Tere, head inimesed. Tere kuulajad. Tere, jätzgaarlased. Tere kõik siia kogunenud, kes Me olemegi tulnud rääkima heli Kaia selle nädala lõpus Eskaro festivalist mitte ainult sellest 27.-st aastal 2016, vaid jõudumööda katsume rääkida ka varasematest ja mine tea selle ansambli koosseisuga, kes on siia kogunenud, ehk piilume isegi natukene tulevikku. Minu nimi on tikkustest, mina loodan, et ma olen põhiliselt komperantsee ja kõik huvitavad jutud räägivad ära selle kvarteti liikmed, kes meil täna on. Paremal Maian Kärmas, muusik ja raadiohääl ka sealt edasi on meil anti kuus mees, kes ülejäänud ansambli liikmetega tutvus ka alles täna. Aga on käinud sellest jätskaar festivalil. No ütleme, et tegemist on ühe staažikama ja tihedama kuulajaga ja sealpool laua otsas. Meil on noor muusik, saksofonist Lauri ja Lauri on meil tegelenud mitmesuguste asjadega, korraldanud kontserte ja Lauri kadalipp. Räägime ilmselt kuulaja kogemustest, mitte ainult muusiku omadest. Ja siis jõuame teise, tänase ansambli pesa munani. Hanno riivel Tallinna ülikoolist, tudengid, kes on küsitlenud Jazzkaare kuulajaskonda usinasti tihedasti ja mitmekülgse, hästi ja nüüd juba mitu aastat. Niisiis kõigil nendel lugudel, mida kuulaja saab kuulda, vaata mis siin vastu kajavad. Kõigil nendel lugudel on erinevad, alguses ma kujutan ette, aga üks algus on paigas ja võiks alustada sellest jätskaar nimelt algas kunagi 27 aastat tagasi 1990, sügisel. Mõned enam ei mäletagi, et jätskaar oligi sügisene festival, kunagi nüüd on ta päikest täis ja kevadel. Ja ma tahaks teada, kellel on mälu, ulatub nii kaugele. Mida tegite teie siis, kui jätskaar sündis? Mida te tegite siis, kui oli 1990 sügis? Kas te kõik olite juba olemas? Mina olin kindlasti olemas. Aga ma olin ikka väga noor ja roheline, mina olen võib-olla tosina jagu aastat käinud Kaarel ja ma pean tunnistama, et et ikkagi see muusikajuhi töö raadio Tallinnas on, on suuresti mõjutanud seda, kuidas ma käin jazzkaarel, kuidas ma seda kuulan ja mõjutanud omakorda seda, kuidas kujundan siis eetri pilti raadio Tallinnas, et 90.-sse aastasse, ma arvan, minu kogemused ei ulatu pointi. 90 elasin veel Saaremaal, kolisin Tallinnasse 94. Ja kindlasti ulatub minu kogemus teadlikult, vähemalt praegu ma ei suuda meenutada, et ma oleksin käinud jazzkaarel käinud rokk-kontserditel väga palju sellel ajal 90.-te algul, kui tulid need rock summer aga aktiivsemalt tõenäoliselt siis, kui kolisin Tallinnasse ja 98 oli mul õnn nakata oma ettevõtte kaudu tippjuhina scart toetama ja siis läks väga aktiivseks. Siis ma külastasin jazzkaart ilmselt rohkem kui kõiki teisi kop. Et ma arvan, et 80 protsenti oma muusika kuulamise elamustest sain ma just siis juba jazzkaar. Loori Kadarik, kas ma sinuga räägime ikka juba rohkem sellest sajandist. Võib öelda küll, mina kui selle siin päästjate pesamuna, siis võin öelda, et mina ei olnud veel sündinud siis kui selle suurfestival alguse sai. Aga ka mina olen oma staažiga praegu viienda aasta juures. Ja olen väga suur fänn ja Austria sellel festivalil, kuna minu elukutse käib, siis selle festivaliga kokku olen, siis korraldasin see aasta kontserdit ja, ja siin-seal mängin ise ka. Ja, ja iga aasta ikkagi saab midagi teha, et et ootan põnevusega juba järgmiseid, festivale. Ja kuidas tuli jätskaar sinu ellu? Mina mäletan Rakverest pärit, seega seal oli kohvikus kunagi jätsu jätsu üritused ja džässikohvik, et nendel sai, sai tihti käia ja need olid, no siis, et juba teadliku puberteedi aja ilusad üritused, aga siis nüüd suur üritus, jõudis minuni neli aastat tagasi sadamas. Need pole, võiks teha seda, et me oleme meelde tuletanud selle, kuidas Edgar meie ellu tuli. Mina käisin festivalil, mina olin paljasjalgne kunstihuviline Tartut, mis tähendab seletatult seda, et mõneks kontserdi jaoks piletiga oli, raha enamuse jaoks ei olnud. Sai, sõidab Tallinna linna sõidutada öise rongiga minema mõnikord tagasi. Aga kui me nüüd mõtleme sellele, kuidas me keegi selle Edgari juurde saime. Ja kuidagi on ta meile armsaks saanud kõigile, ma saan aru siin laua taga, et mõeldes nüüd sellel aastal praegu mis on esimesed asjad, mis tulevad pähe, kui erinevused või muutused, mõnel on see aeg pikem, mõlemas aeg lühem. Aga, aga prooviks, mille poolest, kui tuleb meelde, mille poolest uus jätskaar esineb tollest, mida teie kunagi kõige esimesena tundma õppisite? Võib-olla see võib tunduda esialgu triviaalsed, aga, aga väga oluline on see, et praegu on vabalaval ja seal punases majas võib-olla siin Tallinnast väljas inimesed ei tea, võib-olla ei ole käinud, aga aga kui kirjeldada seda, siis Telliskivi loomelinnakus on suurepärane black box saal ja selle kõrval on korda tehtud siis selline suur hoone, mida kutsutakse punaseks. Ja need kaks moodustavad sellise väga hea ja orgaanilise kompleksi, kus käiakse ühest saalist teise ja tagasi ja see tähendab seda, et sa ei pea mööda linna ringi jooksma ja nad loovad sinna sellise väga mõnusa keskkonna. Et koguse, nende visuaalne esteetika, see, et nad on just seal telliskivis, see, kuidas nad oma videoga noodega loovad juba muljeid eelnevatest aastatest ja see loobki selle tunde, et sa tuledki ühe koge läinud festivali juurde külla. Ja, ja kuigi tõesti see võib tunduda, et noh, et mis seal siis ikka on tuba, kus esinetakse, eks ju, oluline on artist. Aga kui juba tuppa astudes sa tunned, et sa oled astunud nüüd festivalile enne veel, kui sa oled saali sisse astunud ja et see on kõik orgaaniliselt lahendatud, et see on, see on heade akustikutega toad ja, ja kõik on käe-jala ulatuses, et siis see juba minu jaoks eristab seda aastate, eelnevatest aastatest ja täpselt samamoodi ka see, et need programmid on täpselt paraja mahuga. Kuigi ma tundsin sellel aastal ma jõuan väga vähe kontserte kuulata siis ikkagi ma vaatan seda kava ja mind ei haaras õuded, tahan igale poole, aga kuskil ei jõua. Et õnneks selline mõnus tasakaal on jõudnud sellesse kavasse. Mis mõttes, et sulle anti kõige silmakogemus 28 aastat? Püüdsin arvutada, oot seda natuke palju 27 aastat on jätkuvalt üldse olla. Peamine ootus, okei, see telgiperiood oli tõesti kehva sellega ma olen nõus. Jutt on sellest, et kolm aastat oli meil pealava ehk peahoone oli admiraliteedi basseini ääres sadama lähedal ehitati iga kevad üles, siis võeti pärast festivali jälle maha. See oli üks suur kokku pandud saal, see on see, millest anti, räägib. See oli väga meeleolukas, peamine muutus, minu jaoks on ikka sisuline ja sisuline muutus on see, et niinimetatud Ameerika staaride kõrvale ja vanade tegijate kõlavate nimede kõrvale on tekkinud väga tugev eesti jääts. Et nii palju head eesti muusikat jazzkaarel, mina ei ole kuulnud enne, kui sellel aastal kas või eilne kontsert, Erki Pärnoja. Ja, ja see trend tundub, et on jätkuv ja see on minu jaoks selline väga tähtis muutus, et huvilised ei lähe ainult nagu anne ütles kunagi kurtis, et et kui sa paned artistide taha USA, siis on saal täis, kui sa paned norra, siis mitte nii täis ja Eestit ma üldse ei räägi. Praegu on eesti artistid suutnud maja täis tõmmata mõlemad saalid, kusjuures. Ja miks? Põhjus on lihtne. Eesti artistid on hakanud tegema väga head muusikat, neil on uusi ideid. See ei ole mitte ainult väga hea tehniline pillikäsitlus, vaid see on ikkagi muusikaline sisu, mis on tulnud. Ja see on minu jaoks kõige suurem muutus praegu, kui rääkida sisulisest poolest. Hästi ja nüüd on see põnev koht, kus kaks noort inimest, kes on käinud, nagu ma aru saan, neli kuni viis aastat jätskaarel, kuidas teile tundub, Lauri Hanna, kas te olete käinud kogu aeg ühesugusel festivalil? Festival on minu meelest muutunud iga aastaga ja ainult muutub paremaks, sellepärast et tekivad uued ideed, tulevad mingid erinevad aktsioonid praegu minu meelest teist või isegi kolmandat aastat on selline aktsioon toimuvas nagu linnaruumiprojekt peaks olema isegi mõne aasta võrra pikem vist? Jah, ja et see hõlmab edasised noored muusikud kaasa arvatud siis mina ka. Me käime siis erinevates kohtades mängimas, kuhu, mitte kunagi tegelikult kontserti, kui sellist lai muusikat siis ei oodata. Erinevad kohvikud, sellised Poppa nii-öelda ajutiste labadega, väiksed kontserdid ja, ja isegi on tehtud kuskil hommikul May fitnessi trennis minu meelest. Ja ühesõnaga neid kohti jätkub ja neid kohti kunagi saa otsa ja, ja minu meelest see on üks suur pluss viia nagunii-öelda see muusika siis inimesteni sellisel kujul. Et et see on minu meelest positiivne selle festivali juures ja just see ka, et kuna festival iga aasta kasvab ja artistid tahavad sinna festivalile, siis esinema minna, siis tekib see nõudlus, mis on selle siis selle staažika festivali suur pluss, mis ma tahangi öelda, et palju uusi nimesid tulevad sinna esinema ja, ja tänu sellele, et seal juba on nii suur nõudlus ja väga head artistid mängivad seal siis uued, nii-öelda tulijad saavad kenasti ära märgitud, kuna seal on kohapeal siis erinevad ajakirjadest erinevatest erinevad. Märgatakse margast märgatakse neid ikkagi sulaton, huvitavat muusikat mängivad ja need kohtade esinemispaikade laienemine ja mitmekesistumine. See on kahtlemata üks moment, mis on tulnud viimastel aastatel juurde ja aga nüüd, kui, kui sina Holla katsud mõelda selle peale, mis festivali sina oled külastanud kogu aeg. No varem olen ma ikkagi publikuna käinud kontserditel ja need on see erinevus, et ma näen ka seda köögipoolt, et kuidas reaalselt suurt festivali ära majandatakse ja aastaringselt hoitakse elus ja, ja see on, see on väga huvitav minu jaoks, kuna noh, üks vaatenurk on täiesti, kui sa lähed kontserdile, kuulad selle artisti ära, kas sa siis valid kindla artisti või lähed selle melu pärast, noh mis iganes sul motiiv siis ka poleks. Aga kui sa lähed, vaatad, kuidas meeskond-naiskond siis täpsemalt aastaringselt näeb vaeva selle nimel, et publik siis oleks rahul artiste läks rahul, et kogu see üritus töötaks sümbioosis igas valdkonnas, et see on minu jaoks väga huvitav, et jah, ma arvan, et ma sellel poolel täägige rohkem nüüd arenenud. Sina, kes sa oled, publiku esindajaid igasuguseid küsitlenud. Süstemaatiliselt. Mina olen ka selle küsitluse ohvriks langenud. Oli huvitav. Millega? Siit need kuulajad ja kontserdilt tulijad, millega nad sind nagu üllatavad või on seal midagi sellist, mida sa ei oota, mida sulle räägitakse? No mul on selline mure mõneti, et kuna ma teen kvantitatiivset uurimust ehk siis mu eesmärk mõneti on väga palju inimesi korraga nii-öelda ülevõtt läbi käia, et siis siis ei jõua nagu süüvida inimeste ideedesse küll, aga kui vähegi mahti ja inimesed jaksavad ja tahavad rääkida ja koos nagu arutada sellel teemal, siis ma olen noh, kuidas ma ütlen, väga huvitavaid ideid kuulnud just inimestelt ala, et, et kuidas võiks muuta Nende silmis see üritus paremaks kohe ja, ja see on, ma arvan, just seesama, mida, mida tegelikult jätskaar ka vajab, et, et see ei oleks ainult selline melu üritus, vaid ka nii-öelda kindlate inimeste kindel üritus, et CO2 õigete inimeste Jätskaar juba teab neid ideid, mida sina oled kokku korjanud, mida, mida publik soovib? No nii mõndagi, aga nii mõndagi ei jõua lihtsalt edasi anda. Aga ekese mureskmist löögid, mida kuulaja ootab, mida kuulaja ootab, kuulaja ootab meeldivat kontserdit, live esitust. Et neil oleks hea ja hubane olla, et nad saaksid argipäevast välja sellised noh, tavaasjad, aga kuna nad on nii-öelda paberile ritta seatud, et tuleb välja, et see on juba aastate lõikes olnud oluline inimese jaoks, kes tuleb siis kuulama. Üldised asjad, need on kõik mõistetavad meile kõigile, kes me tahame väga muusikat kuulama minna kontserdile. Aga sellest mitme kesistumisest ja uute, nii kontserdipaikadega uute tegevuste juurde tulekust on põhjust rääkida pärast niidet pidi. Aeg-ajalt, kui need muutused toimuvad järjekindlad, siis ei panegi neid igal aastal tähele, igale poole ikkagi ometigi ei jõua, mis sest, et noh, nagu Maian ütles, kontserdikohad on nüüd jälle kokku toodud põhilised peamist, kaks lava aga on tulnud juurde üritusi, kuhu mina näiteks ei ole ka kunagi jõudnud viimastel aastatel. Ja mind huvitab tõesti, kas keegi teist on käinud mõned väiksed miniatuursed, kodukontserdid, mida tehti sel aastal sel kevadel teist korda. Aeg-ajalt mulle tundub isegi, et muidugi sinna ei mahu, palju inimesi toimuvadki inimeste kodudes, väike koosseis, saab seal mängida, suur ei mahu. Ma olen lugenud tagantjärele ja ühtepidi mind vaimustab see sihuksed, asjad on ette võetud. Kurvastab see, et ma pole ühelegi ise siiani jõudnud. Aga nad toimuvad, olete käinud, keegi ei ole, kahjuks ma olen tagasisidet kuulnud. Ei ole, aga peab olema rikas muusikas ei suurt. Klaverit. Minul minul just hiljuti käis väga lähedane pereliige ja sai väga-väga hea elamuse. Asi hakkab juba pihta sellest, et vot kui rääkisid siin tagasisidest ja et on vaja mingit hubasust, et sa saad nagu välja lülitada, et sa saad lisaks sellele kontserdile sa saad ka selle pere mingisuguse külalislahkuse osaliseks, et, et sa saad mingi pakett elamuse selles mõttes, et jube ahah, ma tulin kellelegi täiesti uue inimese koju nii. Nii, kuidas üldse ollakse, kas ma võtan sussid kaasa või mis ma teen siis kui sulle lõpuks, eks ole, antakse veel selline noh, niivõrd intiimne ja niivõrd lähedane kogemusele, muusikuga see on tegelikult väga eriline ja väga, väga selline personaalne kogemus. See silmside on juba olemas, see, mida ma ise ka väga kontsertidelt tegelikult tahan. Mulle meeldib, et, et ei ole lava. Et on eraldi tasapinnad, et on, saal, on pime ja ma ei näe ma mingi vaevuaimatav seltskond kuskil, eks ole, kuulab mind. Aga sellistes nagu intiimsemates olukordades tekib see silmside ja see energiavool nii-öelda artisti ja kuulajaskonna vahel on palju vahetum, palju kohesem. Võib-olla on seal mingit kohmetust sees, aga ma ütlen, et need haavad, momendid, kus see kohmetus tekib, nad loovad hoopis uusi, selliseid väga võluvaid momente, siukseid minu jaoks, mis ongi uus informatsioon iga kontserdi juures ei ole see, et kas inimene mängib hästi. Aga kas ta on tehniliselt võimekas, kas tal on põnevad lood vaid, kas ta suudab mulle mingit uut emotsiooni pakkuda ja vot nendes olustik siis ma kujutan ette, et see tekib ja, ja mulle tundub, et see, mida mulle kodus räägiti. Et see vastas täpselt nendele kriteeriumidele. Ma igaks juhuks ütlen, et nii nagu mina olen aru saanud, anti siin mainis, et kui suur peab muusiku korter olema, need ei olegi tingimata muusikute korterid, need on noh, ilmselt tuttavate tuttavad ja nii edasi, aga muusikat ei mängi tingimata kodus, vaid kellegi kodus teha. Seda, seda tuleb ette rääkides väikestest kohtadest. Teisel pool laua otsas saksofonist Lauri yks mängib Percussion ja mitmeid muid asju mis on kõige väiksem olukord jazzkaarel, kõige väiksem ruum, kus sina esindad Tškaareses. Needsamad linna projektid äkki mõni kohvikus? Sa mõnda trammi rongi ei ole sattunud veel või sest seal tehakse. See on hea sõna, võib-olla siinkohal tõesti on hea rääkida sellest Ühest lavast, mida ma see aasta korraldasin ja sul oli ratastega lavaratastega lavabuss meie koostööpartner siis hansabuss pakkus välja meile ideed, korraldame ühe kontserti bussis ja siis küsiti minu käest, et kas mina võiksin olla selle lava kuraator ja siis ma olin muidugi nõus, tõin oma siis muusikutest sõbrad sinna kontserte mängima ja siis ühes bändis sain ka ise mängida ja, ja tegelikult see bussiakustika täiesti jahmatas väga-väga positiivselt, kui hea eksboss võib akustiliselt olla, et et loodetavasti ka järgmine aasta toimub siis bussikontsert tasuta kontserdite päeval, mis on siis teist või siis kolmandat aastat ka jazzkaarel toimumas, kui on päev otsa tasuta kontsertid. Mina käisin ühel bussikontserdil sinna lihtiks bussile väga muhe ära saada, sest tol päeval tuiskas, ma ei tea, mis asju taevast alla, kas enamasti märg. Ja bussis tõepoolest kõlas hästi, ma jäin mõtlema tükk aega võimendasite üldse seal midagi. Võimendasime natukene elektri, Pille, seda muidugi jah ja neid sai niimoodi võimudega reguleerida, et ei oleks liiga vali ega vaikne. Aga akustilistest pillidest muidugi meelega puhkpille siis ei pannud, et et, et oleks see esimene kord siis, et keegi ära ehmataks. Aga ka akustilistest pillidest, et oligi võib-olla ainult akustiline kitarr ja kontrabass ja muidugi trummid trumme, eks ole võimendatud, aga, aga akustiline kitarr sai küll natukene nii öelda seda tuge siis võimust, mis andis selle väga ilusa ümara sound'i. Kordan veelkord või, või ütleme esimest korda kõlas ka minu arvates tõepoolest hästi, keegi ei oodanud. Ja nagu sa ütlesid ka, et väljas oli siuke lörtsine ilm ja ei olnud üldse selline meeldiv suvine kevadine päev, et et rahvas tuli, rahvas oli, rahvale meeldis ja buss oli täis. See päev, kui mina käisin bussis kontserdil, see oli seal Telliskivi hoovi peal see päev, kui oli pühapäev, mis on ka üks väikest viisi arenenud traditsioon. Üks pühapäeval tehakse tasuta kontserte hommikust õhtuni, praktiliselt need lühikesed, toimuvad seal. Telliskivilinnak on põnev koht, seal annab neid neid nurki otsida ka väikseid ja suuremaid, enamasti väiksemaid. Näiteks isa poeg Remmeli olid kahe kontrabassiga koos jalgrattapoes ja sinna sinna mahtus ja ikka jälle neid püsti kuulajaid nagu sardiine karpi tihedasti. Ja neid kohti on seal veel. Ja see on nüüd üks asi, mis, mis on tulnud juurde ja mida päris kindlasti ei olnud esimestel jazzkaarel ja keegi võib-olla isegi ei julgenud või ei tihanud võib-olla isegi julgenud mõelda millestki sellisest, et festival, mis katsub ennast käima saada, et me hakkame ükskord tegema selliseid asju, et me kutsume tasuta kontserdile terveks päevaks. Rahvast. Aga mis samas mind nagu paneb mõtlema, et noh, et kui me räägime siin, et need toimusid seal kõik telliskivis siin nurga peal seal nurga peal, aga et Tallinnas ja ka teistes linnades tehakse mujal ka neid kontserte ja ja vot see ongi nüüd kummaline võrdlusmoment, et sinna Telliskivisse tulevad inimesed, kes ise otsivad, kes vajavad, kes on muusikanäljas. Aga need inimesed, kes saavad selle kogemuse osaliseks ühistranspordis näiteks noh, tõesti, eks ole, Elroni rongis järsku hakkab mingit pill mängima või mingi terve ansambel lausa jälle lähiperekonnaringis, kus võib-olla inimesed ei ole väga džässimeelsed. Nemad ütlesid, et oli jah, väga elevust tekitav, aga kuidagi segas. Et noh, et see on nii kummaline jälgida, et osad on sellised, saavad nagu Rahuelamused neile jubedalt meeldib ja osad on jälle, et laske mul lihtsalt rahus koju sõita, eks ole, rongiga et ütleme nii, et džäss ja selline elav muusika mõjub inimestele väga erinevad, kui sa selle tood niimoodi ootamatult nende juurde nende õue peale nii-öelda. Et Siim Aimla ka kunagi lood ja laulud saates vikerraadios rääkis mulle sellise elamused, kus siis esimesi kordi nad tegid seda tänava peal. Kerjavad jazzmuusika, venelased panid mütsi maha, jääksid džässi tegema igal pool ja ütlesid, et on olnud väga erinevaid reaktsioone, kuni sinna maalid, keegi kutsus politsei, sest et nad mängisid kellegi kontori akna all ja ja ta ütles, et talle see reaktsioon meeldis. Et see jätnud kedagi külmaks vähemalt, eks ju, et tal on oma emotsiooni kätte saanud. Et selles mõttes karvaga julgelt nagu kompab neid neid piire, et mis juhtub, kui me viime selle džässimuusiku otse inimesele nii öelda noh, tema trajektoori peale. Koju kätte, väga õiged, aga nüüd ma küsin staažikaima kontserdilkäija käest. Kaheksateistaastase staažiga jätskaar külastaja, kas oskad mõnda sellist kontserdielamust meenutada, mis teoses kontserdipaigaga, sest jätskaar on ju läbi elanud need aastad, kus kontserdi olid üle linna laiali ja kus tõesti teinekord niikaua kui sa mõtled, Ma natukene lobisen, tuletan meelde kontserdikohti, mina olen kogenud seda, kuidas ma oma tuttavatega kohtudes olles siin raadiotöö pärast käia, muidugi kontsertitel kohtun pärast festivali nendega täitsa tähendab kodulinna Tartu tagasi. Tema käis ka jazzkaarel, mina teda siin ei läinud. Ma küsin, kus sa käisid, tuleb ette need kohad, kus tema käis ja kuhu mina üldse ei sattunud. Me oleks nagu käinud kahel erineval festivalil, aga see on muidugi räägib aastatest, kui just nimelt pealavad ei olnud ühes kohas. Kontserdipaik oli palju. Aga seal võis kohata, noh, mina käisin kunagi, mida enam ei ole kirjastuse valgus, paar seal täieti džässikontserte ja see oli üks huvitav õhkkond, aga need olid kohtili, veel tuleb sulle meelde seoses kohtadega seoses kohta. Aga olen mina konservatiiv, et minu lemmikkoht oli Sakala keskus, kus oli ühe maja katuse all olid kõik kaks saali, värgid, kiire sisse mine, kiire väljatulek, pipar mulle meeldis see kõige rohkem. Aga mis puudutab seda atmosfääri, et jazzkaar ei ole kontserdite jada, tan festival, festivalil peab olema aura. Et see tuuakse kokku nagu praegu on seal ikka fantastiline, sest see, et joosta ühest kohast teise ja sa ei tea, kus toimub järgmine kontsert ja ja sa ei suuda seda butafooriat sinna paigaldada, nagu siin olid, kontserdid toimusid, eks ole, Vene kultuurikeskuses toimusid Vene teatris Draamateatris. Kusjuures head akustikat olid ma ütle ühtegi halba sõna, aga, aga see festivalimelu kaob ära. Et inimesed saavad kokku, söögikohtades, räägivad juttu, vahetavad muljeid. Et see praegune olek on, on okei. Kui sealt midagi nüüd ei lagune nendest majadest ja seal kõrval olevatest kohtadest, et seal väga räämas ja mõnele võib olla šokeeriv, aga minule meeldib ja, ja see on vahva. Ja mulle ka väga meeldib selle pärast juba, et, et mitte pelgalt kontserdikülastajad vaid ka artistid ise saavad pärast, siis kui on pingelangus, istuda korraks, võtta tassi kohvi või klaasikese veini ja rääkida, kuidas kontsert läks ja miks mitte kohtuda veel sellises ebaformaalses olukorras nagu kuulajaga, et see ongi ju tegelikult see melu, millest sa räägid, mis selle kaudu tekib. Et need inimesed ei pudenesid laiali, vaid et nad on seal sellest nii-öelda praegu siis selles Telliskivi mullis nii-öelda, aga samas nad on alles sinna sisse sulanud omas, et on olnud noh, kui mitte kriitikat, siis kurdetud, et noh, et siit ei ole ju kuhugile need minna, et tullakse autoga kohale, sõidetakse põhimõtteliselt autoga minema. Et jaa, nii on, et, et küll on olemas kogu see keskus, kus on kõik võimalused olemas, aga inimesed ei kasuta seda võimalust. Ja seda võimalust või mis iganes see põhjus siis ka pole, sest tegelikkuses seal on ju kõiki neid kõigi erinevate funktsioonidega kohal seal söögikohakesi, kohvikuid, restorane ja kõike seda on ju väga palju seal. Ja rääkides sellistest legendaarseteks kohtadest, siis on jah, Sakala on, on see, mis on väga palju esile tulnud, et on, et need ajad muidugi siin see merepaviljonis, et igatsetakse seda merevaadet ja mingid sellised kindlad asjad, mis on kuidagi jäänud inimestele hinge ja kuidagi edasi aastatega ma arvan, merepaviljoni tuligi tegelikult natuke rohkem seda ühe koha melu tagasi pärast Sakala kadumist. Et võib-olla inimesed nagu igatsevad seda ja, ja ka see, et pärast sai seal jalutada ja kui oli ilus ilm ja see kõik lõi mingisuguse põneva atmosfääri. Kuigi ma tunnistan, et minu esimene, kusjuures ma ei mäleta, kes esineja oli minu esimene Jazz kaare kontsert oli Sakalas mäletan Sakala keskust aga mitte ilmtingimata, vot siin matka oponeerinud. Mitte ilmtingimata nagu just positiivses valguses, et minu jaoks see maja oli nagu selline raskepärane, vahepeal tehti fuajees seal kontserte, mis jälle heliliselt ei olnud väga head ja kuidagi see oli kõik niimoodi nagu kokkulitsutud sinna majja. Et minul jälle kuidagi Siuke. Jah, ta oli küll selline ühtne pidu seal. Aga et minul ühte maja tundus, kuidagi nii rõhuv on, aga samas on minu isiklik selline. Raine Karp on Eesti kõigi aegade üks paremaid arhitekt, minu kindel veendumus, nii head akustikat kui Tallinna linnahallis Sakala keskuses ilmus, kontserdipaikades käies mõtlen, et ainult karriool saab samale positsioonile. Aga see maitse asi, mina käisin seal pikki aastaid ja loomulikult merepaviljon oli Annel juba sundseis, et tal ei olnud enam. Tal ei olnud palju valikuid, tal oli kas killustada, eks ole, maksta kõrgeid rente või seal oli taga ka majanduslik kalkulatsioon, loomulikult või, või ehitada see paviljon ja kuigi seal olid WCd umbes ja, ja siis mühin mulle ei meeldi, kui Kristjan Randalu mängib vaikseid kohti ja mingisugune puhur nurgas paneb täiega tolmu üles. Sorry, see ei ole, see ei ole see koht, aga see miljöö ja kokkutoomine üks koht, et see on, see on õige, see peab olema, see annab festivalile festivali hõngu. Nüüd ma selle kokkutoomise koha pealt tahaks rääkida täpselt vastupidisest tendentsist, mis on minu meelest ainult kiiduväärne ja mida Edgar on teinud ka hulk aastaid ja mina oma tänase ettevõtmisega vestlusringi konsonant see kohapeal olen teinud puudulikku kodutööd ja mitte vaadanud täpselt aastat järele, millal hakas jätskaar laieneb üle Eesti. Sest et jätskaar ei toimu ainult Tallinnas, neid kohti on tosin, ka praegusel aasta ma olen lugenud 13 või 14 erinevat kohta kokku erinevatel aastatel ja muidugi sinul omad piirid, siin on muidugi puht mai tea, puhtmajanduslikud ja finantsilised, suuri koosseise sa välja ei vii, igale poole saivi orkestrit Narva ja siis jälle Tartusse. Aga kontserdid toimuvad kõikjal Otepääst, Volgani ja Viljandini ja Pärnuni. Ja kas keegi teist, kas keegi meist ühte vastust küll tean, aga kas keegi meist on käinud jaskar kontserdil väljaspool Tallinna? Mina olen käinud Kuressaares, aga ma ei mäleta, kas jätskaar egiidi all. Aga mis puudutab seda, et viia nii-öelda väljapoole Tallinnas on absoluutselt filosoofiliselt ja ja sellise džässikandepinna suurendamise seisukohalt fantastiline idee, sest kus need noored seda huvi siis saavad, kes on, istuvad oma oma kohtades seal kinni, nad ei teagi, võib-olla mis asi see, nad ei tuleks Tallinnasse, aga nad lähevad sinna kontserdile, et huvi pärast vaadata, mida teised noored, kes mängivad, väga hästi pille teevad ja neile pakuvad. Nii et see on selline kandepinna küsimus, on publiku kasvatamine seal muusikutele lisavõimaluste andmine. Et selles mõttes see laialivedamine on kindlasti selline kultuuri või džässipropaganda või filosoofilisest aspektist vaadates väga õige tegevus. Loomulikult. Pluss Eesti muusikutel on ju sageli see probleem, et noh, et ma valmistun üheks suureks kontserdiks, teen selle ühe suure kontserdi ära, siis on, aur on väljas kõik nii tehtud, aga et sa saad võimaluse ikkagi mitmes kohas esineda, need kontserdid on õhtust õhtusse erinevad, sa saad seda kuidagi seda Ansambli vaibi, vabandust, välismaist sõna kasutan aga, aga sa saad seda nagu ansambli koosseisus mingisugust omavahelist keemiat katsetada erinevates kohtades ja, ja see on ainult kasulik ka ka muusikutele enestele, eks ju. Nii et selles mõttes, see on iga mätta otsast, see on ainult hea. Kas sinul, Hanna on küsimustikus olemas, selline küsimus ka, et kas te käite jazzkaarel ka väljaspool Tallinna? Ei ole sellepärast, et see küsimustik on keskendunud ainult kevad festivalile festivalile vastasel juhul see läheks väga laiali, aga noh, nii palju, kuidas on nüüd siis vastatud peamiselt tullaksegi jante, mitte ainult, aga kas siis Harjumaalt või siis Tallinnast, et väljaspoolt Tallinnat ja Harjumaad nagu eriti ei jõutagi siia. Lauri sina ise oled nendel aastatel mänginud või, või kuulanud. Keskajal mõlemad teinud, tähendab väljaspool Tallinna Tartus ka Tartus ka olen mänginud, olen kuulanud ja, ja Viljandis sama moodi, et Viljandis on see jaskar ka omaette väike festival, et seal on teatud kaader, iga iga aasta on see kaader kohal, seal on, eks ole, see kohalik kultuuriakadeemia, kus siis džässitudengid saavad ka seal käia uudistamas, sest et tihtipeale tuleb ka mõni välismaa artist, läheb siis kuskile linna, kas siis Viljandis Tallinnasse või Narva või Pärnusse või et, et see on minu meelest väga meeldiv kogemus nii artistile kui ka inimestele, kes ei saa neid Tallinnasse kuulama tulla. Just see artisti pool, et et nad näevad nii-öelda seda päris Eestit ka, ma mõtlen nii-öelda siis pealinna linnavaatest välja, siis milline Eesti on siis maastikuliselt? No meil Tartus ma ei ole ka nii väike linn eesti piires küll, aga meil on väga vedanud, sest mina mäletan juba hulk aastaid, kus tegelikult jätskaar esimesed kontserdid tulevadki Tartus. Ja, ja siis ma tulen Tallinnasse ja Me oleme pisut üllatunud, kui räägitakse sellest, et jätskaar algas nüüd tegelikult mõned kontserdid ka juba mujal. Eks Tartuski tegelikult on nad jõudnud erineval määral, mäletan, mina. On olnud neid kontserte, rohkem on olnud vähem. Tšašloyd ühel aastal mängis nii Tartus kui Tallinnas, aga, aga juba tegelikult ansambli koosseis on see piir, kusagil tuleb ette, kus toovad triot, jah, mõni väiksem koosseis, veel, solistid väga teretulnud ilmselt võtavad oma pilli kaenlasse ja võivad mitmel pool käia ja käivadki. Aga see on puhtalt ilmselt majanduslikud piirid. Jätskaarel on veel mitmesuguseid tavasid. Ma kasutaks traditsioon, aga olles mitte väga ammu aega tagasi lugenud René künooni raamatut, kes räägib traditsioonist skulptuuridest ja paneb inimestele üldse kogu inimkonnale süüks, eriti õhtumaades, et seda traditsiooni sinna liiga kergekäeliselt kasutatakse ütlema, et minu arvates on see kavistava, kuidas jätskaar on toonud järjest uusi üritusi, järjest uusi mõõtmeid sisse. Ma tahan rääkida vastu üritades ka. Ma arvan, et need olid üsna alguses olemas. Tähendab, sellel ajal, kui minu lapsed olid väiksed, ei olnud minul neid Tallinnasse kaasa tuua. Hiljem on käinud nad juba suuremast peast küll mõlemad koos minuga kaasas üks Tallinnas, teine Tartu kontserditel. Aga ma olen käinud vaatamas ise, omamata last või lasteaiast käekõrval. Kuidasmoodi need asjad toimuvad. Sellel aastal oli asi ikka eriti uhke. Telliskivi linnakus oli selles suuremas saalis vabal laval Metsiku palju rahvast. Seal oli seda lasteaiaealist eelkooliealist publikut nii koos isa ja ma rõhutan nii koos isa kui kaevadega ja isade vanaemadega murdu. Ja, ja atmosfäär oli elavalt laev. Maian, sina oled käinud lastega. Ja minul on nimelt üks selline kolme pooleaastane väike kutt kodus, kes ma tahan, et armastaks ka muusikat ja siis ma olen üritanud teda initsieerida niimoodi vaikselt, sellele lainele ja ja selles mõttes, et Jazzkaare idee on suurepärane, kuna üldiselt see on niuke laiem teema, et inimesed selle teema puhul nagu jagunevad kaheks, et et on need, kes ütlevad, et täiskasvanu kontsertidele mitte mingil juhul ei tohi lapsi kaasa võtta, see segab artiste, segab teisi. Et kust täpselt see piir läheb, kui tõsimuusika kontsert kui selline tõsine džässikontsert see on, et et mis hetkest on see nagu lubatud, et sa võtad ikkagi ühe lapsega, Sa hoiad teda seal süles, inimene vastu peab ja kui peaks häda olema, et, et laps ei pea vastu tsisiilid välja. Et õnneks jazzkaar on olnud üsna leebe. Eile käisin Peedu kassi niimoodi vaatamas, et kolm esimest lugu minu kolmeaastane isegi pidas vastu, kuigi ta ütles. Ta väsis ära, mis on ka mõistetav, arvestades seda muusikat, mis seal kõlas, arvestades lapse vanust. Aga see, et ma ikkagi sain selle lapsega sinna saali ja et mul oli võimalus laps endaga kaasa võtta, ütelda, et vot see on klaverson, trumm seal, kontrabass, näed see pikk onu seal Peedu kass ja näed, et selles mõttes on tore, aga nüüd, mis puudutab neid spetsiaalselt lastele tehtud kontserte, siis üks mõte on minul küll. Et Ma ei tea, kui õige see on, et kui jazzkaar üritab endale seda järgmist põlvkonda peale kasvatada, et et nendel kontsertidel öeldaksegi lastele, et kuulge nüüd on teie võimalus, teeme möllu. Et vähemalt mingi 10 minutit selle kontserdi algusest võiks olla ikkagi see, kus harjutatakse, et ma saan aru, et te olete pisikesed, aga nüüd harjutame, kuidas peab kontserdil käituma, et on viisakas istuda ühe koha peal pärast möllu, aga alguses harjutame seda paigal istumist. Et need kolm aastat, mis ma olen käinud lapsega nendel laste kontsertidel, et siis siis see on Bambin mõtlema, et ma ju tegelikult toonda kontserdil selleks, et hakata harjutama seda, kuidas kuulata, kuidas paigal püsida, arvestada teistega. Ja siis, siis mul on nagu väike küsimärk, muidu on see kiiduväärt, tehku ainult veel rohkem neid laste kontserde, kas või aastaringselt, sest et lapsevanemad on näljas, et, et just lastele selliseid üritusi, kus ma saan minna koos lapsega nii et keegi mulle kulm kipras peale ei vaata, et ma väikese kaasa võtsin. Tehke, tehke aga äge jah. See peab olema kindlasti ka lasteüritus, ma ei usu seda, et last traumeerida pooleteisttunnise temagi mitte, muidugi mitte. See võib tekitada vastupidise efekti, aga täpselt sellepärast ma ei sundinud ka eile oma last kuulama lõpuni, mitte lasteürituste poolt. Ma olen kindlasti, aga on ka üks neljaaastane põnn niimoodi lähisugulane ja siis ma olen teda katsetanud, mis muusika talle siis kõige rohkem meeldib, panen peale erinevaid asju mis mulle meeldib ja ja ta on nagu väga kindlalt valinud AC DC ja peale. Mitte midagi. Jätskaar Edgaril tuua. Ma kommenteeriks ka, nüüd on noh, üldpildis silma jäänud just sellised 12 aastased ja natuke ülespoole lapsed mis on minu arust ka väga tänuväärne, et, et vanemad võtavad oma lapsed kaasa, et ei ole tegemist väikelapsega, kes võib-olla ei ole harjunud kontserdil käima ja, ja noh, ei hooma seda kõike, aga juba juba praegu aru saav inimene, et siis Ta läheb ja saab võib-olla midagi täiesti uut sealt kontserdilt, et jah, lapsevanemad võtke kaasa. Ainult panevad vennad ja õed, võtke mu nooremad vennad kaasa. Vaat selles mõttes see märkus on õige, et tegelikult tuleb ära aduda see lapsetaluvuse piir, et ühtepidi noh, see on nagu söömisega, et sa pead talle seda porgandit pakkuma, eks ju. Aga sa ei tohi seda talle kõrist sisse suruda, et muidu tal tekib selle suhtes totaalne vastumeelsus ja ta enam üldse ei taha saada. Ja isegi isegi siis, kui ta saab kahekümneseks Jah, just, ja, ja ma olen näinud selliseid kõrvalt ka muusikutel on selliseid lapsi, kes enam ei taha iialgi ühelegi kontserdile arvatavasti tulla. Aga et ikkagi need lapsi tutvustada selle selle maailmaga, siis see on väga tänuväärne, kui tehakse lastele. On veel üks niisugune valdkond paljude hulgast millest maksab rääkida ja arvatavasti ja loodetavasti on põhjust edaspidi rääkida see, kuidas Edgar muusikamuusikat on muidugi mitmesugust ja ma arvan, Lähme sinna atrale pinnale ei lähegi, kus me hakkame rääkima sellest, mis muusika Eskaro sobib, mis mitte. Aga rääkides teistest riikidest, neid üritusi on ka olnud, oli seegi kord, näiteks samal pühapäeval, kui toimus palju, palju tasuta kontserte toimus ka nimetame seda nii džässimuusika ja, ja maali kujutav kunst, need said omavahel kokku džässimaaliga tegeleti omamoodi protseduur sellele oma väike nagu ikka, mingid reeglid on paigas. Lavale mängis ansambel Sansambel improviseerimis lähtuvalt pisut vanema siiski väga noore naiskunstniku maalist, mida Prarhiku tehti. Nemad reageerisid maalile. Ansamblile reageeris kaks seltskonda, kunstikoolilapsi võiks Tartust üks Tallinnast, kes ei näinud, mida, mida maalis neist pisut varem kolleeg. Aga nemad lähtusid ansamblist. Nii et see on kõik omamoodi improvisatsiooniline teatavate riskidega väga-väga põnev ettevõtmine. Seal ei olnud väga palju rahvast. Aga omajagu siiski oli ja ta oli üks hoopis teistmoodi värvilaik kogusele oma sees. Ja reaktsioonid olid üldiselt positiivsed, nii palju, kui ma kõrvalt kuulsin, mäletan seda, kuidas aasta varem telliskivis Edgar kava sees olnud. Ma nüüd katsun valida sõnu hoolikalt, sest ma tean, et moderntants, kaasaegne tants ja kõik need ei ole päris üks ja sama. Aga aegne tantsukultuur kohtus kohtus muusikaga tantsu improvisatsiooni omajagu ka muusikas, mida loodi elektrooniliselt seal kõrvale, seda omajagu. Minuga kõrvuti ehtisid muusikud, kes väljusid koos minuga saalist ja torisesid omavahel ja leidsid, et see nüüd ei kõlvanud küll kuhugi. Need on need üksikud asjad, mida ma oskan nimetada. Ma kahtlustan, et kusagil on toimunud midagi veel, mida ma pole märganud. Kas teie Petskaare kogemuses on, on neid hetki olnud, kus, kus te näete, kuidas muusika ja muu kunstivaldkond kokku saavad omavahel jätskaar kavas. Peale muusika ja toidukunsti kokkusaamist. Muusika hilisem vestluskunst, kus kõik arutavad selle üle, kas neile meeldis see, mida nad kuulsid või mitte aga isegi kontserdi ei tehta ju pelgalt selleks, et peab meeldima hirmsasti valdkondadesse kindlasti kuulub ka mingisugune piiride avardamine v piiride kompamine, et et mis siis ikkagi nagu publik saaks kogeda ka midagi sellist piirile lähemalt, et mitte ainult seda tuttavat ja turvalist. Ja teine asi on see, et mis puudutab seda džässmaali, siis see on selles mõttes ääretult oluline kunstiliikide liitmise vorm. Et noored saavad seal õppida arvestama nagu teisega või kuidagi nagu neid impulsse võtma ja need ise siis nagu väljendama. See on väga oluline õppimise vorm. Et võib-olla kui publik ilmtingimata sealt ei saagi mingit marsist, eks ju, võib-olla isegi hooma, et mis seal tegelikult toimub ja kas see kõik on põhjendatud. Aga need asjaosalised tegelikult jällegi jazzkaarel on see võimalus ja see on väga oluline, et nad teevad seda. Et nad annavad noortele võimaluse kogeda midagi sellist teiste inimeste silme all vaadata, kuidas nad neid impulsse, kas nad oskavad neid vastu võtta, kas nad oskavad nendele kuidagi reageerida, kuidagi seda oma loomingusse panna, et miks mitte nyyd ju selliseid õppi tubasidki peaks rohkem tegema, täpselt samamoodi, mis puudutab muusikat ja luulet, ma kutsun üles, et Tškaar võib veel rohkem teha neid üritusi, kus kohtuvad muusikud ja luuletajad ja ja luulest võetakse seda muusikaimpulsse just õpilastele, tudengitele antakse seda võimalust, et nad harjutaksid seda, mida see tähendab reaalajas kuuled sõna. Tõlgendad seda oma peas semiootiliselt kuidagi ja üritad selle siis panna muusika, keeldame, mis impulsse sa saad, et see on väga põnev. Anti kibeleb juba tükk aega midagi lisama. Ma tahan ära öelda, et see ei ununeks ära lihtsa korra puudutasid seda, et mis on Jazzkaare fenomen minu jaoks veel üks, mis on nimetamata, siin džässkaar on laiendanud oluliselt džässi mõistet. See ei ole pelgalt kui pelgalt saksofon või kontrabass või midagi sarnast jazzkaarel on esinenud, noh, ma ei ütleks, et polkast rokini, aga on olnud ikka väga lai ampluaa ja, ja küsimus on selles, selle üle võib diskuteerida. Hieron Bullock oli üks vendatele, kontsert oli Sakalas plastiline kontsert, ta oli mingi 120 kilone mees, ta hüppas sinna serva peale, ta pani selle kidra, aga jooksis mööda seda, seda barjäär ringi ja ise ja pärast jää jääks rock. Aga, ja bluus, eks ole, et ta kompab piire ja otsib uusi ja tegelikult see džässi mõista ja minu meelest see piirid ongi läinud oluliselt laiemaks selle aja jooksul jazzkaar on toimunud ja mina ainult tervitan seda, et on väga huvitavaid, üllatavaid asju ja muusika piiride peal tihtipeale pakub palju põnevamaid elamusi, kui seal väga kitsalt nii-öelda a, see on puhas Charles või see on puhas rokk. Seal piiride kompamise, rahvamuusikat. No, ja nüüd ma olen aastate jooksul nii palju seda kriitikat kuulnud, et noh, et kuulge, et nimi on jazzkaar, et miks seal on maailma muusika artistid ja miks seal mingid souli artistid ja ja tõesti peaaegu polkast rokini, eks. Aga tegelikult ka, et just see piirialade küsimus on, on väga, väga oluline, võtame kasvõi Kadri Voorand, eks ju, saiema püsti isolatsiooni siin Tallinnas ei olnud ju ka puhasti, asjal läks progest folgi nii välja. Et, et oluline on ikkagi see väga julge musitseerimine, see laeng, mille siis publik saab, see on ju minu meelest kõige kõige olulisem. Sellega mul tuleb meelde eelmise aasta magma, kui ma ei eksi, siis selline hardkoor, bänd, et tõesti Soomest tuldi kohale, sõideti laevadega üle, et vaatama tulla siis seda jazzkaarele Sinna tuldi, jah, ma tean, korraldajad ütlesid teatripileteid ette mitte ainult Soomest, vaid Poolast ja Kesk-Euroopa poolt. Ja see oli jah, selles mõttes nagu õpetlik kogemus näha tõepoolest ikka ikka paadunud fänne selle sõna kõige sügavamas mõttes. Saal oli puupüsti täis ja ma nägin neid kaugemalt tulnuid seismas. Minul õnnestus istuda, ma nägin kõrval vastu seina toetamas rivi noori inimesi minust kindlasti nooremaid. Magma on üks kummalisemaid progebänd, et ainult otsapidi mahub sinna alla, tal on veel palju muud. Nende rütmika ei ole kõige lihtsam. Teil on väga väljaväänatud ja keerulisi rütme ja ma nägin, kuidas kaks noort inimest minu kõrval magma mängis oma erinevate aegade lugusid, pikki kompositsioon nende väljavaadatud rütmidega. Nad lõksusid täpselt sünkroonis kaasa 15 minutit järjest. Nad tulid täpselt selleks siia ja kellelegi jaoks on võib-olla siukse jäljena, mis, mis ka haihtub mõne aja pärast, aga mingite magma fännide jaoks on ilmselt jätskaar ja Eesti nagu rohkem kaardil pärast seda küll, kui, kui enne seda. Aga kui me nüüd mõtleme selle peale, kui tore festival see kõik on ja ta on praeguseks sellel maal oma 27 aasta vanuses, kus tuleb ilmselt nõustuda ka nendega, kes ütlevad vaadates saalidesse suubovaid rahvahulki ja vaadates esineja nime plakatid tõdevad minu meelest õigusega. Kui seda kontserti korraldaks keegi teine ja see oleks jätskaar nime all siis ei oleks seda publikut sind mitte pooltki nii palju vaid tükk tükk maad vähem. Ollakse juba sealmaal, mida me oskame soovitada sellele festivalile kummalt poolt Guyaskuma tulevikuks. Mida veel teha, kuhu poole pöörata? Eskaro kaubamärk ja see kaubamärk toimib ka nende inimeste suhtes, kes ei tea džässmuusikast midagi, aga usaldavad Annet ja seda tiimi, et see filter on nii tugevad, et usutakse, et nad on toonud artisti, kes kui neile meeldib, järelikult meeldib, meeldib siis paljudele. Ja mingis mõttes minu jaoks Oskar üldiselt selline nagu haridusprojekt et ta on nende 27 aasta jooksul tegelikult minu jaoks ikkagi see suur lipulaev, mille kiiluvees eesti džäss elab sellepärast et ta on loonud, harinud siia publiku üsna teadliku publiku ja isegi need, kes olid teades kaarest midagi siis nad ikkagi juba see on niivõrd nagu sa ütlesid, tugev kaubamärk. Tuuakse siia pealtnäha täiesti selliseid nimesid, keda mina kuulen esimest korda aga minule mõjub see, et okei, jaskar toob, selge, ma lähen ja kompan selle ära, kuulan oma kõrvaga ära ja selles mõttes ei ole pidanud tihti pettuma, mida ma soovinud jazzkaarele kindlasti ongi suhestuda endasse, olles saavutanud tegelikult nii palju, olles selline kanda kinnitanud ja juba traditsioonidega tavadega festival, et ikkagi hoida seda filosoofiat. Tegelikult nad ongi selline harib mitte ainult publikut, vaid ka ikkagi peale tulevaid tudengeid, nooria ja neid hariv, eks ju. Alates nendest lastekontsertidest kunstimaalidest kuni selleni, et viiakse trammi bussi tänavale, see see muusika kohale. Et ta ajab neid oma kombitsaid just selle filosoofia lippu nagu laiali. Mida meie tulevik, mida meie tänase kõnekoori pesamunad jätskaar, tulevik, mida teie ootate sellelt festivalilt edaspidi? Mina arvan, hetkel on selle 27 aastaga Scar arenenud väga ilusti ja välismaal on tohutult palju suuri festivale, kindlasti, kust saab šnitti võtta, kus on šnitti võetud. Aga kindlasti ma ütlen seda, et kõik on. Kui muusiku seisukohast on kõik väga heas korras ja, ja seni kuni antakse võimalus ka noortele muusikutele ennast näidata ja, ja üldse eesti artistidele ennast näidata siis on minu meelest kõik hästi. Ja minul kui vahetul erapoolite lülil on vahepeal nagu raskusi inimestelt info kätte saamisega, sellepärast et vastatakse, et aga kõik on ju nii hästi, mis veel paremaks saaks minna. Et noh, ma ei tea. Ma arvan, et ikkagi areneda siis esirindlikult kuidagi eristatuvalt, et, et jätskaar leiaks veel omakorda mingi sellise nishi, millega omakorda kõigest muust erineda. Siin on huvitavaid mõtteid olnud, julgen jagada, vabandust kõigile sponsoritele, aga et et ei oleks üldse alkoholi näiteks kontserdil noh, miks mitte, eks ole, või siis, et oleks tasuta transport kohe välja pakutud, et punktist A punkti B-ala kesklinna, et kui sul on kesköine kontsert ja siis telliskivis peaksid nüüd kuhugile edasi liikuma, et noh, et, et siis sa peaksid omakorda veel takso võtma ja mingid sellised punktid, eks ole. Et neid punkte tegelikult on väga palju, millega saaks ikkagi manipuleerida? Aga ma arvan, et vabandage, ma segan, aga ma arvan, et see on peenhäälestuse küsimus. Jah, et suuremalt jaolt on ikkagi, nagu kui võrrelda puldiga, siis põhimõtteliselt sound on ikka suuremalt jaolt väga hästi paika. Kõige tähtsam tegelikult on see, et selle asja juures oleksid need inimesed, kes seda armastavad, seda muusikat ja on valmis oma energiat aega praegusel ajal 24, seitse pühenduma täielikult sellele asjale. Nii kaua, kui on need inimesed eesotsas Annega praeguse on siis tuleb meil neid usaldada ja maailm muutub muusika muuta. Et hoida kätt pulsil ja minna kaasa sellega, mis maailmas huvitavat on. See ongi see soov. Minu arvates Karl. Muidugi soovime jõudu ja tervist ja pikka iga ja mina ühtlasi tänan kõiki, kes heligaya tulid ja kajasid vastu jazzkaare koha pealt. Aitäh. Maian Kärmas anti kuus. Lauri kadalipp hallarive helgaja. Helikaja stuudios oli Tiit Kuznets. Saate helimontaaži tegi Helle Paas. Festival Jazzkaar kestab pühapäevani. Järgmise nädala helikajas teeme kokkuvõtteid teisipäeval lõppevast kontserdisarjast. Romantiline klaver. Kohtumiseni.