On täiesti uskumatu, et tänapäeval võime me veel kida ühest harrastuskollektiivist, mis on järjepanu tegutsenud 120 aastat. Aga nii see on. 10. aprillil kell kolm tähistab Estonia kontserdisaalis oma 100 kahekümnendat tegevusaastat Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkester. Vello Loogna, teie olete nüüd 26 aastat olnud selle orkestri dirigent, peadirigent. Öelge mulle, kuidas on see õnnestunud, et just nimelt Tallinna tuletõrje ühingu juures on jäänud kõikide Nende lagunemist taastamist ja ma ei tea, mis aegadele vastu pidama. Just Tallinna tuletõrje ühingu orkester, see on meie Tallinna vanim tegutsev harrastuskollektiiv. Ja 120 on suurem värv, aga tegelikult kuuendal aprillil oli see asutamise päev. Nii et 10. minutil tähistame, aga kuues on see alguse päev, millal siis pandi alus Tallinna tuletõrje puhkpilliorkestrile? No ma arvan, et meie kollektiivi juures on olnud entusiast arstid ja üks nimi mis praegu mulle meelde tuleb, kes mind sinna tööle kutsus, oli hernes sagar. Ja tänu temale see orkester sai veendust noorteorkestrist ja üks mängija siin Arvybeedsimegi istubki mu kõrval tänu sellele, et noori tuli peale, siis see traditsioon jätkus. Ja, ja praegu on ta ikka kontsert, kollektiiv. Tuletõrje allub päästeametile ja päästeameti peadirektor Mati Raidma on ise puhkpillimängija. Kui ta Moskvas õppis, siis mängis ta sealses puhkpilliorkestris, kas ka tema on Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestriga kaasa mänginud? Ei kahjuks veel ei ole, aga ta on meie auliige ja ma usun, et kunagi ta võtab pilli uuesti kätte ja mängib. Arvi Peeter Mägi, teie olete baritoni mängija ja olete ise selle kollektiivi liikmeks kasvanud. Tuletõrje ühingu noorteorkestrist. Ma tulin siia orkestris 161. aastal ja tänu sellele, et siin olid sellised juhid ja võiks öelda ka fanaatilised inimesed, kes läbi kõikide raskuste oskasid innustada noori ja muusika on omaette omaette huvitav ja noortel on ka see tähtis, et saab reisida. See oli üks võimalus ka näha ilma inimesi natuke laiemalt. Tähtis oli ka see, et meil oli stiimul noortes mängida hästi, et saada põhikoosseisu ja siis muidugi avardasid need võimalused ja jääb meelde, et need paljud sellised reisid ja noortele see on väga tähtis. Ja sel ajal tol ajal ei olnud ju ka neid võimalusi kasutada aega muuks kui nüüd, ütleme mänguks ja praegusel ajal on muid võimalusi, aga need inimesed, kes on ise korra muusika juurde tulnud oma lastele, annavad ka seda nagu edasi kergemini ja tänu sellele on meil ka praegu noori hästi palju. Kui suur on momendil Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri koosseis? Väga täpset arvu on raske öelda, sest noh, osa inimesi on töötavad vabariigist väljas ajutiselt muidugi, aga kuskil 70 ümber on praegu mängijaid ja peale selle on trummitüdrukud, mis on siis ka omaette grupp meie juures. Vello Loogna, kas tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri juures tegutseb endiselt edasi noorteorkester? Ei praegu ei ole, aga kuna ma ikka juhatan Salme kultuurikeskuse noorte puhkpilliorkestrit, siis palju mängijaid tuleb ka sealt orkestrist pärast, kui nad on juba keskkooli lõpetanud, mängima. Selliste suurte pikaajaliste traditsioonidega orkestris tavaliselt kipub ikkagi niimoodi olema, et isa toob oma poja mängima, poeg toob oma poja mängima ja niimoodi läheb ja läheb see edasi. Ja teie orkestris vist on juba neli põlvkonda mängijaid. Perekonnad baasikud on üks tore näide, kus ma peast ei oskagi ütelda, mitu põlvkonda on vist meri kindlasti, kes mängivad ja praegu on isa ja poeg, mängivad meil mõlemad sees ja on ka teisi näiteid. Ja trummitüdrukud on. Isad on toonud oma oma tütred siia mängima, selline traditsioon on veel olemas. Te ütlesite ennem, et teie orkestris mängib ka välismaalasi. Jah, muusika on selline asi, mis seob ja ta on nagu rahvusvaheline keel. Et praegu minu kõrval mängib rootslane, kes tuli meie orkestrisse möödunud aastal kolisid Tallinnasse ja kuna ta oli mänginud Rootsis orkestris, siis tuli minu kõrvale baritoni mängima ja praegu õpib ta eesti keelt, aga kuna muusika keel on rahvusvaheline, siis noh, mängimisel tal probleeme ei ole. Orkestri asutamise aastapäeval, kuuendal aprillil ilmus Väike-orkestri ajaloost ülevaadet andev buklet. Saite rinda, uued tegid, milliseid traditsioone veel on orkestris läbi enam kui sajandipikkuse eksistentsi jooksul olnud, kas on midagi, millest te täna Taiwani peate, lugu, mis tänapäevani, imestab Vello Loogna teie orkester igapäevast tegevust. Jah, me oleme saanud maha oma esimese CD-ga ja nüüd hakkame neljandal mail, hakkame juba teist CDd tegema. See on ka suur asi ja ma praegu vaatan siit raamatust, et Ungaris võitsime teise koha 24 Euroopa orkestri hulgast see oli aasta 1998 ja seal oli 24 poolprofessionaalset puhkpilliorkestrit ja meil õnnestus seal võita teine koht. Nii et see on üks väga kõrge tunnustus. Tallinna tuletõrje puhkpilliorkester on andnud meie omaaegses puhkpilliorkestrite rohkearvulises üks eliitorkester kogu aeg. See tähendab ka seda, et orkestri ees on olnud alati väga tegusad, väga aktiivsed ja musikaalsed dirigendid. Vello Loogna mitmest dirigent, teie olete, on sellist arvepidamist olemas. Ja seda ma küll ei oska öelda, aga no võib-olla kusagil 10. või, või alla seda natukene, aga teid teisele orkestri juurde, kes mind ikka kutsus, härra kaar. Tema oli no tuletõrje ühingu, nii skulptuuri ala toetaja ja edendaja, nii et ta kutsus mind sinna tööle ja ma läksid enne mind oli peale Helmut Orusaaresurma oli üks naisdirigent, oli Anu Maurid. Siis oli Reet proua ja siis Toivo lillepõld on olnud vahepeal. Siis kui minagi Taali noort dirigent, nii et ikka praegu on Pille Ehelaid minu havi dirigent, kes on lõpetatud Pedagoogilise Instituudi puhkpilliorkestridirigeerimise alal. Ja siin on ka tegemist järjepidevusega, et Vello Loogna oli ilmunud torusse õpilane nagu, ja sellepärast siis seda liini pidi on ka nagu see traditsioon säilinud. Et õpetaja annab õpilasele nagu orkestri üle, noh mitte küll otseselt. Kui ma vaatasin seda värsket juubeli bukleti, siis teil on üllatavalt palju noori orkestris. Tavaliselt ikkagi kõik harrastuskollektiivid, eriti just. Koorid kaebavad selle üle, et noori ei tule. Noored ei taha vana generatsiooniga koos laulda, koos ühes harjutuses istuda. Kuidas teil lood on? See sõltub ka palju repertuaarist ja noh, õnneks meie hea dirigent on nüüd taibanud selle ära või läinud asjaga kaasa, et ei ole selliseid noh, ütleme noortele nii igavaid lugusid ja, ja see mängib väga tähtsat rolli ja teine asi on see, et ikkagi on tähtis see natukene ka seltsielu ja nüüd orgesse vanem Uuberso hein on ka selle selle poolt hästi aktiivne. Toimuksid liikumised ja need õhtud ja need kontserdid ja alates jõulupeost ja, ja suvised väljasõidud ja, ja need on asjad, mis hoiavad noori koos ja noortel üks kokkusaamise koht Vello Loogna, mis te arvate, kas selles, et orkester on 120 aastat koos püsinud jääd järjest, tuleb kogu aeg ka noori mängijaid? On oma roll ka puhkpillimuusika spetsiifilisusel, sellel orkestri spetsiifilise kõlal. Ma mäletan, et kunagi keegi on isegi kusagil öelnud, et puhkpilliorkester, see on ma soor. No ma ei tea seda võib-olla tõesti, et mulle isiklikult meeldib puhkpilliorkestri kõla ja võib-olla paljudele ka veel, aga, aga ikkagi põhiline on ikka repertuaari paar. Ja, ja võib olla ka see, et orkester kas vaatame seda juubelikava, siin laulab Mati pall, uus Isamaa kant, paat läheb kooridega siis Tõnu Kilgas laulab siin koos orkestriga ja ja ühesõnaga niuksed tuntud solistid on kaasa haaratud kollektiivi esinemistega ja isegi on trompetisolist siin. Meest tuleb kohale. Nii et kogu aeg peab olema tasemel, et kutsuda niisuguseid mehi ja kui nad on rahul meiega, siis tähendab orkester on ka tasemel. Aitäh teile, soovin teile ja Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestrile juubeli puhul õnne ja edu edaspidiseks ja kohtumiseni siis 10. kell kolm Estonia kontserdisaalis Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri 120. aastapäeva kontserdil.