Domino Archie orkester on ta soni, said ohte Street ja päikeseline, helge pool oli lähedane kirjanikule, kes rõõmsameelselt tunnistas. Mind, on õnnistatud muretu meele ja oskusega kohaneda oludega mis just parajasti mind pritsevad. Kirjanduses kuulun ma selle alla, mille kohta öeldakse kergesisuline. Neid, kes niimoodi kirjutavad, nimetatakse vahel humoristid, eks kelle peale intelligentskond ülevalt alla vaatad ja põlglikult nina kirtsutas. Tähendab, kes niimoodi ütles naa, sama mees on kirjutanud. Cheers hõljus käratult nagu tervistav tuulepuhang läbi ukseava. Oli end söögitoast kohale provotseerinud ja kehastanud vaibal liuglisustavama. Selles, kuidas ta ruumides ringi virvendab, on midagi ülimalt kentsakad. Sa istud armsas tugitoolis, mõeldes ühest ja teisest siis vaatad üles ja seal ta on liigub ühest kohast teise, tekitades sama vähe kära nagu meduus. Niimoodi mõtiskleb meie tänase kirjaniku üks kangelasi, möödi muster, teisest kangelasest, kes pole keegi muu kui käseisamatšis vanad tuttavad, eks ole. Nende ja hulga teiste kirjanduslike kujude loojale Söör, Pelham, Renbil Uuthausile kuuluvad ka need sõnad, millega Raimo tänast tundi alustas. Woodhouse elas pika ja värvika elu. See viis teda õige paljudesse paikadesse, mis on saanud selle kirjanikuga seotud aja jälgedeks. Ilusat pühapäeva vikerraadiost Helgi Erilaid. Raimo Seljamaa ja algaski järjekordne Aja jälg kivis. 15. oktoobril 1881 sündis Inglismaal Al Sarrise aadressil vannuelbleis Epson rõhud, kill ford, poisslaps, mõni juba teada Pelham Greenovil Woodhouse ristiisa oli briti armee ohvitser, tulevane kolonelleitnant on juba kõva käsi kriketis. Uipeldani tenniseturniiril osalenud kahel korral Inglismaa jalgpallikoondise ridades esinenud Pelham George joon doonop. Aga vaatamata risti ka inglaslikele harrastustele kirjanik oma nimega rahul ei olnud. Ja saladuseks jääbki Nix veel vanemaski heas, kirjutas ta. Kui ta mult küsite, kas mulle meeldib nimi Pelham Greenwichi Woodhouse, siis Aus vastus on ei. Ei meeldi. Niisiis, nimi Pelham ei meeldinud Voothousile juba õige varasest noorusest peale ja sellest kujunes kiiresti hüüdnimi Plamm. Nii on nagu sõprade jaoks. Tulevase kirjaniku vanemad elasid Hongkongis, oli briti õitsva koloniaalimpeeriumi aeg kuid Plam ja tema vanemad vennad käisid koolis ikka vanal heal Inglismaal. 12 aastasena asus Woodhouse õppima talvitši kolledžisse. See oli internaatkool, mida on kutsutud ka koolipoiste Palazzox ja koolilugu oleme Raimoga kunagisel ajatunnil juba jutustanud. Windowsi jaoks sai see kool kuueks aastaks elu esimeseks tõeliseks koduks. Ta sai siin kriketi viie boksiga tegeleda, koolikontsertidel laulda ning oli ka mitte just suurepärane, aga küllaltki hea õpilane. Ajakirjas ilmusid tema esimesed kirjatööd aastad 1894 kuni 1900. See oli minu jaoks taevalik aeg, on puud House hiljem kirjutanud. Vene kirjanik oli lootnud oma vanema venna kombel Oxfordis edasi õppida kuid vanematel polnud kuidagi võimalik nooremat poega rohkem volitada. Perekonnal oli sissetulekut vaja. Plaanist sai Londoni pangaametnik, kuid töö pangas tundus tema jaoks tüütu ja ebameeldiv. Ta ootas alati tööpäeva lõppu etama, sööstis asuvasse üürikorterisse minna ja kirjutada. Novembrist 1900 ilmus ajakirjas Titmids Uthausi esimene koomiline jutustus. Mehed, kes magasid maha omaenese pulma. Kahepangas töötatud aasta jooksul ilmus erinevates ajakirjades lausa 80 lugu. Vastide saigi tüütust pangatööst loobuda ning hakkas ajakirjas glob kirjutama populaarset veergu, mille nimi oli muuseas ilmusid juba ka tema esimesed romaanid tihtigi jutustasid need kooliaegadest. Hiljem on kirjanik seda aega oma õpipoisiaastateks nimetanud. Ma olen alati olnud äärmiselt kiindunud, Ameerikasse sisse võetud, et just Ameerika on minu ja ma ei tea, miks nii ütleb kirjanik. Ja kui ma siis võtsin kolm nädalat puhkust klubist ja 25. aprillil 1904 esmakordselt New Yorki jõudsin, nägin ja kogesin ma ennenägematut ja ennenägematult palju. Londonisse tagasi tulles märkasin, kuis mu reputatsioon muutus, ei olnud ma enam see, kellele toimetused ust näitasid. Mehele, kes külastanud Ameerikat New Yorki, vaadati neil aegadel lugupidavalt. Aasta 1904 on igati otsustav juhatus edasise toimuva osas. Uuthaus kirjutab oma esimese laulu teksti muusikalisele komöödia-le seersant pruu ning tutvub Londonis aina enam kuulsust koguva Ameerika helilooja, tulevase lööklaulude meistri Cheraum Kööniga. Ja juba 1906 tuli OS stendis lavale nivood Housi esimene koostöö, muusikaline show de biooti, apa kümbluse ilu. 1909 läksin ma New Yorki tagasi, elasin kriin hoidživillid, siis räägib kirjanik ja see oli koht, kus kõik noored kirjamehed tahtsid olla ja elada. Kavatsesin ühel hetkel, et lähen Inglismaale tagasi, siis aga mul õnnestus kaks lühijuttu maha müüa ühe Cosmopolitani teise koliersile sain nende eest rohkem kui ma kunagi. Ma olin teeninud 500 dollarit ja siitpeale jäingi pendeldama Inglismaa ja Ameerika vahet. Esimese maailmasõja alguse ajal olime kiis nõrkade silmade tõttu teda sõjaväkke ei võetud. Nii ta jäigi aastateks ühendriikidesse kaugele Euroopa tragöödiast ja tegeles teatritöö ja kirjutamisega. 1914. aasta septembris abiellus kirjanik Inglismaalt USAsse rännanud lese Ethel Me vaimaniga ja see abielu kestis terve elu. Et seal oli oma abiga sõnastanud seltsi otsusekindel ja praktiline, samal ajal kui Woodhouse oli uje, pelglik ja argielus võrdlemisi saamatu. Kaasaegsete meenutuste põhjal võttis Ethel puudeuse elu juhtimise enda kätte ning kindlustas talle rahu ja vaikuse, mida mees kirjutamiseks vajas. Lapsi neile, kuid Woodhouse lapsendas Eedeeli tütre esimesest abielust hurra. Küllap tegi ETV oma tööd hästi, sest Plamm muudkui kirjutas. Hulgas ilmus Uuthouci esimene Jantlik romaan mlandingsi lossilugude sarjast, millest sai kohe bestseller ja näib, et kirjanik oli leidnud nagu tavaks öelda oma nišši. Koomika ja farss. Samal 1915. aastal nägi päevavalgust noore kassi vabastamine kimbatusest esimene vusteriadži lugu. Nii oli tekkinud kaks lugudest sarja vana lord EMS-i üleelamised pländingse lossis. Ja mitte just vaimu hiiglasest löödi vusteri hellema kammerteenri žeewsi juhtumised. Nende lugude tegelased saatsid Woodhouse kogu tema kirjanduselu jooksul. Chiron fööni Fahen romanss, kena ilus romanss Reedasteeri esituses. Nüüd, mil Woodhouse elas New Yorgis, muutus kahe mehe suhtlemine tihedamaks. Me tegime tööd suurel määral telefoni teel, ütleb uud House Cherry elassis pronksvillis. Ma läksin õhtul magama kosutavale unele ja kuskil kolme paiku öösel ärkasin telefonihelina peale helistajaks Cherry, et talle oli just tore meloodia peale tulnud ja mängis selle telefoni teel siis ette. Nüüd oli minu kord tööle hakata. Minu eelistus oli ikka enne meloodia, siis tekst. Ning Cheroom Köln oli see mees, kes tutvustas wood house'i, lään kai pooltoni nimelist briti ja ameerika näitekirjaniku liberetisti. Ja nii oli kokku saanud trio, kes andis Ameerika muusikaalile ja uue näo. Chiron, Kööni värsked meloodiad, Pelham puud, Hausi vaimukad teravmeelsed tekstid, libreto ka ei poolda neilt, kes ütles, ei enam tentsikutest printsideks saavaid maske ära pahade ega kroone päranduseks saavaid piimaneiusid. Ning peatselt läks liikvele ülistav salmike. Muusikali kuulus trio omboolton, Ovothousson, Köln, kõigist teistest paremad on poolt. On on Wood Housson, könn. Kui levis sõna, et kolmikul on valmimas produvaile uus lavatükk, müüdi saal kohemaid välja. Pärast sõda tuli Woodhouse Inglismaale tagasi ja asus elama Londonisse kallisse naitse printsi piirkonda Valtonide tänavale, mille kohta proua Hayashenke ütleks, et see on väga peenaadress hõlbaks. Kas Iniveralistele kuulus härra Kaubamaja on siinsamas lähedal ja palju kalleid poode, kolledžid ja muuseume? 19. sajandil ehitatud valge sinise mälestusplaadiga maja paistab silma oma ajatu elegants, siga kõrge ja kitsas endalmenlik hoone tervelt viis korrust. Keldrikorrusele mahuvad väga hiiglaslikul moel teenijate ruumid ja võlvitud veinikelder. Tavakorrusel seisavad ukse ees valged sambad. Neile toetub teise korruse madalast raud, sepisest palustraadiga rõdu, kuhu avaneb uks Kaunist viimistletud karniisi ka võõraste toast. Kolmandal korrusel on üksainus suur aken, mille alaservas sepisrauast madal Malustraad. Siis tuleb sakiline karniis, aga katusekorrusel on sama suur ärkliaken. Maja taga laiub kaunis ja väga korras aed. Kirjanik Pelham Jüreemil Vuthous selles majas küll kuigi kaua ei elanud vaid aasta kuid ka siin sundisid muuhulgas vaimukad ländingsi lossi jämediotivusteri ning viimase endale teenri Reginald. Šiipsi lood. Viimased andmed ebapraegusest ajast pajatavad, et kunagine flaami maja Moltoni tänaval müüa ja Briti ajaleht Telegraph tõi sel puhul ära muidugi välja mõeldud, kuid vägagi tõepärase dialoogi, mida võiksid sel puhul pidada years ja booster. Kui tohin küsida, söör, kui kallis kinnisvara on, söör, see on kaheksa miljoni naela eest müüki pandud. Nagu ma aru saan, oleks tõepoolest hea investeering, söör, tädi Agatha kiidaks selle kindlasti heaks. Kas pane, panime jooksma, söör. Ta laksuta käsi, läpia Hans George'i Aira köpheni muusikaliste käi libreto autorid, pooltonia, Pelham, puud, House, läbirääkimised, Metro-Golden, meierei, ka abikaasa yhe lei juhtimisel jõudsid mõlemaid osapooli rahuldava kokkuleppeni. Kompanii poolt 2000 dollarit nädalas kirjaniku poolt filmis harjumid. Ootused olid kõrged, rahasummad aina kasvasid. Väidetavalt peale pingelist närvilist kohtumist San kooldwiniga isiklikult 2500 dollarit nädalas. Leping kehtib kuus võimalusega veel teised kuus kuud. Lõpuks ometi oli mul kõvasti pappi, ütles puudous. Olin kõrgeima sissetulekuga novellist maailmas. Kui kirjanik kaheksandal mail 1930 koos kohvrite golfivarustuse ja raske monark kirjutusmasinaga Hollywoodi jõudis, politsei sõbratsieram Köl kai poolt on juba seal. Ma olen alati tahtnud veeta rohkem aega Californias, olla siin, ütles ta ajakirjanikele ja elas kähku sisse sealsesse rutiini. Töö osas lepiti kokku, et kirjutad mõnusalt kodus. Muud house on kirjeldanud oma esimest muljet Californiast ka järgmiselt. Pikad eukalüpti, imekaunid, siniseõielised, jakaranda, puud, sulgjat, punasetäpilised piprapuu ja tundus, et 1000 uut autot plaamijaitsel elasid 1930. aasta suvel saan setule vaaril kuid sügisel koliti ühekorruselise hispaania stiilis majja. Juurde kuulusid kaunis aed, ujumisbassein ja tenniseväljak hispaania arhitektuur. Hallywoodis tähendas tollal tavaliselt madalaid valgeid ruumikaid hooneid. Tihti varjasid elanike kuuma California päikese eest suure lahtise Loodža ümarad kaared. Katused olid punastest kividest ja akende kohal seisid triibulised päikesevarjud. Bassein oli maja taga. Vuthaus nautis õhtuid suures mugavas võõrastetoas koos uute Hallywoodi sõpradega. Nende hulka kuulusid nooruke, äsja Iirimaalt tulnud näitlejatar Moreno Sally von normas tere siil ja oli siin ka mitmeid teisi. Võõthaus kirjutab oma sõbrale Inglismaal. Tõusen siis hommikueine, töötan kella kaheni, seejärel ujun, töötan seitsmeni õhtusöök, jälle ujun. See kolmas kord meeldib mulle kõige rohkem hästi kuum pann justkui tänaseks keedetud ja kähku ihualasti trepist alla ja basseini ongi päev ühel pool ja lisaks lakkamatu päikesepaiste, kõik on väga lustlik, see töö ise on midagi tühine. Oluline, tähtsusetu. Ja kui Metro-Golden Meyer aasta täitudes üheksandal mail 1931 teatas, et lepingut ei uuendata, tundis Woodhouse lausa kergendust ja lobises selles Timesi ajakirjanikule, et ta on need suured summad saanud aasta otsa logelemise eest. Sellest väljaütlemisest tõusis torm veeklaasis. Kirjanik ei osanud arvata, et see lause jõuab ajalehe esiküljele. Minu filmi stsenaristi. Seal sai selle intervjuuga tapetud, kuigi isiklikult sõnulle suurt korda ei lähe. Filmi stsenaristi amet nõuab kindlalt originaalset mõttelaadi. Kõlbooter ja tema muusikali enesincous nimilugu originaali Ta autoriteks muusikalil kai poolton ja Pelham puud Hous. Aga miks esialgsed käsikiri ja lõpuks muudeti, on põhjus, et vaid mõni nädal enne esietendust puhkes aurulaeval morrogastel tulekahju. Hukkus 138 inimest ja kuna muusikali põnevad sündmused toimusid leiti, et see enam kuidagi ei sobi, pole sünnis, et peab sisu muutma. On, kui son, Vuthaus ja poolton olid selleks ajaks ise juba tagasi Inglismaal muudetud Libretoga could, Booteri muusikal esietendus lõpuks Broadwayl. 21. novembril 1934 naispeaosas nendel aastakümnetel Broadway muusikalide vaieldamatu esileedi Broadway sünonüüm. Yhel Möömann haigete kik autofjuu, saan laksu sinust. Pelham Grenhil Woodhouse järgmisest aadressist Londonis oleks proua pugee lausa vaimustuses. Meifer kahe Londoni vägeva liiklusse. Toonane pikali leia Oxford Streeti vahel on pealinna kõige kallim stiilsem piirkond. Seitsmeteistkümnendal sajandil toimunud suure mailaada järgi Paika Manime saanud klassikaline Meiferi terrakotafassaad on öeldud tähenreveni tänaval seisva maja kohta mille teise meie mõistes kolmanda korruse teris kirjanik 1927 kuni 34 elas Hallywoodi seiklusi. Aeg muidugi välja arvatud. Majal on keldrikorrusega kokku viis korrust pluss vele. Ärklikorrusfassaad on üpris uhkelt ehitud tavakorrusel vägalondonlik, läikiv must sepisrauast tara ja kitsuke värav. Selle juurest viib trepp alla teenijate korrusele. Esiuste kõrval seisab roheline potipuuuste kohal tungivad päikesevarjuks esile kenad väikesed kipskaunistustega poolkaared. Kolm teise korruse akent moodustavad lauge kaares, sellest tekib valus traadiga äärestatud rõdu otse puudouci kolmanda korruse korteri akende alla. One on terrakota punane aknaraamid, viilud valus traadid toetavad koolid ja muud arvukad ilustused on valged. Pilkupüüdev maja. Ja just selles majas ühes kolmanda korruse ruumikatest heledates tubadest mille uks avaneb rõdule, sündisid inglise kirjanduse vaated, populaarseimad, milliste tegelaste aristokraadid, elunautleja, vältram, uste ja tema kammerteenri režinantsee lugude kogumikud. Suur tänu Tseews ja lase käia sees, mis on paljude rõõmuks ka eesti keelde tõlgitud ning tele märjaks tehtud, kus seda võrratut koomilist paari kehastasid. Tulevane doktor Haus loori ja. Lisaks muule on Vändra Aveli tänaval tegemist ajaloolise majaga. Enne Võõdouci oli siin läriseb rukkimarki kuninganna Victoria lapselapse ning prints Philipi sugulase sander mampeteni kodukeskkoolis tähenremeni tänavale 1917. Ja palju-palju aastaid hiljem ostis tuntud moekunstnik Alexander McQueen maja esimese korruse ning kavatses siin suured ümberehitus. Võid ette võtta, kuid ei jõudnud. Moekunstnik lahkus siit ilmast 2010 1988. aastal paigutati Tšanrewini tänava majale number 17 väike sinine ovaalne mälestusplaat mille avas kuninganna Elizabethi ema, kirjanik, Vuthausi Loomingu tõeline austaja ja tõenäoliselt kassiivse Jevusteri telesarja sõber. Pidev üle ookeani maalimine tekitas nii Ühendriikide kui Inglismaamaksuametites probleeme. Kes, kuidas maksustab kirjaniku sissetulekuid ja kus lõppude lõpuks on tema alaline elupaik. Peale pikki vaidlusi leidis asi lahenduse. Aga et edaspidi hädadest sedasorti peavaludest pääseda otsustasid puud Housid, et kolivad hoopis Prantsusmaale. Mõõthaus ostis 1934. aastal maja Põhja-Prantsusmaal Ladogee lähedal Too inglise k kanali ääres seisev linn oli saanud juba kahekümnendatel briti loomingulise eliidi nädalalõpupaigaks. Lõdukeed hakati kutsuma ka mereäärseks Pariisiks ja õige pea arenes sellest linnast Põhja-Prantsusmaa kõige tantsem suvituskoht. Näitekirjanik, helilooja ja muusik näol kauad ning tema sõbrad hankisid endale siia uhkeid villasid ja muidugi sobisse paika kirjanik Pelham Grenhil Uuthoussile. Ethel ja Plam nautisid siinsete suvede päikest oma põõsashekiga piiratud nõnda korvtoolides ning nende kaks uhkest tõust. Koer härra olid õnnelikud koos nendega. Woodhouse oli 40. aastal 58, ligi neli aastakümmet oli ta olnud edukas kirjanik ja laulutekstide looja. Ega see, mis maailmas ümberringi toimus, teda eriti ei huvitanud. Kui sakslased üha lähemale jõudsid, likvideeriti le togee lähedal paiknenud Briti kuninglik lennubaas ja Voothousile pakuti põgenemiseks kohta ühes briti lennukis, kuid see oleks tähendanud, et seal tema maha jätmist ja kirjanik keeldus. 21. mail 1940, kui Saksa väed lähenesid Põhja-Prantsusmaale, otsustasid Vuthausid siiski autoga Portugali põgeneda ja sealt Ühendriikidesse lennata, kuid mõne kilomeetri kaugusel togeest nende auto purunes. Nad tulid tagasi ja laenasid naabri auto, aga kõik teed olid selleks ajaks juba põgenikke täis ning Vuthausid jäid koju ühes kirjaniku kohta jutustatud loos öelnud oma võrratu huumorimeele säilitanud Voothous, kui Wehrmachti mootorratturid tema laitmatult õuemurule sõitsid. Ma arvan, et see on saksa armee. Laseme nad sisse või teeme näo, et meid pole kodus. Aga see on ainult üks lugu. Sakslased jõudsid voodouci elupaika 22. mail 1940 ja siit hääle pidid kõik võõrriigi kodanikud end igapäevaselt registreerimas käima. Nii ka kirjanik Woodhouse. Otsustav pööre saabus aga kaks kuud hiljem, 21. juulil. Kõik vaenlas riigi kodanikud, kel vanust alla 60 vahistati interneeriki. Ja algas rännak ühest kinnipidamisasutusest teise Prantsusmaalt Belgiasse, kuni siis septembris 1940 jõuti ülem, Sileesiasse on Ülem-Sileesia. Huvitav küll, milline veel Alam-Sileesia siis on, küsis Uudous. Kuid igal juhul jõuti siis ülencileesiasse. Toona Saksamaale kuulunud Dosti, mis nüüd Poola oma ja kannab nime tossek Uudous ei, lähedastele ei olnud kirjaniku saatusega asupaik teada. Abikaasa iidsel aga elas ikka nende prantsuse põhjaranniku kodumajas. Ka üks Assošeedid pressi korrespondent avastas Dosti külastades, et kirjanik vud Housson kinni peetavana sealses interneeritud laagris. Nüüd üritati muidugi mõjutada Saksa võime, et kirjanik vabadusse pääseks. Avalduse tulemus oli, et Woodhouse vabadusse pääsenud. Küll aga sai endale seltsiliseks kirjutusmasin. 21. juunil 1941 ilmusid wood house'i kinnipidamiskohta kaks gestaapo meest ja andsid kirjanikule, kes väidetavalt parajasti kriketit mängis aega 10 minutit asjade kokkupanemiseks, et läheb sõiduks. Ja sõideti Berliini, kus Saksa välisministeeriumi töötaja Werner plokk linna kõige kallimas ja elegantse mas hotellis juba ees ootas. Dist Blacki põgusalt Hollywoodi aegadest, siis ei näinud ta selles midagi imelikku, et too temaga soovis kohtuda miskit kummalist selleski Blacki ettepanekus, et kuidas oleks nii ajaviiteks mõne raadiosaatega jagada oma muljeid ja kogemusi interneeritu elust. Leidsin, et mõtte äraton oma saadetega kuulajal Simetlust ütles Uudavuse hiljem, et vaata, kus mees ka rasketes oludes säilitab oma rõõmsa meele. See oli küll nüüd lihtsameelselt mõeldud mees ei osanud aimatagi, millised tagajärjed Nendel viiel raadio saatel saavad olema. Aga sarja pealkirjaks sai, kuidas eelneva ettevalmistuseta interneeritu olla. Kõik paistavad arvavat, et elu siin saksa interneeritute laagris on kui elu piinakambris. Tegelikult aga on siin päris normaalne olemine, laagril on üsnagi meeldiv ülem ja tegeleda saab siin igasugu asjadega, kriketimängu ja muuga. Ning muidugi tegelen pidevalt kirjatööga. Ühendriigid ei olnud sel ajal veel Saksamaaga sõjajalal. Vaated olidki mõeldud just Ühendriikide kuulajaile, aga Saksa propagandaministeerium organiseeris saadete edastamise ka briti kuulajaskonnale. Kui tänapäeval öeldakse, et neis saadetes Uudous kirjeldas humoorikalt oma kinnipidamiskohta ja teravmeelselt naeruvääristas sakslasi valitseja aegsed reageeringud hoopis midagi muud. Esinemine vaenlase ringhäälingus äratas kauakestvat pahameelt. Reetur, natsipropagandist, argpüks, aga oli ka puud house'i toetajaid, kaitsjaid, teiste seas George Orwell. Selle kaitsekõne artikli tuum, lühikokkuvõte kõlab. On raske leida siiralt apoliitilisemate inimest, kui seda on kirjanik Pelham Greenovil Woodhouse. Inglise võimude palvel hoiavad prantslase puud Housel silma peal asja uuritakse tõsiselt, millist koostööd kirjanik sakslastega tegi. Milles on ta süü. Kuni siis leitakse, et süüd nagu polegi. Ja 15. jaanuaril 1945 vabastatakse vood Haus-igasugustest kahtlustustest. Ta on nüüd vaba mees, võib minna, kuhu hing ihkab, aga väidetavalt teada antakse talle sellest alles juunis 1946. Parem hilja kui veel hiljem. Aprillis 1947 võtab New York isel ja Pelham puut house'i avasüli vastu. New Yorgis muretses Ethel perekonnale mugava katusekorruse korteri Manhattanil kuid pole andmeid tundnud ennast seal hästi. Teda sõjaeelsed teleaastatel vaimustanud New York oli muutunud ajakirjad, mis siis tema lugude eest nii heldelt honorar emaksid olid allakäinud, praegu tegutsevad ajakirjad ei tundnud tema vastu kuigi suurt huvi. Lood või sõjajärgne teatrielu oli muutunud rahast sai samuti probleemsest Inglismaale jäänud summasid ka keeruline kätte saada. Esimest korda elus polnud Windowsil ühtki uue romaani ideed. Muutus hoopis paremaks, kui plaami eksel New Yorgi kesklinna maha jätsid. Sõber ka ei poolt on ja tema naine olid elama asunud jõukas Rosenborgi külla longaelandil 124 kilomeetrit men hättanist ida pool. Mõõthausid läksid sõbrale külla ja 1952. aastal ostsid ka endale maja reemsemburgis, mis nüüdsest jäigi nende koduks. Mõõthausid elasid siin pimedas ühekorruselises põnevalt sopilises puumajas. Uksed ja aknaraamid olid lumivalged. Seal oli ka tore suure aknaga katusekamber, maja ümber oli palju rohelust, põõsashekk vanad puud ja suurt aeda piirab valge puud ära. On arvatud että reemsemburg võis Uuthousile inglise maaküla meenutada. Ja siin leidis ta lõpuks tõelise ookeanitaguse kodu. Mõõthausid. Peaasi, et siin rohkem kui 20 aastat ja uttele Nonii tenning lühilugude ideesid tuli kirjanikule kuhjaga. 955. aastal sai Woodhouse Ameerika Ühendriikide kodanikuks, kuid jäi ikkagi ka briti alamaks. Nii et võis vastu võtta kuningriik autasusid. 1975. aastal sai kirjanik südameataki ja lahkus siit ilmast 93 aasta vanusena. Ethel järgnes talle üheksa aastat hiljem. Mõlemad on maetud Remsemburgi kirikuaeda ja seal loetud ka tore mälestuskivi Oothausidele. Buthausi aktiivne kirjanikuaeg kestis 1902 kuni 1975, aga ise ta räägib. Uue raamatu alustamisega on nii, et tavaliselt istun tugitoolis, mõtlen, teen märkmeid, neid võib koguneda mitusada lehekülge ja ühel hetkel tuleb tunne alustada. Siis ma juba tean, kuidas sündmused hakkavad arenema. Nüüd samas eas kirjutan umbes 1000 sõna päevas, vas nooremas eas 2007 päeva nädalas. Jelle pöördram kõlberfoos, pöördi Kuusteria Reitsinal taas džiis, kelle elulugu ilmus 1979. aastal, siis videol mansett sõnal džentelmen, džentelmeni personaalne džentelmen, selle kirjutas, siin oskavad pakid on, kes on ka raamatu Parkinsoni seadus autor. Peaaegu vahetult enne selle võrratu tult vaimuka ja erakordselt viljaka kirjaniku surma sai tema elutööga kodumaal Inglismaal vääriliselt hinnatud. Tõsteti rüütliseisusse, kuid jõudis olla Söör Pelham ainult kuus nädalat. Kirjaniku elu on ideaalne elu ja tõeliselt hästi tunnen end kas juba kirjutades või järgmisele kirjatükile mõeldes. Endaga hästi läbi saades, ütleb söör Pelham Greenovil Woodhouse.