Tere, kallid raadiokuulajad. Tänaseks oleme oma järjega jõudnud Burjaatia, selle maa, kultuuri ja muusika juurde. Ja jällegi on meid tabanud õnnelik juhus teha saadet koha peal. Praegu Me istume kahekesi koos härra Linnart Mälli ka jõe kohinal saatel Burjaatide ühes pühamas paigas Al-Hanoi mäel. Meie ümber on maha jäetud mägi, eraklad, pühad allikad, stuubad. Vahetult meie kõrval on üks niisugune looduslikult moodustunud värav, mille imejõusse usuvad väga paljud Burjaadis. Ning veel 60 aasta eest käis siin alaline vilgas elu. Laamad ja erakud viisid siin läbi rituaale, laulsid vere, tsiteerisid pühasid tekste. Nüüdseks on pilt kardinaalselt muutunud. Samasugused muutused on tabanud ka suuri budistlikke kloostreid. Paari päeva vaest võisime kogeda, milliseks on muutunud aga klooster, mis oli kunagi vist üks tähtsaimaid kultuurikeskusi kogu Taga-Baikalimaal. Ja ma usun, et ülehomme suubeli kloostris me saame näha veelgi kurvemat pilti. Linnart, kuidas sa seda muutust kommenteeriksid? Kuidas ma seda kommenteeriksin? Kommenteeriksin sellega, et kõik on väga kurb ja Burjaadid ise on siin kõige vähem süüdi. Alguse sai kõik see mandumine väga jõulistest vägivaldsetest, aktidest, mida viisid läbi. Ma ei ütleks, et stalinistid. Ma ütleksin, et need, kes eelnesid Stalinistidele. See asi hakkas pihta juba 20.-te aastate alguses kloostrite järkjärguline allasurumine, nendelt õiguste ära võtmine, nende tegevuse piiramine ja 30.-te aastate alguses siis toimus tõeline Tõeline repressioon. Nimelt kõik ligi 50 Burjaatia kloostrit hävitati, rööviti tühjaks. Suur hulk laamasid, tapeti koha peal. Teine osa viidi laagritesse, ainult vähesed pääsesid. Niisugune oli kallaletung siin Burjaadimaal mille kõrval meie, kes me väga ka kaebleme stalinistliku terrori üle, oleme siiski suured õnne, lapsed. Need raadiokuulajad, kes kuulsid meie eelmist saadet Mongoolia muusikast, omavad teatud määral ettekujutust kaburjaadi, kultuurist ja muusikast sest need rahvad on ju väga lähedased nii etniliselt keelelt ning neid on veelgi lähendanud ühised religioossed tõekspidamised. Milles seisnevad aga kultuurivaldkonnas põhilised erinevused? 1900 üheteistkümnendat aastat Hiina impeeriumi koosseisu samal ajal purunenud, et ja kuulus Vene impeeriumi koosseisu ning selle tõttu ongi Mongoolias suured Hiina mõjud märgatavad. Ja siin Burjaatias on need Hiina mõjud küll ka olemas, aga tunduvalt väiksemal määral ja selle kõrval on ilmsed vene mõjud. Nimelt need alad siin kuulusid vene alla juba tegelikult isegi enne budismi vastuvõtmist. Budism tuli siia alles siis, kui juba ja oli vene impeeriumi koosseisus. Tulenevad ka üsna mitmedki eripärad, näiteks ka kloostrite arhitektuuris on seda märgata, nii mitmedki templid on otseselt nagu kopeeritud maha vene kirikuarhitektuurist, samuti munkade laamade elamud on üsna Vene Siberi arhitektuuripärased. Ja mis aga on eriti võib-olla mõju avaldanud, see on see, et suur hulk Burja, eriti need, kes elasid Baikali järvest, lääne pool, nendeni budism ei jõudnudki ja nemad võtsid omaks õigeusu. No need Burjaadid on üldiselt vene nimedega vene ees- ja isa nimedega ja ka vene perekonnanimedega näiteks Gerassimovi või Jakovlev. Tunnen niisuguseid Burjaate. Aga idapoolset Burjaadid, nendel on, on küll ka off-lõpulised perekonnanimed, aga selle aluseks on siiski mingi Burjaadipärane, mis taandub tagasi mongoli ja k tiibetipärastele nimedele näiteks sõdembajev näiteks tsereenov ja nii edasi. Burjaatias budismi oli kõrge tase 20.-te aastate alguseks, siin aga kloostris siinsamas mäe ligiduses asuva klooster. Seal käinud akadeemik šerbaskoi suuremaid tunneksid budismi uurijaid. Diset Aga kloostrit võib võrrelda India Naalandaga, India keskaegse kõige kuulsama kloostriga jaburana, kes hakkasid kõigepealt peale püüded budismi kuidagi lääne mõttega ühendada mingid sünteesi taotlused. Teiste sõnadega, Burjaadid tegid juba 20.-te aastate algul seda, milleni tiibetlased jõudsid alles seitsmekümnendatel aastatel ja sellega, et hävitati Burjaadi budism. Sellega tegelikult budismi arengule tekitati üks poole sajandi pikkune seisak. Äsjakuuldud muusikalõik oli fragment Aga kloostrist salvestatud rituaalist. Burjaatia budistlik rituaal ja sellega kaasnev muusika erineb väga vähe Tiibeti ja Mongoolia jaamast. Sellepärast ei hakka ma siinkohal uuesti eriti põhjalikult sellest rääkima. Kõikides Burjaatia kloostrites on lauldud ja lauldakse ka praegu tiibeti keeles mis on kujunenud traditsiooniliseks kultusekeeleks kõigis lamaismi maades. Et saada vaimulikuks, see tähendab Laamaks tuleb reeglina lõpetada kõrgem budistlik seminar või õppeasutus mõne kloostri juures. Neis koolides õpitakse loomulikult ka tiibeti keelt. Nõukogude võimu ajal käivad Burjaadid õppimas enamasti Mongoolias kandan tegutsenud Lynni kloostri juures asuvas koolis mis aga kahjuks ei saa uhkustada oma kõrge tasemega. Paljud kooli lõpetanud tunnevad küll Tiibeti tähti ja oskavad lugeda, kuid ei saa loetust peaaegu üldse aru. Ja ongi välja kujunenud olukord. Nemad laulavad veere, tsiteerivad neile arusaamatuid sõnu. Veel vähem mõistavad seda lihtsat Voriaatidest usklikud, kes on tulnud jumalateenistusele. Veelgi enam. Olen viibinud Burjaadi kloostrites rituaalidel mõne tiibeti keelt valdava budistiga koos. Ka nemad pole saanud laamade poolt lauldud tekstidest aru. Asi on nimelt selles, et tiibeti keeles on mitmeid dialekte millede hääldused on küllaltki suuresti erinevad. Välismaalased õpivad enamasti lasa hääldust, see tähendab pealinna hääldust. Mongoolia ja Burjaatia kloostrites on rohkem levinud Ando hääldus. Ja teades, et inimesed näiteks teiega palveid niikuinii ei mõista ei püüagi laamad neid täpselt välja öelda. Sellest tulenevalt on välja kujunenud, et retsitatiivide tekstid omavad kõige vähem informatiivset funktsiooni. Nad on pigem vaid müstilise rituaali elemendiks. Muide, see probleem pole ka meile, eurooplastele võõras. Kristliku kirikuna Hannes, on ju palju vaieldud selle üle, kas on ikka tarvis pidada ladinakeelset jumalateenistust katoliku kirikus seda keelt mitte mõistvatele inimestele. Kõige üldisemas plaanis võiks jagada kloostrites läbiviidavad rituaalid kaheks. Esiteks igapäevased Huraalid ehk jumalateenistused. Sõna jumalateenistus, ma kasutan praegu muidugi tinglikult, sest jumalat kui niisugust jumalat meie mõistes budismis ju üldse ei tunta. Aga niisiis igapäevased jumalateenistused, Need kestavad tavaliselt umbes kella 10-st hommikul kuni lõunani. Nad pole eriti suurejoonelised. Lauldakse pühasid tekste, pillidest kasutatakse kellukest suurt rituaalset trummitaldrikuid ning liivakellakujulist Tamarut. Ma ei hakka teid siinkohal tüütama nende pillide taadikeelsete nimetustega. Niigi olen ma vist juba liiale läinud ja nimetanud erinevates saadetes ühte ja sedasama pilli kord sanskriti, tiibeti ja kord mongoli keeles. Pealegi erinev Burjaadi keelsed billi nimetused kuigivõrd mongolikeelsetest. Pidulikematel puhkudel tuuakse välja ka ülejäänud pillid. Suured, mitme meetri pikkused pasunad oboe tüüpi pillid, otsast puhutavad merikarbid ning reieluust valmistatud trompetit. Mitmeid pidulikke rituaale enam tänapäeval läbi ei viida. Näiteks ei korraldata enam tiibeti päritoluga rituaalset tantsuetendust. Trammi trammimaske ja kostüüme võib tänapäeval näha vaid muuseumis. Pidulike maid rituaale korraldatakse tänapäeval seoses aastavahetusega samuti mõne väga tähtsa laama külla saabumisega. Suve tähtsamaid sündmusi on iga-aastane Maidarei Huraal, see tähendab pidustused tulevase buda tulevase Budamaid Reia auks. Sel aastal toimusid need kuuendast kuni kaheksanda juulini kolme päeva kestel. Huraali viimasel päeval õnnestus mul tänu kloostriülema hea soovikkusele lindistada üsna palju muusikat. Niisiis järgnev helisalvestus on Maida Rihuraalilt kus laamade laulmisega vahelduvad instrumentaallõigud. Seejuures kasutatakse kõiki eespool nimetatud muusikainstrumente. Burjaadi rahvamuusikaga tutvumine pole kuigi lihtne. Oma korduvate Burjaatias viibimiste jooksul pole mul kordagi õnnestunud näha plaadipoes lettidel ega kõikvõimalike trummide ja kummide plaadiosakondades veel ühtki plaati poriaadi, folkloor, muusikaga. Parem pole olukord ka sellealase kirjandusega. Ka meie Eesti Rahvusraamatukogukataloogidest ei leidnud ma ühtki plaatiaga linti. Burjaadi muusikaga oli vaid üksainus raamat. Selle sisust räägivad kõige paremini peatükkide pealkirjad. Burjaadi heliloojate massilaulud, suure isamaasõjaaegsed laulud, batuujevi, ballettide muusikaline dramaturgia ja nii edasi ja nii edasi. Aga milleks ma seda kõike räägin? Mitte selleks, et järjekordselt näidata, kui vähe nõukogude liidus üht või teist asja saada on samuti mitte selleks, et tõestada raadiokuulajatele kuivõrd raske on minu töö ja millise vaevaga olin ma sunnitud koguma materjali käesoleva saate jaoks. Plaatide ja kirjanduse vähesus pigem peegeldab Burjaadi rahvamuusika olukorda ja mitte ainult rahvamuusika, vaid kogu rahvusliku kultuuri olukorda. See, et enamik plaadifirmasid nii läänes kui Nõukogude liidus sealhulgas ka meloodia lähtuvad ka oma plaatide koostamisel ees kõige finantskaalutlustest ega tunne erilist huvi ühe väikerahvamuusikakultuuri vastu on kuidagi arusaadav. Valus on aga näha seda, et venestunud Burjaatidele enestele on näiteks Valerile huntjev või alla Pugatšova midagi pühamat kui nende endi sajanditepikkused. Muusikatraditsioonid. Euroopa ja eriti Need mõjud on tunginud üsna tugevasti Burjaadi kultuuri. Järgnev näide peaks olema illustratsiooniks selle kohta, kuivõrd vägivaldne on Burjaadi rahvalaulu ja klaveriühendamine. Ma olen ise mitmel korral küll sõna võtnud ja isegi kohati propageerinud liikumist, mis on tuntud nimetuse all. Selle raames püütakse sünteesida erinevatest maadest ning erinevatest aegadest pärinevaid kultuure. Kuid vaevalt on meil põhjust pidada käesolevat rahvalaulu tõlgendust progressiivseks sammuks liikumisel nõndanimetatud maailma muusika loomise suunas. Burjaatidel on rikkalik folkloor. Laias laastus võiks folkloor see muusikapärandi jagada kolme suurde rühma. Esiteks rahvalaulud, teiseks instrumentaalmuusika ja kolmandaks mitmesugused eepilised lugulaulud. Viimaste hulka kuuluvad kangelaseepos, samuti mitmed vägilase muistendid. Sageli on need tohutult pikad, ei mahu ära ühele või kahele heliplaadile ja me ei hakka ka praegu epost kuulama. Meie saatesse mahuks sellest vaid tühine killuke. Pealegi on sellest tekst primaarse tähtsusega ning keelt mitte tundes võib see tunduda monotoonselt või isegi pisut igav. Ana. Enamasti kannavad eetilisi vägilas muistendeid ette laulikud mõne keelpilli, näiteks Morinhuri saatel. Ma loodan, et kuulajatel on veel meeles eelmisest, kahe nädala eest toimunud Mongoolia saatest et Morin foor on kahekeelne poognaga mängitav keelpill mida on kerge ära tunda selle järgi, et teda kaunistab alati puust välja lõigatud hobuse pea. Lugulaulude esitajaile on iseloomulik kõnelähedases maneeris kurgulaul. Säärast laulmisviisi esineb peale Burjaatide veel mongolite tuvalasteletailastel hakkassidel aga samuti Tiibeti Laamadel. Pikemalt tuleb sellest juttu tuva muusikale pühendatud saates. Mul on juba muide olemas kokkulepe vürst Volkonskiga, kes lubas selleks puhuks Tartust kohale sõita ning demonstreerida neile kõigile tuvas omandatud kurgulauluoskusi. Laadiliseks aluseksporiaadi rahvamuusikale on penta toonika. Maakeeli tähendab see viiest astmest koosnevat helirida. Lääne pool Baikali elavate Burjaatidesse, tähendab Irkutski oblasti poriaatide muusikas esineb ka algelisemaid helilaade kolme või neljaastmelisi. Folkloristid vaatlevad neid enamasti kui mittetäielikke penta toonikaid kuid ka vastupidi. Muusikateadlaste endograafide poolt kirja pandud rahvalauludes on vahel ka rohkem kui viis astet. Nii näiteks on kuueastmeline ka kõige esimene üles kirjutatud Burjaadi rahvalaul mille On juba 1740. aastal paberile pannud meelin ja mis varsti pärast seda avaldati köitingenis raamatus Raise Turifitsivirien. Tänapäeval arvatakse, et neil juhtudel on siiski tegemist penta toonikaga ning kuues astel on lisandunud vaid tänu üleskirjutajate ebatäpsustele. Seekord ma tahaksin kasutada järelejäänud aega reklaamiks. Meie saated on kavas endiselt iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval, õhtuti alates veerand 10-st kuni veerand 11-ni. Eesti Raadio esimeses programmis ja kahe nädala pärast pühapäeval tutvume Nepaali kultuuri ja muusikaga. Kuulame Himaalaja rahvaste laule ning pillilugusid aga samuti helisalvestusi Nepaali kloostrites. Kuulmiseni.