Sülgaja tere, mina olen Kersti hinna kevadiselt põnev aeg, meie muusikaelus jätkub. Eelmise nädalaga jõudsid lõpule eesti muusika päevad roheline heli, millele algavas heligajaskab põhjalikumalt tagasi vaatame. Selgus klassikatäht 2016 pianist Sten Heinoja. Klassikaraadio edastas tänapäeval finalistide galakontserdi, mida saab meie veebilehel järele kuulata. Ja pühapäeval saab seda Eesti televisioonist näha. Pühapäeval Estonia kontserdisaalis ka Eesti muusika ja teatriakadeemia sümfooniaorkestri kontsert, kus soleerib teise Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi võitja pianist Kristi kapten ning orkestrit juhatab Paul Mägi. Täna jõuab aga lõpusirgele 10. klavessiinifestival. Algas jazzkaar, mille põnevast kavast edastab ka klassikaraadio eeloleval nädalal valiku. Kõigepealt aga vaatame põgusalt tagasi kahele kontserdile. Mikk Üleoja ja Eesti rahvusmeeskonnaga. Koos Ellerheina ja Tallinna muusikakeskkoolinoortekooriga pakkusid kuulata eesti kooriklassikat ning Kristjan Järvi tõi Tallinna Läänemere Filharmoonikute. Eesti muusika päevade uue muusika ookeanis oli üks eesti kooriklassikasaareke. Eesti rahvusmeeskoor koos tütarlastekooriga, ellerhein ja Tallinna muusikakeskkoolinoortekooriga esitas terve pikakava eesti kooriklassikast. Ma palusin sellest rääkima. Riina Roose. No kõigepealt peab kiitma, et niisugune tore ettevõtmine, suurejooneline kava, suurejooneline tõepoolest Eesti koorimuusika klassikast niisugune kahe poolega kava kokku panna, see on võimas ettevõtmine ja tõepoolest suurt koori meil ei ole, järelikult tuleb kuidagi ta kokku kombineerida ja idee autor ja põhiline ellu viia Küle oja olles meeskoori ehkrammi dirigent, ilmselt mõtles nii, ma oletan, et pool koorin olemas, et kombineerime siis pool veel juurde. Ja palju asju ennast muidugi õigustas. Aga siin Ma arvan, et ma ei avastanud mingit Ameerikat. Küllap on seda räägitud siin ja seal laulsid tublisti ja veelkord, et seal oli tõesti palju avastamist ja järelemõtlemist väärt. Aga ikkagi päris õiget segakooritüdrukutest ja niisugustest jõulistest meestest minu arvates kokku ei saa. Võib-olla isegi tagantjärele mõtlesin, mul küll ei olnud kahjuks võimalust seda üle kuulata, et vahel raadios järele kuulates võib-olla oleks mõni asi selgemaks saanud või sättinud, nii et räägin täpselt nii, nagu seda kontserti mäletan. Aga võib-olla kõige suurem puudus, mis sellisel puhul juhtub, on ma isegi ütleks, aldi puudus ja see ei ole kellegi poole näpuga näitamine, Haldid laulsid kehvasti või midagi sellist, vaid see on lihtsalt fakt, et nii noorel seltskonnal ei saa veel olla niisugust väga välja kujunenud ja mahlaka värviga. See lihtsalt on tuleviku küsimus. Sest nad ju üksiti võttes laulavad tublisti ja arvata on, et kui nad samas vaimus, jätkavad nad kunagi väga kõvad laulukoorid edasi. Nii et niisugused kahetised tunded olid ja noh, mulle tundub, et neid oli paljudel, et just nimelt et iseenesest, et niisugune kava ette valmistada, see on väga suur töö. Eriti kui me alustame tobi ja sest see kava ei ole selline, et istud takti ja et ka kuulata, nõuab ta niisugust harjumist ja sisseelamist ja ta ei ole väga igapäevane, et ma ei tea, kui palju on neid, kes on selle Tobiase muusikaga nii väga sina peal, et tobias seda nõuab tõesti nii tegijatelt suurt sisseelamist ja ka kontserdil istudes ma tundsin, kuidas tõestima pidin ka ennast kokku võtma, et püsida lainel ja samas tundsin jällegi uhkust, et vaat kui rikkalik on meie koorimuusikamaastik, et kas või need kolm autorit Tobias Saar ja kreek, et nad kõik esindavad väga niisuguseid eri tahkusid ja, ja selles mõttes oli see väga hästi kokku pandud. Ja oli õpetlik ja nagu ma aru saan, siis keerukuse tipp kehvas ma arvan, et ma ei olegi kuulnud seda üldse. Kavas olid siis Tobiase motetid ning kreegi ja saare loomingust eeldan paremik segakoorile ja Mikk Üleoja oli kava on seekord teinud põimimis meetodile täpselt üle ühe Saaria kreek vaheldumisi. Ja miks mitte see kuidagi ühest küljest just eristas neid kahte autorit, kahte suurt meistrit ja samas midagi selles oli selles põimingus. Aga vat jah, ilmselt see, et see niisuguse aldi või üldse sellise mahlakuse puudumine sõltuvalt elu east nendes lugudes. Ta jääb kitsaks ja seetõttu jääb ka mingi selline dünaamiline skaala kitsaks, et ma isegi ütleks niimoodi, et ilmselt kuskil natukene värvi jäi vajaka siis selle volüümiga liialdatud, et aeg-ajalt oli lihtsalt seda fort, et minu jaoks liiga palju ta oleks tahtnud niisuguseid vahetoone ja ja neid metsa forte nüansse ka rohkem ja ma arvan, et see on just nimelt sellest värvist või selle värvi vaesusest tulenev. Mart Saare puhul on küll, et aeg-ajalt ikkagi mingi ümmarguse sünniaastapäev siis kuskil keegi jälle võtab initsiatiivi üles, võetakse ka mitu koori kokku, sest just nimelt, et see üks koor jääb lahjaks, et ka näiteks filharmoonia kammerkooriplaat, mis on tehtud vist 2006 või seitse Mart Saarelauludest. See on hästi tehtud ka Mikk juhatamisel. Aga ka seal on lihtsalt tundes aeg-ajalt seda väiksust, seda mastaap b noh, nagu ma ikka ütlen, et suure kooripiano midagi muud kui väikse koorib janu, et see ei ole üks ja sama. Ja lihtsalt see suurus ei tähenda mitte lihtsalt massiivsust, lihtsalt tähendab nüansside ja värvide paljusust. Rohkust oli jah vist neli aastat tagasi, kui oli saare ümmarguse sünniaastapäev ja laulsid Estonias ja ka Tartus just nimodi, koorid koos. No see kõik on väga tore ja kõlas hästi ja seal oli palju head, aga see on ikkagi niisugusest noh, tõepoolest projekti korras ja projekti korras ikkagi kunagi ei saa neid nüansse ja seda viimistlustööd teha, mida sa teeksid selle ühe ja kompaktse kooriga. See kõik pani mind mõtlema sellele, et kuidas siis ikkagi nüüd niimoodi on ja ma kordan, ma ei ole ainus teema, kerkib üles ja lihtsalt see kontsert tõi selle väga täpselt esile. Et kui on meil laulupidu, siis ütleme nädal aega pärast, laulupidu on veel eufooria, kiidetakse koore, koorijuht, tegijaid, öeldakse, kuidas meil kõik on nii tore ja hästi ja siis see kõik sumbub, argipäev läheb edasi ja siis need koorijuhid, kes teevad ikkagi ennastunustavalt ja ja ma ei tea, mitme kooriga tööd rabavad elu eest. Siis nad kaovad sellest tähelepanust ja kaovad ka tähelepanust. Need valusad probleemid. Et tegelikult, kui meil on nii võimas üldlaulupeokoor olemas, siis on lihtsalt lubamatu, et meil ei ole suurt koori, mis vaat sedasama kava võiks ette kanda ja mitte ainult seda, et nagu me naerame, laename kooriaeg-ajalt, Lätist või siis, et võtab kogu aeg niimoodi kombineerima, et ma leian, et, et see ei ole normaalne olukord. Ja ma ka ei tea, kuidas seda täpselt teha, mul retsepti ei ole, aga ma siiski arvan, et see oleks mõeldav teostada. Ta on üleval olnud nii palju kordi, vahel kuidagi vist aktiivsemalt ja siis ta jälle vaibub, aga aga selle kava põhjal on see väga aktuaalne jälle ja ma arvan, et see pani paljusid mõtlema ja, ja noh, ilmselt see on ka siis selle kontsert üks suur pluss, et ta siiski lase meil selles mõttes del vaibuda. Ja siia juurde võib-olla lisaksin veel, et ma olen sattunud praegu mitmele väga heale koori kontserdile, et hiljuti oli Kipimees koor tegi oma sünnipäevakava. Ta on ju isetegevuskoor, laulsid suurepäraselt. Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor tegi terve kava, oli palju uudisloomingut ja terviklikke läbimõeldud kompositsioon. Me koordid tase on ikkagi väga paljudel kooridel väga hea, väga head dirigendid on, tehakse täiesti ennastunustavalt tööd, ma arvan, et see potentsiaal, et selline suur koor, see tegelikult on meil kuskil olemas lihtsalt selleks vaja, nüüd kuidagi. Kui panna aitäh, Riina Roose nende mõtete eest palun selga ja Kristjan Järvi tõi Tallinna oma asutatud orkestri Läänemere Filharmoonikute. Esmaspäeva õhtul sai terve saalitäis publikut Estonia kontserdisaalis Nende esitus kunstile kaasa elada, räägib Jüri-Ruut. Kangur. No ma arvan, et mulje on väga positiivne, et oli selline tõeliselt mitmekesine kava tegelikult ju see läänemeremaade filharmoonia orkester on ju välja kasvanud läänemeremaade noorteorkestrist üheks ta tegelikult praegugi on ikkagi valdavalt selline noorteorkestri koosseis, kes on lihtsalt mõned natuke vanemaks saanud ja väga niuke pretensioonikas kava, midagi saadi hästi hakkama ja üldiselt selline väga nooruslik, kellel väga hoogne emotsionaalne esitus oli. Ma arvan, et eks nad Ta on vaadanud ka kamba seoseid nendest maadest, kus siis ka seal osalevad noored on Läänemereäärsetest riikidest, ehk siis siin oli kavas Sibeliuse, Karjala süüt. Seal mängib Soome noori ju kaasa, on vene noori, on Prokofjevi klassikaline sümfoonia, oli kavas ja Stravinski tulilinnu süüt. Ja meie esindajana siis oli Arvo Pärdi luigelaul Smon song ja Leedu helilooja Kell gootlase mäed, veed, vabadus, selline lugu, nii et selles mõttes oli ta piisavalt selline klassikaline, piisavalt pretensioonikas, kaasaegne see, millise energiaga nad neid mängisid. Ta oli imekspandav, mõned lood võib-olla olid natuke nii, et need on ikka päris rasked lood nagu Stravinski lõi Kohveri, kus intonatsiooni lihtsalt ja ka selliseid keerulisi asju ka, üldiselt tuldi ikkagi kenasti toime ja publik oli väga rahul ja kontsert ei lõppenud sellega, mis oli ametlik ava tuli veel neli lisalugu, nii et see etendus oli piisavalt. See on suure koosseisuga orkester ja tundus, et just need Teosed, mis sellist suurt värvikust nõudsid, et need lõid väga särama ja. Vaata kindlasti, et eks Kristjan Järvi ongi selline väga atraktiivne dirigent sai, kuidas ta innustab neid noori, ta juhatas praktiliselt kõik lood peast selles mõttes, kuidas ta nagu tunnetatud tervikut tema seal väga palju tantsunisust või kohati ma ütleks sellist nagu ameerikalikku lähenemist, et selline chillimine nagu noorte keeles öeldakse, et kuidas ta ise naudib seda, et võib-olla aeg-ajalt seal vestluses või vene muusikas on mingid natuke teised karakterid või värvid, mis nõuavad nad võib-olla natuke teistmoodi lähenemist, aga see on nagu maitseasi, et selles osas kindlasti need, kus oli sellist tulevärki ja tantsulist ja need toimusid, et väga-väga efektselt. Samas ütleme ka Pärdi teos, mis on hoopis teistsugune, oli ka väga kauni minekuga ja mõtestatud ja orkestrile üllatuseks oli ka helilooja saalis, nii et loodetavasti edasele esitusega rahule. Kuidas orkester elab ja hingab selle dirigendirütmis on ju saali mitte ainult kuulda, vaid ka näha. Laval oli palju noort ja rõõmsat energiat ja publik võttis kõik selle tõesti tänulikult vastu. Jah, ei, selles mõttes oli see tõesti väga ju suure kaasaelamisega juba esimese poole lõpus oli suur aplaus tagasi plaksetamine ja seal kontserdi lõpus, nii kui aplaus kestis, nii tuli kohe lisapala. Kristjan Järvi on võib-olla selles mõttes võtnud oma isa Neeme Järvi moodi, kes on ka suur lisapalade meister, et väga hea, selline lisapalade valik, selline vaheldusrikas, et sellist tõsisemat lisapala ja siis jällegi tõelist sõuda, eriti see viimane lugu, mis siis oli selline rahvamuusikale tuginev, kus isegi tšello rüht tõusis püsti ja oma sellist motiivi seal mängis. Ja kui Kristjan Järvi läks, siis saali poolele hakkas kõiki inimesi seal niimoodi ärgitama hoidjad suisa kätest kinni võtma ja tantsima paluma, et kõik kui oleks üks selline ühine rõõm muusikast ja tants ja šõu seal lõpus, nii et, et selles mõttes see on midagi erakordset. Klassikalise sümfooniaorkestreid aga tihti ei näe. Kui noorteorkestriga sellist asja teha, sest see on täiesti elementaarne, võiks öelda, et see sobib väga hästi. Rääkis Jüri-Ruut, Kangur muusikauudiseid mujalt maailmast vahendab nelevaste infelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. New Yorgi Metropolitan Opera andis teada, et ooperimaja muusikajuht jamsli vain paneb ameti maha käesoleva hooajale. 72 aastane maestro on sellel ametikohal olnud juba alates aastast 1976. Viimastel aastatel on teda kimbutanud aga seljaprobleemid ja mitmed teisedki tervisehädad, nii et ta on olnud sunnitud liikuma ratastooli abil. Lisaks segab dirigeerimist ka kätes olev treemor. Maestro muusikaline vaim on aga ergas ning sisimas ta lahkuda ei soovi. Ta tõi juhtkonnale näha ka tervisetõendeid, ent juhatus on sunnitud tegema otsuse siiski tema tagandamiseks muusikajuhi kohalt. Kuid Jemsli vaen muusikajuhi ametist lahkub, saab temast Metropolitan Opera emeriit dirigent. Ta jääb kunstiliselt juhtima ka Lindemanni nimelist noorte artistide programmi juhatab tulevikus ka mõned etendused. Metropolitan Opera loodab leida ooperimajale uue kunstilise juhi juba lähikuudel. Sel hooajal juhatab seemsli vain siis veel paar Simon pakaneegra etendust ja lisaks viis etendust Mozarti ooperist haaremirööv. Samuti juhatab ta kahte kontserti maikuus, kui Metropolitan Opera orkester esineb karnegi hoolis. Maestro Riccardo Muti tähistab sel suvel oma 70 viiendat sünnipäeva ja sel puhul teeb La Scala ooperimaja kus pikka aega muuti muusikajuhina tegutses tema elust ja tööst. Näituse Muti lahkus las skaalast 2005. aastal aga suure tüliga ja pole sellest ajast peale oma jalga sinna enam tõstnud. Ent nüüd on ta näitusega siiski päri ja nõustus osalema ka näituse avamisel. Kui hiljuti tuli teade, et Taani Kuningliku ooperimaja sai läbi ajaloo suurima rahalise anne tuse siis nüüd tulevad ooperimajast teised uudised. Nimelt ooperimaja kogenud muusikajuht Michael Boder plaanib tagasi astuda. Vooder märgib lahkumise põhjuseks, et ta ei suuda toime tulla enam valitsuse poolt pealesurutud finantskärbetega. Ta tunneb ennast süüdi ja vastutavana Enton samas võimetu oma kollektiivi raha kärbete eest kaitsma. Pooderi leping lõpeb tänavu suvel ja pikendada seda Taani Kuningliku ooperimajaga. Ei plaani. Ja lõpetuseks midagi rõõmustavat Londoni muusikaelust. BBC promson teinud teatavaks oma suvise kava, mis üldjoontes toetub tänavu Ladina-Ameerika temaatikale sest ka suvised olümpiamängud toimuvad Brasiilias. Tänavusel Promsile on vast enim esitanud tatud heitoor vilja loobose ja Alberto hinastera looming. Festivalil toimub 75 promsi põhikontsert tee 76 eri sündmust ja kaheksa kammerkontserti hädaganhoolist. BBC Ramsi festival algab 15. juulil ja lõpeb 10. septembril. Tänavusel promsil tähistatakse ka 400 aasta möödumist mulliamshekspiris sünnist ja kõlab muusika, mis on inspireeritud tema kuulsatest näidenditest muusikauudistega stuudios nelejevasteinfelt. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Seitsmendast 16. aprillini toimus eesti heliloojate uudisloomingut tutvustav festival Eesti muusika päevad. Festivali teema Taali roheline helis. Kunstilised juhid on heliloojad Helena Tulve ja Timo Steiner. Esmakordselt Eestis asutas LHV koostöös Eesti Heliloojate Liiduga värskeimat uudisloomingut tunnustava LHV uue heliloomingu autasu millele kandideeris 39 teost, mis kõlasid 2015. aastal. Esimene laul laureaat kuulutati välja 15. aprillil ERSO kontserdil. Selle võttis Liisa Hirsch. Täna räägime festivalist üldiselt ja konkreetsemalt festivali neljast viimasest kontserdist, kuna varasematest kontsertidest oli juttu eelmises heliga. Rajas vestlusringis on muusikateadlane Saale kareda emeriitprofessor Ene Üleoja, kriitik Igor Karsnek ja helilooja Sander Mölder. Kolmapäeval, 13. aprillil toimus Kanuti Gildi saalis Islandi ansamblit Nordica fect kontsert soe elu jäämäe jalamil, kus olid kavas kahe eesti helilooja Mirjam Tally ja Helena Tulve teosed ja sai kuulata Islandi autorite teoseid. Islandi ansambli Nordica Fex, et kontserdi esimese teosena kõlas Mirjam Tally teos soe jäämäe jalamil. Ja Miriam tallist tahakski alustada, sest eelmises vestlusringis me temast rääkida jõudnud festivalil külas kokku, kui ma õieti arvestan, neli Mirjam Tally teost ja Tallinna muusika on oma olemuselt võiks öelda läbinisti läbi põimuv festivali metafoolse pealkirjaga roheline heli sest talli muusika ammutab väga palju looduskeskkonnast selle erinevates avaldumisvormides. Mirjam Tally muusikale on omased hästi üllatavate ja ergaste leidudega rikastatud põnevat fantaasiarikkad, kõlamaastikud, mis saavad inspiratsiooni nii keskkonnast, selle puhtas looduslikus olemisvormis kui ka teisenenud, mitte enam loomulikus olekus keskkonnast kammerteos. Sae elu jäämäe jalamil tegeleb ju täiesti otseselt inimtegevuse tagajärjel sündinud temaatikaga, aga etteulatuvalt korraks ka kõige ulatuslikumast ja erilise nostalli teosest, mis kõlas ERSO kontserdil. Mirjam Tally erosioon võimendatud tšellole orkestrile ja elektroonikale. Leho Karini intensiivsel ja elektriseeritud soleerimisel läks festivali püstitatud teemast selles mõttes väga sügavale, et võttis käsitleda ühe kõige valusama küsimuse, mis meie kõigi ees seisab kuidas transformeerida inimtegevuse tagajärjel kahjustatud või rikutud või ka lihtsalt kindlust realiseerimise käigus tõmbistatud keskkonda, nii et anda sellele uus elu ja hingamine. Ja kui veel sügavamale minna, siis Mirjam Tally erosioon seostub minu jaoks ka eelmises saates korra tsiteeritud Helena Tulve selleaastasele festivalile pühendatud artikli, kuidas sees nõnda väljas juhtmat, et aga kuidas me käime Ringi inimtekkelise prügiga, kaasa arvatud ka sellega, mis tekib meie sisemaailmas, ehk siis on mõeldud nii füüsilise maailmasaastet kui ka vaimse keskkonna ja inimeste siseilma seesmist taastumist, mis omakorda siis on põhjuseks või aluseks ka sellele saastale nähtavas maailmas ehk siis talliteoses erosioon said need hästi olulised teosed kokku minu jaoks väga põnevas muusikalises vormis. Aga nüüd tagasi kammerkontserdi juurde, kus esines Islandi ansambel Nordica efekt ja avateos Merjam tallilt, et soe elu jäämäe jalamil kõras esiettekandel uues versioonis viiulile, Biolale, tšellole ja klavessiin-ile. Ma ei tea, kas on tegemist Kanuti Gildi saali omapäraga. Nimelt ei tunne selles saalis ennast kunagi hästi. Ja imetlen muusikuid, kes suudavad seal mängida, sest seal on mingisugune mingi raskus on selles saalis. Ühesõnaga, ja see uus versioon sellest Mirjam Tally teosest ei kõnetanud mind seekord nii tugevalt kui aasta tagasi Helija keelesarjas kõlanud versioon tšellole ja klaverile, tookord siis Leho Karini ja Diana Liivi ettekandes. Ja siin tuleb ka märkida, muidugi. Karin on Mirjam Tally helimaailmaga hästi kursis ja tema interpretatsioonis tuleb talli muusika omapäraga väga hästi esile. Niisiis see esimene teos jäi Islandi ansambli ettekandes minu jaoks natuke formaalseks, aga kõige huvitavam ja intensiivsem teos sellelt kontserdilt oli minu jaoks esiettekandes kõlanud Helena Tulve kolmas teos sarjast. Iga säde on arvel pealkirjaga jõgi jõe all ja see oli ühtlasi ka üks kõige huvitavamaid kammerteoseid kogu festivali mu jaoks. Jõgi jõe all on tugeva sisemise pinge, laengu ja konsultatsiooniga teos ning ansambel Nordic afekt tõi selle sisemise potentsiaali väljendus jõuliselt ja veenvalt esile. Nad on ka heliloojaga koos töötanud, nii et seda oli ka tajuda ja tunda sest mitte alati ei jaksa minu arust interpreedid minna sügavale sisse Tulve kammerteoste väga suurt keskendumist nõudvasse maailma Tulve jõgi jõe all, assotseerus mulle inimese hingelise olemuse süvahoovustega kus paralleelselt kulgemast teadvustatud kihid teadvustamata kihtidega alateadvuses põimudes, vastandudes konflikte, tekitades keeristesse sattudes umbsõlmedes ja kõige selle käigus ka transformeerudes. Ehk siis inimeseks olemise süvahoovused seestpoolt välja poole tunglemise surve, mis otsib teed läbi ja välja ka kõik välja pääsmatutest situatsioonides täielikus teadmatuses, kuhu on võimalik välja jõuda nagu õrn ja habras taim, mis on siiski võimeline end mingi seletamatu, ürgse jõuga kasvõi läbi asfaldi suruma. Neljapäeval, 14. aprillil oli kontsert-kohtumine Parioolaga Eesti esimese elektroonilise oreliga. Mis mõtteid see kontsert tekitas? Tegelikult on sellel pillil ühtepidi museaalne väärtus ja roheline heli. Kui tänavused Eesti muusika päevade selline slõugan või deviis siis see uus hingamine, mis Margo Kõlar initsiatiivil sellesse pilli sisse puhuti, see oli omamoodi roheline, helis on sõna otseses mõttes pilli taaskasutada. Enne kontserdile minekut teadsin muidugi spetsiaalselt selle pildi esitamiseks on kirjutanud igaüks ühe helitöö ja, ja minu väike pelgus oli, et võib-olla me kuuleme midagi sellist siis digiisolatsiooni A la 60.-te aastate horoskoobi laulud või mingi selline naljaga pooleks läheneda, aga õnneks mitte. Nii lugu näitasid tänase päeva seisu aastast 2016 rakurssi aastasse 1955, kui. See üles ehitada ja võib-olla ma pööran liigselt tähelepanu ja numeroloogia kokkusattumus teda, aga Anatoli sügise kinnituse vari ola sai oma hääled esmakordselt sisse aastal 1961 ja see aasta on täpselt see aasta sündis Margo Kõlar, kes nüüd viimasena aasta jooksul oli selle varjola reanimatsiooni läbiviimise initsiaator. See see kokkulangevus, et müüjaks oli kuidagi tähendusrikkad, aga nagu ma ennist ütlesin, et noh, nelja aspekti tähendab võib-olla kõige pigem tundus ajastutruu taotlusega Malle Maltis lugu, virvatuled veda, esitas Kristjan Randalu ja see Varioola sumises kohati kui mesipuu ja tuli meelde uuegümnetad aastate ulmefilmid, näiteks ma isegi mäletan üks Andromeeda teemaline ulmekas Nõukogude Liidust tollal tehtud. Ühesõnaga siin on näha segust taotlus ajada läbi ainult varjola väljendus vahelt alustega, mis tegelikult pole üldiselt mitte väiksed. Teised autorid. Margo Kõlar, Marianna Liik. Nemad läksid nagu seda teedeti siduda, pigem seda uunikum heli nüüdisaegse live-elektroonikaga kasutada mide isegi stereoväljundit, vaid kadrofoonilist või viis pluss üks süsteemid, mis surround ja andis ja seal tekkis nagu ajastu, et vaheline nagu side, seetõttu Margo kõlari varivoola variatsioonid kõlasid hästi tänapäevaselt ja kuskil Forevola häältest ludiga mingist see võib olla sugust. Kerget retrohõngu juurde aga aga sõid absoluutselt nüüdisaegne teos. Marianna liigi ressaycling suli nagu neljale käele kahele mängijale, Kirke Karja ja Kristjan Randalu, see oli, oli nagu kolmas aspekt, tähendab võtta sellest pillist mängutehniliselt välja absoluutne maksimum ja kasiinos elektroonika toetamas niimoodi, et põhimõtteliselt seda Rezayclendu võiks nimetada tähista vabalt, sümfooniliseks fantaasiaks, varjoodali elektroonikale, seal oli oma arendus väga veenev dramaturgia arengukaar, kusjuures Atonaalne minimalism, võimus selliste kontrastsed kõlamassiividega ja see oli hästi põnev teos. Nüüd neljas aspekt, Mart Siimar oleks pidanud võib-olla mardikas küsima pärast kontserti, et kas see oli tal taotlus või kuivõrd oli selles tema teos, sõnamäng riigiool, latsioon, vaarivallatsioon, et kui palju oli selles tegelik improvisatsiooni ja kui palju niivõrd improviseerimis ette antud fikseeritud materjali põhjal, siis ta mängis peast ja kohati mulle tundus, et lähtubki sellest, et see lugu sünnib nagu siin ja praegu, aga samas korduvad muusikaliselt materjalilt nagu viitasid, tegevuse kompositsioon on kirja pandud fikseeritud kuul ka olemas, nii et selles suhtes oli see muidugi väga uhke kontsert. Kuidas taaskasutada pilli niimoodi, et see instrument kõnetab ka saabas kuulajat ja tore oli ette selle pildiga lihtsalt pulli. Tehtud Eesti muusika päevade üks oodatumaid kontserte on kindlasti sümfooniakontsert ja reedel oli ERSO ees dirigent Anu Tali. Esiettekandel olid Maria kõrvitsa, Mirjam Tally ja Ülo Krigul ei teosed ja kuulda sai mari vihmandi teost LoRe jooja, Lepo Sumera kuuendast sümfooniat. Mirjam Tally teosest oli põgusalt juttu juba. Aga Maria Kõrvits. Maria kõrvitsa teos, langedes ülespoole taeva kaaris kaussi oli selle festivali üks huvitavamaid üllatavamaid teoseid, noore helilooja siis vist teine orkestrile kirjutatud teos mis haaras oma nii tervik, vormi kui kõlakäsituse, kui täiesti isikupärase, sügava pingestatusega, mis samal ajal väljendas niisugust olemise talumatult haprust ja äärmiselt huvitavat kõlaleiud mis Tõid kõrvu sookurgede nisukesed, kirglikud, kaeblevad häälitsused, täiesti erilaadne kõlamaastik. Seda teost kindlasti tahaks hiljem pardituuriga üle kuulata, aga just nimelt see noore helilooja tervikutaju ja selle vormi mõtlemise oskus ja isikupärane kõlakäsitus Minu arust Maria kõrvitsa teos võib-olla oli selle kontserdi üks kõige meeldejäävamaid ja samamoodi nagu saale ütles, linnuhääli meenutav osa teose teises pooles selliste viiulil kõrgelt mängitud, kes andudega tehtud osa meenutas, minu jaoks isegi pigem võib-olla täitsa Hitchcocki lindusid, mis küll on teatavasti tehtud hoopis süntesaatori peal, aga mul kuidagi tekiksid selline huvitav mõte, et äkki oleks selle marjateose põhjal põnev uuesti nii-öelda see muusikaline osa sinna filmi teha. Sest need hääled olid tõesti kuidagi hästi elavad ja tugevalt nagu pilti loovad. Ja mis mulle veel tundus, oli see, et kuidagi andis edasi sellist äärmiselt suurt lootusetust. Kui me vaatame sedasama roheliste giid, et mul on justkui tundus, et et Maria-Ann pannakse sinna sisse selle, et inimkond justkui on jõudnud sinnamaale, et meil ei olegi enam midagi teha. Et me oleme rikkunud selle pinnase ja selle maa ja nüüd peame nagu elama nende tulemustega. Ma kohe haakub siia juurde, et, et minu jaoks oli seal võrdselt tõesti seda olemise talumatu hapruse tunnetust ja seda lootusetust, aga samal ajal ka niisuguguse pehme sünkroonsus võimalikust selles muusikas tähendab minu jaoks need linnud, mul just oli kõrvu see Eestile väga omane niuke, kirglik sookurgede häälitsus, hästi tugevalt seostus minu jaoks ikkagi meie oma loodusega ja nende niisuguste peentasandite ka, mis, mis looduses on, mis, mis ka silmale üldse nähtavad, vaid mis on just nimelt tajutavad nagu energeetiliselt. Et samal ajal kui oli selles teoses nii lootusetust kui ka lootuse võimalikkus, et see andis sellele teosele niisuguse väga sügava tunnetuse. Sellel kontserdil Kevad Tallinasse pärast poolt pähe üks mõte. Kuna epiraames oli ka näitus süntesaatorid omavahel, siis kõnealuse kontserdi esimene pool kukkus välja naised omavahel Liisa Hirsch, kes sai autasu tema teos Maria kõrvitsamari vihmandi, Mirjam Tally ja Anu Tali siis ühesõnaga tekkis selline mõnusalt femiine bukett. Karin Leho Karin on antud juhul siis eralda, aga võib-olla naised omavahel seal üks asi peale soolise kuuluvuse ühendas veel, see on üsna sarnane kõlaline leksikon, kuigi palju kasutati selles kontserdi esimeses poosi. Kelby Sandra efekte, tähendab, lisa Hirschi lugu selle peal üleval ju seisabki, eks ole. Ja oli jutt just, eks ole, Maria kõrvitsaloost ja temaatilist sandudest vihmandil võib-olla natuke vähem, aga, ja Mirjam Tally oskuslikud lisando efektid ja et, et selline liugu laskmine. Aga ma tooksin eraldi välja ja ühinen selle kiidukooriga. Kirjam Taljadesse teose erosioon põhjal tähendab harva niimoodi tänapäevasemal muusikused, kui teos on efektne ja tal on julged isegi ekstra antset kõlalised lahendused. Et see ekstravagantsust selline kõlaline eksalteeritud, et see ei varjuta ära, noh nimetame seda kõlab küll pahasti, aga sügavamat mõtet tähendab background tasandit ja ühesõnaga sellist üldistavat, isegi filosofeerivat jõudu ja põhimõtteliselt kõik see oli Mirjam Tally evolutsioonis olemas. Kui me nüüd räägimegi praegu meie naisheliloojate teostest, siis oli jutuks, et Liisa Hirsch sai autasu. Kuidas te kommenteerite omalt poolt seda, et selle autasu sai just Liisa Hirsch? Teos sai selle autasu eelmisel Empil jäid kõige tugevamana minu jaoks kõlama Diana, kus loba sümfooniaorkestriteos ja siis Liisa Hirschi teosassennindessending klassikaraadiokontserdilt Triin Ruubel ja Tallinna kammerorkestri esituses. See oli täiesti konkurentsitult kõige meeldejäävam teos oma just nimelt selle kõla sisemise intensiivsuse kirkuse pingestatus poolest ja nende huvitavate ideede lahenduste poolest, mis ta valis selle teose kirjutamiseks. Minu arust on väga oluline, seda kliimat üldse välja antakse, sellepärast et me saime kuulda, kui palju oli kandidaate, esiteks neid oli seal kuskil 40 siis nominatsiooni voorusid oli ka ju nagu, nagu mitu nominente oli 11 võib-olla see ei ole niivõrd oluline, et selle preemia sai just Liisa Hirsch, aga mitte näiteks teine samas nagu ka samavääriline helilooja samaväärse teosega, aga oluline on see, seda preemiat antakse, see on üks asi ja teine asi on muidugi see, et ikkagi ilu, et niivõrd palju head muusikat kirjutavad, mis võivad tekitada kirgi ja vaidlusi, et noh, et, et üks on hea, teine on veel parem, enam paremaks minna ei saa. Jah, et meil on valida juba 39 helilooja vahel, keda siis sinna pandi, et see arv on tõesti niivõrd suur meie väikese riigi kohta, et ma olen nõus. Kui nüüd läheme edasi sümfooniakontserdi jutuga, siis Ülo Krigul ja teos oli kontserdi teises pooles esiettekandel. Ülo Krigul ja Anders standard Pealkiri loomalt viitab jazzistandardite kasutamisele, kuigi tegelikult on pigem nende džässistandardite loogika kasutamine tassi standardid teadupärast kosmotjatud moodulitest, mis katkes, muusikute seadus on teada ja tuntud ja, ja see on siis põhimõtteliselt baas, mille peale siis ehitatakse, säilita kandeline tervik nagu üles. Üllatav oli see, et Ülo Krigul kasutas oma uudisteoses nii palju erinevaid, aga omavad hästi kokkusobivaid komponente. Tähendab, siin oli tajutav selline postminimalistlike suhtumine kuskil Steve Risi siliste teostada Luiandrisseni korduste maagiale nagu opereeriv mõtlemine. Samas oli väga sümpaatne helli teater, kui tegemist on vokaalansambliga, kelleks oli siis Estonia poisis siis tegemist on ju suurepäraste lauljatega ja Ülo kasutas väga oskuslikult äraka, ma nimetabki seda lavastatud ettekandeks, kus veel üks sammukene ja siis ongi tegemist juba sellise rahaliselt muusikateatriga. Samas need Hasso Krulli tekstid, ma ei viitsinud isegi hakata neid tekste raamatust jälgima, tähendab, need tulid vokaalselt verbaalsed äärmised, musikaalsed, et põhimõtteliselt andku mulle andeks, ükskõik, mida ta sinna kirjutas. See kõlas Ülo Riguldi Vogaa seades ülihästi ja ülimalt musikaalsed tahaks sind soklikoodi puhul tunnistada seda, et tema on ilmselt ka üks neid Eesti kompaniisse, kellel on tulnud väga tugevalt kasuks see side rokkmuusikaga ja see on jälle üks senine palk kombis süvamuusikavideol karbist tõstab välja, teeb mingi lisaukse lahti. Ülo Krigul puhul on päris kindel, et see kogemus rikastab tema süvamuusikat. Modern klassiku poolt väga tugevalt. Kihvt oli näha, kuidas see teos kuidagi ootamatult haakus jälle sellesama rohelise ja taaskasutust väärtustava diviisiga. Nii palju kui ma aru sain, siis see teos oli laenanud just džässistandarditest neid pealkirju ja sõnu. Ja siis ühtlasi mulle tundus, et mingite kindlate standarditega sõnade kasutus justkui võttis kaasa ka selle osa või killu sellest muusikast, kus nad originaalis pärit on, kuigi võib-olla see ei olnud tahtlik, aga mulle kohati nagu tundus niimoodi ja siis tekkis selline nende stsenaarium, taaskasutamine ja see lõpptulemusel kolaasiliku teosena, mingis mõttes ma tean, hästi, tule. Jah, ka veel Ülo Krigul teemal kiidaks takka seda, mida Igor välja tõi, et need heliloojaid, kellel on mitmetahulisem infitseerimise kogemus, nende muusika on nagu mingis mõttes palju mõõtmelisem. See väljendub niisiis rütmilises kui tämbri tajus, kui karakterit tajus, et selles on hästi palju niisugust vitaalsust ja elu. Et üks osa Eesti muusikast on niisugune medit aktiivne sisekaemust ehk introvertne ja noh, väga peen selles vallas, et siis samal ajal on hästi rikastav, kui on niisugust teistlaadset palju mõõtmelisust selles muusikas, mis just tänu siis jazz rokkmuusikakogemusele juua oma väljenduse nii k, siis nüüdismuusikas. Mina omalt poolt ütlen, et sellel kontserdil läks täide minu ammune igatsus ja soov kuulata sümfooniakontserdil Lepo Sumera sümfooniat. Sindis kõlas kuues sümfoonia, Lepo Sumera viimane teos. Kuidas see mõjus nüüd selles kontekstis meie uuema heliloomingu kõrval? Väga võimsalt mõjus, kuna ma ise olin sel ajal ära, kui see sümfoonia tuli esiettekandele Eestist ära siis ma kuulsin seda päris esimest korda ilusas ettekandes ja ma olin väga sügavalt vapustatud ja et 16 aastat tagasi elas meie keskel niisugune heliloojad, kes on sellise meistriteose kirja pannud. See oli hästi tore kontsertkokkuvõttes, selles mõttes ka need uudisteosed olid ju kõik tugevad, aga see meie suhteliselt lähedane siis nüüdismuusika klassika, et millise sügavus astme ja filosoofilise palju dimensioonilisuse ja orkestraalse meisterlikkuse ka, et see oli väga vapustav kogemus. Tänuga siis Anu Tali ja ERSO süvenenud ettevalmistustööle No ei saa seda Lepo Sumera kuuendat sümfooniat päris objektiivselt nagu kuulata seepärast, et erinevalt sinust, Ma olin selle esiettekandel Lepo Sumera esimene ja paraku ka siis ka piimajuubel ja tollal avaldas sümfoonia määratult muljet, aga napilt kuu hiljem juhtus see, mis juhtus. Ja nüüd, kus ma kuulasin seda sümfooniat nüüd teist korda jäi mind painama selline nagu ette määratuse tunne, et kas tõesti mingisugused hoovused mingid kummalised resonantsid nagu viide nagu tulevikku, et kas see on nagu võimalik ja ma olen täiesti nõus, et see on võib-olla minu luul. Aga Ma mina isikud enda jaoks nagu kuulsin midagi sellist tumedat, mille peale ma muidugi saanudki tulla kuus aastat tagasi missa muidugi absoluutselt karvavõrdki ei vähendasele. Sümfoonia dramatismi. Aga ma tooksin veel välja teised auk, mida ma ei ole varem veel juba sulateostes täheldanud, tähendab Lepo Sumera väga mitmedramaatilise teostuse on näiteks muusiku profana ja ma ei hakka neid kõiki üles lugema. Aga sellest sümfooniast tajusime esmakordselt ja muuseas ka esiettekandel traagikat olemise traagika, seal seal mingeid mitte lõhestatus nagu traagiline teravik, mis on suunatud kuhugi eimiskis. Nüüd see ettekanne tõi selle nagu minu jaoks nagu veel selgemalt esik. Jah, see on see inimeseks olemise sügavam traagika sinduaalses maailmas ja eriti ilmselt kõnetata meid praegu seetõttu, et me oleme jõudnud veel märksa keerulisemasse aega, kui oli, ütleme 16 aastat tagasi. Aga ikkagi selle traagika kohale tõuseb selle selle muusika kirgastav mõju, nii et see on tegelikult koht, kust, kust sõnadega edasi ei saagi minna. Me oleme nüüd jõudnud Eesti muusika päevade viimase kontserdi, mis oli ühtlasi Eesti filharmoonia kammerkoori läbi hooaja kestnud sarja vitraažid viima kontsert ja, ja sellest kõnelemiseks ma palusingi meiega liituma ka Ene Üleoja, kes on seda sarja läbi hooaja kuulanud, räägime ikkagi kõigepealt sellest, mis sellel laupäeval kuulda sai. Kava kandis nime Unejõgi sisaldas Arvo Pärdi, Helenat Tulve, Gustav Mahleri ja Märt-Matis Lille loomingut. Kuidas see kava tervikuna mõjus? Väga raske on mul iseloomustada kava terviklikkust. Siin oli omamoodi ju päris hästi mõeldud niisugune teatav kontrastsus teostes, mis ju omamoodi on alati värskenda. Aga samal ajal oli siin ka mõtlemapanevaid momente, aitäh. Kas just nii? Võib-olla võiks teisiti, kui ma tooksin siit midagi välja, siis minu jaoks oli siiski kõige eredam mulje seekord Helena Tulve kolmeosaline teos Lost ja Helena muusika puhul. Minul tekivad alati niuksed, kummalised assotsiatsioonid, sest see muusika on väga värvikas, kõlamaastikud kulgevad, laienevad kitseenevad ja väga sagedasti on mul tunne, et ma näen kosmilist taevast, mitte seda, mida ma silmaga näen, vaid see, mida mulle teleskoobiga tuuakse, kus on tumeaine ja ta neelab ja ta sünnitab ja hoo ja samas on seal mingit väga selget paigal olevat väärtused ja nii edasi. Ja teine assotsiatsioon, mul tekib veel ka inimese hingega hingemaastikud rohked kaunid vahel valusad siis see, kuidas Helena oli kasutanud enim hääli ja nende diapasooni äärmised, võimalused, sügavat bassi. Ja siis ülikõrge sopran, abiks oli toodud Jaanika Kuusik, kes siis eriliselt koloreeris tähendab, see puudutas see muusika minu jaoks muidugi, ma olen vana kooli inimene, aeg-ajalt tunnen puudust vormist, ma ei taju alati vormi ja ta muutub mulle natuke laialivalguv oks ja selle tõttu kohati nagu raskesti hoomatava, kes ei ole mitte ainult Helena muusika, vaid üldse tänapäevane muusika, ka, mis nii-öelda vabalt liigub. Koor tegi seda teost kahtlemata püüdlikult. Ma siiski tajusin, adusin aeg-ajalt mingisuguseid intonatsioonilisi probleeme või raskusi, mis ei tulnud väga iseenesest kõik. Kui ma võrdlen nüüd järgmisel päeval Vox Clamantis ja kontserdiga, kus kanti kahjuks Helena teos ette, Ma olen jõgi siis ettekandes oli tunda kahe erineva interpreedi tunnetust välja, ma nimetan seda niimoodi, tähendab Helena muusikasse on kätketud lisaks nendele maalingutele ka mingi sisemine impulss, see ei ole tempoline liikuvus, see on mingi noh, ütleme nagu rahutus, mis aeg-ajalt tekib, siis pealispind on alles rahulik. Vaat need sisemised hoovused jäid nagu tabama ka seekord, selles ettekandes oleks tahtnud, et oleks kusagile rohkem pürginud. Vastupidi nüüd Clamantis esituses oli faktuur selgem, koloriitsem ja ühtlasi ka ilmekam oli kogu ettekanne, aga ikkagi oli see minu meelest selle kontserdi parim esitus. Nüüd ma hakkasin mõtlema üht niisugust asja siin oli just nimelt. Ja sellest, et kihtsandusid, ma kuulan väga palju igal pool siis ma kuulen seda niisugust staatilist helimaalingut, mis tuli Märt-Matis Lilleloost välja. Siis tuli mulle kõrvu oma tintinnabuli ja kolmkõla hakkama ja ma mõtlesin, et huvitav, miks need lisanduvad, mind juba tüütavad, ma olen nüüd palju kordi kuulnud üles ja alla liikuvalt ühe ja teise ja kolmanda helilooja puhul, aga miks ei tüüta mind kolmkõla küsimuse õhku? Ma ei oska sellele vastata, nüüd rääkides Pärdist ja Pärdi esitlusest, seekord ei rahuldanud mind summa ette ei näe, sest seal ei olnud minu jaoks mingisugust kontseptuaalset lähenemist ei konstruktiivset ega sisulist. Ja üldse ma mõtlesin, kui ma ise peaksin nüüd seda lugu tegema, kuidas ma seostan selle tekstiga, sest mulle ütleb kavalehte, et on inspireeritud kreedo tekstist. Aga antud juhul esituses oli tekst ainult foneetiline võimalus väljutada vokaali. Tähendab ma ei tajunud sõna funktsiooni muus kui ainult selles foneetilises kontekstis ja nii jäi summa tühjaks. Parem oli naine Allebastel riistaga ja nüüd, kui ma seda Alabastri nõud nii-öelda kujutlen või ta tekitab mul kujutluspildi, siis ma tahan öelda, et järgmise pühapäeva Vox Clamantis ja kontsert oli minu meelest kontsert, mis oli Alabastris, tähendab, see on üks huvitav kooslus, on see oks kes on viimse detailini täpne sisuliselt ja vormiliselt ja kelle intonatsioon on lihtsalt laitmatu ja selle taga on minu meelest suur pühendumine ja intelligents kadestamisväärselt. Ja siin ma tahan teha veel ühe komplimendi Jaan-Eik Tulve-le mitte ainult kui selle klomantise nii-öelda vaimsele juhile. Olles ise natuke tegelenud dirigeerimisega, võin ma öelda, et Jaan-Eik Tulve dirigeerimis, rest manuaalne tehnika ja töö on tohutult arenenud tähendab just väljaspool Gregoriaani koraali olevat muusikat, see on suurepärane ja see gregooriuse koraalijuhatamise viibe, see mittejuhatamine, vaid juhtimine. See on tulnud ka muude teoste interpretatsioon sisse, mis seda kõike kaunistab. Aga nüüd oli jutt ruumist. Ma ei taha räbaldunud ruumis kuulata muusikat. Ma ei taha päris pimedas kuulata muusikat, mis kasu mul on kavalehest tõlgetest, kui ma sealt mitte midagi. Ei ma küll lugesin nad ennem läbi, aga on hetki, kus äkki tahad vaadata, eks ole, kuidas muusika ja tekst, kas nad üldse omavahel seonduvad või miks see on niisugune kujund seal, eks ole, siis me ei tohi unustada selle sõna ja muusika seoste mulle vahel niuke tunne, et aeg-ajalt meie väga väärt koor, filharmoonia koor on kaotanud nagu selles seose sõna ja muusika vahel. Et jääb nagu ainult niuke instrumentaalne lähenemine, nii et peaasi, et akord kõlab ja et kõik nii-öelda dünaamiline plaan töötab. Aga miks ja kust ta veel selle toe saab. Nii et vot mõõdet, niisugused mõtted mul kysid. Aga muidugi peab olema väga tänulik sellele kontserttsüklile seesti filharmoonia kammerkoor koos oma dirigendi Kaspar Putintšiga tõi siiski väga palju värsket juut repertuaari kuigi kõik 100 protsenti alati ei õnnestunud sellest sarjast vitraažid kuulsime avakontserti ja nüüd siis viimast kontserti ja ma tahan veel paar märkust siia lisada, et seesama Helena Tulve teos kaks osa sellest kõlas aasta tagasi Niguliste kontsertsaalis ja ma kahjuks ei saanud seal kohal olla, aga kuulates seda linti pärast seda Niguliste kontserti siis kõlasse teosel teistmoodi Helena Tulve teos just nimelt selle teose loost, sisemine strukturaalne rikkalikus, mitme kihilisus ja no need ebamaised hoovused tulid isegi läbi lindi sealt sellest Niguliste salvestusest esile, mida ma ei kuulnud seekord kultuurikatlasaalis. Ja tegelikult, kui me vaatame seda kultuurikatlas saali, siis ilmselgelt sinna sobib ainult teatud laadi muusika ja Helena Tulve väga peenekoeline ja niisugust detailirikas muusik ka ei sobi selle akustikusse, sest seal seal akustikaga on kummalised lood, et kui ma läksin ennem mööda sellest saalist kõrvalt ja nad tegid sellesama teose proovi, siis ma kuulsin sealt palju rohkem välja kui istudes saalis tagumises reas. Nii et seal on see niisugune kummaline ruum, kus tegelikult toob nagu ülesse ära, et lisaks on seal näiteks olen industriaalsed elemendid ilmselgelt pärast ma kuulsin, et inimesed, kes istusid eespool, said Helena Tulve teosest rohkem kui need, kes istusid taga, tähendab, see, see on väga kapriisne saal, aga väga hästi kõlas sel kontserdil ja Märt-Matis Lille teose esiettekandes koos lindiga samamoodi nagu oliga Tally ja Ülo Krigul. Ei esiettekanded siis avakontserdil, kus on hoopis teistsugune faktuur, kus on palju niisugust fooni ja teistsugust esteetikat, mis, mis sobib sinna. Ühesõnaga, ma arvan, et edaspidi peaks selle kultuurikatlasaali puhul väga hoolega valima kava, mida seal esitada. Sest kui meil on tegemist sedasama kooriga, kes Nigulistes turve aasta tagasi palju nüansirikkamalt, tundlikumalt ja peene kohelisemalt suutis esitada siis ilmselgelt siin on saaliga mingi väga suur teema. Tänavused Eesti muusika päevad otsisid rohelist helis. Mis mõtteid see üldisemalt tekitas? Minu jaoks on olnud rohelise mõtlemiseni jõudmine selline suhteliselt viimase aja tendents, kui ma nüüd täiesti aus olen, mõningad reisid, et kus ma olen käinud viimasel ajal ja infotulv meediast on suurt huvi selle vastu tekitanud, samamoodi võib-olla ka selle festivali, see giid või, või see, kuidas ta nii tugevalt selle teemaga nii seotud, et see festival teenisin hästi tugevalt mitmeski mõttes just kasutama võib-olla seda rohelist mõtlemist enda loomingu puhul ja võib-olla nagu rohkem kirjuta, et kuidagi väga-väga positiivne tagasi. Selline inspireeriv aeg oli see kaks nädalat minu jaoks. Festivali motoroheline heli võimaldab väga mitmesugust lähenemist, et iseenesest ju on tegemist paradoksi ka seda, kui me jätame nüüd sünest ees ja kõrvale ja et see ärgitab ikkagi inimest seoseid looma mõtestama. Üks tasand on siis nii-öelda roheline, ökoloogiline eluviis, aga palju sügavam ja olulisem tasand on see, mida nimetatakse süvaökoloogiks, ehk siis olemise sügavamad olemuslikud seosed, elu, mis on jätkusuutlik ainult siis, kui me tajume erutama terviklikkusest kõigis tasandites korraga ja et see elusaaki jätkuda ainult palju dimensiooniliselt. Seda tajudes, mõtestades ja hoides. Sest noh, paraku tavamaailm on äärmiselt lineaarne, me kõik oleme tegelikult paljumõõtmelised hingelis vaimsed olendid füüsilises kehas, meie mõttemaailm, pajumaailm on paljumõõtmeline ja samas me oleme ühiskonnas surutud lineaarses primitiivsuses rahaga mõõdetavasse süsteemi. Nii et, et sellise festivali sügavam tähendus on teadvustada, et inimene ei ole majanduskasvu instrument. Punkt üks. Et me oleme palju sügavamad ja, ja palju mõõtmelisemad ning et ka elu saab jätkuda ainult siis, kui me seda teadvustame, sellega töötame ja suudame alles hoida oma loomingulisuse, nii et see roheline heli inspireeris inimesi paljudel tasanditel ja vaadates seda keerulist olukorda, siis ikkagi on õhus teatud niisuguse sünkroonsus võimalus, kus korraga väga paljudes valdkondades seda palju mõõtmelisust viljelevad inimesed, olgu see siis teaduses, kunstis, tehnikas, arvuta, digimaailmas, kus iganes. Kui see sügavuse mõõde õnnestub meil säilitada, siis ühel hetkel siiski nende vanade süsteemide langedes, mis paratamatult meil ees on on võimalik tegelikult sünkroonselt liikuda hoopis teistsugusele olemisele ja ühiskondliku kooselutasandile. Et selles võtmes see festival roheline heli oli üks huvitav loominguline teekond ja puhtalt, kui tuua esile kõige kõige tugevamad elamused, siis ma tooksin kolm kontserti kõik nagu võrdselt, sest igaühel oli oma eriline rakurss ERSO kontsert siis Evelin seppari majakas maka daami ja Eesti interpreetide esituses ning üksus ansambli ja Age Juurikas kontsert, kus kõlasid Tulevi, Mirjam Tally ja Šostakovitši teosed. Helikaja Eesti muusika päevadest jagasid mõtteid muusikateadlane Saale kareda emeriitprofessor Ene Üleoja, kriitik Igor Karsnek ja helilooja Sander Mölder. Tänasele helikaja lehtegi kaastööd Riina Roose, Jüri-Ruut, Kangur, Jaan nelevasteinhelt. Helimontaaži tegi Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno, Helga ja.