Tere, head klassikaraadio kuulajad, mina olen Kersti Inno suvila saatesse, palusin täna Lasnamäe muusikakooli asutaja ja direktori maile hariku et rääkida Lasnamäe muusikakoolist ning suvistest muusika ja kultuuriõppereisidest. Sissejuhatuseks kõlapuu ka Benjamin Britteni tsüklist noore inimese teejuht orkestri juurde mängib Cincinnati sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel. Suvila külaline on täna Lasnamäe muusikakooli direktor. Maile harik. Tere tulemast. Tere. Meie kontakt ulatub tegelikult paljude aastate taha, kui mina olin väike koolitüdruk ja teid lähetati Tallinnast otse pärast muusikakooli lõpetamist tillukesse Abja laste muusikakooli direktoriks. Kuna meie direktor Kalle Tamra läks juhtima Viljandi muusikakooli. Kalle Tamra, on Viljandist saanud omamoodi legendiks selle kooli ülestöötaja arendaja juhina. Aga hetkel võib ka teie kohta öelda, et teie tegevus Lasnamäe muusikakooli asutaja ja direktorina on jõudnud legendi staatusesse. Seda on märgatud. Ja hiljuti tunnustas Tallinna linnavalitsus teid selle eest ka Tallinna raemedaliga. Palju õnne. Aga algavas saates räägime siis Lasnamäe muusikakoolist ja suvistest muusika ja tuuri reisidest, mida te olete paljude aastate jooksul korraldanud. Aga kõigepealt ikkagi, kuidas te jõudsite selle Lasnamäe muusikakooli asutamiseni? Tegelikult see oli 1980, ma tookord nagu nüüd öeldakse, moodsalt otsisin uusi väljakutseid ja Lasnamäel avati 13. keskkool. Seal direktor oli väga muusikalembeline ja ma pakkusin, et kas on huvitatud seal ka muusikaklassides loomisest. Ja tema muidugi oli nõus ja nii ma sattusin Lasnamäel alustasime kohe esimesel septembril tööd, nagu ka kool, kool oli veel lõplikult sisustamata, puudusid klaver, käärid, aga kaheksa esimest klaveritüdrukut tahtsid juba alustada õpinguid ja kuna mul oli juba pedagoogiline suur kogemus olemas ka näiteid oma ema näol, kes on eluaegne klaveriõpetaja siis ma alustasin, et kohe lastega sõrme tõstmise ja käehoiuga ja nimelt laua peal. Ja nii kui hiljuti üks mul õpilastest meenutas, ta arvas, et nii näibki klaverimängu toiming. Aga juba kuu aja pärast saadi esimese pilli, hakkasime õppima juba päris pilli peal, siis oli meil ka kohe akordioni eriala oli avatud ja nii ta tasapisi hakkas minema. Kuna mulle ei meeldi paigal seisma, tahan alati midagi uut teha ja areneda kusagil ja mulle endale meeldivad uued väljakutsed, siis hakkaski meie muusikaklass pidevalt arenema, kuni me jõudsime selleni, et tookord šeffid kinkisid terve komplekti puhkpille kooli direktor oli huvitatud orkestri loomisest kuid nagu ikka ainult lastevanemate kulul õpetada tuubad, see on täiesti nonsenss. Ja siis tookordne Lasnamäe linnaosa haridusosakond leidis võimalusi doteerida meie muusikaõpinguid tookord rahadest, mis jäi nagu Lasnamäe linnaosas natukene üle ja nii me saime hakata väga kiiresti laienema. Meil oli juba kandle eriala, meil olid flöödi erialal muidugi kõik puhkpillid, mida oli tarvis orkestris mängida. Ja kuna muusikaga Alakoliga koolis isteorkestrikallakuga oli tookord see kool mõeldud, siis oli ka meil võimalus saada finantse juurde riigi poolt ja nii et meil toimus tegevus väga aktiivselt. Me käisime välismaal esinemas vabariigikoolides, kuni selleks ajaks tekkis uus rahastamine. Ja siis tekkis moment, kus lapsevanemad sisuliselt ei ole võimelised maksma täit individuaalõpet, sest õppimine on väga kallis ja tuli hakata leida lahendust, et mitte seda, mis 20 aastaga oli saavutatud lammutada, vaid edasi viia. Usk lastevanematel õpetajatel oli tohutu suur, et sellest saab asja ja selleks kulus mul kolm aastat närvikulu. See oli meeletu raske aeg, kõik lootsid, ma ei tea, mispärast nad arvasid, et ma suudan selle ellu viia kuni tõesti tänu tookordse abilinnapeale Liisa Pakostale kes võttis ka seda südameasjaks, saime avade Lasnamäe muusikakooli 2000-l aastal. Ja muidugi kogu see töö, mis 20 aastaga oli eelnevalt tehtud, seal kandus edasi muusikakooli tegevusse ja nüüd olid muidugi suuremad võimalused ja 2005.-st aastast, kui meil on oma maja, mida siis kolm aastat. Me renoveerisime, remontisime, ehitasime täpselt nii, nagu oleks muusgoolile tarvis. Ja praegu tõesti lapsed õpivad aruldastes tingimustest, ma võin öelda, meie käsutuses on kolm saali, suur peegelsaal 200 kohaga, kus on kaks kontsertklaverit, digiorel kammersaal, kahe klaveriga, seal väiksemad kontserdid, salong, saal, kus me saame nisukesi, meeleolukaid kontserte korraldada ja õpetajatele ja õpilastele koosviibimisi. Ja igal õpetajal on oma klass, kõik kaasaegsed pillid internetti igas klassis, mis on tänapäeval täiesti normaalne nähtus. No ma ei tea, kas igas koolis, aga meie koolist on niiviisi need tööd saab teha, kõik tulevad rõõmsa meelega kooli ja mis mulle endale meeldib. Keegi ei taha peale seitsmendat klassi koolist ära minna, valivad kas lisaeriala, et saaks aga ikka meil koolis edasi käia ja tore on, et vilistlased mängivad meil nüüd orkestris edasi sest see, mis koolis on olnud 12 aasta jooksul seob õpilasi omavahel ja nii siis see tegevus meil aktiivselt toimub mitte ainult talvel, vaid ka suvisel perioodil laagrid, reisid, nii et 12 kuud muusika tegemist. Lasnamäe muusikakool asub tondiraba serval ühes suures endises koolimajas. Jah, see jäi tühjaks ja kui me sinna kolisime, siis ta oli tõesti servas ja selle 11 aastaga, mis me oleme seal olnud, on ta muutunud, tegelikult Lasnamäe tsentrumis kutsutakse seda kohta. Seal on palju uusi maju, kerkib tondiraba, jäähall on ligidal ja praegu kavandatakse selle teisele tühjale seisvale poolele Huvikeskuse rajamist, projekteerimine käib. Sellised tohutult suure koolimaja renoveerimine ja ümberehitamine muusikakooli tarbeks. Kust see abi tuli? Appi tuli raha, muidugi tuli Tallinna linnalt kolme aasta jooksul meedia kõik korraga väga palju kooliomavahendite arvelt oli tarvis pillide ostmine ja see kõik on kooli oma vahenditest. Muidugi natukene varaait on aidanud praegu igaühel oma pill selle projektiga auto sisepõhiliselt ikka tuleb ise majandada. Igale poole raha jätkuks ja muidugi ka ehitamine siis sellist vaja nagu muskoli jaoks ei ole ju Tallinnas tehtudki need kaks vanamuusikakooli, need on nii aegade kümnete jooksul kujunenud, aga praegu ma sain täpselt öelda seda, mida on tarvis, mitte ei kostaks helid läbi läbi uste, mismoodi on tarvis värviga omad ka mööbel on meil igasse klassi erineva värvi valitud, et oleks rõõmsa meelepuhkenurgad, seda sain juba kõik koos õpetajatega ja oma mõtet realiseerida. Teie koolis on võimalik õppida kõikvõimalikke pill ja nagu mainisite, saalis on isegi orel isegi orelil lihtsalt on võimeline ja mida meil on oreli esimene lõpetaja kes lõpetas klaveri hiljem, siis nagu ikka, ma ütlen, ainult esijärele peale minna, lõpetas veel oreli. Ja lapsed käivad ka festivalidel ja konkurssidel Peterburis käidud, siis Eestis korraldatakse orelifestivale, kuigi meil neid õpilasi väga palju ei ole, aga nad tegutsevad väga aktiivselt õpetaja Erika Jefimova juhendamisel. Kui palju on selles koolis praegu õpilasi ja kui palju õpetaja 220 Belgiast on praegu ja 29 õpetaja plussis abipersonal, nii et kõikidel õpetajatel oma kvalifikatsioon ja mis on kõige tähtsam, kõik õpetajad on meil väga loomingulised teotahtelised. Kui tihti mõned koolijuhid kurdavad, et õpetajad ei taha midagi või ajavad tunni ära, siis meie majas seda ei ole. Kõik tahavad midagi teha ja kõik, me 29 õpetajad on leidnud oma nishi, millist ta tahab tegutseda. Kes siis annab loengkontserte, korraldab kesti loeng, jutustus, õpetad Tõnu pöördloen, jutustusi teeb, seal on ka väga huvitav pildid. Üldklaveriõpilased, kes tavaliselt ei jõua esimene emis lavadele, nemad iga aasta annavad ühe kui niukse kontserti. Jutustus kontserti, kus on pildid, slaidid, kõik klaveriõpilased mängivad nii üldpilli kui oma pilliõpetaja. Tiina Vurmal on alati temaatiline kontsert. Näiteks viimati oli meil šopäänist maikuus, kõik lapsed mängisid Chopini teoseid rääkis šopäänis, näitas videosid, näitas pilte ja lõpuks oli siis ka viktoriin. Vanematele õpilastele, mis on väga huvitav siis mis on tähtis, on meil ka ansambli tegevus, et tore on, õpetajad saavad omavahel niiviisi kokku koridoris, et kuule, sul on see laps ja sul on see, paneme ansambli kokku õpetaja Riho Lilje, kes meil on niisugune hästi, arranžeerija paneb kokku mingisuguse kergemuusikaansambli laulud, ühesõnaga kellel idee tekib, hakatakse kohe realiseerima ja takistus ei ole mina, koolijuht, olen leidnud alati materiaalsed võimalused, et õpetajad saaksid seda teha, millest nad on tõesti huvitatud ja siiamaani on see õnnestunud. Teil on ka mitu orkestrit koolis ja meil on kõigepealt noorte puhkpilliorkester, kus mängivad teise ja kolmanda klassi õpilased õpivad seda orkestris mängimist. Siis on Noorte puhkpilliorkester ühe sõna, kus juba edasijõudnud ja nüüd juba teist aastat töötas meil sümfonietta orkester ja ka väikerahvapilliansambel on meil kahjuks kandleid, vabariik ei tooda sellega natuke raskusi, aga kandle eriala homme koolis üks erialasid tõesti hästi püsinud, praegu üks õpilane, õpib meil akadeemias kandle eriala, aga üks juba akadeemia lõpetanu on Tartumaal ise. Õpetaja õpetab väikseid kandlemängijaid. Et see eriala küll ei ole väga rohkearvuline, aga produktiiv reba ütleksin. Ja kust need orkestrid ja ansamblid ja, ja teie õpilased sellist esinemisvõimalust leiavad? No praegu just oli, alles vanalinna päevadel mängis sümfonietta orkester, siis me oleme käinud esinemas Lasnamäe linnaosas, anname kohe tasuta kontsertorkestrite kontserte, kus me tutvustame pilli lastele samuti kutsutud lapsi esinema. Laulupidudel oleme käinud, nüüd läheb üks grupp lapsi Sloveeniasse Harjumaa noorteorkestri koosseisus. Lähevad Sloveeniasse konkursile suvel on hästi toredad päevad ning terve orkester küll kahjuks, aga no pool orkestrilt käib alati Võsul, kus on Võsu viis puhkpillipäevad. Siis nad terved, päevad mängivad ja õhtul siis on kontsert ja see jällegi lapsi väga liidab, sest see on niisugune tore laager, kus saab esineda. Oleme käinud Peterburis esinemas, siis oleme käinud ka lastega esinemas teistest vabariigi koolides. Need esinemisi on päris palju olnud ja muidugi see eeldab seda, et kahjuks, et laps peab ka sel päeval koolist puuduma. Aga noh, selle on välja kannatanud need koolid, kus lapsed puuduvad. Marta Archeri esituses kuulsime šopäenima Surka tastuur. Suvila külaline on täna Lasnamäe muusikakooli direktor. Maile harik. Kui kooliaasta jooksul toimub õppimine ja harjutamine, siis suviti on teil olnud muusikalised õppereisid, räägime ka nendest, et millal need alguse said ja kus te olete kõik käinud ja meie muusikalised õppereisid said alguse. Esimene oli meil 2000 üksnes käisime Põhja-Soomes külas, teisel pool polaarjoont Ko külases muusikakoolil ja sealt edasi hakkasime käima mööda Euroopat, praeguseks olen käinud 26. riigis. Ja see on niisugune uskumatu töö, mis annab lastele ja ka õpetajatele, sest me oleme kõik õppinud muusikaajalugu, Hayden, ütleme, Mozart õppinud, kõik oleme hästi õppinud, vastanud ka. Pole kunagi näinud, ise ega mina polnud näinud kusagil Nad elasid, kus nad tegutsesid, mis tingimustes. Aga seda kõike on nüüd meie lapsed juba näinud. Näiteks minule endale jättis väga sügava mulje, kui me käisime, just oli meil programmis shop, näen ja tulime selle vooliast hommikul. Ja kui me kuulasime šopäenima Surkaside, nägime seda Poolametsa jätta, see oli niisugune tunnet. Väga tore elamus, kui meil oli Bachi radadel Saksamaal käisime kõikides kohtuda oludes, kus Bach töötas, kõikidel eruperioodidel nägime ka tema veinipokaali, mis on säilinud ja peab ütlema, see oli väga haruldane muuseum, jällegi pahmuutus inimlikuks ja eriti huvitav on, et tema esimeses töökohas, kus ta töötas linnas on tehtud väga huvitav skulptuur. Pahk, kaheksateistaastasena, mitte parukas, nagu me oleme harjunud nägema, uljas noormees, mõõk külje peal ilma parukas on üks haruldane skulptuur. Hoopis teise mulje jätab Bachist mitte liisuga, soliidses, nagu me oleme kõik seda harjunud nägema. No mis oli väga põnev, näiteks Ungaris käisime listi muuseumis, kus solisti klaverit, kus nad eraste, tema klaverit välja pandud. Realistil oli ju väga huvitav lault klaver kustel kirjutuslaua sahtli asemel oli klaver tuur ja ta sai seal peal kohe mängida. No seda on ka, ütleme, muusikaliteratuuri tunnis ei õpi ja kui sa seda kõikki näed. Huvitav ja väga hea muusikamuuseum on Belgias väga hea, seal tõesti väga huvitav ja kõiksugu asju saab seal näha. No muidugi mitte me ei õpi, kui me riikides käime, ainult klassikalised heliloojaid, tuntud tutvume rahvamuusikaga ja üks huvitavamaid reis oli meil Sitsiiliasse ja meie muusikateadlane Maret Tomson, kes meid on giidiks muusika alal siis temale tee need koostöö käib terve aasta, valmistame ühte reisi ette, jääb eelis välja muusikariistade ja rahvamuusikamuuseumi. Sõitsin väga kõrgele mäkke, keegi ei teadnud, kuhu me jõuame. Kui me jõudsime sinna muuseumisse, siis see oli niisugune elamus, et me ei tahtnud sealt ära tulles oli vahetu rahvamuusika tundmine, Sitsiilia lugude ja pillid ei said lapsed neid proovides oli üks suuremaid elamusi, mis me oleme näinud muidugi Nende kõrval, meil on praegu juba välja kujunenud oma kindel metoodika, kuidas me töötame. Talvel, kui me valmistume reisiks, kas siis käime diaatris näiteks praegu meil on lihtsalt hakkame sõitma kuu lõpus Itaaliasse kõikidesse kohtadesse vertiga seotud paikadesse, käisime kõik vaatama, saida ja Rigolettot, sellepärast me peame ennast viima kurssi muusikaga. Täna sain ma just parasjagu muusikateadlaselt Kolma neljatäit muusik materjali konspekti, konspekton jagatakse kõikidele reisijatele välja ja selle konspekti põhjal hakkab toimuma siis päraska küsimustele vastamine, viktoriin, sest nemad on, on harjunud sellega, et mitte ainult me ei sõida. Aga me peame tervet ees on õppereis. Me õpime terve tee iga päeva lõpus, me teeme väikse küsimustiku kolm küsimustega me ütle, mida me küsime. Ja siis, kui viimasel päeval on kõik toimunud, siis me korjame kokku ja hindame nii nagu ikka, punase pliiatsiga tehakse märkused ja paremad siis saavad auhinnad. Ja et meil ei oleks mitte ainult kuulamine, siis alati on meil ka otsitud välja vastava riigi või rahvuse laul. Et siis saame bussis ka lauldes, sest me oleme ju kõik muusikud ja üks asi, mis kindlasti selle reiside sisse kuulub, on kas kontserti, klassikalise kontserdi või etenduse külastamine. Nii olen käinud väga huvitavalt Londonisse kaadenis vaatamas Luikede järve terve ja selle sisse mahtus ka ekskursioon tervesse teatrisse. See oli kõnega, kus tavaliselt lisa tagaruumides balletiruumides igal pool käia. Siis me oleme käinud Putšiini ooperifestivalil Durandotiva vaatamas siis kui meil alles algstaadiumis olid Brigitta festivali etendused, aga see oli veel võimsam sellest. No näiteks me oleme käinud nii esterhaasi mõisas kui ester Haasa mõisas. Nii et üks on ühes riigis, teine teises järv on vahepeal ja kui me ester Hasa mõisas käisime, see jäi väga ligidale listi sünnikodule, Austriasse ja õhtul me käisime juba tema sünnilinnas vaatamas kontserti klaveri tuua. Nii, ja nad nägid, lapsed on näinud, kus on list sündinud, aga samuti me oleme käinud Baierimaal ja Baerotist, nad on näinud, kus on lihtsalt surnud. Nii et see, mida lapsed näevad ja meil lapsed käivad kaasas mitte ühel reisil, vaid kes on hakanud käima, need käivadki kaasas. Ja mul oli üks tore seltskond, poiss, kolm poissi, üks nendes käis 12 aastat kaasas ja teine käis 11 ja muidugi see pagas, mis nad sealt saavad, seda ei ole võimalik üldse mitte millegiga võrrelda, sest üks asi on muusikalised teadmised, aga teine kassotsiaalne, kuidas nad ilma vanemateta me oleme hotellides, lennujaamades, muuseumiks. Kõik see on isegi niisugune asi, mis lapsi tohutult arendab ja mul on hea meel jälgida just lapsi, kes hakkavad esimesel reisil käivad, kuidas nad käituvad, kuidas järgmine juba ülejärgmine on nemad, need eeskujuks uutele ja vestisse kordi ja kõik tähelepanu ja see on muutunud juba niivõrd iseenesestmõistetavaks 15 aasta jooksul, et seal pole üldse mingeid probleeme ja muud, kui ainult tahaksid sõita kuskile, sest mitte sõita, vaid teadmisi saada. Ja mina ise arvan, kui mikspärast ma seda väga palju reisinud ja näinud, aga ma ise arvan, et ma olen selle pisiku saanud Eino kaljustelt, sest ma laulsin seist aastaselt Heino Kaljuste juures ja mäletan, kuidas pioneeride palee laulukoori vedas mööda nõukogude liitu. Üks meeldejäävamaid oli, kui ta meiega kaks nädalat sõitis, seal ikka 100 last oli ja kolm korda olemas toitlustati ja kontsertid, televisiooni esinemised. Hakkasime Leningradis pihta, Kiiev koomel Minski äri ja see oli ikka vapustav ja ilmselt seal pole vist selle pisiku saanud samuti minu esimesel tööaastatel, kui ma olin Abjas, käisime Leningradis lastega Moskvas, käisin ja Leedus ja Lätis, nii et ma eluaeg olen tahtnud ikka näidata seda, mida ma ise tean, et ka teised saaksid sellest osa. Kas te Baierimaal Ludwigi ja Wagneri jälgedes käisime ja meil oligi programmisest Wagner ja siis käisime kõik need kohad temaga, mis seotud oli läbiv Vošekkes, need olid ka samuti. Käisime lossis, siis Bayretis käisime, nägime, kust maetud on tema tütar ja nii et Wagner veel üks niisugune huvitavamaid reise, see oli küll 10 aastat tagasi. Ja mis ma nüüd pilve nii-öelda, et sellist reisi võib olla suvine keskpunkt, aga noh, suvel meil toimub kõiki muid asju ka lastele päris palju. Praegu viiuldajatel on hästi palju laagreid, tuleb lähvad Kihnu laagrisse, samuti kandlemängijad, nii et terve suvi, lapsed on nagu hõivatud selle muusika tegemisega siin paar aastat järjest. Me esinesime kammermuusika festivalil augustist, aga tõenäoliselt tänavast oli see toimus varemini. Teie enda suved on olnud seotud võsuga ja Võsu, see on niisugune lõõgastuse koht, aga ma ütleksin, et minu enda suve kõige toredam sündmus on siis, kui õpilased on meil Võsul esinevad ja nii nagu vanakoolijuht ma olen, ma pean ikka lastega koos tegutseda ja mitu suve järjest, kui nad on jõudnud, vahest on ka väga pikad päevad, olen kutsunud nad oma suve kodu teinud lõket lastega nii vabas miljöös rääkinud, sest eks lastele meeldib ka õpetajat näha mitte ainult õpetajana, vaid ka inimesena. Ja siis on seal Võsu viis käivad ka meil need poisid, kes on juba lõpetanud, juba täismehed tulevad sinna ka koondorkester tulevad sinna kokku ja muidugi praegustel õpilastel on tore vaadata, kui ma räägin nende vanade vanade poistega, kes siis juba kooli lõpetanud ja pilli juures. Kui suure seltskonnaga te nendel õppereisidel ringi liigute, no kuskil 36 inimest tavaliselt see sõltub ka sellest, kas me lähme lennuki või bussiga, aga 36 ringis on täna vastu küll tuleb natuke rohkem, kui millegipärast see reis kõiki väga huvitab. Reisi niiviisi rääkida, kuidas seda korraldada, siis muidugi sellisel suurel reisil ja kui me liigume ikkagi mööda välismaad, siis peab olema päris korralik kord, et kõik ikka ilusti distsiplineeritult liiguks, sest siis me jõuame kõiki asju näha. No muidugi on olnud ka juhuseid, kus meil siin varastati poisilt kõik dokumendid ära. Erkki, selle väike segadus, aga no ma olen ise jälginud seda, et kui reisimees ma alati vaatan, kes meil tulevad esimest korda kaasa nendega ikka võib midagi juhtuda sõitev poolega jälgima, aga kes juba järgmine kord on need? No minul endal isiklikult kõige rohkem meeldis reis kõige esimest korda läksin, no need on juba täismehed, sõitsime siis vist Euroopasse nagu lääne muusika järgi, selline Leipzigis ja Kunivini välja läksime. Ja üks õhtu enne, kui ma hakkan sõitma, see oli bussireis, tookord oli raha veel väga vähe. Kellega ma siis lähen? Mul on kaasas 15 neljanda klassi last. Ja no muidugi, see oli üks niisugune, minu meelest kõige lõbusam reis muidugi raske ta oli, aga lõbus reis oli, sest nende lastega saab alati palju nalja, kui nendega koos liikuda. Ja kui niuksed lõbusad ja peab ütlema, et nende lastega saab alati rohkem nalja, kes natuke hakkajamad kui need, kes väga korralikud. Reiside kohta, et need on nii grandioossed, võtmised kõigi muuseumide, kontsertide, etenduste, külastamisega, hotellidega see on ju ka üsna kallis, tuleb see ühe inimese reisipaketi kooli arengukavasse, me oleme nüüd sisse kirjutanud ja kooli eelarve koostamisel ma ikkagi arvestanud sellega, et kool saab seda doteerida sest ikkagi lapsed saaksid sellest osa võtta ja senini oleme suutnud seda lastele teha. Meie koostööpartner on perereisid Ivi Lippmaa, kes väga toredasti suudab meie soov ja kõik arvestatud kokku panna, vaatame võimalusel ikka kõige soodsamad, aga muidugi mitte kõige kehvemate. Noh aeg on edasi läinud. Vaat kuna vanem, kes on ka ise kaasas käinud või kui laps läheb koju, räägib, mis ta on näinud, siis ta leiab ikka selle võimalusi, sest me valmistume ka sissemaksetega terve aasta jooksul tasapisi, et saame selle summa kokku. Ja nii, et kes tahab ja kes on huvitatud, meil on ka mitu last käivad perest ja vanemad käivad kaasas, sest nad teavad, et seal midagi väga kvaliteetset, mida nad saavad. Nii et kool osales ja rool osaliselt toetab, see on väga vajalik tarvis, inimene toetame ju kontsertreise. Toetame neid tihti kui etendustele, piletite ostmisega ja võimaluse piires ikka aitame, et oleks lastel võimalik käia. See on väga vajalik. Nende reiside käigus olete te külastanud paljude heliloojate kodumuuseum ja vot see on küll üks niisugune huvitav, et me oleme näinud, kus nad on elanud ja see kaart on ikka küllaltki lai. No kõigepealt selle poolest ma räägin siis me oleme käinud Mozarti sünnikodus isegi kahel korral, seal on neid praegu väga huvitav, teine väljapanek samuti me käisime kliinis, kus Tšaikovski elas, seal näidati seda maja, räägiti, kuidas ta seal lastega suhtles, sest ta oli ju oma lapsi olnud ja siis lapsed käisid tal karjas kohe järgi. Tahtsite kompvekke siis tematentsika ikka saatis ta ära ja kõigiga ei lasknud uksest sisse, kella peale oli kohe kirjutatud tülitada, aga samuti oli väga huvitav, ma ei tea, kas üldsegi seal keega võib-olla Eestis käinud Moskvas kreabini vaja muuseumis, see on keset Moskvat noh, ühesõnaga täielik tema. Nii nagu see eluaeg oli näha, see tema elamine ja muidugi Moskvas oli väga hea. Muusikamuuseumis oli näiteks 300 aastat muusika arengut Moskvas ja vist vähesed on üldse käinud sellises väga põnevas muuseumis. Misson Peterburis muusikariistade muuseum, esimest korda ma käisin, see oli 67 Abja õpilastega, siis tasus teises kohas, aga nüüd me oleme käinud Lasnamäe muusika üliõpilastega, seal mitmed korrad ja see on tõesti väga huvitav muuseum juba alates nendest orkestrist vilepillidest koosnes ja niisugune väike ei ole väga suur küll, aga ta on väga huvitav muuseum Peterburis. No siis me oleme käinud ka Vošeke kodumuuseumis olime käinud, siis avastasime väga huvitava, kui me olime Iirimaal, järsku avastasime feed'i kivi, kus ta on elanud tänaval täitsa juhuslikult. Hästi põnev. No ja muidugi, mis lastele kõige suurematel vaimustust ja mulle on endale ka, oli Haydeni kui meesterhaasis käisime, terve temasse mõisakompleks ja kirik ja, ja tema viimast matmispaika, mis 1956 alles on, see on, oli väga huvitav teada seda ja me polnud keegi õppinud, aga see on fakt. Nimelt kui Hayden suri, siis just isoloog tahtis kangesti teada, kuidas temani tarkun ja lasi tal pea otsast ära lõigata. Ja kui ta maeti esimest korda kirikus, nägu maeti tookord ning seina sisse, siis noh, selline, kus tähele pannud pööratudki. Aga kui ta sai Inglismaal audoktori nimetuse, siis tahtis ester farsi, vürst teda ringimate, avastati, et pead ei ole. Ja siis võeti lihtsalt ausalt öeldes suvaline pea pandi talle otsa ja tegelikult Hayden sai oma kehale pea tagasi. 1956 Ta maeti uuesti ja see pea oli Viini Filharmoonikute valduses ja ta sattus selle pärast sinna, et see füsioloog pärandas nagu seda pealuud kogu aeg edasi. Ja lõppkokkuvõttes selle 1956 said kogu Hayden kokku maetud ja nii uskumatu lugu, kui tõesti, kui teaks seda, aga kuna sa kirstu näinud ja seda muidugi Haydeni uurijad ja seda meile räägiti, nii et see oli tõesti niisugune, mis ja no mis toredaid lugusid, laste, kui me olime eesterahasa mõisas, meil oli kaasas tänapäeva lapsed, kes ei tea ju, kuidas võeti ära mõised ja üks laps küsib väga siiralt, aga miks ta andis selle esterhas lossi ära ja sõitsin, ikka ei andnud, aga võeti ära imestada, kas oli nii siiralt küsitud, miks ta andis muidugi esterhaasi loss, mis praegu tegutseb, on ju viimase pärija käes ja tema testament tõudle kõlab nii, et seda ei tohi ükshaaval maha müüa, kogu kompleksi tervena säilitama, sest iga seal ruumides on ju kõik säilitatud. Ühest toast teise käimise juures pannakse ruumid vahepeal kinni ja seda kõike seal näha, seda Kont saalikkused ette ja see oli väga põnev ja muidugi väga põnev oli hiljaaegne reis, kus me käisime Valgevenes, saime väga palju Valgevene muusika kohta teada ja jällegi niisuguseid fakte, mida me siiamaani nagu muusikaajaloost punud õppinud. Kahjuks me Valgevene muusikat üldse väga vähe teada, aga jällegi väga põnev ja väga pika ajalooga muusika. Vaat sellised põnevad asjad on meil olnud. Agree ohtuli praegu Norra ette, Krii kriig oli muidugi imeline kuulata riigimuusikat ja seal mägedes mängitakse ja käia kriigi elukoha muuseumis ja vaadata kui pisikene Krii koli ja näha seda pianiino. Pianiino pingi peal oli pandud kaks köidet Beethoveni sonaat, et tal kõrgem oleks mängida. See muidugi on juba niisugune vida igav päevi, näe käigule. Vot sellised põnevad asjad. Kõlas väike lind kriigi lüüriliste palade tsüklist mängis Leif Ove Antzness. Suvila külaline on täna Lasnamäe muusikakooli direktor. Maile harik. Paari nädala pärast siirdub teie koolipere Verdi radadele. Milline reisiplaan on teil seekord kokku pandud? No kõigepealt sõidame kohe Milanosse ja seal me siis tutvume La Scala muuseumi teatrihoonega. Me lähme sinna, vaatame seda, kuidas see välja näeb. Ja siis me käime ka Stradivariuse muuseumis, kus viiuleid valmistatakse ja mis siis toredaks sündmuseks on meil jällegi etendus pise Carmenit, lähme vaatame Veroonasse, mis seal suur uhke amfiteater ja muidugi lapsed ega polegi amfiteatris enne käinud ja seda näinud. No muidugi Lähme Pusetusse, kus Verdi on palju teinud ja siis lähme vaatama Verdi hauda ja seda, kus on rajatud eakatele muusikutele kodu. Ja nii et. Ma loodan, et see Verdi-ga seotud paigad ja muidugi võrratu Verdi muusikasse jätab meie lastele sky sügava mulje sellest suvest ja see näeb nagu selleks tähtsündmuseks. No ja nüüd valmistame juba laulupeoks, järgmine aasta on õpilaste laulupidu ja käib töö ja õppimine hakkab selle nimel toimuma juba siin noote varutakse, tellisime uusi pille juurde, et saaks ikkagi orkestrisse rohkem liikmeid ja nii meie elu seal Lasnamäel siis kulgeb. Nii et teie orkestrid osalevad laulupeol. Kas teil on ka koor koolis, tähendab, meil ei koori, ei ole, kuna Tallinna linnas lapsed käivad nii väga paljudes koorides, siis me ei ole selle rõhku pannud, aga meil on projektikoor ja projektikoor esineb iga aasta jõulukontserdil. Jõulukontserdid, me oleme nüüd teinud kirikus ja annetuse anname, haridusametil on märg Refon vaesematele lastele see sissetulek selles kontserdis. Aga kuna metodisti kirikus on haruldane võimalus, seal on nii orel olemas kui väga suur lava, siis me oleme saanud teha. Tähendab, orkester tellitakse spetsiaalselt selleks puhuks koorilaul laulavad seal täitsa klassi õpilased ja kuna ka orel on, siis kasutame ka orelit sealjuures, nii et tavaliselt see kontsert lõpeb suure võimsa laulukooriga orkestri oreli saatel. Nii et kasutame kõiki võimalusi. Teine suurem sündmus, mis lastel on niisugune vabariigi aastapäeva tähistamine talveaiasaalis, kus meil on siis kontserti jälle mitte tavaline kontsert vaid see kontsert on aastakümneid nagu minu juhtida olnud, kus siis ma paari väga huvitava lause otsima materjali muusika ajaloost, sissejuhatavaks igale palale üks kord vaatame, kas siis pillides midagi põnevalt, no igasuguseid huvitavaid. Neid asju saab kokku panna, aga meie koolis üldse ongi lähtutud sellest kontsert ei ole mitte nii, et esineb see ja see, vaid selle peab olema ka mingisugune õpetlik sisu juures ja siis saavad kõik sellest kasu. No teie koolis on ju ka loomingu ja me oleme teinud oma loomingu päevi algul meil olid nad üle vabariigi, nüüd me oleme läinud üle selliselt, me teeme neid oma koolis omas siseselt, siis teine suurimis meil loominguga seotud on lustlik klaver, see on üle kahe aastaAga loominguga, päevad on meil väga huvitavad olnud, näiteks oleme teinud selliselt, et filmilõik jookseb ja selle põhjal tehakse muusikat koos kunsti kooliga oleme teinud niiviisi, et üks joonistab, teine mängib ja praegu me just plaanimegi järgmiseks aastaks õpetajatega juba arutasime, kuidas siis järgmiseks aastaks põnevaks teha. Et võib-olla siis mingisuguse materjali enne piltidega. Ta on ta lastele, et nad saaksid hakata muusikat looma selle põhjal. Ja no eks sellest loomingust on nii palju kasu olnud, et meie üks lõpetajatest, Malle Maltis on jutt tuntud helilooja ja akadeemias õppejõud. Nii et kõik muidugi saa muusikuteks, aga neid, kes siis ka kontserdile tulevad, neitsid kaunema. Kas te suunate õpilaste kontserdil käimist ja sest nii kurb, kui see ei ole ka vabatahtlikult ikka keegi tulla ei taha. Kõikidel on kole kiire, kuid meil on ikka niiviisi The lapsiseme, viime ostame piletid ära ja koos õpetajaga lähvad teatrisse ja kontserdile või siis me olime Pillelile fondiga teinud koostööd, oleme esinejad kutsunud omale kooli kohe ja see on juba siis õpilastele jällegi mitte et nad ainult kuulaks enne igat kontserti, kuna me kava teame, siis muusikaõpetaja annab ülesanded, pärast seda on referaat tarvis kirjutada, siis on kaks asja, ühekorraga saab hindeie muusikat ka kuulata. Ja muidugi mis me oleme kultuuri nii palju suutnud süvendada lastesse vanematesse, et esinema tuleb tulla pidulikus riides. Ja see on ikkagi pidulik sündmus ja enne kontserdi lõppu saalist ei lahuta. See võtab muidugi kõik aega, aga praeguseks me oleme saavutanud selle tõesti kellelgil väga tarvis minna juba enne kontserti vabandataks e tullakse, öeldakse nii, et ma leian, et eks muusik õppimine käib koos kultuurikasvatusega, mitte ainult noote ei õpita, sinna käib kõik juurde. Kuidas esineda, kuidas käituda, kuidas teatris käituda, ka teatris peab oskama käituda ja mitte telefoni sel ajal, kui keegi esineb, vot niisugused asjad on kõik sinna lastekasvatuse ja harimise juurde. Muidugi oleks väga tore, kui see protsess kulges ka riigi toel siis nii kui mina, vana pedagoogina näen, kuis asi samamoodi edasi areneb, ainult iga vald toetab nii palju, kui ta saab, siis midagi pole teha. Kahjuks meie hakkame sel tasapinnal aastakümne pärast hääbuma, sest õppimisprotsessi nii väga pikk 16 aastat ja meie ju ei tea kunagi, millisest lapsest tuleb suur ja kuulus muusik. Seda me ei tea. Aga kui tal ei anta seda võimalust õppida, siis temast ei saagi midagi tulla. Meil just oli uskude liidu täiskogu koosolek ja seal tõstatati ka see probleem üles nii Ungaris kui Soomes. Seda protsessi riik toetab. Ja ilma toetamisega. Ta on väga raske anda lastele kvaliteetset muusikaharidust. Ja eriti praegu, kus on, kuigi 50 aastat tagasi, kui ma alustasin, oli ka raske leida pedagooge, vahepeal oli väga kerge kuina suunati aga praegu tekib olukord, kus vana kaader läheb pensionile ja uus kaader ikka Tallinnas, Narva ei lähe naljalt Põlvavad või Ida-Virumaale tööle, kus on palgad märksa väiksemad kui Tallinna linnas. Nii et see on praegu minu meelest muusikute kasvatamisel üks probleeme, mida peaks hakas Mariik lahendamas-ist? Me teame, kui kuulsada meie kuulsad muusikud, aga nemad on saanud oma hariduse nõukogude ajal, midagi pole teha, siis toetati riik maksta õpetajatele palka suunas ka. Eks need kõik ole omavahel seotud. Aga lapsed on lapsed ja lastel on ju huvi. Ja muidugi suur huvi on alguses, kui nad tulevad. Ja eks suur osa on ka õpetajatel, kes seda huvi oskavad säilitada, et nad ei lahkuks, eks me teame kõik, kes on pilli õppinud, teatud periood 12 13 on väga raske aeg. Kui ma ikka ütlen vanematele selle perioodi üle, elame nii, õpetaja, õpilane ja vanemad, vanemate toetus on väga oluline, siis läheb elurõõmsalt edasi ja siis juba naljalt keegi ei jäta muusikaõpinguid katki, nii nagu minu ema ütles ja nagu mina olen tähele pannud, pole veel keegi oma vanemaid tänanud selle eest, Etti käskinud piljupid õigele Real ei sundinud, nagu oli tol ajal veenma, kuidas nüüd öelda. Aga kui sellega saab hakkama, siis kõik on oma vanematele tänulikud ja tavaliselt ikkagi tulevad pilli juurde need, kas kõigi perekonnas on õppinud pilli või keegi lähisugulane, hakkad küsima ikka mingisugune seos on olemas pilliõppega. Ja nii ta siis areneb võrgustiku kaudu edasi muusikute kasvatamine. Kas siin Tallinna kontserdisaalides kohtate te sageli oma kooli õpilasi või endiselt, millest siis ja on küll ikkagi jälle näed oma õpilasi ja meie oma õpilasi kõne muidugi need viime sinna, siis me näeme neid ka ja muidugi nad tunnevad, ise on muidugi huvitatud, aga muidugi põhiline suunamine õpetajate poolt, aga mina olen ise väga õnnelik. Alati, kui ma näen kontserdil omandilisi õpilasi või no kes on koolis õppinud, siis mul on ka väga hea meel sellest. Suur aitäh. Maile harik suvila saatesse tulemast. Soovin teile ja teie kooliperele toredat Itaalia reisi ja kaunist suve. Mina olen Kersti Inno. Saadet jääb lõpetama Rigolettot parafraas. Listi seade Verdist mängib Luilortis.