Eelmisel kolmapäeval esietendus vanalinnastuudio supiteatris täiesti uus. Selle on kirjutanud meie päevade kõige populaarsem kirjanik ja dramaturg Andrus Kivirähk pealkirja all Orav ja Meri. Ja seda tutvustab meil praegu Supiteatri kunstiline juht Toomas Tross. Kõigepealt tere tulemast saatesse. Tere aitäh. Ma sellele pealkirjale pean sellel väiksel lisa juurde panema, et Andrus Kivirähkil oli ta esialgu nii-öelda töö pealkirjale veel pikemalt kirjutatud orav, meri ja kirjutuslaud. Aga me jätsime selle tundmatu tegelased kolmandana välja. Kuigi seal nii-öelda põhjus, miks need kaks meest kokku saavad ehk loo järginud tulevate meri juurde pööningule kild, lauad talgutele. Tegemist on siis meie tuntud kirjandustegelase vana sepa Ivan Orav aga ja president Lennart Meriga. Ega nad vist varem Ta ei olnud, kui enne selles tükis kokku said? Nad ei ole varem koos olnud ja üheski loos ja ega need tegelased ei ole ka teatrilaval, mis otseselt näitemängus koos olnud, varem. Aga kui, kui Andrus Vaarik sellest ideest ka Kivirähine rääkis, siis, siis tema sattus sellest ütlemata vaimustusse. Jaa, jaa ja kui see vaimustus on juba olemas, siis on ka loolt kerged sündima. Nii et esmakordselt on nad jah, teatrilavale teatriloos koos. Aga tead, selle loo järgi tuleb välja, et nad on väga ammused tuttavad ja sõbrad ja nõnda edasi. See kuulus tegelane, vana sepp Ivan Orav, keda Andrus Vaariku kehastuses oleme aastaid näinud ja, ja kes seal meid naerutanud saab kokku president Lennart Meri ka, keda me tunneme teatrilavalt Egon Nuter kehastuses. Kuidas see tööprotsess kulges, see tööprotsess kulges ütlemata natuke sealt mina ise kõrvaltvaatajana ja natukene kaasa aitajana ei osanud ette kujutadagi, et see nii nii mõnusasti ja hoogsalt valmis saab. Noh, kui, kui palju mingi asi kunagi iialgi valmis on, aga, aga lavaküpseks ütleme niimoodi. Aga ma ise leidsin selle, sain hiljem aru, kui sa siis meil juba valmis oli, et ju siin aitas kaasa see, et, et need tüübid, need karakterid on näitlejatel juba valmis, nad on ikkagi aastaid neid tüüpe mänginud ja teinud ja sa anna vaid tekst ette ja situatsioon ette. Ja nad, nad ujuvad juba seal sees nagu kalad vees. Nad lähevad siis Lennart Meri nii-öelda kujuteldavale pööningule kirjutuslauad talgutele ja sealt siis hakkab tegevus hargnema. On see niisugune situatsioonikoomika, karakterikoomika, dialoogi, koomika, just kõik need kolm kokku. Ja ma ei tahaks tervet lugu nii-öelda ära rääkida, aga, aga ma võin seda öelda, et need kaks vana head sõpra räägivad sõna otseses mõttes kõigest ja omas muhedas. Mõnusas olekus on neid koomilisi situatsioone seal ikka kohe ohtrasti. Ja kogu see nii-öelda triangel keerleb selle kirjutuslaua ümber, et see tuleb alla korrusele viia. Sest eelmine kirjutuslaud sai otsa või ta nüüd jälle ära öelda, et mis seal siis täpselt juhtus, aga igal juhul see sai otsa see kirtslaud, mis oli vene viimaste rublade eest ostetud raha kulutamise eesmärgil ja pööningule hoiule pantud. See tuleb nüüd siis lõpuks alla viiesest, keda läheb vaja. Tõenäoliselt on tekst pisut ajast lahti, et seal ei räägita tõesti kõige viimase matest sündmustest nagu riigi viljavaruvargus ja ja muud niisugused asjad, et see on pisut igavikulised. Ta on sõna otseses mõttes igavikuline. Teda oleks võimalik, on mängida 30 aastat tagasi ja ma arvan, teda on väga mõnus mängida ka 30 aasta pärast. Aga ma siiski saan aru, et jututeemaks on presidendikoer Erki Nool, Andrus Veerpalu ja need on ühed ühed paljudest paljudest teemadest, mida käsitletakse ja millest need vanad mehed omavahel räägivad. Ja ma sain aru, Toomas Trass, et te ei taha avada kõiki viimaseid kaarte sellest tükist rääkides ja ootate, et inimesed ise tuleksid seda suppi teatrisse vaatama nautima lausa nautima ja seda näeb siis aprillikuus veel täna, homme ja tuleval kolmapäeval, tuleval neljapäeval, maikuus mängiteri ja maikuus on ka kahel korral võimalik maikuu esimesel nädalal näha ja, ja siis läheb peaasjalikult Supiteatri suvepuhkusele, korraks näitab ennast vanalinna päevadel aga siis teisel ajal. Nimelt et tal on päevadel on supiteater öösel avatud. Ehk siis me nimetame seda asja Supiteatriööd ja, ja huvitume kangesti, et kas inimesed ka öösiti on nõus meiega koos suppi sööma ja mõnusat muusikat ja teatrietendust vaatama ja kuulama. Ehk siis kell 10 igal vanalinna päeval on supiteater avatud, aga ikka oma tavalistes ruumide tavalistes raamides mõnusa heasupiga. Tegelikult see lugu seekord ehk siis teater. Kontsertkava ei ole meil Sikkut lühike tandertz pikem, kuna ööd on meil pikad siis me venitasime natukene ka selle selle kava pikemaks hektar nii-öelda nagu kahes osas selle suppida Triöödel esinevad. Esimesel ööl on Eda-Ines Etti kontsertkava. Tema uued laulud tema uuelt plaadilt, mis veel ei ole ilmunud, aga selleks ajaks peaks olema ilmunud või on ilmumas teda veel täpselt ja siis järgmisel päeval on Jüri Aarma ja ooper-kvartett. Ja siis on heli Mariardri trio natukene laiendatud koosseisus peaaegu nagu kvartetina, mõnusat džässmuusikat ja, ja viimasel vanalinna päeval on neljaliikmeline trio, kuhu kuuluvad Jaan Arder, Ants Nuut, teid viskus ja Allan Jakobi, nemad on endale pannud sellise nime, sellepärast et alati keegi jääb hiljaks või üldse tulemata. Et siis publikut mitte beta, trio on igal juhul olemas, sellest makstakse raha ka. Aga kui juhuslikult on kõik neli kohal? Noh, siis on ju väga hästi, publikule jääb mulje, et miskit on nagu veel ekstra nagu lisaks saadud veel selle pärast, kas siis neljaliikmeline tria. Ma sain aru, et supiteater hakkab vanalinna päevade ajal muusikateatriks. Ta on peaaegu peaaegu kuna muusikalised kavad on need, mida on mida on niimoodi mõnusam öises meeleolus kuulata, kuna me oleme nüüd seekord sedamoodi ka teinud, et lisaks supile on meil ka kohvikubaar avatud. Et saab ennast lahedamalti mõnusamalt tunda ja kaasa laulda ja kas või kaasa laulda. See on siis suveplaanide taga Kivirähu uut tükki, Orav ja Meri ootab pediaater meid vaatama juba aprillis ja mais. Just niimoodi seal tulge juhatama.