Seekordne pajatus käib ühe laulu kohta, mida eestlased on ammu omaks võtnud ehk isegi omaks või lõunanaabrite lätlaste omaks pidanud. Ei saa salata, Lätist jõudis meie vetesse ju ka legendaarne Viljandi paadimees ehk Gauja Slivinieeks. Igatahes seal, kus Läänemerele lained laksuvad, on kinnistunud eesti rahvalikku lauluvaramusse. Ja biitlite-eelne põlvkond oskab seda ehk veel sõnadega Ki laulda. Seal, kus tuuled, tormid aina mühavad seal, kus valge majak, valge nagu luik, seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. Küllap on Boris Lehtlaane laulu taassünnile kaasa aidanud. Aga autor oli nagu mõne teisegi rahvaliku viisi puhul jäänud saladusse. Ma julgenud rinnale põrutada ja väita, et mina selle helilooja üles leidsin. Ent kui ma 1942. aastal mängisin Pärnus ammende villas asunud talvekohvikus ehk Winter Cafe ees, leidsin oma puldilt noodi, mida Jaak Kalmeri kvintetti sageli mängisime ja mis pani sakslased rõõmsalt heldinult kaasa laulma. Noodi peal oli friisen liid, friisi laul, heliloojad märgitud polnud ja alles mitukümmend aastat hiljem sattusin kassetile, millelt leidsin selle pala Shen Jaaniga belli esituses. Laulja Klaus Petersen mängitud 1935. aasta novembris Pealkiri friisen liid ehk voodi, Norceevellen, Šaymen, andenstrand, näete meil Läänemeri, sakslastel nord, see ehk Põhjameri autorite nimed ka kenasti olemas. Siimon Kranich ja emm Müller, Kreelerd, viimane siis tõenäoliselt sõnade autor. Nii nad siis mängisid ja laulsid.