Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Mandaadi roosa. Tere, Edinadu alla, pärn. Tere. Teil on väga vahva lauluhääl. Ja mida te meile nüüd õieti laulsid? See oli üks väga kurb laulu, aga miks ma valisin, sellepärast mõtlesin päris kaua nagu, mida ma tahan näidata iseennast, aga siis. Ma tahtsin rohkem aus saada, et see on nagu esimene laulu, mis tuleb mööda täielikult. Ja iga kord, kui keegi palub mind, et laulu, siis ma teen seda, ma laulan, seda laulu ta Ungaris öeldakse, et kõigil on vaja oma laulu. Millised tulemissioone, rohkem rahvuslik laulukultuurist, et mis ei ole rahvalaulud, aga seesugune tähtud laulud, mis ei ole minu maitsega. Aga ma kasvasin väga palju sellega üles pärast minu vanematele väga määdisena. Esikui ungarlased pidustavad, see tavaliselt lõpeb niimoodi, et mehed nagu vaata ja siis hakkavad niimoodi hõikuma veena häälega laulma. Ja minu ema proovis mind magama panna päris tihti niimodi kõrvaltoas ja ma ei saanud ja siis eriti isal oli niisugune päris kõva hääl. Ja siis Keit lõppes, kogu on niisugune intendent laulugemiste nagu Transilvaaniast laulis, väga palved tundus niimoodi, et kohe-kohe mehed lähevad ja Ta ja hakkab tagasi või kasutada seda maja on seal natukene isegi hirmus olla. No see laul oli nüüd siis ka vabadusvõitlusest jah, kaevusel. Aga see oli see räägutsi aias, mis nagu eestlastele võib-olla see kapis ainult õngefilmis teatud seda gurud saad, kui tahtsid, no Austrias nagu tagasi võtta, Ungari ja see vähku tsiferens oli see põhitegelane, see ja, ja see oli seepärast seda vabadusvõistlus, kui me kaotasime kõik seda võistlused nagu tavalised ungarlased kahtrovosson. Ja siis neil oli vaja kusagile ära põgeneda, rohkem Türgisse või, või Poolasse ja siis siis sündisid kõik seda väga ilusad, kurvad laulud, aga mulle meeldivad kurvad laulud, näed, kuidagi tonaatse samm või kuidagi rikkamlikum kuidagi lihtsam isegi laudjojana ilusamalt kuidagi. Ja kuidas see Ungari ütlus ongi, et kellel ei ole oma laulu Siis seal ei ole süda ka aga mis tuleb ka niisugune rahvuslik laulust rohkem tähtsam ta pead midagi väga magus laulu omandada endale ja seega enamikel ungarlastel on ka ma ei tea, see uus generatsioon, kuidas nad seotud sellega minu vanematel küll on jah, vahel isegi nagu süütu need mul ei ole niisugune laulu nagu minu isa, mul on ka oma laulma. Te sündisite siis Ungaris ja kust te sündisite ja milline see lapsepõlvekodu oli? Mis koht, see oli, teine kõige suurem linn inimese numbrite järgi ka nüüdse kukkus noh, peaaegu poole vähem. Ja mis koht see on, päris niisugune imelik oli niisugune nagu vana Ungari küla oli niimoodi, et üks pikk tänav ja majad olid niimoodi tänava kõrva ja see linn on ka midagi 15 20 kilomeeter pikk pühi tee on ja üks ots läheb mägedesse, niimodi kurvedega kaob ära ja teine ots läheb sale suure lagendiku poole. Seal hinna niimoodi kahe vahe nagu mägedes ja see suur lagendik ja see on päris ilus linn täielikult. Isegi kui see on väga suur tööstuslinn. Kui sa saad vaadata üles kusagil mägedes Linnise, siis tundub vahel, et sealpool linn on isegi tööstus, vähemalt oli pärast nüüd see viimane 20 aastat, see oleks täitsa kinni. Mis tähendas ka, et see pool elanikud kolisid välja ja noored nagu jooksevad ära sellest linnast. Loodame, uued ajad, toovad uued tuled ja siis midagi juhtub, aga noh, selles saia, kui ma olin laps, oli tööstus kindlasti kuidagimoodi rikkus linna jaoks ja ja isoli märgitakse, et tal oli päris ilusat tööd, et sellest sõja hävitasid kõik teatrid ja kultuurimajad sellesse ja ja noh, väga palju kohvik ja restoran ja tal oli väga palju töö ja ta oli niisugune tähtis inimene seal, et et mul oli väga mõnus lapsepõlv. Kuidas teie kodune elu välja nägi? Ei olnud väga romantiline, võib-olla, mis nagu mäed ootavad ungarlastest sa midagi, talumaja elasin selles linnas ja suune korterimajas hüppega roheline ringi ja ta ei olnud viga, suvekodu olidel ka mägedes, kes olid niisugune aeg-ajalt teineteist kõrva ja see on minu isa ehitas oma maitse järgi, siis sul on päris ilus, väike, kena ja ja sõjaväe käisime iga nädalalõpp, et see perekondlik koosolek oli väga-väga tähtis, aga linnas teele kasvanud, mitte midagi, see oli korterimajad olid nagu teineteist kõrvale ei olnud panema ja noh, päris ilus oli selles mõttes nagu väga palju rohekas oli seal ringi jääts palju lapsed, noh nagu tänasel päeval, lapsel, võib-olla see on raskem, kui minu lapsed elasid või kasvasime kesklinnas koos ja neile ei olnud niisugune seltskond, kellega koos mängida, et nad olid päris niisugune üksiklapsed, et ma mõtlesin, et võiks midagi Eesti asja. Et lapsed on ka üksinda, aga kindlasti ei ole niimoodi õdesid-vendi, mul on üks õde, kes elab ka, mis gootsis nüüd sealsamas ja saksa õpetaja, kaugel elame. Teie vanemad, isa oli sisearhitekt, tema lasteaiakasvataja. No isa oli teele suureks eeskujuks. Issa juures ma olin palju lähedam, et ema oli lasteaiakasvataja ja ta muidugi ka tegeles meiega palju, aga kuidagi, mida ma mäletan rohkem, et ta nagu triigis vaid väsinud Nõukogude või oli köögis, tegi süüa ja see on niisugune õige Ungarist perenaine, kes töötas kogu aeg. Ja mina küll ei tahaks niisugune olla. Üks huvitav niisugune asi, mis läheks nagu rääkida sellest, et tradid, sõnased Ungari naiste nime oli lihtsalt mehe nime nad panid ainult niisugune seda nime taha näiteks minu ämma nime on Dufala Joseph, nii, mis tähendab, et emadus, laiuseffi naine. Ja kui ei ole midagi, ametlik paber oli vaja täita, siis oli küsitud, et mis on tema neiu nimi. Aga ainult seal Ungari nailonist suunakest seisab köögiukses ja küsib, et kuidas toit on, aga väga harva istub niimodi laua kõrvale ja sööb meiega koos. Kommenteerib, kui view tuleks kõigi ja kui paha on köige sa pead, öeldi, et seis on kõik ikkagi siis võta veel, isegi kui ei tulnud väga hästi väljasööja sööja kui esimese tähendab, et midagi on viltu. Ja lauda ei istu, kas see ongi selline komme või? Hiinas ja ma ei tea, see on minu perekonnas, pole niimoodi ka minuta, vanaemaga oli samamoodi tähistunud nagu nagu teine natukene. Jah. Siukene nagu teeni, aga teisest küljest oli emand, kes tahtis kogu ülevaadet saada, mis lauas toimus ja niimoodi kõige parem asend selleks oli püsti seista. No teie ei ole seda kommet kaasa võtta. Nad abikaasa isegi ei laseks seda, et tegelikult me jagame päris kõvasti köögi, isegi niimoodi, et ta on võib-olla natukene isegi rohkem seal köögis ja võib isegi paremini. No Ungaris teevad ju ka mehed hästi süüa, et see ei ole teile üllatus. Kuidas ja missugune suurem põhitoit, niisugune kui jääs näiteks, mis väljas ajas tehakse, saan rohkem mehe toid, vaimselt. Mäe töömees teeb seda. See oli niisugune raskem konnali tunnitöö, mis on vaja nagu kontsentreerida või keskenduda sellele. Ja seda me ju, et oleks nagu vastutuseks. Aga see ei ole niisama, et ma hakkan nüüd ka Kuljaši tegema, et, et see on päris peen kunst. Ma kujutan ette, et teie abikaasa on selle omandanud. See isegi minu äi mahu ilma vaadatakse, kes on kõige parem meie perekonnas siis äi, kes on nagu staar sellest, kui asi tegemiseks, et sul on vaja õige paprikapulber selle jaoks, mis saab ainult Ungaris osta, siin ei saa seda osta. Suvine magus, natukene ja vürtsid Eestis me kasutame palju rohkem nagu lapsepõlves, minu ema ei teinud üldse vürtsine toid. Aga siin ma saan aru, et tegelikult seda papsiga, kui mõtlesin, et kui on kibe, see annab väga hea maitse juurde, mis iganes Chili või see Ungari paberiga, et see natukene peab ikkagi oodanud. Arvestades ja perekonnanime, viimast osa, pärn, siis. Teie abikaasa, eestlane ja aiast rääkimata. Ja nemad siis mõlemad teevad suurepärast Kuljescherit jäi ja kui suur teie suguvõsa muidu on ja kus need sugulased veel elavad, et noh, lisaks teie õele need, kes elab sealsamas teie sünnilinnas Täielikult meil ema poolt on päris suur suguvõsa, aga me Joinudega kontaktid iso sündis rauakaevanduse väike külas, tegelikult isegi väga väike küla joonud, see oli ainulaadne koht, kus oli laidud, mis sõja ajal oli väga tähtis ja tema isa oli säpp, sea väga tähtis inimene, aga oma poolts ema nime on niisugune väga aristokraatlik. Aga kõik, mis perekonnale jäänud, sellest on ainult jutus. Et kõik, noh, missugune jutud, et kuidas nagu perekond ära mänginud ja on mänginud ja ära joonud või maha ju noh mis oli, aga on üks kindlus isegi Ungaris, mis on tema nime järgi heidervaari Hedervaaride abi olid siis kunagi põlvi tagasi, jäi kuulsaid aristokraatia ja no väga põnev ajalugu. Niisugune väga keeruline perekond, rikk, asjad, et ma ta kogu aeg rääkis sellest, aga kuidagi ma ei saanud mitte kunagi aru, et kuidas nagu onu sama vana nagu tema ja on nagu 10 lapsin ja aga me ei hoidnud suhted üldse. See tuleb ka sõjalast, et Ungaris on mehed, on sugune matšovad ja naised on nagu see natukene maha surutud ja nende sugulased ei ole nii väga tähtis nägu. Kas see on tänaseni nii et mehed on ikka nagu tähtsamad või või siiski see asi vaikselt, ma arvan, see muutub ja ma loodan, et samu tuua, eks nimed vähemalt muudavad, et naised on rohkem nagu mõtlevad endale, ütlevad oma nime ja ma arvan, need on tugevam. Millised olid Edina need tõed, mis te olete oma kodunt oled sa saanud minuga tegeledes päris palju, isa ja taoline uskumatu distsipliin, inimene väga tugev ja kogu aeg õhkis ja midagi, ta oli 70. aasta vana, kuid õppis inglise keelt pärast sellepärast et mina sain seda rääkida. Ja siis tema tegeles minuga väga paljude, õpetas minule väga palju ja luges minuga, joonistasime koos ja maalisime koos. Ja tal oli niisugune väike jutud kogu aeg, näiteks taluliseda Piramiini jutt, et kui sa tahad nagu kõrge elupüramiidi, miks teda siis sul on vaja väga lai seda vundament teha, muidu sa ei saa kõrgeks minema. Ta kogu joonistuste tantsijana hakkas Väiksega ja siis ta suuremaks ja seletas ka kohe niimoodi. Selleks vundamendiks on kõikvõimalikud teadmised ja keeleõppija õpib. Kogu aeg ta rääkis sellest, et sugune ütled eeskujuks, aga ta rääkis kogu aeg ühe juudi perekonnas, kes oli tema külas ja nad mängisid väljas väikelastel. Aga kuus õhtu, siis neil oli vaja kohe koju minna õppimas iga päev. Nad õppisid keeled, nad õppisid kõik suuna asjad, mis oli vaja ja siis kõik see juudi lapsed läksid muidugi külas ära ja läksid ülikoolis hiljem aga täis lapsed jäid sea. Õnneks minu isa jäänud. Ja isa eeskujul läksite siis Budapesti sisearhitektiks õppima, oi, see oli kuidagi nagu arstil on aasta laps, ma ei tea, ma isegi ei mõelnud väga paadisale peale midagi muud teha. Muidugi kui see hetk tuli, et nüüd on vaja ülikoolis minna ja see sisseastumiseksameid tuleb siis natukene kaarti, need no mis juhtub, kui jäi. Aga midagi läks sujuvalt, käis ja võib kolmandast saast kursuse tulisugune anarhistiks võidelda, et kas ma tahan üldse nagu seda teha, et midagi muud, võib-olla. Aga siis, kui teie lõpetasin, segu jääb ära laval olete dotsent Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas? Õpetada, teile meeldib, vandusime sellega sobib minu jaoks. Teie osakond, see asub üldse vanalinnas ja, ja nii, et iga päev lähete mingi aegki jalgsi läbi vanalinna tööle, Nunne tänavale. Muidugi, kui ma esimene kord tulin siia, siis oli midagi väga noh, nüüd on ka väga fantastiline, nagu väärtus siin Tallinnas väga eelmisega. Isegi esimene aasta ema töötas siin arhitektibüroos Andres Haaveli juures ja siis me käisime, ei pääse läbi, jama, käisime väljas, lapsed joonud kodus, siis me läksime iga päev väljas abikaasana, jõime sõime. Siis oli kuidagi täismoodi, aga nüüd, kui see ainult juuksed läbi ja eriti suve nii palju turisti isegi. Harva tuleb Väätsal midagi spetsiaalsööt muutunud rutiiniks, rutiin rohkem ja väga õnnelikud, et meil on seal koht veeretse hannes, praks on seal professor ja see on niisugune väike väike töökoda seal, et meil on oma elu seal, et noh, mõnes mõttes. Mul on negatiiv ka, et meil ei ole väga palju suhe disaini, osakonna ka sama ja on väga õnnelik situatsioon. Aga Edina, kuidas te üleüldse Eestisse sattusite? Ma õppisin Budapestis esimene koor ja siis ükskord nägin seina peal olitsioone, kahe vana kirjutasmasinaga kirjutatud tekst, et mingisse saab konkureerida magistriõppe jaoks kahe aasta magistriõppe jaoks ja mul oli sõber sale aja, kes oli arhitekt ja ta töötas üks aastat Helsingis. Ja siis ta ütles, et mine ja siis andsin paberid sisse ja ma võitsin ja ma sain kajastada Helsingis seda magistriõpe. Mis muidugi räägi nüüd sellest Ungarist, et noh, mis asi see on, täpselt sama, et sa midagi disainiga seotud asi ja keegi ei öelnud, et mis keeles või mis asi see on. Ja ma õppisin saksa keelt ennem siis kui ma sain seda asi siis nad ütles, et tegelikult see on inglise keeles siis muidugi kolm kuud suvel ära õppida, naera õppida, õppida inglise keeles. Kuidagi sugune taseme, et ma ei saanud, ma olen saanud natukene hakkama, aga võtsite eraõpetaja, oli ära õpetaja, kõiksugune kursused. Pätsu sein oli täis sõnadega ja noh, tegelikult on võimalik, et kui sa oled sunnitud ja kõik on võimalik. Muidugi, kui ma jõudsin Helsingisse ja tulid kõiksugune akadeemiline loengud siis oli päris raske, vahel isegi nutsin, kui oli vaja midagit presenteerida ja noh, midagi sul on iga päev midagi 10 lehekülge artikleid lugeda, mis oli täis sõnadega nagu corporate identity imid, mis ei olnud sõnaraamatusse, mina ei kuulnud niisugune elus, mis nad tähendavad siis kuidas sa saad seda aru ja kõik seda deemoni disain, leadership is disain, juhtimine siis isegi minu personality juurde üldse ei sobinud. Aga hamba tõesti ja ma lõpetasin seda, aga siis mul oli võimalus edasi õppida Helsingis ma õppisin siis veel kolm aastat iso arhitektuur. Ja siis sellest vaja oli üks hollandlane, Jamfer väinanud professor, see ja too oli päris kuulus maailmas, mis on väga rahvusvaheliseks, läks kõik selle osakonna ja ma õppisin väga toredad asjad seal, et ma olen väga rõõmus selle võimaluse eest. Ja seal kohtusin abi käes, aga see oli point, mis ma räägin, Hannes, ET Martin õppis Helsingis disain. Ja kuidagi sobime kokku väga hästi, et ma arvan, see on seotud selle Ida-Euroopa taustaga ja et me ei läinud vees seletada vägapalju aseme, teadsime, kust me tuleme. Jala. Ma arvan, et natukene see perekondlik taust ka oli saarlane, et, et nende jaoks ka seda perekond oli väga tähtis ja minu jaoks ka või meie perekond endale oli väga tähtis, et me oleme koos ja kõik seda suhted olid natukene saarlased, ma ütleks nii mune. Teatas varem ESTA töödas Martela üks Soome kontorimööblifirma jaoks, siis ta vahe nagu tuli Helsingisse, aga siis ta ikkagi Tallinnas tööle. Ja siis ma mõtlesin, et okei, proovime teile oli terve seiklus. Märksõnaga elamisluba ja tollal ei olnud Eesti veel Euroopa Liidu liige. Kuidas see välja nägi? Sellest tundus niimoodi mulle, et siin mind ei oodatud. Et me abiellusime, siis oli vaja see elamisluba teha, aga see kvoot oli täis. Palusime minu äigele oli väga palju sõbrad, tema suhte läbi saime ikkagi elamisluba ja siis läks seda ainult ühe aasta olema, ju siis oli vaja uuesti taotlane sellest laiali. Kuus üles, ärkade olid 1000 venelased või mis iganes läks ära ja siis minust sai pagulane tänase sõnaga jah. Kas see oli natukene kriminaalne luu juba, aga see tähendas, et meil oli vaja teine osakonna juurde minna, kus sa joonud inimesed enam ainult mina. Ja see tädi, kes oli seal, oli väga nagu armastuseta, sai aru, see situatsioon mul juba eesti laps, eesti mees, noh, kuhu nad saadavad minema häälija veena, millest ta siis on. Ja siis, kui tegite nagu aitas meiega selle probleemi läbi, aga abi käes rõivalia kirjutada kirjed, miks ta tahab oma naisele ja elada siis ta võttis nagu rüüstada, ta kirjutas seda midagi päris, midagi kuum vajal, et noh, Eesti ja Ungari vahel on eesti naised, leidu naise Lätti, naised, poola, naised ise. Ajakirja naised ei sobi talle ainult nagu ungaris võtabki. See on küll imelik, aga kuidagi nagu sobime kokku ja mis teha, no mis iganes ta kirjutas, väga pikk luu. Ja seda näed, panid seina peale seal kontoris laste pärast me läksime uuesti. Ja siis ta küsis, et kas ma pean uuesti seda lugu kirjutada ja siis need ütles, et muidugi see oli nii tore, vahetada. Tahame küll lugeda läbi koopiamasinal lasta jah. Aga ma saan aru, et bürokraatide südamed sulasid natuke selle põhjenduse peale kuidas eesti keel tuli. Raske öelda? Kui ma läksin Helsingisse, siis mul oli seda inglise keelega nagu suured mured ja psühholoogilised oli väga-väga raske, niimoodi nagu ähvad siis õppisid ära ja, ja ma isegi proovisin natukene summa CAD õppida juurde. Ja siis nagu läks 105 aastat mööda ja siis uuesti leidsin ennast samas situatsioonis, et uuesti aru, mitte midagi, inimesed naeravad, sinu ringi, naudivad elu ja sa istud kurvad ja vaikse ja seal, noh, olin pärissugune, vihane esimene paar aasta jooksul ja paha tuju oli. No on küll, eks ole, soome-ugri keelerühm ja keele põhjal oleme me kõik sugulasrahvad ja nii edasi, aga ikka erinevad, on nad Soome-Eesti-Ungari, see on ju kõik sugulaskeeled, eks ole, praegu. Kõik seda keeled, mis me õppisime vene keed või saksa keel inglise keeles, neil on nagu täiesti täissugune loogika, aga seda nagu õppisime ära, et seda nagu lihtsam õppida, kuidagi nagu mõtle nüüd oma keelele, kuidas on üles ehitatud ja asja oli väga raske. No arvata võib, no soome keel ja eesti keel on omavahel sarnased, mida ei saa öelda nimetatud keelte sarnasuse kohta ungari keelega, samas mingid üksikud sõnad vist on jah. Mida aga no vaadake, niisugune saar sajandma, ma käsi ja kanad, kõik seda sõnad eesti keeles, nii palju muutuvad kõik hakad kasutada. Tähendab ei aidanud, et ühesõnaga ungari keel ja eesti keel on küll esimese hooga nii erinevad, kui üldse olla saab, aga tasapisi elu käigus jah. Talv käigus vahel isegi ime, imestasin ise ka, et kuidas ma tean üksikud sõnad, kuidas ma hakkasin seda kasutada, et noh, ma saan aru nüüd ka, kui on vaja kirjutada, et samm kohutav. Aga, aga Amina õpetasi minu lastele Eesti sellest kirjutada, lugeda kõik ja nad said ja koorisse ja ma olin väga tubli Marvama õppisi, nendega rohkem tühjad nagu üksinda ja ma loen ja tasapisi tulemine. No poeg on teil siis teist tütar 13 ja kolmas tütar, kolmene, mis keeletel kodus kõlavad. Joosep oli kolme nelja aastane, kui me saime aru, et ta saab kõik aru, mis me räägime inglise keeles. Väga huvitav lugu, et mina räägisin muidugi temaga Ungari keeles abikaasa eesti keeles ja ka mina abikaasaga rääkisime kaua inglise keeles ja sa ei saa enam rääkida ja täiesti ümbriku ja siis esimene teine klassis ma hakkasin temaga inglise käed lugeda, et ma lugesin koostama ka paar lehekülg siis ta loo sedasi, et Ta ei olnud problem. Inglise keel, teile endale on need vabalt ja no ma ei tea, et vaba aega, aga ma räägin. Et ei kasutanud ka väga kaua, noh, väga harva kasutad ja noh, ma arvan, et see on nagu sama taseme nagu eesti keel. Eesti, inglise, ungari on need kolm keelt, mis kodus kõlavad ja olemas laste ja ma muretsesin, et mis juhtub ja aga nüüd kolme aastaseks. Järsku ta hakkas niimoodi kahe keele vahe minuga räägib ainult ungari keeles isaga ainult eesti keeles. Järsku tihe päeva teine päevalehed huvitanud, aga terve teie pere oskab kõike kolme keelt, lapsed, lapsed, mees ka saanud nii ja naa rääkida ja kui on väga vaja See ungari keeles teatrite ja aga lapsed võivad juba oma salajutte rääkida, nii et isake aru ei saa ja täna võib ta seal. Ma ei tea, kui ta tahab, siis, kui ta väga No kuivõrd palju sellist Ungari pärast on teie tänases kodus, kui ema tuleb võib-olla silmade ette, kuidas ta seisis uksel ja vaatas, kuidas seltskond sööb ja ja muretses jätkuvalt oma roogade pärast. Seda kommet teil ei ole, nagu juba enne kõlased istud, et nagu õige inimene kunagi koos perega lauda, aga midagi te olete kindlasti ju kaasa võtnud, et mis seal see, ilma milleta ei saa. Alguses, kui ma tulin siia, siis me tegime päris tihti kõik seda Ungarit tüübitavaid aga pärast kuidagi kadus ära, nüüd me väga harva teen niisugune väga Ungarita veidikene, muidu ma teen ka niisugune töögiviljas tehtud midagi üle ka või ma ei tea, kuidas ma nimetan seal lastele ja pääl asi, mis, millest ma ei saa, seesugune kastan püree või kreeka pähklipureja Kreeka pähklid või mooniseemned, mis, mis teile ei ole purustatud. See on täiesti teine asi. Seda ma Tunugast ja panen sügavkülmkapis. Aga mida veel Ungari pärast võib teie kodus olla peale toidu ja keele, kas on midagi, et mis teile meeldib, et vot see oli just nimelt nii minu lapsepõlvekodus et oleks tore, et kui see oleks nüüd samamoodi, nii, mis siis iganes ka ei ole. Eks see jõuluoli niisugune teema kogu aeg meie perekonnas, mis nagu eesti mehe kuidagi istunud väga, et eesti perekond kogu aeg ütles, näiteks, kui ma tegin jõulupuud, et see on niisugune juudis jõulupuu, et siis ma nii ka deklareerisin üle. Tere, minu peres oli niimoodi, et sa jõulupuu oli üllatus. Et sa ei olnud niimoodi, et me ehitame koos ja ma usun neid ka, et sellepärast minu lapsed kuidagi ei olnud väga huvitatud, kõik see jõulupuu teemast pärast näed, ehitas seda või naelte kureeris seda pärast minu jaoks oli, kui, kui on niimoodi, et lihtsalt ägi saladuses ja kui oli valmis, siis oli muidugi väikekellukene ja siis me läksime tuppa ja siis seal oli seda puu ja see oli niisugune ilus asi. Aga noh, seda ma andsin alla juba. Ma ei tea, et me ka ei ole, ta võiks seda liiga muretsev, ema. Tüüp tuleb Ungarist. Nii et olete liiga muretsev, ema olen, olen liiga palju tähelepanu, annan lastele, meil. Ma proovin ennast tagasi hoida, aga muretsegi. Aga näiteks sellistel puhkudel, kui lapsed, noh jumal hoidku, selle eest, haiged on, kas teil on mingeid, võib-olla ka kodust kaasa võetud selliseid vanavanemate või ema mingeid tervendamis, noh, mis ma ütlen, rituaal. Eks seda ise ei, ma õppisin Eestis, see on nagu palju praktilisem ja kiirem ja mõnusam lahendus näiteks palaviku alla. Viina kombrässad me Ungaris on täiesti täismoodi, me paneme suure lina külma veega ja seda nagu pakkima inimesed siis see või teine metoodiad, sa istud soe vannis ja siis lased külma vett vanni, siis istud nii kaua soojad, läheb külmaks ja siis seda tõmbab külma palavik, aga aga sa ei ole nõus? Meil oli, laps, oli midagi kaheaastane ja tal oli väga kõrge palavik, ei tahtnud alla minna, kutsusime kiirabiväed ja siin Eestis ja siis näed, küsis, kas viin on. Tei paljaks. Lapsi annad käsitlema või. Ja ma olin väga šokeeritud sellest, aga ma teen seda niimoodi. Et te olete selle omaks võtnud ja te olete omaks võtnud ka sellise põhjamaise vormikeele, et te olete küll Ungaris õppinud disaineriks ja samas olete Soomes ennast, eks ole täiendanud. Võib-olla see, see andis juba esimese tõuke, et nagu te olete öelnud, et Ungari vormikeel on teie jaoks võõraks jäänud, on selline. Tustama võib olla missugune lilleline või noh, ma ei saa nii modiaadia, Haabustada ka, aga ma ei ole väga, ma ei töötanud mitte kunagi Ungari, siis ma ma isegi väga ei tea enam, mis mis juhtub seal täpsemalt nüüd ma proovin ühendisse võtta Ungari ülikooliga, et midagi koostöö teha, siinse kahvli kooli vahe. Aga küll ma mul ei olnud võõras tunne siin Eestis selles mõttes, et disainimaailmas, et ma küll leian koduse masinad. Te olete ikka selles mõttes siia sisse elanud ja see tegelikult see sisseelamisprotsess käib kogu aeg edasi ja kohanemisprotsess isegi. Ungaris ma tunnen ennast natukene võõras, et eriti kui paljuna ungarlased räägivad kogu aeg, see tundub niimoodi, kui ma lähen koju, et kõik räägib sama aja ja missugune on kogu aeg. Et sa mõnus vahe niimoodi vaiksed eestlane olla. See on tore, see tuletab meelde mul selles samas sarjas külas olnud argentiinlase kes ka siis, kui ta kodus käib ja terve pere saab jälle kokku ja kõik on väga õnnetu legod ja siis tema istub lauas ja on vait ja teised räägivad absoluutselt kõik läbisegi ja siis aeg-ajalt pöörduvad tema poole, et miks sa ometi vait. Teised räägivad, miks mina peaksin ja et see on väga analoogiline teiega, et teda ka juba segab see tohutu lärm, mis tema ümber käib, kuigi on väga armas jälle kallite lähedastega kokku saada. Tema on ka juba täiesti põhja maastunud. Kas see on nagu väga pöhja maastunud või võib seal nagu vajadusega tuleb nüüd ette, et isegi isegi muusika ei taha väga palju kuulata. Raadio või telekas ma tahaks, et see oleks nagu vait. Või räägime koos, määrib aga kõik müra, imeli, Teie sugulased, ma mõtlen just teiepoolsed, kes on jäänud sinna Ungarisse, nad on siin külas käinud jah, muidugi, jah. Ja nad on väga hämmastanud, mis juhtus sinu ei, see kui enne kohtusin Martiniga, muidugi ma kuulsin Eestis, Lätis, Leedus, aga noh, see oli niisugune noh, väga midagi, eksootiline asi, mis enne ma ei õppinud, ma ei näinud kaardi peas, on niisugune suuluus olevikus oli seal midagi. Suur osa liale nimeline. Ja, ja nende jaoks on täiesti šokeeriv, et nad tulevad suures ungaris 1000 aasta ajalooga ja samasugune kuulus situatsioon, aga siin kõik nagu kasvab ja kasvab ja läheb ilusamaks ja rikkamaks ja vähemalt tundub niimoodi, et väga ilus maa väga rahul. Ma olen aru saanud, et ega teie ja teie sugulastest rääkimata, ega päris täpselt ei teadnudki Eesti olemasolust varem. Keegi ei rääkinud sellest, et nüüd muidugi väga palju kirjutatakse poliidi, gaasia agronoomiasse ja kõigest sellest, et nüüd Eesti kuulus mulle mulle väga meeldib siin elada. Siin ma kuidagi hakkasin hindama, niisugune väike asjad nagu siin ei ole seal suured. No kui sa lähed Austriasse, siis kõik on niisugune koht või suured, isegi meri on niisugune väiksemad mööduga. Et kogu aeg midagi, säär on läheda ja ei ole nagu suured arbuusid või noh, niisugune suured asjad ei ole väike asi näiteks pudru, mateeria, et kas sa nagu naera, hääldad või tangu või, või millest see on tehtud ja ja kui sa paned suhu ja teistsugune nagu maitseelamus või see väike marjad, mis on metsast Ungaris, metsas seeni või marju korjamas, isegi kui see, meie seda suvekodu oli, metsas käisime, aga see ei olnud nagu samamoodi nagu siin. Aga siin on täitsa suur selline perekondlik traditsioon märkinud, jah, nüüd natukene visime, väsisime sellest, aga me käisime küll iga nädalalõpp isegi noh, meil on isegi nagu vaidlus sellest pärast, abikaasa oli väga muide, see peab minema iga nädal, isegi kui väljas natukene sõjas oli vaja minna, siis hommik hakkas viiulit. Noh, aga siis ma olin väga tänulik, et see oli küll väga ilus No te olete üldse öelnud, et kõlagu, see nii tobedalt kui tahes, aga teie eeskujuks on teile abikaasa. Ja ma olin väga armas On tema ise ütles, et see on tobe, kui ma ütlen, aga ma ütlen ikkagi, mis iganes, ma mõtlen, et tema on jah, et ma olin juba noh, mida me kohtusime, olin 24 25, meil oli aeg nagu teineteist tundma saada ja kui me oleme rohkem rohkem koos, ma saan teada rohkem ja rohkem ja paremat ja paremad asjad temast, et ta on 100 protsent optimis tugev. Väga hea tujuga kogu aeg ja sama ja. Õrn ja ta saab väga kõvasti tööd teha, aga ta saab nagu 100 protsentis nagu vabaks lasta ennast. Tal on aeg kõik vastja jaoks ja sama ja mina olen kogu aeg närviline, kogu aeg. Proovin ennast kokku võtta, et noh, et ma saaks seda sade ära teha ja talun aeg kõigesse ja fantastiline inimene. Kas te olete ta käest küsinud, et kust ta selle aja võtab kõigi asjade jaoks? Kas võib see sport teeb, et mina kasvasin kuidagi niimoodi, et sport on niisugune, kasvatab ajumusklid tajust muskleid, et see ei ole vaja nii tõsised. Aga nüüd ma saan aru ja ma ise ka siin ja seal proovin ennast sundida, läheks jooksmas või midagi prooviks nagu võib, ma saan ka energia kusagilt võtta. Teie kodus käib palju külalisi ka ja olete avatud, selline väga palju, väga palju. Me teeme süüa väga palju ja see on, ma arvan, inimestele meie juurde tulla küll. Ja tihti käivad. Ma ütleks, et iga nädal vähemalt üks kord ise käite ka külas ja, aga rohkem inimesed tulevad meie juurde. Toredam on külla tulla, eks ole? No selles osas te olete abikaasaga üksmeelel, et mõlemale meeldib külalisi vastu võtta, juttu ajada. Ja isegi pärast seda koristamine ei ole väga suur asi, et see meile väga kui tihti või mitte tihtide oma sünnimaale satute, proovin üks, kaks korda vähem, mis on üks kord aastas, ahastus vabandas ja et ta ei ole otsa lännugi, et seal on natukene keeruline ja päris kallis ka. See maailma lõpp tundub ajal, et issand võtab nagu täis, et ta ei ole nii kaugel, hakkame, lähme autoga ka tihti niimoodi Poola läbi, et siis võtame nagu rahulikumad, et siis sõidame ringi Poolas või Tšehhis või Slovakkias. Mulle määrib himulik nagu perekond istub autos kaks, kolm, neli päev koos, et see on mõnus, siis me oleme sunnitud koos olla ja räägime koosa niimodi. See argipäeviti on niimoodi, et üks läheb yhe tuppa, teine, täiendatud poja, iga pärnad on koolis ja ei kohtu väga tihti täielikult. Nii et need on sellised toredad ajad, kui te lastega Ungaris käite ja käite mujalgi lastega, ütleme seal mööda Eestit. Käisime ka, väga palju nüüd, nad on suurem, raskem, nõnda nagu käsu, et ka Eestis ka sõidame päris tihti ringi ja mis ma ütleksin, kui me lähme autoga, siis me lähme Horvaatiasse või või Tšehhis ja Austrias või, või kuidagi niimoodi sõidame ringi, mis on Ungari ringini? Maniasse ei põika, see on hell koht või kui ma olin abikaasaga see ja see on uskumatu, ei oska õhtul uskumatult puudutamata või niisugune, nagu me olime seal isegi 15 aasta. 15 aastat tagasi lasi ja et vahet ütles niimoodi, et aeg seisab see jube taastavat ja me käisime niisugune Ungari külas, kes nagu inimesed rääkisid niimoodi ungari keeles kui, nagu lugeks midagi. Raamat 100 aasta tagasi, et see oli uskumatu elamus, ma tahaks küll sinna minna lastega. Transilvaania kõlab eesti keeles tõlkijana maa metsade taga. Ajalooline piirkond tänapäeva Rumeenias, eks ole, aga teise maailmasõja ajal Siis Ungari, see on väga valus ungarlastel, muide ma just. Aga noh, sellest vaja ka oli, et ma ei tea midagi. 43 protsenti elanikud olid ungarlased ja midagi 30, midagi tuli rumeenlased aga jah, kõik meie suured kirjanikud, suured jalu. Inimesed tulid Transilvaaniast, et seal on niisugune magus, magus. Senine viljakas koht oli loominguline. Te rääkisite sellest, mis teile Eestis meeldib, aga mis on Eestis võib-olla see, millega on tänase päevani raske harjuda. No see on, aga tahan öelda, aga ilm on selle seda kuus kuud talv ja tegelikult mis isegi see külm, isegi pimedus ma saan ära harjuda. Aga libe libedus, et teed on nagu jää ega kaotanud, et ma käin nagu vanamutt, 100 kilogrammi. Köötsay säral seal ma ei saa, ma arvan, sa pead siin sünnitajaid, sa õpid ära, kuidas käia niisugune tänava, ma näen kõik kõigega asjad käivad nagu ei, ei ma näen, et kõik inimesed käivad nagu mitte midagi ei oleks põranda kui minu jaoks puhas ja soovinud hoida ja isegi ostsin endale seda kummid, mis saab Neil aga saabude peale panna, selle ma kaotan kogu ägedalt. Aga no inimesed, inimestega harjute, vahe on imelihtne, ongi, ja, ja saab natukene ära harjuda, et nad rohkem aeg, et nad vastaks sinu küsimustele või noh ei häiri, kuid nad on väga vaiksed, istuvad, aga noh, meil oli üks naabrisse elas üks Hispaania perekond ja see naine nuti siis, kui on mulle kõik ette, et mu käin eesti naistega koos, kuulsus selle väikelastega laulmas ja laps kukkus ja tal on kokku õmmeldud siinse ostmik. Ega ühtegi ema ei küsinud, et mis juhtus sinu lastega nägugi vaadates, aga ühtegi ei küsinud, et mis juhtus, et noh, samas siin ma olin rase, suur kõhuga, ma läksin esimene kord kusagil tööle kee kesinedega. Nad kartsid, et no ma ei tea, mis nad mõtlesid, et ma olen nii paks või, aga näe, täid küsivad nad viisakuses, nad on homme sünnitad või mis silte või kuidas läheb ja mis ühtud Ungari selline asi mõeldamatu ja, ja see on täiesti määrat, aga sellega harjub ja ei harju. Aga no siiski idee tasakesi saate aru, et temperamenditüübid on niivõrd erinevad? Ei harju. Aga teil on oma sõpruskond ja see ongi kõige tähtsam, et need on inimesed, kes mõtlevad ja tunnevad sarnaselt teiega. Ja see on väga tähtis, et sa õpid ära ja saad aru, mis inimesed räägivad siis, nagu saad teada nende palju rohkem. Kui sa ei saa aru, siis sa oled lihtsalt välismaalane. Sa jääd välismaalane igavesti siis. Aitäh teile, ungarlanna Edina Pärn, et saite meie saatesse tulla, aga te lubasite mulle, et te laulate lõpetuseks ka ise ja seegi on kunagise vabadusvõitluse ja meie jaoks kapten Tenkeš aegadest ka selline kurvavõitu lugu. Hideks hoiduge ta hiide eksi äärde mõõtja tee roosti. Stuudios olid ka veel Haldi Normet-Saarna ning Maristomba kuulmiseni.