Helgaja tere, mina olen Aarne promic, aprillikuu keskpaik on eesti nüüdismuusikas põnev aeg. Täna õhtul lõppevad eesti muusika päevad tänavu rohelise heliteemalise festivali 60 uudisteost annavad jutuainest mitte ainult tänaseks, vaid ka järgmiseks saateks jutud väga Baltimaade orkestri vahetusprojekti lõppakordiks Tallinnas möödunud nädalavahetusel. Kõigepealt vaatame üle, aga nädala muusikasündmused. Kaheksandast üheksanda aprillini jõhvi kontserdimajas toimunud kolmandal eesti kammerkooride konkursil võitis Grand prii Tartu Ülikooli kammerkoor dirigent Triin Kochi juhtimisel. A-kategooria kammernaiskoorides mees koorides sai esimese koha sireen. Kammerkooride alajaotuses jäi esimene koht välja andmata. Teise koha pälvis kammerkoor Vosjas musikaales ja kolmanda koha Tartu Ülikooli kammerkoor. B-kategooria kammerkooridest võidutses ees stuudio kammerkoor, koori dirigent Küllike Josing sai parima dirigendi preemia. Žürii arvamused publiku ja osalejate mõtteid ning festivali salvestused on peatselt eetris koorimuusikasaates luukamber. Eesti muusika päevade traditsioonilisel ERSO kontserdil, mis toimus eile õhtul anti esmakordselt üle LHV uue heliloomingu autasu mille pälvis helilooja Liisa Hirsch Rostrumi teosega Assendingutessending. Autasu väärtustab uut eesti heliloomingut ja aktiivseid heliloojaid. Riskisin päris palju seda lugu kirjutades, selles loos on väga palju sellist läbi katsetamata materjali, mida ma testi esimesse proovi minnes lootsin, ainult et ehk see töötab, ehk need asjad hakkavad kõlama ja seal ei olnud mingisuguseid kindlaid välja kujunenud retsepte, kuidas seda teha, et mina ei taha seda kutsuda kuidagi viiulikontsert, eks, et see on pigem üks lugu viiulile, orkestrile, aga kuidas nad omavahel suhestuvad, kui palju nad üksteisest sõltuvad ja palju olnud üksteiselt impulsse saavad ja ja kuidas nad üksteise muusikat loovad, et see oli väga oluline? Täna, 16. aprillil kell neli tähistab Türnpu meeskoor oma sajandat juubelit kontserdiga Mustpeade majas oli asutaja ja esimese dirigendi Konstantin Türnpu. 1916. aastal loodud koori motoks on Eesti laul ja eesti meel truuks neil jääme eluteel. Koori dirigentidega on olnud August Opmann, Gustav Ernesaks, Alfred Karindi, Jüri variste ja teised suurkujud. Juubeliürituste tarvis on salvestatud CD-plaat, tea ilmumas ka raamat Türnpu meeskoor. Teekond 100-ni. Täna 16. aprilli õhtul tähistab Estonia kontserdisaalis oma kuuekümnendat juubelit organist, helilooja ja produtsent Andres Uibo. Muuhulgas kõlab kontserdil ka tema viiulikontsert, milles soleerib Mari-Liis Uibo. Andres Uibo on Niguliste muuseum-kontserdisaali organist juba 35 aastat. Ta on salvestanud 33 heliplaati, nende hulgas 12 sooloalbumit. Tema algatusel ja juhtimisel korraldatakse regulaarselt nii Tallinna orelifestivali Suure-Jaani muusika festivali kui Bachi festivali. Minul oli õudne, tahtmine oli saada nagu poistel ikka, tol ajal see võidusõidu-jalgratta- sputnik oli tol ajal niisugune 93 rubla maksis 91 kopikatega ja tegelikult isa läks vaid mulle selle kohe ära osta materiaalse asja poolest, aga isa oli kaval, meenutas, et Andres tule mänge iga pühapäev pool teenistust saad viis rubla omale ja siis korjad omale raha, kui ostad omale jalgratta korjasidki poolteist aastat seda raha kokku said juba jalgratta. Aga selle aja peale mind huvitas orelimäng juba rohkem selle poolteise aasta pärast, kui jalgratas. Jalgratas oli mul veel hiljuti olemas, nii et ikkagi see sport on ka kuidagi olnud ja saatnud mind mingil määral. Et niimoodi isa kavalusega, suurelt jaolt ma olen tänulik isale, kes mind niimoodi oreli juurde vedas. Sellised olid Eesti muusikasündmused, piiri taha vaatab nelevaste infeld. Muusikauudised maailmast muusika uudised. Üheksandal aprillil selgusid New Yorgis oratooriumi konkursi võitjad ja eestlasi rõõmustab teadmine, et kolmanda koha pälvis Eesti sopran Katrin Targo. Konkurss kannab nime Landon muutsaid oratooria soolo competition ja seda korraldatakse igal aastal alates 1977.-st aastast. Tegu on ühega vähestest konkurssidest terves maailmas, mis keskendub ainult oratooriumi kunstile. Konkursi finaalis oli kaheksa lauljat, kes esinesid kõik mainekas karnegi hoolis. Esimese preemia saavutas kontratenor Jakub Joseph Orlinski ja teise preemia bariton David Mc Ferin. Kolmanda koha saavutanud Katrin Targo lõpetas Tallinna muusikakeskkooli pianistina. Seejärel otsustas ta laulustuudiumi kasuks ja lõpetas eesti muusika teatriakadeemias magistriõpe Rostislav Gurjevi klassis. Aastatel 2005 kuni 2006 õppis ta laulmist Viini muusika- ja esituskunstide ülikoolis. 2014. aasta novembris saavutas ta ka Tšehhis toimunud Anda ning voosaki nimelisel vokalistidest kursil ooperikategoorias, teise preemia ja kammerlaulu kategoorias kolmanda preemia ja eripreemia. Parimat voosakeooria esitab sääst. Hiljuti andis Katrin Targo välja ka oma debüütplaadi. Maailmas on viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud aga noor soome dirigent Klaus mägele, kes sai hiljuti maineka muusikaagentuuri liikmeks. Nimelt võttis verinoore 20 aastase dirigendi oma tiiva alla Londonis tegutsev Harrison agentuur kelle alla kuulub ka enamus väljapaistvaid soome dirigent. Kopenhaageni kuningliku ooperimaja sai hiljuti väga suure õnnetuse mis oli 100 miljonit Taani krooni ehk umbes 16 miljonit eurot. Tegu on suurima annetusega Taani Kuningliku ooperimaja ajaloos. Annetajaks oli happe Mölleri nimeline fond, kes andis raha selleks, et leevendada Taani valitsuse poolt ooperimajale nelja aasta jooksul ettenähtud rahalisi kärpeid. Nimetatud annetuse puhul on tegemist üldse suurima annetusega isegi kogu Euroop kontekstis. Annetajal oli ka paar tingimust. Esimeseks sooviks oli see, et noortele mõeldud ooperipiletid oleksid odavamad ja et 10-st populaarseim mast ooperist valmiks Taani kuninglikus ooperimajas. Uued produktsioonid, muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Laupäeval, kuuendal aprillil esines balti riikide orkestrivahetuse käigus Estonia kontserdisaalis Läti rahvusorkester, mida juhatas dirigent Andris puuga. Beethoveni viiulikontserdisolistina astus lavale tunnustatud viiuldaja Eeva pindere. Kavas olid Velga Peters raskusi lauda ja Šostakovitši esimene sümfoonia. Kontserdil käis kriitik Igor Karsnek. Kas me saaksime Läti rahvusorkestrit võrrelda Eesti riikliku sümfooniaorkestriga? Kahtlemata saab ja skoori punkte kogub meie ERSO. See on täiesti kindel, vähemalt selle kontserdi põhjal. Ma saan aru, et kui on tegemist sellise kuldaväärt üritusega nagu Baltimaade sümfooniaorkestrite festival siis iga orkester pakub välja oma parima kava, parimad solistid ja ma eeldan muidugi nagu me kõik, et ka parima ettevalmistuse ja vot just see viimane punkt, parim ettevalmistus, see oli just see punkt, mis näiteks minu hinnangust siis natukene kallutas seda skoori punkti uste ERSO ja samas ka Leedu sümfooniaorkestri poole. Kava iseenesest oli absoluutselt klassikaline, esimene Poes instrumentaalkontsert müüakse siis Ludwig van Beethoveni viiulikontsert, D-duur ja teises pooles siis Peters Fasksi lauda, tema kui mitte kõige helitöö, siis üks tuntumaid kindlasti ja epitrist kovitši esimene sümfoonia. Nüüd Ludwig van Beethoveni viiulikontsert seisis pea tervikuna solisti Eva pindele habras, asjalikel õlgadel. Mõnes mõttes on see isegi loogiline, et sellise teose kuul, dirigent Ta jälgib, solisti ja solist dikteerib ka temposid, eriti viiulikontserdi teises osas, mis partituuri järgi ongi peamiselt solisti esitada. Orkestri osa on seal hästi napp ja saadav. Kuid ütleme siis niimoodi, et orkestri ettevalmistus kaasa minemaks dirigendi ja solisti tempomuutustega tähendab see agoogiline paindlikkus. See jättis ikka natukene nagu soovida ja mis minu jaoks oli nagu viiulikontserdis, nagu kõige sellisem vahandavam, võib-olla on see, et, et seda teost orkester esitas põhimõtteliselt nagu tudengite orkester või, või kõik oli akadeemiline, kõik oli nii nii-öelda korralik, aga mitte ka päris korralik. Tähendab, oli ebaühtlust sisseastumiserinevatesse, pillirühmades puhvliti niikuinii ja, ja metsas arvedaks aja, kes on teada, et vaskpillide selline valulaps, aga ütleme siis kui esimesed kaks osa allegro ja lar geto oli orkestri selline mängunivoo oli akadeemilised, korralik ja kiretu, vaat siis viimases osas finaal, mis, mis on tegelikult ju nagu selle viiulikontserdi kontseptuaalne võti. Seal orkester lihtsalt ei tulnud kaasa solisti mängutrikkide artikulatsiooni ja ühesõnaga ma olin natukene isegi Eva pinderest kahju etet. Ta justkui nagu käivitab midagi ja mootororkestri osas nagu tühikäigul õpetajat, vaadet pärast seda viiulikontserdi ette kannate, siis oli vaheaeg, siis ma täitsa tõsiselt mõtlesin, et, et kas on midagi juhtunud seal orkestris või midagi lahti või et kustuks selline diskomfort nagu tuleb mängu. Kuid selle kontsert, teine poolpa, koor, kes oleks nagu ära vahetatud Petris lauda kõlas ma ütleksin niimoodi orkestri osas palju homogeensem Alt tähendab seal kolm-neli sellist suuremat kulminatsiooni ja dirigent, keda ma väga kiidan, Andris Boga oskas väga hästi kulminatsiooni, kõrgpunkte, nagu ette valmistan, ette, tegemist on nagu omamoodi kulminatsiooni ta sellise lainega ja orkestri tähistati teise kõlaga. Ja muidugi Šostakovitši esimese sümfoonia ettekandes, et oli ikka täielik pärl. Selles mõttes teine osas, Kertso, noh, see on juba selline osav, mille karakter nagu mängib nagu ise esimese osa sellised sarkastilised intonatsiooni tee kõik oli paigas ja selle sümfoonia võtmeosa on kolmas osa Lento. Et seda asustakovitšid, mida me teame alates neljandast sümfooniast, kus on filosoofia, kus on sisekaemus, kus on selline traagika oma segunemine mingi kontemplantsiooni meditatsiooniga, et noh, hämmastav, et nad üldse 19 aastane noormees Šost oli ju 19 aastane, kui ta kirjutas, et see kõik tuli välja, see kõik kõnetas publikut, saalis oli täielik haud, Kaiu, sellise Piano pianisti mage, sellised osad ja muidugi ka finaal väga kiire tempo, kusjuures kui teenindaja Andris Boga selle tempo võttis, siis mul käis nagu niisugune judinad üle selja, et tempo iseenesest on väga hea represseerivat, kes orkestri koos mängisin, läher äkki rabedaks, et noh, et äkki tuleb veel mingi alateadlik Atšelle Rando juurde naadet mõneti nüansile pudifaa, aga vot ei läinud. Ja, ja noh, tähendab see oli niisugune täiesti lennukas ja samas selles osas aga oma dramatismi ja, ja no ma ei julgeks öelda, et 900 koos esimene sümfoonia on oma idee pos just finaali sümfoonia, sest minu jaoks konkreetselt on see raskus pumplinud pigem mitte finaalis, vaid just selles kolmas osa. Aga Andris pooga dirigendina mängis välja selle finaali sümfoonia, nii et see finaali dramaturgia Se tämbrirežiim sinna käis see elasse pulseeris, see oli väga aktiivne solid, raamiline oma tempordilise paindlikkuse tõttu näete, et noh, et kõrgeim hinne ja muidugi eraldi ma tooksin välja selle sümfoonia klaverisolistid, kelle partii on tohutult oluline, aga nagu ma juba alguses ütlesin Beethoveni viiulikontsert, et noh, tegelikult oli ikkagi selline, mitte isegi väike tõrvatilk kogu selles muidu suurepärases kontserdis. Aga kas siis mulje ikkagi probleem on eeskätt väheses ettevalmistusajas või siis tundus ikkagi, et kas mõni pillirühm või mõni instrument lihtsalt ei sulandunud orkestrisse. Ma arutan endamisi nagu kõige võimalikum tõenäosuse põhjal ma usun millegipärast ja ma otsustan, nagu selle esituse tulemi põhjal. Kuna selline ebaühtlus oli terves orkestris, tähendab, siin ei ole tegemist konkreetse pillirühmaga, et näiteks ettepuupillil pani puusse või vask pani vaske või, või kuidas. Ma näen, et te tahate, et see tervik ise, see orkester on tervikuli nagu ebalev ja Divak nagu harali ja orkestrilt, kes muidu väga paindlikud vasksi ja Šostakovitši teoses jälgis, dirigent, see oli pigem ninapidi noodis kinni, kui dirigendi Ardicaltatsioonis, retoorikas ja kogu sees lavastuslikus režiis, siis mina usun millegipärast, et kes teab, mis põhjusel, aga orkestrile noodid kätte viimasel hetkel võib-olla grupiproove üldse tehtud oli üks või kaks läbi mängu. Kunagi nõuka pragonni tehtud ja et lähme peale, lööme mütsiga, no antud juhul mütsi jäi siis Lätimaale. No edasi orkestrivahetuse projekt läbi ja mina ajakirjanikuna ei saa siiski jätta küsimata, et kas me saaksime nüüd nende kolme kuulsalt orkestri põhja siiski et selleks, et kuulaja siis väga lihtsalt aru saaks teha sellist edetabelit, et kelle orkestrile on siis ikkagi kõige parem, et ega Baltimaade ei saa ju ilma selle võistlus momendita. Ja muusikas on võistlus, on natukene kahtlane asi, see meenutab sellist spordiloogikat, aga näiteks ma enda jaoks kindlasti ei ole sellise eelistuse ju teinud, eks ole, et, et noh, et, et kui mul on näiteks valida, et ühel ja samal ajal rajal toimub kolmeorkestrisse, on siis Läti rahvusliku sümfooniaorkestri, Leedu riikliku sümfooniaorkestri ja, ja meie ERSO kontsert ja ainult ühe pileti saab võtta, eks ole. Et meest orkestrilt, mina läheksin kuulama, mina läheksin kuulama sellisel juhul, kui on valida kolmest üks, mina läksin kuulama Leedu sümfooniaorkestrile. Aga kui näiteks on sama valik, aga Leedut valida ei tohi või et noh, et, et seda võimalust ei ole, kolmakaid sealt, küll aga on valida kas ERSO või Läti sümfooniaorkestri valve, sellisel juhul valiksin ERSO. Aga mis ei tähenda, et kui näiteks Läti rahvuslik sümfooniaorkester järgmine kord siia meile esinema tuleb, et ma sellele kontserdile ei peaks minema kindlustada. Läti sümfooniaorkestri kontserdi teemal arutles Igor Karsnek. Nüüd aga asume meie tänase põhiteema juurde. Helikajas stuudiosse on tulnud muusikateadlane Saale kareda kriitik Igor Karsnek ja helilooja Sander Mölder. Vaatame tagasi Eesti muusika päevade sündmustele. Seitsmendast 12. aprillini. Meie vestlus toimub kolmapäeval, võib öelda, et peaaegu et poolfestivalist on alles ees, me ei saa küll teha veel päris kokkuvõtteid, aga siiski saan teie käest küsida, et kas tänav tuli EMP kuidagi teisiti kui näiteks eelmisel aastal. Saale, ainus kindel asi siin. Osa muutumine, nii et ka, ent on teisenenud, aga väga meeldivat tulise imp sel aastal selles mõttes, et kui me vaatame seda olukorda ühiskonnas, siis kõik suunamised, elu terviklikuks, mõtestamiseks on meie edasikestmise alus ja et emp on võtnud siis metafoorina rohelise Helimis, tegelikult sümboliseerib elu terviklikku käsitlemist. See on hästi oluline märk ühiskonnale minu jaoks ja kui me räägime loogiast, siis me elame nagu niisuguse maailmas, kus ka mõisted ökoloogiline, holistlik, terviklik on omandanud nagu erinevaid viite taustu, on võimalik lausa eristada nagu erinevaid tasandeid, et see, mis nagu ühiskonna peavoolu jõuab, see on sageli pealiskaudne. Aga kunstiülesanne on tegeleda süvaökoloogia ehk siis nende kõige sügavamate olemuslikke seostega, ilma milleta tegelikult et meil ei ole lootust siin planeedil kestma jääda, rääkimata oma rahvusest. Igor sina kontserdikülastajana, kui palju sinuni jõudis seda heliloojate rohelist mõtlemist? Ma võin öelda, et, et ma natukene juurdlesin selle küsimuse üle, enne, kui ma siia meie vestlusringi tulin ja juurdlemise point oli võib-olla selles, et kas liigne deklaratiivsus on alati hea, alati sünnis. Näiteks kui keegi oleks teinud mulle ettepaneku, tuleb aastal 2015 MB ja kirjutada üks roheline lugu, siis ma oleks öelnud kohe ei. Roheline ei ole minu lemmikvärv mudel mitte kunagi mitte ühtegi rohelist värvi riietuse näiteks. Samas mulle meeldib roheline värv looduses ja miks räägin mitte sellepärast, et selgitada oma värvieelistusi, vaid et nad kõik on suhteline kuma punasena roheline asi, mille pärast mul kargab kohe Marek Strandbergi nägu nagu Silmet, roheliste partei ja kring piisjat. Ja oleks olnud mingisugune teine võimalus toonitada ressursi säästlikku mõtlemist. Ma ei tea, kui paljud panid tähele Eesti muusika päevade bukletis sinu register, kus tutvustatakse väga napilt väga informatiivselt kõiki Empil osalejaid ja võib lugeda lugu Roman Toi kohta, Mihkel Tomberg maanteetähe all ja siis tulev tutvustatud niimoodi tulevikku hoomamatu seongame, tähendab, kas peab alati kõike välja ütlema, ma arvan, et kui jätta asi natukene Enigmaatilisekse mõistatuslikuks, siis ta võib olla kõnetab rohkem. Kui ma tohiks väikese ääremärkuse siia lisada, et Helena Tulve Eesti muusika päevadeks müstilistest juhtidest kirjutas kaks kuud tagasi sirbis väga ilus artikli pealkirjaga nagu sees nendega väljas ja ma väga soovitan kõigil seda praegu ka veel üle lugeda, just nimelt selle süvaökoloogilise lähenemise mõttes, kus ei ole mitte grammigi deklartiimsust. Niiet et me elame paraku naguniisuguses maailmas, kus esiteks, jah, me oleme üle külvatud igasuguste sümbolite ja märkidega, aga teisest küljest, et meie valik on võtta sellest olemasolevast parim ja kui tänases ühiskonnas on paraku ütleme suurem osa elanikkonnast nagu lükatud niisuguse pealiskaudse närvilise info vastuvõtmise lainele, siis noh, see on, see on nüüd küsimus, et kas mingi väga varjatud segamõttelise pealkirjaga nüüd Empi reklaamida või teha siis seda niisuguse pealkirjaga, mida võib vaadata nii nagu Igor seda vaatas, aga mida me hoopis mitme teise nurga alt ilu ja tähendus peitub vaataja silmades, nagu öeldakse. Ma saan aru, et roheline heli tähendab ka seda, et peaks sööma rohelisi lehti, nagu reklaamis avatult sügis oma loengus, mis oli muuseas väga huvitav. Tema seisukohad olid likvideerivad, jäid mulle meeldima. Ma tõesti ei lubanud ei temale ega mitte kellelegi ka edaspidi, et ma hakkan Sarapuulehti sööma, ma ikkagi võtan pähkli. See, et muusika kõrval on palju muusikaga seonduvaid nähtusi ja kunsti, imikuid kumer näiteks räime, Jüri Reinvere, nüüd kuuldud teoses midagi muusikateosed, puhtugevus helitööks ei saagi nagu pilada, eks ole, et midagi, midagi suuremat, midagi laiemat ja kindlasti just mitteformaalne mõtlemine ja see on selle Imbi üks suuremaid plusse, eriti sellel aastal. Ja kui me räägime sellest, et tegelikult meil ei olegi muud varianti kvalida terviklik elu mõtestamise ja korraldamise viis siis see, et terviklikkus tuli Anatoli sügise loengus välja mitte ainult toitumisega seoses, vaid ka väga paljude teiste valdkondadega. Kui me ei hakka terviklikult mõtlema alates sellest, et tegelikult teadvustada, et suurem osa supermarketist müüdavast toidust ei kõlba süüa ja kui me hakkame teadvustama, kui palju on meie keskkond ja ühiskond tegelikult saastunud ja mida on meil vaja välja vahetada, mida meil vaja teisiti teha. Meil ei ole ka Empi võimalik mõne aasta pärast korraldada, kui me ei suuda tegelikult terviklikkusele toetudes oma elu ümber korraldada. Nii et selles mõttes see terviklikkus, mis läbib seda festivali ma leian, et, et see on võimas ja tugev impulss ühiskonnale. Inglijalajälg neljapäev, seitsmes aprill Tallinna kunstihoones ansambel Una korda kavas René Eespere, Lauri Jõeleht, Kristel kolkanen, Helena Tulve, Liis Viira. Unakoda kontserdijalajälg näitas erinevate hiljevate suhtumist suhteliselt spetsiifilise koosseisuga, plõksib koosseis, tähendab et kannel plõksib harf lõksi pea klavessiin ka, et kuidas seda lõksivate efekti pöörata millekski muuks, mis lisaks mingi dimensiooni juurde ja mulle väga meeldis Kristel kolkadeni töö, kus see võlumets pealkirjaga oligi nagu võlu seisnes tegelikult selles, et oli kasutusega erinevad saed, That metallist esemed, mis annavad kumisevad ka, kusjuures see sidus siniseid Attackiga kõlasid omavahel ebamäärase helitooniga, andis sellise see helipilt sõna otseses mõttes oligi võlumets. Me ei räägi siin selles loos mingis erilises dramaturgia mis tahes sellistesse atribuutide, see, see ideesse, kõlaline idees, lahendus või oli hästi tore ja mulle väga meeldis René Eespere Lõbu, jooks kolmude tööd suures, mis kuskilt kandi pealt oli nagu süntees, teos minu jaoks konkreetselt meenutas 80.-te aastate lõpu üheksandat aastat Erkki-Sven Tüüri pausi käsitlust ja selliseid sikud katkestuste psühholoogiat siis mingi kandi pealt Pärdi tintinnabuli algusaastatel eksikat, mis puudutab, ütleme, vanamuusikainstrumente ja selle käsitlemist tähendab vot selliseid allusioone tekkisid ja samas see selline ees pärilik sugune hea kõlalisus ja konkreetsus. Ja sellisele koosseisule on tõesti väga keeruline kirjutada. Aga ma tõstaksin esile Kaaver neid live kompositsioone, mis andsid sellele noh, mitte kõige kergema, no sellest koosseisust tulenevale niisugusele ette antusele andsid niisukese, spontaanse ja, ja väga elustava impulsi, et me kõik need kolm live kompositsiooni eriti meeldis mulle Liis Viira soololaev kompositsioon, et need andsid Sõrve. Nii nagu ka see Kristel Kolganeni elamus teega tõesti nagu elamus, teekond, mis siis tõi sellesse ühetaolises koosseisu siis uusi värve juurde ja elustus. Ma nende kompensatsioonide kohta tahaksingi veel seda öelda, et minu arust see mõte üldse, et nad seal kontserdil olid, oli minu jaoks veidi üllatav positiivses mõttes, sobisid sinna ja, ja oleksid võinud olla võib-olla isegi pisut. Ma ei tea, kas need elavamad, aga ekstressiivsemad veel, et võib-olla nagu kaasata publikut või kuna nad on justkui improviseeritud, eks et siis võib-olla oleks võinud veel kaugemale minna. Aga mis ma tahtsin öelda, on see minu arust see kunstihoone sobis suhteliselt ideaalselt selleks kontserdiks poolteist tundi näppepille kulata, võib-olla mõnes olukorras üsna keeruline. Aga seal Vabaduse platsi taustal kerge sellise saagimise ja mingite väljast tulevate häälte taustal see kuidagi mõjus ideaalselt ja siis päikeseloojang, mis kontserdi lõpuks kohale jõudis, oli kuidagi nagu selle Reneestele teose lõpuks kuidagi nagu sarnaselt, nagu toimis kõik kokku. Mis veel Kristel kolkaneni teose kohta tahtsin öelda, oli see, et minu jaoks võib-olla see need heliobjektid natukene röövisid selle, selle tähelepanu liigselt, et et harfi ja kandlemäng jäi kõlama umbes sellisena, et aga need pillid on ka vaja kuidagi siia teoses ära mahutada. Ja mis mul veel niimoodi eredamalt peale Helena Tulve ja Estpla teost loomulikult Ta meelde jäi, oli, oli Liis Viira teos Stella maris mis kuidagi kiftilt tekitas minus endas sellist tunnet, et ma tahaks seda sämpida kohe võtta sealt osi ja võib-olla mängida natukene ümber seda mis oli selgelt ammutanud inspiratsiooni tantsumuusikast, võib-olla ja mingisugusest biitlikust popmuusikast. Ja see oli päris üllatav, kui esimest korda tuli see super harmooniline materjal sisse, siis publik justkui võpatas. Oh mis, mis need on? Play eesti heliloojad Berliinis, reede, kaheksas aprill Estonia kontserdisaalis Tobiase keelpillikvartett Harry Liivrand. Kavas Arvo Pärt, Rudolf Tobias, Jüri Reinvere. Armastusest Berliini ja selle vastu, mida on eesti heliloojate erilist saanud, on see kontsert sündinud. Missugused olid teie muljed? Minu mulje on selline, et kui tulla lavale mängima Rudolf Tobiase keelpillikvarteti siis enne seda tuleb panna pilli saada. Ja ühe ja sama kammertooni järgi ma ei tea, mis, mismoodi täpselt sündmused enne kontserdi arenesid, kuid koguse Tobiase Kelby kvartett kõlas sellise väikse düüniga. Kuna ma olen töötanud Eesti raadios helirežissöörina oma viis-kuus aastat ja mul on selliseid kogemusi, kus üks pill on hädas on 440 diad n 145. Need kombinatsioonid omavahel kokku pannes ei tekita mitte hääles efekti, vaid sellise täieliku disko, Fordil ja ma oletan, et võib-olla oli põhjus selles. Aga igatahes koguse Tobiase kvartett kõlaliselt mõjus täiesti disko Fordselt järgnevate teoste jooksul. Mina seda seda ei täheldanud, kusjuures artistid käisid vahepeal lava taga, kas toimusid mingisugune tuunimine või mis iganes, aga see oli natukene natukene kurjas küll. Lisaks Eesti muusika päevade festivalile nüüd valida Pärdi kõige kõige kõige tuntumad teosed summa ja fraatrist, et iseenesest jah, aga teises pooles Jüri Reinvere teos, et kaasa arvatud siis esiettekanne, kolmas kvartett, see oli väga-väga meeldiv. Tead, mida ma natukene oponeeriks? Jüri Reinvere teose puhul on väga jälgitav ideed, nagu meil ei ole tegemist mitte helitööga selles mõttes, et muusika palaga, vaid see on muusika ja tekstikonglomeraat. Aga andku mulle Jüri Reinvere ja esitajad andeks, minu jaoks on need ajad on möödas, kus ma istun toolis ja kuulan makilindi pealt midagi, eks ole, nagu see tekst tuli makilindi peale. Tähendab kui meil tinglikult öeldes tegemist luula teatriga ja ma lugesin seda poeesi, nagu Jürgen Rooste ütleb luuletuse asemel mis on väga vahva, mõtlemapanev ja mitmedimensiooniline, siis sellisel juhul palun leidke kuskilt kasvõi sümboolne. Võtke makilint, et pange see sahtlisse ja kutsume lavale näitleja luuletaja luuleteater eeldab, et laval on keegi, kas ette kannab võrdväärselt interpreetide ka see jäi nagu poolele teele laseme siis seda keelpillikvarteti siis ka lindi pealt, võib-olla paneme siis hoopis Spotify'sse üles, et, et siin on veel eriti hea. Aga no ma natuke oponeerida Selles mõttes, et lugeja, kes on selle sisse lugenud inglise keeles, on seda teinud tõesti noh, väga väga hästi ja kõige olulisem nüüd selles teoses on selle muusika ja siis selle poeetilise ruumi ühildumine ja mind isiklikult see ei häirinud, sest see tegelikult tabada seda Reinvere poeesia kogu tema palju kihilisuses see ei ole ja võõrkeeles, eks ole, et see tegelikult niisama lihtne Jüril on täiesti oma dimensioon selles luulemaailmas ja jah, võib-olla, aga, aga ma ütlen, et mind see häirinud Pean saadaga nõustuma, et minul see tekitas just sellise tunde, kus ma saingi keskenduda sellele tekstile, ma lugesin veel samal ajal, kui seal tekst kõlaritest tuli ja see muusika jäigi eeldatavasti isegi poolenisti tahtlikult Reinvere poolt teisejärguliseks, mis justkui mõjus ja toimis minu jaoks, et oligi siis mõeldud selle, selle luuletuse või vis poeesi taustana sellise värvina siis õigetes kohtades natuke toetudes ja teistes kohtades, võib-olla mitte nii väga vussi. Do hai so Sahele Ilusate helide maja reede, kaheksas aprill Eesti muusika ja teatriakadeemias heli- ja videoinstallatsioonid ning uudisteosed üle kogu maja. Liis Viira väärib selle festivali kontekstis üldse esiletõstmist selles mõttes, kui mitmekülgne oi ta on, lisaks siis jah, selle una korda kontserdile on tema kureeritud projektorever beebi. Kui me liigume nüüd edasi Emptos toimunud audiovisuaalsete ja elektroakustiliste kombinatsioonide kontserdile oli Liis Viira seal kandev roll, visuaali hõlmav kontsert tund aega, Emptos oli tervikuna väga huvitav ja väga-väga heal tasemel. Ja eriliselt tõstaks esile viimast teost, mis sündis Liis Viira EKi vestiku ja Aljona Movko ühises improvisatsiooni-is. Ja Liis esines seal ka veel teistes teostes, aga nüüd etteulatuvalt oli Liis Viira oluline roll siis selles maka daami kontserdis, milleni me jõuame. Lisaks me teame, et Liis on ka ju veel animakunstnik. Et väga koormus oli, oli sellel festivalil siiralt tulles veel tagasi selle EMTA õhtu juurde, siis seal oli väga palju põnevaid kontserte, installatsiooni kahjuks kõigile ei olnudki võimalik jõuda. Võrreldes ütleme, eelmise aasta audiovisuaalsete elektroakustiliste kompositsiooni kontserdiga oli minu jaoks tase ühtlasem ja väga-väga huvitav, vot noh, raske ongi või noh, ongi nagu ebaõiglane mõningaid esile tõsta, aga ma siiski tõstaksin esile Kaisa jõhviku väga hea dramaturgia ja karakteritega loodud teose saladus fagoti-le ja elektroonikale, mis, mis tõesti oli väga-väga tugev teos. Mini Empi Suurpuhastuslaupäev, üheksas aprill Vabaduse väljakul prelüüd luudadele Eesti tantsuagentuuri tantsukooli ja vanalinna hariduskolleegium Tatjana Kozlova-Johannes suuga ühendatud tantsijad. Samamoodi. Üks osa sellest Empi terviklikkuse väljendumisest siis nüüd linnaruumis ja sümboliseerib siis suurpuhastust nii sees kui väljas nii nagu sees nendega väljas. Et see oli väga ka humoorikalt ja andekalt kavandatud koreograafia lihtsalt elementidega, aga väga mõjuv. Just see suurpuhastuse mõte, see sõnamäng ja, ja selle kokku käimine, selle festivali rohelise heli hiidiga siis või mõttega on minu arust nagu suurepärane ideed sellise väikese läbi huumoriprisma mõeldud detailiga tegelikult annab jube hästi edasi anda seda, mis selle festivali nagu idee või see, see. Sisu on teos on selles mõttes tinglik, et seal ei kõlanud ekstra midagi peale nende helide, mis siis selle liikumise ja koreograafia käigus loodi, aga seal oli ka rütmelise elemente. Visuaal on ju teatavasti seda saab ju ka tegelikult kujutluspildis tõlk, keda helideks üle kõik need spiraalid, erinevad seal Khanonid või, või ma ei tea. Tähendab see ongi niisugune võimalus, kus kujutluspilt hakkab looma siis tegelikult ühenduslülisid mingite muusikaliste struktuuride vormidega, et niisugune fantaasiat ergutav koreograafia. Seda tahtsingi öelda, et minu jaoks võib-olla kuidagi kaudselt võrreldav Gatesi ka just selle neli, 33-ga. Nii see linnaruum, kust see teos aset leiab, kui need helid, mis on, mis on seal sinu enda sees pojal peas igal pool, et see, see on see, mis nagu mängima hakkab ja see on see, mis nagu selle teose lõpuks loom. Kui keegi tahab oma silmaga üle vaadata, mida suurpuhastuse endast kujutab saab seda teha veel täna. Laupäeval Vabaduse väljakul kell 12 üks ja kaks. Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma. Üheksas ja 10. aprill, Viimsi Black Box hüljes lavaline serenaad, Artur Alliksaar tekstidele. Helilooja Ardo Ran Varres, lavastaja Liis kolle, valguskunstnik Oliver kulpsoo, kostüümid Reili Evert helirežiid Tammo Sumera. Esitajad Jaanika Kilgi, Daniel kirikal ja üksus ansamblil. Kuulanud üsna palju, Ardo Ran erinevates vormides, nii teatris kui isegi reklaamimuusikana. Võib-olla oleks oodanud isegi pisut veel rohkem eneseületamist, ma ei tea, võib-olla see on natukene ülekohtune, aga mulle tundus, et et temas on veel nii palju jõudu ja nii palju minekut, et sealt oleks võinud veel edasi minna, et see oleks võinud minna nagu täispikk ka ooperini. Et, et seal oli seda ainest ja materjali küll, millega, nagu töötaja ja kuhu veel minna. See oli veel tore see, kuidas ta selle tunni jooksul kihvtilt arenes, et alguses tugevalt otsides ja siis lõpupoole väga selgelt sellises Diotoonilises maailmas nagu kanda kinnitades hästi kuidagi toredalt jõudis nagu pärale kuidagi lõpus. Ma lisaksin niipalju, et teos on kirjutatud Artur Alliksaare tekstidele ja kõige olulisemana selle teose puhul ma peangi seda, et see muusika tõi välja selles luules väga olulisi tahke mida üksnes luulet lugedes võib-olla isegi koge, nii et selles mõttes oli see minu jaoks õnnestunud lavateos muusikateatriteos, noh see oli muidugi väga ambitsioonikat ka siis seotud valguse režiniga valgus oli üks osaline sellest muusika-teatri- või muusika ja valgusteatriteosest ja seal oli väga palju väga julgelt väga erinevaid aspekte, lähenemisi väga-väga palju, ka teravmeelsust ja niisugust isegi ütleme, piiridel kõndimist, aga hästi meeldiv oli see, et see ei langenud ära klektikas, et seal olid see niisugune dünaamika tervikuna, töötas hästi erineva karakteriga lõigud erineva tõsidusastmega lõigud vaheldumisi, et see moodustas niisuguse väga huvitava unenäolise kulgemise, millel oli selge dramaturgia. Kui mõelda selle peale, kui palju erinevaid lavastuslike kujunduslik elemente oli, oli kokku pandud, et siis on tõesti õnnestumine, on see, et see ei läinud eklektika säravaid, ta lõi niisuguse vaimuka teravmeelse ja mõtlemapaneva tervik kui see niisugune unenäos kujund ja kollektiivse une-kujund, mis, mis Ardo Ran Varrese seal oli siis selleks lähtepunktiks, et see oli ka nagu visuaalselt ja lavastuslikult väga huvitavalt läbi mängitud, siis niisugusest aimamatusest nagu selgemas konkreetsemasse kulgemist, et noh, seal oli tegelikult nii palju tasandeid, mida ongi raske verbaliseerida, assotsiatsioone paralleele. Niisuguse valgusrežii kasutamine on alati suhteliselt kapriisne ja riskantne, sellepärast et kui see hakkab liiga palju ära tõmbama tähelepanu muusikalt, mis enamasti juhtub, et siis selles lavastuses võib-olla oli paar kohta ainult, kus oleks natuke tellikaatsematvalgus lülit tahtnud, et, et selles mõttes see oli tõesti vormus ka tõesti süntees kunstiteoseks võib öelda. Oliver kulpsoo valgus oli tõesti väga intensiivne, provokatiivne. Siis ma käin kuskil 10-ks minutiks, panin silmad kinni ja siis mitte valgusele keskendumine andis nagu täiesti teistsuguse mõõtme sellele asjale minu jaoks, et siis sai nagu päriselt minna võib-olla selle Ardo ärani mõeldud asjani lähemale. Taaniel kirikal ja Jaanika Kilgi, keda me eeskätt siis teame, ikkagi Vox Clamantis lauljatena astusid siis lavale võib-olla enda jaoks veidi harjumatus rollis pidid kasutama kõikvõimalikke hääleefekte kogu seda arsenali, mida siis tänapäeva muusika teater nõuab. Et niisugune väga nauditavalt välja mängitud neutraalsus ja niisugused värsked lähenemised või värsked nüansid, et see kahe solisti esinemine oli äärmiselt nauditav ja oli näha, et lavastaja oli head tööd teinud nendega. Kiidaks Jaanika suurepärast tooni. Ma olin väga üllatunud, et puudus selline liigne Librato liigne manerlikus sellesse alles tari hästi puhas, selge, hästi, otse hästi lihtne mingis mõttes, et. Me ei saa ju ka jätta kahe silma vahele üksus ansamblit, kes on ju muusikapäevadel olnud sel aastal äärmiselt hõivatud. Et üksus on üllatunud nii, nüüd selle serenaadi puhul, kui siis see kontserdi puhul Estonias, mis oli lihtsalt suurepärane, äärmiselt puhas, super koosmäng, samamoodi siis seal Ardorani serenaadi puhul, et pole ammu kuulnud midagi nii kuidagi värsket energilist. See on koos kõik suurepärane. Majakas esmaspäev, 11. aprill Mustpeade majas makadam ansamblil Liis Viira, Madis Metsamart dirigent Jennifer shokavas, Evelin separ. Mul on sellest kontserdist sellepärast raske rääkida, et see oli täiesti nagu sõnulseletamatu kogemus seal kontserdil, see oli niisugune kogemus, kus isegi analüütiline aju osa nagu hea meelega lülitas ennast välja sellepärast et see, mis toimus energeetilisel tasandil selle teose ja esitajate ja ka publiku koostoimes ma ütleks, et, et niisugusi kontsert, et olen ma elus üldse väga vähekogenud, ma julgeks öelda, et seal sündis teatud mõttes ime. Ja kui ma nüüd hakkaksin natukene püüdma seda lahti mõtestada, siis sõnadega saab väga vähe edasi anda sellest, mida me selle ime all mõtlen. Ma siiski püüan pisut. Teos põhineb siis ühe Kanada majakavahipäeviku katkenditel ja Ameerika kirjaniku Caminksi luulel, mis on omavahel põimitud ja see, sest loob niisuguse huvitava häälestuse selles teoses koos esitajatega kaasa kulgedes. Niisugune seisund, mida võiks nimetada avasilmi meditatsiooniks, kus horisontaalne ja vertikaalne olemise dimensioon sulanduvad kokku kus ühinevad parim osa nähtavast ja nähtamatust maailmast, luues niisuguse kordumatu sfääri, kus tekib tasakaal olema ja olematu ajaliku ja igavese voolamise ja püsivuse vahel nisugune, täiuslik seisund, mida võiks nimetada ühtsusteaduseks ja no kui nüüd rääkida selle muusikateose vormilisest ülesehitusest, siis ma tooksin siin jälle niisuguse põrdluse. Seda võiks kirjeldada kui erinevate niisuguste hingamiskaarte ühendust. Hing ja hingamine on teatavasti väga lähedalt seotud, need on sama sõnatüvega, hingamine on hingeliikumine kõiksuse allika suunas ja sisse ja väljahingamise vahel. Tegelikult me töötleme seda informatsiooni, mida me sealt allikast hingame. Vaatasin veidi, kogesin inimesi pärast kontserti, et noh, inimesed tajuvad seda ka erinevad, mina ei tahtnud pärast kontserti pikka aega midagi rääkida ja noh, ma nägin, et oli teisi samasuguseid, kes tulid seal täiesti nagu teistsugused täna välja. Kindlasti aitas õnnestumisele kaasa see, et teose esiettekanne oli minu teada olnud paar aastat varem. Et see teos oli küpsenud ja helilooja oli seal ka teinud väikesi muudatusi. Nii et, et niisugune õnnelik sümbioos väga heast tekstist, suurepärastest interpreetide, kelle hulgas olid ka Eesti interpreedid Liis Viira ja Madis Metsamart ja ka kindlasti tundlikust publikust, sest niisugune erakordne tõstev atmosfäär saab tekkida ainult kõigi nende koosmõjus. Elid kontsert, Teisipäev, 12. aprill Estonia kontserdisaalis Age Juurikas üksnes keelpillikvartett kavas Dmitri Šostakovitši, Mirjam Tally, Toivo Tulev. Mind muidugi hämmastab Toivo originaalne mõtlemine kirjutada klaverikontsertklaverit inteetile. Teine asi, mis Tulevi teose puhul minu jaoks uudne, väga intensiivne Tyson ankrusse, kuni Cyriteerimiseni välja mängimine, keskpäraste interBrettidega senine teos lisaks kõlada absoluutselt, et noh, et see, sa eeldabki sellist tippkoosseisu nagu üksus ansambel on, antud juhul oli tegemist siis siukses ansambli kvartetiga ja muidugi aga juurikas, kes oli, oli solist nüüd teha klaverikontserte koosseisule, mis on klaverikvintett muusikaorkestrile, selle koosseisu üldiselt mitte ei kannata või, või tulevad välja veel sellised nüansid, mis orkestris näiteks kunagi ei kostaks välja. Et see on muidugi juba ideena, on täiesti pöörane ja, ja nii-öelda tule lik ja ennigmaatiline nagu Toivo tahab olla selline, ma eeldan, selline mõistatuslik ja palju otsi lahti jätab ja mis on väga hea, et inimene siis läheb oma fantaasiaradu pidi edasi. Teine asi, mis Toivo Tulevi klaverikontserdi puhul hämmastas, mis tuleb, ei teosta puhul ei ole midagi uut, on äärmiselt täpne proportsioonitaju vormis. See vormiloogika, kuidas vorm kõnetab läbi muusika, muidugi see eeldab ka interpreetide täpset tempo tunnetust. Aga tähendab see proportsiooni loogika, kus meil ei ole tegemist mitte klassikalise kiire-aeglane-kiire skeemiga, vaid väga intensiivne, vähem intensiivne ja lõbuks, teistmoodi intensiivne, kus puändi nakkab lõpuks läbi totaalse Atonaalsuse, aga lõpuks välja koorunud mingisugune tonaalne selgroog. Ja nüüd, et hei, Juhan maa paistab aga tegelikult kaapsetonaalsusele nagu lahustub ära neetud hämmastav teos ja mulle tohutult meeldis ja ka see mõtteline side seda kovitši klaverikvintetti, et eliitkontsert on selle pealkiri, mis me kuulsime, aga see oli tõepoolest mõtte suhtes täielik eli. Selle Toivo Tulevi kontserdi klaverile ja keelpillikvartetile Nada puhul veel tooks esile selle kõlalise äärmise intensiivsuse niisuguse karismaatilisus mis tõi mulle paralleelina kõrvu, mis eani kvarteti aegade lõpust. Kuigi tegemist on teistsuguse koosseisuga teistsuguse materjaliga, aga seal on samamoodi klaver väga oluline. See ülim pingestatus kuni, nagu taluvuse piirist peaaegu et üle äärmiselt karismaatiline nisugune, elektriseeritud kõla. Et läbi sellesama pingestatud tekkis mingi lisaenergia minu jaoks vähemalt, mida võib-olla varem tulevad joostes ei olegi nii palju kuulnud, et selline nagu hoomamatu energia mingis mõttes mis siis nagu selle suure kaarega kuidagi terve nende kolme osa jooksul, nagu kuidagi viidi kokku sinna viimasesse, siis seal siis näkku vabanes. Muutunud teadvuse seisund tekkis seda kuulates, et see tõesti nagu läbistab mingisuguseid kihte mille kohta maja oma algelises teadusmaailma sulle midagi ei oska öelda, ta tõesti liigub oma ülima intensiivsusega välja kuskilt harjumuspärasest. Eesti muusika päevad on eeskätt ikkagi uute tehaste festival, aga mul on siiski tunne, et me ei saa ka jätta puudutamata Šostakovitši klaverikvintett. Kib klaverikvintett on natukene erandlik tema kammermuusikas selles mõttes, et oma filosoofilise maailmapildi suhtes on ta kergem, kõrgem ja kirkam. Me kohtume natukene pehmematel pasteisemates toonides Dakovitšit ja, ja ma saan aru, et see on nüansiküsimus, aga ma usun, et ehituslikus mõttes on see väga oluline. Ja, ja siinkohal ma justan eri toonitada üksus ansambli Age Juurikas seda kontseptuaalset lähenemist, mis minu jaoks just avas 100 covici natukene pastelsama tooni, natukene rõõmsamat tooni kui tavapärane nii-öelda klassikale klišee, nagu võinuks eeldada. Ja nad tõepoolest mängisid ju kõik niivõrd hästi, aga mulle tundub, et see, millest sa rääkisid ja selles oli väga oluline roll just viiuldaja Juta õunapuu Moganida toonil. Ja tuleb. Teose puhul ka tegelikult age rollil dirigendina. Festival kestab 10 päeva, et peaaegu iga päev on mitu sündmust, mida võiks külastada, et kuidas teile selline väga kontsentreeritud elamuste saamise võimalus mõjub, et kas, kas see on inspireeriv või muutub see mingil hetkel ka väsitavaks niimoodi järjest kontserte kuulata? Pole vist ammu olnud ühtegi nii inspireerivad et igalt kontserdilt koju tulles on mul tahe kas ise midagi kirjutada või veel kuidagi süveneda. Ma ei tea antud teemasse või lugeda midagi teemakohast. Tõesti on olnud nagu väga avardav ja mõttetoitu andev. Alati, kui on väga tihedalt koos palju kontsert on hästi oluline see, et kuidas sa oma tähelepanu ja tundlikkust jagad, nii et sa suudad tegelikult, et võtta vastu maksimumi. Minu valem on see, et igal õhtul ongi ainult nagu üks peamine kontsert ja siis sellele eelneb kas kas väiksem või kontsert või mingi muu sündmus. Et ma tegelikult koondan oma oma põhilise vastuvõtuvõime sellele õhtusele kontserdile. Ja see on tõesti väga, väga rikastav ja eriline nädal olnud ja jätkub veel isegi nagu, mida hullemaks läheb olukord, nagu välises maailmas seda enam väärtustub niisuguse kunsti tähendus meie elus. Ma ise tegelen tegelikult vahepeal hoopiski ja teistsuguste ühiskondlike teemadega, kus on väga raske midagi muuta, sest poliitikas poliitikas ei ole mõtet minna, muuta saab ainult läbi tööinimeste teadvusega. Siis kõik see, mida on Eesti muusika päevad suutnud nagu inimeste vaimule ja hingele pakkuda ka erinevate lähenemiste kaudu seal tõesti väärtuslikum, mida, mida enam kreeni ühiskond kaldub. Helikaja vestlusringis arutlesime Eesti muusika päevade esimese poole sündmuste üle, mis toimusid seitsmendast 12. aprillini. Mõtteid vahetasid muusikakriitik Igor Karsnek muusikateadlane Saale kareda. Ja helilooja Sander Mölder. Eesti muusika päevad lõpevad täna õhtul kokkuvõtet rohelise helifestivalist ja muljeid 13. kuni 16. aprillikontsertidest. Kuulete juba järgmises helikaja saates. Mina olen toimetaja, Annebrummik, saate mängis kokku Helle Paas. Täname kuulamast. Kohtumiseni.