Helga ja tere, mina olen Annebrummik. Algava saate heli kajab, peateemaks on läbi hooaja väldanud kontserdisarja romantiline klaver, Eesti pianistide käekäik. Kuigi esinemisvõimalusi on järjest juurde tulnud, ei saa head pianistid siiski kuigi sageli mängida täispikka soolokava. Olgugi meie pill, park saanud tähelepanuväärselt head täiendust, ei ole meil piisavalt saale, kus nendel headel klaveritel mängida. Enne seda, kui pianistid kogunevad vestlusringi, käime koos toimetaja Johanna Mängel iga külas Võrumaa, Põlvamaa ja Setumaalt koolides, kuhu elavat klassikalist muusikat viisid kolm noort muusikut. Kõigepealt tuleb aga juttu ühest õudsest samast toreda elamuse pakkunud tudengiooperist, mille noorim osatäitja oli vaid 11 aastane ja debitantideks olid nii dirigent kui lavastaja. Aga tulemus väärib eetriaega ja tunnustada tuleb ka Eestis harva esitatud Britteni lavateose publikule pakkumist. Kaja. 29. ja 30. aprillil etendus Rahvusooper Estonia kammersaalis Benjamin Britteni ooper kruvipööre, mille ettevalmistamises olid osalenud viie erineva kõrgkooli tudengid. Dirigent Ingrid Roose, lavastaja Laura Kalle, kunstnik Mirjam Aimla, valguskunstnik Mari-Riin, Villem soo, videokunstnik Carmen Seljamaa ja dekoratsioonide autor Eerik Kask. Laulsid arreteedee mets. Kadi Jürgens Kadri-Liis, Kukk, Hanno mölderkivi liisid Romet ja Silver, Piiroja heliga ja stuudios on nüüd ooperikriitik Alvar Loog, kes seda etendust vaatamas käis. Tere, pärast selle etenduse puhul tekkis mul kohe paralleel kaks aastat tagasi Telliskivi loomelinnakus lavale tulnud ooperiga korduma kippuvad küsimused, mis oli samuti päris mitme kõrgkooli koostööprojekt. Aga seda nüüdset lavastust võiks pidada siis selle algatuse jätkumiseks. Jah, ma ei tea, kui teadlikult tegijad ise seda eelmist, kahe aasta eest teoks saanud lavastust nagu silmas pidasid või, või kuivõrd see niisugune kahe aastane pikki vahe, mis nende kahe vahele jäänud, on teadlik, aga, aga on küll meeldiv tõdeda, et hakkab mingisugune traditsioon tekkima. Ühtepidi see korduma kippuvate küsimuste näide oli siukse ooperirohujuure tasandist peaaegu täiesti ideaalilähedane näide, sest teos oli täiesti uus, mis kirjutati spetsiaalselt meie enda, praeguste noorte inimeste poolt praegusesse hetke ja ka siis lavastati ja, ja kujundati noorte inimeste poolt ja esitati noorte inimeste poolt ja mitme kooli tudengite koostöös siis praeguse jutuks oleva Benjamin Britteni kruvi pöörde puhul küll teos ise ei ole uus, aga kuna tegu on 20. sajandi teise poole ooperiga ja, ja ka Britteniga, keda meie suurtes ooperimajades, siis pean silmas Estoniat ja Vanemuise Pole vist peale Albert heringu, ehk siis ühe konkreetse Britteni ooperi üldse minu teada lavastatud minu mälu mööda. Et see on kahtlemata sündmus. Ja kruvipööre ongi Eestis laval olnud vaid ühe korra aastal 2008 Birgitta festivalil. Ühtpidi on, peab ka tunnustama seda, et noored on tõesti võtnud ette tuua lavale teose, mis ka publiku nii-öelda vaatevälja avardaks. Teisalt on tegemist ka muusikalise materjali mõttes väga nõudliku ülesandega. Jah. Kahtlemata, aga kui sa nüüd vihjasid sellele kaheksa aasta tagusele Tallinna Birgitta festivali oma produktsioonina lavastanud kruvi pöördversioonile, siis paralleel nüüd selle tudengitöödega on, on päris huvitav nende inimeste jaoks, kes on mõlemat näinud Britternik kruvi pöörde näol, on tegu kammerooperiga ja teatud määral ta ka ikkagi mõjule pääsemiseks, tegelikult ma arvan, eeldab väikeste esitus keskkonda. Pirita kloostri müüride vahel toimuv Birgitta festival teatavasti väikest saali ei omas sellisel moel. Tegelikult see, see Britteni kruvipööre hakkas täiesti uut elu natukene elama, vähemalt minu jaoks seal. Ja, ja ka need valikud, mida tollane lavastaja oli teinud mängisid selle teose nagu hoopis teisel moel publikule ette. Ja ta oli küllaltki selline nii-öelda mitt interrealistliku lavastus keelega, vaid ta oli juba ette lavastatud selliseks unenäoliseks kogu tegevus toimus tegelikult tülli taga, solistid jäid nagu sellisteks fantamiimseteks kujudeks seal taga nüüd küll valgustati, aga nad olid tülid, aga unenäolise võtmega sisuliselt andis ka lavastaja algusest peale ette sellise tõlgendusliku koodi siis kogu teose dramaturgia mõistmiseks sisuliselt sundides siis kuulajatele ja vaatajatele peale tõlgenduse, et lapsehoidja, kellega siin teoses asjad juhtuvad, ikkagi mingis mõttes mõtleb neid asju välja või kujutab neid oma võib-olla haiges fantaasias, et aga noh, minu meelest tegelikult selle teose üks tugevusi on just selles, et, et võimalikult niikaua kui mitte isegi kuni lõpuni jääks tõlgendusvõimalus kuulaja ja vaataja jaoks lahti ja see eeldab nagu sellist realistliku lähenemisviise kindlasti ja mida siis nüüd noored äsja Estonia pööningusaalis välja tulnud lavastuses Kaviljalasid. Britney teost võiks tegelikult nimetada õudus ooperiks. See lugu on päris segane. Peategelane, noor kuvernant asub tööle vanemateta laste Mailsija floora õpetajana. Kui mõne aja pärast hakkab majas toimuma ääretult kummalisi sündmusi. Talle ilmuvad surnud inimesed, kes on varem seal majas elanud ja ka laste käitumine muutub üha veidramaks. Kuvernandile näib, et Flora ja Mailson vaimude mõju all ta otsustab pöörduda laste poole, kuid onule kirjutatud kirja võtab salaja ära Mails kes ooperi lõpus kokku vajub surnuna, olles eelnevalt tunnistanud. Ta tegi seda ühe majas elanud teenri, kelle vaim on siis varem ilmunud piitsaga hunti käsul. Päris sisu jätab hästi paljud otsad lahtiseks. Me ei tea seda, kas kuvernant ja ennast kimbutab vaimuhaigus või siis tegutsevad seal tõesti mingid reaalsusest väljaspool olevad tegelased kellega lapsed mestis on. Selles on lõputult interpreteerimisvõimalusi, seega lavastajale on see üks ääretult põnev ülesanne. Ja Laura Kalle on intervjuudes öelnud, et tema eesmärk oli tegeleda hirmu teemaga. Jah. Seda hirmu on ju minu meelest ka Benjamin Britteni oma muusikasse väga palju sisse kirjutanud küllaltki sellistes helgetes toonides algav teos muutma top juba mõnedseeniga küllaltki selliseks kootilikult õudsaks ja isegi teatud mõttes kuulaja jaoks võib-olla natuke klaustrofoobiline, eks ja, ja minu meelest Laura Kallel koos siis oma lavastusmeeskonnaga oli ka ikkagi teatud määral õnnestunud Estonia kammersaali selline klaustrofoobiline meeleolu tekitada, ehkki minul näiteks subjektiivse maitse jaoks võib-olla see kujundus, mis seal nagu domineeris, oli võib-olla natuke liialt abstraktne, seal olid kui ma õieti mäletan, selliste valgete palakatega kaetud seinad ja, ja siuksed, abstraktne katsed, postamendi tüüpi juskui vähemalt kaugelt mingisuguseid kujusid meenutavat asjad, mida seal siis vastavalt Tseenidele ringi liigutad ja neid kasutati pigem nagu ruumi liigendamiseks nad võib-olla selle atmosfääri loomises isegi väga palju ei osalenud. Et võib-olla see abstraktne kujundus võib-olla natuke neelase selle muusika ja dramaturgia, sellist realistlikku võib-olla tera, aga üldiselt oli ikkagi lavastaja vähemalt minu meelest võtnud vastu otsuse, et sellest realismist ikkagi kahe käega võimalikult kaua kinni hoida ja, ja üldiselt see õnnestus ja minu meelest moel oli see lavastus ka nagu teose teenistuses, ehkki siin olid mõned huvitavalt tähelepanuväärsed ja võib-olla mingil moel ka vaidlustatavat detailid, mis, mis vähemalt minu jaoks sellest lavastusest nüüd nädal peale nähtud etendust veel meeles on. Et see noormees mailis, kes siis teise vaatuse lõpus ooperi finaalis sureb ja noh, mingis mõttes nii Benjamin Britteni kui Henry jamskele jutustusele selle ooperi libreto tugineb, jätavad tegelikult seal ikkagi natukene lahti, et miks ta sureb, et kas sellepärast Talon surnutega mingid suhted või mitte. Siis näiteks teise vaatuse alguses ilmus Maltsi näol selle noore poisi näole, siis juba selline surimask, et, et sisuliselt lavastaja sellise sümboolse vahendiga, tegelikult kuulutas ta surnuks juba teise vaatuse alguses. See on huvitav ja meeldejääv käik, aga minu jaoks natuke põhjendamatu. Tegelikult olid lauljad ikkagi väga erineva kogemuse, aga et seal oli lauljaid, keda me võime ikkagi nimetada juba professionaalselt, eks ooperilauljateks nagu reedeedeemets ja Hanno mölderkivi, kes on ikka tõesti osanud, ma usun, et rohkem kui 10. lavastuses. Aga samas ka oli debütant nagu Silver Piiroja, samamoodi siis missis krõhusi laulnud Kadi Jürgens. Kava järgi on tegemist tema esimese ooperikogemusega. Liisi Promet on küll juba laulnud Mozarti Bastienniebastiaas, mis oli siis muusikakeskkooli lavastus eelmisel aastal, aga ka ikkagi esimese kursuse üliõpilane. Arvestab. Ta ütles, et tegu oli mitte meie rahvus Peri enda produktsiooniga, mis siis, kui see oleks nii paratamatult tingiks ka kuulaja poolt natukene võib-olla suuremat nõudlikkust vaid kuna oli ju teada, et tegu on tudengite lavastusega ja Muusikaakadeemia tööga, siis ma arvan, sedasorti teatava ebaühtlus on sinna täiesti paratamatu juba sisse kirjutatud ja ja selleks et midagi rohkemat hakata. Ta ise sealt lootma, see on lihtsalt oma elamuse rikkumine tegelikult, et aga, aga minu meelest seal, nagu ma ennist ütlesin, et ansambel oli ebaühtlane, aga seal ei olnud ikkagi nõrka lüli minu jaoks küll, aga seal oli minu jaoks üks väga tugev lüli arete teemiat Scuvernandi rollis. Et see minu kõrva jaoks oli küll vägagi ühtlaselt küps sooritus läbi kõigi nende stseenide, et Britten on Kuvernandi rollile kirjutanud, et mitmed väga eriilmelisi tundetooniga Tseenid alates sellisest Sis ooperi algust kuses valitsevast sellisest puhtast rõõmust ja optimismist ja lastearmastusest rääkivad vokaalpartiid, mis peaksid sedasorti tundeid siis peegeldama, minu meelest sai teemets nendega väga hästi hakkama. Ja siis kohtumised nii-öelda surnutega, mis eeldavad solistilt juba hoopis teist tüüpi nii-öelda tunnet väljendamist läbi oma hääle ja kal läbi oma näitlejameisterlikkuse. Ka sellega sai minu meelest teemets täiesti fantastiliselt hakkama sealjuures hoolimata oma kõrgest sopranist, säilitades küllaltki hea diktsioonivel inglisekeelse teksti edastamisel ja siis ka kõige lõpuks võib-olla, kui, kui ikkagi teise vaatuse teises pooles õuduslugu päris õudseks muutub. Et ka see on ju tegelikult lisaks orkestrile ja lavastusmeeskonna tekitatud lava atmosfäärile väga suuresti solistide kanda ja ka seal minu jaoks nagu teemiates tegelikult tassis seda etendust ikkagi tema seljas oli enamasti see asi kogu aeg ja ta ei murdunud koormal. Tegelikult oli solistidel ka selles mõttes mõnevõrra keeruline ülesanne, et orkester oli nende selja taga eraldatud ka eesriidega ja dirigendi ka suhelda said nad siis vaid monitori vahendusel ja kuna isegi seda partituuri vaatamata on selge, et seal on mitmeid selliseid kriitilisi kohti, kus on nagu järelikult oluline püsida orkestriga koos. Mis mulje sulle see koostööorkestri dirigendi käetis? Arvestades seda, et ka dirigendi puhul, kui ma nüüd kavalehte lugenud õigesti mäletan, on tegu debitandiga, siis ma arvan, see tulemus on ikka fantastiline, peaaegu et orkester minu kõrva jaoks kõlas väga ühtlaselt ja, ja hästi ja kindlasti solistide toetavalt igas mõttes. Benjamin Britteni ooperit kruvipööre kommenteeris Alvar Loog. Liiga ja järgnevalt teeme ringkäigu Lõuna-Eestis, raporteerib toimetaja Johanna Mängel. Klassikaraadio populaarne koolikontsertide sari klassikaraadio tuleb külla sõitis sel nädalal ringi mööda Lõuna-Eestit noored andekad muusikud, vioolamängija Merike Heidelberg, fagotimängija, Jakob käskem ja pianist Georg Mireking jõudsid kolme päeva jooksul anda viis kontserti. Elva, Värska, Võru, Rõuge ja Tartu valla koolides. Muusikapalade vahele räägiti Nendest oma pillidest ja ettekandele tulnud teostest. Nende toona tehtud valsi meeleoludes ja käigu 400 Covidi valsiga mis tegelikult oli seal kirjutatud kahele viiulile, aga kuna meil on eriline koosseis nagu vioola klaver, kes muusikat õppinud, teavad, et sellisele koosseisule nagu väga kirjutada. Jah, ma toonitan veel kord, et kui keegi kuulge, tõesti küsida võib alati loobuda, aga põhimõtteliselt on hetkel juba või midagi küsida. Küsimusele. Seal avaneb teile hästi tore, sest kunagi aastal 2008 tõi ka siin enda debüütesinemise siis näete, et valetasid jala. Kaheksa-üheksa aastat olen mänginud aga tollel korral tuli küll ainult plärinateid pinnasest välja, sest ma olin siis äkki üks pool aastat mänginud. Üks küsimus veel. Muusikakoole, mis mulle ei meeldinud aga seda ei olegi. Ja ma käisin Saksamaalt ostma. No küsimus on palju. Kontserdijärgselt kohtuti aga noorte kuulajatega. Esitati küsimusi, jagati autogramme ja tehti ühispilte. Esimene kontsert leidis aset kolmandal mail Elva muusikakoolis. Kas mõni heliloojatest ja lugudest sulle tutage Hollalise Arvo Pärt, hall totav ja kätte selliseid pille sellisel kontserdil oled varem kuulnud? Klaverit olen ja, või oleks kuidas sulle meeldis mägeli, millised instrumendid kõige rohkem meeldis? Fagoti jaga värk. Mihkilise kõigepealt õppisin flööti, need laula, aga Pille, teised siin Elva muusikakoolis õpivad klaverit, klaverit, klaverit, klarnetit, klarnetit, siis kott oli üsna sarnane kaardiga või on erinevad ikka. Fagoti on suure kindlasti, aga kuidas Teile klaveriõpilastele meeldis see repertuaar, mis Georg mängijaid? Mõne sellise loo julgeks, isegi ettevõte? Ei liiga raske. Kas te lähete autogrammi küsima? Kuidas kontsert meeldis? Väga meeldis, milline instrument kõige rohkem, see on sinu jaoks, silma paistis too käpas. Bagot, olete varem fagotimuusikat kuulnud? Kas teie olete ka muusikakooli õpilased ja nii Misery klaver, saksofon. Kas saksofon on kuidagi natukene sarnane ka kotile või, või on nad siiski erinevaid nõme seal jõe ääres natuke teist värvi olla ja teise kujuga seda kindlasti klaveril esindatud, kas mõne sellistest Georgi repertuaaris olevatest lugudest julgeksid ise käega vastu? Ei, ma arvan, et ei võeta, sest need on natukene keerulised, minu jaoks veel ajavad harjutamist ja. Mis sa kirjutad, Jakob? Oh, kuidas mulle on? Ikka autol on ju väga toredad, küsitakse. Mina jään. Pile kirjutan. Ei ma ei lähe siis lasteaias ka puhkpillimängija lööki Mowleegaks. Oi, Siren väiksemate fännide kõrval ka suuremaid medaleid jootumised oma õpetaja ja mis pilguga õpetaja vaatas oivaraja harvaesineva instrumendid soolopillidele, aga väga meeldiv viivad sobiva tõesti. Kas võib juhtuda ka, et mõni õpilane tuleb ja ütleb, et tahaks hoopis vioolat hakata mängima? No hea meelega õpetas, kui keegi sooviks pilli olemas proovida. Klassikaraadio käis külas ka Värska gümnaasiumis. Tänan väga head ei meeldinud. Kõik see klaverimängu hästi keeruline, väga lahe oli. Huvitav selline, kui palju teil üldse koolikontserte toimub niimoodi, et keegi väljastpoolt esinema tuleb? Päris palju. Kooli õpilased käisid meil mängimas viiulit. Ja kes te siin muusikakoolis ka õpite mõnda pilli, kitarri, akordionit ja karmoškad. Millised instrumendid muusikat kolleks, kõige populaarsemad on, et õpitakse päris palju, nii olid ka vist. Aga kas lihtsam on kontserdil käia, kuulamas teisi või ise esineda? Kuulamas? Jah ja kindlasti kuulata lihtsa. Oleneb, kui palju seda rahvast seal on, kes kuulavad vahele niimoodi ikka vähem inimesi, siis on tegelikult isegi raskem mängida. Kui surevale rahvale. Nii paid, mis te sõitsite kleepse, Hausin, kleepse, eriti muste kohusener, kleebid igale poole näiteks vihikute peale, siis jääb ilus mälestus sellest tänasest kontserdist ja see oli täiesti julge, sa esitasid küsimuse kamandama, tavaliselt küsin palju asju, aga ma küsisin, kas fagoti peal on päris kuld või ei ole ja mis hakkab? Et kõike ikka päris, ma ei tea, kas päris on või ei ole, aga ikka on. Kui tihti teil muusikatunde toimub? Nädalas me laulame seal igasuguseid laule. Kerstame, ajalugu, mitte pärast kooli teete tavaliselt mängime pingpongi ja siis lähme näiteks noortekeskusesse, mis siin vastase näiteks seal on piljard, ka pingpong on ja siis on ka sealsamas Xbox ja siis seal saab midagi teha pärast Me lähme tavalist kalale. Ja jahile, käisime paadiga Võru muusikakooli kontserdile, oli tulnud lisaks muusikakooli õpilastele ka palju inimesi väljastpoolt koolimaja. Üks Võru gümnaasiumi õpilane oli otsustanud kontserdist ka muusikatunni jaoks arvustuse kirjutada. Kontserdil talle öeldi, et väga hea, et ongi rohkem nagu iga õppeaasta muusikatunne raames pühapäevane käinud on, aga et ma nagu ei ole selline muusikainimene, aga milliste Merikesega omavahel ikkagi rääkisite, mingisugust, ma küsisin autogrammi ja Ma ütlesin, et mulle meeldis kontsert väga musta kasti rääkinud ka, kes muidu julgeksid käe igal teisel kontserdil minna muusikate juurde sellist tagasisidet anda. Kui ma läheksin niisama kuulama ja oleksid võib-olla vanemad inimesed, siis ilmselt ei julgeks, aga nagu praegu. Aga millal siis arvestas, valmib nädala jooksul, peab valmima järgmiseks kolmapäevaks, on valmise palju häid mõtteid, aitäh. Võru muusikakoolist sõitsid Merike, Jakob ja Georg, minek edasi, Rõugesse. Kontsert toimus Rõuge rahvamajas. Esineti Rõuge põhikooli õpilastele. Tegemist oli tuuri kõige suurema kuulajas, on aga. Käisime täna kontsert. Tuba on väga tore kuulda, kas nagu innustab ka pille õppima või. Aga mis pimedas ikkagi mängida, kas mõni õpib pilliga või laulmis näiteks? Laule laulukooride poistekooris. Aga vaata, see on väga hea, siis saad klaveriõpetaja ikka täitsa teha sellise sooloartisti, vähemalt nad telekat. Või need teile meelde, millised muljed on äge, oli väga lahe. Meeldis enam mõni lugu, mis eriliselt meelde jäi. Viimane käiga viimane liige. Aga kas selliseid pille olete varem näinud või kuulnud? Ei fagoti ei teadnud enne, aga nüüd. Kinole kontsert meeldis, väga meeldis. Minule meeldis see kiire bee. Sena Paco väkke poole veits kõik meeldis kõige rohkem. Viimane lugu. Väikse hailoga. Tänane katse vägagi meeldis ja ma arvan, et ma võiks ise hakata enda pill mängima. Tõesti, millist pilli? Klaverit? Kiireid lugusid lugesid, tahad mängida? Huvitavad. Mida teie siin teete? Maitia lihtsatooriume doga. Praegu kõige toredam oli, selle küsiti palju ja üldse elab ja andis energiat, paljusin hommikul. Klassikaraadio tuleb külla kontserdisarja esimese nädala lõpetas kontsert Tartu vallamaja saalis. Sinna oli kogunenud palju uudishimulikke küsijaid, kes julgesid ka pärast kontserti muusikutega vestlema minna. Sa mängid ka mingit pilli, klaverit, klaverit ka mängin. Armastan A mängib nagu Georg. Tuleks saata pikka aega mängib aga eks, aga kuidas teile kontserdi, millised muljed on väga meeldis. Kõige rohkem meelde Ungarile andekas ja number viis, sest ma ise ka meie seda klaveril klaveril kõlab kuidagi teistmoodi kui sellises koosseisus ja väga. Aga oleksid nõus ka kunagi vioola ja fagoti kampa võtma. Võib-olla, kuidas sulle klaverimängijana need Georgi soolade ausalt öeldes? Väga raske? Sest et ma ise ei oska niimoodi lihtsalt lihtsalt nii kiire lend oskad oli aeglasem ja teine oli aeglasem, aga ikka, kes on väga raske. Klassikaraadio kontserdireisil Lõuna-Eestis käisid Merike Heidelberg, Jakob Peäske ja Georg Mirek king. Sari klassikaraadio tuleb külla, jätkub algaval nädalal Virumaa koolides. Sülgaja. Teisipäeval, kolmandal mail kõlas Estonia kontserdisaalis viimane kontsert tänavu läbi hooaja väldanud sarjast romantiline klaver, teisipäeval esines seal sarja kunstiline nõustaja Sten Lassmann. Ja mulle tundub, et selle sarja lõpp tamise puhul oleks kohane rääkida sellest, et kuidas üldse Eesti pianistide käsi käib ja kuidas on sellega, mis toimunud, on rahul publik heliga stuudios on nüüd pianisti abulitsist leelo kõlar festivali klaver, peakorraldaja Lauri Väinmaa, samuti pianist ja eelmise hooaja kammerlaulusarja Ilus, möldrineiu koordineerinud Martin raide ja pianist Age Juurikas. Tervist. Pöör võib-olla alustaks sellest, et mis sellest lõppenud hooajast teile eeskätt meelde jääb? Leelo palun selles sarja ärakuulamisega seoses. Me saime teadvustada enesele, et meil on terve hulk häid kanistel sest see sari oli väga väärikas, väga soliidne, hästi läbi viidud, väga hästi koostatud kavad. Seal oli palju head, võiks ütelda nii, et meil teine rida pianist veel juurde panna, täpselt sama palju kui mitte rohkem. Räägib lihtsalt seda keelt, et meil pianismiga asjad hästi. Sest meil on palju häid mängijaid. Mina saan nii palju öelda, et küll siia juurde, et kui vaadata ka lihtsalt meie kontserdielu ja erinevaid sarju ja erinevaid kontserdikorraldajad, siis ikkagi pianistide sooloõhtut, kui kerkivad sealt esile romantilise klaveri kõrvale ju peab ju meenutama kaamerban interpreetide liidu ja Eesti kontserdi ühiste eliit-kontserte, eksju, kus ka pianistid olid ja ja kui vaadata, kes ERSO ees käivad, siis ma võib-olla teen pattu, aga mulle tundub, et ikkagi klaverimängijat vähemasti domineerivad kindlasti. Seal on nagu, väga kindlalt pildil ja, ja nagu leelo väga õigesti ütles, et see pink ei ole mitte tühjaks saanud selle hooajaga ka seal on veel teisi häid mängijaid küll. Ja ütelge, kas on veel mõni teine instrument, kes suudaks panna välja niisuguse hulga esinejaid, kes saavad iseseisva sooloõhtuga hakkama. Meenus üks kontsert sellest sarjast, kus tund aega ennem esines saada kuulsaks mustrile majad, kes tähistas 70 viiendat juubelit ja sellele järgnes kohe restorani suurepärane sooloõhtu, nii et see oli kohe selline ere päev, ütleme minu meelest mitte ainult Eesti turismis, vaid üldse võib-olla kogu selliseid skulptuuri elus meil. Nojah, ma ütleksin, kaob paar sõna siis klaverifestivali korraldajana, et tõepoolest võrreldes aastaga 1998, kui festivalid algasid siis oli aeg, kus väljaspool festivali tegelikult toimus, võib olla maksimaalselt üks või kaks klaveriõhtut ja needki olid külalised, ma ei tea, ei oska öelda, mis oli selle põhjuseks. Siis oligi see klaverifestival mõneks ajaks nagu suurem väljund meie ministidele. Nüüd on see olukord tõepoolest muutunud kardinaalselt eeskätt alguses läbi eliitkontsertide sarja, mida hakkas tegema interpreetide liit kui hakkasid saama pianistid tavaliselt läbi hooaja kontserte, nüüd lisandus sellele romantiline. Nii et ka ütleme, festival on praegu on natuke teises positsioonis ja otsib selles mõttes ka teistsuguseid lähenemisi ja väljundeid. Oli meist vist ainus, kes selle romantilise klaverisarja tervikuna ära kuulas, et oleks huvitav kuulda just tervikmuljet võib kas koorus midagi välja või selgines enese jaoks, sest et seal on ju Eesti tipp-pianistid, mängisid. Suurus välja see, et mängitakse hästi klaverit, faktuuriga mängitakse ilusasti, ehitatakse üles teoseid omale selgeks tehtud, selle asja sisu ju antakse seda edasi soliidses vormis see kõik tore, kui natukene nüüd pipardada ka siis esituse temperatuur, mõnikord on paar kraadi siiski madalam, kui võiks olla, jääb niisugune mulje, et võimed on olemas, aga millegipärast hoitakse ennast kas tagasi või on mingi muu takistus, kas see vastutuse koorem või ma ei tea, mis asi see takistab või praktika puudus või igatahes niisugust individuaalset vabadust, sädet ja särtsu, seda võiks ikkagi rohkem mul julgust ennast avaldada, et võib-olla on tegemist rahvusliku. Seda ma ootasin. No siin on veel üks teine moment, õpetatakse täiskoormustega sissemängimist, kontserti on vähe ja siis inimene tulebki lavale teatud mõttes sisemise väikese krambiga ja ongi, ja see on väga raske olukord, sellest kontserdist sõltub, kas kontserdikorraldaja annata helemisega platseebo ja laseb ained, su kolleegid ja sõbrad istuvad saalis ja klassikaraadio pärast ikka annab üle ja et siin võib olla üks põhjus, miks jäävad mõnikord natuke nagu. Poolikuks võib vähe ütlevaks on ja ma arvan, et see on ka mingi selline sõnatu kultuurikood, mida võib-olla võetakse üle, mida pärandatakse, arvad, et säästab küll see hakkab külge, sest et väga palju. Me õpime ju ikkagi läbi eeskuju matkimise ka seda ei õpetata otseselt etc natuke. Tõmba tagasi pileti kontserdile, et ei, ma ei usu seda, et keegi ei taha ennast avaldada, vaid lihtsalt see on mingi ja aga võib olla ka see. Ja tõesti see vastutuse koorem või selles mõttes see, mida ju tundides ikkagi toonistataks, et sa kuskilt üle piiri ei lähe ja ja siis kõlakultuur, eks see läheb kergesti käest ära seal ja siis võivad noodid kaduma minna ja ja et ütleme, on see, millele nagu lõivu makstakse ja ühel hetkel see päädib võib-olla sinna olukorda, kus ma pigem kontrollin olukorda maksimaalselt, eks ju, aga aga sihukest spontaansust sellist Sadest julgust ei riski, tahaksin rohkem kuulda, isegi öeldakse, kes ei riski, siis shampust ei joo. Ma ei tea, mis ala teadlastele peab andma, uurides võib-olla ka valiku ja teinekord on, võetakse ka liiga suur ülesanne, millega ei saa hästi hakkama. Tähendab mitte et ei saa hakkama, aga ei saa ennast lõpuni avada. Õda mehel valaja ühe näite. Ralf Taal mängis oma kontserdil lisapalad listi Rigolettot parafraas. Mina olen kuulnud niisugust esitust, see oli nii vaba, see oli nii hästi seostatud, need erinevad kujundid sujusid üksteise sisse nii loogiliselt. See oli niisugune efekte, niisugune vabadus, lihtsalt mõtlesin voh. Nüüd inimene tundis, et kontsert on lõppenud ja nüüd hakkas mängima. See oli ju lihtsalt suurepärane. Kus ta oli, varem avanes paljudel võttise avanemine ka natuke liiga palju aega. Me võime panna käe südamele ja öelda, et heal eesti pianistid on piisavalt esinemisvõimalusi. Stopp, ei ole see asi nii. Hullud on, niisugused ei saa ette heita ühelegi kontserdikorraldajale, ta ei võimalda pianistide küllalt esinemist, seda tehakse kontserdile, on aga Marko Martini kurba nägu kohe pärast kontserti temaga rääkisin ja ta ütles, et mul oli nüüd nelja aasta järel esimene pikk avalik klaveriõhtu suures saalis. Paneb mõtlema, kas te kujutate ette, mida see tähendab pianistile nelja aasta järel mängida ükskord ühte pikka saba. Ega meil ei ole nii väga võimalik pianistina ennast nii-öelda lahti mängida. See, mis võib teha kuskil kultuurimajas või laste muusikakoolis mänginud tavaliselt midagi muud, mis lastele kohane. Need, need väiksed võimalused meie väikestes linnades, need ei täida päris seda ülesannet, aga muidu oleks lahendus, ma ei kujuta ette. Sest see on praegu üks kurb lugu, see ei ole Markole üksinda, see on ikka kõigil, on see probleem? Peaaegu kõigil. Tähendab, ma ikka kriipsutan alla üks täielik klaverijuustu terveks õhtuks suures kontsertsaalis midagi muud, kui mängida kammermuusikat kuskil kellegagi. Või mingeid väiksemaid esinemisi seal midagi? Tegelikult Me puuduva keskmise suurusega saali küsimuse juurde. Sest tõepoolest kõik ei mahu juga Estoniasse lihtsalt sellepärast, et seal on ju ka kõiksugu muid kontserte ja nimelt puuduva Eesti Muusikaakadeemia suure saali järele, kus võiksid toimuda regulaarsemalt ja tihedalt ka klaveriõhtud. Tegelikult ju muusikaakadeemias ka toimub, päris paljud laari õhtide Sammest, külaliskontserdid on, meil just oli, paar päeva tagasi esines üks Usbekistanist konservatooriumi klaveriosakonna dotsent, minu teada ja üldse inimesi ei olnud. Aga väga hea klaveri õhturi. No eks siin hakkab niisugune murelik noot nagu kõlama jah, et kus siis need lahendused on, et andku jumal, et nüüd raadiokuulaja või keegi veel kultuuri funktsionäri mõttele ei tuleks, et me peaksime oma pianistide hulka nagu kärpima? Puhub nagu kõigile esinemisvõimalusi, eks. Et ma arvan, et võib-olla üks tee oleks ka see, et kui kuidagi tekiks meil pigem koostööd meie lähinaabritega Läti või Soome sõitmine pole teab mis suur ettevõtmine ja seal on seda publikut nagu jätkub ka. Ma arvan, et siin ei ole ka küsimusi alati niimoodi raha, see, võib-olla nendes summades nendes honoraride, see kõik nii, aga sihukeses heas tahtes teatavasti Tseesises on uus kontserdisaal väga hea klaveriga ja see võiks ka üks nii sihukesi võimalusi äkki olla väga õige, mida, mida leelo mainis, et nelja aasta jooksul korra suure kavaga tulla see on hoopis teine asi, kui sul on kas iga aasta kava või isegi kaks kava ütleme või tähendab mingisugused niisugused kombinatsioonid, et, et sa ikkagi sellel suurel laval käid suhteliselt regulaarselt. No aga, mis oleks selline ideaalne olukord, et kui sageli võiks pianist tulla välja sellise täispika uue soolokavaga? No tegelikult mina arvan, et aastas üks kava ei olegi üldsegi mitte liiga vähe ega liiga palju ka kava saab ju täiendada, võtta siis kas mingi teisi asju, mis sa oled enne mänginud ja aga selline tuumik seal kuidagi nagu arendab. Tegelikult ma arvan, et võiks nagu õppida ikkagi soolopianist, et kui ta nüüd ütleme, määratleb ennast soolopianistina, et kes annab soolokontserte, ma arvan, et C1 oh, sellest saaks tema elu osa. Et niimoodi see elu käin jälle kontsert ja kontsert, kontserdi, mitte et neli aastat ei ole midagi ja siis järsku kontsert andanuseni, midagi hirmust. Olen sama meelt, agregaat kord aastas, uus kava on, oleks nagu täiesti loomulik loominguline protsess. Muidugi me ei tohi unustada, et ja kõik meie tipp-pianistid õpetavad täiskohaga täiskoormusega, kas akadeemias või muusikakeskkoolis või mujal. Muidugi see tegelikult sunnib nii-öelda topeltkoormusele mõnikord ka lausa ületöötamisele ja võib ka mingi kordi ja mingil määral kvaliteedi kaotamisele. See on üks probleem, mis, nagu alati kollitab, kummitab sellist 200 tegijat aga tõepoolest Eesti väiksuse tõttu nagu ainult mängimisega, mis klassikalise pianistina tegelikult ei ole võimalik. Või siis peaks olema tõesti rahvusvaheline karjäär, on juba välja kujunenud. Ma siiski täiendaksin, et tegelikult see õpetamine pianisti jaoks on ka omamoodi selline kogemus, et mis kindlasti aitab, annab palju juurde ka mängule, et seda nagu täiesti aga ära võtta, minu meelest üldsegi ei olekski nagu mõtet, et kui ütleme, siis teisiti on interpreet ja kellele võib-olla see ei meeldi, need on siiski vähe, et enamasti ju ka suured pianistid ikkagi õpetavad. Üks küsimus ongi nimelt selles määras või proportsioonid jäävad revolutsioon ja paika panna, sest et kui inimene nagu õpetab enda tühjaks, siis jällegi mängimiseks seda värskust ja energiat. Ma tahaksin korraks tagasi tulles selle juurde, et ütleme, et kui aastas oleks hea, siis omandada üks soolokava, aga siis on ka see küsimus, et kui mitu korda oleks hea seda kava esitada. Rüütel ütles, et tema hakkas Mozarti sonaati õigesti mängima. Ta oli 30 korda seda juba esitanud. Kui on täiesti uus kava, siis ka juba teine kontsert. Estonia kontsertsaalis on vara. Näiteks võiks olla vähemalt viis. Mina olen mänginud ühel kontserdil üheksa kontserdi LM Estonia kontsertsaalis on mul ka selline eesti pikim tuur. Ja ma ei saa öelda, et mul oleks liiga kerge. Kõrda. Mulle meenus seoses leelo ütlusega Richteri kohta, et Rahmaninovi ütles, kui ta oli omaenda komponeeritud, kolmandat klaverikontserti juba kaua mänginud, et pärast kahekümnendat esitust õieti aru saama, mismoodi seda mängima pean. No vot see on õige. No kui me vaatame veel selle hariduse teema poole, siis meil on ka väga säravad konkursid ja võib-olla üks minu jaoks huvitav näide on see, et esimest korda võitis konkursi klassikatähed, pianist ja sealjuures pianist, kes on võitnud ka eelmisel aastal eesti pianistide konkursi. Et minu arvates on see selles mõttes huvitav, et see näitab, et nii-öelda tavalise televaataja hinnang langeb kokku tõelise asjatundjaga või kuidas teie kommenteerite, Sten Heinoja? No minu arust oli seal ikkagi tegelikult algusest kohe näha seesamune finaali tuumik. Mina näkku küll ei olnud üllatunud, et seesama seltskond oli ka finaalis ja noh, võib-olla see, et ütleme, kes nendest kolmest nüüd siis seal selle esimese preemia napsas, et seda võiks tõesti otsustada nüüd seal televaatajad, aga ma arvan, et see piir oli seal väga selline lähedalt käis tegelikult nad kuidagi ikkagi eristusid ja võib-olla ikkagi just selle sellise kogemuse ja veel neva sellise elukäigu poolest. Ja siis sellekordne klassikatähtede seltskond, kaheksa muusikut, erinevate pillide mängijad, kes alustasid, oli minu arvates väga ühtlane ja tugev. Ja nüüd selles seltskonnas siis kaks pianisti, nii saidki esimese ja teise koha, et tegelikult annab see märku eesti kanismi tugevusest hetkel, sest ega siis need teised ei olnud halvad, nad olid väga head mängijad ja, ja tõepoolest, et nüüd Heino all on läinud nagu, nagu selle poolest nii hästi, et ta nii vabariikliku konkursi võitis, kusjuures ka peaaegu kõik eripreemiad. Ja nüüd iseenesest on see väga suur risk minna nii-öelda esimese preemiaga veel kord sellisele palju ette raamatumaale konkursile nagu on klassikatähtede konkurss, konkureerivad erinevad pillid ja need sfäärid, kus tuleb mängida või mida tuleb esitada, need nõudmised on väga erinevad ja et seal edukas oli, see räägib ainult oma kasuks. Mul on hea meel ka just Kristiina Rucažeeriksist, kes ennast klassikatähtedes näitas väga küpse ja tõsiseltvõetava muusikuna vabariiklikul konkursil päästa küll finaali, kuid kahjuks seal olime diplomdomaalne tulemuseks. Ma olen rohkem on mina ka, muide seepärast ma tahtsingi just ütelda, et mul on hea meel temast, et tal nüüd sellel konkursil, kus lisaks kolmele žüriiliikmele professionaalsele muusikule sellist stuudios hindas televaatajaskond tõsta kõrgele hinnatule teisele kohale, ma arvan, et on suur tulevik ees. Ega tegelikult ju ei peakski seal olema mingi vastuolu, et see akadeemiline kompetents ja siis nii-öelda publiku armastus, et võiksid küll ideaaljuhul kokku langeda. Siiski siiski ma julgen öelda, et kui alustati klassikatähtede konkursi, siis ikkagi mitmed professionaalsed muusikud olid arvamusel, et seda ei saa ikkagi üldse konkursis pidada, sest seal ju televaataja hindavad välimuse ja kõikide muude selliste muusikas ebaoluliste parameetrite põhjal, et ütleme, et nüüd see tänavune tulemus mõnes mõttes võiks nagu kummutada sellist eelarvet. Aga kui meenutame, esimene klassikatäht oli Marcel Johannes Kits, siis on ka nüüd vabariikliku konkursi võitja siin võitis pärast ja sellepärast, nii et ega mingisuguse välise efekti või kostüümidega ju kaugele ei sõida. Ja teisest küljest jällegi, kui muusik läheb lavale, no teda ju vaadata. Võetakse lõppkokkuvõttes jah, olen nõus, sest tegelikult ma ütleks, et kas me tahame seda või ei taha, aga see mingi shoulikkuse moment tungib jõudsalt peale ka klassikaliste kontserditel ja kogu maailmas juurde ütleme kasvõi kontsertsaali valgustus miks mitte esinejapoolsed kommentaarid sinna vahele, mis on mõnel lausa väga-väga populaarsed, näiteks Ameerikas. Et ühesõnaga, see on muutumises pidevalt. Vot ma tegelikult olen natuke kriitilisem, sest mulle tundub, et jällegi seal on teatav oht, et hakata just ikkagi nagu väljaspoolt sisse nagu minema, et tegelikult nad peavad väga arukad olema ja ütleme, selle sära sees nüüd ikkagi selline kaine mõistus väga noorel inimesel ära kaduda. No mulle tundub, et see on natukene ohtlik tee tegelikult aga kasulik siiski seal esinejale mingil määral kasulik, noh, ta läheb natuke nagu lahtisemaks ja ta ei karda enam publi. Noh, see see on, muidugi, tuleb kasuks. Aga muidu siis suhtlemine sellega on nüüd niisugune lugu. Vaatame väga kaalukaid häid suuri artiste, pianist, näiteks maailmanimesid, nende kontsert on täiesti akadeemiline, nad ei suhtlellutatud välja, mängivad nad mängivad nii hästi, neid ei ole vaja midagi hakata seletama. Seerivad kellegagi suhtlema, tõsise näoga lavale ei naerata kõik. Ja, ja väga hea kontsert on ja täiesti arvestatav, nii et on ka see variant siiski aktsepteeritav. Ja ei ole sobiv tervises mõelda, et see on iganenud ja see on juba niisugune tarvis kõrvale lükata. Nüüd käib juba teisiti. Kõik variandid on võimalikud. Ma olen ka väga sellega nõus, et ei ole väga loodan, et see, see nii-öelda kaskine suund aina säilub. Samas mida ma tahaks öelda positiivse poolena klassikatähtedes härra suhtes, on see, et ta toob selle klassikalise muusika lähemale, mitte muusikust kuulajale. Tutvustab neid noori inimesi, interpreet, kellel on hiljem nii palju lihtsam kogu Eestis esineda ja inimesed tulevad meelsamini kuulama, kuna teavad neid nägusid televiisorist. See on üks väga tugev pluss, aga ohud on kahtlemata olemas. Et hakatakse mõtlema väljast sissepoole, et seal, see on kõigest üks pisikene osa, väline tegelikult ikkagi. Võib-olla kaks mõtet tahaks lisada veel, et tegelikult, kui me mõtleme soolokontserdižanri alguses aga tähele, siis loomulikult need suurkujud seal paganiini ja lihtsalt ei olnud kaugeltki nohikud ilmselt. Ja teisest küljest just see tõsine niisukene kontsed akadeemiline kontsert peaks alles jääma kõik praegu rõhutavad nagu sellele, et maailm on muutunud ja peab olema atraktiivne ja nii-öelda äge, kõik, nii, aga vastupidisele üldises muutunud maailmas on see akadeemiline kontsert mingi väga eriline kogemus, mida ka inimesed just sellepärast võib-olla tulla vaatama, et see nüüd natuke teistmoodi, et muidu kõik käib, niisugune show käib hommikust õhtuni ümberringi, aga siin on järsku midagi muud ja, ja ta nagu moodustab ütleme positiivset kontrasti sellele ümbritsevale elule, nii et ta ikka oma oma koht täiesti olemas ja ja ma mäletan ühte koos inimest, sest interpreetide liiduga, kus meile räägiti korraldajate produtsentide poolt, et missugune kava olema ja mida sina peaks valima ja kuidas peaks neid üles ehitama, siis lõpuks tõusis üks härrabistilised, arvan, et see peaks kontsert olema, hea et see võiks olla nagu see tingimusi, kliteerimelisi, uudise. Ja siis sa võid ju mängida tegelikult ka tuntud asju, võid mängida vähem tuntud asju, aga kui sa teed neid tõesti kõrgel tasemel, siis ei ole seda tunnet, et noh, midagi esinagu puudu siis toimunud teosed, mida räägitakse kümneid ja kümneid kordi, ilmselt nagu maailma lõikes tuhandeid kordi aastas, võib-olla ja, ja sellest ei ole midagi katki. Jah, juba selles samas romantilise klaverisarjas kõlasid ju tegelikult peaaegu igal kontserdil vähemalt paar sellist publiku lemmikteost. Kõige rohkem mängiti suumonit, muuseas neli inimest mängis suvaliselt, jopel on järgmine, kes tuli pingereas sinna otsa ja siis list ja siis alles praam suubelt. Esikohal on, summad, olid ära. Vahepeal on tundunud, et show pääl on nagu vallutanud meil, aga see oli, aga mul Suumann on ikka ka mõnes mõttes esiromantik üleüldse oma isiku ja kogu tegevuse poolest ei taha küll teiste kohta midagi ütelda. Aga mingis mõttes väga tüüpiline, nagu. Üldse kõva tulid kenasti koostatud üldiselt ja summunid olid enamasti kõik õnnestunud. Jah, kui mõtelda natuke detailsemalt, minul ei õnnestunud kõiki kontserte kuulata, vaid oli neljal kontserdil, aga meenus kohe esimene kontsert, kus mängis Kai Ratassepp ja mängis Schumanni karnevali. Lisaks sellele olid seal veel mendel sunnid tõsised operatsioonid ja mõned muud teosed. Ta mängis väga toredalt, sest temal oli see küll minu teada esimene kontsert Estonia kontserdisaalis. Sekskontserdist jäi nagu väga hea ja kuidagi loomuliku pusitseerimise vabanesitseerimise ja kaver mängimise tunne või järelmaitse. Siiani mäletan seda. Ja selles mõttes ma kujutan ette, pianisti jaoks oli see testiks väga hea võimalus, sest nii palju, kui ma sain aru vestlusest Sten Lassmanni ka kõik olid ikkagi tegelikult päris vabad oma kavade koostamisel, et ikkagi tegelikult eesmärk oligi pakkuda inimestele võimalust ennast realiseerida, areneda just soovitud suunas edasi. Ja siin üks üks huvitav, ma ütleks isegi natuke. Ma tooks on see, et noorim osaleja oli vist Sten Heinoja ja tema kavas oli Schuberti suur Aadu sõnad, mis kestab 45 minutit umbes ja kaks Beethoveni sonaati, nii et ma ütleksin, et see oli nagu kõike noh, klassikaline või nagu tõsisem või sissepoole kala. Samas siis põlvkonna võrra peaaegu vanemad pianistid mängisid listi shop Nonii, et öödi hobuseid Ravelliga spaadele nüüd tegelikult oleks oodanud just vastupidist repertuaarivalikut. Publik hakkab aina rohkem harjuma selle teisipäeva õhtuse kammermuusika kontserdiga. Kui siin veel mõned aastad tagasi võib-olla vahel tõesti oli kontserte, kus oli sõna otseses mõttes käputäis inimesi Estonia kontserdisaalis, siis nende kontsertide, kus mina käisin ikka kammerkontserdi kohta, päris korralik publikuarv. Minu meelest siis on tegelikult natuke selline kurblik atmosfäär, mis seal rahvast tekib, ütleme selle pianistina ise nagu ebamugav olla, selles mõttes ta ei ole võib-olla kõige sellisem vooluklaveriõhtusõbralikum saal minu meelest, aga näiteks ma kogesin proua hästi sellist vana tunne, et mida ma võib-olla mõnikümmend aastat tagasi tundsin Mustpeade majas, kui ma käisin ütleme, viimased kohvi konkursi suurfavoriidi lükaadi pargi kontserdil ja vot vot seal oli kohe tõeline selline, nagu vanasti selline teene särav või sihuke sätendav särts, õhk ja saal oli paksult inimesi täis ja hästi põnevil ja tõesti selline kihvt sooloõhtu nagu klassikalises mõttes nagu vanasti. Et mul oli kuidagi, tundsin südames, sellel on niivõrd hea klaver, et vot need kuidagi need organisatsioonid jällegi peaksid nüüd mingile kokkuleppele saama, et tõesti ära kasutada see olukord, mis on tekkinud. Kui klaveritest juttu tuli, siis me oleme tegelikult päris heas seisus hetkel, et Eestis on tekkinud viimasel ajal väga palju uusi pille ja ei ole siin täna jutuks tulnud ka, ütleme Tartu Tubina saal, mis on üks suurepärane koht. Nii et, et ma arvan, selles mõttes Tartus kõige parem koht ja tegelikult ütleme, Pärnu kontserdi kammersaal on ju ka väga ilus ja Pärnu kohta võib-olla paraja suurusega niisuguseid kammerkava jaoks, niiet. Aga mida toob meile uus hooaeg, me kõik ootame klaverifestivali. Ja see on seekord novembri alguses, neljandast kuni 12-l novembrini. Ja eks ta toob külalisi tuntud ja tundmatuid pianist. Kui ma paari nime nimetaks või paari sõnaga tasustaks siis kõige kuulsam esineja on Mihhail petnov. Kes on ütelda tänaseks legendaarne Algne vene pianist. Ta on samas ka tal on oma orkester, Vene rahvuslik sümfooniaorkester. Ja umbes seitse aastat tagasi vaata seda klaveri mängimise ära umbes viieks aastaks. Sellest oli mul muidugi hirmus kahju ja mitte ainult minul, vaid ma arvan väga paljudel inimestel. Põhjuseid ma ei tea, aga õnneks umbes kaks aastat tagasi naases tahk Averi juurde ja nüüd annab ta jällegi sooloõhtuid, esineb kestritega, aga muidugi jätkab oma dirigendi tegevust. Siin mängib ta meile Essoga, Rahmaninovi teist kontserti siis meie publiku üheks lemmikuks saanud festivalil juba varem käinud Kanada tunnistandželaks Young kes on seni meil mänginud Bachi üleüldse, nagu maailma kuulsaks sai, ta võib öelda Bachi mängijana, aga tänatada mängib tegelikult kõike ja seekord tuleb mängima meil hoopis Scar latit, Mozartit, Beethovenit ja ta aga tuleb just salvestamast Berliinist, Scarlatti sonaate. Ja samas hetkel tal käib Beethoveni kõigisonaatide salvestusprojekt. Jooksevad paralleelselt need ta hiljuti andis välja plaadi realisti sonaadiga. Hiljuti mängis promsiisneks kontserdi esimest korda, mis ta ütles, et on alati tahtnud mängida nii, et on laiendanud tohutult oma mastaabi tegutsemisest, nii ootan ülima põnevusega seda õhtut. Siis Horner, Brasiilia pianist, kes on väga tuntuks saanud otsas 2010, kui ta juba ka varem, aga Dani aegsete klaveritel on esitanud, ladistanud paljusid bändi teoseid suurepäraselt seda teeb üldse kõike, mida ta klaveril puudutab, nii-öelda muutub kullaks. Siis veel taas külalised on Iisraeli klaveriduo silver karburg. Ma rääkisin meie enda ministritest. 60. juubeli on jõudnud Kalle Randalu, kes siis festivali avakontserdil koos Neeme Järvi, Airsoga esitavad Pythoni fantaasiaorkestrile, koorile, solistile ja pronksi teise klaverikontserdi ja klaveriõhtu annab Eesti hea pianist, kes seda veel kordagi ei ole Estonia kontsertsaalis teinud. Hando Nahkur. Mitte kordagi ei ole tama andnud kahe poolega täispikka kaveri õhtut. Et ma ütlengi, et festival leiab, otsib nii-öelda neid auke ka, mis on veel täitmata. Õnneks õnnestus ühel eelmisest festivalidest Vardo Rumessen Nil Andoiks õhtu nüüdseks juba meie seast lahkunud. Nii et võib öelda, et kõigi põlvkondade pianistid seal mänginud. Ja tuleb veelgi kontserte, erinevaid. Mõni ootus tulevikule või mõni märkus veel möödunud aasta kohta minu meelest võiks praegu vaatan Laurile otsa ja klaverifestivali, aga et tegelikult oleks niivõrd huvitav näiteks satuks meile siia täiesti, ütleme top faili siis näiteks mingi nimi, ütleme näiteks andosid, kes juba teist korda sel hooajal tuleb nüüd juunikuus Helsingisse. Raha. Jah, just Berezovski oli, Dowski oli ja need festivalil siiski Planofima sellesse liigasse asetaks siin ja tegelikult korraldajana ütlema seda, et kogu aeg selle nimel on tehtud tööd, et just sealt tapa, ütleme, tennist, komideni saada neidsamuseid nimetatud Tsimermanni või loputa. Ma ei taha külvata pissimise, jah, seepärast, et ka mina olen ikkagi päris lootust, et, et ükskord Tšehhis. Ja ka need mõned teised Lang, Lang, kas meeldib või ei meeldi, aga see mingi nägu? Praegu tegeletakse, samalt Zimmermann kulub minu absoluutsete lemmikute hulka. Ehk viskad saab. Aga kui tegelikult nagu tagasi tulla selle meie olukorra juurde, siis ma arvan, et meil on väga toredaid andeid siin ja neid inimesi, kes viitsivad pühenduda ja ka inimesi, kes neid noori õiges suunas edasi aitavad, nii et tegelikult on põhjust ikka rõõmus olla? Jah, võib küll. Suren natuke reservatsiooni. Sari romantiline klaver aitas teadvustada, kui palju on Eestis häid pianistide. Tehniliste oskuste ja faktuuri koha pealt pole ette heita midagi. Ainult esituse temperatuur võib vahel leigeks jääda. Ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri solistidena domineerisid just klaverimängijad. Aga ikkagi saavad pianistid täispikka soolokava esitada liiga harva. Rahulolematus oleks siiski patleivad pianistid juba seetõttu, et Eesti saalidesse on järjepanu ilmunud aina paremaid pill. Ideaalsetest tingimustest on nüüd puudu vaid veel üks saal filmiga ja selline sai maikuu esimene heligaja. Juttu tegime aprilli lõpul etendunud Britteni ooperis kruvipööre kooli kontsertidest. Klassikaraadio tuleb külla Põlvamaal, Võrumaal ja Setumaal ning sarja romantiline klaver valguses eesti pianismi hetkeseisust. Järgmises saates jätkame hooaja kokkuvõtteid. Tallinna filharmoonia hooaja lõppkontsert tekitab küsimusi klassikalise muusika ja popkultuuri ühendamise teemal. Tänasele saatele tegid kaastööd Alvar loogia, Johanna Mängel. Saate mängis kokku helioperaator Katrin maadik. Mina olen toimetaja Anne promic. Tänan kuulamast. Kaja.