Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, oleme jõudnud saatesarja hooaja lõppu ja hooaja viimane saade, mis juba otsapidi suvel toimub, ongi pühendatud raamatutele, mida võiks lugeda suvel. Eks neid raamatuid, mida suvel võiks lugeda, on palju, on selliseid raamatuid, mis on värsked ja mis on võib-olla piisavalt mahukad, et suuremate tegemiste aegu pole inimesed jõudnud neid lugeda. Ta on selliseid raamatuid, mis kuidagi oma teemalt pakuvad suvega ja on kindlasti selliseid raamatuid, mida tasub üle lugeda. Selliseid, mis on ilmunud aastate või aastakümnete eest ja mis ei lähe iialgi vanaks, vaid mis tuletavad võib-olla ülelugemisel just pigem vanu häid aegu meelde. Ja endaga olen stuudiosse kutsunud nendest suvistest lugemistesti mäkkima kirjastaja Lauri Vanamöldri. Tere Lauri. Tere, Peeter. Meil on siin laua peal tõesti lademetes raamatuid ja ma ei ole üldse kindel, kas me kõigist neist rääkida jõuamegi ja võib-olla kõigist ei peagi. Ma kujutan ka ette, et võib-olla, kui ma siin mõnest raamatust omavahel räägime, siis võib-olla see innustab raadiokuulajaid mingeid enda mälestusi esile kraamima ja ehk aitab teistel ka edasi mõelda, aga tundub, et vist alustamegi siis mitte kõige värskematest asjadest võib pigem klassikast. Sul on siin niisugune teos juba enda ees lahti? Et tõepoolest Mind siia saatesse kutsusid ja soovisid, et ma suvel järgmisest räägiksin, siis võivad, ma hakkasin mõtlema. Mis asi see suvelugemine üldse on. Et mille poolest peaks erinema kevadlugemisest või talvelugemisest. Aga kuna teema niimoodi püstitatud, siis ilmselgelt sealt midagi peaks ju erilist olema. Ma ma juurdlesin selle üle ja leidsin, et ju siis suvelugemine on see lugemine, kui on natuke rohkem aega. No seda aega siis pühenduda erinevatele raamatutele, mida on kunagi loetud, mida tahaks uuesti lugeda, või siis mille jaoks ei ole aega olnud. Ja nüüd on siis aeg see ette võtta. Mul on endal selline suvine traditsioon, et ma püüan vähemalt igal suvel, paraku see küll ei ole õnnestunud iga kord, aga aga üldiselt siiski lugeda suve hakul läbi taaskord ratturi võililleveini. See on üks väga eriline raamat, mille juurde ma jõudsin üsna Ülikooli alguses. Ma ei ole Praatorilt midagi varem lugenud ja ma teadsin temast, et on ulmekirjanik. Ja see raamat täiesti vapustas mind, sest et ulmes tuli asi väga kaugel ja üldse oli asi kaugel sellisest tavalisest raamatust. Tegemist on siis sellise impressionistliku vaate ka lapsepõlvele. Nendelt see autori enda lapsepõlvele räägib see 1928. aasta suvest ühes Ameerika väikelinnas läbi poisi silmade. Ja see raamat algab suve esimesega päevaga. Ja ta lõpeb mõnes mõttes sügisel ülevaade suvest, mida poisid selles 28. aasta suves ette võtavad. Ja ühtlasi antakse sellega vaade tervest sellest ühiskonnast. Seal on väga huvitavad tegelased täiskasvanute näol ja kuidagi nende laste tegemiste kaudu jutustatakse palju laiem lugu. Loeksingi siinkohal ette selle raamatu päris alguse. Et anda siis selline tutvustused. Kuidas meeldis, loob? Oli vaikne hommik. Linn oli mähitud pimedusse ja voodis oli mõnus lesida. Ilm oli suvine, tuule puudutus parajalt mahe. Maailm hingas pikkade soojade aeglaste rõõmudega tarvitses ainult üles tõusta ja üle aknalaua välja nõjatuda tundmaks, et lõpuks on saabunud esimene tõeline võimalus vabaks eluks. Käes on esimene suvehommik. Taglast poolding 12 aastat vana juustu äsja unest ärganud laskis suve varahommikusel aeglasel voolul end kanda siin selles kolmanda korruse kuppellaega magamistoas. Siin linna kõige toredamad tornis lamades tunnetas ta suurt jõudu, mida ülal kõrgel juuni tuules patsutamine talle andis. Öösel, kui puud üksteise vastu sahisesid, suunas ta siit tuletornist oma pilgu. Majaka tule igasse suunda üle lainetavat jalakate ja tammede ja vahtrite mere. Nüüd. Oh sa poiss, sosistas Douglas. Ees on terve suvi, mida kalendrist päev päeva järel maha kriipsutada. Ta kujutles oma käsi nagu jumalanna Šiva omi reisiraamatutes siia-sinna sirutumas, et noppida puudelt õunu, virsikuid ja ö musti ploome. Temast jätkub puudesse ja põõsastesse jõgedesse. Ta külmetab rõõmuga hämaras jääkeldri uksel küpseb õnnelikult koos 10000 kanaga vanaema köögis kuid praegu ees ootab tuttav toiming. Edasi jätkub siis taglase toiming sellega, et ta seisab seal tornis, vaatab esimeste päiksekiirtega linnapeale ja kus päiksetõusuga hakkab inimesi äratamata, ütleb, ärgake, need ja need ja siis näeb, kuidas nendes majades süttivad, tuled hakkavad inimeste askeldama ja ta äratab siis sellel esimesel Päeval terve linna ja niimoodi algab. Algab päev ja see, selle sissejuhatuse viimane lause on, nüüd algas 1928. aasta suvi. See on tõesti vast hea sissejuhatus igale suvele. Sinuga saab vaid nõustuda. Aga kuidas sa seda suve jätkad? Sellesama veiniga mas jooksin tegelikult kokku ka Astrid Lindgreni Meisterdetektiiv. Blonkvisti, sest raamatu puhul on mind alati võlunud see suvine varasuvine juunikuu hõng, seal on palju juttu õitsvatest kastanitest mööda Väikelinna rohelisi tänavaid jooksmisest ja kõigest sellest ja üks selline suve vabanemine, nagu kaasa toob see raamat. Mõnes mõttes ongi jutustus sellest, mida Infot saab suvel peale hakata. Ja see tunne on mulle siiamaani jäänud sisse ja seetõttu ka meistrilt dist Blonkvisti maa. Nüüd tõsi küll, loen oma lastele, aga, No minu meelest tal üldse Astrid Lindgreni lasteraamatut sellised, mida kõlbab täiesti ka täiskasvanu eas lugeda, mis isegi leidub siis uusi tahke uusi kihte, mida lapsena ei märganud. Aga sa ei loe ainult selliseid lasteraamatuid suvel nimelt. Sa saatsid mulle ühe nimega raamatutest, millest rääkida ja vaata need järjekorra numbri kaks all on midagi hoopis teistsugust, üks raamat, millest sa mulle korduvalt naermisest pisarad silmas rääkinud oled. Ja tõepoolest selleks raamatuks on õigemini neid kolm raamatut, triloogia, mille autoriks on Vladimir vōi, Novitš raamatuksin sõdur Ivan jonkini elu ja ebatavalised seiklused. Nagu mainisin, on neid ilmunud kokku kolm köidet ja, ja esimene vist praeguseks juba mitmedki aastaid tagasi ja viimane ilmus eelmise aasta lõpus. Eesti lugeja on selles mõttes muidugi heas olukorras, et vahe nende raamatute ilmumise oli väga väike sest tegelikult ilmus esimene osa kuuekümnendatel. Ja kui ma ei eksi, siis lausa Nõukogude Liidust väljapool. Ja kolmas osa ilmus üsna hiljuti. Need ligi 50 aastane paus esimese kolmanda osa vahel. Milles see raamat siis räägib? Raamat on tõepoolest halastamatu satiir nõukogude kohta ja ilmselgelt ei saanud ilmuda nõukogude liidus. See räägib ühest lihtsast mehest reamees Ivan jonkkynist, kellele esimeses osas antakse ülesanne 40. 41. aasta juuni alguses minna ühte väiksesse Kesk-Venemaa külla ja valvata seal hädamaandumise teinud sõjalennukeid antakse talle kaasa vintpüssi padruneid. Varustus üheks nädalaks. Paraku algab sõda ja sõdur unustatakse. Kuna sõduril on käsk püha, siis ta ja tema muidugi ei tea, et sõda on alanud. Siis ta jätkab oma ülesannete, kuigi nädalane aeg on juba ammu möödas siis ta leiab ise viisi, kuidas ma ülesannet saaks täita, ehk siis hakkab seal külas elama. Tutvub seal külaelanikega Tutuka kena naisterahva ka, keda ta hakkab juuraks kutsuma ja ja lausa hakkab temaga koos elama. Ja niimoodi see jäntlik lugu hakkab pihta, sinna sekkuvad nii pealetungivad sakslased, kes selle küla lõpuks okupeerivad, kui ka NKVD sele küla pärast tagasi võtavad. Seal on punaarmee ja lõpuks on seal ka Stalin ise. See on tohutute pööretega lugu, milles kõige rahulikumaks jääb see peategelane Ivan jonkin ise. Ja seetõttu meenutab see raamat kangesti näiteks filmi Forrest Gump kus samamoodi on peategelaseks vaimselt tiba teistsugune inimene, kes kuidagi enesele ootamatult on mingisuguste ajaloo sõlmpunktide keskmes ja ka neid mõjutab ise sellest absoluutselt arusaamatu. Ja vot sama võttega on siis ka see Ivantšenkini see elu üles ehitatud. Kui esimesed kaks osa on, võib öelda isegi veel üsna reaalses ajaloos toimuvad siis kolmas läheb juba päris pööraseks. Nimelt seal minnakse Stalini isiku kallale. Ja paljastatakse ka muuhulgas tõde, et ühel hetkel pärast sõda, peeria vahetab Stalini välja tema teisiku vastu, kes on seni teda mänginud laval. Ja ehk ka sellest vähe ei oleks, siis põhjuseks on Stalini järjest loomastuv iseloom mis tuleneb sellest, et Stalin ongi selle romaani järgi pool hobune. Tema isa ei ole mitte hingsepp šviili, vaid hoopis kindral presevalski ja emaks on hobune. Aga jah, selle jonkini enda kuju järgi, ehkki võib abil Vainovitš tegelikult õiendab halastamatult arveid selle, selle riigiga ja tema valitsejatega ja selle õudusega, mida nad on põhjustanud ja mõnusas sellisesse tõsiselt laia suuga irvitavas võtmesta. Neid lahutab, soovitan seda raamatut tõepoolest väga soojalt ja eriti hea on teda lugeda just praegu ka, sest et näiteks vikerraadio Müstilise Venemaa sarjas räägitakse täpselt sellest samast perioodist ja viimasel ajal ka täpselt samadest tegelastest kasarduse Stahli teisikust. Nii et hea lugemine Kui ma saan aru, et see on üks teos kus võib näha le paljude teiste teostega, sa tõmbasid paralleelid Forrest Campiga, ma ise hakkasin mõtlema Schweigi peale. Ja Ma arvan, et neid raamatuid ka tänapäeva kirjandusest vist on veel teisigi, kus esineb sedasama motiivi, et keegi ebatõenäoline kangelane teeb midagi, millel on palju laiem mõju, kui ta ise seda mõista suudab. Ojaa sellega kohe ka minulgi haakus samuti suurepärased raamatud, rootsi kirjanik Joonas Joonas sonilt. Kõigepealt saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus kus siis ka samamoodi kergelt lihtsameelne peategelane on oma 100 aastase elu jooksul tegelikult tunnistajaks ja ja suunaandjaks praktiliselt kogu 20. bändi kõige tähtsamatele sündmustele. Kaasa arvatud siis kõik kohtumised kõikvõimalike maailma vägevatega kuni tuumapommi loomiseni välja. Tempokas ja pöörane lugu. Ja samas tempos jätkab ka ta sama autor oma järgmises raamatus. Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga milles taaskord jälle lihtne ja millegi poolest vaimselt teistsugune inimene muudab, saab enesele teadmata maailma. Sedapuhku siis on tegemist Lõuna-Aafrika vabariigi neegriga naisterahvaga kelle viipidestigi Rootsi kuninga päästmiseni Sedasorti raamatuid on popiks muutunud, et nendele kahele lisaks on ju veel kirjutanud sarnases stiilis raamatu Katariina Ingelmann, Sundberg vanaprouaga, mis panka, et ega nende raamatutega ei saa vist lõpuks liiale ka minna, et läheb liiga ühe ühesuguse materjali kallal töötamiseks. Jah eesti kirjandusest, klassikalisest eesti kirjandusest sobiks minu meelest suvelugemiseks kindlasti Ekke Moor, August Gailiti, sest kuna selle raamatu tegevus toimub ka valdavalt vahel ja, ja selle meeleolu just kuidagi tingib selle, et noh, imelik oleks minul lugeda seda näiteks mingisuguse tuisuga talvel kuidagi kurb, hakkaks suvelanest hea. Samamoodi ka Toomas Nipernaadi tegevus toimubki suvel. Mainin veel klassikast ja mina soovitaksin loomulikult lugeda alati läbi Oskar Lutsu suve sest et nagu pealkirigi ütleb, on see suvine raamat, aga samas ta räägib ka inimeste elu suvastik noortest inimestest ja nende tegemistest. Kui sa rääkisid klassikat, siis ma ise torkan vahele siia ühe uuema raamatukirjastus, hea lugu on välja andnud. Anneli Tõevere rahvusringhäälingu kolleegi, novellikogu heade aegade lõpp. Ei ole võib-olla otseselt selles mõttes suvised, et osa tegevusest toimub üldse Hollandis ja täitsa sügisesel ajal ja väga erinevates aegades ja kohtades. Aga see on jällegi selline suviselt meeldivalt kerge lugemine. Selle raamatu võib võtta endaga randa kaasa ja lugeda sealt paar novelli läbi ja siis järgmine päev jälle paar novelli, nii et selline suvine lugemine selles mõttes, et Ta on suhteliselt kerge muude tegemiste kõrvalt lugemiseks. Oled valinud nüüd ühe tõeliselt raskepärase asjaga siia veel. No kuivõrd raskepärane ta on, see tegelikult selgub lugedes aga selle raamatu paksus on küll aukartust äratav, ligi 600 lehekülge. Mulle nimelt meeldib vabal ajal lugeda raamatuid, mis on kuskile nagu Toomas Liiv kunagi väljenduskirjanduse kolikambrisse sattunud. Ja see konkreetne raamat täpselt sealsamas kolikambris on. Ja ometi ta võiks seal täiesti vabalt välja tulla, et omal ajal ju ka oli tegemist on siis silver rannikuromaaniga rusikad. See romaan on minu hinnangul eesti kirjanduses vaat et ainulaadne. Tegemist on uskumatult tempokaja pöörase kelmiromaaniga mis jahmatab oma julgusega. Et ilmunud on ta aastal 1979. Ja see raamat, raamatu tegevustik toimub Eesti vabariigi ajal nii-öelda kolmekümnendatel algab tegelikult kahekümnendatel kolmekümnendatel ja lõpeb 40. aastaga. Ja selles raamatus lehvivad sinimustvalged lipud. Siin tegutsevad Eesti ettevõtjad. Siin kirjeldatakse suurtalude elu-olu sugugi mitte halvas võtmes. Ja mis kõige hämmastavam on see, et kui saabub 40. aasta, siis kirjeldatakse ja käsitletakse täiesti ilmselge vaenulikkusega kommunistide laastamistööd. Ja raamat lõpeb tegelikult planeeritud triloogia. Ja selle, see raamat lõpeb sakslaste tuleku ootuses, et ometi see punane õudus kaoks. Aga Ma nagu mainis, on tegemist kelmiromaaniga. Mis sa seda niimoodi nimetan, sellepärast et see peategelane, raamatul poiss Joonas, kelle ema on väga langenud, naine ütleb, nii on võtnud endale maast madalast seisukoha, et temast saab rikkase vägev mees ja selle nimel ta tegutseb ja sellesse raamat ka põhiliselt räägib. Naljakal kombel ta on kurjategija, ta Ta tapab ära inimese laseb käiku rusikad, aga ometi ta mõjub väga sümpaatse na tema sihikindlusega. Ja ta on väga inimlik. Raamatu muidugi teebki põnevaks selle raamatu enda lugu, tema saatust, autori saatust teatavasti Silvi Ranniku pärast paar aastat hiljem mõrvati elajalikult. Ja mõrv on siiamaani jäänud saladuseks. Sellega pakkuge hilisem Türi pastori Harald Meri mõrv. Ja muuhulgas raamat tegelikult väga suures osas tugineb tõsielul eriti just nende nõukogude aktivistide prototüüpide näol ja arvataksegi, et eks see autorile elu maksis. Rusikatega haakub ka üks teine raamat, milleks on Halli hundi päevik. Autoriks on täiesti enamikele inimestele tundmatu Ahto levi. Samamoodi väga põnev lugemine ühest poisist, kes oma pätitegevuse tõttu põgeneb koos taanduvate sakslastega ja läände. Kuid seal Saksamaal põgenikelaagris askeldades jääb vahele ja kättemaksu kartes põgeneb Eesti NSV-sse tagasi ja alustab siin oma kurjategija karjääri. Seal ja huvitava ülevaate 40.-te 50.-te aastate Eesti allmaailmale ja selle raamatu kohta on muidugi KGB tellimus. Võib-olla on ka, aga ta on väga huvitavalt kirjutatud ja ja väärib igal juhul praegugi või just praegu lugemist. Kui sa mainisid siin kahte raamatut, mille tegevus toimub siis osaliselt teise maailmasõjaaegadel siis mul endal on kohe üks soovitus siia otsa lisada, selleks on tõesti värske teos. Pean silmas Holger kantsi romaani uinuv maa mille žanrimääratluseks autor ise on kirjutanud tiitellehele trip, tühjon. Selle tegevus hargneb kolmes jaos. Kõigepealt aastal 1939, kohe algab väga suviselt Pärnu randa kirjeldatakse seal ainult et seal Pärnu rannas Machineerivad kommunisti ja teine osa leiab aset 1941. aastal, mil siis peategelased on jõudnud priviligeeritud staatusesse ja üritavad ise õiendada arveid kodanliku rämpsuga Eestis, nagu nad seal lähevad. Raamatu kolmas osa leiab aset 1946. aastal. See on juba väga troostitu ja muuhulgas kirjeldatakse seal siis ka Vares-Barbaruse surma, tema elu viimaseid nädalaid aga täiesti värske Eesti kirjandus, mis käsitleb Eesti ajaloo keerulisi aastaid. Värske eesti kirjandusega jätkates soovitaksin ma suveks ka Juhan voolaidi romaani ideaalne taies mis äsja ilmus. Nüüd ei räägi kaugest minevikust, vaid vaid üsna tänapäevast, kuid siiski selle raamatu tegevustik viib nõukogude aega. Raamat on originaalse sisuga. Rääkides siis ühest perekonnast, kes nõukogude aja lõpus põgeneb ühele soosaarele. Elab seal sellist elu, et mitte keegi nende olemasolust ei tea. Perekond koosneb kolmest inimesest, vanaisast, miniast ja siis miniapojast, kes on väike poiss, keda vanaisa suunab õpetada, kasvatab, kasvatab selliseks, et poisil seal maast madalast selgeks, kuidas nemad on õiged inimesed ja maailmas ümberringi elab. Elad valed inimesed. Koordi jagunevad paremateks ja inimrämpsuks ja selle inimrämpsu eest peab siis poiss ennast igal juhul hoidma. Kuid pärast vanaisa hukkumist surivoodil annab vanaisa poisile ülesande minna sinna loomuliku maailma ja tuua ära tema poolt suure jaanisse jäetud ideaalne taies. Mis on, sellest saab iga lugeja siis ise aimu. Ja siis võtabki see poiss, kelle nimi õunu 20 aastane võtab, hektari Suure-Jaanis sai nagu aru saada, võib-olla saade on tegevusteni soomaal. Ja algabki pöörased seiklused, mille käigus ta Ta tutvub erinevate inimestega, püüab neist aru saada, kes on kes. Lõpuks saab ta heaks sõbraks ühe suvalise BMW-ga sõitnud jõmmiga. Kehastub talle mõnes mõttes tema vanaisa õpetuslik vaim. Ja, ja tarbijad niimoodi. Päris inimesed elavad. Vaat siit raamatust loeksin ühe katkendi, kus siin on raamatut saada, kui hästi palju mõtisklused elu üle, mis on siis antud selle vanaisa või siis tolle jõmmi Veltsi läbi ja üks sihuke õpetus, kui Velts pakub õunale viina, mida ta ei ole loomulikult kunagi joonud. Järgmine õunu oli alkoholi kohta raamatutest nii mõndagi lugenud ja see kummalise mõjuga jook, mis muutis inimesi, ajas nende saatusi ummikusse ja lõhkus laiali. Perekondasid tekitas temas suurt huvi. Kord talveõhtul köögis istudes, siis, kui akna küljest põles värisevate valgust andev peerujupp. Vanaisa kirjutas laua taga, küsis ta jälle. Alkohol, poja, ütles vanaisa, pani pliiatsi käest ja vaatas tõsiselt soopoisi poole, kes harjutas rätsepistes ahju ees istudes. Tammetõrudega žongleerimist on lihtsalt halvaks aetud jook. Kes joogi hõlvaks ajas, küsis õunu. Inimene ise, ütles vanaisa ja muigas kibedalt. Inimene ajab oma joogi halvaks ja võtab sisse, et tunda pealahtisust, mis seal sarnane kõhulahtisuse ele. Ainult et pask aetakse seekord välja suust. Inimene muutub juues lollimaks, kui ta muidu on, sammub mõistuse treppi pidi alla keldrisse ja tõmbab ukse enda järel pauguga kinni. Miks inimene nii teeb, küsis õunu üllatunult, jättis tõrude loopimise katki. Ta ei talu mõistust oma peas, vastas vanaisaloom. Inimese sees tõstab mõistuse vastu mässu. Loom nõuab madalamat saatust. Ihkab oma koera elu, inimene naki talle kas harvemini või tihedamalt järele. Kui alkohol verre satub, kaob keha üle kontroll. Kõval pinnal hakatakse kõndima nagu soos. Eriti suure alkoholikoguse käes läheb inimese mõistus üleüldse tuttu ja jätab keha omapäi üles. Kuidas nii, hüüatas õunu nagu uneskõndija või? Umbes nii jah. Kui kellelgi kukub juues aju tagant ära, siis nimetatakse seda mäluauguks. Väga põnev, ütles õuna, kuid kahetses kohe, sest teises laua otsas mingid punutise kohal tukkunud ema oli üles ärganud ja vaikselt nutma puhkenud. Aitäh Juhan Voolaiu. Ideaalne taies tundub tõesti väga põnev olevat. Kuulame vahele veidi muusikat ka. Lauri, sa valisid tänasesse saatesse muusika ja missa esimeseks palaks. Välja valisid. Esimeseks palaks kõlab Artur Rinne laul, küla sirelid. Valisin selle just võib-olla selle eesti kirjanduse ploki lõpetuseks kuna see räägibki Eesti elust ja ka samuti on mulle juba maast madalast hästi armsaks saanud. Filmima. Taimi noormees, kes Wayne ära No orienteerumine. KT koore. No kuule, veerus on ajal ja sosinal saia, tüdrukut, rosinat, külapoisid paberottetu kate rända Valgaa õllega. Ja on ka majandusneid, kui v too taimi loori ülemaailmne mööda. Uuri vööle ja saame aeg minna. Ma ei haarata Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on siin hooaja viimases saates kirjastaja Lauri Vanamölder. Me oleme rääkinud nüüd raamatutest, mida võiks suvel lugeda ja saate esimese poole pühendasime valdavalt eesti kirjandusele ja klassikale. Ja selle ploki lõpetuseks kuulasime Artur Rinne laulu küla sirelid. Nüüd saame edasi minna natuke teistsuguste asjadega, kuigi võib-olla need erinevused nüüd nii suured ka ei ole, eriti kui mõelda viimasena tutvustatud Juhan Voolaiu ideaalse taiese peale. Et mingisugust meeldivad hullust, mida võib-olla selles raamatus omas ajas ei olnud, on ka teoses, milles Lauri oled järgmiseks tutvustamiseks välja valinud. Pean silmas Aleksandr Beljajev amfiibinimest. Jaa, see on üks selline seikluslugu. Ja alati tasub uuesti lugeda kindlasti ka võimaluse korral vaadata nõukogude filmi. See on ilmunud Seiklusjutte maalt ja merelt sarjas ja ilmus ka nüüd eelmisel aastal uuesti. Huvitav lugu sellest, kuidas ja kas inimene tohib loodust muuta. Nimelt üks dokt, kirurg on võtnud oma eesmärgiks luua uusi liike neid siis üksteisega ristates muundades. Kui Beljajev kirjutas oma raamatut, siis geenitehnoloogiat veel ei olnud ja seetõttu ta lahendas asju kirurgiliselt. No oma tippteoseks ta siis tippteosena ta lõi inimese, kes on suuteline elama vees tarakas inimene ei olnud täiuslik, ta nimelt ei suutnud väga pikalt elada maa peal rohkem tundis ennast vees paremini. Aga ometi ta oli väga hea inimene. Noormees, kes siis oma noormehe romantilise meelega nautis kõike, mida veealune maailm pakub, aga veel rohkem hakkas ta nautima seda, mida maapealne maailm ja kaasa arvatud siis senitundmatut, naisterahva ilu. Ta armub ja siis käivitub seiklustejada, mis viib lõpuks täiesti hukatusliku lahenduseni. Aga selle amfiibinimesest sellega koos on samade kaante vahel ka peljajevi jutustus maailma valitseja, mis on, vaata et isegi tõsisema sisuga. Ja see räägib miks mitte ka tänapäeval aktuaalsest infosõjast maailma kaitseväes, nimelt saksa teadlane loob viisi, kuidas mõjutada kauge maa tagant inimhulkade ja üksikinimeste mõtteid ja allutada oma tahtele. Mõlemad raamatud on tähelepanu väärt selle tõttu, et et nad esindavad veel seda 10.-te aastate Nõukogude teadusliku fantastikaga, mis on vaba ja ideoloogiast, et võib lugeda täiesti tavaliselt ja ja kõike seda hilisemat voodi, ülistust, Nõukogude korralinisti leiab. Ja üldse, kui on aega suvel lugeda seiklusjutte, need on väga vahvad ja tuletavad ilmselt paljudele meelde oma noorust ja oma elamusi jaamasid. Kui juba jutt selliste ulmeliste seikluslugude peale läks, siis ma soovitan ise siia kõrvale veel Ameerika ulmekirjaniku änn leki triloogiat, mille esimesed kaks osa on eesti keeles ilmunud, need kannavad pealkirja abistav õiglusi abistab mõõk, kolmas osa teeks ka kohe varsti eesti keeles välja tulema. Ja need kirjeldavad äärmiselt kummalist maailma, kus tõesti, kui sa rääkisid Beljajev amfiib inimesega seoses sellest, et üks teadlane teeb seal katseid ja loob selliseid veidraid eluvorme siis lekki kirjeldatavas kauges tuleviku kosmoses on kõikvõimalikud sooja üleüldse eksistentsi rollid totaalselt segi löödud ja räägivadki ühest maailmast mis on mingis mõttes hirmutav, aga samal ajal ikkagi inimlik ja, ja loomulikult on seal palju põnevaid intriige. Millele siis annab ühe lisakihistuse. See pidev rahandusmis on nii raamatu peategelasel, kui mis kandub üle lugejasse selles osas, et keset kes on, kes on mees ja kes on naine ja mis keelt nad omavahel räägivad ja kellena, kes ennast tajub ja kõlab segaselt, on ka natuke segane, aga kõik vastused lähevad raamatu lõpuks paika. Aga neid igasuguseid põnevaid seikluslugusid on muidugi veel ja neist võibki lõputult rääkida. Lihtsalt mainin veel korra ära, kes tahab lugeda sellest tõeliselt paksu seiklus, mis aga sa otsa ja millega saab tõenäoliselt vähemalt pool suve täita, siis eesti keeles on ilmunud ka Ameerika fantaasiakirjaniku Pieter Vii Tiit maalingutega mehe sarja esimesed neli raamatut, tutt, sellele tuleb vähemalt üks raamat veel juurde, igaüks paksem kui teine. Esimene on kõigest 400 lehekülge, järgmised üha paksemad. Jälle igasugused intriigid, sekka maagiat, deemoneid, ka sellist kirjandust on eesti keeles kätte saada, nii et seiklusjuttude puudust ei ole. Aga keda sellised asjad ei huvita? Äkki midagi asisema loomuga inimestele, kes tahavad raamatust mingit kasu ka saada? Asisema loomuga inimesed võivad kindlasti lugeda mõne lemmiktegelase elulugu, meid on ilmunud viimasel ajal väga palju. Ilma põhimõtteliselt veelgi. Võib lugeda mõnda ajaloo raamatut. Hiljuti nägi raamatupoes avatud maailma ajaloost. Ja üks väike raamat, mille mainimist tegelikult on ikkagi igale ajaloo huvilisele kohustuslik ja võib öelda, et eesti kultuuris on üks oluline lünk täidetud. Tegu on Vana-Rooma ajaloolase kiitus Liiwiuse raamatuga linna asutamisest alates, kuidas, mille Tallinna Ülikooli kirjastus on välja andnud ja see räägidki siis Rooma ajaloost, nii nagu roomlased ise seda klassikalisel perioodil käsitlesid õhuke raamatuke isegi iseenesest, aga iseenesest väga selline tuumakas lugemine. Ja, ja inimesed, kes ei taha mitte ainult lugeda, vaid kas tahavad draamat, midagi veel neile annaks Neilases kirjastuse kaks tõeliselt raskete suurt raamatut randa nendega ei lähe. Nimelt maailma maade kogupereentsüklopeedia ja maailma pealinnade kogu pereentsüklopeedia nad moodustavad justkui sellise väikese sarja nendele raamatutele lisatud mälumängud, mida saab koos perega mängida, siin on midagi nii täiskasvanutele kui lastele. Hästi ilusad värvilised ja, ja mida ma vist olen emba-kumba neist varem raadiost soovitades ka öelnud, seda tasub ülekordamist, need teosed ei ole tõlk raamatuid, vaid need on eesti autorid ise kokku pannud, nii et nad on ka korralikus keeles. Kadust rääkisin, siis ma mõtlesin ikka midagi veel palju konkreetsemat. Kaitsmaks minna, siis soovitan suve lugeda ka mõnd kokaraamatut just nimelt lugeda muidugi ka valmistada nende põhjal mis on isegi soovituslik, aga on kokaraamatuid, mis annavad lugedes väga hea elamuse isegi neid toite tegemata. Ja üks selline on Toomas Kümmel ja Juku-Kalle Raidi kirjutatud vanad head toidud paluvad lauda. Nagu pealkirigi ütleb, räägib see tegelikult peaaegu kõikidele tuttavatest toitudest mida viimasel ajal millegipärast kiputakse unustama. Ja nende juures loomulikult retseptid, pildid. Aga mis kõige tähtsam, kõikide toitude kohta on ka mõni tore lugu. Kas nende toitude päritolust või siis mõni seik autorite enda elust. Kui nad on seda toitu valmistanud. Ja ma loeksin näiteks siin ühe ühe sellise seigakes ette või juhatuse, kuidas. Kuidas raamatu stiil on? Retseptiks, on kana-klimbisupp neljale. Retsepti ma ei loe, aga tutvustus on siis selline. Kui tattnokad vanasti ema-isaga suviti maale roomasid, tehti vahel sel puhul klimbisuppi. Lapsena ei ole enamik meist erilised supisõbrad kuid kana-klimbisupp võib-olla midagi nii erilist maitset mäletab töötava mälu. Aga inimene kogu ülejäänud elu eesti taluperes rändas kanasupipotti siis, kui ta enam mune ei andnud. Sellise kanaliha nõudis küll pikka keetmist. Supi maitse sai suurepärane. Jah, kana-klimbisupp seostub minu jaoks ka suvega. Mul endal on ka üks kokaraamat käes, see on ka selline tegelikult midagi igaks hooajaks, aga kindlasti ka suveks. Selleks on Tuuli Mattiiseni kapsaroad alapealkirjaga põnevaid toite erinevatest kapsastest. Raamatu võib-olla nagu väikeseks miinuseks võibki öelda, et neid kapsad on siin väga erinevaid, vähemalt mõne kapsalt teisendi puhul. Ma küll ei tea, et neid Eestis saada oleks, aga nagu raamatu koostajaga lahkelt ütleb. Eksootilisemad retseptide juures, mida võib millega asendada? Sest tõesti teinekord tasub retsepte lugeda mitte selleks, et konkreetselt ühte asja teha, vaid selleks, et ise sellest inspiratsiooni saada. Raamatus on väga ilusad pildid. Osa retsepti on tõesti siis, nagu öeldud, eksootilised osa hästi lihtsalt võis praetud kapsalohud. Pilt näeb juba nii isuäratav välja. Nii et midagi igaühe. Ja tõesti suvi on selles mõttes kapsaaeg, et on värskeid kapsaid saada. Aga sa mõtlesid lõpetada ikkagi millegi kõrgkirjandusliku, kui ma näen. Tõepoolest mõtlesin, saate lõpetada. Ühe tõsiselt hea raamatuga, mida võib lugeda suvel, aga tegelikult sobib ka talvekirjanduseks ja üldse aastaringseks kirjanduseks kogu aeg kätte võtta, uuesti uuesti lugeda. Tegu on nimelt onu Bella esimese ilukirjandusliku teosega, mõned hallid varjundid. Paar sõnaraamatu kujundusest. Raamatusõber muidugi taipab lennult, et tegemist on raamatuga, mis mõtteliselt peaks sobituma viimastena aastate paremini müünud raamatute milleks on siis 50 halli varjundit järjed sekka. Tegemist on kõige häbituma paroodiaga selle sõna kõige paremas mõttes. Onu Bella, kes siis esimest korda katsetab ilukirjandusega, on leidnud väga huvitava lahenduse. Ta on pannud kokku kaheksa lühijuttu, millest esimesed kuus on rohkemal või vähemal määral otseselt paroodiat mõnele juba tuntud eesti kirjanduse või, või kui eesti kultuuris tuntud loole. Nii on siin juttu meelisest, samuti Agnesest, Gabrielist, kevadest ja veel mõnest, mida lugejad saavad ise ära tunda. Igas loos on väga konkreetselt liigutud lõppeesmärgi poole, nimelt keegi saab lõpuks piitsa. Aga vastupidiselt sellele välismaa menukile on siin piitsasaajateks sageli mehed ja piitsaandjateks on naised. Loen siin ette katkendi loost. Kevadised hallid varjundid. Oli pime ja sombune laupäeva õhtu. Käskijanna Taali läitnud maa-aluses kambris kaminatule ning süüdanud küünlad. Küünlatuli tekitas sünge ruumi seintele pikaks veninud halle varje. Oli põhjust arvata, et on oodata külalist. Verekoerad olid lukustatud aedikusse ning noor naine valmistus kohtumisele minekuks. Saladuse hoidmiseks ja kambri külastaja jääte viimaseks. Kontrolliks toimusid kõik kokkusaamised vana paju all. See oli ka praktiline, sest vajadusel või erisoovil sai pajuoksi kaasa võtta. Puu juurest Escortist teele, visiteerija juba õigesse kohta. Oi tere, raja Teele süüdis kannelt kaenlas, hoidev tõukrest varakult kohale jõudnud. Imelik. Ma ei ole mingi raja Teele, vaid dominat teele. Kui see nimi sulle aga liiga võõramaine tundub, siis võid mind kutsuda ka lihtsalt käskijanna tee läks ähvas neiu. Kas teele preilil on täna paha tuju? Lähme aga edasi, vaatame ilusaid pilte, raamatuid ma mängin sulle neitsikambris mõne lõbusa loo, siis läheb tuju heaks. Kostis muretu, imelik, jõuti vanasse kartulikeldrisse teele, lippas mustakardinaga varjatud kambri sopi ümber riietuma. Imelik, pööramata interjöörile mingitki tähelepanu. Võttis riidekotist välja instrumendi ja hakkas kandle keeli mälestama. Peagi oli kõlamas esimene pillilugu. Imelik mängis sellise entusiasmiga, et ei märganudki väändlemas ümber terasposti mis oli paigutatud ruumi keskele. See kiitsakas sammas ei olnud ehitus või konstruktsiooni detail vaid täitis kindlat funktsiooni, võimaldades sensuaalset puusi hüüritada. Teele outfit oli pärast kardinatagust garderoobi külastust teinud läbitud Reaalse dramaatilise muutumise. Tal jalga tõmmanud kalavõrgust valmistatud sukad, veisenahast püksikud ja isa kirsad. Käskijanna käed olid kinnastatud seemenduskinnastega ning loomulikult ei puudunud ka kohustuslik aksessuaar. Ratsapiits. Ja see on väga lustlik lugemine kahtlemata. Ja ma tänan Lauri Vanamölder hooaja viimasesse kirjandussaates loetud ja kirjutatud tulemast. Siia saate lõppu valisid sa veel ühe muusikapala, mis on nüüd juba ka otseselt seotud äsja käsitletud autori ehk siis onu Bella, aga küll sa ütled mõne sõna selle loo kohta ka. Saate lõpu valisin laulu, mis seostub just selle viimase raamatuga. Laulu nimi on kaunis suvi, esitab seda duett onu Bella ja Üllar Jörberg. Valisima selle loo nii suvise sisu kui ka sellepärast, et Üllar Jörbergi oli möödunud neljapäeval 75. sünnipäev, juubel. Palju õnne juubilarile ja kõigile raadiokuulajatele. Head suvist lugemist. Suur tänu minu poolt ka jääb siis kõlama kaunis suvi onu Bella ja vanameister Jörbergi esituses. Mina olen Peeter Helme ning loetud ja kirjutatud on taas eetris uuesti sügisel. Kuulmiseni. Kõrvalpaari tantsida, võtta väikse riiki jõutud.