda südant vaevab. Aga eks nemadki lihast-luust inimesed ja ehk ei olnud tänane südamepuistamine nii paljude töiste eetritundide kõrval liiga suur libastumine. Jutusaate Monteeris veidike Ludvig külalist küsitles Märt Treier kuulmiseni.