Täna on eetris Hooaja viimane kajalood ja just sel hetkel, kui olin lauset ütlemas, kostis akna taga välgule järgnevat müristamist. Kas see võiks olla endeline? Ei oska öelda. Hooajale paneb oma punkti käesoleval hooajal parimaks naisnäitlejaks valitud Marika Vaarik, tere. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Marika vikerraadio kuulajaskond armastab teid juba ammu. Kui Meelis Kompus tegi saadet teatrisse, siis vikerraadio kuulaja Nad valisid teid ja Aivar Tommingas parimateks näitlejateks. 2012. aasta rollide põhjal. Paned kui meelisteks praegugi veel seda saadet vikerraadios ja korraldaks kuulaja küsitlusi, siis meie kuulajad taas valiksid teid oma lemmiknäitlejaks, olen selles täiesti kindel, nii et te olete raadiojaamas, kus teid väga oodatakse ja armastatakse nüüd kuulajad ehk saavad natukene teise vaatenurga alt teiega tuttavaks. Ei aita ka väga meelitatud, mõnes mõttes ja väga tänulik, et nii võis üldse juhtuda, et see nii võis olla. Kui Meelis mulle helistas, et on selline saade ja et publik on valinud, siis see oli ikka väga suur üllatus. Ausalt öeldes mulle kas ei ole nii, teile tullakse tänaval ligi ja öeldakse, et ma käisin vaatamas seda teist kolmandat tükki või nägin mingis filmis või et väga meeldis, ollakse küll ja midagi ei ole teha, see on alati nagu üllatus. Midagi ei ole parata, ma ei taha olla praegu endale tuhka pähe raputada, vaid ükskõik, mis tööd sa teed, ma mõtlen, kas on filmitöö, on see siis teatritöö või mida iganes oma loomingust siis ma seda tehes ei eelda, justkui unustan ära selle, et see võib kellelegi korda minna. Nii naljakas kui see ei ole, sellega ei harju sellega nagu ei harju ja. Ma tahtsin teid sellesse saatesse juba märtsikuus, kohe pärast seda, kui sai teatavaks, et te olete preemia saanud. Aga te ütlesite, et nii intensiivne prooviperiood on teatris pööriöö unenäoga. Et te ei saa mingit muud mõtet oma pähe lasta. Kirjeldage palun kuulajale, mida tähendab intensiivne prooviperiood, no teatris. Ta on võib-olla mitte ainult järgnev töö, panga eelnevate tööde summaarum. Võib-olla ma olen mõnes mõttes eelarvamuslik, kui ma teeksin nagu mingeid kokkuvõtteid kuskil hooaja vahepeal, ma saan väga hästi aru, miks te oleksite mind kutsunud selle preemia pärast, nii. Aga kuidagi mulle tundus, et see kõik läheb veel edasi ja ma ei oska midagi rääkida praegu, et tuleb see hooaeg ära lõpetada ja et siis võib ju tagasivaatavalt midagi öelda. Iseenesest prooviprotsess on loomulikult alati intensiivne, kuigi reetselt pööriunes ei ole mul nii suur osa, kui on ikkagi noortel viiel näitlejal teevad tõesti väga uhked asjad seal. Aga mis prooviprotsess tähendab, see on ikkagi kahte proovi päevas ja nii edasi ja see väljalülitus sellest protsessist on isenesest. No ta ei ole mitte keeruline, alati võib ju teha, mindi saate vahele ja rääkida millestki kokkuvõtvalt, aga see on nagu mingi jah, selline eelarvamuslik, et ei taha veel kõik ära rääkida, kui justkui. Kas see prooviperiood on niimoodi, et, et te lähete sellesse tüki sisse terve trupp ja igaüks mõtleb oma rolli peale intensiivselt päevast päeva, et te töötate tekstiga ja mõtlete selle rolliv välisjoonist ja siis te mõtlete oma rolli suuremaks, kui see on nii, siis tulete alguse juurde tagasi ja mõtlete ümber ja proovitaja katsetate. Ja kui siis ühel hetkel on valmis ja jõuab lavale siis vaataja tuleb saali istub oma toolile, tõstab jala üle põlve ja mõtleb, et noh, lõbustage mind, see ei ole ebavõrdsete kohtumine. Ei tea, see võib olla nii ja naa. Kaheldamatult mõnes mõttes olen mina vaatajast targem selles rollis. Sest ma olen mitu-mitu kuud sellega tegelenud. Aga see ei tähendaks seda, et kas ma olen päris õigel teel. Oletagem. Ja kui vaataja nüüd ainult lõbustage mind on. Ja ta saab sealt selle mingi asja kätte, mida ta tuli otsima, siis jääb. Aga kui on pretensioonikas vaataja ja ta saab aru, et võib-olla meie see ja küll mitmekuine töö ees ei ole olnud, nii kuidas öelda. Nii põhjalik Tal võivad tekkida pretensioonid selle vaatamisel, nii et ma, kuhu ma tahan jõuda jutuga, ma ei alahinda kunagi vaatajat. Tagasiside, mis saalis saad, see on tegelikult väga ruttu arusaadav. Kas vaataja on meiega kaasas selle loo rääkimisel või vaatamisel või ta otsib alles seda puutepunkti ja nii edasi. Et see on päris huvitav, seepärast on esietendus alati, ma arvan, et iga näitleja ütleb seda väga närviline ja väga selline ootusärev mis võib päädida lõpuks sellega, et ei pruugigi kõige parem etendus tulla, sest nii palju on neid põnevusmoment, et kus esimene kokkupuude ja kuidas ta hakkab minema ja nii edasi. Sellepärast ma tavaliselt alati nagu esietendust ei soovitakski väga vaadata, ometi keegi peabki selle vaatama. Et ühesõnaga, esimene tuleb üle elada. Ja kuskil nagu on praktika näidanud kuskil 10. etendusel võib-olla juba sünergia juba palju aktiivsem ja tugevam ja vaatajal võidakse täpselt samamoodi tool alt ära tõmmata, kes on mugavustsooni tulnud, et tehke minuga midagi. Ja võidakse ta panna hoopis täbarasse olukorda. Mis on väga huvitav, et ei ole minu meelest meediat võib-olla kõike nii väga mugav vaadatagi. Sa pead isegi lausa kaasa mõtlema ja sa pead, sa pead, mida kõige rohkem eeldatakse. Ma räägin nüüd no-teatris, no 99, et kõige kasulikum on lugu lihtsalt vaadata haistida ja mitte ainult Reeli on ju niivõrd palju, millega kombata seda kõike mida vaid kas või lihtsalt nina sõrmete kaudu või lihtsalt silmadega. Ja siis pärast hakata mõtlema, et mida ma üldse nägin. Aga ta ei oota, et publik oleks ennem pisut lugenud tüki kohta või selle ajastu kohta või autori kohta või vaadanud internetist, et kes seda varem lavastanud või jäme ta seda kunagi tähendab, mina isiklikult lausa, lausa soovitan mitte väga teatrit vaadata niisuguse tohutu pagasiga, et seal on väga Lai arvamine sellest ennem ja siis vaadata kui tekitab see lavastus mõtteid, siis parem seda hiljem teha. Ja siis on juba see pilt, mida sa nägid, et ühesõnaga seda puhast lehte, seda esimest, oma emotsiooni usaldada väga. Ja siis teha järeldusi kõigest, mida te teete laval, kui teil on tunne, et publik ei tule kaasa. Kas sellest on võimalik üle saada? Sealt pikkade aastate kogemus missistega pigem hakatakse. See on intensiivne töö seal laval. Loomulikult. Ma tean, et kui sa oled noor näitleja, siis ta tõmbab jalad alt väga kiirelt. Ja sa võid selle vooluga kaasa minna, et mis seal, mis energia seal saalis parajasti toimub. Aga kui sa oled kogenum juba siis sa pead palju tööd tegema seal laval sellel hetkel sellel õhtul et ennast kehtestada ja ikkagi arusaadavaks teha, mida sa seal öelda tahad? Toob kaasa ülemängimise ohu. Mängimise ohud võib kaasa tuua. Menukas asi, näiteks, et oled väga-väga menukas ja publik on sul peos nii-öelda nagu öeldakse, et sa võid kõike endale lubada, see on minu meelest suurem ülemängimise oht, kus hakatakse nii-öelda teatrikeeles, öeldakse, et paned pedaali juurde veel veel uhkemalt veel uhkemalt ja veel rohkem nalja välja tõmmata ja nii edasi. On ohtlikum isegi Läheme teatritee alguse juurde tagasi. Ma seisin täna hommikul ühe leti juures, kus peal oli üks naisteajakiri ja seal oli Marika Korolevi tsitaat. Kui ma ei oleks õppinud näitlejaks, siis ma oleksin kirurg. Kas teil on mõnikord tunne, et äkki oleks mõni muu elukutse olnud sama huvitav kui näitleja elukutse? Ja ma arvan, et ma olen hoopis mõelnud niimoodi, ma tahtsin väga saada keemikuks ja mitte nii saageemikuks võib, mind huvitas just mäetööstus keemia ütleme selline päris hull asi. Aga ma ei saanud ja ma ei saanudki seda õppida ja no nii edasi. Sellest me oleme varem kunagi rääkinud, mis see kõik oli. Ma sattusin sellisele teele, kus ma praegu ei ole, aga ma tahan hoopis öelda seda, et Ma oleksin väga rõõmus, kui ükskõik millise elukutse juures inimene ei unustaks ära loomingut selles töös ja loomingut praegu võib-olla see sõna tundub nagu kuidagi kahtlane. Aga kui sa suudad vaimustuda, kui sa suudad vähegi endale teha selle töö atraktiivseks, et suudaksid suhtuda sellesse töösse, mida sa teed, ükskõik mis ta siis ka ei ole, ma mõtlen siin kas või seda meest, kes näiteks nõmmel meil tehti praegu ühte teelõiku, seal teerullijuht näiteks loominguliselt, ta suudaks näiteks seda oma tööd teha. Aga ma olen juba näinud neid protsesse, kus ma näen, et inimene särab, ta õigustab ära selle kõik, mis ta teeb ja ta on professionaalne oma töös ja nii edasi ja nii edasi. Minu meelest see ongi see loominguline moment, mis tekib selles, kui sa pead oma tööst lugu. Ja sa teed seda õhinal õhinapõhiselt, siis ütleme või ükskõik. No ma ei räägi seda pidevalt, eks ju, kõigile on ärakukkumisi ja nii et minu meelest seda teatritööd ei peaks või üldse ütleme, kunstiga tegelemist või ainult seda pidada loominguks. Looming on ju absoluutne igapäevane, meie elu on looming, meil loome kogu aeg miskit siia ilma ja kui see on teadvustatud selle poolega, et see on täis rõõmu ja ja teha tahtmist ja mingist sädet, siis siis seal on lihtsalt ilus. Et ma olen nagu ei suuda eristada, et näitlejatöö oleks nagu millegi teise TÖÖ absoluutne teine pool või selline alternatiiv. No lihtsalt on läinud nii, sest kui Marika Korolevi lauset mõelda, siis ega kirurgi töö on üks, kaheldamatult üks väga vastutusrikas, väga loominguline. Studia akna taga on hakanud rahet sadama ja need raheterad vastu aknaklaasi seal nagu mingi imeline helin. Mida ta oma lapsepõlvest mäletate Hiiumaal kassaris? Ma arvan, et iga inimene arvab oma lapsepõlvest kõige paremad Ta alati lapsepõlv ka kõige raskematel aegadel, nii palju kui ma olen lugenud kellegi elulugusid, kõige jubedam matel sõja aastatel oli lapsepõlv ikka alati kõige ilusam. Kus need koledused ei ole nii teadvustatud, ükskõik mis ümber on. Aga mis konkreetselt minu Subedesse puutub Kassari, siis need olid. Ma arvan, et üks suur põhi minu elule aluspõhi nii-öelda nagu kõik, noh, me ju Kasma aastalt aastat edasi võtame seda pagasit kaasa. Need olid väga toredad suved väga-väga toredad. Ja ma olen väga õnnelik ja tänulik, et ma juhtusin just sellisesse seltskonda, ma pean silmas siin oma vanavanemaid ja kõiki oma onusid ja tädisid ja nende lapsi, kellega me koos seal kõik mängisime. Väga tore aeg mingeid kokku juhtumisi Hiiumaal suvitav, avaldame rabandusega. Ja, ja ma olin siis väike tüdruk küll, noh, tähendab. Ma olin, ütleme sellises teismelise eas. Ja libanza käis üldse perest peresse ja ta käis minu vanaema vanaisa juures ka ikka päris tihti. Ja siis ma alati mõtlesin, et ta nii palju häälega mees ja ta alati rääkis hästi suurelt valjudena naeris hästi palju Talle meeldis, kui vanaema minu vanaema mingis armooniumit siis hiljem juba klaverit, kui harmoonium palju vahetati klaveri vastu ja või akordionit või siis ta alati nii tahtis, et vanaema mängiks midagi ja ja ta otsis seda hiiu nalja ja, ja kõik see oli nii võimas. Et mina natuke kartsin teda. Stahlis tuul oli nii võimas. Aga no meil käis veel palju, sest kassaris üldiselt suvitas väga palju kunstnikke meil oli. Meil oli neid inimesi veel, kes meil käisid ja see maailm tundus väga põnev, nii et kui ma nüüd ma ei ole kunagi mingit sellist väga sügava analüüsi teinud, et mis midagi mõjutab. Aga midagi sealt siis võib ju otsida, et miks ma praegu olen teatris. Aga ma ei oska seda seletada, sest CD ei ole otse läinud kaugeltki. Et noh, et peale keskkooli kohe lavakunstikateeder ja midagi nii tugev see mõjutus ei olnud, ta ei olnud nii nii otsa, ta oli midagi, midagi kuskil kuklas, ma ei tea. Aga see oli midagi, mis takistas teil Panso kooli minemast? No ma olen seda öelnud niimoodi, et hoidsin sinna kooli, mina ei lähe küll kunagi ja see võis sellel hetkel isegi nii olla. See tundus mulle nagu väga paljud võivad öelda seda, et kui sa oled väga kaugel sellest, et seda praemuna ma ära ei tee, mis seal ilmselt kohe nõutakse. No midagi sellist, ta tundus mulle natukene liiga spetsiifiline. Ma arvan midagi väga sellist, palju, palju inimesi tuleb kokku ja nad hakkavad kõik omavahel tõestama, kes on rohkem, kes on siis rohkem väärt või. Aga hiljem, teatrites, kas teil on olnud sellest nagu probleemi, et, et suur osa trupist on lavakunstikateedri päritoluga või või see ei ole mingi barjäärega takistuste jaoks? Ma ei oska öelda, kas ta on töös barjäär ja takistus, seda ma ei ole nagu tundud aga ta võib-olla kuskilt sellisest sfäärist, et alati öeldakse mulle, et ma olen nagu isehakanud näitleja. No ma ütlen siis kuulajale vahele, et, et Marika Vaarik on lõpetanud pedagoogikaülikoolis kultuuriteadust. Täitejuhtimise näitlejaid on eesti teatris veel, see ei ole nagu selles mõttes mingi erand kaugeltki. Aga ütleme niimoodi, et kõik, kes on ühest koolist tulnud, neil on nagu selline üks põhi, ütleme, selline haridustee ja samas on neil ka ütleme, mingid tavad ja kombed, mis käib kõik sinna juurde ja nendel on Panso päev ja nendel on teatri sünnipäev ja nii edasi, kuhu nad saavad kõik koguneda ja nii, noh, aga see ongi, las ta jääb nii. Aga kõige muu pinnalt ma võin isegi öelda, et nüüd, et võib-olla isegi hea, et ma seal ei õppinud, see pilt läheb siis natuke keerulisemaks lihtsalt, kui kõik ei tule ainult ühest koolist. Vähemalt nii on mulle öeldud. Pilt on värviline, pilt on värvilisem ja, ja tõlkevõimalusi on rohkem. Noh, lihtsalt ma olen nagu eraldi, ütleme siis, kui sa lähed ühte teatri kollektiivi, siis siis ei ole mul seal, ütleme siis nii-öelda kursusele, vendi ja õdesid ees. Räägime lite nendest rollidest, mis teil tänavu tõid parima naisnäitleja aastapreemia, ma jälle kuulajale meeldetuletuseks ütlen, et Marika Vaarik on parimaks naisnäitlejaks haritud ka aastatel 1999 2000 ei ole. Siin on viga ja semist Heili Sibrits artiklis oli ja 199 on selles mõttes ma ei saanud seda parandanud, see oli juba trükis, siis oli see sees. 99. aastal sain ma suure vankri preemia, on hoopis üks teine preemiaga. Näitlejate liidu preemia on aastal 2000 2016 ja siis kõrvalosa eest 2014. Ja te olete mitu korda olnud nominent veeritud sellele parimale naisnäitleja auhinnale. Need rollid olid Savisaar muusikalist Savisaar ja siis kloun kloonide hävitusretkest. Keegi teatrikriitik on juba keelt teritanud, et Marika Vaarik pidi mängima meeste tolle selleks, et saada parima naisnäitleja preemia. Aga mulle tundub, et te olete ilus varemgi mänginud meesnäitlejale kirjutatud rolle ja päris meeste rolle. Kas te olete mõelnud, mida lavastajad teis näevad, et nad pakuvad niisugust osatäitmiste eest see ei ole kindlasti mitte koomika, mida pakuvad näiteks Milling ja Normann naiste rolle tehissee ei ole koomika, see peab olema midagi väga sügavate suust. No mis puutub nüüd Savisaare rolli, siis ma arvan, et see valik oli sellepärast nii et läbi naise öelduna on ta lihtsalt tekst ambivalentse. Me võime tõlkida teda mitmel moel, kasvõi nii et. Ma ei ole ju, ma ei mänginudki seal meest ma võiksingi olla seal nii-öelda mees, naine võib mõelda, mida vaid. Teiseks, kui selle prototüübiks on Edgar Savisaar, siis oleks läinud lihtsalt paroodiaks, kui oleks üks mees hakanud tegema. Tavaliselt võib minna paroodiaks seda taotlust meil ei olnud absoluutselt. Nii et seda ambivalentsus näen mina rohkem sellena, et no jätame ka välja selle, et see lugu ei räägi päris ainult Edgar Savisaarest, vaid see räägib läbisele Edgar Savisaare suuremalt ja üldisemalt üldse võimul olevast inimesest. Ja kui nüüd võtta veel juurde see, et suhterisel meest juhitavas maailmas või selline patriarhaalse, kuigi see ei vasta päris tõele, meil on, meil ei ole päris sellist asja, aga ma kujutan ette, et kui naine räägib võimul olevat või kogu seda tekstikogusega võimul oleva mehe, kui me räägime antiigist veel eriti võimul oleva mehe sõnu, siis nad võivad hakata kõlama teisiti. Ja nad võivad jõuda tegelikult lähemale, kui oleks seda mänginud mees, ma arvan, et seal on võib-olla mingi selline asi miks seda mängis naine nii-öelda, sest mina mis puudutab hobune, siis kloonides oli trupp selline, et ma olin kõige vanem seal teatris kõige vanem, nüüd ohvitsin endale selle privileegi, et ma olen selle jõugu juht. Aga selle jõugu juht on mees ja pidin mängima meest. Ja see mees on tegelikult, kuidas nüüd öelda, jällegi ambivalentne, sest ta ei ole ju mees, tav kloun. Ja pruun on mingi selline mõiste, mis oleks nagu justkui justkui natuke ühte, natuke teist ja ta võib-olla tähendab mitte naise mehe vahelist asja, ma ei mõtle vaid ma mõtlen lihtsalt, et ta nagu niisugune üldistus juba, et. Mul on veel väga vana kloun. Ma väga soodne nagu sootuks muutub lõpuks ja nüüd sa ei hakkagi. Vaata, sellega ta on. Sest kui palju on maskeeringuid tsirkuses Klaunidel, me ei tea ju praktiliselt kunagi, kes seal selle maski taga on seal olla supernaine, kes mängib sellist meest, et lase aga olla. Seal on mingi taotlus selline. Nii et otse päris meest ma ei olegi mänginud, ütleme siis nii. Elvis Presley? Aa vot selle ma unustasin, vabandust, Elvis Presley, vot seal on juba minu meelest koomika, see oli koomika ja, ja selle ma unustasin, ma ise mõtlesin, et ma olen mänginud klamy sõda, mis on Saksamaal kirjutatud justkui mehele, aga ma tean, et selle noore kirjaniku või dramaturgi konkreetselt selle materjali taga tegelikult prototüüp, naine ikkagi, aga reeglina mängivad mehed seda rolli. Sest see on päris vastupidav. Kas te olete nõus paljastama, kui raske on mängida niisugust etendust, nagu oli muusikal Savisaar? Te olete peaosas, te olite peaaegu kõik kolm tundi laval. Pidite väga palju laulma, kui raske see oli füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt. Kui ma mõtlen emotsionaalselt, siis ta ei olnud raske, sellepärast et selleks ju näitleja teebki, harjutab mitu-mitu kuud, et saada see endale kuskil lihasmällu ja nii edasi ka ajju, kõik see tekst ja nii edasi seal ei olnud nagu minu meelest midagi keerulist. Mis puudutab nüüd kõike muud sinna juurde. Ta oli väga suure kajastusega, loomulikult oli provokatiivne üldse sellist asja ette võtta ja nii edasi, siis ta selles plaanis vaimselt oli väga raske. Kaheldamatult ja kui ma mõtlen ka seda vastutust selle rolli ees siis see oli ka väga-väga raske. Sest sellega võib ka minna täiesti teistpidi, see võib lihtsalt ebaõnnestuda, see kõik võib ka ebaõnnestuda ja et see ei ebaõnnestuks siis. Seda ei saagi nagu määrata mina, kas see õnnestub või ebaõnnestub, ma proovisin teha kõik, et see tuleks välja, mida me öelda tahame. Milleks me seda kõike teeme? Milline vastukaja sellele tuleb? Kas mind vilistatakse välja ja nii edasi? Ei mõtlete sellest kogu aeg rolli, luues vähemale saalile nii-öelda sinna Nordia saalile, seda rohkem muidugi. Sest kui sa oled kinda visanud, siis tea, et Sariskitki millegagi väga. See risk oli suur. Ütleme, et Eero Epnerile tekst oli, oli vaimustav, see oli harva nähtav kombinatsioon ajaloolised dokumentalistika ja siis antiiktragöödia žanri vahel, et ma nautisin seda küll iga hetkega. Ja mulle see tekst olime äärmiselt inspireeriv. Se teksti tugevus ja selle läbimõeldus ja kõik sinna juurde käiv oli mulle väga inspireeriv, väga suur tugi. Et maipida pannud tegelikult suurt midagi tegema. Ma pidin ainult olema samal lainel ja läbi mõtlema enda jaoks, mida seda kirjutades siin on tahetud nii-öelda ja selle lihtsalt ette kandma täpselt sama jõuliselt. Nii et kui me tekstist räägime, siis see on üks suur vedamine ja kui need, kes käisid ka ennem, see oli siis detsembris etendus tuli välja ju veebruaris, et kes käisid detsembris sellel esimesel mõnel Draamateatris, mis oli selline spontaanne ülesastumine nagu suur reklaam ette sellele kõigele ja rääkimata Dali paralleelselt Savisaare kõnega Estonias siis seda ma kartsin veel kõige rohkem, sest seal on see ebaõnnestumise protsent märksa märksa suurem ja üksinda olla ja esimest korda tulla ja veel mitte rollis ja nii edasi, et see ongi kõik väga kahtlane, aga lihtsalt kanda veel, et või tähendab kõige esimene tekst. Ja see tekst oli minu meelest veel imelisem, veel täpsem, veel ambivalentse. Sest nende tekstide kõikide puhul ka selles etenduses etenduses tekst on lihtsalt dialoogid asi, et seal on nagu palju pikem suurem analüüs. Tekstide puhul peab väga arvestama sellega, et see ei ole kellelegi inimesed, tampimine kuidagi kuidagi ühe inimese ettevõtmine, lihtsalt, et me teeme talle lihtsalt siin haiged, vaadake, mis see kõik on. See on minu jaoks kõige valusam, et me armastame niimoodi vaadata asju. Aga tegelikult on selles tekstis ju meile kõigile üks ninanips ka meile, meile, kes me seda mängime. Ja see nips on see, et kui ise ja ei tee järeldusi sellest, kuidas meie väike riik on kuidas teda paremaks muuta, kuidas näha neid valupunkte, kuidas me ise käitume iga päev, et kui tahad, sinna taha ei pane. Ja sellest nagu ei saa nagu hoogu olla homme teine, mõtlen just selles suunas, et riiki ei saa juhtida võimul olevad inimesed ju ilma meieta. Ja kui meie ei, ei näita välja seda, mis meile ei meeldi, mis on juhtimises valesti või või kui autorita haarseks on läinud mingi juhtimine ja et me ei ole sellega nõus. Ja kui me siin praegu meie oma sõnavabadust ei kasuta asjalikult siis on mul väga kahju, kui selliseid avaldusi tehakse, nagu see etendus on, või see kõne oli, et ja see läheb ainult nagu ühe inimese materdamiseks, siis sellise asjaga me kohe kindlasti ei tegele kohe kindlasti. Sõnaga te tahtsite, et seda etendust vaadates publikust iga inimene küsiks endalt, et äkki see lugu on minust just? Ma tajun hoopis vastupidist mõttelaadi praegu levimas Eestis, et minust ei sõltu mitte midagi. Et palun laske mul veel tänane päev, aga võib-olla see aasta veel elada rahus enne kui juhtub midagi koledat ja, ja see, mis võib-olla juhtub, see sõltub minust, ma ei saa midagi muuta. Kas see mõtteviis on mõnevõrra? Muidugi on tuttav ja see on väga-väga lihtne, on niimoodi mõelda. Mugav, äärmiselt mugav ja miks peaks inimene olema siis iga päev mingis probleemis kuidagi probleemselt elama? Ei olegi vaja ja ma ei taha ka selle jutuga jõuda nüüd sinna, et peaks otsima kogu aeg mingisugust konflikti või probleemi, et mis kõik on. Aga ma tahan selle kõigega öelda seda, et kui me kui me suudame väikest isikliku elu elada selles eetikas, mis, mis teeks nagu homse paremaks, siis see on juba ka väga suur asi. Ja kui seda samm-sammult kogu aeg endas kasvatada, siis tegelikult sa saali tulles vaatama midagi suudab läbi näha need asjad palju paremini. Miks ühte või teist asja tehakse. Kas see on selline, nimelt ärapanemine või on see palju laiema põhisem? Miks sellist teatrit üldse tehakse? Tavaliselt on huvitav see, et kes on nagu ma ei taha öelda, et ta on välis maalt, eks ju, et on nüüd lausa eksju mingist teisest riigist, kus on teised probleemid ja siis ta vaatab seda meie väikest siin, kuidas meie asja ajama. Aga ma tahan öelda, et kuidagi selline inimene, kes on natuke sellest väljas või kuidagi suudab vaadata Ta distantsilt asju Sist vesteldes nende inimestega, kes on nii põnev lähevad tegelikult neid asju, nii et need on palju laiema põhilised, et need ei ole sellised, ära panemised, et see seda on nagu kõige kurvem mõelda. Üks asi, mida mulle paluti tingimata teie käest küsida, on see, et kui me räägime nüüd sellest klounide hävitusretkest ja kõntsast mis on üks mudarikas etendus, kui palju, Marika Vaarik, pead ennast murdama, et teha kõike seda, mida me laval näeme. Ja mis peab, nagu te ütlete meid panema ütlema ja küsima endalt, et kas see, mida ma laval näen, ei räägi mitte minust endast. Ühesõnaga, mis barjäärid, kui on teis endis või ei ole või kuidas te neid ületate või kui te lähete lavale ja teete seda, mis meid hämmastab, kas te olete teie ise või te olete rollis see tegelane või kuidas te sellest kõigest mõtet. Mis puudutab nüüd kõntsa ja L Dorado, tegelikult ma võiks öelda, et kõik kinoetendusi siis kui ma nüüd päris ütleme sellise või ikka pean ütlema, et kõiki absoluutselt kõiki etendusi siis on seal alati näitlejapoolne hoiak, minu hoiak on juba ennem, kui hakkan selle materjaliga tegelema, siis me ju kaitseme, näitame, hooldame või eitame teatavaid asju. Ja nüüd läbi kunstiliste võtete. Me näitame publikule neid. Ja kui mul on vajadus näidata läbi sellise või teise karakteri, siis ma seda teen. Aga minu isiklik hoiak on seal kogu aeg taga. Me vaata asju päris niimoodi, Ta oleks nagu need, mis konkreetselt puudutades nimelt kõntsa vaielda, et selle taga ei ole ütleme, kirjandusliku teksti ja rollijaotust, paid, see, mida ma mängin seal minu isiklik hoiak teatavate asjade näitamiseks ja seda tuleb teha siis nii või naa mida ma seal parajasti kasutada On. Aga ma kirjutan kõigele alla, mida ma näitan. Nii et ta ei ole barjääride lõhkumine, kui sa kellelegi tundub, nii toimub tegelikult selles aktis, mis parajasti meil proovis, toimub selles aktis. Ma lendan kuhugi, muudan midagi, käitun imelikult, ükskõik mis ta ega ei ole, aga kus see sihtaluspunkt hakkab, selle me lepime kõik kokku. Ta ei ole lihtsalt niisugune pea laiali otsas tuuseldamine ja siis enda lõhkumine seal niisama ei ole nii väga teadlik tegemine. Ja ma olen seda ka öelnud, et selleks mida ma eitan ütleme, elus mingeid nähtusi või, või hoiakuid. Et seda paremini mõista, siis ma ei tule manifesteerima mingisugust eitust, vaid ma hakkan seda justkui jaatama. Ma olengi see paheline pool, jaatan seda. Ja võin minna kaugele selles jaotuses, selleks et tuleks välja nei minus endas tegelikult seda ma näitan niipidi. Aga ka väga läbimõeldud algused, kust minna. Ja see on noosildiselt üks odavamaid ja minu meelest üks huvitavamaid lähenemisi, ükskõik mis materjalile. Ei ole umbropsu lihtsalt lihtsalt tegemised. Kõik selleks, et publik ikka mõtleks, et kas see lugu ei ole minust mida vaid, ja samal ajal teise juuni Postimehe intervjuust ütlete, et inimese loomus ei muutu, et nii nagu see oli aastatuhandeid tagasi, nii see on praegu. Ja, ja küll see on küll jube tõdemus. Inimese loomus ei muutu, see tähendab, et ka ju meie ise. Aga mida ma ütlesin ennem, kui me kasvõi natukene kasvõi seda, et ma juba tunnistan et meil ei ole vaja endale tuhka pähe raputada, et me oleme kuskil paremal paremad ja paremate paremad kui seda juba tunnistades, siis on tegelikult juba samm paremuse poole. Kaja loodimisel on täna näitleja Marika Vaarik. Ma tulen nüüd välja teemaga, mida ma ei ole julgenud mitte kellegi teise käest küsida, aga nüüd mõtlesin, et võtan julguse kokku ja ei ole julgenud küsida seepärast, et ma kardan näida vanamoodne. Jutt on sellest, et teatris ropendatakse kui seda tehakse ilukirjanduse essi, ma loen seda üksinda, siis ma keeran paar lehte edasi, sest see häirib mind. Aga kui ma olen kellegi tuttava koos teatris, siis mul on paha ja piinlik. Alguses mõtlesin üksinda niisugune, aga kui Postimees Sirje Niitra kirjutas umbes samast asjast, siis ma sain aru, et et võib-olla ma ei ole päris üksi. Ma ei ole seda julgenud näiteks küsida oma kolleegi Urmas Vadi käest, kes on tuntud draamakirjanik sest ta ütleks mulle kindlasti, et kaja vaatama passi ja sünniaastat ja ei suuda eluga kaasas käia, siis on see sinu isiklik probleem. Marika harikas, see on minu isiklik probleem. Peaksin käima kaasas sellega mis mulle pakutakse ja. Ma ei ole päris nõus. Ei pea käima kaasas ei pea. See ongi inimese valik. Vaatab seda. Näeb seda siis, mis hambad ristis, mis ei meeldi, vaatan seda hambad ristis, mis ei meeldi. Seda ei pea kindlasti tegema, see ei tee seest inimesega mitte midagi, see on ainult trots. Vaadata sellist asja, mis ei meeldi selles mõttes nii palju, kui me oleme välismaal Oll mänginud, Eestis on seda üldiselt vähe, aga esineb ka, et inimene lihtsalt lahkub saalist ei pea sinna Puhkima jääma, kui see talle ei meeldi. Aga mis puudutab ropendamist? On selles mõttes valus, et meie teater suhteliselt selliste poliitiliste aktsioonide elu ja siis peame nagu oluliseks elus näidata mingite asjade kajastamisel ei ole eriti pehmed. Me oleme suhteliselt teravad ja ropendamine kunagise seisev osa ja kuidagi kellegi privileeg lihtsalt. Ja kui see on seal nüüd mingi asja sees välja toodud, et see on öeldakse selliseid või selliseid sõnu siis on see täpselt seesama alguspunkt, mis meil on väga läbimõeldud ja see on sinna justkui nagu sisse kodeeritud samamoodi näitamaks midagi üritab et seal nagu meelega, sest niisama lihtsalt lõdvalt väga halba eesti keelt rääkida ei ole kellelegi kavatsus. Aga ma ei pea seda selleks ka ei saa öelda, et see peab passi vaatama paluda või mitte, seda ma ei usu, inimesed ongi erinevad. Keegi, kes võib minna mingisugusele sellisele koledale väga lähedale on inimesi, kes seda väga naudivad, lausa selles koleduses olemist. On inimesi, kes kaheldamatult mitte iialgi oma ellu seda sisse ei võta ja otsivad ainult kaunist ilu ja nii edasi. Miks mitte nyyd ongi, seda viimast pakkus nüüd no-teatri viimane lavastus, pööriöö, uni? Noh, võiks ju pakkuda, kuigi seal selles mõttes nii tore, et seal on see nelik, need armastajad on ju noored teismelised kas siis meenutada selle vaatamisele oma noorust või, või kuidas kunagi oli või et ma küll selline ei olnud või äkki just olingi selline, et näed, kus miski muutu ikka, eks, ja sama. Ja muidugi pöörijoonest, kui rääkida, siis see koostöö ERSO-ga oli vapustavalt tore kuulata. Ta nii üle aegade lihtsalt teatritüki kõrval, ma mõtlen just see, et mitte, mitte et ei oleks kontsertsaalis käinud kuulamas sümfoonilised muusikat, mida ma väga armastan vaid ma mõtlen just seda, kus ühes sõnateatris on lihtsalt üks komponentidest terve suur elav sümfooniaorkester kõigi oma dünaamikatega, mis on kõrvale niivõrd mõnus kuulata üle aegade. Ja Ellerheina tütarlastekoor, lihtsalt inglid laulavad laval, et see teeb juba meelesoojaks ja väga tore on minu meelest väga väga väga mõnus vaatamine. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, iga uuslavastus on piiride avardamine ikka tuuakse kas mingi tehniline uuendus, kas mingi kujunduslik, kas mingi mõtteline, kas see ongi asi, mis teid hoiab selles žanris? Jaa, kaheldamatult hoiab see. Ja ma ei hakka üldse tagasiteed otsimagi kuskile mujale, ta lihtsalt hoiabki ja kogu aeg on põnev ja huvitav sest ei tehta teatrit, lihtsalt etendust, etendus ei tooda välja lihtsalt sellepärast, et neid toota. Tõuge alati riskiga ja ebaõnnestumine on sisse kodeeritud, mida ma väga jumaldan, lausa. Mulle meeldib see looming kuigi päriselt mõeldav loomingule tõsiselt, et ta ei ole toodangu tootmine, vaid ta on looming, siis ta, ta peabki ebaõnnestuma, aeg-ajalt. Keegi ei taha seda kaheldamatult. Aga mingid riskid piiride avardamiseks viivad aina minu meelest. Nii, kuidas mul hakkab alatis kohe kihelema. Ma kui saab midagi sellist jälle, mis endal ka nagu midagi põnevaks teeb, et ja see midagi uut katsetada ja me ei tea, kas me sellega hakkama saame ja nii edasi, et see on, see ongi selline tööprotsess on äärmiselt huvitav. Mulle meeldib, kas te armastate riski ka väljaspool teatrit? Eriti mitte. Vot see nüüd vaata passi, vaat see on tõesti vaata passi, sest minu meelest on nagu tavalised naised ütlevad, et laste sünniga kaasneb teatav alalhoiu instinkt ikka tugevneb märgatavalt. Ja, ja kui nüüd mõtlen veel passi vaadates, et siis mõned lollused võiksid tõesti tegemata jääda ja nii edasi jäi lihtsalt enam ei jaksa ja see ei ole, ei ole ka põnev. Elusmaa ei adrenaliini otsi ma pensihüpet ei tee, ütleme nii, seda ma ei vaja. Ühesõnaga muus elus on stabiilsus ja teatris te saate välja elada oma riskivalmidust. Pentsi, hüppeden, teatris. Veel sellest, kuidas panna inimest enda elu üle järele mõtlema, näidates talle kõverpeeglit lavalt. Tõsis ikka usute, et inimene suudab muutuda? Vot ma küsin seda sellepärast, et kui mõnda inimest on tabanud mingi ränk tragöödia, et kas tal on olnud raske autoavarii või kui ta on matnud lähedase inimese või on abielulahutus selja taga, siis mõni aeg hiljem ütleb, et ma ei ole enam see inimene, kes ma olin enne seda juhtumit. Kas te usute, et inimene suudab muutuda mingi elus ette tulnud sündmuse mõjul või kui on tegemist ikka välja kujunenud isiksusega, et ta on see, kes ta on? Kui sellised tragöödiad juhtuvad elus, siis ma usun küll, et muutub inimene väga, aga. Ma räägin sellest, et ma sooviksin, et ka mina ise kaasa arvatud, muutuksin, et see mingisugune elu nägemise kvaliteet või kuidas üldse siin elus hakkama saada, see kvaliteet muutuks nagu sellise sellise palju suurema tolerantsi poole siis selleks tragöödiaid ei ole vaja. Tragöödiad on ikkagi tragöödiad. No on isegi niimoodi öeldud, et rahuaeg on üks, üks igavesti hull aeg, et pärast sõda nagu inimesed muutuvad paremaks, et sõda nagu selekteerib välja jälle kõik, et kui on mindud plii Kalloodevaks või nii edasi see mõtteviis või noh, mitte ei ole mõtteviis, on tagajärg juba seda selliselt kontsentreeritult asju. Siis väga kahju, kui see ainult läbi selliste asjade muutumine toimub, et on juhtunud midagi väga kohutavat, et siis me muutume, nagu suudame vaadata elule järgi et oli seda vaja. Sest on väga, väga kahju. Ma ei mõtle päris nüüd igat inimest, et kuidas ja mis, ma mõtlen selle all kõige rohkem seda, et kui me ei suuda 11 sallida. Me tegeleme ikka veel nii palju sellega, kas minu mõtted on õigemad, kui sinu mõtted ikka veel tegeleme sellega, et kas mina elan, õigemini kui sina, et me kogu aeg vastandume ja püüame nagu siin Ma ei oska isegi seletada seda seda laenu kogu aeg nagunii lihtsat asjade vahele tuua. Sest teen on juba nii suur mõiste minu jaoks, et vaenus, elamine päevast päeva ja tõestamine selles, et kas ma olen parem kui sina on kohutavalt igav elu. Täiesti tühi, mõttetu elu. Et kui seda ometi näeks kõrvalt, et kui seda ei ole. Kui palju huvitavam on elus olla? Kuidagi peaksin suutma ennast tõestada, mõtleb iga inimene. Ja ega me ei ole nii sageli vastandumise kaudu tõestamine, aga tegelikult ei ole kellelegi vaja midagi tõestada. Lihtsalt ole. Tee oma asju läbi rõõmu ja kire läbi loomingu. Minu arust on nii lihtne. Mulle tundub Siin on juttu olnud sellest, et teatri juhtimine muutub mõnevõrra, vähemalt eeloleval hooajal tulevad uued lavastajad. Kuidas te näete oma koostöövõimalusi inimestega, kes noos, kas kunagi varem kuule või on väga harva lavastatud, kõik need kolm lavastajat, kes praegu hetkel tulevad, järgmisel hooajal, ei ole meile võõrad. Me oleme nendega koos töötanud kõigi kolmega. Ja see, et nad järgmisel hooajal meil lavastavad, see ei ole ka meile teatrile, selles mõttes mitte praeguse hetke mingisugune meeritud juba pikemaajaliselt ette. Metle teadsime, et see kõik tuleb ja Enelise Tiit on nii järjest praegu teinud, et aeg-ajalt me ikka kutsume ju kedagi tegema. Lauri Lagle, ma tean, kelle tükis mina isiklikult olen ja Veiko õunpuutükis oleme me ilmselt kõik on väga põnev kokku saada nendega ja siis vastavalt siis vaadata, kuidas nad midagi seal siis hakkavad meiega toimetama, see saab olema kindlasti väga huvitav. Ja Juhan Ulfsak teeb siis väiksema koosseisuga tüki. Ja kuidas see siis hakkab seal minema ja ja see kõik on ei midagi uut ja samas kõik on uus, nii et noh, ootan põnevusega järgmist hooaega. Juhan Ulfsak lavastas Draamateatris just äsja. Olete käinud vaatamas või kui sageli te üldse satute teistesse teatritesse? Üldiseid kahjuks üliharva. Kahjuks ja seda kaarti territoorium ma ei ole veel näinud, aga Ma ootan põnevusega järgmist hooaega, kus saab kõiki neid vaadata, sest ma ei ole ka näinud Lauri Lagle paradiisi, mis tuli välja Von Krahlis. Nii et need jäävad kõik järgmisesse hooaega siis vaadata. Von Krahli ja no teatriga ongi see mure, et, et suhteliselt kiiresti läheb tükk repertuaarist maha. Kui võrrelda näiteks draamateatriga ja näitlejale saab või miks teil on niisugune ja sellele ma võin ühe seletuse öelda kohesest, nii Von Krahlis kui noos on trupp väga väike, koosseis on väike ja kui me teeme mastaapseid lavastusi, mõtlen selles mõttes väga paljudes lavastustes mängib kogu trupp siis te võite arvata, et kui nüüd kogu aeg uusi tükke juurde teha hooajas on neid siis kas siis neli või kolm siis varsti on kõigi näitlejate koormus lihtsalt niivõrd suur. Sa ei jõua neid etendusi ära mängida, siis tuleb neid maha võtta, sealt siis teha need valikud kogu aeg. Suurte teatrite puhul, kus trupp on väga suur saab hoida niimoodi, et sa ühte etendust mängid seal 10 aastat või siis saab sedasi teha, aga nii väikse trupiga on see praktiliselt võimatu. Aga see on kõigi teie enda valik, Sanwaropika Nonii jõuame siis sellesse punkti, et puudutame pisut ka seda suurt tüliküsimust, mis on olnud terve nädala siin lehtedes ja puudutab no teatrijuht Tiit Ojasood, see lugu on olnud nii valus tervele trupile ja tervele teatrile, et Marika Vaarik, te olete palunud, et me sellest ei räägi siin selles intervjuus. Aga ma küsin ainult niipalju, et kas te jääte Te selle lause juurde, mida te ütlesite teise juuni pikas Postimehe intervjuus, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja valu ongi selleks, et see üle elada ja elu läheb edasi. Ja palu on, tihtipeale tuleb sellega leppida. Kui on valu ja paluga, peavad paljud leppima, kui ka andestama. Kas teie elus on olnud juhtumeid, kus inimeste Spitud ja mille järel te nagu panete endas mingi ukse kinni või te hakkate inimesi vähem usaldama või kuidas te valusate lugudest üle saate? Iga inimese elus on neid absoluutselt? Ma ei oska öelda seda ukse kinni panemist, ma olen kaalude tähtkujust, eks ju, võib-olla paljudele kuulajatele ütleb see midagi, ma kaalun ja vaen väga palju. Ja Ma ei, ei ole eriti suur süüdistaja, ma võin süüdistada nagu laps mingi aja ja siis kohe oma sõnu süüa ja näha iseenda süütab väga suurt. Ja sellepärast olen ma väga selline ebalev ja hüplev sellistes küsimustes, et ma ei ole nagu ei mäletaks, et oleks millegi suhtes väga otsustavalt ukse kinni pannud ja et nii see on ja nii see jääb. Homme ma mõtlen täiesti teisiti, nii et ma Ma ei oska öelda, võimalik, et mingites situatsioonides nagu halb, aga ma arvan, suuremalt jaolt olen ma andestav. Olen sealt olema andestav, sest ma süüdistan ennast palju nii, et vaid uksi kinni ta naljalt siin stuudiolaua taga on. Kolmas tool, mis praegu tühi ütleme selle tooli peale istuma 20 aastase Marika Vaariku ja on 80.-te aastate algus. Mida te talle ütleksite? Annaksite nõu hoiataksite millegi eest? Ei, ma ütleks talle, et see utopistlik, ülimeri põlvini minek mitte lihtsalt seede valik, mingi selline sinka-vonka ja siia-sinna paljudest asjadest. Erutav, peata olemine, mis kaheksakümnendad kõik endaga kaasa tõi ja ja mingid sellised iseendaga seletamised, kas see kõik on õige või? See kõige sa tegid õigesti, et sa selle tee läbi käisid ja mitte eriti otse ja lihtsade isegi mitte Kanednik keerulise tee. Aga mulle tundub, et päris põneva, nii et hästi, et niigi läks. Saateaeg võimalda rohkemat, kui soovida teile ilusat suve, teid ootavad ees külalisetendused Prantsusmaal, Belgias, augustis. Ei need külalisetendused nendesse riikidesse hakkavad sügisel. Praegu me lähme veel Baltoscandal, Lile lõpetab meie hooaja ja uuel hooajal siis on jah. Mu naine vihastas, see etendus on kohe väga pikalt välismaal ja siis kant seal. Nii et me külastame ja nii mitmeidki riike ja hoiame teile pöialt, aitäh, ja loodame, et vastuvõtt on soe ja sealne teatripublik oskab teid väga hästi hinnata. Aitäh. Tänaseks kõik selleks hooajaks ka. Ja tundub, et saatesari läheb septembris jälle edasi, nii et ilusat suve kõikidele kuulajatele.