Zenjaariuseebeeverdi oleks vist natuke aega sõnatu, aga tõenäoliselt oli tal piisavalt huumorimeelt, et ka selline pealeta välja kannatada. Kuid siit tuli just see, mis meie Jakse oluline romantiline kuupaistel aguunil ja Condola gondel, mis tähendab Veneetsiat. Esimene märge konglist on ajaloolane, maalides aastast 1094 elegantne ja graatsiline kindlate mõõtmetega lamedapõhjaline kaarjate otsustega paat, mille pikkus peab olema 11 meetrit 50 sentimeetrit ja laius üks meeter 40 sentimeetrit, et sõiduriist mahuks ära aga kõige kitsamasse kanalisse. Veneetsias loeti aastal 2014 kokku 400 viiskondlit ja üliosavatkondolieerid on oma sõiduriistu kuni naeru väärsuseni ehtinud. Musta ja läikivad taadi pikal kitsal ninal seisab kullatud vaasike kunstroosidega. Istmed on kaetud värvilise, tavaliselt punases ametiga. Igal pool on kuldseid narmaid, tutte ja kõikvõimalike kullatud ornamente romantika. Püha Markuse väljakueelse kaldapealse laguuni vees seisab eriti suur hulk triibulisi poste, mille külge kondlit kinni seotakse. Laguun läheb siin üle suureks kanaliks, mistõttu teinekord, kui laguunilt tugev tuul puhub, on lainetus päris vägev. Isegi v bussid, vaporretot kõiguvad kõvasti, kondlid tantsivad lausa üles-alla. Ja siinsamas on San Marco väljak Napoleon Nonii sõnade järgi Euroopa kauneim võõrastetuba. Siin on müstiline katedraal, imepärane hele tootšide palee üheksa kuue meetri kõrgune kellatorn tipus kuldne ingel. Kõigest sellest oleme siin ajatunnis kõnelda jõudnud, aga samas Püha Markuse väljakul tootšide palee vastas seisab veel üks päris fantastiline. Palazza Püha Markuse nime järgi on seda kutsutud viljad Teeka marsseana, kuid rohkem on see ehitustuntud oma loo ja nime järgi sans soovina raamatukogu. Ikka ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja muidugi. Brünetti otsustas veeta ülejäänud pärastlõuna marssejana raamatukogus kirjutanud Donna Leon oma Veneetsia raamatus une pealt ja rahus. Donna Leoni põnevuslood toimuvad teadagi alati ainult Veneetsias ja komissar ja kui ta broneti on nende lugude lahendus. Võta ja loe. Merel pisut muudes mööda Rivedelliskja voonit ilmus sans soovina raamatukogu kauguses nähtavale Plaati rõõmustes hoone arheoloogiline korrapäratusse, Bruneti südant. Ka Veneetsia vabariigi suurimad ehitusmeistrid said käsutada vaid inimkäte jõudu, parvlaevu, köisi ja rihma rattaid. Ometi suutsid nad rajada säärase ime. Brüneti ületas viimase silla, jõudis peatsele mõeldud, on San Marco väljakut ning imetles taas kord ilu, mida vaid inimene suutis luua. Tuul mängis basiilika ees lehvivate tohutute lippudega ja broneetina määrates, nähes, kui Impasantselt mõjus hele punasel väljal, möllab Püha Markuse lõvi. Itaalia kolme paralleelse värvisiilu kõrvalkomissari jalutas üle peatsa ja suundus žetalc läbi, et jõuda seejärel raamatuga, kuhu kohta, kuhu sattus vaid harva mõni turist. Ta kõndis kahe hiiglasliku kuju vahel läbi ja esitas vastuvõtu lauas lugejakaardi Donna Leon une pealt ja rahus. Läksin minagi kahe hiiglasliku kuju vahelt läbi, astusin tohutu suurest uksest sisse. Ja siin mu teekond lõppes, sest siit algas väga ametlik ja tänapäevase na tunduv raamatukogu eesruum, kuhu mõni harv turist ei pääse. Aga see oligi vale uks, seokson asjalike Veneetslaste jaoks nagu broneti, mitte tüütute turistide jaoks. Kogu hoonet ääristavad sammaskäiku tuleb nüüd edasi kõndida, pöörata ümber nurga ka ja veel kord ümber nurgahoone tagumise fassaadi ette. Sammaskäik jätkub pikalt pikalt, kuni fassaad teeb uuesti täisnurga ja sa jõuad õige ukse juurde, mille kohal on tohutu silt mu seo. Korrer. Kunagi ammu oli Püha Markuse väljaku lõunaosas seisnud Sänniseminiana kirik hilisemal ajal rajal piirasid väljakut kaks hoonet. Ratsienove ja prokuratuuri Eveke Uusevane prokuratuur, kus olid Veneetsia vabariigi kõrgeimate riigiametnike kodud ja kontorid. Plaanis oli neid juurdegi ehitada, kuid 16. sajandi lõpus see plaan tollal teadmata põhjustel äkki muutus suure kellatorni kõrvale hakati ehitama hoopis marsseana raamatukogu hoonet, kui on teada isegi ehitustööde täpne algusaeg. Kuues märts 1537. Ehituse plaanid tegi meister arhitekt, säkkopo sans soovina. Jacob soovina sündis Firenzes ja elas 1486 kuni 1570. Ta polnud üksnes arhitekt, vaid ka skulptor, kuid Firenze San Lorenzo kiriku fassaadi kaunistab Michelangelo lükkessensovina pakutud skulptuurid. Omas ja siis juba Veneetsias siin hinnati Sanšovina töid väga kõrgelt. Tema loodud olid Rustika tehnikas mündivaluga ta uhkelt kaunistatud sammastik, Lotšeta kampaniili skulptuurid ning hulk San Marco basiilika ilustavaid reljeefne ja kujusid. Kuid tema meistritööks sai Püha Markuse raamat kogu biblio deka Marciana üks Veneetsia kõige rikkam, rikkalikumalt kaunistatud renessanssehitusi. Sotside palee vastas teisel pool peatsetat. Venitslased armastasid uhkelt kaunistatud hooneid ja sedasi soovina raamatukogu. Tõepoolest on kõigi aegade mõjuvõimsaimat arhitektide hulka arvatud Andrea ballaad ja on kirjutanud, et Chaka oposson soovina beibluateekamarssejana kauneim ehitis, mis püstitatud antiikajast peale. Üks põhjus, miks Marca väljakule marssejana raamatukogu ehitati, on siiski teada Kreeka humanist katoliku kardinal Brasiilias Messaarion, kes oli 15. sajandi kõige haritumad õpetlasi filosoof, tõlkija ja soomlane kinkis Veneetsia-le oma suurepärase kreeka ja ladinakeelsete käsikirjade kogu. See oli linnale väga suur au, kuid 1468. aastal, kui kogu üle anti, polnud linnas selle jaoks väärilist kohta tõeliselt uhke. Raamatukogu ehitamine Veneetsia kõige suversimasse paikab päästis linna kimbatusest ja muutis Veneetsia otsekohe tähtsaks klassikaliste teaduste ning tarkuste uurimise säilitamise paigaks, mille õue, raamatukogu, siseruumid ja lugemissaalid olid hoone välise hiilgusega täielikus kooskõlas. On arvatud, et Jakobson söinud mõjutas tugevasti teisel sajandil elanud kreeka kirjaniku pausanyase avaldatud rooma keisri Hadrjaanuse marmorist raamatukogu kirjeldus. Ilmatu pikk ja kõrge hoone San Marco peatseta väiksema väljaku ääres, tootšide palee vastas, koosneb kahest ühe kõrgusest teineteise kohal kulgemast sammaste reast. Alumine tänavakorruse sammastik moodustab uhke lahtise sammaskäigu ümarkaartega ühendatud lihtsagapiteeliga tooria sammastest töötavad taga ja külgedel veel tugevat nelinurkset sambad. Viimaste ülaosad moodustavadki kõrgeid vägevaid paari, mille päiskivideks on maskid ja lõvipead. Kaarte kohal kulgeb pikk ja pidev tagasihoidlike ornamentidega kaunis teatud friis selle kohal karniis ning siis kõrgub juba ülemine sammastik täpselt alumisega kohakuti. Kuid ülemistel sammastele on toredate vool juutidega, Joonia kapiteelid ning noidioonias Hambaid täiendavad juba väga uhked. Mõlemas küljes paiknevad tugisambad, mille skulptuuride kaunistatud ülaosad moodustavad taas kõrgeid kaari. Need seisavad taas alakorruse kaartega. Täpselt kohakuti. Ülemist korrust piirab sammaste vahel kulgev pikk palustraad. Ka ülakorruse kaarte keskel ilutsevad kivised maskid, lõvid, jäinim pead. Nende kohal kulgeb taas kogu hoone pikkuses juba laiem, hoopis uhkemalt kaunistatud friis. Sellel korduvad madalate ellipsikujuliste aknakest vahel keerukad reljeefsed ornamendid väikestest inglitest lõvipeadest ja toovututest Lil läbergadest. Friisi kohal seisab pakiline karniis ja nii oleme jõudnud pile Teekamarssijana tippu. Katuse Väärt ehib täpselt alumiste sammaste ridadega kohakuti kulgev järjekordne rivis hambaid. Kuid need valus traadiga ühendatud sambad on madalad nelinurksed ning iga samba otsas seisab kaunis antiikskulptuur inimkasvust tunduvalt kõrgem. Raamatukoguhoone ehitamise ajal 16. sajandil kogus Veneetsia kõrgkiht innukalt antiikskulptuure, neid peeti lausa linna sümboliteks. Sanzovina raamatukogu ülemise palus traadi nurkades kõrguvad taeva poole suured Hobeliskid, mis meenutavad roomaväljakutele püstitatud Abeliske hoonegaks sammastest ja neid ühend pidavatest hiigelkaartest koosnevat Rust meenutavad Rooma Colosseumi või matšelluse teatrit. Või siis tõepoolest ka Kahekordse sammas ehitisena seisnud keiser Hadrjaanuse raamatukogu. Mis olnud siis eeskujuks Isakopa sans soovinale Püha Markuse raamatukoguplaanide tegemisel. Mingeid seinu ainult sambad ja kaared. Nostalgia, Veneetsia see on laulude kogumik igatsuses romantikast tulvil aga valge fassaadiga, biblio deegemarssijana hoone looja Jakoobus. Rovina jõudis valmis ehitada ja skulptuuride ja freskodega ehtida 16 kahekorruselist sammas, kaart 21-st. Meister suri 1000 570588 jätkas tema tööd maestro, sans soovina õpilane Vincenzo skamatsi ja lisas veel viis sammas, kaart ikka sans soovina stiilis. Oma piduliku fassaadiga jätkub raamatukogu hoone täisnurka tehes juba San Marco väljaku ääres otse tohutu kellatorni vastas ja kulgeb uhkelt ja sirgelt ikka edasi, terve hiigelväljaku pikkuses aina sambad ja kaared seisma soodustab L2 sisekumeruse. Muutub korreri muuseumiks. Jõuame sinnagi, kuid viljadega Marcianast on veel üht-teist rääkida. 1603. aastal ilmus Veneetsias esimest korda seadus, mille kohaselt kõigi linnas trükitud raamatute koopiat isandaga Püha Markuse raamatukogule. Hiljem juba 18. sajandil annetati Biblejatega Marcianalega mitmete Veneetsia laaduva kloostrite raamatukogud. Paljud õpetlased ja Veneetsia aristokraadid pärandasid sajandite jooksul sans soovina raamatukogule oma kollektsioone. Praegu on siin hoiul umbkaudu miljon trükitud raamatut 13000 käsikirja ja 24000 raamatut, mis trükitud aastatel 1005 kuni 1600. Hulk käsikiri on kaunite värviliste piltidega ja tõeliste aarete hulka kuuluvad frantšeskaga ooperite unikaalsed noodid ja Domenico Scarlatti sõnaadid. Sanzovina raamatukogu siseruumidesse pääseb kehkorreri muuseumist. Tohutu uks avaneb suurde ees, halli, mille lage kaunistab tollase Veneetsia vabariigi esikunstniku Tiitseni kaheksanurkne sümboolne maal tarkus päris fanta gaasia rikal pilvel puhkab siin Tiitseni tuttavas säravpunases raskete Siil voltidega rüüs naisekuju, kes imetleb ennast pontšaka inglipoisi Buddha hoitud peeglis vasakus käes hoiab aga pike linti, mille keerduvale otsal paistavad kirjaread. Küllap sealse tarkus ongi. Eeshallist viib tee lugemissaali, mille seinanišides seisavad teise, väga tuntud Veneetsia maalikunstniku Jacob vahtinud Toretto tööd. See meister oli teatanud, et tema Sooviks on ühendada Tiitsiani värvib ja Michelangelo joonistusoskus. Küllap teavad asjatundjad, kuidas see tal õnnestus. Kuid meie jaoks on huvitav tintareta maalitud viljad, Teekamarciana looja arhitektid ja skulptorid. Kooposensoovina portreepildil on äärmiselt väärikas, hallide juuste ja toreda kahte ossa kammitud habemega tumedas rüüs vanahärra. Kõrge laup, piklik nägu, väga targad ja elavad silmad. Portree on tagasi püüdlik, samas kummaliselt intiimne. Jääb mulje, et mõlemad meistrid, maalikunstnik ja tema kuulus modell mõistavad teineteist. Need pole minu, vaid targa kunstiajaloolase sõnad. Tšenkovina raamatukogu ruumid on päris vapustavad. Suur lugemissaal võtab enda alla hoone kunagise avaras sisse õue, mida katab kõrgel laes klaas nelinurkadest katus, aken. Rõõm tundub väga avar ja meenutab rõduga teatrisaali. Kõiki seinu. Katvate niinimetatud rõdude piirded koosnevad peenest valgest pitsilisestornamendist, mida liigendavad kõrged valged poolsambad ja kõik viis rõdu on täis lõputuna tunduvatele raamaturiiulite ridu. Teise kolme korruse ja ümar kaareliste seina Nissidega lugemissaali põrandal on pikkades ridades avariiulid, mis jaotavad ruumi kaheks. Mõlemal pool seisavad tavalised lugemislauad ja veelgi avariiuleid. Kuid ruum ise on tavalisest kaugel. Hästi kõrge seinte teisel korrusel taas. Neid moodustavad ümarkaared, sambad kolmandal korrusel pikad read, nelinurkseid, aknaid. Kõik need aknad avanevad alla lugemissaali ja nende taga on. Mis te arvate ikka raamatuid täis riiulid märssijana, raamatukogu kõrgetes avarates näitusesaalides on taas uhked kaaraknad, säravad laemaalingud skulptuurid ning pikkadel laudadel klaaskatete all kaunid vanad käsikirjad kullast ja värvidest säravate, käsitsi maalitud piltidega. Vaikne ja omaette maailm. Veneetsia nostalgiat, nii et küll saab midagi nukrat on selles linnas, sa tajud seda kõndides üle kitsaste kanalite viivate väikeste kaarsildade. Kahel pool kanaleid seisavad vees viie, kuue korruselised, sageli marmorrõdudega kivihooned. Kõrged ameti hapratena tunduvad hooned, sest nad lagunevad. Nende seinad murenevad kattekiht on auke täis ja tellised väljas. Kanalite vesi on sile ja hääletu, liigub vaid siis, kui mõni gondel või tilluke vaat siia vaiksesse paika eksib. Liigub ja paljastab säravalt rohelise sambla, millega veealused, vundamendid ja seinad üleni kaetud on sadu kitsaid kanaleid, millest viib üle sadu väikesi kaarsildu. Paar sammu ülespoole, paar alla ja oledki teisel pool. Vanad kitsad tänavad, kanalid ja sillad on pimedal ajal halvasti valgustatud, pall püsib hallituse ja kõdulõhn. Tahes-tahtmata hakkad mõtlema, kui kaua peavad veel vastu need Veneetsia vabariigi ajastul siis aastatel 697 kuni 1797 tohutu tööga rajatud hooned. Palazzod, jä, imepärased, kirikud kui kaua peavad vastu vees paiknevate Leetseljakute sügavasse pinnasesse rammitud, suured ja tugevad lehisest või tammepuust vaiad. Need tekitasid aluse, millele sai kinnitada horisontaalseid palkidest platvorme. Nii tekkis Moody puupõrand tugev aluspõhitellistest ning tugevast Istria lubjakivist marmoriga kaunistatud sildadele, palatsudele, kirikutele ja kellatornidele. Veneetsia elanikud on õppinud oma ebakindlale aluspõhjale rajatud linna jälgima, hoidma ja parandama. Kuid kõrvalt murenevaid seinu vaadates ja linna vajumisest lugedes hakkad ikka mõtlema, kui kaua. Alustagem uuesti, sa kõnnid mööda sansoovina raamatukogu fassaadi, fantastilist sammaskäiku tooside palee vastas. Siin on kuumal päeval nii vahvalt hämar ja jahe siis ümber nurga Püha Markuse väljaku äärde. Sammaskäik jätkub hästi pikalt ja siis L-tähe kujuline nurkjaamu, seo korrerr. Seal märka raamatukogu, lugemis ja näitusesaalid moodustavad osa sellest muuseumist, kus võib imetleda veel kunagise kuningliku palee ruume. Suurt kunstikollektsiooni, arheoloogilisi väljapanekuid. Kogu iidse Veneetsia pika ajalugu mahub ära Jacob Ssanzovina plaanide järgi ehitatud hiigelhoonesse. Theodora korrer, kes muuseumile nime on andnud, pärines vanast Veneetsia aadlisuguvõsast taas 1750 kuni 1830. Ta oli innukas kollektsionäär, kogus aastakümneid kunsti ajalooürikud ja kõike, mis oli seotud tema nii erilise sünnilinna iidse kultuuriga. Kogumine oli tema kirg, tema perekond oli rikas ja nii sai ta juba varasest noorusest peale kokku osta kõike, mida soovis maale, antiikskulptuure, münte ja medaleid, raamatuid, kalliskive, jaga, meesid ja kogu see varandus oli muidugi ehtsalt vana, tõeline ajalugu. Korreril tuleb välja Polnudki raske kõike seda hankida, sest Veneetsias olid enne tähelepanu väärset 1790 seitsmendat aastat. Päris segased ajad, paljud vanad Veneetsia aadliperekonnad tahtsid oma sajanditevanustest väärtuslikest kunsti kollektsioon toonidest lahti saada ja püüdsid kõik maha müüa. Miks, sest tootšide valitsuse all elanud Veneetsia vabariigi aeg oli lõppemas. Kaheteistkümnendal mail 1797 tungis Napoleon Bonaparte oma vägedega Veneetsiasse. Muidugi kartsid Veneetsia, kuid et nad kaotavad uue valitseja ajal oma varanduse. Napoleon oli ju tuntud kunstiröövel. Sama 1797. aasta oktoobris müüs Napoleon kogu Veneetsia Ale Austriale kuid enne linnast lahkumist võtsid prantslased, nagu neil kombeks kaasa kõik, mida suutsid, kaasavad Ta ka näiteks neli IZ pronkshobust San Marco kiriku fassaadilt. Hobused toodi 1815. aastal küll Veneetsiasse tagasi aga Jakobson soovina ehitatud imepärasele hoonele L-tähe kuju andev tiib otse Püha Markuse kiriku vastas teispool San Marco hiigel väljakut. Sama tiib, kus praegu seisab mu seogoreeri sissekäik, nimetati Napoleoni diivaks. Seda asuti ehitama juba pärast esimest austria aega. 1806, kui Veneetsiast sai osa Itaalia Napoleoni kuningriigist ja Napoleon otsustas, et just sellest hoonest saab tema kuninglik palee. Arhitektid. Josepessoli ja Lorentsussanti kujundasid Kahekordse fassaadi uhke Ma sees koja ja avara paraadtreppi, mille laemaalinguid ilustavad antiiksed ornamendid. Klassikaliste nelinurksete poolsammastega eraldatud seinanišides seisab aga hulk sümboolseid marmorskulptuure, mis ülistavad Napoleoni ja tema võite. Napoleon laskis endale sisustada kauneid galeriisid, uhke ballisaali, trooniruumi ja söögisaalid. Veneetslastele polnud selles midagi, eriti imetlusväärset. Selle vana ja nii omamoodi linna võrratute värviliste fassaadidega. Palazzod olid palju suuremaid imesid näinud. Antiikkujud ja sambad, marmorpõrandad, imepärased, Vana-Rooma stiilis seinaga unistused. Kogu Napoleoni kuninglik palee Veneetsias oli pealegi Itaalia kunstnike tehtud Veneetsias õppinud ja töötanud kujuri Antonio kanova klassikalised kaunid valged reljeef, pildid täidavad Napoleoni palee galerii teiste hoonete seinu. Jozeebeebursano kujundatud lage ilusti. Piet Rammo romaalid. Marmorskulptuure on väga paljudes palee ruumides, Napoleoni vaimustas selle kunstniku looming nii väga, et ta kutsus kujuri 1802. aastal ka Pariisi. Niisiis, Napoleoni ja ka Austria ajastu kestsid Veneetsias suhteliselt lühikest aega ja Veneetsia jäiga neil aastatel ikka Veneetsiaga. Salapäraseks vaikseks Nonii saartele rajatud sissepoole pöördunud linnaks, mis muutub mõneks varakevadiseks nädalaks eriti ülemeelikuks. Venelased armusid maskidesse juba 13. sajandil. Need andsid nii mõnusa kindlusetunde. Võid teha, mida tahad, sest keegi ei tea, kes sa oled. Seitsmeteistkümnendal sajandil kanti maske mitte ainult karnevali ajal. Linnarahval oli keelatud maskides vaid kirikusse tulla. Igal pool mujal võis nendega rahulikult ringi käia, rääkimata kuulsatest Veneetsia karnevali test, mis oli suur ja üleüldine pidu igal varakevadel. Siis pandi selga kõige fantastilisemaid, kostüümid-maskid olid valged või kuldsed ja katsid alati kogu näha. Ajaloost on teada, et mida raskemaid aegu Veneetslased üle elasid, seda uhkemad olid nende peod. Vene Välit toimuvad ikka ka tänapäeval, kuid maske kantakse siis üha vähem. Turistid neid ei kanna, kuigi võiks, sest terves Veneetsias müüakse neid lugematul hulgal. Nii suuri kui väikesi. Veneetsia see on 1000 aastat hiilgust, millest jutustavad ajaloo allikad, sans soovina tohutus biblio tega, Marciana hoonest muse korreris. Austerlased said Veneetsia endale näppolüoonilt aastal 1798 kuid juba 1000-ga 905. aastal sai linna pooleonid Itaalia kuningriigi osaks. Pärast Napoleoni lõplikku lüüasaamist 1814. aastal. Talle kuulus Veneetsia taas Austria valitsuse all elavasse Lombardia-Veneetsia kuningriik. Segased ajad, kuni lõpuks pärast kolmandat Itaalia iseseisvussõda. Aastal 1866 sai Veneetsiast ja Veneeto maakonnast ühendatud Itaalia kuningriigi osa kogu see rahuta ajalugu peegeldub ka praeguse muse korreri ruumides paiknenud kuningliku palee sisustuses. Habsburgide ajal tehti siia näiteks keiser Franz Josephi naise sageli sissiks kutsutud Elizabethi ampiir stiilis buduaar, mille seinu ehtisid pastelltoonides maalitud iirised ja liiliad ning elegantsed nurgakaunistused. Kollatudki Ps grafist lillekorvidega muutsid ruumi intiimsemaks ja naiselikumaks ikka elegantses Veneetsia stiilis, sest kujundajad olid tavaliselt just kohalikud meistrid. Detailid jutustavad kindlatest ajastutest jutustavad siiani, kuigi vahepeal juba 20. sajandi alguses jäi endine kuninglik palee San Marco väljaku ääres arusse ja hooletusse. Tänaseks on kõik restaureeritud ning ajaloopärand korda tehtud abi saadiga Prantsusmaalt, sest tegemist on ikkagi kunagise Napoleoni paleega. Korreri lõputuna tunduvad ruumides edasi kõndides avaneb sinu ees hulk vana Veneetsia lugusid. Ajaloolisi majesteetlik, Tootside portreesid, uhkeid usupühaderongkäike, festivale, riitusi, vanadel krabüüridel, iidseid münte, Kulitukateid juba 13.-st sajandist ning kummalisi masinaid, millega neid münte vermiti. Näed alati veega seotud Veneetsia eilseid sõidukeid. Kaleere, mida ehivad Veneetsia sümboli tiibadega lõvi, embleemid valmistatud kullatud vasest Need õdesid ja raudrüüsid kuulsete admirali ja väejuhtide portreesid. Karjääri muuseumi võrretule kunstikollektsioonile pani aluse aadlik Theodora korreri. Mitmekülgne kunstikogu ja aegade jooksul on see teadagi kõvasti täienenud. Siin on kõigepealt mitmeid libluateegemarsseana loojaid Jacob shansovina enesetöid, kes polnud kaugeltki ainult suurepärane arhitekt vaid ka skulptor ja isegi maalikunstnik. Madonna lapsega on päris eriline töö. Paberimassist ja Gibskrohvist valmistatud ning kulla ja värvidega kaunistatud madalreljeef pilt. Sanzovina tumedad pronkskujud on eriti uhked. Maalisaalide seintel seisvad Paola ja Lorenzo Venetsiana väga värvilised kuldsed taustal pühakud on pärit 14.-st sajandist ja siin on nimetuks jäänud Veneetsia kunstnike töid, aga ka Karpadcio kaks Veneetsia naist koerte ja lindudega. Need on Hieronymus, Moshi müstilised, Püha Antoniuse kiusatused vannis Jacob Jentile Berliini tööd raami, maalikunstniku Pieter Bruegheli õpilaste tööd. Aga kõigi korreri muuseumis esindatud kunstnike üleslugemine vist suurt midagi ei anna. Tuntumad nimed said nideldud. Nüüd on siis selge sõnas muinasjutulise kohati teatri deklaratsioonina tunduva Veneetsia San Marco väljakul sääres leiad sa suurepärase meistri mõtte- ja kätetööst Sanzovina raamatukogu tohutus hoones mitte ainult Saaremaailma uhkeimatest raamatukogudest. Sa leiad väga palju kunagi kõige hiilgavamaks peetud linna klaserenissima ajalugu ja kunsti. Sul peab olema vaid jõudu ja aega, et kõike seda.