Tere hommikust, rahvateenrite kuulajat, keda on endiselt seal kuskil 70000 ringis ja täna on selles mõttes tore päev, et lisaks raadio sünnipäevale on täna ka kätte jõudmas rahvateenrite sünnipäev. Kui vikerraadio saab täna 37 aastaseks, siis Raave atel täitub homme kuus aastat, nii et hakkame kooli minema. Samme ja elukestev õpe. Ja järjekorras on tegemist siis 309. saatega ja tänaval stuudios. Postimeest esindamas Mai vöörmann Rein Veidemann ja saatejuht Mart Ummelas. Aga pikemalt me praegu ei räägi. Tähtpäevadest saate keskel. Küll on ka meil vaja välja loosida ühele vikerraadiokuulajale, kes avaldas arvamust vikerraadiosaadete kohta siis meie raadiomees, aga selleni jõuame natukese aja pärast, enne. Me peaksime siiski rääkima sellest, mis on olnud sel nädalal kõige olulisem. Ja kahtlemata selleks nädala teemaks, kui nii võiks öelda, on järgnev teema. See on Eesti ühinemine NATOga ehk NATO vihmavarju avanemine. Mida te siis arvate, nüüd, kallid kolleegid, kas on teil turvalisem tunne pärast esmaspäeval vaatame aknast välja. Päike särab. Taevas mul on hea meel, et siiski need nato hõbelinnud ei hakanud eile tähtpäeva puhul Tallinna kohal lendama ja ja ma loodan, et seda vihmavarju hoitakse märkamatult lihtsalt teame, et see on olemas, et juhul kui me seda vajame, siis meil on omad kohustused selle vihmavarivees, aga et see tõepoolest avaneb siis meie kohal, aga ma arvan, et viimaste päevade meediakanalid on kõik väga nii-öelda propagandistlik iseloomuga ja ja teatud niisugune teedilisuse pidulikus on isegi mõistetav. Siis päeva ajaloolises on kahtlemata väljaspool igasugust vaidlust, ainult et skeptilisi hääli on jäänud väheks, isegi toimetuse koosolekul mina õhutasin, et võiks mõnes skeptiku ka, sest et häält kuulda, sellepärast et vaadake, kui siinse nato protsess käis, siis tehti ka rahvaküsitlusi ja ikkagi küsitletud hulgast ligi kolmandik, kes oli, kui mitte skeptiline, siis oli. Kas mingitest varasematest kujutlustes tingituna ikkagi arvasid, et Eesti peaks iseseisev ja neutraalne olema ja suutma oma kaitsepoliitikat üles ehitada Soome eeskujul nagu Soome on seda teinud ja nii et nüüd selles suure suures niisuguses rahuldus, tundes, mis kaasnenud skeptilised hääled nagu kõrvale jäänud Ma peast nüüd muidugi neid numbreid ei teadnud. Mõlemad käed just minu teada andsid ka need selle pikaajalise toetuse, mis on olnud NATO-le, ma pean sulle ütlema, et jah, summa summarum võib ta sulle kuskile sinna kahe kolmandiku tulla, aga üldiselt tuleb siia alla väga tugevasti venelaste madala toetuse tõttu NATOle ja, ja see on nüüd asi, eestlaste seas olid aga viimati kuskil üle 80 protsendi minu mäletamise järgi 83 protsenti. Ma tahan lihtsalt öelda seda, et, et vaat siin on see tulevad need rahvuslikud momendid ja seal ikkagi me ei saa, seesama integratsiooniprotsess on pooleli jäänud Venemaa väga tugevasti on seda NATOsse astumist Eesti ja Balti riikide NATOsse astumist ikkagi püüdnud küsimärgi alla panna ja nii edasi ja nii edasi, nii et siin on selline propaganda mõju olnud tugev. Aga mina ütlen selle kohta, et minul oli ilus välja vaadata nende lippude heiskamist ausalt. Ja kui seal mõnel ma vist mäletan, mõnel välisministrite ajal hakkas ka pisarad jooksma meiegi välisministri välisminister vist oli, aga meiegi välisministril oli selline noh, ikkagi silm märg, siis, selles ei ole midagi häbiväärset. Ma arvan, et see on üks asi, mis Eesti on edukalt läbinud. See on kahtlemata olnud igasugused jutud, et oi, me oleme tublid ja tulema siin ise daame vastu rinda ja läheme sinna venelastel vastavalt ma räägin ühe mõistujutu, selle nime ma jätan nüüd ütlemata, aga kunagi üks riigikogu saadik tuli ka minu kabinetti, no see ei ole väga palju aastaid tagasi, kas kohe ka ütlused naasma. Poisid kaitsemis oma maad ise ja venelased saadame sinnasamasse Narva jõe taha, eks ole, ja kui mina küsisin tema käest, teie lähete sinna, ma ei, mina ei lähe, mina niimoodi ei leia, et asju aetakse sots, mis viinarahvas on meil selleks olemas? Selline emal on hea meel, et üldiselt selle taustal leidmist leidnud rõhutamist ka ikka meie omaenda kaitsetahtevajadus ja seetõttu mina pooldan ka seda, et Eesti armee nüüd ei muutuks päevapealt elukutseliseks ja, ja, ja, ja piirduks võib-olla ainult paari-kolme ütleme siis noh, hästi varustatud pataljoniga vaid ikkagi, et see oleks armee, kus säilitas selles mõttes niisugune totaalkaitse põhimõte, et eestlased suudaksid ka ise mingi kriisiolukorras vastu astuda ja, ja ja, ja, ja oma siis palgast kinni pidada. Aga. Aga kas sa tead väga hästi, et Nato tegelikult näeb ette ikkagi armee reformimise, ei ole enam. Vaidlused säilivad. Ongi tegelikult ju selles, et alates nüüd eilsest, õieti siis ka juba esmaspäevast nagu Eesti nendes küsimustes eriti palju enam ise üksi otsustada ei saa. Me oleme mingi suurema koosluse osana ja julgeolekupoliitika küsimust, kaitsepoliitika küsimused on tõstetud teisele tasandile, aga tähendab, selles mõttes emotsionaalselt muidugi ühinen selle rõõmuga, aga mina olen siis kirja ka selline väike skeptik, et mina alati mõtlen, et kusagil tuleb sellest emotsionaalsest kõrghetkest üle minna reaalsusse margi ja kohe argipäev, kui me loeme ka täna seda keskustelu, mis on vist Eesti Päevalehes Toomas Hendrik Ilvese ja Ameerika välispoliitika pikaajalise asjatundja kosmose vahel, siis sealt tuleb välja see teatav Ilvese nisugune vihje sellele, et tegelikult ju nato sellisel vanal kujul enam ju maailmas asju ei otsusta. Me näeme, et tegelikult ju otsustab nüüd Ameerika Ühendriigid koos liitlastega, keda ta ühe teise küsimuse lahendamiseks valib, et selles mõttes NATO roll on muutunud põhiliselt terrorismivastase võitluse kohaks, mitte noh, ütleme siin me kujutame ette, et NATO nagu hakkab Venemaaga kunagi võitlema, seda ei ole üldse plaanis. Venemaa, NATO part. Aga väga selgelt väljendanud seda uut muudatustega meie tõlkeartikkel, mis me, USA suursaadik NATO juures tõlkisime, pöördusid sellepärast, et ta ütles ta täitsa selgelt, et kuidas need uued riigid on juba osalenud, loetas seal üles, kes Iraagis, kes Afganistanis ja kes tervikuna. Aga minul on siin, ma tahan siia selle mõõtva kaaned sisse. Et minu arvates seisab meie, meie mõtlemise arendamine peab meie mõtlemine peab minema teise suunda ja tegelikult selle teise suuna on meil juba sest mõnda head tagasi aega tagasi kätte andnud siin USA suursaadik, kes on öelnud sellesama mõtte, see vihmavari, mis on, et et, et me võime küll tagada, ütleme, NATO tagab sõjalise kaitse kollektiivse julgeolekuorganisatsiooniga, seal on just tema, see, kes muuseas esimesena väga teravalt tõstatas seal Eesti narkomaania ja aidsitemaatika, mis võib-olla isegi sellest tegelikult sõjas, mis maailmas dokud, ma panen sõda jutumärkidesse, võtan seda natuke laiemas tähenduses kui otseselt relvastatud konflikt. Vaat see on see, mida, mis, kuhu peab minema meie tähelepanu, see on see, mida Peeter Ernits oma essees ütleb. Need neid vihma karjusid, peab olema veel seitse tükki, tema nimetab erinevatel võime vaielda, kas need on üks kuni seitse, aga vaieldamatult on see oleme nüüd kuskile juba saanud ja meie mõtlemine peab tegema nüüd see julgeolek on natuke laiem mõiste tegelikult, seega see aids, mis meil, sest siis see on meie rahva julgeoleku seisukohalt väga oluline. See probleem. Nüüd, mis meil sees varitsevad, Ernits toob kujuka näite sellesse ühiskonna lõhenemisest ikkagi vaestest ja veel veel veel, tal on veel mingi väga huvitav termin süvavaesus. Nii et tuleb välja. Süvavaene mulle tee peal vastu, kui ma saatesse tuli. See kilekotid täis. Trahv, see on samasugune julgeolekutegur nagu tõepoolest nüüd see välisjulge välis- ja julgeoleku nii-öelda tagatisena meiele meieni laienenud NATO. Aga see Nato vihmavari tegelikult siiski. Juba ikka üksjagu siin maailmas elanud ja isegi Vene armees kolm aastat teeninud inimesena võin ma öelda seda. Et need, et tegelikult see vihmavari kujutab ikkagi ka mõjusfääri nii-öelda fikseerimist ja siin antud juhul Balti riigid on, on selle asja üks pool ja meie jaoks tähendab otseselt siiski nüüd selle nii-öelda mõjusfääri tunnustamist ehk siis tagasiminekut tõepoolest Euroopa Venemaailma ka kinnistumist läänemaailmaga julgeoleku nii-öelda raamistiku kaudu. Aga lisaks sellele vaadakem alla lõunasse. Bulgaaria välismaalastele. Ei, nad on kogu aeg Lääne tsivilisatsiooni teooria, lääne lääne kristlus on kogu aeg aastast, võiks uuesti ja 13. lahendustega. Ka Bulgaaria ei tohiks kuuluda sinna Bulgaaria jagarbija. Rohkem, seda ja Bulgaaria ja Rumeenia tähendab, kes, kelle nii-öelda reiting ütleme Euroopa Liidu võtmise suhtes on ju ikkagi vägagi küsitav ja võtab palju aega, aga NATO seisukohalt on, nad kujutavad endast ikkagi tõepoolest strateegilisi nii-öelda positsioone kogu selle regionaalse nii-öelda julgeoleku seisukohalt. Nii et. Ma arvan, et siin on, tähendab seal NATO peakorteris, nendes kinnistes tubades mida ka meie kaitseministeeriumis on, kuhu ühedki kiired läbi ei pääse, ma arvan, et seal on ikka palju rohkem varjul igasuguseid kavasid, kui väline retoorika meile neid paista laseb, kaasa arvatud ka NATO ja Venemaa partnerlus rahu nimel. Tegelikult on ikkagi, ta on kogu selle NATO laienemine on selge, ikkagi ma ütleksin, preventiivne preventiivne samm ka selles suunas, et vene imperialismi ohjeldada nii-öelda. Seda võtsid mult nii palju sõnad suust, sest tegelikult ma kujutan ette, et inimesed tänavalt saavadki seda tegelikult aru väga lihtsates kategooriates, et see on millegi vastu, eks ole, see on Venemaa vastu, see kaitseb meid Venemaa eest. Ega me ei olegi näinud? Ei mitte vastavaid just nimelt eestlased isegi osa selle võimalike riskide ohtude eest. See just, aga ongi tegelikult ükstapuha kui tõsiselt on ka neid nato diskussioone toimunud ja nagu sa ütlesid, meie oma panus, kasvõi see kaks protsenti või ütleme, meie poisid Iraagis või Afganistanis see on jäänud nagu alati teisejärguliseks seesama Venemaa aspekt on olnudki ju tegelikult kogu selles nato kampaanias väga tugev, eks ole, ja see ongi võetud üks-üheselt. Ma arvan, et see üks-ühene mõtlemine maksab meile natuke kätte, see näitab, kui raskelt me võtame ju praegu Iraagis toimuvat me kõhklema kaklemas. Sellest me tegime, mõeldakse Iraaki mainitud üheski pidukõnes sellel NATO. NATO ei ole otseselt sellega. Nii-öelda just sellesama ilvese Asmose dialoogi jätkuks, et Rasmuse toob seal väga selgelt välja ju NATO edasised eesmärgid, eks ju, see on Balkan, aga see on ka Ukraina ja Valgevene integreerimine küsimusena teatavas mõttes NATO on muutunud nagu selliseks aktiivseks tsiviliseerijaks ta ei ole, enam ei tegele nagu Venemaa tõrjumisega, vaid ta tegeleb nagu selle Euroopa Ida-Euroopa teatavas mõttes tsiviliseerimisega. Mulle lihtsalt sattus operatsiooni vastu põlema. Sattus kätte niisugune huvitav. Täna minuni jõudnud Soome ajakirjas joome kuvaleti muide siiralt näha, kuidas Bulgaarias maalitakse maha nato tunnust peaaegu nagu vanasti, nagu muruvärvid. Jah, see ongi Bulgaaria oli teatavasti Nõukogude Liidu parim sõber oma, aga samal ajal. Esikaanel, eks ju selles Soome kõige soliidsema ajakirjas ei ole mitte see, et Eesti astus NATOsse, vaid Eesti Eesti ehk siis Narva on Euroopa kõige hullem AIDS i piirkond ja siin on pikalt kirjutatud sellest, tähendab mida ma tahan sellega öelda, et kui me räägime vene ohu tõrjumisest, milles inimesed usuvad, siis see ei tähenda sugugi seda, et sellega suudaksime tõepoolest tõrjuda muid asju, mis tulevad piiri või mis tulevad koos selle eluviisi muutusega. Et nendega me peame tegelema nii, nagu ütles tõesti Peeter Ernits, on need vihmavarjusid on veel palju, mis tuleb alles avada ja kui see vihmavari on avatud, siis noh, me võime mingil määral tõmmata nagu sellele protsessile tavainimese seisukohalt joone alla, aga nüüd me peame hakkama tegelema nende teiste asjadega ei ole millegi poolest parem elada õudselt hästi kaitstud Venemaa õhu eest ja samal ajal sisemiselt olles haiged, vigased, vaesed. No kui me nüüd tuleme sellise laiema ühiskonnakäsitluse juurde kindlasti Rein parandab siin mulle tundubki, et meie riigi areng ongi kas meie ressurssidest tingituna või ma ei tea millest, sest vaimsest kapatsiteeti tundnud tulevana olnudki lõputu üksikute sihtide püstitamine, nende mägede ületamine. Kangelaslikult nende kartulikoori süüa. Samal ajal. Nende protsesside omavahelisi mõjureid ju tegelikult nägemata see lagunemise protsess, mida me arvasime, et mis viib meid lõpuks, eks ole, õitsvasse turumajandusse riik on tervikuna tubli, eks ole, on jätnud väga paljud asjad, et noh, nägemata see, mida me oleks pidanud ette nägema, mulle tundub, et et, et noh, nüüd oleks küll, et oleme selle peaaegu esimesel mail, ronime sellest viimsest olulisest mäe tipust üles, ma ei arva, et siis siis töö lõpeb, eks ole. Aga kas nüüd oleks viimane aeg vaadata seda ühiskonda laiemalt, sest jah, mul ei ole tõepoolest noh, ma ei tea mitte midagi kasu sellest Nato vihmavarjust, kui ma pean kogu aeg mõtlema sellest, et andke andeks, aids, ohud ohustab mind, sest miks ta ei võiks mind ohustada. Tähendab süsteemid varisevad kokku, oleme me kõik kaitsetud sellest siis mina võrdleksin seda mingil määral sellise kolonni liikumise käed, kui eliit või noh, see jõuline grupp liikunud hästi kiiresti edasi, siis nüüd on saabunud hetk, eks ju, kui me oleme jõudnud tõesti, nagu sa ütled mingisugusele tipule või platoole ehk siis nüüd järele aidata need, kes on maha jäänud, sellepärast et muidu me rebestamine selle kolonni, nagu öeldakse, poole. Kusjuures ma olen raudselt veendunud, et, et see, et need tipud on ületatud ja nad on saavutatud, on väga oluline. Ma veel kord ütlen, protsesside omavaheliste mõjude analüüs on jäänud nõrgaks. Kahtlemata see on sama asi, nagu oli omal ajal Eesti krooni kehtestamisega need on need tähtsad sündmused, mida on ka küsitud nüüd vene vägede väljaaasta 94, mis on saavutatud niisugused üldrahvalikud nelja taga, enamik rahvast ka NATO taga võib öelda, on ikka olnud valdav enamik eestlastest, isegi Euroopa Liiduga ühinemise taga on valdav enamik eestlastest olnud, kui me need oleme saavutanud, nüüd ei tohiks nagu selles mõttes seda initsiatiivi, mis on tekkinud jätta kasutamata, et asuda nüüd sellesama üldrahvaliku hooga või üldrahvaliku vaimuga tegelema nende probleemidega, mis on meil siin endal koha peal. Vaat see on n, mis sisaldab noh, niisugust teatavat. Noh, ma ei taha siin taas nimetada ühiskondlikud letid, et kui sellist noh, küllaltki riskantne. Aga On see mõtteviis tegelikult, et me jõuame nüüd selleni, et nüüd oleks aeg hakata ka sisemiselt mingites asjades kokku leppima ja järele aitama nii haridussüsteemi, tervishoiusüsteemi, kogu sotsiaalsüsteemi. Ja loomulikult muidugi mitte sellega majandust kahjustades, aga me ei mõtle seda, ega keegi ei mõtle seda, mille pärast arvatakse, et sotsiaaldemokraadid näiteks kahjustavad kuidagi majanduse arengus on väiteid Euroopast. Schröderil väidetakse, et Schröder on nagu kuidagimoodi omavalitsuse ajal Saksamaa majandust kahjustanud, kahtlemata, aga, aga küsimus ongi selles, et majandust ei saa arendada lõpmatuseni inimeste arv. No kardangi seda, et meie poliitikud lähevad ikkagi sedasama kõige odavamat ju kõige lihtlabasema teed, et nagu sageli on olnud siiamaani, et just niisugustel nendel olulistel hetkedel, mida Eesti tegelikult ka kogu rahva nii-öelda ohverdamise valmisoleku ka seoses on saavutanud, et nad kasutavad tegelikult just nimelt tutvustamaks neid suuri probleeme, mille, mille käes me argipäeval iga päev vaevleme, umbes niimoodi, et ma kardan, et tulevad argumendid, mis siis, et meil praegu nii vaesed on, vaat sellest oleme NATO-s vaat mis siis, et et meil on niisugused mälestused, aga kui te tahate midagi, son Euroopa Liit ja ühesõnaga tähendab, mängitakse välja lihtsalt Need suurte eesmärkide ja suurte nii-öelda saavutuste argumendid mängitakse välja nende igapäevaste, iga päev kogetavate kas või need Tallinna aukude või ütleme seal rahapuuduse seoses, tähendab, eks ole, aga meil on suured eesmärgid. No mis siis teha, siis tuleb meil linnas kartulimaadel sõita, midagi pole teha, raha läheb sinna. Vaat. See on muidugi teisest küljest, need suured eesmärgid aitavad ka teatud määral neid väiksemaid lahendada, ega siis Euroopa liidul, jah, me ei lähe, muidu me läheme sinna esialgu ikkagi abiks saama. Olgem ausad, esialgu me saame sealt väga tuntavat abi oma majanduse ja sotsiaalsfääri turgutamiseks, no ütleme, nato võib-olla sel kombel meile ei paku, aga ta pakub sellist emotsionaalset turvalisust, me võime tunda ennast natuke kindlamalt ja selle tõttu ka planeerida kauem. Ressurssidest näiteks ma Euroopa liidu juurde kui minna, kui me räägime sellest, noh kasvõi need kogu sotsiaalne matemaatika, mis seal on, eks ta ole ju malli, raamatut suuresti nende arenenud riikidest, eks ole, mistõttu meil on sinnani jõuda, aga me vähemalt Me teame, et meil on need ja need ülesanded ka, et noh, lahendada eks ole, või haridus, kui palju, eks ole, saab ja, ja kogu kuidas sotsiaalhartaga lood on ja nii et ei ole saanud ka niimoodi saamise küsimus, see on ka mingisugused uued sihid, milleni me peame tegelikult jõudma, kui palju me vaatame, juba sotsiaaldemokraadid on rääkinud töölepinguseadusest ja ma ei tea mille mitmetest seadustest, mis peaksid olema euroopalikult, mis kaitseb. Ja seda ma tahaksingi rõhutada, seda, et NATOsse ja Eestile Euroopa Liitu vaid Euroopa Liit tuleb siia, Nato tuleb siia, järelikult nad toovad kaasa, ikkagi tähendab nende aastakümnetega lihvitud nimetama NATO standardisse, aga peame silmas relvastuse ja ja, ja, ja seda vaid Nato standard, ütleme näiteks siis läbirääkimiste mingisugune noh, kultuur näiteks, eks ole, või, või siis puhtad säravad siiski mehed ja kohalikud inimesed. Hästi valitud professionaalid toovad ka, muidugi euroliit toob ka bürokraanaga sõjaväelased joovad viina, nagu hea juba leedus kukuleer vahelise, kuulsime see, seda on ju inimlik individuaal. Muidugi, aga mingeid jutte, ma ühinen Reinuga, et meie minek on kogu aeg, see aga, aga meie näitajad. Nii läheme meie lähe uuriga, pigem vastupidi, võiks, mulle tundub selline kultuuriline Peaksime ka omaks võtma, me ainult ei lähe nagu tänavaaga. Selle taustal ongi huvitav, et Eestis ei ütle seoses Eesti NATOsse minekuga seda, et nüüd Eesti hakkab NATO poliitikat kujundama. Aga kui palju räägitakse sellest, kuidas Eesti hakkab Euroopa liidu poliitikat kujutama kujundama näiteks on väga allergilised suhtutud Rootsi peaministri baarssoni Schröderi niisukestesse teatavates pehmetesse etteheidetesse sellel teemal, et Ida-Euroopa seal ei ole isegi Eestit mainitud õigustankreetsetes Ededest. Lääne-Euroopa ei kavatse hakata ülal pidama Ida-Euroopa rikkaid, eks ju, ega kindlustama nende rikkuse kasvu selles mõttes, et kui ikkagi tahetakse selles Euroopa liidus ühtsete reeglite järgi elada, siis saab ka leidma kohapeal ikkagi vahendeid oma sotsiaalprobleemide lahendamiseks. See ei tähenda, et maksusüsteemi peab totaalselt muutma, eks ju. Aga mingil määral maksusüsteemi peab muutma. Ja samal ajal miks Eestis sellest ärrituda. Praegune valitsus on ju asunud maksusüsteemi muutma, näiteks makstes vanemahüvitist. See on ju tegelikult ju ka samm samas suunas. Nüüd ongi küsimus selles, et kas Eestil on ressursse ja vahendeid nende probleemidele, võtame sellesama HIV lahendamiseks ilma maksusüsteemi muutmata või mitte, tähendab, maksaks nüüd raiuda seina peale niimoodi risti öelda. Me ei muuda seda maksusüsteemi, me muudame seda kogu aeg. No kõigepealt NATO poliitika kujundamisest või keegi Eesti omast ei öelnud, siis ütles seda Colin Powell äsjasel, mis käe all, nagu see kirjatüki läbi jõudis Postimehesse, nii et, et see on esitaja esimene, parandas, aga teine, muidugi põrandas on see, et mulle. Ma olen absoluutselt nõus sellega, et see ei tähenda sugugi, et meie enda otsused peaksid olema mingisugusel määral vähendama meie oma. Kohalike tasandil tehtavate otsuste tähtsus on selge, see. See peab olema kuidagi sümbioos sellest, millised kriteeriumid meil on ette pandud, eks ole, ja kuhu me siis ise oma ressursside finantsidega jõuame. Küsimusele vastates AIDS i, seda me ei lahenda ise, see on juba selge, me oleme 10 miljonit dollarit juba global fondis selle saanud, minu põhiline hirm on selles suhtes kogu aeg, see sellesama 10 miljoni peale, vaat kui palju need jõuab selle õnnetu narva tüdrukuna, kellest kirjutab Soome ajaleht. Ja nädalakiri. Et mina, nii palju kui olen sellest asjast aru saanud, arutatakse jälle mingisugusest lõputute programmide lõputute koostamist. Ma ei tea. No nagu meil ikka osatakse kolleegiumite tegemist, kuidas sellega teha propagandat, kuidas sellega teha üritusi? Minu arvates oleme me AIDSi kogusele HIV positiivsusega ei, oleme jõudnud nende inimesteni, kes Ta põevad. Kes on nende probleemide käes, need ei olegi jõudnud. Istutakse Tallinnas koos, arutletakse riiklik programm selles ja selles küsimuses võtame maakonda kokku need inimesed, arutame, kasvatame neid, mis on sellel tüdrukul, kes seda põeb, kelle tulevik on rikutud, tolku? Eesti poliitika ei jõua inimesteni. Nojah, ma jõuan nende nendeni mahelülini, aga ma tahan veel üht aastat siin välja tuua seoses nendesamade suurte probleemidega, mis meil aga vihmavarjus ja mis vajavad vihmavarjusid ja mida, mis ka väljastpoolt vaadatuna on tegelikult palju suuremat kui ehk meie jaoks. Kui sina, maa pealkiri, eks ju, HIV luurab soome mehi Eestis, siis sellega on antud väga selge, ühemõtteline signaal, eks ju, et Eesti on ohtlik ala siin võib-olla Soome konkurentsi ja kõik muu sellesse segatud. Kuid samal ajal, kui me räägime kogu aeg sellest, et me arendame majandust, me siia ootame välisinvesteeringuid, siis olgem täiesti kindlad selles, et nii kaua, kui meil on nii suured vaimsed probleemid, ka välisinvesteeringute tegelikud ressursid jäävad kasutamata, me peame need lahendama, siis hakkab tulema siia ka rohkem stabiilset püsivaid investeeringuid, siis hakatakse ka meil toetama näiteks teadmusmahukat tootmist ja muud sellist asja siiamaani seda ei tehta, sellepärast et Me oleme endiselt ikkagi teatavas mõttes kriitiline piirkond. Ei nähta seda probleemi. Mul tuleb kohe meelde Reformierakonna asemel aseesimees Andrus Ansip, kes väga teravalt reageeris sotsioloogi kirjatükile netes gini koefitsientide eest ja kes hakkas vaidlema, mitte selle üle, kas vaesust on vaid selle üle, kas koefitsiendi punktikene on ikka absoluutselt õige tegelikult sedasama asja ikku tunnistanud ju? Ei sotsiaalminister Viloosias pikka aega, eks ole, ja, ja ka seda ei ole tunnistanud mitte poliitikud, seda ei tohigi näha sellest, ma olen lugenud väga palju välisajakirjandus, seda, kus märgitakse eesti ära HIV-positiivsuse kõrge näitaja poolest, aga palju meil on neid foorumeid, kus me oleme tõsiselt tundnud, me oleme kuulnud, et selle kohta midagi öeldakse, seda lahendatakse. Tegelikult ei olegi meil seda probleemi veel teadvustatud, ma olen absoluutselt veendunud, sest oleks teadvustatud, siis oleks ka midagi lahendatud, sest rohkem kaugemale jõutud kui bürokraatlikud komisjonid. Seal on suured tööd ära teinud mittetulundusühingud, kellele see on delegeeritud. Aga siin on riik, see, kes peab seda tegema, kuigi see sõna kasutamine mulle helistas. Üks lugeja ütles, et kallid ajakirjanikud, ärge kasutage igas kontekstis riike tööl ka kohe ära, kes. Eks ta nii olegi tegelikult, sest kui me räägime riigist, siis me tõepoolest ei ütle, missugune nendest riigi erinevatest ametkondadest, tasanditest, konkreetsetest isikutest, selle eest vastust meie oleme riigi ja aga tegelikult probleem ju selles ongi, et probleemid tunnetamisest, teadvustamisest Lemi lahendamine ja, ja tihtilugu paljud probleemid selle tõttu meil jäävadki seisma, et noh, nagu seda ei võeta, terviseprobleeme ka HIV see plahvatuslik kasv oli võimalik tänu sellele, et see öeldi, see on Kirde-Eesti narkomaanide probleem. Ja, ja sellega oligi asi nagu lahendatud eksmaailmas olnud ja samamoodi kui HIV ju maailmas hakkas levima, öeldi, et see on noh, mingid homoseksuaalsed San Francisco elanike probleeme umbes, eks ju. Meil on see, et see on nagu kinnine kogukond, eks, aga me näeme, kuidas see on nüüd nagu hakanud levima ja, ja siin on toodud näide, eks, väikelapsest, eks ju, selles ajakirjas, et samal ajal kui nüüd toetame vanemahüvitise, me peame mõtlema, milline on selle sündiva lapse kvaliteeti, et eks ega, ega meil ei ole ju mõtet ju, eks ju, meil sünnib üha rohkem ja rohkem lapsi, kes juba näiteks sünnist saab endale selle HIV viiruse kaasa. Aa, ma protesteerin selle vastu kindlasti ei tohi mõtlema sündiva lapse kvaliteedile, me peame mõtlema sellele. Ma mõtlen tema tervisele. Ma mõtlen värskele emale, tulevasele emale, jah, sest tegelikult on küsimus ema ema lapsega, aga, aga kui on haige ema, siis on väga tõenäoline. Siiski ei ole päris terv. No see ema on haige, tegelikult see ongi küsimus, et seal nii raske haigus see on, see ei ole ju ainult haigus, selle sõna klassikalises mõttes haigus, mida inimene põeb psühholoogiliselt, moraalselt, füüsiliselt, ma ei tea, see on inimene on läbi tegelikult endaga, kes on laskunud sellele tasandile. Ma tahaksin resümeerida nüüd Nato teemast sujuvalt ülejäänud sotsiaalproblemaatika selles juhendis nato, HIV lühendite maailma, et et loomulikult kogu Eesti seisukohalt, tema ajaloo seisukohalt tuleviku seisukohalt oli tegemist tõepoolest suure hüppega, aga teiselt poolt selle suure hüppe ütleme nii selle täielik tunnetamine saab ikkagi olla ainult mõeldav sel juhul, kui tõepoolest ka täiesti tavalisele, keda eestlasele seda tõepoolest on rohkem kui kaks kolmandikku või kes, kes vaevleb oma igapäevaste probleemidega tema things. Et see siin sellel maal on, on tõepoolest noh, turvaline igas mõttes turvaline elada nii oma oma töö seisukohalt, oma oma õppimise võimaluste, oma tervise seisukohalt, et noh, millest tõepoolest Peeter Ernits oma säravas essees kirjutab. Aga punkt punkt sellele teemale läheme nüüd sisepoliitika juurde, aga enne seda on meil vaja tõesti välja loosida ühele raadiokuulajale, kes on avaldanud arvamust. Ma palun fortuunaks, May, sest ainult tema Sammel fortuuna olla võttasid altpoolt mõnilise lihtsalt lipiku võid võtta kirja, saavutasid telefoni põhiliselt rotist täiesti juhuslik. Sina oled siseministeeriumi esindaja, see meie meene on siis vikerraadio ärk, selline tore on küll vikerraadiosärke ja see läheb meie kuulajale Maire ojale kelle telefoninumbri viimased kolm numbrit on kolm, üheksa, kaks. Nii et Maire Oja saab rahvateenrite saate kaudu vikerraadio territuseta vikerraadiosärgi. Aga meie vahetame nüüd teemat ja läheme siis sisepoliitilist kemplust juurde. Viimastel päevadel on äge ainult sisevastuolud keskerakonnas, kuid üsna üllatavalt on ka lahvatanud vastuolud Res Publicas. Neli Res Publica noort liiget Tartust otsustas sellest erakonnast lahkuda. Need olid Andres Keil, Priit Kruus, hotenapoya Berk Vaher. Nii et ei saa päris öelda, et nüüd ainult Keskerakonna sees käib mingisugune kaklus. Kuid kui siiski rääkida selle mõjudest, siis me näeme ju tegelikult nende vastuolude mõju keskerakonnas juba väga selgelt viimases Turu-uuringute küsitluses, mis on siis avaldatud Postimehes sellel nädalal? Keskerakond on nüüd jõudnud 14 protsendini, selle küsitluse järgi muidugi neid küsitlusi väga hästi ei saa võrrelda, nüüd valimistulemustega sõnul natuke teistsugune metoodika kaks protsendipunkti on ikkagi langenud Keskerakonna toetus ja nüüd ta jääb esimest korda ka maha Res Publicast kellel on siis 15 protsendipunkti ja Reformierakond on nagu kõige selgem tõusja 12 protsendipunktiga. Et noh, siin võib üsna veendunult väita, et Keskerakonna madalseis on suuresti tingitud sisemistest Probleemidest ja Res Publica tõusu muidugi me peame arvestama, et kui siin hakkavad mingisugust sisetülid Siis võib ka seda allapoole tuua ka, ma arvan, et me ei ole, ma arvan, et mõtet seda tabelit tabedalikult kommenteerida, sest minust argipäeva saates tegid sotsioloogid, kes olid, tegid seda väga põhjalikult ja era nii tõusud kui põhjus ja teda ei kavatse pärast näiteks Res Publica tõhusam, millega seletatav? Ei, ma tahtsin öelda kahtlemata sellega, et need Res Publicast, kes ära läksid, neli ei ole muidugi sealt lahkumine ei ole võrreldav sellega seda tekkinud Keskerakonna Keskerakonnast ei ole veel lahkunudki lahkunud, aga ütleksime, et nad on ühe jala ikkagi ukse vahele juba pannud. Pagulusse läinud, seetõttu Res Publicas me ikkagi räägime inimestest, kes ei ole ka selles erakonnas olnud väga juht üldse mitte juhtivatel kohtadel, kellel ei ole ka peale Berk Vaheri, eks ole, kes on andnud vähemalt mingisugust vaimseid impulsse Tartu volikogu liige vaimseid impulsse tervikuna, aga teised on ikkagi sellised, kes on Pilema olnud omal vallas, eks ole, tegijat mingisugusel määral. Nii et ma arvan, et selle Res Publica asjad. Me võime jälgida nende asjade arengut edaspidi, kas ja kus seal toimub, on selgelt midagi seal juhtub, sest see erakond on ju tegelikult erakonna, on alles kujunemisjärgus. Seda küll jah aga Keskerakond ja, aga keskerakonnas on tõsisem probleem, sest tõsi see on, meil on siin Reinuga teatavad isiklikud mälestused kibestud poissidel olemegi kibestunud sõduruselt, ma lihtsalt vee peal ka saatesse, mõtlesin selle peale, et sai sinna mindud omal ajal suuresti rahvarinde eufooria najal suurest idealismist lootuses tõepoolest, et seda tollast Mart Laari valitsuse väga ühemõtteliselt parempoolselt kurssi natukene kõdvendada. Aga noh. Kummalisel kombel midagi sarnasust ära, seda ma tahangi öelda, et ma tahangi öelda, et kõik lähevad, lähevad ma tahangi öelda, et Keskerakonna toetajaskonnas kindlasti väga suur osa, kui hakata analüüsima nende nii-öelda siis iga ja, ja, ja nende varasemaid poliitilisi kogemusi siis nii toetajaskonnas kui partei liikmeskonnast kindlasti väga mõjuka osa moodustavad rahvarinde lased selle ja need on ilmselt ka veel ja ikka veel just nimelt vaata asi on selles, sellel jah, nii-öelda rohujuure tasemelt õndsalt täpselt, sest et vat annaks üks, üks ühes ühes eas muutub, kui inimene saab tema, ütleme nii poliitilist aktiivsust, siis ta tõepoolest ümbritseb ennast just nimelt sealt teatud liiki sellise sellise raamistikuga ja elab selle sees. Ja seetõttu noh, kui me näeme tegelikult, et ka need laiemalt küsitlus, mis puudutavad seda üldse, et missugused peaksid erakonnad olema nende liidrite ja erakondadevahelist suhted, siis kõige suurem ja hämmastavam paradoks ongi see, et tegelikult Eesti ühiskonnas just nimelt tugevale liidrile orienteeritud erakondade ootused rahva hulgas on endiselt kõrged, mis tähendab seda, et ma nimetan seda nimelt rahvarinde pikk vari, aga aeg on tõepoolest diametraalselt muutunud ja, ja selles mõttes niisugust Tähendab see skulptuuri siiski mis on eri maailmavaatajatel põhinevatest, parteidevaheliste omavaheline võistlusskulptuuri Eestisse ikkagi alles kujunemisjärgus on ja minu meelest selles mõttes keskerakonnale praegu varasema kogemuse ja praegu jälle uue vaatust jälgides ma pean ütlema, et mind haarab ainult sügav kaastunne sellele erakonnale. Ja, ja, ja inimesed, inimesed on oma iseloomude vangid ja mulle tundub, et Edgar Savisaar on komise looma. Ma kõigepealt muidugi ütlen, et kui sa väidad niimoodi, sest sa tunned asju rohkem, et seal on väga tugev rahvarinde vari ja need inimesed, no mina ütleksin, et tõepoolest, et see saab olla, sest selle rohujuurerohujuured, tuhanded, seda ma ainult tasandil, aga mise linnavalitsuse kui me ikkagi vaatame seda, millal avanevad nende inimeste silmad, siis me vaatame selle, seda ütleme, partei ladvikut, olgu ta siis ükstapuha, kus fraktsioonid või, või juhatused või, või ma ei tea, mis asjad veel seal tervikuna ütleme, et seal ei ole ju ei neid inimesi enam peale Edgar Savisaare suurest ja, ja tema abikaasa, kes oli toona ju tema abi, eks ole. Muidugi, üksikud on jäänud, aga, aga seda nende inimestega tegelikult lahkunud inimestel on läinud just nimelt see demokraatlik vaim minema ja mina arvan, et seda On ikka nüüd juba allapoole rohujuure tasandil, aga mõistetud see, kus inimesed mindi välja ühise rindena, millal on need inimesed üldse Edgar Savisaart näinud? No tõepoolest, Heimar Lenk on õigused, et mees on pühaku staatuses, kui ajakirjanikud teda ei näe, ta ei kohta, millel on need inimesed kohtunud. Tähendab, küsimus on, küsimus on selles, mina lihtsalt ei usu, et nendel, et need inimesed elavad veel nendes päevis Ma arvangi, et on, on lahku läinud Edgar Savisaare, ütleme, reaalne isik tema, tema nüüd temast ja tema ja siis see kuvand, mida ajakirjandus on loonud, mille nimel noh, tema ajakirjanduses kõige magusam ju leib tähendab iga päeva mis kõik, mis tema ümber toimub, temaga toimub, see, sellest ajakirjandus lausa toitub. Nii, et kõik on, nad on nagu tähendab fragmenteerunud enam üldse tervikuna ei taju. Ja. Ja me näeme vahetevahel näiteks tema asendajana, eks ole tema abikaasat. Nojah Evelin Sepa keeles pidime juba, kuuleme, mida Savisaar räägin, ongi see Keskerakonna tugevus ja nõrkus koos, et kui me vaatame viimasedki valimistulemusi, siis üha suurem osa erakonna kogu häältesaagist tuleb perekond savisaarelt. Et ühest küljest on see ju tore, kui on nii selge. Tänud erakonna. Kuid ühel hetkel tekibki seisu küsimus, eks ju, et kui kui äkki ei ole seda enam neid inimesi eesotsas, et kas siis on see erakond ainult tühi mull? Mina ütlen, et kui õde-vend Lenk, Tuus tõusevad samasugusele populaarsuse tasemele, siis lüüakse Nevadka erakonnast minema. See on mu esimene märkus, aga ma arvan, et erakond loomulikult loomulikult nimemaagia, ilmselt on seal nimemaagia. Aga kui nüüd vaadata seda seltskonda, kes nüüd on nagu tõusnud üles vastlavastu meenutades Eesti kirjandusklassikat, siis lina näed, need kas teie näete need majja, Rein, selles mingisugust ideoloogilist ühtsust selles seltskonnas mina küll ei näe. Minu meelest seda ei saanud mõelda nende gruppidega, kes omal ajal eraldusid seal Mati Hint ja Ignar Fjuk või arengupartei seltskond, et nende puhul oli teatav niisugune noh, maailmavaateline ühtlus, ühtsus olemas, praegu neid ikkagi ühendab rohkem nagu protestivaim. Saamine demokraatlikult demokraatlikust erakonnast ma siiski arvan, et see Sven Mikser ja Peeter Kreitzbergi sõjad siiski ükstapuha, nad on teinekord öeldud ka väga kibestunud, mis kahtlemata heidab nendele endile varju. Ainult kui Kreitzberg valiti aseesimees, siis ikkagi tema kandideeris Savisaare vastu. Võib-olla see ei ole kohane tuua kõik persoonide tasandil. Minu arust on tegelikult demokraat erakonna ülesehitus ei liidri ja kõike muud küsimused. Ühiskonna asjades, jah, ma ei arva. Robert Lepikson muidugi on olnud mitme partei nii-öelda lähedal. Ja, ja üks on kunstnikuhingega, mõlemad, võib-olla kunstnikuhingega ja, ja niisugust noh, niisugust hasarti on mõlemas kuma, nii tohiksin iseloomustada kindlasti maailmavaatelist ühtsust seal ei ole. Nüüd, mis puudutab selles tänagi olnud seal õhtulehes olnud siis kaksik usutlus Evelyn Sepa ja Liina Tõnissoniga, KUS Liina Tõnissoni jõustutusest selgub, et et Savisaar on ette heitnud Tõnissonile seda tuut tekitada uut arenguparteid. No siin tuleb teha väga olulist korrektiivi, milles arengupartei üldse tol hetkel tekkis, olid teatavasti lindiskandaal, kus ka mängus oli muide Edgar Savisaar abikaasa. Tookord ei olnud veel abielus. Siis vilja Savisaar, kes tookord toodi, nagu öeldakse, selleks mänguplatsile ohvrina, et tema oli nagu lindistaja, nii et no ma saan aru küll, ei tohi meelde tuletada, aga, aga nii-öelda silm peast välja, aga tüpoloogilise tähendab olukorrad poloogilise hindamishuvides on siiski oluline vaadata nagu kogu seda Keskerakonna sündroomi või fenomeni. Laiali plangem ikkagi ausalt, et arengupartei oli ühe protsessi paratamatu tulemus, enne seda ikkagi oli seltskond inimesi, kes Keskerakonna tahtis päästa sellest olukorrast, kuhu ta oli sattunud. No kui just nimelt ma tahangi. Mart, ma meenutan lihtsalt, et praegu ei ole Keskerakond kuhugi sattunud veel paraku ma tahan meenutada ühte asja pehmi Peeter Kreitzberg. Tõnisson ja Siiri Oviir tegelikult, kes praegu nii-öelda esindavad seda keset Siis ei esinda. Liina Tõnisson ja Peeter Kreitzberg olid tookord olid, said ka aru, et, et Keskerakond ei saa jätkata ja, ja 95. aastal Edgar Savisaar teatas täiesti avalikult ja kindlasti ta lahkub poliitikast. Nii et. Nojah, ma arvan, et meil tõesti külastas tagused asjad ei ole päriselt võrreldavad tänase olukorraga, mis selles erakonnas on, aga ma tahaksin küsida teilt nüüd, et et mis muutub Eestis, kui tõepoolest Keskerakonna toetus väheneb veel Keskerakond kaotab selle nii-öelda suure alternatiivi rolli, mis, mis juhtub? Eesti poliittähendab toetajaskonna seisukohalt ma arvan, et see sõltub nüüd sellest, mis mismoodi kujuneb sotsiaaldemokraatide eliidi eliit ja missugused on sotsiaaldemokraatide järgmised reaalsed sammud siis tõenäoliselt osa Keskerakonna toetajatest nihkub kindlasti sotsiaaldemokraate. No mõned inimesed on avaldanud, armastan näiteks Peeter Kreitzberg sobiks suurepäraselt sotsiaaldemokraat. Ei ole välistatud, et temaga isegi neid läbirääkimisi on peetud. Ma kõigepealt ütlen ka seda, et neid erakondi Michael vaatajaid on ju ühtivad Keskerakonnaga on Eesti poliitilisel maastikul teisigi lähedal ja lähedane on rahvaliit, nii et selles suhtes, et kellelegi vaatad või arusaamad või need väärtused jäävad, jäävad niimoodi esindama, igatseda seda ei ole, seda ei ole, esindatakse igal juhtumil. Ma veel kord kordan, paljuski põhineb see nime maagial. Mina siis Edgar Savisaar praegusel momendil ka ei arvestanud nende inimeste taga, kes temal on vastandunud on ka olemas oma nimemaagia, millised on need võidud ja kaotused, eks ole, me tegelikult ka seda europarlamendi nimekirjas me tegelikult ei tea, kas sinna tulevad veel, et inimesi sisse Velman ja Stalnuhhin, vot sedasama, kas tulevad venelaste hääled ei tule, mulle tundub, et ta on asunud väga kombineerima seda asja arvestamatult ikkagi selle erakonna kui tervikut. Ma eelmine kord ütlesin ka Kreitzbergi Mikseril, Tõnisson ja nii edasi on ka oma valijaskond, kes võivad ju lihtsalt loobuda sellest asjast. Muidugi, aga äkki Keskerakond identifitseerima meil ka perekond Savisaar, Heimar Lenk ja Marika Tuus, nagu seal praegu. Keskerakonnal on kogu aeg olnud ju see suur probleem on see, et mitte sattuda isolatsiooni ja see poleks peaks ütlema, et Savisaar on siin teinud väga-väga-väga suurt meistritööd, et ta on õnnestunud ikka kriitilistes positsioonides Keskerakond tuua isolatsioonist välja, aga noh, antud olukorras mulle kuidas tal on õnnestunud välja valitsusse minek koos Reformierakonnaga, see on ikkagi isolatsioonist valimisi pärast valimisi. Linnavalitsuses on koalitsioon Reformierakonnaga, kuid noh, me teame, et igasugused taolised koalitsioonid, noh, ütleme ideoloogiavabad koalitsioonid tahes-tahtmata õõnestavad ka seda parteid, kes sellise koalitsiooni sõlmib, nii et eks mingil Kataloonia iseloomulik, et siseopositsioon Keskerakonnast seondub nende ministritega, kes olid eelmises Reformierakonna valitsuses Ja kes suurepäraselt said oma tööga hakkama ja tegelikult said. Jah, põhiliselt hakkama üsna hästi ja kellel võib tõesti olla niisugune tunne, et noh, nagu töö jäi pooleli mida oleks võinud edasi teha nende nende ambitsioonist, ma saan üsna hästi aru, aga aga tähendab mulle ikkagi tundub, et kui Keskerakond kui nähtus nõrgeneb vaata Eestis on vaja olnud alati keskerakonda, kellega nagu ähvardada ja sellega koondada nagu neid parempoolseid jõudusid, et kui sellist vastust ei teki, siis kaotab tegelikult kas parempoolsus siin Eestis ole selgelt vastandid alternatiivi ei ole, millega enam ähvardada ja, ja selle tõttu kogu see erakondlik lats läheb ümberjagamisele ja mida ma kardan, sellel puhul, kes võidavad, võidavad populistid võidavad niisugused, noh, ütleme sellised vali kord. Nemad sööstavad vahele, sinna täidavad selle, selle tühiku ära, tähendab, mis, mis sel juhul hakkab täitma? Jah, see see ei ole, minu meelest tundub, et populismi ilusti. See võtab endale ka osaliselt ikka. Mis on ju väga edukalt seda nüri oleks olnud May kohe, et kuidas sa hindad uut põllumajandusminister. Ma juba ütlesin, et kuigi Sulev Valner, olles stuudios, hakkas rääkima väga palju tagataustu jagelemised ta minule, jätab ta sümpaatse mulje. Minule jätab ta sümpaatse mulje ja ausalt öeldes taguda maha keegi enne, kui ta on oma ülesanded täitnud, on lihtsalt kohatu. Mis jumal, jõudu ja ma ei tunne tõesti teda juhina, aga ajakirjanikuna ma olen kokku puutunud ester tuiksooga tõesti väga meeldivatest seostes eelkõige tunnustatud Eesti maitse iga-aastaste konkurentidega, mis ausalt öeldes on tõesti noh, üks selline reaalne asi Eestis, mis kinnistab meie oma inimeste toetust oma toiduainetele, oma põllumehele, eks see on midagi täiesti konkreetne, nüüd kokku puutuda. Talle ühte asja ja mulle meeldib see, vaatame, millal ta kaotab oma näolt naeratuse, kõikide, kust ta on tulnud, on esinenud või need pildid on andnud, on tal mõnus selline mõnus naeratus näol. Eesti, vaata eesti valitsust, oi-oi, kui tigedad on Eesti poliitikud, nii et vaatame, millal ta sat kaotab. Ma loodan, et ei mäleta seda, sellepärast luuaksegi tegelikult kontakt ja need esimesed kokkupuuted, mis mul on proua ester tuiksooga olnud on tõepoolest jätnud temast väga toimeka asjaliku ja kontakti valmis tähendab, koostööalti inimesega asjatada ei juhtinud ühiskondliku leppe protsessis kogu põllumajanduse, seda valdkonda on ta seda praegu väga edukalt juhtinud ja just nimelt seal selles valdkonnas on olnud väga palju edasiminekut. Alles paar päeva tagasi oli suurejooneline ka põhimõtteline arutelu Tartus. Eesti põllumajanduse nii-öelda väljavaadete osas ühiskondliku leppe saavutamiseks. Ja ester tuiksoo oli, oli üks selle põhilisi eestvedajaid. Taas aga kuidas sulle meeldib siis paralleelid Karmen kassiga? Rahvaliidu kassiks nimetanud, no seal on küll ja, ja eks eks ajakirjandusse püüab juba eelnevalt kõiki kõiki müüa ja ja silte riputada, et oleks lihtsam käsitleda. See on kahjuks meie meie enesekriitiliselt öeldes kogu meie ajakirjandus, seda on vaja lihtsustada kõiki käsitletavaid teemasid, inimesi, isiksusi, et märgistan nad ära, nagu, nagu koer märgistab oma territooriumi. Ja siis värvata taime paneme kohe ära ja, ja välja, sellisesse võrdluses igatahes edu talle ja edu tões märgistab, märgistab territooriumi. Nii et noh, võiks siis nagu öelda, et, et Nato lippude lehvides läheme edasi Euroopa Liidu Poolaga, kui nüüd rääkida ikkagi konkreetsemalt tõepoolest Europarlamendi valimistest, millest siin juba juttu oli, on ju küsitud nüüd arvamuste inimeste käest, et et kas peaksid olema nagu esikohal nagu isikud või erakonnana me teame, et avatud nimekirjade meetodiga põhiliselt, eks ju, toimub isikuvalimistele. Kuidas teile nüüd tundub, et kas me siis ikkagi saame sel kombel sinna kõige parema koosseisu, kui ühest küljest nüüd Keskerakond võib tänu vastuoludele täna pannakse nimekirigi kokku kaotada seal võib olla rahad oodatud oodatud ühe koha kahe koha asemel, eks ju. Ja ja see, mis toimub nüüd, ütleme siin isamaaliidus, kus Erki Nool on üsna kõrgel kohal seal nimekirjas ja Carmen kass, et milliseks teie meelest siis lõpptulemusena siiski see rahva valik kujuneb, kas te näete, et et tulemuseks võib olla selline kuus kuueliikmeline seltskond, mida õieti keegi ei taha valida? Tegelikult mina arvan, et tuleb võrdlemisi skeptiline valiku, vastan seda ka, seda, seda ma ei arva, et, et suuri šansse on nendel, kes ma tõepoolest ei arva, kui me vaatame laia, et kes on nüüd seda ainult seda ühet lippu ühte poolt lehvitanud, eks ole, ja kogu aeg rõhutanud seda tohutut õnne, mis on õuele tulnud. Ma arvan, et ei võida ka sellised inimesed, kes on seda kõike maha teinud, sest rahvas saab suurepäraselt aru, et nii nagu Riigikogus ei saa valida seda, kes on riigi Eesti riigi vastu ei saa nüüd ikka Euroopa liitu minna ka inimene, kes seda süsteemi totaalselt eitab. Kuulge. Ma arvan, et võidab terve mõistus, mina julgen oletada seda, et et valijad ikkagi käsitlevad Europarlamendi valimisi just nimelt kohalikus kontekstis ja need jõujooned, mis on kujunenud erakondade vahel tõenäoliselt peegeldavad ka siis nendel isikutel, keda valima minnakse. See, kes on keskerakonda truult valinud, see kindlasti võtab sealt mõne kandidaadi, ükskõik siis olgu ta euroskeptik või euro optimis, muide, see loogika, mille Kreitzberg ja Tõnisson välja mängisid või miks sa ütlesid, et nemad ei taha euroskeptikuid toetada, see päriselt ei pea paika müünud juba sellest, et Enn Eesmaa näiteks on suur euro pooldaja olnud ka, aga ma tahan öelda seda, et tõenäoliselt siiski need erakondlikud eelistused hakkavad mängima, mistõttu mis tõttu, kui see keskerakond oma ühe koha kaotab, see kandub võib-olla ülesots sotsidega. Võib-olla hoopis teine asi, inimesed on tüdinenud sellest Keskerakonna lõputust, on Tuusi kliendid, Kreitzbergi mikserit, viska või üldse valima? Ei, ma ei usu seda, aga võib-olla lähevadki võtavad täpselt seda, kes ei ole väga palju poliitikast rääkinud ja sellega võib tõusta ka Erki Noole ja Carmegansi. Ma olen sinuga päri, sest et mul tuleb üksmeelt ühe kaugele samal ajal kasvab, kes 92. aastal, kui veel kandideeris, niisugune erakond nagu metsaerakond läks valima ja ja valiski ütles, et noh, toredad inimesed, seal ma küll nüüd ei tunne, aga mõtle, kui ilus erakond, metsaerakond ja valisin minna välistamisel ja nüüd on niisugune asi, et võib hajuda. Et ju siis võime veidi spekuleerida sellega, mis toimuma hakkab, kui vaadata viimase reitingutulemusi, et rahvaliidust me teame, läheb Janno Reiljan nõuavist laulatatud kirikus. Niimoodi siis sotsiaaldemokraatidest kindlasti man Ilves Toomas Hendrik Ilvese saabub ühe koha Reformierakonnast, et ei ole vist ka eriti palju vaja. Toomas Savi arvata, eks ju, kes Toomas Savi on kindlasti tõsine tõsine kandidaat, kui nad nüüd tema nimel tööd teevad, siis tegelikult ju sel juhul jaak jagada veel ainult kolm kohta, Res Publica ja Keskerakonna ja võib-olla ka Reformierakonna teise kandidaadi vahel. Nii et noh, tegelikult ju käib mäng sisuliselt võib-olla üldse ainult kolme koha peale. Nii et, et selles, selles mõttes muidugi see Keskerakonna niisugune sisevastuolu tõepoolest kaasa tuua selle, et üks koht läheb rohkem nüüd siis kas Res Publica või reformi ja arvestades reformi käituma. Praegu, kes on hoidnud suhteliselt madalat profiiti ja ei ole sekkunud, sellesse, võivad tema võivatava šansid suureneda. Jah, sest ta on nagu tõepoolest tema, nagu Rain Rosimannus siin kirjutame, nemad on jäänud kõikidest nendest tülidest kõrvale ja tegelenud oma töö. No ja nendel on kõige tugevam euro kuvand ka Siim Kallase ja Ojulandi. Eks need ju taustal veavad ja kogu aeg seda üldist, seda ja nendel piisab võib-olla vähesest reklaamirahast taustaks panna ainult Kristiina Ojuland, Siim Kallas. Kahju keskel ja ongi isegi meie hea sõber Rein Lang on ju eurokomisjoni just just eesotsas ka üsna tõsine kandidaat selle koha peale, sest et noh, inimesed ikka mingil hetkel seostavad Euroopa Liidu ja just need inimesed, kes on olnud kas siis põhiseaduslikus, assamblees või on Euroopa komisjonis on see hakkab tööle inimeste teadvuses, kui, kui valimiseks läheb. Ma arvan siiski ka ja usun Eesti valija selles mõttes arukusse, et ta nüüd ei vali lihtsalt nagu vaid ta ikkagi Oleneb nende erakondade käitumisest. Mart ütleks, hea soovitus, kuna tõepoolest õli ei ütleks, hea soovitus, Keskerakond, kelle, kuule, kellest meie kuulajaskonnaga on väga paljud selle erakonnaga nii-öelda valijatele ja mida, mis, mis siis ikkagi, mida nad peaksid tegema, mida, mida nad peaksid tegema? Oi, ma arvan, et ei ole, me oleme mures, lõpu tuleb, ei ole minu aeg ega koht enam sellele erakonnale nõu anda, olen selle kunagi teinud ja ja seda eriti kuulda võetud. 94. aastal sai soovitatud tollel erakonnale ülegi, mõeldas koostöö peale ja suurte koalitsioonide peale ja isolatsioonist väljatuleku peale ja ja, ja noh, mitte liiga kõrgi sellise. Oma huvide tagaajamise peale, sest et vaadake, ühest küljest on ju tore esindada nii-öelda teist Eestit esindada, peksa saanud, aga kui sa teed seda kõrgilt, siis sa ei saa lõpptulemusena midagi, sa ei esinda oma valijaskonda ja sind lükatakse ikkagi kõrvale, tähendab eelkõige koostöö on see, mis võimaldab ka nende inimeste huve esindada. Minu arvates on see retsept on väga lihtne. Istuge maha, mehed, mõelge, mida te tahate. Kas eramida te tahate, kuidas säilitada erakond, kuidas viia ellu oma eesmärgid ja mis on Eesti riigile ja? Kui ma juba tean, mida ma ütleks mööbli peale Ühe inimese tuleviku suhtes, mida ta peaks tegema, seda, mida talle soovitati juba 95. aastal. No ei, ma olen rahvarinde vana tegijana käinud toetamas Edgar Savi rasketel hetkedel, aga kahjuks seda ka minu nõu kuulda pole võtnud. Jah, aga me ei korda seda soovitust enam siinkohal ma arvan, et ta on piisavalt tark, et ta selle otsuse ise ükskord langetab. Aitäh, Mai vöörmann Rein Veidemann, saatejuht Mart Ummelas. Vikerraadio sünnipäev jätkub, järgmisel laupäeval on siin juttu juhtimas Aarne Rannamäe teiste meestega. Kohtumiseni.