Head klassikaraadiosõbrad algab jutusaade suvila. Mina olen Miina Pärn ja minu vestluskaaslaseks on täna Urmas Tuuleveski Viljandimaa kultuurielu edendaja ja mõisakoolide programmi eestvedaja, kelle elu on tihedalt seotud tuisu mõisaga. Järvakandis keskkoolis käies asutas ta koos pinginaaber Riho Sibulaga vastukaaluks kooli kirjandusringile oma kirjandusringi täna toimuvat Urmas Tuuleveski initsiatiivil Viljandimaa ja Õisu kultuurisündmused, veinipäevad ja kontserdid. Ka sel suvel leiab 32. eesti mõisas aset külastusmängu unustatud mõisad mille raames avavad uksed nii restaureeritud mõisakoolid kui ka erakätes olevat mõisahäärberis. Järgneva tunni jooksul saate teada, kes on nende ettevõtmiste eestvedaja. Urmas Tuuleveski. Toome teieni lood Õisu inimestest ja sellest, kuidas on uisumõisaga seotud Eri Klas. Head kuulamist. Klassikaraadio on külla sõitnud suvisesse Viljandisse, et rääkida juttu Viljandimaaelu edendaja Urmas Tuuleveskiga. Me ei hakka praegu kohe alguses üldse rääkima mitte Viljandist, vaid hoopis Õisust ja Õisu mõisast, millega tihedalt seotud olete. Ma tean, et te olete pärit hoopis Raplamaalt. Aga kuidas te sattusite Õisu? Öise sattumine ei ole seotud ka kuidagi Raplamaaga. Õiso sattusin tänu enda emale ja isale, isa ja isa isa on olnud läbi aegade sepad ja tublid sepad ja ema elas Läänemaal koluvere lossi lähedal, Kullamaal ja sealtkandist jäid mulle meelde paekivid ema poole pealt ja, ja isa poole pealtsepatöö eest. Ma unistasin mingil ajal, et mul võiks olla Läänemaal sepikoda. Lambad ja kadakad ja meri ja ja sepikoda on tehtud paekivist. Teen seal vaikselt tööd ja mõtlen omaette, aga nii ei läinud. Ühel päeval leidsin, et oksjonil müüakse Õisu mõisa sepikoda ja läksin seda esimest korda. Vaata mulle väga meeldis. See on võib-olla Eesti kõige suurem mõisa sepikoda üleüldse. Tööruum 100 ruutmeetrit, elamisruum seal otsa, teine samapalju. Ja mõtlesin, et oma isa ja, ja vanaisa ja kõikide seppade auks võiks olla üks väike muuseum ja koht, kus inimesed saavad tulla ja sepatööd vaadata, vanade asjadega tutvuda. Ja nii need kokku läksidki, ostsingi oksjonil sepikoja ja olen seda arendanud. Kas te räägiksite pisut Õisu mõisa ajaloolisest taustast, see on ju väga-väga vana ja väärikas mõis. Ja kõige vanemad mõisa ja mõisamaja seal enam polegi, aga 18. sajandi keskpaigas hakkas Õisu mõisa uus ärkamine tänu sellele, et võib ütelda küll, et oli kaks Peetrit Suur Peeter ja väike Peeter Suur-Peetrit, me teame kõik Peeter Suur-Venemaa suur isevalitseja, väike Peeter oli Peterson Siivers. See oli saksa soost mees, kes jõudis läbi enda merearmastuse ja mitmete riikide laevalippude all seilamise Venemaale ja sai Peeter esimese mere laevastiku ülemjuhatajaks, admirali iks. Võib-olla Peetrile suurele Peetrile kõige lähemas eksmeheks, aga Peeter Esimese aeg otsa sai ja ja siis mõned aastad veel Peterson Siivers juhatas mereväge. Ja lõpuks tema vastu usaldus kadus ja ja vene mehed tahtsid ise hakata kõrgetel kohtadel olema ja, ja saadetigi admiral asumisele hiidolasse Soome karjalasse, kus ta lõpuks suri. Aga kui Venemaal valitsejaks sai Peeter Esimese tütar Jelizaveta Sis, Jelizaveta kutsus Peterson Siiversi lese ja, ja pojad enda juurde ja tegi neile tublid kingitused. Ja selle kingituse peamine osa oli suur maavaldus ja mõisakompleks Õisu kus ei olnud siis sel ajal küll midagi ilusat avastada, sest alles põhjasõda oli ju lõppenud ja ja maa oli räsitud nii sõjast kui haigustest ja ega ei olnud keegi leidnud aega hooneid hoida. Õisu mõisakompleks oli väga viletsas seisukorras ja seda tuli hakata üles ehitama. Ja alates sellest ajast peale kuni vabadussõjani ja kus mõisad riigistati, siis kuni selle ajani kuulus mõis Sieversite perele. Ja tegelikult oleme siiamaani, olen nendega natukene seotud vanahärra Johan von siiv res, kes elab Münchenis, on Siiversi suguvõsaklubi eestseisja ja olen tal külas mõned korrad. Käinud ja ta enda tervis ei luba enam siia hästi tulla, aga, aga ikka helistama ja kirjutama ja ja mõnikord ta saadab mõne pildi ja oligi käinud. Ühel sugulasel külas ja näinud seal Õisu mõisa sisevaadet, mis meie jaoks oli väga haruldane Niukest fotot meil endal polnudki, see oli need seina pealt ära noppinud, saadab Urmasele võistlused ja nii nad mulle jõudsidki. Ühistu loodi pärast Eesti vabariigi sündi piimanduskool. Ants Hein on kirjutanud, et Siiversi lahkusid Õisust mõisnik kena siis 1923. aastal, aga kool loodi juba 22. aastal. Kas tõesti siis oli üks mõisnikud ja piimanduskool eksisteerisid samas hoones. See ei ole üldse harukordne, et üsna tihti mõisnikud elasid veel kuskil nurgas sees ja ma tean, et Roosna-Alliku mõisas seal oli kool nii kõva direktoriga, et see lubanud mõisarahval endal peauksest käia, seal mõisaproua pidi läbi akna välja ronima, kui tahtis mõisamajast välja minna seal, et pidi, et võib-olla tahetigi mõisatele tagasi teha, et ma väga täpselt ei tea, mismoodi seal öises oli, see Õisu kool kasutas palju ruumi, kuulge, mis asusid natukene mõisa peamajast eemal ja kuni ehitati 1930. aastal valmis väga modernne, päris uus meiereihoone ja kool hakkas seda kasutama. Mul väga selgeid allikaid, et lugeda, kuidas piimandus koolsel mõisnike läbi sai, aga ma arvan, et küllap see hästi läks. Mis jälje nõukogude aeg jättis Õisu mõisale? Nõukogude aeg jättis nagu üleüldse meile ikka väga sügava jälje ja see, see jälge ei taha kuidagi kinni minna, et väga paljusid hooneid koolil ei olnud ju enam vaja. Kui mõisakompleksis oli umbes 30 erinevat hoonet, siis kool hakkas kasutama nendest ainult osasid ja, ja see, mis ära lagunes, jäigi, ja siis võeti järgmine hoone, nii et väga paljud hooned Õisu mõisakompleksis ka on väga kehvas seisukorras, mida tuleb nüüd kas hakata üles ehitama või, või jätta nad romantiliseks varemeteks. Ega õis on väga igava ajalooga, algul oli chieversid ja siis tuli piimanduskool ja 2007. aastal, siis lõpetas piimanduskool ära ja üks grupp väga tublisid Viljandimaa ettevõtjaid soovisid, et see hoonete kompleks ei laguneks, et seda hoitaks korras ja et see oleks külastajatele soovi korral avatud. Nemad siis ostsid selle kompleksi ära ja nüüd on nende aeg, et need kolm omanikku ongi olnud. Alates 18. sajandi keskpaigast. Ka teie kuulute nende tublid ettevõtjate hulka, kes selle mõisa omandasid, kui kergelt see otsus sündis, sest see oksjonile panek oli vist üsna äkiline uudis. Jah, no mina ei ole nii tubli ettevõtjaga, kuulun sinna hulka küll, et need on Viljandi suuremate ettevõtete omanikud ja juhid. Viljandi aken, uks, Viljandi metall, kes kõigepealt ette tulevad Viljandi Soojus ja mitmed teised veel kes selle raha kokku panid, see tuli tõesti täiesti ootamatult, väga kiiresti ja esimene kord saime mõne inimesega ainult kokku ja mõtlesin, et kas me saame midagi teha, et see mõisakompleks, mis pandi nelja erineva kinnistuna müüki, et kuse müüakse laiali, et siis tõenäoliselt see Viljandimaa uhkem ja võib-olla Liivimaa üldse üks vägevamaid mõisakompleksi hakkab lagunema ja saime kokku ja kutsusime veel ettevõtjaid, rääkisime enda mõtted ära ja väga kergesti tuldi kaasa ja siis tuli see oksjonipäev kätte. Selleni oli ainult aega vist nädal peale meie koosolekud siis kirjutasime tahvli peale kolm sõna, üks oli missioon, teine oli visioon ja kolmas oli emotsioon, et missiooniga, et ostame selle ära, siis järgmine käik on visioon, et siis hakkame alles mõtlema, mis sellega teha ja loodame, et mõne aja pärast tuleb ka hea emotsioon sellest, et mis me oleme siis teinud. Ja nüüd me oleme kusagil seal teise ja kolmanda etapi vahepealne. Kui oktsioni päev oli kätte jõudmas ja Õisu mõisa tänastel omanikel oli ka rahad ära makstud, et oksjonil osaleda, siis tuli välja selgitada, et kes oksjonile läheb. Ja ühel hetkel kõik vaatasid minule otsa, et mina, kõige väiksem osanik seal, ET mine oksjonil, et mind löödigi siis tanki anti õpetussõnad kaasa, et ükspuha, mis pakutakse, sina paku rohkem. Et ma isegi ei jätnud neid numbreid meelde, seal tõstsin kogu aeg silti ja siis, kui öeldi, et löödi haamrit ja öeldi, et nüüd on see kinnistu müüdud, et siis olin rahul ja õhtul saite kõik sõbrad siis kokku ja ja siis uuriti, et kuidas siis oksjon läks ja, ja mis hinnaga müüdi ja ei olnud, minul need hinnad meeldis, polnud minu raha. Ajalehe artikli algul ei avalikustatud kiu, kes selle ostis. Tegelikult oli, huvi oli väga suur, seal võib-olla oli kuus seitse pakkujat veel peale selle meie grupi ja mina ei tea, mis mõtetega nad tulid, aga seal oli ka see aeg, kus taheti ka seda väikest äri teha selle oktsioni endaga, et pakkuda rohkem ja siis loobuda ja loobuda mingisuguse raha eest, et jah, me võime loobuda, aga siis te peate meile kuidagi nii palju maksma, et meile tehti ka selline ettepanek, et kui vahepeal tehti väike puhkepaus ja siis olime rõdu peal ja arutasime ja, ja siis üks pakkuja kuskilt. Ma ei tea, kus koha pealt ta täpselt oli tulnud, aga seal ta osales, ütles, et vot nüüd on niimoodi, et me võime siit oksjonilt ära minna, kui meile sellise summa kaasa annate. Ja, ja siis mul oli seal kõrval jälle häid soovitajaid, kes, kellel niisugune kogemus oli ja siis nad arvasid, et nad võiksid juba ilma rahata ära minna. Et see nii lõpete, aga noh, selle ülepakkumisega läks tol hetkel hind ikka väga kõrgele. Otsus oli jah, et ostetakse ära ja milleks? Võibolla ajad ei ole nii head olnud, et sinna oleks väga palju raha sisse pannud, et et kõik need omanikud, kes seal annete kohe alguses esimesel koosolekul tehti selgeks, et kõik, mis sinna sisse pannakse, jääbki sinna sisse, et sealt ei ole tagasi midagi saada, et et see ongi missiooniprojekt ja ei ole keegi sealt midagi endale tagasi saanud. Aga on olnud hea võimalus iga aasta juurde panna. Põhiliselt ongi eravalduses olev asi, et ega seal väga suurt toetust kusagilt mujalt ei tule, et omanike enda poolt ikka. Aga nad on saanud seda emotsiooni tagasi, mis seal kolm kolmandat punkti, mis seal tahvlil oli ja ja meie väike ring vist sel aastal ka laieneb, et on paar tublit inimest, kes tahavad liituda ja, ja enda panuse panna. Juba seal Õisu mõisa sepikojas, mis oli teie oma juba enne seda, kui kogu see peahoone lugu üldse teie ellu tuli. Olete seal korraldanud näiteks eneseks olemise päeva kõikide mulkide au ja uhkus, aga te ise, kas teist on saanud mulk? Aga kuidas see on nii teie südameasjaks saanud läinud kogu see kultuuripärand, vaid ka see paikkond, need elanikud? Ja mulle väga meeldivad need inimesed seal, kes seal piirkonnas on ja, ja eriti meeldivad mulle minu kõige lähemad naabrid, keda ma seal ka tihti näen. Kes ongi seal Õisu mõisas oma paremad aastad ära kulutanud ja tööd teinud ja, ja aeg-ajalt käivad sepikoja hoovi peal juttu ajamas. Eriti hästi saan läbi naabrinaine lehtega ja lehte tegi mulle ükskord üllatus, et kui 50 aastat vanaks sain, siis lehte ja veel kaks tublit naist olid üles joonistanud mulgi mustreid, kindamustreid, nii Halliste kihelkonna kui paistvamad kinkisid mulle 50 paari kindaid, kus olid ka jutud juures ja üks muster ei olnud tavapärane, see oli tuuleveskimotiiviga ja sellele lehte ise välja mõelnud ja kirjutas väikese lipiku ka sinna juurde ja selle lipiku pealkirjas, et vill, millest need kindlad on tehtud, on lõigatud tema lammaste seljast, kes kavatsesid sepikoja taga rohtu söömas käia. See oli väga lahe lugu ja siin mõni aasta tagasi, kui Õisu mõisas Andres Lepik lavastas etenduse rööv ja kutsuti lehte seda vaatama ja anti talle tasuta pilet ja lehte ei olnud kunagi elus enne me teatris käinud. Ja ta oli muidugi väga õnnelik selle kutse üle ja siis, kui ta selle tüki oli ära vaadanud, siis kõik ootasid, et kui küsitakse, et lehtel kindlasti meeldib aga tema ausa otsekohese inimesena ütles ka, et talle ei meeldinud sugugi, et elus on niikuinii raske, eksin nüüd, tulen, teatris on veel hullem, enam ta siia teatrisse ei tule. Ja nii jäigi. Ei olegi käinud. Uisumõis osaleb ka külastusmängus unustatud mõisad, mis kutsub inimesi avastama paiku kus nad varem võib-olla ei ole käinud ja mõisakompleksi, mis ei ole nii tuntud. Teie olete unustatud mõisate külastusmängu idee autor mõtetest sündis. Jah, mina mõtlesin selle mängu välja ja ma arvan üks 13 aastat tagasi siis töötasin veel Viljandis, ma arvan, et see oli see aeg, kui ma olin veel asemaavanem ja minu Ta oli ka kultuurisündmuste korraldamine ja, ja turismi elavustamine käisid minu valdkonda ja, ja kutsusin aeg-ajalt inimesi kokku ja pakkusin neile mõtteid välja ja seda mõtet, keegi ei võtnud kinni, et midagi sellega edasi tegema hakkan, täitsa mõtlesin, teen ise ja kutsusin oma sõpru. Esimest korda oli mäng ainult Viljandimaa mõisatele ja need olid päris huvitavad. Mõnes ei olnud keegi kunagi käinud üks Viljandi enda mõis, Viljandi mõis, et ka täna ei pääse sinna sisse, aga siis oli just see aeg, kui sealt oli kapo välja läinud ja ja keldrites olid veel kartsereid näha ja kõik nihukest allituse kommunismi lõhna oli keldris tublisti ja siis taskulampidega tehti seal sees ekskursioone. Ma arvan, et meil oli seitse või kaheksa mõisa ja see mänguformaat on täpselt siiamaale alles olnud. Kui esimene aasta ära tegime, siis ma arvasin, et see niisugune ühekordne asi, et sai nalja, et aitab, aga, aga siis tulid mõisakoolid ja palusid, et ma nendele selle mängu üle viiksin ja üle-eestiliseks. Ja nii on läinud, et sel aastal on 32 mõisa ja nüüd uuesti oleme proovinud ka eramõisasid sinna sisse tuua, et päris mitu mõisa on esimest korda mängus ja ma usun, et külastajad leiavad nad üles. Ja neid külastuspäevi on sel suvel jäänud unustatud mõisate programmis järele veel viis. 16. ja seitsmeteistkümnes juuli, 30. ja 31. juuli ja 13. august. Milline on viimane mõis Eestis, mille teie olete avastanud või taasleidnud? Viimane, kus ma käisin, oli Tammistu ja mulle väga meeldis, mida nad seal teevad, et nad neid lapsi aitavad, kes iseendaga kõige paremini hakkama ei saa. Ja samas seda mõis oli ka tublisti korda tehtud, et kui mõned aastad tagasi esimest korda külastasin ja, ja kui nad mängu kaasasime, siis olid seal suured plaanid ja inimesed rääkisid plaanidest ja nüüd nad näitasid siis seda ette, mis nendest plaanidest saanud on. Ja ma arvan, et Tammistu mõis on küll üks tore koht, kuhu tasub minna või Puurmani, mis on saanud ka tublisti renoveeritud või siinsamas lähedal Kõpu mõis, Kõpu mõis see aasta veel Suure-Kõpu mõis mängus ei osale, et iga aasta on mõni mõis sööti jäänud, et siis saavad vaadata, mida teised teevad ja endale seda motivatsiooni alla koguda. Aga äkki te kirjeldaksite natukene, mis neil päevadel nendes mõisates toimub, sest see ei ole ju ainult nii, et uksed tehakse lahti, see on palju enamat. Ja on mõned kindlad asjad, mis peab olema. Bret tuleb meelde, et kui ma enda kooli sõidab, press käisin, siis minu klassijuhataja, kui tuli klassituppa, ütles alati, et kamm, õpilaspilet päevik, et need kolm asja tuli kohe laua peale panna ja näidata, et on olemas. Sellel mängul on ka mingid kindlad asjad, mis peavad olema ja üks igal täistunnil peab olema giidiga ekskursioon kus näidatakse nii kooli poolt kui seal veel olemas ja teine, et siis räägitakse mõisa ajalugu ja tehakse tiir, et igal täistunnil, kui inimene kuskile jõuab, teavet, nüüd temaga peab tegelema hakkama. Teine asi, mis seal kindlasti peab olema, on mõisakohvik. Ja selle kohviku juurde käib tavaliselt ka mõisakook, mille retsepti siis on seal saadaval. Siin mõni aasta tagasi, üks inimene kirjutas, et kas mõisamäng tuleb varsti, et tema oli käinud 10 Mõisa läbi 10 retsepti saanud ja igal nädalavahetusel tuleb pere kokku ja siis ta teeb ühe nendest retseptidest, et nüüd on retseptid läbi, et oleks vaja, et mäng uuesti hakkab käima. Saatsin talle mõned retseptid ja järgmisel aastal olid need mõisad läbi vaadanud. Kolmas asi, mis seal kindlasti alati peab olema, on üks jaotusmaterjal, mida saab siis inimene raskendada, kaasa võtta ja kodus meenutada, et mis mõisas ta käis ja teistele näidata, edasi rääkida. Ja siis on väiksemad lisad, mis igal pool ei pruugi olla. Meile kõlas hästi kella kolme kontsert. Me tahaks, et igal pool kell kolm, et inimesed võivad kohale, et sel ajal on ka mingi kontsert, aga, aga kõik mõisad ei suuda seda korraldada. Nii et see ei ole selline nõue, et igal juhul peaks toimuma, aga mõnikord on hea üllatus, inimesed lähevad ja kontsert on ja see on väga tänulikud olnud. Jälle üks väike lisa on ristsõna. See mõte on selline, et kui tähelepanelikult giidi juttu kuulatakse, siis pärast mõisakohvikus istudes ja, ja mõisakooki süüa, siis on võimalik perega see ristsõna ette võtta ja kõik need vastused on käinud korra sellest ekskursioonil käimisel läbi ja võimalik ära täita ja siis loositakse seal auhindasid välja külastajad, kes on käinud 10 mõisa läbi enda külastaja raamatusse kogunud vähemalt 10 templit. Siis nad saadavad selle viimase lehe mõisakoolide ühendusele, kes korraldab loosimise ja loosivõitjatele korraldatakse septembrikuu sees vastuvõtt, seal on kontserte, pakutakse süüa, peetakse kõnesid, tänatakse inimesi. Sel aastal on keskne mõis Vana-Võidu Viljandimaal, kus on ka väga tublit tööd tehtud ja ma arvan, et Vana-Võidu saab selle asteks suur külastaja number olevat. Seal leiti seinamaalingud, mis tulid vanade värvikihtide alt välja ja need on nii unikaalsed, et võldavad Suure-Kõpu avastustega. Väga uhke ja täpsemat infot leiab unustatud mõisate kohta veebilehelt unustatud mõisad. Punkt ee. Aga me jõudsime oma jutuga otsapidi ka mõisakoolideni. Sel aastal saab läbi üks suurejooneline Norra projekt, kus Euroopa Liidu rahade eest tehti korda ligi 14 Eesti mõisa ja aidati ka muul moel mõisakoolide edendamisele kaasa. Kui nüüd mõisakoolid uuesti siin taasiseseisvunud Eestis käima läksid ja neid uuesti avati, siis ma tean, et teie olite ka selle juures koolitasite välja inimesi. Pidasite loenguid, kui kerge oli tol ajal inimesi veenda selles, et mõisa interjöör on väärtuslikese, sobib koolitööks. See oligi nüüd üle 10 aasta tagasi, kui see mõisakoolides unustatud mõisamäng tuli, et see unustatud mõisa mänginud imbunud tuleb see põhjus meelde, et see põhjus oligi selles, et tol ajal täpselt ei mäleta, kas see haridusminister oli, aga igal juhul öeldi niimoodi, et mõisates ei saa kooli pidada, sest see mõisaruumijaotus ja ruumide suurus ja heli ja valgus ja et kõik see normidele ei vasta ja tuleks ehitada hoopis ilusad silikaadiste eterniidist koolimajad ja viia õpilased parimatesse tingimustesse. Aga muidugi koolijuhid ja vallajuhid ja, ja inimesed, lapsevanemad. Nad pidasid väga lugu nendest mõisakoolidest või koolidest mõisates ja vastukaaluks sellele haridusministeeriumist tulnud signaalile pühitsemine hõnguga tõestada. Ja nii läkski, et varsti oli haridusministeerium kannangu ümber räägitud ja nemad ka leidsid, et tõesti koolid võivad mõisates olla küll ja siis, kui tulid juba esimesed näited, mis said mõisamajad korda tehtud siis imestate hirmsasti, et tegelikult see ajalooline unikaalne keskkond, see aitab kaasa õpetuslikele ja kasvatuslikele taotlustele, et see nii peabki olema ja need, mis siis järjest läks, et ei olnud mingit raskust õpetajatele ja lapsevanematel koolijuhtidel vallajuhtidele rääkida, seda, et mõisas tasub kooli pidada. Pigem nad hakkasid arvutama, et kui kallis on ja et kas see välja tuleb ja kas väike vald seda suudab pidada, nagu aeg on näidanud, et igal pool ei olegi suutnud, et see oli põhiargument, aga veel kallim oleks olnud ehitada kõrvale üksteistmoodi kool, mis vastab nõuetele, aga, aga millel ei ole võib-olla suurt iseloomu juures ka selliseid näiteid kahjuks on ja siis kõrvalmõis jääb ja jäi üsna tihti tühjana seisma ja kohaga lagunema. Noh, Õisu on umbes samasugune lugu, et ega Õisu mõisa muidu mahajäetud ja ja erialasid mujale ei viidud, kui ühel hetkel see oli liiga kallis, seda mõisa pidada kooli otstarbel. Aga lähedal asub õnneks Olustvere, mis on väga eesrindlik. Ja Olustvere ja vana võidust meie erialad viidi Olustvere üle, aga samas nii Olustvere kui Vana-Võidu, mõlemad on tublid, väga head direktorid, juhivad koole ja koolid on väga hästi korda tehtud nendes vanades mõisakompleksides ja Õisu mõisted siiamaale, mõlema kooliga väga head koostööd ja, ja me oleme väga tänulikud, et need inimesed ei ole uisud maha jätnud. Ants Hein ütles mõisakoolide raskel perioodil, ütleme siis nii nende kohta, et et see suhtumine oli umbes selline, et vaadati, aga ei nähtud omati, aga ei võetud omaks. Kas võib öelda, et tänaseks on see siis muutunud kardinaalselt? Ja kindlasti nad tänaseks on ka ju see Nõukogude aeg tihti nende koolide seinte pealt maha kraabitud ja on tulnud välja see väärtuslikum osa, et täna ei ole kellelgi kannatus minna ühte mõisakooli, eks sinna minnakse hea meelega, kui veel, kes minna saavad. Üsna tihti. See murekoht on just see, et et nendest maapiirkondadest kolitud ja lihtsalt sinna suurde mõisakompleksi. See väike kool kaob ära ja läheb majanduslikult kalliks. Räägime juttu Urmas Tuuleveskiga. Tuleme jutujärjega tagasi. Õiso toimub väga palju kultuurisündmusi peamiselt teie eestvõttel. Ja üks väga oluline asi on näiteks Õisu veinipäevad. Ma tean, et te olete palju ringi reisinud Prantsusmaal ja sealsetes veinimõisates. Kas need on kuidagi olnud eeskujuks ka Õisule? Meil on väga suur erinevus, Õisus ei toodeta veini ja see ongi hea, et nüüd me oleme avatud teistele, meil on tõesti näid partnereid, eriti just Prantsusmaal, aga ka Hispaanias ja Itaalias ja Austrias, kes tulevad ka hea meelega siia ja oma veinidest räägivad, aga mitte ainult see veinipool on üks osa sellest, et võib-olla piirkonna identiteedist ja üleüldse ja minu jaoks on see oled alati ka hea võimalus inimestega tutvuda või nendega kokku saada, et kes veini teevad, need on milleski kindlad, on ju meistrid, nad on väga-väga tublid, nad on hästi pühendunud sinna ja see on hea jutuotsa ülesvõtmise koht, alati kata veinist peale ja siis jõuad ka muude asjade need peale nende veinimõisate külastan ka palju muuseume ja tegevuskeskusi või kus mingeid sündmusi korraldatakse ja proovin neid hea meelega siia võisu üle tuua või eeskujuks tuua. Rääkige, kuidas oli Õisuga seotud Eri Klas? Eri Klas oli Õisu mõisa paremaid sõpru väljaspool siit Viljandimaad meie mõisa juhataja Paavo lampinen, soome mees, kes täna on tegev Viljandimaa suurettevõttega Viljandi aken ja uks on üks selle omanikest sest tema on oli 40 aastat või isegi rohkem Eri Klasiga tuttav ja sõber. Ja tänu temale Eri Klas jõudis ka Õisu ja tal olid suured plaanid veel mõni aeg tagasi arutasimegi, et mida tema saaks panustada Õisu heaks ja ja milliseid kontserte siia tuua ja kuidas Õisu nime kuskil mujalgi suurt tähtedega kirjutada. Aga kahjuks läks teistmoodi, aga meil on õnneks päris mitmed head mälestused, mis kindlasti ei unune ja mis mis jäävad Õisu mõis, et kaks aastat tagasi oli Eri Klasi viimane avalik kui ülesastumine lauluga just Õisu mõisas. Ja seal oli just kontserdiaeg, kui eri oli ka kuulamas ja ja läks sellest kontserdist hoogu, tõusis püsti, ütles, et kas muusikud teeksid mõne loo ja tema laulaks. Ja nii tuligi, ma tean, et isegi sellest peaks olema üks väike videosalvestused. Ma loodan, et saan sinust üle eri, laulis seal teiste eest sama Paavo lampinen ja Eri Klas. Eelmisel aastal olid koos Hispaanias ja ja puhkasid seal käisid enda tervist turgutama ja siis Paavo tegi erile ilusa üllatuse, ühel päeval oli auto ees ja nad sõitsid villasse, kus habemeajaja, kelle nimi oli Figaro lõikas muusika helide saatel Eriglassil habet ja, ja ka sellest tehti jõuludeks pisike video ja see oli plaaniseerile. Aga räägime sellest, mis sel suvel Õisus aset leiab. Sel suvel minu jaoks võib-olla kõige suurema ootusega ootan seda, et kunstiakadeemia üliõpilased tulevad augud sti kuuses Ilkka Iiobi juhatamisel Õisu mõisasaali üle vaatama ja värvikihte pealt maha võtma ja loodan, et seal all on midagi põnevat ka, et mida pärast saame teistele inimestele näidata ja seda väärtust jagada. Muidugi meie suursündmus, 27. augustil on Õisu veinipäev sel aastal küll ta kujuneb väga tugevaks kontserdiks, et kuidagi asjad läksid kokku ja väga tublisid esinejaid said, et loodan, et see veinipool sinna võrdne kõrvale ja toidud sinna kõrvale saavad panna. Hästi. Jälgisid tagu siis reklaami ja kindlasti tuleb ka pileteid avalikus müüki Õisu mõisale. Facebooki keskkond, kus head inimesed meile soovitusi annavad, mälestusi meiega jagavad ja, ja siis selles keskkonnas on siis ka neid pileteid saadaval. Olav Ehala ja Lembit Saarsalu, no nemad on nimetanud ka, et nemad on Õisu bände. Siis kui veinifestival algab inimeste saabuvad kella kolme ajal siis Olav Ehala ja Lembit Saarsalu tervitavad külalisi mõisa trepil ja see on nii iga aasta olnud. Ja ma loodan, et täpselt nii jääbki, et me oleme kõik sellega nii väga harjunud ja, ja nad on väga toredad inimesed, head seltsilised ja, ja selline särav tervitused, see annab tervele päevale ja tooni ette. Ja väga tubli ansambel, kes nüüd meil on teist korda on Soomest tublid džässimehed, kes on olnud oma, aga muusikaga väga kuulsad võib-olla kaugemale piiridest kui Soome või Eesti. Aga neile lihtsalt meeldib võisus ja kuna nad käisid meie džässipäeval, siis peale seda ja nad tegid ettepaneku, et kui tuleb veinifestival, et siis ärgu neid unustata ja kindlasti sinna kavaste juurde panna ja ja nad tuletasid ennast uuesti meelde. Tegelikult oli juba kava üsna üsna koos ja, aga siis tuli veel Rolf Rosenblad sinna juurde ja tegi ainult paremaks veel paremaks. Kas te vahel ka imestada selle üle, millised kultuuri Heirased satuvad nii väiksesse kohta kusagil keset Eestit et on see ime või see ongi tavaline? Ma arvan, et mõnes mõttes nime küll, et ega sellel veinil ka vähetähtis koht nende asjade juures ei ole, et me oleme püüdnud ka, et see vein, mis sinna tuuakse, et see oleks ka oma looga ja selleks eriline, et see ei ole lihtsalt, et nüüd lähme joome natukene veini, vaid et sinna käib üks lugu juurde. Ja mul tuleb meelde just üks suurettevõtja Bauhaus, mis on niisugune maailma ettevõtte ja Nende Põhjamaade müügidirektor oli Viljandimaal käimas siin ühe ettevõttega ärisuhteid rääkimas ja siis õhtusöök oli Õisu mõisas, õigemini Õisu mõisa sepikojas ja seal pakkusime ühte veini siis, mis oli ka erakordselt toodud ja just sel hetkel, kui see suurettevõtja ütles, et talle meeldivad Hispaaniast Joha veinid ja, ja kirjeldas neid, siis võtsin lahti ühe pudeli, mis sealtsamast oli ja minu meelest, mis ongi üks Johha tipia ja valasin talle üle ja siis oma jutu sees kirjutas klaasi ja proovis seda veini, jutt jäi seisma ja ja tõusis püsti ja ütles oma kaaslastele seal, et see koht, kus on tema Euroopa kaardil valge laik, et ta saab siin sellist hispaania veiniate, mida ta ei ole ei Rootsis ja Saksamaal ega Taanis leidnud. Nii ongi, et ega paljude jaoks Õisu ja on ikka üsna niuke valge laik, et sinna kohale tulla ja sealt midagi leida. Aga need, kes on tulnud ja endale selle õiso leidnud, et me oleme nende üle väga õnnelikud ja ja arvame, et neid inimesi ikka on. Ega muidugi, kes tuleb Õisuja, arvab, et seal on nüüd tipprestauraatorid käinud ja selle mõisakompleksi üles vuntsinud, et seda sealt ei leia, et see pigem on Õisu mõis natukene nagu üks teater, et igaks sündmuseks valmistatakse lava uuesti ette ja luuakse see õhkkond, mida me tahame pakkuda. Üsna tihti küsitakse ka, et millal uisuvalmis saab, mõneti ta ongi valmis, et nii ongi, et iga moment ongi valmis ja kui midagi teeme, siis teeme lihtsalt edasi ja ja me ei taha vaevelda tunde käes, et no millal ta ükskord valmis saab, et nüüd peaks kogu aeg midagi tegema. Ehitamise kõrval peaks seda sündmust olema ja kui me saame neid sündmusi seal nii teha, et inimestele meeldib, et siis ongi valmis. Järgmise suure plaanina Õisu mõisakompleksis on võib-olla natukene tähelepanust kõrvale jäänud, aga aga ma arvan, et veel tähtsama rolliga ajaloos olnud, kui Õisu mõis ise on olnud meierei ja piimanduskool öises 1930. aastal valmis. Ma arvan, et üks võib-olla kogu Põhjamaades veel kaugemal kogu Euroopas unikaalne hoone, kus oli ühendatud nii tootmine, laboratooriumite õppeklassid kui ka meistrite ja õppejõudude elamised. Ja kui see 1930. aastal avati, siis igal aastal lõpetas võib-olla 20 juustumeistrid või nagu nimetati tol ajal juustupoissi selle kooli ja kui mõelda täna Eesti piimanduse peale üleüldse ei ole piimandus ka tegelevat ettevõtet, kellel ei ole Õisuga seost ja me tahame selle meierei renoveerida, teha korda ja avada külastajatele vaatamiseks ja eksponeerida, mitte võisteldes piimandusmuuseumiga tolleaegset tehnikat nii palju, aga me tahame nende inimeste elusid põnevalt lahti kirjutada ja seal eksponeerida, et see on ka väike trikike, et Nendel tublidel juustu poistel on ju nii palju sugulasi, kes oma õppinud meiereist isa või, või ka hilisemal ajal, kui tüdrukud tulid kooli õppima, siis oma ema seal aukohal näha ja, ja sellest lugusid tuuete. Me oleme juba saanudki, me oleme andnud üleskutse üle Eesti, et nende tublide piimanduskoolilõpetajate kohta saaksime pilte ja, ja huvitavaid lugusid, et neid seal eksponeerida ja, ja juba üht-teist on ka tulnud. Oleme küll väga tänulikud, kui meid üles leitakse ja neid lugusid meile edasi räägitakse. Aga kui meid kuulab praegu keegi, kellel on midagi rääkida, siis kuhu ta saaks pöörduda? Kõige lihtsam, et kui on noored inimesed, kes kasutavad Facebooki, siis Õisu mõisa on Facebookis ka mitu korda seda üleskutset teinud ja ja selle keskkonna kaudu on meile ka põnevaid pilte saadetud. Üks eriti huvitav pilt meie jaoks oli see, et leidsime vanadest fotodest 1920.-test aastatest ühe puukuuri pildi ja inimesed puukuuris puid lõhkumas ja raiumas ja saagimas. Väga tore pilt, aga see ei läinud kuidagi mõisaga kokku, et see oli asend, oli, oli valesti, et, et fototehniliselt ei saada seda kuidagi ka niimoodi keerata. Ja siis üks lõpetajatest saatis 50.-test aastatest üsna kehva kvaliteediga pildi, oli tehtud mõisa värava juurest ja seal peal oli näha, et samasugune mõisa tsaariaegne kuur, pitsilise mustriga puukuur, nagu meil tänapäeval alles on, täpselt samasugune oli ka teisel poolmõisa ja siis läks ka see vana pill paika asendaks õigeks ja peale nende piltide on tulnud ka huvitavaid lugusid ja et selles lugude süsteemis hakata midagi aru saama. Me oleme nüüd seda tööd alustanud ja püüdnud kõigepealt saada kõik lennud endale kirja igast lennust pildi ja siis jõuda iga inimeseni, kes jätkas enda tööd piimanduse alal aga ka hilisemast ajast Tänapäevase last ajast siia lähemale tulla. Meie teada meie andmetel kaubamärk Eesti juust on saanud alguse Õisu mõisas või see kunagi kurikuulus esimene eesti kapitalistide toode oli aa uu, see, mis oli toidulisand ja nõukogude ajal igal inimesel au oli nagu Tartu maraton või nahkpintsak aupudeli pidi ka kodus olema, et see tegi terveks, andis igavese elu. Urmas Arumäe vist oli see inimene, kes selle välja mõtles ja, ja kes sellega hakkas rikastuma. Lõpuks vist vangimajja pandi oma teadustöö eest. Ja vot see laboratoorium töötas ka Õisu mõisas just meiereimajas. Ja tänaseni on see meierei heas seisus, et see, see pilt on silmade ees ja kujutlusvõime juures, et missugune oli see meistrite eluruumid ja laboratooriumid, oad ja tootmine, et suur osa küll seadmeid ja sisustust on ära viidud. Aga tänu piimandusmuuseumi abil ja kindlasti me saame selle olukorra taastada ja pildujate luua. Siin oli nagu. Siin. Ja lõpetuseks siis üks lugu Õisu mõisa sepikojast. Mul oli töö sepikojas kaks tublit töömeest Porkka ja killa. Ja siis aeg-ajalt käis ka üks kolmas mees, kellest ma teadsin ainult hüüdnime ja see oli vene keeles. Vene keelt ma hästi ei oska, aga sõbrad on öelnud, et seda nime ei ole ilus ütelda. Ja hea sõber Porkka oli töödejuhataja ja ja mõnikord, kui ta tööd ei viitsinud teha, siis ma lasin ta lahti, aga, aga see oli viga, et kui sa Porkkala siin lahti, siis teised mehed ei teinud sedagi ennemend, põrka ei teinud ise midagi, panin teised tööle. Ja üks lugu tuleb meelde. Meil oli vaja seinu hakata lupjamise ja ma tahtsin seda teha traditsioonilisel viisil, nagu vanasti tehti, mul oli olemas ja lubjapasta, mis oli maa all seisnud ja sai nagu võid lõigata ja tegin lubjavee ja hakkasin seda segama. Mehed istusid kõrval ja, ja ootasid horkaja kylla ootused. Meil oli kokkulepe, et kui kui ma ei suuda mingil põhjusel neile tööd anda, siis annan mõlemile pudeli õlut ja natuke raha ja see päev on läbi, tulevad järgmisel päeval tagasi ja nii nad mitte kõige virgemad mehed siis kogu aeg otsisid põhjust, et kuidas töö seisma seisid ja pintslid olid peos ja kohe valmis värvima. Õieti nad ei olnud väga valmis värvima, ootasid, et see ei juhtuks. Mina segan ja sporkaga siis ühel hetkel, et kuule linnamees, et kas sa soola panid sisse ja vaat siis oligi mul küsimus käes, et äkki tulebki soola panna ja jätsingi töö katki, saatsin need mehed minema ja helistasin siis isale, et mul ei olnud kuskilt nõu küsida. Isamehed küsivad, et kas mu soola ikka lubjavärvi sisse panin ja, ja isa siis tark mees ütles, et jaa ikka soola tuleb panna, et vanasti lapsed piss sindki sinna sisse, et siis jäi värv paremini seina peale ja ei määrinud nii palju soola ikka. Pane järgmisel päeval uuesti, mina segan värvija, meresool oli kaasas, kallasin suure kaarega seda soola sinna sisse ja siis Porkka proovis veel, et kuule linnamees, et kas sa loorberilehti ka panime, aga selle uhaga enam mind ei püüdnud, et see ei läinud mitte. Või siis teine lugu oli kaevu tegemine, mina linnast tulin labidat kaasas ja burka ja kylla juba ootasid. Sepikoja sein oli päikesest juba hommikupäikesest soojaks läinud ja ja istusid seal, tõmbasid suitsu ja vaatasid, kuidas siis mina labidatega tulin, et no mis seal linnamees tahab sinna, täna hakkame kaevu tegema, siis noogul kaevu siis kaevu, et kuhu sa kaevu tahad. Näitasin neile siis ühe koha ära. Ka, muigas ja vaatas kyllale otseselt sinna linnamäe kaevu sinna saada, noh asi selge, et see oli vale koht. Vaatasin järgmise kohad, äkki teeks siia, et siit saab toru, Win keldrisse ja panen pumba sinna. Sporca jälle pidas pikka pausi, jõudsime linna tark mees, et nad sealt saab toru viia keldrisse, et see on kusjuures kõige tähtsam asi jälle selgelt kehva mõtte. Küsisin, kõle Porkka, kuhu sina kaevudeks? Paus venis veel pikemaks, lasti mul natuke oodata ja siis Porkka ütles, et kuule, linnamees, meie teeks kaevu sinna, kus vesi on. Ja siis nad tõidki traadid ja, ja käisid seal sepikoja taga tund aega ringi ja siis lõpuks ütles, et vot siin on veesoonte koht ja, ja nii oligi. Seal on ainult kaks raket sees, tugevas liivakivis pandud ei ole v muret olnud. Vesi on kogu aeg olemas. Et kõigile õpetuseks ikka kaev, tehke sinna. Helistati mulle Tallinnast ja ilusa häälega naine tänas mind väga, küsisin, mille ees eilse sepikoja külastuse eest ma ei teadnud midagi sellest ja kohe hakkas mõte peas valesid teid pidi käima omalgi, sinna, võib-olla täpsustatud, mis seal sepikojas oli. No ei, teil oli giid, oli seal kohal ja kutsus meid sisse ja piletiraha võttis ainult igavest ühe euri ja ja kui ära läksime, siis kinkis veel Ants heinaraamatu Viljandimaa mõisad. Noh, asi selge, et Portugali külalisi vastu võtnud ja selle peo korraldanud. Tubli mees, et kahjuks mõni aasta tagasi Porkka suri, aga lood temast lähevad edasi? Noh, muidugi, kui Borkat enam ei olnud, et ei olnud mul teisi mõtet hoida, sest nad ei teinud ilmi burkata mitte midagi, ja kui Porkka maeti, siis mina ei olnud küll kahjuks kohal ja kui ma tulin tagasi oma reisi pealt, siis tulid külamehed ja küsisid, et noh, et kas paar õlut annaks meile need Porkkaga surnd ja tahaks haua peale minna ja mõtlesin, hea küll, et muidugi võtke siis minge istuge Porkka haua peal ja patsatage plaati minu poolt ka. No läksid ära ja, ja aasta möödas, ma olin juba need mehed ära unustanud ja ja ükskord tulevad minust mööda, jalutavad järve poole ja hõikavad kõva häälega tere ja, ja tere vastu läheb natuke aega, tuleb tagasi hõikalt ära ja mina jälle tere vastu ja ei lähe kaua, kui juba kolmas kord lähevad mööda ja ikka tervitavadel lehvitavad ja siis juba tuleb neljas korda ja siis üks sõpradest ütles kõva häälega, nii et mina pidin kuulma ja Porkka surmast ka täpselt aasta möödas ja asi oli selge, kuidas kutsusid sepikotta sisse ja kostitasin natuke. Üks vana lugu on ka, väga kihvt lugu, oli, käis sepikojas aastad paar tagasi üks elatunud mees, kes oma poisikesepõlves oli sepikojas elanud ja rääkis loo 40.-test aastatest. Siis oli olnud üks ooberst elanud sõja ajal Õisu mõisa valitsejamajas ja temal seal väike meeskond, systentsikud, kes sealjuures oli jaa, ooberstiks teda kutsuti, et tema oli seal olnud piirkonnas ka ülevaate ja igavene pikk mees oli olnud valge hobusega ringi sõitnud ja valge, uhke kuu polnud kogu aeg peal ja kui ta kuskile tulijad, siis kõik olid väga hirmul, et paha mees oli olnud. Ja juhtunud kord, et läheduses tulnud noormees sõja ajal koju puhkusele olnud lendur ja ooberst läinud siis sinna majja, et miks te ei ole mõisa või sinna tema kontorisse liha saatnud, et teil tuli poeg koju, et kindlasti veristasite sea ja nüüd meie osa oleks tulnud ära saata ja perenaine siis öelnud, et teieta oleme siin midagi veristanud ja ooberst kuri. Nüüd ma uurin teie maja läbi ja otsin üles, et see peab nii olema. Ei, ta leidnud midagi, aga siis läinud sahvrisse ja nägijat kuskil üleval riiuli peal, kuhu ta õieti ulatage, et on veel mingeid kausse võtnud kausi äärest kinni hakanud, seda enda poole tirima ja ühel hetkel siis sahmatanud kausitäisverd talle selle valge kuue peale olnud hirmus kurjaga avastanud siis ka, et see siga oli ikka majas veristatud ja ja saanud nii kurjaks, et saatis poisi rindele kohe järgmisel päeval tagasi. Ja mõni päev hiljem juhtunud selline lugu, et üks sõjaväelennuk lennanud kõigepealt piki kivideed mõisa poolt järve juurde alla keeranud järve peal ringi ja siis tulnud uuesti ülesse ja ja pannud selle valitsejamaja peale pommi, kus ooberst sees hoovristil olnudki lõpp käes. Ja võib-olla et see seos on ikka selle poisiga, kelle ema veristas talle puhkuseks sea. Niimoodi arvatakse. Tänasest suvilas vestlesime Urmas Tuuleriskiga. Rääkisime Õisu sepikojast ja mõisast, selle paiga põliselanikest ning ka sellest, kuidas on sinna tee leidnud paljud Eesti ja maailma tippmuusikud. Õisu haruldane mõisasüda ja veel 31 Eestimaa mõisa on kõigile avatud unustatud mõisate külastusmängu raames viiel päeval 16. ja seitsmeteistkümnendal juulil, 30. ja 31. juulil ning 13. augustil. Selline sai tänane suvila. Mina olen Miina Pärn, tänan teid kuulamast. Ja mis siis muud, kui minge mõisa.