Helgaja tere, mina olen Annebrummik. Maikuu lõpp on juba käega katsuda ja ühtlasi lõpeb ka kontserdihooaeg, et suvefestivalidele eelmisel reedel andis hooaja lõppkontserdi Eesti riiklik sümfooniaorkester, progneri ja Brahmsi teoseid juhatas noor ja edukas eesti dirigent Kristiina Poska. Kui ERSO hooaeg on olnud rõõmsavärviliselt kirju tulevik näib pigem helgena, siis kogu Euroopa orkestri kultuuri lõikes ei ole sugugi toredaks uudiseks, et 40 aasta eest rajatud Euroopa Liidu noorteorkestrile ib lõppenud hooaeg jääda viimaseks. Oma ajastu avangard, helilooja Erik stati 150. sünniaastapäevaga. Puhul katsetas ansambel U inimvõimete piire mängides kultuurikatlas praegu 18 tundi järjest satii teost. Veksassioon. Berliinis kogub kuulsustega ebatavaliselt ajastutruu lavastus. Aprilli lõpus tuli esiettekandele vasta avastatud barokkooper aga stiinasti, Taani Amor viiendal testinud ja. Esmaspäeva õhtul andis Mustpeade majas kolmanda kontserdi oma Beethoveni sarjas tänavu asutatud uue Tänava orkester, mille dirigent on Kaspar Mänd. Orkestris mängivad muusika ja teatriakadeemia, tudengid ja ka osad otsa kooli õpilased. Need koosseis on ka küllalt nooruslik ja energiline. Miks see orkester sai kokku kutsutud ühel kindlal eesmärgil, et võtta ette ja esitada kõik Beethoveni üheksa sümfooniat. Ja nüüd me olemegi kolmandal kontserdil jõudnud, siis kolmanda sümfooniana? Lisaks Beethoveni kolmandale sümfooniana Eroika kõlas ka helilooja viiulikontsert D-duur. Solist oli ERSO kontsertmeister Triin Ruubel. Kolmapäeva õhtul tähistati koolijuhi ja õpetaja Uno Järvela üheksakümnendat sünniaastapäeva. Kontserdiga delta saates käis kooriühingu esimees Uno Järvela õpilane Raul Talmar. Tema roll on olnud üsna suur just nimelt meie muusikateatris ja samas ka üsna pikaaegse töö ka konservatooriumis ehk nüüdses muusikaakadeemias ja ka tänane kontsert võtab kokku näidet tape, mida tal tõelise pühendumisega teinud Tombi poistekoori väga kõrgele tasemele viimine. Aastakümnete jooksul teatri koorijuhtimine siiamaani seal on kõige pikemaaegselt Estonia teatri koor juhina töötanud koorijuht ja ka siis veel pikaajaline töö muusikaakadeemias koorijuhtide ja hiljem siis ka muusikaõpetajad koorijuhtideks ettevalmistamiseks. Reedel toimus Tartus laupäeval Tallinnas Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert. Lisaks selgaaria Tšaikovski teostele kõlas Eestis esimest korda Seppematutši vokaalteos. Seda siinmail pole vist kunagi esitatud. Jah, see on mälestuste laul kadunud ja väga kaunist armastusest seitse numbrit. Noh väga kaunis muusika, Martutši ise on ju Putšiini kaasaegne kaks aastat vanem tutt 856 sündinud. Solist on vene metsosopran Aleksander kaalivitš. Klassikaraadio teeb laupäevasest kontserdist otseülekande. Hooaja lõpetas ka Põhjamaade sümfooniaorkester. Tartus, Jõhvis ja Tallinnas tulid esitusele Brahmsi akadeemiline avamäng, Schumanni esimene sümfoonia kevad ning Porsaki tšellokontsert, solistiks Adolfokuid Arenast Hispaaniast. Minu jaoks olid need teosed just sellist, ma mõtlesin tuua kevadesse mingisugust sellist õnnetunnet, loomulikult Pramsi akadeemilisest avamängus ei saa üle ega ümber, et ta praegu, kus kõik jagelevad oma eksamite kallale, et siis selline akadeemiline Gaudeamus nendele õppuritele ja edukaks eksamite ajaks ja jätkuks tuult tiibadesse. Ma olen alati noortele öelnud, et unistada tuleb suurelt, siis on suur võimalus, et sa sinna jõuad. Torsaki tšellokontsert on võib-olla selline üks ilusamaid ja, ja sellise suurejoonelisemat ja üks ka keerulisemaid tšellokontserte nii juhatada kui mängida. Kontsert on klassikaraadio kodulehel järelkuulatav. Täna lõpeb kultuuripealinnas protslawis järjekordne heliloojate Rostru. 16.-st 21. maini toimunud mainekal nüüdismuusika foorumil osalesid teiste hulgas Eesti heliloojate Maria kõrvitsa ja Ülo Krigul teosed. Kohal viibis ka klassikaraadio toimetaja Johanna Mängel. Helistasime talle reede õhtul, et küsida, kuidas läks eesti heliloojatel. Tere Johanna. Ma saan aru, et just praegu praegu on välja kuulutatud tänavuse Rostrumi tulemused. Tere, Anne ja tõepoolest, ütleme viis minutit tagasi kuulutati välja nii tänavasse Rostumi põhikategooria võiduteos kui ja siis noortekategooria võiduteos. Ja Eestil on küll põhjust praegu väga-väga musitada, sest et mõlemad eesti teosed pääsesid 10 soovitatud teose põrkeni. Ülo Krigul, vesi ise kui Marie kõrvitsa, langedes ülespoole, päeva kaariasse kaussi ja noortekategooria alla kolmekümneaastaste heliloojate kategooria parimaks teoseks tuli Maria kõrvitsa orkestriteos ja see oli peaaegu nii oota võtta. Sest et tavaliselt on delegaatidele eelnevatel aastatel niimoodi natuke kõrva sosistatud, et see teos tuleb nüüd mängimisel ja et nad on pidanud ka sellise väikese minutise katkendi teosest välja valima. Ise. Aga kuna keegi pöördunud, siis ma ei olnud selleks valmis, praegu oli ikkagi suur värin sees ja ma pidin midagi kõnelema ka mikrofoni ees ja ma ausalt öeldes ei mäleta, mis ma ütlesin. Ja ega seda auhinda võtsin vastu värisevate kätega, et mul on väga hea meel Marie pärast ja Ülo pärast ka muidugi väga paljud delegaadid tulid juba meie kuulamissessioonide ajal minu juurde ja muidugi ukselt ukse taga kohvipausi ajal rääkima sosistama, et et Eesti teosed olid tänavusel Rosta meil väga silmapaistvad. Seda on tõesti kuulda. Aga muidugi võiduteos nimetati kaera, selle Fay Šveitsi esindav helilooja Oscar Bianchi ja selle teose pealkiri on hästi keeruline partendo laskja, Andolerbe talliguallis vana burg, kontratenor, Antham. Ühesõnaga nagu aru võib saada, siis tegemist on teosega kontra penorile ja ansamblile. Ja see oli väga silmapaistev teos, tõesti püüdil väga paljude delegaatide hääli, kindlasti ma võin öelda, et mina ka andsin punkte sellele teosele just selle huvitava kombinatsiooniga, see kontratenor oli seal väga hästi ansamblisse sulandatud ja muidugi ka ettekanne oli väga hea, aga, aga noh, praegu mul on nii raske sellest teosest rääkida. Ma olen väga elevil Eestit ja õhtul pärast ja, ja on ka põhjust, et see on väga-väga tore uudis, ma just kirjutasin marjale. Saatsin talle sõnumi, palju õnne. Ja praegu, kui me räägime siin telefoniga, siis ma ei näe, mis ta mulle vastus, aga ma usun, et ta on väga rõõmus, sest teda võtab nüüd väga suurepärane auhind. Selle paneb välja rahvusvaheline muusikanõukogu koostöös Rootsi raadioga. Talle esitatakse siis tellimusteos ühele Rootsi nüüdisansamblile ja see protsess on veel sedavõrd tore, et ta kutsutakse eelnevalt Rootsi kohale. Ta saab selle ansambliga koos aega veeta, mõelda midagi välja ja siis kõik toimub järgmisel aastal siis tema uudisteose esiettekanne. No seda marja veel ei tea, Makendada kohe nüüd selgitama ja samuti oli esimest korda üks suurepärane auhind heliloojatele, nimelt nad saavad sellise skulptuuri. Varasematel aastatel on välja antud medaljon lihtsalt sümboolne. Aga seekord on väga-väga eriline auhind. Skulptuur tehakse helilooja võiduteosest, nii et praegu meile näidati lihtsalt sellist näidet Arvo Pärdi fraatrise järgi. See on selline püstine skulptuur, mille ümber keerlevad sellised jooned. Need marjale tehakse tema enda teose järgi. Skulptuur vist valmib järgmiseks kuuks äkki loodetavasti mõõtmeliselt ülevoolavat mulje, et ma olen väga elevil ja siin selja taga on mul väga palju inimesi, kes kõik tahavad minuga rääkida. Erinevad delegaadid, kohalik press, nii et ma pean neile selgitama, mis teosed Eestit tänavu esindasid ja kes on meie suurepäraseid heliloojad. Suur-suur aitäh sulle. Telefonil oli eestipoolne Rostrumi delegaat, toimetaja Johanna Mängel, niisiis tänavuse Rostrumi võitja, Oscarbjanki teos, partendo las Sandole Erbetaalikvalis sono kontraterrorile ja ansamblile Ülo Krigul ideos. Vesi ise saavutas põhikategoorias teise koha. Noortekategooria võitjaks osutus Maria kõrvitsa orkestriteos, langedes ülespoole taeva, kaariasse kaussi. 23. aprillil esietendus Berliini riigiooperis barokkhelilooja Agrosseino Stefani senitundmatu ooper Amor, viiendale Stiina saatusi. Armastus. Stefani an barokkhelilooja, kelle muusika on arhiividest päevavalgusesse toonud muusika arheoloogiks tituleeritud metsosopran tšintšilja Part oli laulja, on tema muusikast teinud ka mitmeid esmasalvestusi. Stefani ooperimuusikajuht. René Jacobs lavastas Ingo kerkov. Osades on Marcos Fink, Katariina Mladić, Robin Johansen, Olivia Fer, möilen ja teised ooperimuljeid Berliinist vahendab Harry Liivrand. See on siis ooper, mida mängiti ant 1709. aastal Düsseldorfis ja peale seda unustati ja ta on kolmevaatuseline. Mida nüüd siis tehti kahe vaate sellises variandis ja kärbetega loomulikult. Kuid ometi kestis kokku ligi kolm ja pool tundi ja tegu on ajastule iseloomuliku barokkooperiga, kus teemaks on antiikjumalate armulugu, mis siis asetub tegelikult Rooma epasem aineis su sees ja kus on palju melodraamat, kus on palju koomilist olevat ja mis loomulikult lõppeb nii-öelda happy endiga ja mis muusikaliselt erakordselt võluv teos, nii saksa ooperipress kui juba ka rahvusvaheline ooperimeedia rõhutavad tants ooperi puhul seda riskivalmidust erakordset kvaliteeti millisena see lavastus välja tuli ja et tegemist on niivõrd uudse asjaga, et seda võiks põhimõtteliselt iga teater, mis huvitub heast klassikalisest barokkooperist, võiks lavale tuua selles mõttes vastukaja on olnud erakordselt hea ja loomulikult, et on siis tänu dirigent René Jakobsonile ja lavastaja Ingo kergkohvile toodud tegelikult nüüd siis täiesti unustusehõlmast välja üks suur ooperihelilooja kes on omal ajal kirjutanud mituteist, ooperit, aga siis tänaseks põhimõtteliselt unustatud ja nagu sa ütlesid, õieti kvartali on olnud üks neist vähestest kes mõne aasta eest on tegelikult ta nii-öelda uuesti üles leidnud ja hakanud teda esitama. Ja minu meelest õigustatult Kindlasti, sest tegelikult ka justkui mõelda nüüd tema vastavat materjali ja ka teiste vokaalteoste helikeele peale. Sealt on aimata, et tegemist on sellise täiesti suure meloodiameistriga Stefani näol. Ja see on õige, kusjuures huvitav on ju see, et Stefani eluaastat võib-olla mainiks ka ära 1654 kuni 1728 ja oma ooperi algvariandi kirjutas ta juba 1600 üheksakümnendatel aastatel Hannoveris, kui ta töötas Hannoveri kuur turistile ja tegelikult nüüd selles ooperi lõppvariandis. See, mis 1709 laval tuleb, kajab vastu tegelikult selline, seitsmeteistkümnes sajand. Selles ooperis on väga palju seitsmeteistkümnenda sajandi ooperile iseloomuliku veel Nikon tunda. Stefani on õppinud väga palju veel Monte Verdilt viga vallilt või isegi võib-olla Liilt või Pösserilt näiteks ja samas on ta mõjutatud Veneetsia ooperikoolkonnast. Sellepärast päris on väga koomiline tegelane. See oleks naise roll, keda aga mängib siis meeslaulja ja see on paksudes värvides maalitud karakterse, sellise Matrooni taolise võimsa armunäljas naisterahva roll, mis vaieldamatult esimesest hetkest alates saali täidab tõesti naeruga ja mis samas esitab lauljale erakordselt suuri vokaalvõimeid, et tegemist saab olema hea tenoriga, kes seal oli välja tõesti laulab meespeaosatäitja Rolls, andis Turno roll. Kas traadile algselt kirjutatud, aga need siis selles variandis laulab juba sees erakordselt hea metsosopran Olivia fermeulan ja ta esitab mehe rolli Bryantselt nii näitlejana kui ka lauljana ta lauldes kõik tundepuhangud, kõik need fotod suurepäraselt välja, nii et laval vaadata ja kuulda oli absoluutselt, surm võiks nimetada võib-olla mõnda lauljatest veeretel latiinod. Ta laulab, Marcos Fink laviini, Katariina praadić, erakordselt võimas lauljaga Veenuse rolli nädalat Robin Johansen. Jaa, ta laulab sellise suge stiivsusega, et see muusika tõesti mitte lähe ainult sinu kõrvu, maitse läheb otsejoones sinu südamesse, kui võiks kasutada baroksed sellised iseloomulik sõnu, eks ole, me laulame sulle selle hinge. Me laulame sulle selle südamesse. Ja kui ma mõtlen tema ühele esimesele aaria ooperi proloogis, selline kurb aaria siis empaatiavõime, laulja, oskus esitada kõike kurbi tunduvad varjundeid ning jõuda lõpuks sellise üleva paatuseni, selge, erakordne, ta on väga võimas vokaalne saavutus. Kas orkester oli tavaline Berliini riigiooperiorkester või kasutati ka ajastuinstrumente? Ja see on väga õige küsimus ja orkestriga oli Berliini kuulus Akadenif alter music, Berliin. Loomulikult mängite siis ajastu pillidel ja kitarrimängijad, lauto mängijad Viola da gamba ja orkestri kõlapilt oli tohutult hea ja väga head olid trompetit ning ooperi kuulsamaid aariaid ongi siis trompeti ja koloratuur soprani duett mis tuletab tegelikult meelde tagasi valminud kuulsat filmi farinellist, eks ole, kus tähendab teatavasti eskastraadija trompeti toetaks võistlus täpsemalt, mille võidab, eks ole, kas traat, aga võib öelda, et Stefani ooperis võidavad mõlemad, et siin ei ole nüüd sellist trumpamise mängu, need terves selles ooperis barokki värvikus, peenutsev mängulaad, erootilisus, Bufanaadlikus tulevad erakordselt hästi välja ja just kindlasti tänu sellele, et helilooja on võtnud kaaseeskuju Veneetsia ooperist Veneetsia ope teatavasti oli ju teistsugune kui Naapolisse Roomas. Ja just see koomiline element teeb seal ooperi nauditavaks ka praegu. Aga kas lavastus toetab seda? Lavastus on, on erakordselt kõrgetasemeline, väga dünaamiline, väga värvikas, väga peenetundeline. Aga ta on tähelepanu väärne juba sellepärast. Tegevustik ongi jäetud 18. sajandi algusse, jumalate maailm on ooperi kirjutamise aegse maailma peegeldus. Eksis, tegelased kannavad barokkkostüüme tohutult võimsaid Allons parukaid, meestel on vastav Krimm, puuderdused, võimsat kleidid väga hästi, ajastu moodi tabavad meeste kostüümid, kingad, kõik sellised väiksed aksessuaarid. Käitumiskultuur, kehakultuur, mis tollal omavahelistes suhetes oli teistsugune, kui see praegu on kummardused ning su tegemised, kõik see on ülilihvitud ja samas teatas, stseenides on see muudetud absurdiks, see on viidud absurdini välja ja see toob sisse sele koomilise elemendi ja koomilise efekti, mis annab tervele lavastusele suure võlu ja elavuselt. Lavastus hargneb seest seeni, ta on väga terviklik lavastus ning lavastust seob ühtseks tervikuks askeldav üks nii-öelda taevastest olevustest. See on peaaegu et tumm roll, kuid see meestegelane siis, kellel on ka väga head akrobaatilised võimed, istutab nii-öelda lavale kogu aeg stseenist, stseeni juurde kõrrepõldu. Ja me võime tõlgendada seda, kas on tõesti kõrrepõld, kas on siis rannikul kasvav roog, mis see nüüd siis on ja ta teeb seda väga vaimukalt ning tervele Sis kattub järk-järgult selle kõrrepõlluga, mille vahelt hakkavad tulema lavale siis tegelased, nad kaovad sellesse kõrrepõldu ära. Teiseks on laval nii-öelda tumisteni osalised statistid, kes markeerivad tegevust ka kehakeelega, just nagu seitsmeteistkümnenda 18. sajandi tumba filminäitlejad küll lehvikutega, küll kehaboosidega, küll grimassidega ja kogu aeg sünkroonliikumisega, sealjuures nad pööravad korraga näiteks neli meest ühele poole või neli naist teisele poole vastavalt tegelase suunale ja võtavad vastavalt emotsionaalseid poose ja see annab lavastusele ka väga vajalikud dünaamikat. Teiseks on näha, et lavastaja oskab töötada lauljatega, sest lauljad suhtlevad üksteisega, nad elavad, nad mängivad üksteisesse. Nad ei ole mitte nagu selles alammõiste 19. sajandi operatsioonilised, nad tulevad tüüne ette ja siis laulavad saali, siis liiguvad vasakule vaid nad suhteliselt hästi omavahel, et see on kõik väga mänguline, et see kõik on väga keevaline ning lavastus on ühtlasi kantud ka siis orkestriaugu ette orkestriaugu ees jookseb samuti väär ja nii, et tegevus tuuakse kohe vaatajale väga lähedale, pluss et mõned stseenid on lausa lavastatud rõdule. Ja samas kõik need sellised lavalised komponendid võtavad lavastaja kontseptsiooni, mille eesmärgiks on pakkuda väga dünaamilist ooperietendust väga emotsionaalselt ja igale tegelase on leitud ka vastav karakter. Ka väga oluline, et kui me võtame siin peaosalised näiteks laviini, eks ole, kes on tõesti erakordne kaunitar või siis Veenuse rolli esitajad siis neile mõlemale antakse erinev kaunitari roll, et kes on selline kurvameelse, kes on ennast rohkem maksmapanev või kui me võtame teiste armastajate rollides olevat Tiina näiteks või siis turna, siis ma pean ütlema, et, et need on väheseid kordi, mil ma näen ooperiteatris, kui mees rolli esitav naine tegelikult mängib mehe üle kui mees ja mõjub veenvalt oma emotsionaalses skaalas kui mees võib-olla et see on lavastaja poolt tõesti niimoodi paika pandud, aga praegu nüüd siis latiino rollis markas Fink ja võib olla natukene ebamäärasemaks ja vähem karateersemaks kui soliivia Fer möll on, nüüd siis Turnana. Sellest ooperis Sis jäävadki kõige enam meelde meest mänginud naine ja naised. Mänginud? V? Kell 50 k Veenuse osatäitja Ma võin, Johanson ikkagi see erakordne koloratuur sopran ja ka tema oli suurepärane, tegelikult pöörleb terve ansambel mängis-laulis võrdselt väga hästi. Aga lihtsalt küsimus on selles, milline rollilahendus natukene värvikam kui teine, selles on küsimus. Ilumängurõõm tseremoniaalses olid kõik võrdsel tasemel selles lavastuses ja ei mingit teema aktualiseerimist. Aga Stiina Stefani ooperit Amor viiendale stiino, kes Berliini riigiooperis vaatamas Harry Liivrand. 18. mail alustas ansambel U üht erakordset eksperimenti mängida Eriksiatii 100 viiekümnendat sünniaastapäeva puhul tema teoste väiksessioon mis näeb küll noodistatult välja nagu lihtsalt üks klaveripala, ent seda noodimaterjali on tavaks korrata 840 korda. Ansambel muusikud alustasid kontserti kolmapäeval kell kolm ja lõpetasid neljapäeva hommikul kell kaheksa 40 teose viienda tunni kandis üle ka klassikaraadiokontserdil käis ja võiks isegi isegi vist öelda, et lausa mitu korda käis muusikateadlane Saale kareda. Kas selline eksperiment? Ta teenib eeskätt muusikalist eesmärki või on selle ideeks pigem testida muusikute füüsiliste võimete piire? Tegemist on ühtaegu kunstilise ja sotsiaalse eksperimendiga, psühholoogilise koostööeksperimendiga ja tegelikult, nagu me teame ka maratonijooksjate puhul ekstreemspordi puhul küsimus ei ole niivõrd füüsilises vastupidamises, füüsiline vastupidamine oleneb vaimsest mentaalsest vastupidamisest ja selles mõttes oli see mentaalselt üks äärmiselt kompleksne esialgu isegi vastuolulisi mõtteid ja tundeid tekitavat teekond. Tegemist on tõepoolest mõistatuslikud teosega, mis on tõenäoliselt kirjutatud kud 1893 ja mis on üks esimesi Atonaalseid teoseid. Ühtlasi on ta minimalismi eelkäija ja veel mitmeski mõttes väga väga eriline teos. Seda võib vaadelda ka kui toodeka foonilise mõtlemise eelkäijat. Kõik helid on justkui võrdse kaaluga, tonaalsed keset ei ole, teemas on kasutatud peaaegu kõiki grammatilisi skaala helisid väljardudas. Kuna läbiv kontrapunktiline intervall on Tritoon, siis on tegemist omamoodi äärmusliku väljakutsega traditsioonilisele kontrapunktilise mõtlemisele kust nii-öelda kõrvu kriipima intervall ehk see, mida ka keskajal kutsuti, diapalusin muusika, et see on pandud siis 18 tundi kestva teose vältel läbivaks nii-öelda Fixi teeks. Mis on erriteeriv ja provokatiivne võtte. Eks sellega võiks ka siis seonduda teose pealkirja, ekskursioon, mis tähendab alandusi, ärritusi, piinamisi kindlasti iga kuule, kes ansambliga Uusel rännakul kaasas käis, on oma lugu rääkida ja seekord ei olnud paki, kes oleks kõik see ligi 18 tundi koos ansambliga olnud, siis ühes ruumis ise osalesin kokku nelja tunni vält del alguses, keskpaigas ja lõpus ning jälgisin laistriimis siis selle projekti kulgemist. Tunnistan ausalt, et kui ma läksin kontserdile ja elasin läbi, siis esimesed ettekanded üks kuni 111 ja selle järel lahkusin, siis, siis ma olen suhteliselt nõutu, et see kõik tõtanud mind. See permanentset Tritooni kohalolu ärritas tõesti väga tugevalt, nii et ei saanud minna meditatiivsesse seisundisse. Ja, ja mulle tundus, et selles teoses on liiga palju intellektuaalsust selleks, et saaks üldse hakata toimima mingi meditatiivse seisundi võimalus. Mäletan oma mõtteid, et kui valida 18 Uniliseks meditatsiooniks keskkond, et ma valiksin kindlasti mingi teise. Kui nüüd rääkida koostööeksperimendist selle projekti raames, siis oli fantastiline kogemus jälgida, millises koostööteadvuses ansambel uus ta teeb, kuivõrd toetatakse teineteist vastastikku, kuivõrd toimub loomulikult erinevate koosseisude vaheldumine, milles milles ei olnud kokku lepitud vaid vaid, mis, nagu spontaanselt sujuvalt toimus. Et see on nagu võrratu eeskuju koostööteadvuse osas üleüldse kui ma mõtlen ka ühiskonna peale. Tarmo Hannes ütles hommikul pärast 800 40 läbi mängu, et isegi lõpuni seda oli huvitav mängida selles napis materjalis nii palju tõepoolest, kuigi ta ei ole kerge ega mugav kuulata. Seda ilmselt võiks nagu lõpmatuseni analüüsida ja et ta on intellektuaalselt nagunii kompleksne, samas ju ka välistab selle, et sa saaksid minna nagu tavamõistes meditatsiooni, ehk ta on nagu täiesti täiesti laadne kogemus. Ma läksin tagasi kontserdile, oli keskpaik, üle 300 korra oli mängitud ja kontserdisaali astudes ma olin sügavalt vapustatud sellest, milline metamorfoos oli teosega vahepeal toimunud kuus muusikut oli siis kuue tunni jooksul ära taltsutanud Diabluse in muusikud. Ja selle teos ja kuue mängi ja niisugune ühisväli oli meeldiv, soe, inspireeriv, ühesõnaga selle teosega oli toimunud vapustav transformatsioon. Sellega seoses tuli mul kohe kaks paralleeli. Olen kirjutanud ka 2013. Märtsist teatud mõttes ka kinos niisugused teose nagu kui Anis Katsi, mis on Philip Glassi muusikaga live ettekandest Hollandis ka süda kammerkooriga, kus toimus analoogne protsess ja samamoodi tuli mulle paralleelina silme ette Tarkovski filmist ohverdusstseen kus jutustatakse lugu, kuidas õigeusu munk istutas kuivanud puumägedes ning käskis Noviitsil seda iga päev kastmas käia, kuni see hakkab kasvama. Ja hommikuti läkski Noviits mägedesse ja tuli alles hilja õhtul tagasi ja kolm aastat möödus, kui ta ühel päeval ronis mäkke ja leidis, et see puu oli õide puhkenud antud Riksatii teose puhul siis kulus kuuel muusikul kuus tundi, et see teos nii-öelda õide puhkeks ja, ja see on nagu täiesti Pustav kogemus, seda peab ise nagu läbi elama. Kui kuus muusikut suudavad ühest väga raskest teosest Tuua esile nii võimsat transformatsiooni, siis meil on ka laiemat lootus transformeerida väga raskeid olukordi oma elus. Mõtteid Eiksati teose veksitsioon teemal ja kas saale kareda? Põhjalikumat analüüsi võite kuulata, klassikaraadio koduleheküljel saadeti all heliga rubriigis selga ja 13. mail ilmus Briti ajalehes Guardian kogu Euroopa muusikamaailma vapustanud uudis. Euroopa noorteorkester on sunnitud tegevuse lõpetama seoses Euroopa liidus muutunud kultuuri rahastamispoliitikaga, mille kohaselt saavad toetust pigem ühekordsed projektid kui pidevalt tegutsevad suured institutsioonid. Euroopa Liidu noorteorkester on tegutsenud 40 aastat olles üks maailma suurimaid õpe orkestreid. Orkestri peadirigendi Vassili Petrenko sõnul oleks Euroopa Liidu noorteorkestri tegevuse lõpetamine kogu Euroop muusikakogukonna jaoks katastroof. Euroopa Komisjoni kultuurivolinik on öelnud, et neil ei ole mitte soovi orkestrit sulgeda vaid nende eesmärk on, et orkester leiaks endale teisi rahastamisvõimalusi. Selles orkestris saavad igal aastal kokku 28 riigi parimad noored muusikud. Eestlased kutsuti orkestrisse esimest korda aastal 2003 Heiga stuudios on nüüd Eesti noorteorkestrite hing, dirigent Jüri-Ruut Kangur. Tere. Maailmas on ju tegelikult mitmeid noorte orkestreid. Et miks on just see orkester muusikute jaoks nii oluline, et lausa Berliini Filharmoonikute dirigent saime on niivõrd jõuliselt orkestri eest välja astus. Eks tihtipeale pannakse selliseid just nimelt niukseid, ühekordseid projekte, orkestreid kuskil kokku ja rahvusvahelisi noorte orkestreid, aga see ikkagi kannab nii-öelda Euroopa Liidu egiidi all oleva kollektiivi nimel ja on tegutsenud 40 aastat ja, ja sinna on väga selline tihe sõel ja väga suur valik. Väga suur konkurents ja selle tõttu saatsin kõige paremad, nii et tasemelt on ta kindlasti eliitorkester ja kindlasti see, et seda on juhatanud ju maailma kõige tipumal dirigendid, alustas Claudio Abado ja paljud, et siis Ma panen, sinna, pääsemine on kindlasti väga suur stiimul olnud kõigile ja, ja ma arvan, et nende õppelaagrid ja selline kontsertreisidel alati väga selline kõrgetasemelised ja hariv väljund olnud kõikidele Euroopale. Eestlased on nüüd käinud seal juba aastast 2003. Nad üldiselt korraldavad neid ettemänge siis iga igas riigis iga aasta tegelikult ja, ja nii on olnud see meil siin muusikaakadeemias on soovijad käinud ette mängimas ja seal on algus siis osa veel sellisel ootel nimekirjas ja siis jälle, kui siis seal võimalus tekib, nii et konkurents on ikkagi nii üle Euroopa kuulatakse riikide kaupa, kõik noored läbi ja valitakse ja meil on noori, kes on käinud seal mitmel aastal ja, ja kolm neli Ta on ikkagi igal aastal olnud ja eelmise aastani niimoodi välja, et ikkagi nad on selles oma panuse andnud ja nad on ka tõesti ei olnud nii-öelda meie noortest ja selle hetke kõige paremad mängijad. Tõesti see Euroopa Liidu noorteorkester on mingil määral mõjutanud ka otseselt eesti muusikakultuuri, kui mõni nendest mängijatest on jõudnud ka praegu veidi noorenenud Eesti riikliku sümfooniaorkestri koosseisu. Selliste orkestri praktikat ju saab ju mitmel pool koolide orkestrid ja, ja on igasuguseid võimalusi ju veel. Aga ma arvan, et just see tase või see, kui seal kõrvuti mängida kõikide Euroopa Liidu riikide parimatega mängijatega, siis ilmselt see orkestri töö ja praktika selliselt on veel kõrgemal tasemel ja sõjalised, et veel suurem harivam kogemus ja kui seal on sellised tippdirigendid nagu et renko ja kes seal kõik on juhatanud, need, ma arvan just see, see võimalus, see on kindlasti see, mis ei andnud ka nendele sellise väga hea sisuliselt ikkagi täiesti professionaalse tasemega orkestri kogemuse, et siis jätkata Ki tööd edaspidi proforkestrites. Ma arvan, et see kultuurivahetuse, selline kogemuste vahetus ja selline erinevad rahvad koos ja see on just selles mõttes ju väga oluline, ma arvan eriti just tänapäeva Euroopas, kus ju tegelikult sisuliselt on küll Euroopa Liit tegutseb endiselt, aga me nagu me näeme siin sellist ühist mõtlemist Euroopa liidus pole enam ammu, et Lõuna-Euroopa riigid elavate ühtema koodi Inglismaa soovib, eks ju, lahkuda Euroopa Liidust ja, ja igasuguseid probleeme on palju ja vastuargumente ja selle liidu selliste erimeelsused on väga palju ja nüüd, kui tuleb kokku rahvaliidu noorteorkestris, ma arvan, läbi muusika, need inimesed sellist probleemi ei oma, nagu ütleme see Euroopa Liidu parlament ja komisjon ja kõik see poliitikute osa, nii et ma arvan, see on just selline väljund, et kus nagu tegelikult Euroopa Liidu noored hingavad koos, teevad ühtset, musitseerivad koos ja kõik nagu ühte meelt, et. Tundub just et siin on küsimus selles, et need otsustajad ei suuda piisavalt süveneda temaatikas, et nad ei saa võib-olla täpselt aru, mida selline otsus kaasa toob. No see on jah, nii üleeuroopalised tasandil kui ka Eesti riigis juba mõnda aega ju käib nii-öelda see võimu ja vaimuvõitlus, et kus nagu kompromissi on olnud ju väga keeruline leida just nimelt selles mõttes arusaamist on vähe või, või selliste intelligentsile haridust on tihtipeale poliitilisel poolel, kes neid otsuseid teevad ikkagi natuke vajaka ja selle tõttu ka sellist projektipõhisust nagu peale surutakse ja sedasama probleem on ju ka Eestis siin kultuurkapitalile kõigil selles rahastamissüsteemis, kus on peaaegu ainult läinudki projektipõhisusele, samal ajal on meilgi ju tegutsevaid stabiilseid kontserdiorganisatsioone, kes teevad sadu kontserte aastas või, või orkestrit, kellel on stabiilne kontserditegevus mitte üks konkreetne kontserdiprojekt aastased ja kes planeerivad oma elu või sooviksid vähemalt planeerida oma tegevust väga palju ette ja, ja selline projektipõhine rahastamissüsteem, kus siis võib-olla mõni nädal või mõni kuu enne seda tegevuse toimumist alles selgub, otsus on väga raske nagu ellu jääda ja selles mõttes kindlasti pärsib seda tegevust ja ütleme, Euroopa Liidu noorteorkester, kelle tegevus on ju selles mõttes laiali haardeline, et nad osalevad paljudel Euroopa tugevat suurtel festivalidel, millised kokkulepped tehakse kindlasti mitu aastat ette juba näiteks 2018 19 festival, sellised sellised kontserdid tekivad selline tuur, sellega seonduv kõik ju majutus, reisimise sõidukulud ja kõik asjad, et selles mõttes, kui nad pikalt olid ikkagi Euroopa Liidu egiidi all ja sellise baasrahastusega, siis kui siin kaks aastat tagasi sooritati projektor rahastuse peale minna tõesti nad siis kaks aastat said selle grey ETV programmi raames mingit rahastust, siis nüüd ei ole ka seda ename ja selles mõttes kaugemad perspektiivid nagu sead ikka väga ohtu ja noh, niimoodi ei saa, ütleme 40 aastat iga aasta suuri kontserttuure tegeva Euroopa Liidu esinduskollektiiv ikkagi edasi eksisteerida. Stuudios oli dirigent Jüri-Ruut Kangur. Euroopa Liidu noorteorkestri kodulehekülg kutsub orkestri toetajaid üles kirjutama Euroopa Komisjoni kultuurivolinikule Tibor Nabrakitsile, et avaldada orkestrile toetust. Vaatame täna tagasi Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdile mis toimus küll sellisel veidi kurjakuulutavalt päeval, nagu 13. reedel, maikuus, aga eriline oli sündmus peale hooaja lõppkontserdinimetusega selle poolest. Orkestrit juhatas maailmas endale nime teinud 36 aastane eesti dirigent Kristiina Poska. Ja tema enda sõnul oli kava otsekui dirigendi unelm. Kõlasid Pramsi ja Bruckneri sügavad ja kaunid muusikateosed. Helikaja stuudios on need muusikakriitik Kerri Kotta ja dirigent mor tuul, kes selle nädala jooksul, kui Poska proove tegi, ka soove jälgida sai, on mul õigus. No Kristiina Poska on saanud Saksamaal aasta noore dirigendiauhinna eso esandaja defiteerinud ja aasta eest Haapsalus. Eesti publikul oli võimalus temaga kohtuda ka aastal 2013 Birgitta festivalil, kus ta juhatas Berliini komisjoni Peri etendust, milleks oli kurtwaili seitse surmapattu. Uuest hooajast on ta vabakutseline ja juhatab rohkem sümboonilist muusikat kui ooperit. Eesti publik ei ole temaga sümfooniakontsertidel varem kohtunud ja seda suurem oli huvi. Piletid olid juba pikalt ette välja müüdud. No mis puudutab nüüd Brahmsi viiulikontserti teatavasti päris Virtoosne teosed, siin on ääretult tähtis kindlasti ka dirigendi ja solisti koostöö. Et missuguse mulje jättis teele Tšetšeenias viljakuse esinemine? No neil on juba varem olnud ka koostöö olnud, nii et nende side oli väga hea. Kuigi selle teose esituse puhul jäi kahjuks jäi varjus solist ka ei puudu selle teose puhul natukene minu jaoks, et ma ei tea, kas oli temal natukene kehvem päev või mis, et eks me oleme kõik inimesed. Aga ei saa ka öelda, et seal midagi väga hullu midagi juhtus, et lihtsalt tõesti võib-olla oleks oodanud natukene rohkem emotsiooni solisti kui artisti poolt, et muusikas oli ju kõik olemas, aga seda artistlikust võib-olla natukene väheks minu jaoks. Mulle tundub ka, et mis puudutab solisti ja dirigendi nagu omavahelist kommunikatsiooni, siis siis seal oli kõik korras, aga ta mulle jäi samamoodi mulje, et mõneti solist jäi natukene siin varju. Lihtsalt inimene võib-olla ei saa ennast alata, tee sajaprotsendiliselt realiseerida kas siis ühel või teisel põhjusel, aga teine põhjus on kahtlemata ka see, et ega Pramsi kontsert ei ole selles mõttes kerge kontsert, et hoolimata Virtoossest solisti partiist ei ole ja solistile väga mugav enesenäitamise reos. Ja põhjus on selles, et Pramsi mõtlemine on sümfooniline ja ta ikkagi tundub, et anda proovinud ka sellest viiulikontserdis. Pigem kujundada sellist sümfoonilise mat laadi teost mis eelkõige minu meelest väljendub selles, et solisti selles kontserti sülts traditsioonilises mõttes väga palju ei eksponeeritud. Solist mängib selles kontserdis mingis mõttes üllatavalt vähe, võib-olla sellist temaatilisemat või kergemini haaratavamat materjali küll, aga tal on palju virtuaalseid passaase tal on palju sedalaadi tegevust, mille hea interpretatsioon nõuab tegelikult omajagu vaeva. Aga mis võib-olla sellisena ei avalda nii efektselt see kogu see töö, mis seal taga tegelikult on, ei pruugi nagu publik kuni üldse jõuda või seda ei pruugita teadvustada. Ja muidugi teine asi, kolmas asi on see vorm, et sind paratamatult ongi tegemist kontserdiga, kus minu meelest dirigendile mingis mõttes kogu asja kooshoidmisel on oluliselt suurem vorm, sest kui me vaatame, kas või kuidas solist sellest kontserdist sisse astub, siis see ei ole selline, võib olla väga tavapäraselt efektne, et vaadake, siit ma tulen, vaid ta pigem sulandub sellesse nagu järk-järgult sisse võtab, selle narr teeme nagu üle ja hakkab sinna lisama mingisuguseid nüansse omalt poolt ja siis mingitel hetkedel iseseisvusagastruktuurina, seal on väga palju ka sellist materjali, kus tegelikult solist ei mängi, nii et nii et see paratamatult anda natukene dirigendikontsert. Progneri neljanda sümfoonia puhul ma usun, et publik oli ääretult vaimustatud sellest, et Kristiina Poska juhatas seda ju ka sümfoonia mõistes hiigelpikka teost peast. Minul ei ole veel nagu olnud nii suurt au, nii pikka mahukat sümfooniat juhatan sümfooniaorkestri ees muidugi, aga natukene on selline naljakas asi, mis, mis alati mõjub tõesti publikule väga suurepäraselt toime, et riigilt tuleb, juhatab peast, et tegelikult, kui on nood teised ega dirigent seda nooti kontserdi ajal ka väga ei jälgi. Need teosed on suurte dirigent peas ja see on lihtsalt, kuidas mõnel on tavaks. Kas sul on see partituur Jeesusel ei ole sparsdorees, et omast kogemusest, et, et Eestimaaettevõttega, kellega ma olen suhelnud, et see tegelikult pastavama tunne, kui sul ei ole mingisugust suurt reaalset tõket seda noodipulti, et sul on otsekontakt orkestriga. Et see on kindlasti palju mugavama ja parem ja tulemus tuleb ka kohe palju parem. Antud sümfoonia puhul, see ei ole nüüd nii hull sümfoonia minu meelest, et kus oleks tõesti vaja, et sul on see varsti reisijaid, võib midagi juhtuda, et seal üpriski loogiline minek ja jätk kõigele, et. Aga muidugi see on, selles mõttes saavutasid. Noh, võib olla paljud panid tähele seda, et ERSO istunud päris selles asetuses milles on harjunud nägema selline igareedene kontserdikülastajat, kindlasti see ei olnud esimene kord, kui ERSO solid kontra basid, siis sinna päris taha asetatud ja k tšellode asetus oli veidi tavapärasest erinev, nagu Poska ise selgitas, siis tegemist on sellise Viinis üsnagi klassikalise orkestri asetusega ka, et kuidas teile tundus, et kas see mõjutas ka kõla? See mõjutas minu meelest ikka väga palju, sel hooajal on päris tihti ersonalase asetus, kus kontrabassi sinna üles pandud ja sellele Maalile kindlasti ja üleüldisele orkestri kõlale mõjub palju, palju paremini kontrabassid, et see bassi kõla on siin ühtlasem, mitte sellisest ühest nurgast ja kindlasti nagu mängijatele inspireeriva sa oled publiku ees, publik näeb ka sind muidu kuskilt orkestri sees, ega torkeid ei taha ka, et neist oleks näha. Muidugi on see harjumatu, ma usun ERSO jaoks, kuna nad igapäevaselt ei mängi ja see nõuab harjumist. Ja sebiool asetus on, on ka orkestrit, kus on riiulid hoopis siin külje peal ja emma-kumma puhul on just see füüsiline probleem reaalselt, et see pillisuund on ju tegelikult siis valele poole. See nõuab siis täiesti teistsugust mängu mõttelaadi, et seal oligi päris mitmetes kohtades, kus siis sai proovi all palustatis Vello Ruhnu all kas siis valjemini või teravamalt või mis iganes mängida, et see jõuaks ka saalisest füüsilisest Ennast keerata saali poole. Aga pill on valepidi ja see on probleem. Et kuidas sellest nagu üle saada, aga minu meelest selline balanss töötab väga hästi. Lihtsalt see saudi balanss palju parem. Jah, ma olen nõus, sest noh, see on klassikaline probleem, et sümfooniaorkestris tegelikult passi instrumendid kipuvad jääma nõrgaks Muuga võrreldes passi pool on nagu alaesindatud ja see on üks võimalus seda rohkem esile tõsta. No kui te nüüd vaatasite Kristiina Poskalt juhatamas, et missugune on tema kui dirigendi käekiri või mis on tema visioon, et mida ta siis püüab teostada. No üks asi, mis kindlasti kõigile kohe silma, et tegemist on vasakukäelise dirigendina, mis tähendab seda, et tal on ka dirigendikepp vasakus käes, kuigi on ka vasak käsi, dirigent, kellel Keppa siiski paremas käes. See, ma tean, et nii mõnelegi tundub natukene imelik, aga kui mina esimest proovi läksin, ma küll teadsin seda, aga ausalt öeldes ei, polnudki kohe nagu tähele ja see absoluutselt ei häirinud ja ja ma ise hakkasin siin korraks mõtlema, et võib-olla see isegi hea, kuna mõeldes sellele orkestriasetuse peale taaskord kui viiulit vasakul pool, kellena keerulisemalt passaažid on just hea, kui väga täpne dirigendi taktilöömine seal vasakus käes. Samas jällegi pass vajab ka seda, kellele kogu see asi ühendub, nii et see on selline varan, pikem temaatika. Aga kuna minu jaoks oli ka esimest korda ma nägin kasiinot nii-öelda päris elusas, pildis, juhatamas, siis minu meelest on väga hea ja konkreetne käsi ja väga musikaalne keha selles mõttes. See, kuidas tema seal ees on. Nii palju, kui ma sain orkestrantidega suhelda, oli meil väga mõnus ja hea temaga koos mängida. Et ei olnud mitte mingit probleem ja kõik oli väga konkreetne, väga selge ja proovides ei olnud selles mõttes ühtegi sellist tagasivõtmist, kus oleks olnud ebaselge, et vabandust, maestro ei saanud aru, et kõik oli tema poolt korrektne. Ma lisaksin siia juurde veel selle, et minu meelest on tal ka üllatus tavalt hea vormitunnetus ja see mingis mõttes just väga selgelt avaldus kahes siin nimetatud teoses, siis tähendab Brahmsi viiulikontserdis D-duur, eks ole, ja siis Bruckneri neljandast sümfooniast kuigi nüüd kumbagi teost ei saa võib-olla vormiliselt, et pidada nüüd ekstra raskeks või väga spetsiifiliseks, mingis mõttes nad mõlemad ikkagi ju enam-vähem seda klassikalist sonaaditsüklit suhteliselt reeglipäraselt märgivad, aga tegelikult mõlemad teosed ikkagi edukaks interpretatsioonis minu meelest eeldavad sellist teatavat strateegiat või mingisugust vormilist plaani, kuidas ma selle asja üles ehitan, kuhu ma mingid asjad välja viin ja võib-olla just nimelt mingisuguses laiemas plaanis, et noh, natukene sai juba mainitud seda Brahmsi viiulikontserti teatavat sellist vormelist problemaatikat, aga, aga Brucknerile on muidugi see hoopis teistlaadne. Proctori muusika üldse ja tema muusika arendus põhineb pigem nagu sellistel lokkidel või terrassidel mis nagu üldisemal tasandil mõnikord näivad isegi nagu üksteise suhtes olevat pigem nagu haakumatud ja ikkagi seal nüüd selline pikem minek ja tervik üles ehitada ja noh, ei alati ei õnnestu, ütleme niimoodi, et seal võib tekkida see oht, et muusika lihtsalt muutub nahk tühjaks või ta justkui nagu ei kõneta enam just seetõttu, et et sealt tuleb veel üks blokk ja veel üks blokk ja Krucknevad selles mõttes ei aita. Võib-olla erinevalt mõnest teisest heliloojast, kes ehib, tahab üles sellise järk-järgulise maja pikemamineku kulminatsiooni, sarnased truktnerile, tal on väga monument, tavalised sümfooniad, aga mingis mõttes all ja nii natukene ka tema maaklerit võib ju tema järelduseks nimetada. Vot nende puhul on alati see probleem, et selle monumentaalsust juures sisaldavad nende teosed vähe selliseid noh, kuidas öelda klassikalises mõttes mingit väga pikki minekuid kulminatsiooni suunas, et nad pigem koosnevad. Noh, ma olen teistmoodi küll Bruckmeraga sellistest, pigem teatavatest, lühikestest, kulminatiivsetest hüüatustest ja nüüd kogu see asi nii-öelda põimida selle monumentaalsusega nõuab ka teatavat oskust ja mulle tundub, et Kristina Poska sai siin sellega ikkagi täitsa kenasti. Aga ma saan natukene ka selline maratonijooksja mõtlemine, et sa ei saa nagu alguses kõike kohe välja panna. Samas ei ole see ka selline klassikaline, pidevalt tagasihoidmine, eks ole, enne kui sa kuhugi jõuad, vaid sa kuskil ka peatsest Bruckmerile on kohe väga suured kolme Fortega kulminatsioonis seal kuskil alguses. Aga kuidas sa siis ütled, et, et see ei olnud veel see, kuhu ma päris lõpuks tahan jõuda? Ja olles seal proovis ka, siis kas ida oli väga huvitav selline mõtlemine üldse selle antud sümfoonia puhul, et jaganud nii-öelda muusikast temaatikat kolmeks oli siis subjektiivne muusika, objektiivne muusika ja siis selline vabanemine nii-öelda et justiitssubjektiivne, objektiivne kaalutlus, mina ei ole seda varem kuskilt kuulnud, et kuidas suhtuda muusikasse nagu subjektid objektiivselt, aga nii kui selle nagu sai seal klaariks räägitud orkestri, kes kõla muutust palju huvitavamaks ja palju sisukamaks. Ja just nimelt see bakteri puhul huvitab fortalise Fortism, siin on tohutult palju mis seal tihtipeale pandud tegelikult veel mitte kulminatsioonimaid kulminatsiooni, pingestatud momente, mis seal veel kuus kaheksa takt ütleme seal ja siis tuleb alles seal kombinatsioon leida see viis, kuidas siis õigel hetkel tekitada kulminatsioon sellega nähti nädala jooksul on väga palju vaeva ja mulle tundub, et see, see ka õnnestus väga hästi näha seda, et publikuna tundub, et nonii, olemegi jõudnud. Aga ei, see tuleb alles nelja takti pärast, et orkestri jätkaks seda jõudu ja kõike, et dirigendile ka muidugi jätkuks seda jõudnud see, see kõik oli seal olemas liikumine mõnus ja nauditav kuulata. Ilmselt ongi see, mis sa ütlesid, huvitav mõtlemine, et see nagu tõesti peegeldus sealt interpretatsioonis. Ma ei olegi kahjuks külastanud sel hooajal kõiki ERSO kontsert, aga siiski ma usun, et enam kui pooli ja ma ütleks siiski, et orkester mõjus päris inspireerituna mulle. Jah, mulle ka tundus, et kuna seal kontserdil oli oma oma sära ja hoog, seal ei olnud tunda vähemalt sellist tülpimust Ei, no seal kindlasti oli oma sära andis see, et uhke hooaja lõpetamine ja jaks, külalisdirigent alati loob sellise ärevuse natukene, kui on triigin, kes sul ees käivad, et ikka ütleme igapäevaselt on valesti öelda, aga tihti siis tülpimus on vale sõna, aga siis on lihtsalt just, aga rutiin tekib just nimelt kui tuleb inimene, keda võib-olla sa näed Eestiski ainult üks kord elus, siis ikka sa püüad võtta temast kõike, mis võimalik ja eriti ei hakka, isegi kui sa oled selline professionaal muusika, ERSO, muusikud on siis ikkagi püüad sellest dirigendist saada maksimumi. Teisalt ma eelmisel hooajal lihtsalt sportlikust huvist lugesin kokku, et külalisdirigente käib tegelikult palju enam kui meile, nagu tundub, et kui juba eelmisel hooajal juhatasid külalisdirigendid umbes kolmandikuga kevadest, siis tänavu sain ma kokku 17 erinevat külalist dirigenti 32 kava peale ja ma ei lugenud sinna hulka peakülalisdirigendi Olari Eltsi juhatatud kontserte. Samuti ei lugenud ma kunstilist nõustajat Paavo Järvi. Nii et kokku on sel hooajal orkestri ees käinud 20 erinevat dirigenti. Aga kui külastiginiks veel oma inimene ka siis tahes-tahtmata oma inimesele panustatakse rohkem. No kui teie mõtlete tagasi nüüd sellele lõppevale hooajale, kas on veel kontserti ministeeriumilt kuidagi eriliselt meeldejäävad või mõni selline tendents, mis on nüüd selle hooaja jooksul silma jäänud või kõrva? Mina tooksin välja kindlasti, mis läheb ajalukku, on kindlasti, kui Kristjan Järvi käis Pärt maalri kontserte ja mis läks lõpuks, siis meil metsas on minu meelest täitsa välja, et see oli väga suur tunnustus ERSO jaoks ja ma kujutan ette ja see kontsert oli ka väga hea. Kristjan Järvi muidugi fenomenaalne Trigi. Nii-öelda selle arvukate külaliste dirigentide taustal, et, et kindlasti see on olnud orkestrile hästi selline inspireeriv hooaeg, kus nad kindlasti on palju õppinud ja, ja palju uut kogenud, et võib-olla isegi ongi läinud, saab endale natukene teise äärmusesse, et nüüd peaks võib-olla mõtlema ka sellele äkki oleks vaja ka seda teist stabiliseeriv omalt poolt isegi ütleme midagi, mis, mis võib olla, nagu on Andrutiinsem võib-olla rohkem tööd ühe mingisuguse kindla dirigendi ka just selles mõttes, et, et mingit teatavat kõlakultuuri välja arendada tähendab, et see on nagu minu meelest see, mis on just nagu tõsiorkestrite tugevus näiteks väga sageli tänapäeval ja just raha tõttu on, on paljud orkestrit läinud projektipõhiseks ja nad on suhteliselt võib-olla tehniliselt nagu head ja, ja nad on võimelised väga kiiresti repertuaari omandama ja sinna võib-olla mingisuguseks lühikeseks ajaks ostetakse ka nii-öelda sisse päris häid muusikuid, mõnikord väga häid muusikuid. Ja, ja seetõttu noh, tegelikult see tulemus pole ka võib-olla just kõige halvem mingisugust üksikut kontserti silmas pidades või isegi väga hea, aga sellel on ka oma nii-öelda gaasilöök ja tagasilöök on minu meelest teatava orkestri koosmängu. Kultuuri taandumine tähendab, selline efektne projekt ei asenda kunagi Ki teatavat tunnetust, mis tekib väga pikaajalisel koosmusitseerimisel ja mida siis võib-olla vormib mingisugune väga kindel nägevus muusikast ja selle kõlakultuurist Inglismaa puhul ma olen vist kuulnud seda kriitikat, festivali orkestrid on justkui tapnud seal tegelikult sellise orkestri mängu kultuuri mingisuguses sügavamas mõttes. Sest noh, ükskõik kui hästi need üksikprojektid nagu ei, ei toimi, ei ole võimalik seal jõuda selliste Finessideni, mille garanteerib just järjepidevuse. Ta püsikooslus kindla dirigendiga, kes suhteliselt palju seal orkestriga töötab ja kellel on väga selgelt läbiv visioon ERSO Nad mõnusalt erinevate tuulte käes ja ma usun, et võib-olla võrreldes sellega, mida sageli ERSO võib-olla minevikus olnud, kus, kus tõesti on olnud see asi palju rutiinse mon, orkestrid on kindlasti, mida, mida õppida, nii et kindlasti peab see pool ka olema, aga võib-olla ma pigem mõtleksin selle peale, et kus ERSO tuumik on, mis ta tahab olla. Läks ERSO nüüd viimasel kahel hooajal ju suure sellise noorendamiskuuri ka minust läbinud väga suure, aga ikkagi on alustades meie kontsertmeistrist muutused ja et see on kindlasti väga suur pluss Triin Ruubel tuli ja on ja temast sai kontsertmeister ja viimasel kontserdil väga huvitav jälgida kahe kontsertmeistri koostööd, kus ühes pooles siis olid Ruubel sellel kontserdisse tooli ja teisel poolel siis Arvo Leibur, et nende koostööjõu tundub, et sujub ja jazzorkestriga väga palju uusi noori mängijaid ja ma arvan, et nüüd, kui on selline noorenemine läbitud peadirigent, et on saavutatud tippkepike, mis on võimalik, siis ehk ehk see alustamine rutiinselt ehk tekibki järgmiste hoobadega. Loodame igatahes. Mis ei pea olema piiratud tingimata mingi spetsiifilise repertuaariga, ilmselt olekski nagu imelik tänapäeval aga pigem võib-olla see mingisugune ühtsem, võib-olla selle kunstiline visioon, et noh, et meid lihtsalt hästi erinevaid asju ära vaid, vaid meil on ka mingisugune pikem nagu perspektiiv. Aga jah, alus on väga hea loodud, et siit on vist ilmselt väga hästi võimalik edasi minna. Helikaja stuudios olid muusikakriitik Kerri Kotta ja noor dirigent Elmar tuul. Vaata, see oli juttu haruldasest uudisooperist Berliinis. Ansambel Uuekstreense pikkusega kontserdist, ühe maailma parima õpe, orkestri võimalikust tegevuse lõpetamisest ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdist. Tegid kaastööd Harry Liivrand, saale kareda Kerri Kotta ja Edgar tuul. Saate mängis kokku helioperaator Katrin maadik, mina olen toimetaja Anne promic. Tänan kuulamast. Sülgaja.