Just praegu toimub Tallinnas igakevadine kirjandusfestival head Read ja avalikkuses räägitakse sel puhul rohkem lugemisest, raamatutest, kirjanikest ja nii räägime tänases saates meiegi ja see on põhjus, miks me oleme palunud endale külla inimese, kes loeb väga palju. Parematel päevadel on tänase saate külaline lugenud kuni 800 lehekülge päevas ja väidetavalt on meel tänasel saatekülalisel fenomenaalne isiklik raamatukogu. Kohe kuuleme, kui palju köiteid seal on, tere tulemast gara loodimisele, Ivar treener. Kuulajale, ka mina olen saatejuht Kaja Kärner. Niisiis need ajad, kui te olete lugenud oma elus 800 lehekülge päevas, ma püüdsin seda ette kujutada. Ma arvan, et selle tempo juures vist ei jõua väga palju süveneda ja väga palju meelde Kaie. Tõesti oli aegu, aga need jäävad tõesti väga kaugesse aega, umbes sinna juba 10 15 aastat tagasi. Ma olen tagala pannud enda lugemisharjumusi uurides, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma tegelikult loen, aga tekstid muutuvad järjest keerukamaks, duaalsemaks. Nüüd ma iialgi ei loe 800 lehte päevas, sest ei ole sellist õudust, ei ole sellist mälu. Aga oli aegu tõesti, aga need olid ka niisugused lihtsamad, emakeelsed tõhusad, et siin tuleb väga selgelt, et vahet teha, sellist masinlikku lugemist ma enam ammu ei praktiseeri, sest minu jaoks on tekstide lugemisel see on eelkõige ju dialoog selle sõnaga. Ja iga tekst minu jaoks on selline teatud meditatsioon. Et see kvantiteet ei ole tähtis, et jah, kui raamatukogu on suur ja maa vahel tõesti tunnen suurt puudust, et mul ei ole kahte paari silmi lugemas. Kui sa näed neid suuri autoreid, suuri teoseid, siis tahes-tahtmata tuleb kurbus peale, et vist ei jõua selle elu jooksul kõike läbi töötada, aga üsna palju jõuab. Umbes 10 aastat tagasi ma võtsin plaani iga aasta töötan läbi ühe suure autori. See on märksa olulisem ja siis umbes tegin ka väikest statistikat, et selle aasta jooksul ma jõuan umbes läbi lugeda 100 väärtteost ja läbi sirvida umbes 5000. Et saada pilti üldse, mis toimub, ja raamatuid olen ma tõesti armastan väga pikki aastaid. Ei tea, et kust see tuleb, et ma arvan, et see on pigem minule ei ole olnud väga head kasvukeskkonda, ei väga head majanduslikke tingimusi, oma andeid välja arendada, aga ma arvan, see mingi sisemine vajadus teksti järgi, millest Göte kirjutada oma autobiograafias. Et lugemine on tegelikult alati rännak ja mida rohkem me rändame tekstides ringi, seda rohkem rändama endas ringi. Ja ma arvan, et selline massiline kiirlugemine, et esiteks inimese kognitiivne võimekus ei võimalda sealt seda tähendust välja ammutada. Aga tekst on minu jaoks järjest rohkem nauding, mitte enam õppimisvahend. Seda ma olen tõesti teadvustanud järjest rohkem ja mida parema stiiliga autor, seda suurem on see nauding. Mina pean kindlasti Euroopa kultuuriruumi kõige suuremaks autoriks plaatonit, kellest algab Euroopa kultuuri ja teatud mõttes ka lõpeb. Ja emmersonon oma mälestusraamatus väga ilusasti öelnud, et Platon on see, kes on sõelunud liivast välja kuldterad. Kui me mõtleme Euroopa kultuuriruumist, et ida kultuuriruumi ma tulen vähe, sest esiteks ei valda keeli ja tõlgete kaudu ei ole ma ka saanud väga head kontakti, sest juba see mõisteruum mõistete kasutusse on niivõrd erinev. Ja ei ole mõtet, et üks elu jääb selleks liiga lühikeseks, et haarata kõike, kuigi tahaks. Kuidas te loete, kas te panete vahepeal raamatu kinni ja mõtlete selle üle, mida te lugesite, ehk astute dialoogi, võide joonite alla, midagi, et selle juurde on hilisemas elus kerge tagasi. Pöörduda oli aegu, kus ma üldse jooninud ja kus väga palju jäi meelde, ma mäletan, kuidas ma lugesin Michel Vuku monumentaalseid raamatud, hullus arutas hullumeelses ajalugu klassikalisel ajastul ja sealt jäid mulle terved lõigud numbritega pähe lihtsalt. Aga nüüd tänasel hetkel ma muidugi joonin alla, sest tekstid on keerukamad ja ma üsna palju tekste kirjutan ka läbi. Hetkel on mul käsil sopenovery käsikirjalised päevikud, mis ei ole emakeelsed, et seal ikkagi igast lausest aru saada, eeldab sõnaraamatuga ka tööd ja ma kirjutan väga palju mõtted läbi, et ma kuuleksin emakeeles seda mõtet, mida autor tahab öelda, et teatud mõttes on see tõlk tekkimine. Ja kuna ma olen ka ise toimetajatööd teinud, siis seda enam on tähtis see, et see lause struktuur oleks tõesti see, mida autor öelda tahab ja see töö see väga distsiplineerib, aga emakeelseteks tema muidugi loen suurema naudinguga, neid on muidugi vähe. Minu jaoks aga on olukord paremaks läinud. Mul on eriti hea meel, et Tallinna Ülikooli Kirjastus sai jalad alla. Tuleb tõesti väga palju head väärtkirjandust. Ja minu tõeline viimane suurem eestikeelne lugemiselamus oli Jaan Kaplinski autobiograafia kujuneda sunnib. Toomas Salumets on teinud suurepärase töö, portrateerinud ühte eesti autorid. Ja see on tore, kui ilmub eesti autorite kohta akadeemilisi läbi põimunud kirjanduslikku, selliselt suure maailmaga tekste. Need peaksid rohkem tähelepanu savama, et üldsus rohkem teaks, avastaks, sest see on meie endi lugu, meie endi kultuurilugu. Et me kipume suurte autorite lugedes unustama ära omakeelset kultuuri ja see on väga tähtis, et me loeme emakeelseid raamatuid, ostan emakeelseid raamatutest. Meie oleme need, kes hoiab seda väikest kultuuri püsti ja raamatute ostmine, nende lugemine, nende üle arutlemine, kuigi ega neid kohti, kus tõesti inimesed saaksid nii-öelda lugemisklubides arutada oma lugemiselamusi ju Eestis väga palju ei ole. See ei ole meie raamatukultuuriosaga võiks olla. Sest inimesel on vajadus reflekteerida oma teadmisi ja see on ju suur elamus, kui sa kohtud inimesega, kes on samalt autorilt lugenud ja ta saate arutada, et aga järjest rohkem fragmenteeritud elustiilid, huvistiilid, lugemisstiilid teevad selle tihti võimatuks. Enne kui me läheme teie raamatukogu juurde, üritame aru saada, kes te olete, Ivar treener, kelleks te tahtsite noorusest saada ja kuidas teie eesmärgid? Mida nad seal teatud mõttes raske küsimus, et mina ausalt öeldes ei ole kellekski tahtnud saada. Ma olen tahtnud kulgeda või õppida ja tuletada seda maailma. Ja minu selline ütleme, kujunemine, see on tõesti väga keerukas olnud, et täna, kus ma kirjutan ühte pikemat teksti oma lapsepõlves, on väga kaua aega võtnud, sest mälestusmotiive ma olen üle 10 aasta kogunud. Mu lapsepõlve ei olnud õnnelik, ei olnud kultuuriliselt rikas ja tahes-tahtmata mõjutas ka see väga palju seda minu hilisemat eluteed. Et ma võin küll täna öelda seda, et ma ei ole saanud kujuneda selleks, kelleks võib-olla oleks väga tahtnud saada, aga ma ei ole sellega väga palju kurbust tulnud, sest minu jaoks on see liikumine argipäeva tegevus ja see vastuolu, argielu ja unistuste konflikt, et see on väga tihti paratamatu. Aga otsingud on tõesti olnud väga vaimselt oma elu olnud tõesti väga rikas. Ma olen väga tänulik nendele tuhandetele autoritele, keda ma olen saanud lugeda, keda aeg on võimaldanud lugeda paljudele inimestele, kes on suunanud, aidanud otsida raamatut, aidanud osta. Intellektuaalsest mõttes on olnud elu väga-väga rikas ja väga otsingute rikas ja ilmselt see ka jätkub, et. Teil on väga suur raamatukogu, kui suur ja mida see endas sisaldab? Ma ei ole seda väga palju üle lugenud, aga mahuliselt on üle 3000 raamatu. Ja ma arvan, et üks kolmveerand sellest on filosoofia klassika. Mingi aeg ma müüsin muidugi peaaegu 1000 raamatut maha, rasketel põhjustel aga midagi teha ei olnud. Aga jah, valdavalt on filosoofia klassika, ilukirjanduslik klassika. Need on väga head kaaslased, et ma niiviisi tasapisi ostan juurde. Hetkel on mul silmapiiril või suur soov omandada Göte kogutud teosed, et lõpuks jõuda Göte filosoofiliste töödeni, meil ju mingid tõlked eesti keeles on olemas siis saksakeelsed teosed kogutud ja, ja ka tegelikult inglise keele tekste võrrelda, sest ega valdavalt arutlusterminoloogia on ju kõik inglisekeelne. Et saada aru süvakultuuritekstidesse väga tihti mäe kultuuri mõtestamine toimub mingite tsitaatide kuskilt loetud refereeringute kaudu. Mind on huvitanud tõesti viimased 15 aastat originaaltekstid ja see on andnud väga tugeva aru saama ka selle kohta, et kui me räägime kultuurist või mõnest autorist, et kellest me tegelikult räägime ja autoreid, keda ma olen siis pidevalt üle lugenud, on plaat, on kindlasti ilukirjanduses vene klassika kahtlemata uusi autoreid, ka kinnastest praegult. No hetkel ma olen väga huvitatud mälu teemast või kollektiivse mälu teemast või sellest, et kuidas inimesed oma elu üldse narratiivi seerivad ja kuidas nad näevad oma minevikku, eriti olukorras, kus inimesed elavad autoritaarsetes ühiskondades toimub riigikorra vahetus. Et kuidas inimesed ikka oma elu läbi nende mälu narratiivid on näinud, et viimane lugemiselamus oli mul Krista folkes Saksa Ida-Saksamaa kirjanik oli, aga kes kirjutas lapsepõlve narratiivist ja meil täiesti hämatas 82. aastal välja antud raamat eesti keeles lapsepõlvelõimed. Et selline raamat või tekst sai üldse nõukogude ajal ilmuda. Ja noh, sellist narratiivi on Eestis nagu viljelenud Imbi Paju oma raamatutega. Et see mälulugu meie rahva mälu lugu, olles nüüd ka ise tegeledes mäluteemaga. Ma olen ka kirjandusmuuseumist uurinud, et kui palju meil on lugusi näiteks vangidest, lastest, lastekodudest, elu äärealale, nii-öelda mikroajaloo teemal. Et tegelikult meil see väikese inimese lugu on sisuliselt uurimata, aga need, need ongi ju meie elud. Noh, väga suureks selliseks mälu tõukeks oli mul kindlasti leida Asmani mäluraamatud, kes on nüüd üks kõige tuntumaid mälu uurijaid ja Janno Asmann. Eestis kahjuks seda vähe teatakse, mõned artiklid on ilmunud ja kindlasti Endel Tulvingu tekstid. Kuidas me mõtestame, et see mõjutab ka väga palju seda, mida me räägime üksteisest avalikul väljal ja mind nagu jahmatanud üsna palju see, et kuivõrd tige ja mastaapselt tigedust on täis meie avalik meediaväli kui me mõtleme seda, et miks inimene kirjutab ja ütleb teise kohta halba, see on ju läbitöötamata traumakogemus, on üks seletus või kui kultuur ei saa ennast mõtestada või kui inimene ei saa olla piisavalt avatud suhtlemiskultuuris Eesti ühiskonnas mind ei häiri, ei vaesus vaid just selline tahteline vaimne vaesus või see võimalus, et ma saan teist sildistada. Me peame väga palju oma loomusega nüüd tegema, et selleks aitabki maailma klassikaline pärand. Et näha teist inimest vene kirjanduse klassikalise kirjanduse juba alates puskinist on ju ideaaliks see, et ma aitan teist inimest, näen teist inimest, sellest koosnebki elukvaliteet. Ma arvan, et need suured autorid ja tekstid tuletavad meile alati need ajatut tõdemusi meelde. Milleks on headus, milleks on mõtestamine, elu mõtestamine, et mis elu tähendus on, kui olla reflektsioonist sellega, mis sind ümbritseb ja mis sinu enda sees olla. Ja mitte ainult ei loe raamatuid, vaid nagu te ütlesite, et teil on üks tekst praegu käsil ja möödunud aastal ilmus teie koostatud raamat professor Ülo Vooglaiu juubeliks ja selle raamatu tagakaanel on niisugune lubadused. Raamatust saab selgemaks see, mis on elu ja kes on inimene. Ivar Treffner, mis teie käsitluses on inimese elu? Ma mõtlen seda, et kõik suured universaalsed mõisted ja kui inimene elu õnn need on ju tegelikult seletamatud nende sisu juurde jõuab inimene läbi eneseuurimises on ju kogu Lääne mõttemaailma üks mõte on aidata, et avada aga inimene laiemas plaanis, noh, me võime vaadelda näiteks, kui ma mõtlen heegeli järgi, nii inimene saabki konstrueerudu või valmis läbi teise inimese ja mõned autolt järgi inimene kujuneb läbi eneseotsing. Sellised universaalsed mõisted, neid on kõige keerulisem, aga ma arvan inimene ja minu jaoks ikkagi inimene on see, kes mõtestab oma eksistentsi, see eristab inimest loomast. Kuigi loomad on ka väga armsad ja kahtlemata aitavad inimesel siin maailmas väga palju asju mõista. Võime mõtestada elu ja oma eksistentsi, et see on inimese ja kõlbeliselt valikut järgi, näiteks inimese üks tunnus ongi võidelda ennast välja vaimselt alaealisuse seisundis. Ja kui me mõtleme neid definitsioon on ju sadu sadu ja klassikalises filosoofias klassikalises kultuuris on nad ju väga ilusad, need universaalsed mõista, kui, kui me mõtleme oma praktilisele elule palju. Me mõtleme sellele, kas me iga päev teeme selle nimel tööd, et võidelda ennast välja vaimse alaealisuse seisundis. No Ülo vooglaiul on see mõte, et lapsest kujuneb nägev, tundev ja hooliv inimene tänu kodule ja koolile või siis kodust ja koolist hoolimata. Kas te toetate seda, kui lastevanemate liidu haridusnõunik ja ise ka koolitaja olnud? Ma toetan küll, aga lapsepõlved ja inimeste kujunemine on niivõrd individuaalne. Ühele sobitub koolikeskkond, ta saab seal oma võimeid aktiviseerida, teisel mitte. Ja see nii-öelda lapse lähim arengutsoon kustuga Vooglaiu mõtestiku pärineb juba otski töödest. See oli ju väga oluline, me kõik ju teame seda, ega hilisemad inimeste õlleuuringud näitavad, et need inimesed, kes on kogenud lapsepõlves seotustunnet turvalisust on elus, saavad nii majanduslikult hakkama, hoiavad oma peresuhteid paremini, suudavad ühiskonnast teostada, ennast suudavad ka ühiskonnale anda lõpuks mõõde ka, et mis jääb minust järele, et ma ei ela ju ainult seda elu, et ma tulen ise kuidagi toime, saan hästi hakkama, et selline küüniline enesekeskne maailmapilt, mida ka täna neoliberalism haridussüsteem ju väga soosib individuaalset saavutest tekitab tegelikult mitte seotud ühiskonna, mis ongi sotsioloogia küsimus number üks, et millises ühiskonnas või millise seotusastmega ühiskonnas inimesed elavad. Kas selles ühiskonnas on inimestel hea elada, kas see ühiskond on solidaarne, kas ta arvestab uusi ja nõnda edasi? Nii et peab olema ise väga tugev isiksus, et kujuneda selleks nägevaks hoolivaks mõistvaks olenemata sellest, missugune on kasvukeskkond. Peab leidma sisemisi vajadusi. Keskkonnamõju, ma arvan, on ületähtsustatud, et see on teatud niuke mugavus, narratiiv, et kui ma vaatan oma elule tagasi ja leian seal kõik ei ole hästi läinud, siis ma võin ajada kõik keskkonna süüks. Aga inimene valikuid, tegevolend, ta saab ennast kujundada. Ükskõik kui rasked olukorrad on olnud, mul kohe fikseerub siin fiktoremin Frank, kes oli austria psühhoterapeut, kes oma koonduslaagrikogemusest kirjutas raamatu ja siiski tahta elada, tema uuris ja jälgis väga põhjalikult ekstreemses olukorras inimesi ja ta oma elu lõpu ettekandes väga selgelt ütles, et inimesed, kes vangilaagris murdusid eetilised, olid tegelikult murdunud ka juba ennem seda selles kriisiolukorras, kui me mõtleme kasvõi Dostojevski loomingule. Selle loomekese on inimene piirisituatsioonis, kui me räägime inimestest, kellel on kõik hästi. Palk on hea, tervis on ja mida me tegelikult elus teada saame selle kaudu? Ega suurt midagi inimesel on õnne olnud. Inimesel on olnud võimalus ennast teostada, aga Me ei saa ikkagi mõtestada seda eksistentsi, mis on inimese jaoks ülim. Ja ma arvan, et see elukogemuse teadvustamine aeg on ju niivõrd hindamatu, lugedes mida rohkem ma loen või kirjutan, seda rohkem ma mõistan, aja tohutut väärtust ja see tuleb mulle eriti kirjutades meelde, et, et kuhu me oma aja paneme selle igavikulised, selle suure kingituse ja see paneb ka võib-olla mõtestama seda ja austama teise inimese aega austama seda üldist aega, kus me kõik elame, seda ajaloolist raami mõtestama, rohkem oma võimalusi. Nii, ta on. Kas te märkate seda, mismoodi inimene nooruses ja ka veel kesk-eas võitleb tohutult selle nimel, et kätte saada koht oma koht elus, ehk ta võitleb nagu ruumi pärast ja umbes pärast viiekümnendat eluaastat, kui inimene saab aru, et aeg no teie puhul varem tuli see arusaamine, et aeg on hindamatu ressurss, et ruumi siiski veel jätkub, aga aeg saab otsa inimese elus. Et siis need väärtused kuidagi kas pea pealt jalgele või jalgelt pea peale. See on ju tegelikult elukaare psühholoogias üks oluline uurimisteemat, millal inimesed saavad aru, et kus tekib selline eneserefleksioon või mõtestamine, et, et ma ei pea ainult kehaliselt laienema, vaid võin ka vaimselt laieneda, et elukaare uuringud mu kohe siin tuleb meelde. Erik Eriksson, väga mõjukas psühhoanalüütik, võimekas kirjanik, on uurinud väga põhjalikult näiteks matma kõndi elulugu ja näidanud just läbi autobiograafia psühholoogia elementide selle kohta, et kuidas tekib see nii-öelda ennast teostunud isiksus. Ja millal tekib see nii-öelda krõps. Et nüüd siit ma enam saan aru, et see maise ja majandusliku jõudude teenimine ühel hetkel sellest piisab. Mina olen näiteks iseenda kogemuselt aru saanud, et me vajame ju tegelikult äärmiselt vähe. Aga sellest ei saa nooruses aru, siis on, ei saa, oleme selles, ma arvan, et selle taga on lihtsalt sellised süsteemid, mis integreerivad nagu kool, ühiskondlikud hoiakud sellisele võitlusele sellisele edule. Ja sellises olukorras, kus inimesed ainult midagi saavad või tahavad omandada, see on nii-öelda see omale elustiil või omav mõtlemisstiil, millest on ju palju eri from kirjutanud. Et sellest lõksust välja saada, noh, tõesti on kurb, kui inimene on 50 ja hakkab siis hea, kui siiski meil on ju ka neid, kes peale keskkooli ei loe ühtki raamatut ja usuvad, et nad on haritud. Et kui tuleks rohkem seda elu mõtestamist, et selline mehhanitsistliku masinlikku elu käsitlus ega see tõmbab ka need edukad energiast tühjaks iga inimese sees on loomuomane viis küsida oma eksistentsi tähtsuse üle selle üle, kus ma hetkel asun. Ja ma arvan, et suured tekstid aitavad seda lihtsalt varem küsida, kui inimesed nendeni jõuavad ja näevad, sest noh, ega väga tihti ei kohtuelus nende suurte inimestega, kes oskavad meile nõu anda, et et kuule, et on ka teisi ideid, et siin on jah, mõelda palju. Kajaloodi saateis on täna külas süvakultuuri uurija Ivar treener. Tee viimaste aastate suured tööd on Uku Masingu Linnart Mälli kirjavahetuse uurimine, dokumendid, teerimine ja nüüd Linnart Mälli pärandi arhiivi uurimine ja sealt siis kokkuvõtete ja publikatsioonide tegemine. Mis sidus Uku Masingut Linnart Mälli. Nende vanusevahe oli peaaegu 30 aastat. Ma saan nüüd täna toetuda sellele haprale, kirjavahetusele ja ka mõnede inimeste, Linnart Mälli ja Uku Masinguga kokku puutunud inimeste mälestustele, keda ma nüüd olen viimase aasta jooksul saanud küsitleda ja viies seda pilti kokku, ma arvan, et seda võib tõesti pidada intellektuaalset sõpruseks. Ja Linnart Mälli kujunemine tuletab mulle taas ikkagi meelde, et kui vähe on meil neid elulooraamatuid, mis annaksid pildi eesti vaimusuuruste elude eest. Meil on näitlejatest tantsijatest esoteerikutest, rahvaravitsejad tuli välja, aga tõelistest meil ei ole e-Aljandudami. Ülevaateid, mis oleks eesti kultuuri suurema elustamise nimel ju väga-väga olulised. Ma olen Uku Masingu kirju palju lugenud ka neid, mida kirjastus Ilmamaa on juba viis, kuus köidet välja andnud. Mälli kirjavahetus torkab silma oma väga isikliku tooniga kõigepealt, et selles kirjavahetuses on näha nii lähedust, on näha Uku Masingu väga raskeid eluperioode, neid eksistentsi hetki, mida võib-olla Maasing saigi ainult kirjas oma lähedastele edasi anda. See veel kord näitab, kui habrastes tingimustes töötavad inimesed Eesti vaimumaailmas või Eesti intellektuaalse ruumis. Kui suur oli Uku Masing, on seitsmekümnendatel kuuekümnendatel Nõukogude ühiskonnast ennast teostada, kujutage nüüd ennast, et olukorras, kus te olete looja ja te kirjutate aastakümneid sahtlis mingit tagasisidet, no ega tänapäeval ka kirjutajad tagasisidet ei saa. Aga me räägime siin siiski suurte tekstide loojatest ja Linnart Mälli. Millal Linnart Mälli tekstide puhul või nende fragmentide puhul et ma panen eelkõige ikkagi raamatut kokku sellest Linnart Mälli ühiskondlikust mõttes tema järgi jäänud mõtetest mis on ju tegelikult säilinud ainult loengute, mida tema õpilased võtsid omal ajal lintidesse, salvestasid, et tänu sellele on meil nüüd see pärand, mida on võimalik raamatuks teha, et meil avaneb ka Linnart Mäll kui ühiskondlik mõtleja kui kultuuriteoreetikuid, tõlketeoreetik, sest tema mõtet tõlkimisest eesti keelest mul kohe siin meenub tema niisugune klassikaline lauset inglise keel, see on kaupmeeste keel, aga eesti keeles on väga ilus, kel väga lai keel kui hean sellesse tõlkide hina tekste. Rikas keeled, ma arvan, me peame iga päev seda meelde tuletama oma keele, ilu, oma emakeele ilu, selline suurte keelte fetiseerimine üle fetišeerime. Jah, Eesti kultuur on väike, son, tõlkeline kultuur, meie endi autorite kirjandus, looming sõltub väga palju, kui palju me loeme tõlkeid. See on väikekultuuride puhul paratamatu. Aga Mälli armastus eesti keele vastu Eesti inimese vastu Eesti ühiskonna vastu on minu sel ajal, las ta tõeline leid. Tema üks mõte poliitikast on mind väga palju mõtlema pannud, et poliitika läheb, aga ühiskond jääb ja kaitsta tuleb ühiskond alati poliitikas, mitte vastupidi. Nendes lühikestes väga reljeefselt test mõtlemapanevatest ka pikematest teksti katkenditest. Noh, kuna see käsikiri tuleb ikkagi otsast lõpuni valmis kirjutada, on ta tõesti palju aega ja läheb veel palju aega. Aga ma arvan, et see raamat vääriks tõesti iga eestlase lauale panemist, et me mõtiskleme selle väikse kultuuri üle, kus me iga päev sees elame. Kui väheme tihti reflekteerime selle üle Ma tuletan kuulajale meelde, et Linnart Mäll õpetajast Tartu riikliku ülikooli üldajaloolasena, siis ta täiendas ennast Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia orientalistikainstituudi juures ja ta oli poliitiliselt tagakiusatud selle tõttu, et ta suhtles ühe Burjaadi õpetlasega, kes omakorda propageeris budismis. NSV liidus oli keelatud, hiljem küll Linnart Mäll rehabiliteeriti ja ta sai kaitsta oma teadustööd, mis varem ei olnud kaitsmisele lubatud. Ja ta on poliitikas olnud ju suur tegija. Ta oli Eesti Kongressi liige, Eesti komitee liige, põhiseaduse assamblee liige. Ta asutas esindamata rahvaste organisatsiooni, ühesõnaga ta oli erakordselt tegus. Aga nüüd, kui teil on võimalik uurida tema arhiivi, te ütlesite, et see umbes 87 kasti sisse, et kuidas te teete valiku nendest kirjadest päevikuteste dokumentidest, mida te oma oma teadustöö või, või selle biograafia jaoks. Kasutate kirjade osas on see väga lihtne, sest Mälli enda kirju Uku Masingule on üsna vähe, aga vastupidi Uku Masingu kirju on rohkem, aga Mällil oli ka suur kirjavahetus oma emaga, mis on tunduvalt isik. Kun. Siit ilmselt midagi otseselt avaldamisele ei tule, et võib-olla mõnda lõiku saab tsiteerida sellest olmest või olukorrast, kui mällu õppis Moskvas. Aga see Mälli arhiive, ega me väga palju ei tea sellest, sest väga palju on ka eraarhiivides näiteks Mälli videomaterjal, mida ma täna siin ei ole näinud, on ühes eraarhiivis ja mida me kätte saanud ei ole. Aga mille nimel töö käib, et tekiks tervikülevaade. Aga Mulle näib, et see Mälli arhiiv nii palju, kui me tema enda tütrega seda läbi töötasime. Seal hästi, süsteem maatiline mällu oli väga-väga täpp, noh, kõik dokumendid on säilinud isegi kulukviitungid. Et selline süstemaatilisus Ühte korralikku tõlki ju ka iseloomustab, on näha ka tema arhiivis. Kui palju saad kasutust, väärtus leiab nüüd selles minu koostatud või kokku kirjutavas teoses minu rõhk, selle teose rõhk on ikkagi ühiskondlikul mõttele, sellele näed Mälli kirjad. Noh, täna on juba selge, et need kirjad on üsna suure mahuga, et võib-olla mõtet on ta kaks eraldi väljaannet kontseptuaalselt välja. Et nende kirjade kommenteerimine nende mitmetesse keeltesse ulatuvad teksti mõistete nimede väljaselgitamine ja lugejale arusaadavaks teha, et see on suur töö ja selle tööga ma tegelen ja mul on ka siin abilised, et seesama Uku Masingu, Mari-Liis Tammiste, kes on Uku Masingu kogumik kokku pannud, et kada IMO nabis Masingu käsikirja käekiri oli mul üsna raske lugeda, sest kui ei ole vilumus selle autor ja siis aga igal juhul tuleb see pärand teha eesti lugejale kättesaadavaks. Et sellest ei ole üldse küsimus, kas siis seda toetatakse või ei toetata, et see on meie endi selline südametunnistuse asi. Aga ma arvan, et lugejal selle, kui see ükskord ka füüsilisel kujul on tuleb see tõesti lugemiselamusest minu jaoks aasta aega nüüd juba nende Mälli pärandiga tegelemisega on olnud väga puhastav, Mälli mõtted on sisemiselt väga puhastavad ja nad on äärmised ausad nii ühiskonna kui inimeste suhtes. Seal on näha teatud sellist teravust, aga kui inimesed elavad ühiskonnas, siis teatud teravus on loomulik osa. Kas ta oli kibestunud selle pärast, mis poliitilistel põhjustel talle osaks sai? Ma ei ütleks seda, sest nii minu enda kui vähesed kokkupuuted Linnart Mälli ka kui ka nüüd mälestused, mis modemost korjanud olen mällu oli äärmiselt vitaalne, psühholoogiliselt tugev inimene. Kuigi jah, tema elulugu detailsemalt uurides ma võin öelda, et tema elus oli tõesti väga raskeid murrangupunkte nii isiklikus elus kui ka ses akadeemilises elus aga ta püsis kogu oma elu lõpuni jalul vaimselt väga aktiivne, et mul on väga raske Eesti kultuuriruumis leida inimest, kes vaimselt oleks niivõrd vitaalne olnud. Mällu oli seda ju noh, elu viimaste päevadeni. Et jah, elu lõpupoole või viimastel aastatel loomingut üsna vähe ja märkmeid vähe ja, aga selline noh, elu Ottaw hoiak on näha nii tema kirjades, nii tema tekstides, tema loengutes, mida ma olen ka nüüd juba sadakond tundi kuulanud ja sealt mõtteid välja refereerinud, et selline elujaatav hoiak ja just sellest keskkonnast üle olemine. Et olgu see keskkond, autoritaarne vaene, takistada, et selles mõttes tema on mulle suureks eeskujuks, et ikkagi inimese elu eesmärk peab olema ikkagi teostada seda, mida sa tõesti oluliseks pead. Ja mingid välised tingimused, jah, nad aeglustavad. Nad võivad inimesel panna teatud protsessid seisma, et inimesed ei saa oma tööd teha. Aga loomeinimesed on igas olukorras tekkinud. Antiiklooming sünnib ju Vanas-Kreekas, sõdade periood, mitte nagu meil on, kus on pikad rahuperioodid ja lühikesed sõjaveri ja seal oli ju vastupidi. Lugege homseni suurt monumentaalseid teost Rooma ajaloost. Suured autorid annavad selge pildi ka Oswald, Spengleri Õhtumaa allakäik ju ilmus siin nüüd lõpuks ka täismahus mõned aastad tagasi. Tema ju kirjutab oma suurteose sõja ajal küünlavalgel. Et me tihti mõtleme, et selline suur klassiandev looming sünnib mingisuguses suures heaolus. Jah, see on väga. See on väga suur õnn, kui majanduslikud olud, sotsiaalsed olud langevad nii kokku, et loojad saavad tõesti pühendada, aga enamasti see nii ei ole olnud. Kuigi on ka suurim filosoof, kellel on väga hea majanduslik väike tausta olnud nagu Platon või pöötnud drossel. Neil õnn soosis seda, et nad said tegeleda sellega, mida nad armastasid, selline kirjutamine, looming ja, ja nõnda edasi, et meil, sa pead ikkagi väga palju leidma rahastamisvõimalusi, tegelema selle bürokraatlikus, aga see on paratamatu. Kui palju kunstnikke on kulutanud oma aega selleks, et käia kunstikaupmeeste käest oma maalide eest raha välja lunimas või, või kui te loete Tammsaare kirju, kuidas ta kirjutab oma abikaasale, keedele Narva-Jõesuus, et ma täna käisin seal lehe toimetuses ja mul lubati, et homme saan kaks krooni kätte, siis ma saadan selle kohe teie juurde perele ja ja kui me mõtleme kõikidele eesti luuletajatele kuulsatele, olgu see Anna Haava või Juhan Liiv, siis, siis võib-olla rasked olud ongi olnud ajend, et on sündinud väga suur looming. Jah, eks ta nii kipub olema, et selline suurus tuleb läbi kannatusi, aga mitte alati, kannatuse ei võimalda inimesel ennast teostada, et on alati mingi piir, millest inimesed üle ei saa, et aga, aga see on eeskujuks, et raha ei ole see, mis annab võimaluse teha seda tõelist suurt. Kas sellepärast tulebki suuri autoreid lugeda, mõtelda? Ja noh, kui me mõtleme kasvõi Anton Tšehhovi ühel minul lemmikautorile ega tema majandus- ja lapsepõlveolud, ma lähen kümneid biograafiaid temast tugev, tänasel hetkel uuritakse teda väga põhjalikud Ameerika ülikoolides tema kirju. Et kui te mõtlete kas või Tšehhovi viimasele tekstile kirsiaed, millega see tekst algab, algab ju sellega, et isa lööb rusikaga näkku. Tegelikult selle kaudu kõneleb Tšehhov oma elu lõpus oma lapsepõlvekogemusest ja meie, see tundlikkus näha neid tekste läbi või nagu röntgenikiirega aasta läbi neid tekste, mis on tõeliselt suure selle kaudu tuleb meie endi tundlikus välja. Kas me tõesti näeme neid tasandeid, mida autor tegelikult öelda tahab? Ja olles väga põhjalikult tegelenud autoriga just selle? Tšehhovi peetakse üldiselt selliseks vana narratiivi järgi selliseks üsna pessimistlikuks autoriks. Aga tegelikult ta nii ei ole. Kui vaatame Tšehhovi tekste lühijutte siis traagilised koalitsioonid seal kunagi kaotavad oma jõu. Ja kirsiaias te näete seda, et kuidas aeg võrreldes rahaga on hoopis teise kaaluga. Et meie võime näha nendes neid tekste ja neid suuri autoreid, ma arvan, et noh, juba ka stiili poolest olles vaestearst viimasel ajal mõni aasta tagasi ma lugesin väga põhjalikult üle tema Sahhalini reisikirja, mis on tegelikult ju mikrosotsioloogiline Docum, et sa ei ole kirjanduslik dokument nagu senini ta tõlgendatud kus see mitte ainult ei vaata väikese inimese häda unustatud kohas, vaid vaatab ka seda, et kuidas inimesed tegelikult nendes väga keerulistes olukordades on tal neid väikseid pidepunkte leiavad, et päevast päeva edasi elada. Ja kirjanikuna on tema sõnum, et jah, raske on elada. Aga elu on tore. Mõtestades enda lapsepõlve ja vaadeldes vene kirjanduse toob tegelikult maailma kirjanduses esimesena esile lapsepõlve tähtsus tausta Jevski lapsepõlvele, Gogoli lapsepõlvele. Sellel ajal ei kirjutatud iga tehtud psühhoanalüüse lapsepõlve kohta, vaid need väikesed laused, väikesed mälukillud täiesti kõrvalistes juttudes annavad pildi selle kohta, et milline oli tegelikult see vaimne olustik. Tulevad, ulatame Tšehhovi koolimälestusi meelde näiteks tema meisterlikkus, lühijutus, inimene vutleris. Tuletage meelde karaktereid, beeliku, kes katab oma prille, peita ennast tõelisuse eest. Kui palju on meil neid inimesi Eestis, kes iga päev tegelevad sellega, et mitte näiteks näha tõelisust poliitikas on saanud meisterlikkuse tipuks? Neid beelikove on meil kõik kohad täis. Ja, ja selles mõttes on väga hea neid taas üle lugeda. Ja muidugi see, et kuidas ühte kirjanikku või tema elu delikaatselt. Et see on ka minule väga suureks eeskujuks olnud, et puunini mälestusraamat tsehh vist on näide, kuidas saab vaadelda ajaliku haavatu nõrka elu, äärmised Elikaatsusega ja kui me siin vahepeal kirjutasimetega küsisite, et mis on see eesti elusse murekoht, ma arvan, et minu jaoks on see kindlasti see, et avalikus ruumis puudub arusaam teise inimese delikaatse, sest sellest piirist, kus ma enam üle ei lähe või sellest, et iga elu on austusväärne. Lastevanemate liidu töös me näeme väga palju vaesust ja meil on nüüd hiljaaegu tehtud väga põhjalik monitooring, peaaegu 2000 lapsevanem aga üle Eesti. Ja kui ühiskonnas domineerivad poliitilised sildid siis me tegelikult ju inimest ei näe. Ja me tegelikult ei tea, millest me räägime. Ja iga poliitik peab teadvustama seda, et et need otsused, mida tehakse, mille eest võetakse suurt palka võrreldes meie inimeste tavaliste selle taga on inimeste saatused. Ja sellepärast tuleb ka otsustajatel lugeda suurt suure kirjanikel, sest nemad selle nii-öelda kirjandusliku tõemikroskoobi on pannud just nende väikeste saatuste peale. Mind on seal Eesti õpetajad on väga palju nägema, et loobuda sellistest väga kriitilistest hinnangutest, äärmustest. Selline heatahtlikkus, et suur kirjandus ka mitte ei Arimei läinud, ei anna meile mingeid mõttekujundeid, ei tee meist ennast suuri loojaid, vaid ta annab ka meile selle moraalse kompassi olla heatahtlik näha, näha maailma sellest vaatevinkli, jah, siin on palju häda, viletsust aga siin on ka tõelist rõõmu. Ja see teise inimese nägemine või tajumine meie kultuuris. Et noh, lausa paha on vaadata, et kuidagi see Eesti on küll majanduslikult vaba, isegi deklaratiivselt vabaga inimsuhete osas on meil vabaduse piir väga väike. Ja siin tekib küsimus, et miks ta nii on. Miks meie koolid ei kasuta nii-öelda pildung haridus, ideaali, et me kujundame eelkõige inimest ja seda inimest, kes suhtleb teise inimesega. Et see ei ole ainult mingit numbrite statistika ja see on ka nii-öelda haridussildid, mis hakkavad hiljem ühiskonnas toimima omaette ja tahes-tahtmata üks demagoogiavõte on panna inimesi silti uskuma, neid järgi ma saan kõikide autoritaarsete demagoogiliste poliitikate eesmärk või teine tasand on see, et luua näiliselt palju valikuvabadust, mille tagajärjel tegelikult inimestel tekib desorientatsioon, ebakindlus ja nõnda edasi, et suured autorid, suured tekstid annavad inimesele stabiilsus, mida me tegelikult vajame jalul pist. Kui mõelda Eesti ajaloo peale, siis missugusel kümnendil olid inimestevahelised suhted kõige sõbralikumad ja heatahtlikumad? Mul on tunne, et ma saan siin nüüd küll ainult subjektiivselt öelda, et mingeid uuringuid selle kohta minu teada ei ole. Aga kui ma vaatan näiteks, millised on suhted Eesti koolis. Et kui kiiresti suutis esimene Eesti vabariik luua väga ilusate pikkade humanistliku traditsioonidega koolikultuuri Ja muidugi eeldaks mingeid mõõtmisi, et väita, et nüüd teatud, aga ma arvan, et nõukogude aeg oli kindlasti üks kõige raskemale aegusest. Totalitaarsete ühiskondade üks eesmärk ongi lõhkuda inimestevahelist usaldust ja see sidusus kaob ära. Inimesed täidavad väliseid eesmärk, kannavad väliseid loosungeid, Nathan ideoloogiat, sest ülepaisutatud ühiskondades üsna tavalised nähtused. Aga samas ma ei tea, kas sellist ideaalajastut on olemas, et inimesed ikkagi ise valivad väga palju sele, millistes suhtlemisskeemides nad osalevad. Jah, on sunnitud suhteid, kus inimesed peavad töötama koos, peavad koolis. Mida ma saan teha, et see suhtlemisskulptuur oleks parem? Aga meil on veel pikk maa testi selle 11 arvestama kommunikatsiooni, Poolat. Missugune ühiskond võiks teie kogemuse järgi olla Eestile eeskujuks sallivuse mõistmise heatahtlikkuse poolest? Ideaalseid ühiskond ei ole ju olemas, et aga ma arvan, kui me pisutki õpiksime kas või Põhjamaade traditsioonist. Kohe tuleb täna meelde, mõni nädal tagasi ilmus ajakirjas Õpetajate leht Terra Audio võttud haridusprofessori mõtisklus Eesti ühiskonnast. Et mina, tema tähelepanija, mis ilmselt on ka väga palju teisi teraseid vaatlejaid küsimuse ette pannud, et Eesti ühiskonnas väga vähene sotsiaalne solidaarsus mida aetakse miskipärast segamini meil mingi punase ideoloogia. Aga see, et, et see sõltub test ühiskonna sidususest ja tema tähelepanekud, et me oleme veel liialt hirmust reguleeritud, ühiskond liialt inimesed kardavad ilma jääda milleski. Et selline avatuse määr meil küll räägitakse väga palju avatud ühiskonnast ja see on ka juba poliitilistest loosungitest väga. Aga mida selle all täpselt ikkagi mõelda, et mina ei ole küll lugenud ühegi eesti poliitiku ettekandest, et nad suudaksid defineerida täpselt, mis avatud ühiskond on avatud ühiskonna mõiste võttis kasutusele prantsuse filosoof andriiberg, soon, hiljem arendas seda edasi õhu Karl Popper, kes viiekümnendatel kirjutas oma kaks mahukat teost, avatud ühiskond ja selle vaenlased. Et see tuleks ikka ennem läbi lugeda, et kui hakata rääkima avalikkuses avatud ühiskonnast. Aga ei saa olla avatud ühiskonda, kui ei ole avatud inimest. Ja Popperi teose näitabki ideoloogiat väga selget seost. Tema küll seostab seda pigem sellise heegeliku ajaloofilosoofiaga totalitaarse ühiskonna teket millega võib nõustuda, sest heegelon väga keeruline mõte ja tema mõtestiku läbitöötamine ja aru saada täpselt, mida ta ühiskonna kultuuri suhetajal täpselt silmas peab. Meil ju ei ole heegelit üldse tõlgitud ühtki rida praktilised. Ja üks väike lõik on mõtis Herkeli poolt tõlgitud eelmisel aastal välja antud. Ühes ilukirjanduslikus kogumikus ajaloofilosoofiat, mitte. Ivar treener, mis teile on elus veel tähtis pereraamatute? Loodus loomad, headus. Ja, ja ma arvan, et sellega on väga palju öeldud et ja koduloomad, minu teised suured armast Siuke hoolivuse objekt. Et mul on endal koer, tarezarpeigor, temaga loeb raamatuid, kuidas oma toetav olemasoluga ta suudab rahulik olla, kui peremees läheb viis tundi näiteks aastat või kirjutab arvuti taga, et mitte iga loom ei suuda rahulikuks jääda ja sunnib kali kirjutuslaua tagant liikuma Kas te tänapäeva Eestis ilmuvat kirjandust ka loete, kas originaalteoseid tõlkekirjandust? Tõlkekirjandust kindlasti ja võin öelda, et tõesti suurepärane on see, et meil on avatud, Eesti raamat ilmub. Ja mis sai nüüd ka suurema rahastuse Postimehe Grupilt, et see on tõeline kingitus näiteks ajakirjanduses, organisatsioon teeb eesti rahvale sellise kingituse, sellest peaks isegi rohkem rääkima. Kindlasti ja eesti kirjandust, kuigi ma ajaliselt saa seda vähe lugeda, aga mul on tunne, et see ei ole täna Eesti kirjandus või see originaalkirjanduses vähemalt proosa ei ole jõudnud oma küpsuseni. Tõesti ilmub väga palju ja minu esmane huvi ei ole selline nüüdisaegne Eesti kirjandused. Ma olen lugenud nüüd viimastel aastatel üle Eesti klassikuid, seesama Tammsaare tõde ja õigus, et mõista Tammsaare narratiivi ja mul viimane kord, kui ma nüüd poolteist aastat tagasi järjest lugesin tõe ja õiguse läbi tulid mulle kohtadena täpselt meelde, et Tammsaare oli ju tegelikult filosoof, ta uuris ju väga palju Schopenov sedasama Oswald Spengleri. Et selline pärauerlikaltilik, kuigi jah, raamat on ise selgelt kirjutatud sellises Dostojevski vene romaani vormi kirjanduslikus stiilis. Aga nüüd uuesti üle lugedes saime aru, kui vähe me tegelikult Tammsaaret mõistame, kui vähem teda märk teame. Et ta on ikkagi tõeliselt suur autori ja kui lugeda välistõlgete eessõnu kuidas need tõlkijad, kes on Tammsaare, teda on vähe veel tõlgitud, aga näiteks prantsuskeeles on üks osa ja seal oli niivõrd hea eessõna Tammsaare mõtestamises, et näiteks eestikeelne Tammsaare Ma ei mäleta, kas sellel oli üldse eessõna või järeldusena. Et teda nagu käsitletakse valupoeglik romaan ei ole, see on filosoofiline romaan. Tammsaare inimese otsing on seal looduspoeetika, Eesti ühed ilusamad looduspildid, et on väga mitmetahuline ja teda tuleks ikkagi kogub korduvalt, üle isegi iga 10 aasta tagant. Tammsaare selline suurus oleks meil kogu aeg meeles. Meil ju praegu sellise tasemega loojat ju ei ole. Pikk ja keeruline lause tuleb mulle tõesti õigusest meelde. Milline see võiks olla? No ühesõnaga ei kirjutanud ta lihtlausetes. Minule meeldib mulle, meenub kohe Tammsaarest üks selline klassikaline lause, et iialgi pole nii halba kunsti tehtud, mida ei saa sõnadega ilusaks rääkida. Ja eksloojad peavad selle järgi väga tihti oma kriitikameelt arendama, et jah, see tema filosoofia on tunduvalt, ütleme et ta ei ole poeetiline, kui me laenasin saksa autoreid kas või Schopenoverit, kes elustiilimeister Götet või et temal on lause, on aeglane. Aga sisuka. Kuidas see stiilimeistrite teoste lugemine, teie enese originaalloomingu, lausestust ja stiili? Seda saavad öelda lugejad, aga ma arvan, et teatud selline poeetiline tasand või selline rütmilisus on olemas täiest. Aga, aga jah, viimastel aegadel, nüüd viimastel aastatel tõesti, ma olen võtnud eesmärgiks lugeda tõesti hea stiiliga, sest see arendab kirjutamise võimet. Kahjuks on lugemisvõime ja kirjutamise võime kaks väga erinevat võimet, osa ja kirjutamine nõuab tunduvalt rohkem tööd ja tunduvalt, et paremini läbikirjutamist, et saada see oma oma stiil kätte. Et nagu ma siin vestluses mainis, ega ma ju 20 aastat suurt midagigi, et ainult lugesin suuri autoreid ja alles nüüd olen viimastel aastatel kirjutama hakanud, et ikkagi on väga suuri raskusi, mis puudutab selle õige lauserütmi leidmine sõnastuse leidmise osas, et sellega tuleb ka minul palju tööd teha, et see ei ole sugugi nii, et see tuleb nagu, et oled geniaalne kirjutanud artiklit tulevad väga suure hooga. Ei, kõik tõelised stiilimeistrid teevad ka väga tõsist. Ja kirjutamise puhul loeb töö, töö ja veel kord töö. Et neid on tõesti väga, väga vähe, kes on, võivad öelda sellega, et nad on kaasasündinud kirjutamisandega? Minul ei ole õnnestunud neid teada. Mis lähem tulevik teile toob selles mõttes, et näiteks selle Ülo Vooglaiu raamatu jaoks kuuldavasti te olete intervjueerinud Ülo Vooglaidu rohkem kui 100 tunni ulatuses, aga see ei ole publikatsiooni veel jõudnud. Ülo Vooglaiuga oleme aasta jooksul küll edasi liikunud, et ma olen tema käsikirjalist pärandit rohkem saanud uurida, seda on suudetud, mul on saanud taastada ja haridus teadusministeerium ka toetas rahaliselt seda töötut niisugune et sealne tubli kantsler mõistis seda, et on vaja eesti suurt kuju uurida ja sellest suur tänu aga, aga eluloolise intervjuuga see on tegemisel ja kindlasti tahaks ühte suute Ast Ülo Vooglaiu õlul kokku panna, et sellega töö käib. Ja tänasel hetkel on ka Ülo Vooglaiu bibliograafia täismahus juba koostatud 2015 ajaleheartiklid ja 2016. Need on veel nimekirja panemata, aga ülejäänud on juba kõik tehtud, et see tuli üsna mahukas ja võttis ka üle kolme aasta aega. See töö on tehtud kindlasti algmaterjaliga, rohkem oleks vaja veel töötada, uurida moskvaarhiiviandmed natukene kohta. Aga väga suur osa materjalist on kuus ja nõuab lihtsalt kokkukirjutamise sellist tööd. Aga see on plaanis ja teine tasand on muidugi see, et Ülo Vooglaiu suurematest tekstidest väljand antoloogia näiteks on, nad vajavad tõsist toimetamise tööd. Aga mis kujul ja millises formaadis ja noh, isegi võiksime täiesti mõelda teda Eesti mõtteloo sarjas, anda suuremad tekstid välja, sest huvi tema vastu kahtlemata on suur Eesti ühiskonnas see viimane raamat, see näitas, et lugejate huvi on väga suur. Inimestele on meeldinud selle raamatu kujundus. Kirjastus on teinud väga head tööd. Viimane töö oli meil hoopis loomade vanasõnade raamatust. Kas te olete kursis, olen kuulnud sellest ja ma pidin selle täna kaasa võtma, rõõmustasin, et sinna ma kirjutasin ka üsna põhjaliku järelsõna loomade mõtestamisest Eesti kultuuriloos, seal on ka meeste ja naiste osas lõigukene. Võtab seda kolm raamatut kokku eesti vanasõnade maailm on ju ka tunduvalt filosoofilised, tunduvalt läbi puimetum, kui me seni oleme arvanud. Ja üks tasapisi siin tuleb kirjutada, aga Ülo kindlasti ei jää unustusse ja, ja huvi tema vastu on suur ja, ja ma arvan, et Eesti kultuuriruum vajab omakeelseid mõtlejaid ja just selliseid süvitsiminevaid. Ja tal on kindlasti teema, mida keegi teine ei ole ju käsit, tähtsamad sotsiaalsed pinged ühiskonnas sõidama. Mõiste maailm on väga originaalne. Tal on muidugi ka ette heidetud, et see ei lähe kokku lääne mõtlejad tega, mõtlejate ideedega, mõtlejatu, iseloomustabki originaalsusega. Seda ei peagi sellel ajastul mõtestama, kus inimene elab, et see, kui palju oli neid inimesi, kes sellel ajal said aru soppe noori suuruses, kui ta oma maailmatahe ja kujutlus kirjutas neid oli väga vähe. Kui palju oli neid, kes heegelid toetasid tema ajaloo filosoofia loogikateaduse kirjutamisel. Inimene töötas mitmetel kohtadel veinikaupmeest kuni kooli direktorile. Juba sellel ajal ei saanud ta mingit tunnustust, aga tänasel hetkel on nad absoluutselt kaanoni või lääne mõtte Lugolone osad. Keegi ei kahtle sellest. Eesti kultuuriloost veel keegi, kelle te leiate, et on jäänud unustuse hõlma ja, ja te tahate pühenduda tema uuesti päevavalgusele toomisele. No vahepeal oli mõte, et võib-olla Haljand Udam pärandit, mida oleks mõtekas täiesti tema intervjuud ja loengud, mis on salvestuna seal on säilinud, et võib-olla neil raamatuks kokku panna. Aga tänase ajakava juures, kus on nii vooglaid, Linnart Mäll, mul on endal mõned tekstid, mida ma tahan lõpuni kirjutada jääks väga kaugesse, ikka aastate tuleb ikka mõelda, millal seda teha. Aga eesti kirjanduses ma arvan, et üks suur mees, keda siiamaani ikkagi vähe mõtestatud, on sedasama Jaan Kaplinski kes on valdavalt ju kõige filosoofilisem Eesti loodusfilosoof, kelle tekste taas üle olen lugenud ja sedasama Toomas Salumetsaraamat, millele ma nüüd ka arvustust kirjutan Maalehele, näitas selle inimese või looja suurust. Et me väga tihti täiesti unustame ära, et meie endi sees on ja siin just täna elavad inimesed, kes loovad ja. On ju veel ja veel, aga kõigega kahjuks üks inimene ei jõua tegeleda ja ja selle tõttu tuleb kvalid teha, aga mul. Nagu te saate algupoolel ütlesite, inimene peab pidevalt tegema valikuid. Palju tänu teile pikale intervjuu eest, Ivar treener ja kui mõnegi nime sellest intervjuust uuesti meelde tuletada ja raamaturiiulist selle suure looja raamat kätte võtta ja üle lugeda, siis ma usun, et meie tänane intervjuu on täitnud oma eesmärgi.