Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. See oli siis elurõõmus ansambel Svjata Vatra, kes äsja mängis meile ja tere, Artjom Tepluk. Tervist. Võib vist öelda, et teis on ikka väga erinevad juured läbi põimunud. See on praegu öelda jah, minus voolab eesti ja vene veri, aga emapoolsed sugulased on ka kasakad. Need võib öelda, et munal nad käega kasakate veri. Nad on nagu segu vene ukraina omadest. No kogu selle kombinatsiooni juures, kus te siis sündisite ja milline see lapsepõlvekodu oli? Sündisin Tallinnas aastal 1981 aga ma olen hästi palju reisinud, see tähendab, et mul mul oli tollal nagu kaks lapsepõlvekodu. Üks asus siinsamas, teine kasahhi NSVs lino linnas kus elas minu vanaema ja minu sugulased ja kus ma veetsin oma suve ja käisin ka seal mõnda aega ka lasteaias ja koolis. Aga põhi- ja keskhariduse ülikoolihariduse olen omandanud ikka Eestis. Aga Artjom, kuidas teie vanemad Eestisse sattusid? Tegelikult mõlemad vanemad sündisid väljastpoolt Eestit. Ema sündis Kasahstanis, isa sündis Ukrainas. Ja kuna emal oli siin Tallinnas tädi siis ta esialgu kolis tema juurde juba kõrgharidusega. Et ema on erialalt ehitusinsener ja ta sai ka Tallinnas erialase töö. Isaga tuli Tallinna, sest ta oli erialalt meremees ja tal leidiski selle hea võimaluse ennast teostada ka Eestis. Ja Kasahstani sattus teie vanaema omal ajal tänu sellele, et tema vanemad, eks ole, keda oli siis nimetatud kulakuteks, neid lihtsalt siis küüditati sinna, kust vanaema vanemad enne elasid. Nemad elasid Venemaa lõuna pool, kus neid küüditati, nad elasid Krasnodarist. Ja tõesti neid nimetati kulakuteks, nagu tol ajal Stalini ajal see toimuski. Kus sul oli üks hobune või üks lehm, siis olid jõukas inimene, aga ma ei ole kunagi vanaema käest kuulnud, et ta nuriseb varastate ikkagi piisavalt tugev inimene, tugev naine, kellel oli ka hea tervis ja ses mõttes ta noh, võib-olla see teatud mõttes ka karastas neid inimesi kui rääkida, mis seostub mul Kasahstani ka või millised on minu lapsepõlve mälestused, on ikkagi imekaunis loodus, mis erineb väga siin põhjamaisest loodusest lihtsalt laiad, üüratult laiad stepid ja kuumus, see on küll Põhja-Kasahstan, aga seal on väga külmad talved ja väga kuumad suved siis sellele järsk kontinentaalne kliima ja ja hakkasin reisima tegelikult, kui ma sain kolmekuuseks, tema pani mind lennukisse ja ongi kõik, mul ei olnud teist valikut. Kolme kuuselt pani, emad ei lennud ühendab koos endaga. Et koos koos muidugi sõitsime ja sõitsin päris tihti mingi kaks, kolm korda aastas edasi-tagasi. Nii et selles mõttes, et olen, olen harjunud ka paljude kultuuridega, mis tollal elasid nii Kasahstanis kui ka meil Eestis. Ja võib-olla see andiski tõuke, miks töötan praegu kultuuriministeeriumis, tegelen rahvusvähemuste küsimustega. Olete rääkinud, kuidas teil lapsepõlve Kasahstani ka seostuvad täiesti isesugused taevatähed, mis olid kuidagi eriti madalal. No tegelikult seal on palju muidki, et näiteks oma eriline toit, mida saab võib-olla ainult Kasahstanist näidiks kummuis, hobusepiim või piss, parmud, minu üks lemmikkasahhi rahvustoit ja külalislahkus tegelikult võib-olla see eripära, mis, mis mis eristab kasahhide ja kohalikke rahvusvähemusi teistest. Ehk siis ma mäletan ikkagi 100 külalislahkus, kus meie võtsime külalisi oma kodus ja vastupidi, käisime ka oma sõprade-tuttavate külas ja need pikad pikad lauad ja õhtuti istumised, kõik ise on tegelikult jäänud meelde, mul selleks oli kas mingi mingi sündmus, kas sünnipäev või mingi kokkutulek. Ja kuna minu vanaemal oli hästi palju Bru ja õpilasi töötas kogu oma elukoolis siis tegelikult neid koosviibimisi oli päris palju. Aga ikkagi, kui ma veetsin nüüd oma vaba aega või aega seal, siis vanaema jälgis, et ma loeksin palju. Et ma samuti teisi midagi, et mitte niisama kuskil tapan oma aega vaid ikkagi, et see oleks kasulik. Sai teist selline raamatute neelaja vanaema targal juhtimisel või oli pigem nii, et oleks tahtnud väljas ringi joosta ja see raamat oli natuke nuhtluseks ka mõnikord. Kindlasti oli, kindlasti oli, aga kui ma nüüd pööran pilgu mine, kui kuule ja vaatan, et ikkagi ikkagi tal oli õigus küll, nüüd oma tarkus ütleb mulle, et, et see kogu koolisüsteem, see oli tollal natuke võib-olla valedele jalgadel, kuna lapsi kohustati just lugema. Ja see võib-olla ei kasvanudki sellist armastust kirjanduse vastu, vaid vastupidi, pärssis seda. Et pigem tuleb luua see kesk olnud, et kirjandus või miski muu pakuks sulle huvi. Aga veel üks asi, mis kasvatas mind just seal olles on lugupidamine, et füüsilise töö vastu, kus ma nägin tegelikult pealt, kuidas inimesed töötavad suvilates ja maal ja et kuidas tehakse leiba ka, sest Kasahstani tuntakse just oma selle valge leiba kõrge kvaliteedi poolest ja ma nägin, et ikkagi see ei ole lihtsalt niisama, et ma lähen kaupluse, ostan leiba ja see ongi sellel lihtne asi? Ei, vastupidi, see on paljude paljude inimeste töö. Nii et see kant, kus teie vanaema elas, kelle juurest suvitasid, see kant oli rikas nii-öelda töökate inimeste poolest, no küllap neid töökaid inimesi jätkus terve Kasahstani peale, aga seal te saite siis näha, kuidas tööinimestel lendab ja mis sellest kõik sünnib ja selline kasulik oli iseolemine seal selles mõttes jah. Ja kusjuures tahan toonitada, et need olid just eri rahvustest inimesed, sest nad dusid noh, eelkõige see lino kraadisse selle tõttu tollal küüditati nii sakslasi, volgasakslasi kui ka Korea lasinaid, eks armeenlasi sinna piirkonda eestlasi ka, aga võib-olla mitte mitte nii palju kui, kui teisi rahvusi. Ja tegelikult vaatamata sellele just need rahvusvähemused, nad tegid tööd koos, et seal ei tekkinudki küsimust, mis rahvusest sa olid, vaid ikkagi oli selline tunne, mis ühendas kõiki ta vaatamata võib-olla esialgu endale karmidele oludele, inimesed olid väga nagu ma ütlesin, olid väga lahked ja südamlikud. Kui kaua kestsid need lapsepõlve suved ehk teisisõnu, kui kaua te käisite niimoodi igal suvel vanaema juures? Algul ma leidsin isegi, mida suved seal vaid, vaid ka talved, ühesõnaga oli ka periood, kus ma elasin mitu aastat, aga samas külastades muidugi Eestit. Ja see kestis, ma arvan. Kuni ma sain 11 aastaseks. Et siis ema otsustas pärastat ikkagi ikkagi ma seon end Eesti haridussüsteemiga, et käin nüüd eesti koolis, õpin eesti keelt ja, ja nii see läkski. Tähendab Eesti vene koolis. Käisite siiski eestivene koolis, et tagu kohe emal seda mõtet ei tekkinud, et paneks kohe eesti kooli. Tegelikult alul, kui Eesti sai iseseisvaks, siis ma olin, kas esimeses klassis täpselt seda praegu ei oska öelda, aga teisest klassist alates olid meil eesti keele tunnid kohustuslikud õppekavas. Ja tollal võib-olla ei tekkinud mul minu vanematele sellised mõtted, et võiks ju mind ka eesti kooli panna, eestikeelsesse kooli panna. Aga siis, kui asi liikus juba gümnaasiumini, siis ema tegelikult rääkis minuga ja ta mõtles, et panna eksperimentaalklassi, mis oli mõeldud muust rahvusest lastele, noortele, aga ta asus nagu eesti koolis eestikeelses keskkonnas. Aga kuidagi saatuse tahtel see, see mõte jäi teostamata, Jamaica ka jätkasin oma haridusteed venekeelses koolis. Ja noh, ma ei tea, õnn natuke uhkustada ka, eks siin saates, et ma lõpetasin kooli hõbemedaliga venekeelse kooli ja kui rääkida minu keeleoskusest või kuidas ma hakkasin keelt õppima, siis see soov tekkis tegelikult kas üheksandas või kaheksandas klassis kus ma tegelikult pidin nüüd mõtlema nõudke oma tulevikule ja karjäärile. Ja tahtsin lõpuks minna sisekaitseakadeemiasse ja töötada uurijana. Aga jällegi, et selleks, et saada üldse sinna ja töötada sellel ametikohal, seal pidi olema Eesti pass mida minul ei olnud, ehk mina olin määratlemata kodakondsusega, ehk siis ma sooritasin kõik need vajalikud eksamid, keele eksam ja põhiseaduse tundmise eksami. Ja sain nüüd Eesti kodakondsuse, kui lõpetasin Kaheteistkümnenda klassi Te saite aru, et selleks, et siin Eestimaal edasi tegutseda, õppida, elukutset omandada, selleks tuleb mõelda nii, et eesti keel on see vundament. Jah jah, ja see õpe motivatsioon oligi sellele võib-olla väline, ehk ma tahtsin esiteks omandada Eesti kodakondsust ja siis töötada riigisektoris. Ja, ja see see nagu aiendaski võib-olla tõukas mind võtma õpikut ajalehed, vaatama Eesti telerit. Tegelikult mina õppisin keelt eelkõige iseseisvalt. Mul kahjuks ei olnud eestlaste sõpradega Ta vaid seetõttu ja ma võin öelda, et, et siis kui sa tahad, siis sa võid keelt ka ise omandada. Küll võib-olla mõnele inimesele ei ole, noh, see oleks piisavalt eeldusi, aga ikkagi, palju sõltub inimese motivatsioonist. No te saite tegelikult ju ka päris tugeva sellise baasi endale siis kui te teises klassis hakkasite eesti keelt õppima õppima, eks sellistel oli tõenäoliselt hea või väga hea eesti keele õpetaja. Sellele alusele oli juba päris hõlbus vist ehitada kõiki neid pealispindu. Te läksite õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli, mida? Läksin õppima eesti keelt võõrkeelena ja eesti kultuurilugu. Ja, ja peale pedagoogikaülikooli lõpetamist ma läksin kooli, õpetasin eesti keelt. Põhikoolis ja algkoolis ja natuke ka gümnaasiumis vene koolides. Õpetasin natuke ka kirjandust, ehk siis kirjanduse kultuurilugu haakuvad, tähendab üks osa sellest. Aga jah, õpetasin pigem eesti keelt ja võõrkeelena. Kaua te niimoodi siis koolmeistri ametit? Mida sinna koolmeistri ametit pidasin kolm aastat ja, ja siis ma ühel hetkel tundsin, et mul võib-olla ei olnud piisavalt elukogemust ja tegelikult õpetaja amet eeldabki seda et sa oled üht-teist elus näinud, seal on mitte ainult erialane teadmistepagas, vaid ka saad, tunned elu üleüldse? Toona mul ei olnud lapsi. Ma olin vastne ülikooli vilistlane. Ja siis avanes võimalus töötada riigisektoris. Minu esimene töökoht oli rahvastikuministri büroos ja nüüd ka kultuuriministeeriumis. Teil on näinud kuidagi väga sujuvalt ja väga ülesmäge see karjäär, et kõik on tulnud kuidagi justkui niimoodi iseenesest ja kui üks etapp lõppes elus, siis oli kohe teine ees ja võib nii öelda või. No tegelikult ma, ma ise võib-olla imestan, et tegelikult kui, kui ma vaatan minu endisi klassikaaslasi, siis no ükski neist ei ei tööta riigisektoris. Ja tegelikult statistika näitabki, et Eesti avalikus teenistuses ei ole eriti palju muust rahvusest inimesi. Aga ma ütlen, et mina tahtsin väga eest riigisektoris töötada ja võib-olla minu selline tahe ja ind mängisidki siin rolli. Ma lõpuks ikka sain, mida ma tahtsin. Aeg-ajalt mõtlesite seejuures vanaema peale ka, et küll on ikka hea, et ta mind lapsena niimoodi utsitas ja sundis raamatuid lugema. Tegelikult katama oskasin öelda ikkagi kasvatada seda lugupidamist nii töö kui ka üldse iseenda ja siis teiste vastu. Te olete meenutanud, et, et oli ka selline ühislugemine vanaema juures. Jah, et maa, tema ütles kogu aeg, et ta jälle jälgiks või vaataks, kuidas mina loen, et ma loeksin valju häälega. Mida ma tegin, aga noh, see oli ikkagi lapsepõlves. Et võib-olla siin oli ka peidetud sellele soov õpetada õigesti hääldama ja kiiresti lugema nõnda intonatsiooniga lugema, mis oli tollal väga tähtis. Et nii luuletusi kui kaablis Teksti te olete meenutanud, et vanaema juures oli selline väga intensiivne seltskondlik elu, kui mitte iga päev, siis tihti ometi ja olid mingid kindlad traditsioonid ja sellised asjad, et kas midagi on nüüd teie, tänases kodus, siin Eestimaal ka sellist. Kas te võite öelda, et ma elan küll Eestis, aga vot mul on kodus natuke sellist venepärast natuke Ukraina pärast ja natuke midagi kasakatest ja mis te seal kõik rääkisid, et on teil kodus selline omaette maailm, midagi sellist, millest te kindlalt kinni peate ja mis annab teleigapäevaseks eluks jõudu, energiat, paneb silmad särama. No ma usun, nagu igal inimesel on omad perekondlikud tavad, mida igaüks järgib ja ka meie peres, et kas ühised sünnipäevapeod või siis perekondlikud sündmused, mõnikord ka usupühad nagu jõulud või ülestõusmispüha, millise usu järgite õigeusu järgi, aga kuna ma ise ei ole võib-olla hästi usklik ka ei ole siiamaani ristitud siis ma järgin pigem oma vanemate traditsiooni tagasi. Ja kuna ma olen jah sündinud nõukogude ajal, siis tollal võib-olla siis natuke nivelleeriti just rahvuste püha asi või, või neid tavaasi. Et kõik olid ühtset võrdsed, vähemalt niimoodi deklareeritud alal. Ja kuidas öelda, pühad muutusid kuidagi? Noh, ei olnud omapära, eks ju. Ja ma nüüd olen 34 aastane ja hakkan tasapisi avastama endale nii vene kui ka Ukraina rahvakultuuri ja usun, et kindlasti tulevikus ma tahan rohkem sellest teada, aga nojah, et võib-olla tavalised tähtpäevad, mis siin Eestimaal tähistatakse nagu uusaasta jaanipäev, mis tegelikult on selles mõttes ühine päev nii eestlaste kui ka rahvusvähemuste jaoks, kes siin Eestimaal elavad. On teil siis oma praeguses elus ka tekkinud võimalusi Kasahstanis käia? Tegelikult kahjuks ei olnud võimalust, aga ma arvan, et lähitulevikus avaneb see võimalus ja ma lähen sinna. Last tööülesannetes või lihtsalt niisama, sest seal elab minu tädi ja siis mõned kauged sugulased, sest astronoom praegu ikkagi suureks linnaks kasvanud, sest ta on muutuvas esiteksime Kasahstani pealinnaks, mida ta ei olnud, ja praegu ma vaatasin neid pilte pilvele, pilvelõhkujaid ja ma üldse ei tunneks seda linna praegu seda linna, kus ma veetsin oma lapsepõlve head vaadata, praegu kindlasti on maailmalinnaks saanud. See on ka üks rikkamaid linnu seal Kasahstanis, et sinna on koondatud ka ärisuured, ettevõtted maailma eri nurkadest alates Hiinast ja lõpetades siis Euroopa liidu riikidega. Ja kui kaua te siis ei ole ikkagi seal Kasahstanis? Käinud, ja ma usun, et ma ei ole käinud juba 15 aastat päris kaua. See on tõesti hea tükk aega ja ilmselt muudatused on olnud pöörased ja aga need sugulased siis, kes teil seal on, tädi koos oma lastega, et kontakt on teil nendega tihe. Ta ei ole väga tihe, Me küll vahetevahel helistame teineteisele, aga noh, võiks, võiks rohkem ikkagi sidet pidada omavahel. Nemad siin on käinud, nemad siin on käinud, aga siis see oli 90.-te algul võib-olla aja viimati, kus nad käisid siin. Et me käisime tegelikult rohkem seal kohapeal. Täna te olete ilmselt rahul, et saate oma teadmisi, oskusi just Eestis teostada ja kordame siis veelkord üle. Te, olete kultuuriministeeriumis? Ta on peaspetsialistina ja tegelen rahvusvähemuste küsimustega. Olete te vahel kas või natukeseks mõelnud, et oleks põnev olnud, võib-olla töötada kuskil mujal sealsamas Kasahstanis või teil ei ole isegi sellist mõtet pähe tulnud? Tähendab siis, kui ma omandasin oma kõrghariduse Eestis või enne seda No pärast seda jah, kui omandasid kõrghariduse Eestis üks variant, aga teine variant, et miks mitte, et kõrgharidus Kasahstanis, et niisugust varianti teile ei tulnud? No tegelikult võib-olla ei ole jah tõesti tulnud, sest esiteks ma ei oska kasahhi keelt, mis on Kasahstanis vajalik, et töötada kuskil kas riigisektoris või üleüldse. Ja ma mõtlesin, et ikkagi kuna ma olen omandanud kõrghariduse, siis Eesti ongi vähemalt esialgu see koht, kus ma pean ennast teostama. Küll paelub rahvusvaheline suhtlus ja mine tea, võib-olla tulevikus ma kunagi töötan ka sellel alal. Aga kust te olete ennast päris kodustada, Nad? Jällegi, ma võin natuke lapsepõlvest rääkida, et siis kui ma veetsin seal aega elasin, siis tegelikult tõmbas mind väga Eestisse tagasi, kui ma tulin Eestisse tagasi, siis oli jällegi selline tunne, et Peaks Kasahstani tagasi minema ja nii ma käisingi edasi-tagasi. Nüüd sellist tõmmet võib-olla ei ole tõesti. Aga noh, ma olen selles mõttes avatud inimene, huvitavat erinevat maad, kultuurid ja reisimine kindlasti. Et ma kohanen hästi kiiresti erinevate kultuuridega kindlasti. D see ei tähenda, et mul ei ole juuri, ma võib-olla ükskõik kuskohas ma ei tea, oma elu lõpuni elada, aga kuna meeldib avastada uusi tuure uusi riike, siis kindlasti see reisimine pakub sellist huvi. Aga pärast tagasi tahaks tulla tagasi, tooks ikkagi Eestisse tulla? Siin on see koht, siin on see kohta. No te puutute kokku tõenäoliselt kas just iga päev, aga ikka üsna sageli juba tänu oma tööle kõige erinevamad väikerahvuste esindajatega, kes Eestis elavad, et kas see on seltskond, kellega te suhtlete ka töövälisel ja üldse, kas teie niisugune sõpruskond, tutvuskond, kas selle kohta võib öelda, et see on täiesti rahvusvaheline või? Võib öelda ka nii ja naa, tegelikult minu, võib-olla meie osakonna tööpäev ei ole selles mõttes väga normeeritud, et me käime tööl ka vahest laupäeviti, pühapäeviti, kus toimub enamus kontsert, näitusi ja teisi üritusi kus me peame ikkagi rääkima suhtlema meie partneritega rahvusvähemuste seltside juhtidega. Ja tegelikult see on väga hea, sest laiendab sellist silmaringi ja seal hästi palju kontakte erinevate inimestega, kes töötavad muidugi erinevates valdkondades. Et selles mõttes tõsi jah, et see on nagu selle suur perekond, kus me tunneme 11 ja üritame 11 ka aidata. Kui nii hästi üldiselt võtta, siis need rahvusvähemused, kellega te siin kokku puutute ja kes Eestis elavad, kellele jaoks kodu on nüüd Eestis. Kuidas teile tundub, kas enamik neist on siiski kuidagimoodi õppinud selgeks eesti keele ja saab selle keelega hakkama või on enamik hoopis neid, kes ei oska eesti keelt, et ikkagi vaatavad, et ah, saab vene keelega hakkama küll siin Eestimaal? No ütleme nii, et mõned oskavad väga hästi, need onu, eelkõige noored inimesed teised vanemaealised inimesed ei oska nii hästi, mõned ei oska üldse eriti need, kes elavad näiteks Ida-Virus. Aga selles mõttes, kuna nad armastavad oma tööd, seda, mida nad teevad, ehk siis oma sellist kogukondlikku tegevust siis nad teostavadki ennast seal selles selles valdkonnas. Ja noh, siin ei ole võib-olla takistuseks keel, kuna kogukond ikkagi aitab oma asi. Ja meie eesmärk on ikkagi arendada rahvusvähemuste ja eesti seltside koostööd, et nad leiaksid tee teineteisele. Et sa toimuks sellele suhtlus ja oleksid kontaktid nende kogukondade vahel. Aga kui nüüd võtta nii-öelda heaks eeskujuks see, kuivõrd hästi teie olete, et siin elus selle eesti keele omandanud ja kuidas te selle endale omal ajal eesmärgiks seadsite, kui sellest kinni võtta, siis kas teil ei ole kunagi jutt too olnud näiteks mõnede inimestega, et noh, et äkki ikka tasuks natukene proovida õppida ja või te vaatate seda asja ka niimoodi rahulikult, et umbes nii, et igaüks otsustab oma elu üle ise? No kindlasti, nagu ma ütlesin, algul see sõltub inimesest endast, igaühel on omad põhjused, miks ta õpib või miks ta ei õpi keelt, et see on hästi individuaalne, et me ei saa praegu ühe kulbiga kõigil viia. Samas sellele peamine põhjus ja seda näitavad paljud uuringud, mis inimesed eesti keelt teisi keeli õpivad, on ikkagi selline väline tõuge või väline motivatsioon, et üks tahab, heal töökohal töötavad, teine tahab kas kodakondsust taotleda või, või mõnes haridusasutuses õppida, kus õpe toimub eesti keeles, et need põhjused on tegelikult seinast seina ja igal inimesel on omad põhjused. Kindlasti võiks see olla rohkem, võib-olla on neid positiivseid näiteid ühiskonnas, kus ütleme, venekeelne kogukond näeb, et keegi nende seast on saavutanud mõne kõrge positsiooni ja mitte ainult võib-olla sellele ta oskab eesti keelduda, vaid ikka sellepärast, et ta oskab ka midagi teha ja läbi selle nende positiivsete sõnumit, et jõuda ka nende inimesteni, kes, kes võib-olla kahtlemata, et kas tasub õppida, kas nad seovad oma tuleviku Eestiga või mitte, et noh, minu praktikas ma võin öelda, et näiteks uussisserändajad, kes tulevad Eestisse nemad isegi, nad õpivad meelsamini eesti keelt võrreldes siis siin sündinud ja elanud inimestega ja noh, ma ei tea, mis võib olla põhjus, võib olla. No tähendab, Eesti on uus riik, nende jaoks peab ikkagi mõnel tasemel keelt oskama, aga aga ikkagi erinevus on ilmne, et need uussisserändajad tegelikult tahavad keelt õppida. Võib-olla lõpetuseks, et kuidas teil oma emaga praegu side on, et näete, tihti? No üritan ikkagi ema külastada vähemalt korra nädalas ja ema tahab ikkagi poel oleks hästi ja suhtleme ikkagi päris tihti, et ma helistan talle, külastan teda ja üritan võimalusel aidata seal, kus mu abi vaja. Ema ei ole tähtaeg minna Kasahstani sugulaste juurde elama. Tegelikult et jah, ta otsustas, et ta jääb siia, sest siin on kodupereet ei ole mõtet kuskile kaugele ära sõita ja et ta ikkagi siin Eestis oma elu leidnud või oma kodu leidnud. Tegelikult. Mis on teie jaoks, Artjom Eestis nüüd see, millega on raske harjuda. Varem oli võib-olla ilm, millega oli mul raske harjuda, sest olin lapsepõlves harjunud ikkagi sellise järsu kliimaga, kui on suvi, siis peab olema kuum, kui on talv, siis peab olema hästi külm. Ja siin Eestis on ikkagi meil midagi vahepealsed. Kui sa ei tea, kas on talv või sügis, kevad. Nüüd ma enam võib-olla ei pööra sellele tähelepanu, sest peaasi on säilitada hea head kliimat endas. Et kui endaga on kõik korras, siis ka vaade väljapoole muutub selliseks positiivseks. Aga mis võiks olla Eestis natuke teistmoodi või? Võib-olla inimeste avatus? Kui ma reisisin hästi palju erinevates riikides, nail kõigi Euroopa liidus siis inimesed naeratavad, seal teretavad isegi siis, kui nad ei tunne inimeste meil on natuke ikkagi selle, noh inimesed, natuke kinnised, võib olla mõnikord ka sünged, et võib-olla seda saaks kuidagi muuta. Kes peaks tulema vanake Hotaabitš või keegi teine oma võluvitsaga? Ja et meil ei ole tõesti mingit lahendust, pole kiiret lahendust, aga aga ma usun, et kõik algab ikkagi perekonnast. Kui perekonnas valitseb pikka ise õige kliima, siis ka ei, inimesed muutuvad võib-olla ka tänavatel ja räägi siin võib-olla nii palju sallivusest, mis võib-olla natuke ära leierdatud mõista vaid eelkõige lugupidamisest, et lugupidamises nii enda kui ka teiste suhtes. Et sellest kõik algabki. Suur tänu Eestis elav Ukraina, Vene ja veel kes teab, mis verd Artjom Deblük, et sõites aega tulla aitäh selle toreda jutu eest ja stuudios olid ka veel Haldi Normet-Saarna ja maris Tombak ning saadet jääb lõpetama Svjata Vatra. Õige kanna kodukülla. Ja lapiga. Viilude harjumatu. Koorimata vaenlastega võitlema oma koduma.