Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elab Valgevene rahvusest Olga Pärn. Tere. Kuulasime siin praegu abat ja see oli sinu kindel soov, et just see laul kotkast peab kõlama alguses, miks. Ma väga pikalt mõtlesin, et mis tegi rekord ja kuidas, aga siis, et võib-olla kui me räägime just minust lapsepõlvest kuulsime väga palju ka klassikat, aga Little oli väga lemmikud apa poniemm. Ühesõnaga kui me räägime minu lapsepõlvest, see kuidagi tundus õige valik. Ja muidugi laulised just sellest vabadus, sest ütleme niimoodi või sellest unistusest vabadusest, mis on väga oluline, et ma arvan, ei ole ainult Valgevene rahvale, aga eesti rahvale ka. Sündinud oled sa algasis Minskis, aga milline see lapsepõlvekodu ja lapsepõlve aeg üldse olid, et sa siin natukene nüüd juba läksid sinna oma meenutustega tagasi, aga niimoodi põhjalikumalt sellest ajast saadik, kui sa mäletad. Mäletan küll, oli väga õnnelik lapsepõlv, jama, armastasin oma vanemad, need oli kunstnikud mõlemad, et siis me väga palju joonistasime koos ja oli niimoodi, et kui ma sündisin, et mul oli väga kõva allergia ja siis, et niimoodi, et ei tohtinud mitte midagi süüa, et minu emal oli väga suur leem sellega kõigega, aga siis arstid ütlesid, et mere äärde, siis me käisime igal suvel tingimata, et kas oled krõmm või see oli Balti meri, käisime mere äärde, vot see, kui me matkasime koos, oli niivõrd rõõmus aeg ja ma väga hästi mäletan, kuidas me kõik koos joonistasime näiteks Riia tänaval, et mina joonistasin nendega koos isa-emaga ja no selles mõttes, et, et need igaühel oli oma joonistusvesikute ja lihtsalt joonega niisugune, aga noh, ma mäletan, kuidas see oli tore, kuidas see oli ilus linn. Ja joonistasid, tegi linnavaateid seal näiteks joonistasite, see tähendab pliiatsiga või olid seal akvarellid või. Ja jätma täpselt musta joonega, aga no mina väga, väga palju oma lapsepõlves joonistasin, mul oli oma väike laottes, joonistasin just sulg sulgemust tus või kuidas seda eesti keeles dušiga dušiga ja vot just. Aga millised veel olid siis pere sellised traditsioonid, rituaalid, igasuvine, mere ääres käimine, matkamine, et see oli kindlalt olemas, et esiteks te puhkasite, teiseks, eks ole, sinu tervise pärast, aga no veel sellised talvised või sügise või kevadeaegadel. Tead, asi on selles, et noh, elasime Nõukogude liidus ja, ja minu vanemad rääkisid vene keelt tegelikult minuga ja sellest ma ütlesin, et ma pikalt mõtlesin, kuidas ma seda kõik lugu räägin, sellepärast et ema poolt oli niimoodi, et vanaema pere tuli Venemaalt ja vanaema elas Kroodnas mis on väga tore, väga ilus, selline võib-olla kõige ilusam linn Valgevenest, seal on väga ilusad kirikud väga vanad ja Newman seal ma ei tea, kuidas eesti keeles häälitakse seda jõgi, nimi, nemann man. Vot see minu lapsepõlvekodu ka teine lapsepõlvekodu, sellepärast ma sündisin Minskis, järvesin vanematega Minskis, aga käisime vanaema juures päris päris palju ja siis, et minu ema, kes on tegelikult rahvusest venelanna, aga ta kasvas just sellest väikesest linnast Kroodnas ja tal oli väga palju sõbrad, valgevenelasi, poolakaid, need käisid üksteisele külla ja tegelikult minu ema väga hästi räägib Valgevene keelt ja poola keelt saab aru, väga hästi jääb hiljem ta vähedas ametit selles mõttes, et ta läks arhitektuurist ära ja läks Moskvas lõppema. Filmi režissööri Kiki, Miki ja just jääb ta enne seda kiki, töötas kõveras, silmis tegite igasugused väiksed tööd animafilmi jaoks, et tal oli selgelt tahtmine ja armastusfilmi vastu olemas. Setete vahetas seda eriala. Aga kui tulla tagasi, siis, et siis, et minu ema oli väga ja on tegelikult Valgevene kultuuri, ilukirjanduse ja kunsti väga suur austaja, ta tõesti armastab Valgevene ja seda Kroodnud ja üldse noh, selles mõttes ta kirjutas skriptid Valgevene keeles ja nii edasi, aga kodus me rääkisime vene keelt. Emalt oled sa väga palju eluks kaasa saanud armastuse oma koduste väärtuste ja Valgevene kultuuri vastu ja kõik sellised asjad, see on siia üle kandunud, eks ole, aga kas te seal vanaema juures krootnas Valgevene keelt siis rääkisite või igal pool vene keel? Ühesõnaga, jah, sa Valgevene keelt Tauli kõrval, aga muuseas, et ma õppisin seda tõsiselt, kui ma olin neljateistaastane, siis ma lihtsalt spetsiaalselt läksin ja õppisin ära seda Valgevene valgevene keele. Võib siis öelda, et sinu kodu mõjus sulle inspireerivalt selles suhtes, et sul oli pidevalt tahtmine omandada midagi uut. Tead ongi asi, et kui mina olin kunstnikud, laps, sa võtad seda kõik maailma koos. Emme viivad. Ma võiks öelda niimoodi, et minu lapsepõlv, mul oli hirmsasti palju lemmikut raamatuid, et aga see oli just suured raamatut nagu push või. Hukku sai suur album, kahepoolne, siis kunstialbum ja kunstialbumit, mis ma hullumeelsest armastasin vaatama ja palju muusikat kuulsime. Esised Meie interjöör kodus oli neid, kui need mõlemad olid arhitektid, minu vanemad siis, et meie kodu oli Winimalistiliselt kujundatud verest, mõtlesin, et köögil oli maalitud suur punane päike nagu jaapani lipp põrandal siis meie elutuba, üks sein oli suur hiiglane. Riiul, mis isa ise ehitas ja see oli ka mingi värvitud spetsiaalsed punase värviga, niisugune erkpunast siis hiljem, mis on huvitav, mina vastasin. Priid ehitas täpselt sama riiuli kunagi seal täpselt sama suur riiuli niimoodi ja värvitud punaseks, mõtlesin, et siukseid asju ei saa olla. Priit ehk siis priid. Pärn ehk siis sinu abikaasa, täna tuntud eesti animatsioonimeister, kuid selleni me veel jõuame. Sina õppisid pärast keskkooli Minski kunsti lütseumis, lõpetasid selle cum laude ega, ja seejärel said sisse Minski kunstiakadeemia graafikasse kus õppisid tervelt kuus aastat. Ja see on just nimelt, et nagu me tegime nalja, et kõik kõrgkoolides õppisid viisaastaga ainult arstid ja kunstnikud, õpilased koosastil paralleelselt sellega, et ma õppisin graafikat ja armastasin väga forti ja illustratsiooni, mulle väga meeldis neid teha, aga paralleelselt ma töötasin koos oma vanematega animatsiooni alla'l. Sõnaga joonistasin väga palju ja esimene filmima tädin oma emmega. Ma olin üheksateistaastane ja see oli liivatehnikas. Ja see filmi nimi on Skaskil essa ehk metsamuinasjutud ja seda võiks isegi, ma arvan, Youtube'is leida jah, ja seal oli liivast tehtud ja alguses oli mõeldud niimoodi, et nagu ma võtsin kaasa oma klassikaaslased kunstiakadeemias, aga lõpus jäid väga vähe. Ma arvan, et veel üks poiss jäi minuga koos lõpuni, et ta tegi taustad, aga siis ikkagi liiva tegime need 35 millimeetrit kaamera ja seda alla seisma ja, ja liikuda liiva, see oli päris keeruline ja raske töö. Kuulan seda liivaga me tegime ja see kõlab sellise raketiteadusena mulle, et võib-olla niimoodi lihtsale inimesele selgitada, et mis ikkagi tähendas. Liivaanimatsioon väga lihtne, et tegelikult ma õpetan kunstiakadeemias animatsiooni nüüd juba Tallinnas, Tallinnas praegu jah, ja meie tudengid väga armastavad tegelikult seda põrksoppil, mis ma teen nendega, et liivaanimatsiooni õpetan, kuidas see käib, see käib niimoodi, on olemas spetsiaalne klaas mattklaas, mis on töödeldud ka liivaga pritsitud liivaga ja ta on valge ja ta ei ole läbipaistev. Ja siis, et lampide paneme alla, see tähendab, et liiv, mis läheb klaasi peale ja kaamera, mis näeb seda liiva siis ta tume nagu siluett või no seal jäävad puudu, nii et ja eilased, ilusad värvid, aga see on päris kunst sellega ikkagi tegeleda. Kas see on väga huvitav? Jah, seal on väga erinevad animatsioonitehnika, minu ema, kui ta oli kikkis, siis ta leidis enda jaoks just seda tehnikat, alguses proovis kohviga seda teha. Ühesõnaga, seal on eraldi lugu, kuidas ta jõudis see tehnikani. Aga, ja siis tema õpetas mind, kuidas Eestisse sattusid. Oh, see on veel pikem lugu, sellepärast et kui ma töötasin animatsioonis ja päris pikk ka aega, siis ma arvan, et ma seitse aastat ma lõpetasin kunstiakadeemia Valgevenest saidi ploome ja siis muuseas punase diplomi sai jälle sama, mis cum laude, eks ole, just just nimelt. Aga samal ajal ma jätkasin kogu aeg filmi tegemist paralleelsed ja kogu aeg, ma töötasin just nagu osa džiimist, osa meeskonnast, et üks hetk ma tundsin, et ma tahan ise proovida teha silmi, sellepärast et kunstniku töö ja režissööritöö on erinevad. Siis hakkasin vaatama ümberringi ja leidsin Inglismaa vinged koolidega. Sihuksed, rahad mul ei olnud, isegi kui ma töötasin aasta läbi kogesin raha, et sinna minna, see ei olnud võimalik ja siis leidsin Prantsusmaal kooli nimega läppudrier, mis asub balansis. Et seal on väikelinn, kus on muuseas suur stuudio nimega pole maas kes teevad päris palju lastefilmid ja särjed ja nii edasi. Ühesõnaga, selle asemel et tulla otse Valgevenest Eestisse, tegid sa seda läbi Prantsusmaa, hakkan aimama. Ja noh, see on väga huvitav lugu, see oli väga keeruline, aga ma sain kooli sisse ja neid on ka nagu praevad kool, et et selles mõttes, et neid ei ole, seda nagu meie kunstiakadeemias on suur, aga teine truktuuri osa, et seda Palonia süsteemi, see kool ei ole näiteks. Aga seal oli väga huvitav programm ja ühesõnaga ma käisin, tegin eksamid, saatsin oma portfooliot ja siis need vestlesid pikalt, meil on käia neid. Ühesõnaga need otsustasid, et mind on vaja. Kõige huvitavam oli see, et ma ei rääkinudki prantsuse keelt, on hetkel ainult inglise keelt. Aga need ütles, et okei, me teeme sinuga nagu eksperimente, võtame sind vastu ja siis, et need leidsid tegelikult tere, kus ma olin nagu Siiopper. Ma vaatasin last ja siis elasin seal. Ja no ühesõnaga, meil oli väga-väga suurepärane koostöö. Ja muuseas see väike laps, keda mast seal vaatasin, ta õpetas mulle päris palju prantsuse keelt ja kolme kuu pärast ma juba rääkisin, et koolis fantastiline, jah. Ei no ikka kirjutada on raske ja siiamaani on raske, sellepärast et mul ei olnud kunagi aega seda õige kursused võtta. Ja siis edasi, kuidas ma sattusin, et meie kooli direktriss ta kutsus Priidu õpetama sinna. Tegid meiega ühe nädala võrk, sobib, mis oli fantastiline kõige lõpus meie direktriss küsis minu klaasiga, sest et mis oli koolis kõige vingemaid, ütlesidki Priidu võrks. Vot, ja siis see oli veel sellepärast, et me saame Priiduga kokku seal ja siis ma ka palusin, et minu kool palub Priidu olla minu diplomi tööjuhataja, see oli võimalik ja neid tegid seda ja Priit olid nõus selles mõttes, et meil oli nagu me töötasime, mina diplomas ilme kallal, natukene, mitte väga palju ja võib-olla see oli natukene hilja, aga selles mõttes ta tuli märtsis märtsi lõpus ja mul oli juunis juba siin valmis, aga ikka see oli suurepärane. Ja siis, et pikka aega läks ikkagi üks aasta, kirjutasime, vahetasime raamatuid Priiduga siis kohtusime uuesti novembris prantsuse festivalis Põhja-Prantsusmaale, siis kusagil siis äkki üks hetk oli selge, et et meie vahel on midagi suuremat kui lihtsalt niisama, aga läks aega. Ja siis tõusis päevakorda. Eestisse tuleb jah, oli niimoodi, et nagu lihtsalt ja britt ütles, tule siis, ma tulin esimene korda siis kui ma tulin, esimene korda, see oli minu jaoks oli selge, et ma tahan, mul oli tegelikult paralleelselt mingi Pariisis, ma töötasin tol hetkel joonistasin aga paralleelselt, no ühesõnaga, see oli niimoodi, minu jaoks oli selge, et ma tahan tulla Eestisse ja tol hetkel me veel ei teadnud, et meil nii hästi koostöö välja tuleb, aga siis tuli välja, et jah, et me oleme suurepärane tiim. Ja need elad sa juba 10 aastat Eestis. Te teete koos filme? Jah, ja olime väga õnnelikult, muuseas see paistab välja üks väike asi, et kui ma läksin Prantsusmaale, kui oli selge, et ma vähem siis me rääkisime minu emaga päris päris palju, et sellepärast Kerenter mett ei olnud nii hea selles mõttes, et seal praegu saab leida tegelikult Valgevenes ka kõik filmid, mis, mis tahaks vaadata tol hetkel ma läksin, see oli 2003. Et ei olnud veel niisugust võimalust ja siis minu ema ütles mulle, et on olemas Priit Pärn ja tema filmid on maailma parimad, et sa pead leidma sealt, et ja vaatama need siis, et jah, meil on tegelikult üks esimesest asjast, mis ma tegin, kui ma jõudsin Prantsusmaale, et nendel oli fantastiline silmuteeg sellest koolis ja siis ma lihtsalt ütlesin ja vaatasin filmid ainult Priidu filmid. Aga ma ütlen niimoodi, et Priidu filmidest said minu suurepärased kaaslasi, ma isegi joonistasin seda stoori, pordid nagu filmi vaadates on üks meetod, kuidas õpetajal, kuidas silmi tehakse. Vot, ja selles mõttes, et kui Priit tuli tegelikult siis no näiteks ma teadsin, et tal on film ja teeb trikke, mis ei olnud, aga ma ei leidnud teda, ma teadsin, et ta on olemas, aga, aga ma pole näinud teda. Ja siis Priit saatis mulje videokassettide spetsiaalselt pärast, et siis ma sai vaadata seda filmi. Loominguga oli kõik korras, aga kuidas sa siis selle Eesti muu eluoluga harjusid, kas oli raske, teatamata? Selles mõttes, et äsja ongi sellest, et meie maailm, ühine maailm on silm, joonisfilm, kuhu ma kohe hakkasin töötama ja ma ütlen niimoodi, et see joonisfilmirahvas on nii toredad inimesi ja selles mõttes, et väga tihti oli niisugune olukord, et mina rääkisin, et oma väga suur puudega eesti keel proovisid rääkida ja need minu vastu, ehk siis, et vene keelt, mis oli natukene parem kui minu eesti keel. Ja ma saan aru niimoodi, et seal tekkis koheselt selline oma seltskond, oma ringkond, kellega sa suhtlesid ja see tegi kogu selle sisseelamise palju kergemaks. Sellepärast, et Priidu sõbrad ei ole ainult animategijad, aga väga palju animategijad, kellele mul ei olnud vaja isegi sisse elada, sest ma arvan, kõik animaatorid räägivad üht ja sama keelt, et see ei ole oluline, kas see on nii eesti kui inglise keelt rääkinud, no kui saame kokku, räägime sellest, kuidas film siis, et Priidul on väga palju sõbrated, Aarne Sirel ja Agugi lood nende peret ja et selles mõttes, et inimesi absoluutselt teisest kes on arstid, kes sõnaga Priidul on väga palju erinevad tuttavaid ja Priidul on väga tore perekond, et neid on fantastilised. Vanem poeg, disainer ja tema naine siis, et teine poeg Mihkel et kes teeb rohkem ta oli mitte klaasikunstnikud, klaasid töötaja, aga ta on väga osav, et siis tema naine kes on tegelikult raamatut ide Priidu tütar Marie, kes töötas pikka aega tõsis ja tema abikaasa Teil on natuke rahvusvaheline seltskond ka, eks ole, sina oled valgevenelanna ja Priidu vanema poja naine on ungarlanna ja just selles mõttes omakorda väga huvitav see elu, aga Eestis on teisigi valgevenelasi, et oled sa kursis ja oled sa nendega ka kohtunud või ei ole sul aega? Ongi asi, et ei, ma natukene tean, et siin on väga suur tegelikult Valgevene seltskond ja arvan see arvuliselt, see on teine peale venelast kohe teine. Ja kui ma sõitsin bussiga Emmett vaatamas, et Minskisse, siis rääkisin Kell inimestega, aga vot ongi asi, et kui mul on töö ja kõik on seotud just filmiga või siis ma teen illustratsioonid ka, näiteks Me mõlemad joonistame illustratsiooni Priiduga ja väga naudime seda. Seal kohtasin inimesi, et sealtpoolt sa mõtlesid mind, mitte filmiinimesed, et väga toredat. Ilona Kivirähk. Anne pikov, Viive, noor ei, mul on väga paljud tuttavad ja rääkimata sellest, et veel oluline väga osa minu elust on Eesti kunstiakadeemias õpetamine. Selles mõttes, et kõige alguses ma arvasin, et üldse et ma mõtlesin, et vot seda ma kunagi ei tee olla õpetaja saab nii raske, nii keeruline, et, et küll see ei ole võimalik, aga siis tuligi niimoodi tasapisi, et Priit oli professor ja ta tegi tegelikult seda animatsiooniosakonda koos Ülo pika vega, kes olid otse, on ja mina olin lihtsalt kõrvale ja jälgisin seda kõike. Mulle väga meeldis, aga samal ajal ses mõttes, et mul ei olnud mingit plaani seal osaleda isingi aga tasapisi tuligi välja, et kui mul oli kogemust, liiv animatsiooniga ja maalianimatsiooniga selles mõttes, et see on väga spetsiifilised alad, mis tegelikult paluvad, et natukene eri lähenemist kui klaasikaline animatsioon ja ma tegin oma diplomifilmi-Prantsusmaal maalija tsoonis ja siis tuligi välja, et mul on kliendid seal, keda õpetada ja kellele ka tööd teha. Ja tasapisi tuligi välja, et ma lõpetangi Olga, kui tihti sa Minskis käid? Lapsepõlvemail? Varem käisin küll, aga praegu viis aastat tagasi Priiduga saime Märt Rudolfi ja lapsega, see on palju keerulisem ja ma ei käigi siis minu emaka minu juurde. Aga ja see mulle Minskis ei olegi suur sõbrad või? Aeg on ju ka mööda läinud ja kes olid, need olid ja igaüks on oma eluga edasi läinud just täpselt, aga kas vahel on selline igatsus ka, et tahaks korraks seal kodutänaval ära käia ja? See on minu lapsepõlvekodu, enam väga ammu ei ole, me sõitsime sealt Venemaalt, et siis pärast tulime tagasi, aga hoopis teised kohas see seal, kus ta praegu elab, see ei ole mingit pistmist minu lapsepõlvekoduga, et siis, et jaa. Et Ma ütlen niimoodi, et Valgevene on väga ilus, fantastiline maa, et ja ma leidsin, justkui ma olen Prantsusmaal, Prantsusmaal oli ka väga ilus. Prantsusmaal on ka väga erinev, ta on suur, suur maa ja on olemas, et Britandmis on mere äärde ja ühesõnaga, et koht, kus mina olin, see oli Verkor, et ja seal on, ei ole metsa. Ja Mul oli kogu aeg väga kurb, sellepärast et Prantsusmaal, kui ma tulen Eestis Priiduga elada, siis ma leidsin seda oma Valgevene siin. Siin on ka metsa ja ma ütlen, et meil on nagu mentaalselt. Me olime väga sarnaseid, kui mingi häda sised. Lähme metsa, ei ta ennast, nagu ma juba sellest asjast rääkisin, et ladinakultuurides veab Prantsusmaal mets on mingi hirmus paik, kuhu ei tohi üldse minna ja ei sobi inimestele üldse vaimudele, aga meil on vastupidi ja valgevenelastele ja eestlastele. Raba ja mets on väga oluline pühapaik. No Valgevenes on ju see maailmakuulus Belovežje ürgmetskass ja Eesti mets siis natuke kuskilt sarnaneb sellele või absoluutselt. Muidugi, ja et sa ja mis on huvitav, et see Tamm on väga oluline üldse puud on väga olulised selles mõttes, et valge Valgevenes ei ole perekonnanimed nagu Eestis, et nii toredad nagu ma olen, väga uhke, tarnenimeline valgevenelanna. Ja, aga see vot just mendaarsus ja see nagu loodus ja suured kivid muuseas nelja Valgevenes ka ja on ja maal olnud ja mitte nii palju nagu Eestis, mitte nii suured, aga on olemas küll ja mina nendega suhtlesin, kui oli väga väike selles mõttes, et me käisime päris palju metsas ja vanematega, et niisama, et läksime lihtsalt bussi peale ja metsas ja terve päeva. Ja ma mäletan seda suured kaljud, Meid on nii vinged. Nendega vestleb teiega lausa, siin on väga palju käidud, kellega vestled vestled, nendega joonistad neid. Jah, absoluutselt, need on väga-väga ilusad. Eestis on eriti ilusad. No ema, niisiis sul siin käinud mitu korda ja ikka käib jälle, no mis ema sellest eestimaaelust arvab? No jälle ta käib meie juures, mõtlesin, et meie elu on nagu väike perekond, sellest mõtlesin, kui ta tuleb siia, siis ta ei näegi. Ma arvan, et Tallinnas, ütleme, linna peal, käind käib, käib kell, aga sa ikka, et see on natukene teistmoodi, aga ma ütlen niimoodi, et kui need olid noored arhitektid, tudengid, et need käisid Tallinna maalimas, muuseas üks lemmikutest pere legendid oligi, et et neid kusagil võib-olla mina kaklustanud kusagil ahju tänaval, seal kusagil maalisid kesised käisid kas piruka ostmas siis, et keegi varastas seda maali ja need olid nii õnnelikud. Ütlesid, et isamaad selles mõttes, et need väga armastasid, neid armastasid ja mina armastasime seda. Vaatasin mere kõik liiga Tallinn leedu vinnas, see oli pühapaigad, mis sa teed. Ja tema jaoks ikka pühapaik. Ja ta oli väga muuseas, ta oli väga õnnelik, kui ta kuulis, et ma lähen Priidu juurde. Ta oli väga õnnelik, ütles, et väga tore. Ja sama õnnelik oled sina, mis teil praegu siis käsil on? Priiduga? No meil hetkel kõigepealt praegu kevad on väga palju, tudengid lõpetavad, me lõpetame päris palju häid filme, magistrid ja vakated, väga kuum aeg. Ja siis edasi me praegu on väga huvitav projekt, mis me õpetame just just praegu rääkisime helimehega muuseumi jaoks, et Eesti Rahva muuseumi jaoks joonisfilm tegi. Ma ei mäleta, kui palju need lood, rahva lood, selles mõttes, et meie Priiduga tegime handi lugu mis on originaalne kandja lugu, idee oli kusagil kaks minutit, need tuli veel peaaegu et väga huvitav, see võiks veel tund aega rääkida, see on suurepärane ja seda saab siis Eesti Rahva Muuseumis näha. Jah, see on saalis, vot just seal on tulevat väga palju, väga palju need lood. Mis on Heiki Ernits? Martin anekleemid, et ühesõnaga jah, väga palju eesti animarežissöörid, kes tegid lühikesed lood niimoodi, et siis jääb. Silmi oodata tõesti ka selle Eesti Rahva muuseumi avamist septembris. Võib ainult ette kujutada, kui palju huvitavaid asju seal sündima hakkab, aga sinuga oli väga tore rääkida ja taas kohtuda, kunagi aastate eest rääkisime ka natukene üheney aastalõpuprogrammi kahjuks aga täna siis pikemalt elust ja Eestisse sattumisest ja ma arvan, et Eesti animafilm on täitsa palju võitnud sellega, et sa siin oled ja koos Priit pärnaga tegutsed. Aga lõpulauluga on nüüd selline asi, et ka nüüd ei kuuleme mitte Valgevene muusikat. Täna on siis selline erand muusika osas küll, et kui alguses oli ABBA laul, siis nüüd on hoopis biitlid ja Yellow saab Mariin ja miks sa just selle laulu meie saate lõpetuseks. No jälle tiitlid on nii tihedalt seotud minu lapsepõlvega, aga teine asi, et see laul, see tegelikult kultuse filmi osa, mille nimi on täpselt samasugune kollane allveelaev käes, mis oli tehtud 64 ja oli ka animafilm, animafilm, pike animasilm täispikka nimesid, mis on tegelikult väga haruharva, olid tehtud. Väga keeruline, aga jah, see on just haarne kultusfilm ja see laul, noh see ei ole ametlik, hümn, vaatoride, hümn läbi maailma kusagil ma võiks seda öelda, sellepärast et sõnad on ka, et me kõik oleme ühes kollases laevas ja me näeme seal suured põllud värvitud roheliseks, just värvitud, ühesõnaga kusagil me olime, ma usun küll, et et me olime kõik koos ja oleme õnnelikud. Väga tore, aitäh. Olga Pärn, Eestis elav valgevenelanna ja animaator ja õppejõud Eesti kunstiakadeemias saatesse tulemas sellel kiirel ajal ja stuudios olid ka veel Haldi Normet-Saarna ning Maris Tombak. Kuulmiseni.