Tere kaunist päeva head klassikaraadio kuulajad, mina lähen Johanna Mängel ja tervitan teid kõiki sellel kaunil suvepäeval. Täna on suvila saatekülaline helilooja Maria Kõrvits, kes võitis maikuus Euroopa kultuuripealinnas protsialis peetud maailma tähtsamaid nüüdismuusika foorumil rahvusvahelisel heliloojate Rostrumil esikoha noorte kategoorias oma orkestriteosega, langedes ülespoole taeva kaariasse kaussi. Võit tõi noorele heliloojale rohke ja seni harjumatu tähelepanu kõrval ka uue tellimus teose mille pani välja rahvusvaheline muusikanõukogu koostöös Rootsi raadioga. Täna meenutamegi Maria seni ühe tähtsaima teose kirjutamise aega ning selle esiettekannet festivalil Eesti muusika päevad. Räägime, kui oluline roll on marjaloomingus loodusel ja selles toimuvatel protsessidel ning millised on need paigad, kus ta heliloojana inspiratsiooni käib otsimas. Aga enne jutustamist kuuleme loomulikult ka kõnelust võiduteost langedes ülespoole taeva kaariasse kaussi, kõlab Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja dirigent Anu Tali esituses. Tere, Maria, tere. Palju õnne, selle helilooja on alati keegi see, kelle jaoks looming on väga isiklik asi. Kas võiduteos on ka kuidagi isiklik, on sellega seotud mingi lugu, mida me veel ei tea? Kõiki looming ju on isiklik selles mõttes, et see tuleb läbi helilooja. See teebki selle juba isiklikuks. Mingit senikuulmata lugu me siis ei kuule praegu praegu. Räägi sellest päevast, kui sa Rostrumi tulemusi kuulsid, seal oli vist üsna tihe päev. Et ma töötan Tallinna muusikakoolis solfedžoõpetajana ja tollel päeval ma just võtsin vastu neljanda klassi solfedžo eksamit täiesti teadmatuses ja kui ma olin peaaegu koju jõudnud, siis minu hea sõbranna Evelin Sepper saatis mulle sõnumi, et kas ma ikka kargan rõõmust lakke, mille peale mul jalad ja käed hakkasid värisema. Ja siis ma sain vist aru, millega ma hakkama saan. Puhul on väga teistmoodi see, et sa ise heliloojana ei saa olla sealjuures kui teised delegaadid sinu teost kuulavad ja võib-olla võin üritada sulle kirjeldada, kuidas see kõik toimub, aga võib-olla ikkagi päris hästi ei saa aru. Kas sa kunagi mõtled ka selle peale, kuidas keegi sinu teost kuulab või millises situatsioonis. Nojah, seda ei saa vist kontrollida, et et sellega peab leppima, et nende teosed hakkavad elama mingit oma elu ja ja igale ühele tundub siis nagu enda seisukohast vastavalt või noh, et inimesi, kuulajaid on erinevaid. Aga millised sinu päevad pärast Rostrumi võidu väljakuulutamist on olnud, oled sa pälvinud selliseid toredaid tähelepanuga? Jah, olen pälvinud küll rohkem tähelepanu, millega ma harjunud olen, muidu, aga eks natuke raputas küll, et natuke on segane olukord mul endal sees ja võib-olla ka ümberringi. Et sa ei tea päris hästi, mis nüüd juhtuma hakkab, mis nüüd juhtuma hakkab ja siis et jah, sellised igasugused tavapärasest erinevad olukorrad võivad mind nagu tasakaalust natuke välja viia. Et praegu on selline tasakaaluta tunne. Kuidas sinu õpetajad, sinu sõbrad, teised heliloojad on sinu poole pöördunud, mida nad on öelnud? Et kõik on väga rõõmsad olnud ja mulle ikkagi õnne soovinud. Ja ma nägin Facebookis, keegi kirjutas selle. Justkui näed, et ma ju ütlesin, et see on hea teos. Et kas sa ei uskunud sellesse, et head. Seda on nii raske enda seisukohalt rääkida, sest et et selliste asjade puhul, et see ikkagi natuke ka juhus, et mingi selline asi juhtub. Ja võib-olla tõesti mul oli vaja mingit kinnitas et need enesekahtlused said natuke nagu leevendatud mõneks ajaks. Kas seal pigem kriitiline oma muusika suhtes? Võib küll nii öelda, et aga see, ma arvan, et teatud määral see kriitika on vajalik, sest et see annab midagi. See annab selle, et on, mille poole püüelda mingi ideaali poole, mis ei pruugi kunagi kätte jõuda, aga vähemalt see on nagu silmapiiril. Muidu, kui enda arvates kirjutaks ju ideaalse teose oleks lõpuni rahul, siis ei olekski mõtet enam edasi kirjutada. Mis need maalid sinu jaoks on, kas need on seotud mingi koosseisuga mingite tehniliste aspektidega või? Kindlasti üks aspekt on käsitööoskus aga pigem on need seotud nagu sellise mingi sisemise mina aga et kas ma leian seal rahu? See tuleb siis läbi loomingu küpsem isegi? Ideaalis jah. Aga nüüd siit edasi pärast Rostrumi võitu vaatab sind väga põnev töö rahvusvahelise muusikanõukogu ja Rootsi raadioga ja see tähendab seda, et sulle esitatakse tellimusteos ühele Rootsi nüüdisansamblile Neo. Mis tellimust nüüd tähendab, kas sa oled juba hakanud mingisuguseid mõtteid koguma ja idaneb sinu peas juba midagi? Ma ei ole veel jõudnud mõtteid koguda, selleks ma pean natuke rahunema ja natuke maha istuma, mediteerida sellel teemal. Aga see saab olema kindlasti väga põnev ja rikastav kogemus. Et ma ootan igatahes põnevusega. See võiduteos oli ka tegelikult tellimuste Eesti muusika päevade festivalilt. Kas sa mäletad täpselt, kuidas see käis, mis hetkel see algas ja mis hetkel sa selle teosega nii-öelda esimest korda maha istusid? See oli tõesti tellimus Eesti muusikapäevadelt, kes pöördus minu poole eelmise aasta kevadel küsimusega, et kas ma olen nõus ja valmis kirjutama teoseersale. Ja siis möödusid mõned kuud, kus ma üldse ei mõelnud selle peale, aga siis sügisel ma tundsin vajadust, et nüüd võiks nagu esimesed nadid kirja panna. Ja see tööprotsess nägi siis välja nii et et kuskil oktoobris ma sain siis esimest korda maha istuda, et panna mingid esimesed materjalid kirja ja see, mis me alguses kirja sain, oligi ühehäälne, selline liin mille ma võtsin selleks aluseks. Kuigi lõpuks ma peaaegu ei kasutanudki seda, mis seal kirjas oli. Aga see oli vajalik läbi kirjutada, et ma jõuaksin nagu selle materjali, mis seal orkestriteoses kõlab. Siis ma jälle paar kuud ei jõudnud vist midagi teha. Osalt ka sellepärast, et mul ei olnud sellist sobivat tööruumi, kus ma saaks keskenduda ja tööd teha ja siis ma taipasin pöörduda Madli-Liis Partsi poole, kes on Eesti muusika päevade produtsent ja tema töötab ka heliloojate liidus. Ma küsisin tema käest, et kas heliloojate liidus on mõnda ruumi, kus oleks võimalik mul nii-öelda kirjutada ja tuligi välja, et seal me koosolekuruum on igapäevaselt vaba, nii ma viisingi oma klaviatuuri hinna ja jaanuaris ja väljusin sealt märtsi alguses. Kas niimoodi suletud ruumis kirjutada on lihtsam, et seal ei tekigi neid muid võimalusi kuhugi ümbritsevasse sulanduda. Jah, minu jaoks on see väga oluline, et oleks. Oleks see ruum, kus ei ole peale klaveri ja võib-olla noodipaberi vi mitte midagi muud, kuigi ma kasutan arvutit ikkagi sisse trükkimiseks, mis on ka ja tähelepanutõmbaja. Aga jääd, tööruum on väga oluline, et saaks kasvõi terve päeva istuda ühes kohas ja oodata seda, et see tehas valmiks. Ja siis jõudis kätte teose esiettekanne Eesti muusika päevade festivalil sellukil festivalil kontsert, aga mul on tunne ka paljudele teistele, kindlasti tundus, et see oli kõige kaalukam kontsert või selline grandioosne finaal. Ja selle nädala jooksul sa said päris mitmes proovis ka kohal käia, mis tunne sul siis oli esimestest? Proovides eks see oli selline ebatavaline tunne. Ma osalesin kõikides proovides kahjuks küll me jõudnud dirigent Anu Taliga enne kohtuda, kui oligi esimeses proovis esmaspäeva hommikul kell 10, kui kui me vahetasime paar sõna ja siis hakkas see tööprotsess pilte ja ma olen temale väga tänulik, sest ta oskas väga hästi seda koos hoida. Kõike. Kuidas tunneb helilooja entsis teose esiettekande hetkel nende 10 11 minuti jooksul? See on vist kõige hullem olukord üldse, millest saab olla, kuigi paljud ei saa sellest aru, et, et aga sinu töö on ju tehtud ja sul ei ole enam vaja midagi muretseda siin. Aga mingil põhjusel on see hästi ebamugav olukord. Et mina, kes ma olen natuke selline ärevam inimene ka siis et ma proovin kuidagi üle elada. Need momendid Mis sulle rahu pakub, siis, kui neid asju nii palju, mis ärevust tekitavat, siis kas midagi ka sellist, mis tasakaalustab sind tõesti nagu rahulikule paneb tundma? No ma proovin igapäevaselt leida nagu võimalusi, aga üksiolek on üks selline mediteerimine või nagu mõtete korrastamine, jalutamine. Sellised asjad ja helilooming on väga üksiktegevus, on küll. Selle teose Annotatsioonis oled sa väga kaunid tegelikult rääkinud sellest, mis sa selle teose hetkel mõtlesid. Aga mis protsessid need täpselt on, mis selles teoses. Kuna selle aasta Eesti muusika päevade teema oli roheline heli siis tuli enda jaoks lahti mõtestada, et mida see roheline heli minu jaoks tähendab. Ja kuidagi väga sobivalt läksid mingid asjad, mis ma pidin enda jaoks nagu ära mõtestama ja see roheline heli minu jaoks kokku. Et minu jaoks see roheline heli tähendabki mingit fooni, mis tekib siis mingitest lagunemisest ja idanemistest. Ja sama ma proovisin ka panna siis oma teosesse kirja. Et kas mingi kõdunemine ja siis sellest kodust saavad võrsed uued võrsed. Sõnal. Kõdunemine ühtegi kuidagi ilus tähendus ja teised ka natukene. Midagi inetut võib see olla, ma kujutan ette. Kui ma kuulan sinu teost, siis tundub mulle pigem helge ja lootustandev ja ilus. Ja tuleb välja, et kui ei oleks seda kõdu, siis ei saaks ka uued võrsed kasvada, et võib-olla see ongi see, mida ma olin seal silmas pidanud. Aga, ja et saaks toimuda selline kasvamine, peab midagi võib-olla eest ära kaduma. Me kuuleme nüüd aga pisut muusikat. Ettekandele tuleb Marie kõrvitsakeelpillikvartetile kirjutatud teos, lainetab taevas. Esitajateksin keelpillikvartett koosseisus Kadri Sepalaan ja anna Samson oma riiulitel Eva-Maria Sumera Biolan ja Lauri Sõõru tšello. Kontsertsalvestus on tehtud 2014. aasta aprillikuus festivalil Eesti muusika päevad. Kuulasime Marie kõrvitsakvartetti teost lainetab taevas. Helilooja on täna klassikaraadio suvesaates külas. Loodus on sinu loomingus tähtsal kohal. Kõige tähtsama. Mis on need asjad looduses, mis sind inspireerivad, kas loodus on musikaalne? Looduses on sellised protsessid, mida sa väga hästi ära kasutada, üks helilooja. Ja samas kui sa küsisid, et kas loodus on musikaalne, siis mulle tundub, et näiteks kui kuulata metsas helisid, siis mõnes mõttes saaks sealt võtta nagu eeskuju, et loodushelide, see ei ole midagi puudu või üle ja ideaalne teos võiks ka olla selline, et seal on kõik õigel kohal, et seal ei ole nagu vajaka ega ei ole ka liiga ülevoolav. Aga kas seda looduses kuuldut on siis lihtne noodipaberile panna? Ma arvan, et et see ei ole nii otsene, et kui ma kuulen linnulaulu, et siis ma panen selle linnulauluga sinna teosesse. Et see linnulaul võib ka tähendada midagi muud. Et need on nagu mingid ülekantud asjad. Kas sul on endal mõni selline paik, kus armastad käia mõni reaalne koht, kus sa käid? Muusikaks mõtteid koguda. Sellist ühte kindlat kohta ei ole, kuigi minu maakodu, mis asub Karepal, kus on minu perekond huvitanud juba aastakümneid on üks oluline paik kus saab mere ääres käia ja kus sa metsas jalutada ja ilma selleta ei saa. Võib-olla minu vanaisa, kes oli ka helilooja, kirjutas kunagi Karepa valsi kus on sõnad, et kus on männid kõige kõrgemad ikka Karepal. Et seal männid, seal on meri. Kas sul on mingisugune traditsioon, et kui sa sinna lähed, et siis sa pead tegema ma tea ringi sealt maja juurest mere äärde ja metsa ja tagasi. Selliseid traditsioone ei ole, ma teen pigem, kuidas ma parajasti tunnen, aga mõnikord on küll hea seada sammud siis mere poole ja üks väike tiir teha. Sinu. Varasemate teoste pealkirju sirvides, sest mul on tunne, et taevas ja sellised mõned temaatilised pealkirjad nagu korduvad kõigepealt teostele on lihtne pealkirja. Teostele ei ole mul enda sõnades lihtne panna pealkirju, sellepärast ma otsingi tavaliselt mõne luuletaja abi. Et ma nagu ka see viimane teos, selle pealkirja ma mõtlesin ühest Rumii tekstist? Jah, et ma arvan, et selleks on väga head abilised, luuletajad, kirjanikud, kelle sõnu saab kasutada. Kas see tähendab, et pealkiri tuleb teosele pärast selle valmimist? Tavaliselt selle ajal, et kui mul on enam-vähem endal mingi aimdus, mis, mis võiks olla, siis ma hakkan otsima mingit teksti, millega mul tekiks mingi äratundmine. Ja nii see toimib minu jaoks vähemalt kuidas need otsingud käivad, kes su öökapil on kuhjades, raamatuid ja luuleäravõtteid? Kuhjades ei ole, aga ma olen, käin küll raamatukogudes sirvimas või siis laenult on endale koju. Aga kui natukene veel nendest varasematest teostest rääkida, siis imelik on nagu küsida, et mis sinu enda jaoks on olnud olulised, aga, aga võib-olla, millega on seotud veel selliseid erilisi lugusid? No võib-olla praeguse seisuga mulle tundubki kõige olulisem see orkestriteos. Sest see on kõige värskem ja võib-olla ka kõige isiklikum. Aga varasematest teostest ma olen natuke juba eemaldunud, et see on jah, paratamatu vist, et et mingid asjad muutuvad kaugemaks. Mida aeg edasi läheb? Aga olete sedasorti heliloojaga, kes tahaks nagu vana juurde tagasi tulla ja siis seda ümber hakata tegema või, või nagu mõtlete selle peale, et oh, oleks pidanud selle takti hoopis nii tegema. Seda on kogu aeg. Ma ise tunnen seda, et kui ma näiteks vaatan mingeid asju, mida ma olen paar aastat tagasi teinud või kirjutanud, siis kui ma nüüd selle ette võtaks, siis sellest tulekski täiesti uus teos. Aga et sellist. Ma näen, et ei ole võib-olla põhjust hakata sörkima seal. Et nüüd on, mis nad on ja siis nad jäävadki nii et seal toimub areng. Kui ma nüüd uuesti või praegu kirjutan Aga ma tahaks natukene tulla sinu helilooja tee alguse juurde, ehk siis sinu õpingute juurde. Minu esimene õpetaja oli Alo Põldmäe, kes andis loomingu tunde Tallinna muusikakeskkoolis kellelt ma sain sellised esimesed käsitööoskused, mingid asjad, mida ta on öelnud, kõlavad siiamaani kuklas. Üks asi, mida ma selgelt mäletan, kuigi minu mälu võib ka petta mind. Et ta ütles, et iga liin peab kuskile välja viima. Et seda ma olen meeles hoidnud siis edasi viisid minu õpingud mind muusikaakadeemiasse kus oli minu õpetajateks Helena Tulve ja Tõnu Kõrvits. Nemad on olnud väga suureks eeskujuks. Näiteks Helena Tulve tunnid olidki võib-olla sellised rääkimispõhised, et isegi kui mul ei olnud tundi midagi viia, siis vestlesime Tõnu juurest, ma olen abi saanud siis, kui mul on vaja olnud midagi näidata. Et siis ma võtan temaga ühendust ja, ja ta oskab anda selliseid soovitusi. Näiteks ka selle orkestriteosega alguses, kui mul ei olnudki midagi, siis ma käisin temaga vestlemise pärast, seda ma isegi sain midagigi. Tõnuga seob teid selline perekondlik suhe ja Marie, terve sinu pere, nii musikaalne. Kas te räägite omavahel? Muusikast ei räägi, aga, aga jah, see on üks huvitav asi, mida ma ei olegi ise välja veel mõelnud, et miks see on nii, et meie perekonnas on kõik kas rohkem või vähem muusikaga seotud. Aga võib-olla see ei olegi meie asi seda välja mõelda, et et endale tundub see kuidagi loomulik ja selles keskkonnas kasvada. Et ei ole mingit teist võimalust. See tähendab, et sa oled alati tahtnud heliloojaks saada, mitte seda, et eks neid kahtlusi on ka selles valikus olnud. Aga et kuidagi see muusika on alati saatnud kas siis mingi pillimänguna või siis õpingutes või. Kuuleme järgmiseks tänase saatekülalise Marie kõrvitsa muusikat. Ettekandele tuleb kolmas osa teosest olla ärkvel ja tasaesitajaks, siin kamber, naiskoor, sireen, dirigent, tan Tiiu Sinipalu. Kontsert on üles võetud 2015. aasta märtsikuus Rotermanni soolalaos. Tallinn Music Weeki ja festivali klaaspärlimäng kontserdil. Kuidas sul omaenda muusika kuulamisega on? Natuke rääkisime sellest kontserdisituatsioonist, sellest viimase teose esiettekandest, kui sa olid natuke pabinas, aga muidu üldiselt, kuidas sul seal enda muusika kuulamisega on su täitsa rahulikuks jääda ja nautida? Ma püüan, aga seal tekivad ikkagi endal mingid mõtted juba, et kuidas saaks paremini teha ja mida saaks edasi teha ja aga ma ei tea, kas see on vajalik enda muusikat kuulata, kui ma praegu mõtlen, et selle kirjutamise käigus toimuvad ju enda sees mingid protsessid ja kui need ütleme kui seal miski nagu ära öeldud, siis võib-olla ei ole vaja seda hiljem enam nämmutada. Nojah, et see helilooja isiklik aeg oma teosega on justkui sellega lõppenud, kui teos on esiettekandele ära olnud teose kuhugi ära haihtunud ja võib-olla kuulajate meelteni jõudnud. Aga pärast seda natukene nagu tühjus, et kas sul on kurb ka, kui selline asi juhtub? Seda võib võtta nii, et kui ütleme see kogemus näiteks, mis kuule, sellel kuulamismomendil saab nagu kõlab tema sees veel, et siis on minu töö tehtud. Et ma arvan, et see ei ole kurb või ei tohiks kurvastada sellepärast. Kuidas sa sooviksid, et inimesed sinu teoseid kuulevad? Ma lihtsalt mõtlen ühe asja peale, mis mu ema mulle öelnud, et talle tundub, et minu muusikat kuulama üksinda olles kuskil et võib-olla see kontserdisaal ei olegi see ideaalne keskkond. Aga samas see on tema nägemus, aga ma ise ei peaks mingeid piiranguid siin praegu. Aga see ausus on küll üks oluline asi selle puhul, et ma püüan enda vastu võimalikult aus olla, siis ma loodan. Et see, kes seda kuuleb, saab sellest aru, et seal ei tohiks olla midagi võltsi või midagi teeseldud. Vähemalt nii ma mõtlen praegu. Kas sul praegu ka hetkel midagi kirjutamisel on? Hetkel midagi suuremat ei ole, on mingid väiksemad asjad, mis on seoses selle orkestriteose kirjutamisega jäänud nagu unarusse. Praegu ma peangi mingid asjad ära lõpetama, näiteks praegu ma kirjutan teost, mis on politsei ja piirivalveorkestrile ja see tuleb ettekandele Eesti vabariigi 100. sünniaastapäeval. Jaa, seal on laulja, kelleks on mari kalkun ja mari, kalkun on ise ka sõnad kirjutanud ja see on üks asi, mida ma ei ole varem teinud laulukirjutajale kirjutada iselaul. Et see mul veel tegemisel. Aga muidu vokaalmuusika on selle ju väga omane, sa tunned lauljaid, tunnen küll. Et ma olen küll kirjutanud kooriteoseid. No praegu on näiteks see, et et minu lähenemine koorimuusikale ja instrumentaalmuusikale on natuke erinevad. Et need kooriteosed, mis ma olen kirjutanud, need on olnud pigem amatöörkooridele, seal tuleb siis arvestada mõningate asjadega. Ja on nüüd ma võib-olla tahakski kuidagi seda instrumentaalmuusika lähenemist ja koorimuusika lähenemist kuidagi omavahel ühendada või ühtlustada, et sellega ma pean veel tegelema. Aga lõpetuseks, kuna meil on ikkagi suvesaade, mis plaanid sul suveks on, milline sinu suvi saab olema? Praegu väga palju plaane ei olegi, ma pigem elan päev korraga, et ma ei suuda mõelda niipalju, et aga kindlasti ma lähen maale. Ja ootab ilusat ilma ja lähed supled meres tõenäoliselt jää tantsule midagi soovida. Lõpetuseks. Ma ei tea, mida heliloojale soovida. Heliloojale saab soovivad alati aega. Seda on vaja, see on vajalik osa. No ma siis soovin sulle inspireerivat aega ja ilusat suve, aitäh. Siin kõlas Marie kõrvitsa teos polaaröö esitajaks Saksest ja kontserdisalvestus oli tehtud loodust tonaalise kontserdisarjas 24. novembril kloostri aidas. Klassikaraadio suvesaatekülaline oligi täna noor helilooja Maria Kõrvits, kes pälvis eelmisel kuul Ratslemis toimunud rahvusvahelisel Hei loeta Rostrumil noorte kategoorias esikoha orkestriteosega, langedes ülespoole taeva kaariasse kaussi. Tänasest on Rostrumi leheküljel läinud käima kuulamist nädal, mis on erakordne võimalus veebikeskkonnas kuuleta hinnata ja ka hääletada maailma nüüdiselu, et uudisloomingu poolt. Täpsem info on klassikaraadio kodulehel. Kõigil on võimalik oma lemmikutele seal hääl anda ja ka võita ahvatlevaid auhindu. Täna oli suvine stuudios Johanna Mängel aitäh kuulamast ja soovin teile ilusat päeva.