Tere õhtust, head kuulajad. Veel mõnikümmend aastat tagasi oleks olnud raadiosaate tegemine Nepaali kultuurist ja muusikast peaaegu mõeldamatu. Enne 1950 esimest aastat see tähendab enne kuningavõimu taastamist oli see maa välismaalaste jaoks täiesti suletud. Mitmel pool on koguni ära trükitud tänane fakt et kuni 1951. aastani olevat õnnestunud Nepaali külastada vaid umbes 50-l eurooplasest rännumehel. See arv ei pruugi olla muidugi päris õige. Kuid igal juhul pole kultuurimõjunebalini peaaegu ulatunud. Ja ka vastupidi. Enne viiekümnendaid aastaid imbus informatsiooni selle maa kohta väga vähe välja ja seepärast ongi kohati kuni tänapäevani nepaallased avad eriti aga religioosne elu ümbritsetud müstikaga ning salapäraga. Enne kui hakata rääkima Nepaali kultuurist ja muusikast peaksime enda jaoks selgeks tegema, missugust muusikat me võime üldse pidada Nepaali muusikaks ja missugust muusikat võõraks. Asi on nimelt selles, et Nepaali lõunaosas Indiaga piirnevate aladel elavad India rahvad religioonides. Täna on seal levinud põhiliselt hinduism ja kogu sealne kultuur ja muusika erinev üsna vähe põhja indi jaamast. Ja teiselt poolt põhja Nepaal, see tähendab Himaalaja piirkonnad on väga tugevat Tiibeti maha istliku kultuuri mõju all. Minu ees laual. Tal on praegu üks heliplaat Nepaali laama kloostrite muusikaga mida te muide ka täna kuulda saatel. Ent ometi ilutseks sellel plaadil suurte tähtedega kiri. Tiibeti sakraalne muusika? Põhimõtteliselt pole see vale, sest tõepoolest lauldakse ju Nepaali budistlike kloostrites enamasti tiibeti keeles. Ja üleüldse on sealsete munkade musitseerimine äravahetamiseni sarnane Tiibeti omaga. Ja lõpux vähesel määral, seal on Nepaali sissetunginud isegi islam ning islami kultuur. Eelöeldust võib jääda niisugune mulje, et nepaallased on üle võtnud jupi siit jupi sealt ja et neil endil polnudki algselt midagi. Nii see päris ei ole. Nii näiteks erineb Himaalaja mägi laste rahvamuusika küllaltki palju teiste ümberkaudsete rahvaste omast. Ja teiseks, Nepaali-le on omane niisugune sünteeskultuur, mis on tekkinud hinduismi ja budismi ühinemisest. Indias, kus need mõlemad religioonid on samuti kõrvuti eksisteerinud pole sellisel määral kokkusulamist toimunud, nagu me võime seda Nepaali keskosas täheldada. Muidugi ei saa väita, et tegemist on täiesti elektrilise ühendusega, kuid pole tekkinud ka täiesti harmoonilist tsüntratistliku kultuuri, milles puuduksid absoluutselt igasugused seesmised ja ideelised vastuolud. Ja ma arvan, et tähtis polegi praegu mitte hinnangu andmine, vaid hoopis see, et me oskaksime näha hindu istlike budistlike traditsioonide ühtesulamist erinevates kultuurivaldkondades muusikas, kujutavas kunstis, tantsus, religioossetest, rituaalides mütoloogias. Siinkohal võiks näiteks tuua ühe suuremas Haldist jumala kujutise mis asub Hanomandoka peaväljakul. Seda kummardavad nii hindu istid kui budistid. Kuid hindu istid tunnevad seda jumalust kaalava eirava nime all ning peavad teda Shiva üheks õudust tekitavaks avaldumisvormiks. Budistide jaoks on ta aga kaitsejumalus Mahakala, mis eesti keelde tõlgituna võiks tähendada suur aeg. Ah, vägisi kipub jutt muusikast eemale. Tegelikult oli täna plaanis rääkida põhiliselt folkloor, sest muusikast, muusikainstrumentidest, kloostrimuusikast ja ka pühade tekstide retsiteerimisest. Ma loodan, et see kõik mahub kuidagi meie käsutuses oleva tunni aja sisse ära. Aga nüüd siis killuke sellest, mida nimetatakse Himaalaja muusikaks. Mingist ühtsest Nepaali rahvamuusikast rääkida ei saa. Igale Nepaalis elaval rahval on oma muusikaline folkloor. Ja neid rahvaid on üsna palju. Nende muusika sarnaneb teineteisele, võiks öelda, et isegi vähem kui näiteks setu pulmalaul Kihnu hällilaulule. Ja see on ka täiesti loomulik, sest olgu setu mulk, hiidlane või saarlane me kõik räägime ühte või peaaegu ühte keelt. Nepaali rahvastest aga kuuluvad osa indoeuroopa koolkonda, teine osa hoopis Tiibeti-Birma keelkonda. Ja sealsed rahvad ei kuulu isegi ühte rassi. India piirialadel elavad Bengalid ning nõndanimetatud hindus taanlased kuuluvad indo-aaria gruppi. Seevastu näiteks Bootjad ja šerpad kuuluvad mongoli iidsesse, rassi. Kui ma rääkisin ennem erinevate kultuuride ühtesulamisest, siis eriti käib seenevaaride kohta kes elavad katmandu madalikul. Nende juures võib ära tunda nii Mongoliidse kui ka europiidset rassitunnuseid. Üsna raske määratleda paljude Nevaari perekondade religioosset kuuluvust. Madalamate ja keskmiste kastide liikmed pöörduvad sageli nii hinduismi kui budismi vaimulike poole. Kahjuks pole mu isiklike plaatide hulgas mitte ühtki Nevaari muusika plaati, seda pole ka Eesti Raadio fonoteegis ja mis veel rääkida Nevaaridest raadiomaja ateegi tuhandete lintide peal pole isegi ühtki näidet Nepaali muusikast üldse. Ühelt Moskvalasest muusikaspetsialistilt õnnestus mul siiski vastavast plaat laenata. Kahjuks ei hiilga see oma helikvaliteedi poolest, sest kirjaga näidend Doland On ikka kaasnenud päris kõvad raginad ja sahinad. Niisiis ettekujutuse saamiseks Nevaari muusikast üks lugu trummi ja väikeste taldrikute saatel. Walter Kaufmann ühes oma artiklis pealkirjaga folk songs of Nepaal on helistanud 22 liiki Nepaali rahvalaulu. Tanjaatanud laulud mitte niivõrd stiilide, kuivõrd just žanrite kaupa. Tema loetelus on nimetatud religioosseid hindu, laule jumalanna turga ülistuslaule, India epaste Mahabarataja, Ramo Yana ainestikule põhinevaid meeste laule. Samuti on seal nimekirjas armastuselaulud küsimuse vastuse vormis laulud, raadid, lastelaulud, kaebelaulud, pulmalaulud, hällilaulud, tantsulaulud, jahilaulud, joogilaulud ja nii edasi ja nii edasi. Ega ma vist praegu küll kõiki kahtekümmend kahte ei nimetanud, mõni läks kindlasti meelest. Muide, paar orientaal tunni, kuulajad on mind tänanud põhjaliku informatsiooni eest. Mõni on ka ette heitnud liigset põhjalikkust, tegelikult on asi põhjalikkusest väga kaugel. Jah, tõepoolest, India muusikal sai peatutud veidi pikemalt, kuid teiste maade muusikast saan mandavaid kõige üldisema ülevaate ja rääkida vaid mõnest üksikust aspektist. Nii ka praegu. Teades, et Nepaalis esineb kell 22 rahvalaululiiki, jõuame me kuulata tänases saates vaid kahte. Nepaalis kasutatavate muusikainstrumentide kohta võiks üldiselt öelda et peaaegu kõiki neid tuntakse ka Põhja-Indias. Suur osa neist ongi Põhja-India päritoluga. Siiski päris ühepoolne pole see mõju olnud. Nii näiteks on Nepaali päritoluga tünnikujuline trumm, toolak kasutusel pea kogu Indias ja üldse võiks öelda, et eriti rikkalikult paistab olevat esindatud Nepaali löökpilliarsenal kahenahaga, tünnikujulisi trumme on peale juba nimetatud toladki veel mitu tuntakse Nepaalis, kas Siberi šamaanitrummisarnast raam, trummi, see kannab nimetust tan. Rahvamuusikas on põhiliseks rütmiinstrumendiks Chambala ehk Tambala. Õigemini on see kahest ruumist koosnev komplekt ja võiks öelda, et vastab Indias kasutatavatele tabla komplektidele. Need raadiokuulajad, kes on meie saadet pidevalt jälginud, peaksid olema selle instrumendiga päris hästi tuttavad. Sest mitte eriti ammu andis Paap Kõlar tabladest suhteliselt põhjaliku ülevaate. Edasi ta maru on liivakella kujuline trumm. Ka sellest on muide eelmistes saadetes olnud korduvalt juttu just seoses religioossete rituaalidega. Tiibetis, Nepaalis ja mujal Himaalaja aladel on ta maru kasutusel ka rahvamuusikas, see tähendab rahva pillina. Himaalajas kutsutakse seda trummi hulka ning selle mängijad moodustavad komplitseeritud ühiskondlikus hierarhias isegi omaette kasti kurki ja kasti, mis, tõsi küll, on üks alamaid seisuseid. Purki ja kasti kuuluvad muusikud kasutavate määrud tavaliselt omaenda laulu saateks. Ka taldrikuid on Nepaalis üsna mitut liiki. Enamasti on need valmistatud messingist, käes hoitakse neid puuvillase nööri abil. Mõned neist on koonilise kujuga, teised jällegi täiesti tasapinnalised poolkerakujulise kühmuga keskel. Ühed on väikesed, teised on suured ning loomulikult kannavad nad erinevais paigus vastavalt oma kujule ja suurusele erinevaid nimetusi. Eriti te juba kuulsite äsja kõlanud muusika palades. Põhimõtteliselt võiks kõik flöödid jagada kahte tüüpi vastavalt nende asendile mängimisel otse flööti, teks ja põik löötideks. Nii nagu ka meil Euroopas on otseflöödid, eks ole, plokkflöödid ja põikflöödid. Travers, flöödid. Himaalajas ja Nepaalis on Bay ülalt kitseneva puuritud õnsusega otseflööt mille esiküljel on tavaliselt seitse ja tagaküljel pöidla jaoks üks auk. Põikflööt pasuli ei erine mitte millegi poolest oma india analoogidest. Ka nimetused on väga sarnased, nagu ma juba ütlesin, Nepaalis pasuli Indias banzuli või banzuri. Aga nüüd tahaksin ma paari sõnaga rääkida ka ühest poognaga mängitavat keelpillist. See on Tsicara, mis sarnaneb väga india salongile. On sellest ainult pisut väiksem. Sicara kõlakast ja kael on valmistatud ühest puutükist. Kõlakasti osas on veel puu sisse uuristatud kaks õõnsust ja neist alumine on kaetud nahaga ning sellele toetub roop. Keeli on sellel pillil kolm, see tähendab põhikeeli on kolm. Need on valmistatud soolest või hobusejõhvist ning häälestatud vastavalt põhitoonile, kvardile ja kliendile. Ja nii nagu paljude lindi ja keelpillidel, nii ka sellel pillil on peale põhikeelte olemas veel resonantskeeled. Nendele ei mängita, need helisevad ise kaasa ja nad häälestatakse vastavalt Raagale. Pillipoogen on valmistatud painutatud bambusest ning jakki või hobuse jõhvidest. Kui läänemaailma kultuurrahvastel on tõmmatud enam-vähem selge piir rahvamuusikas klassikalises muusikas levimuusikas kasutatavate pillide vahele siis paljudel primitiivsematel rahvastel sellist piiri peaaegu et ei eksisteeri. Euroopa rahvaste folklooris on välja kujunenud autentsuse taotlus püüdlus originaalsuse säilitamise poole ja seetõttu pole ka mõeldav, et näiteks meie leigareid leegahjus või mõni kolmas ansambel võtaksid oma ansambli koosseisu näiteks tenorsaksofoni barokkoboe või mõne Ladina-Ameerika löökpilli. Himaalaja mägirahvaste puhul on selline asi täiesti mõeldav. Kui neil puudub mõni löökpill siis võidakse selles funktsioonis kasutada mõnd vana roostetanud bensiinikanistrit. Ksülofoni puudumisele seatakse ritta pudelid, mis annavad erineva kõrgusega heli vastavalt sellele, kui palju on neisse valatud vett. Haruldane pole ka mõne Euroopa päritoluga pilli näiteks akordioni kasutuselevõtt. Sellest võite kohe veenduda. Nüüd tahaksin ma teile tutvustada üht muusikainstrumenti, mis on levinud kõikjal Himaalaja aladel. Ja mitte ainult Himaalajas. Kultuse instrumendina on ta levinud ka Indias, Tiibetis, Sikkimis putanis ja teistes lamaismi maades. Sellepärast ma ei teagi kohe, mis keelset nimetust praegu kasutada. Indias nimetatakse seda pilli karna, mis tähendab sarve. Mongoolia suherbure, see tähendab härg pasun või härjapasun. Nepaalis on selle pilli nimi. Kuna praegu on meil tegemist Nepaali muusikasaatega, siis võiksime jääda viimase nimetuse juurde, niisiis panga, see on pikk, kuni kolme ja poole meetri pikkune vasest või messingist pasun. Pillilehter on sageli kunstipäraselt kaunistatud. Sellele võib-olla graveeritud buda silm, ornamendid või mingid muud sümboolset tähendust omavad kujutised. Pungasid kasutatakse nii religioossete kui ka ilmalike ametlike pidustuste ning tähtpäevade puhul. Budistlikes kloostrites puhutakse pangad mõne väga tähtsa laama saabumise või lahkumise puhul aga samuti päikesetõusul ja päikeseloojangul pidustuste või jumalateenistuste alguses ning muudel tähtsatel puhkudel. Neid hiigelpasunaid kasutatakse enamasti paarikaupa ning häälestatakse seejuures mõlemad instrumendid ühele kõrgusele. Kummagi mängija hingamine toimub seejuures tavaliselt eri aegadel. Selle tulemusena saadakse pikk pidev katkematu bordoon, toon. Ega muidugi mängutehnilised võimalused sellel pillil eriti suured pole. Mingit tantsuviisi just lausa mängida ei saa. Aga on võimalik tekitada kolme tüüpi helisid. Esiteks tagasihoitud põhitoon, teiseks forsseeritud põhitoon ja kolmandaks ülemheli, milleks võib olla kas klint või oktav neid erinevaid helisid te saate kohe kuulda? Jah, minu kõne Alt kostabki juba madal bassiheli. Need ongi pangad. See heliülesvõte on tehtud Nepaali kirdeosas kumbu provintsis. Seal, kus elavad serpad. Seda mitte just eriti arvukalt rahvast teatakse maailmas üpris hästi. Mitte küll kui muusikuid, vaid kui alpinistide tublisid abimehi Himaalaja mäetippude vallutamisel. Muide, serpade kohta saab üht-teist lugeda ka eestikeelsest raamatust lumetiiger mis on kirja pandud esimesena Džomolungma tippu jõudnud Serbia poolt. Neis paigus on saanud traditsiooniks läbi viia mitmepäevaseid religioosseid pidustusi koos tantsu, pillimängu, maskide ja vastavate kostüümidega. Nepaali sepad nimetavad seda üritust mani rindu. See on muide sama, mis Tiibetis väga populaarne samme. Käesolev pasunapuhumine ongi lindile võetud mani rindu pidustuste esimesel päeval. Ja mis puhul siis pasunaid puhuti. Asi oli selles, et naaberkloostrit kutsuti pidustustest osa võtma, eks tähtis laama. Ning neli munka, see tähendab neli mungast pillimeest kogunesid mäenõlvale teda ootama. Niipea külaline kaugelt paistma hakkas, hakkasid kaks tuumapikki pasunaid. Muuseas, kuna need suured pasunad on eriti levinud just mägipiirkondades, siis vabas õhus keerides püütakse end võimaluse korral asetada nii et vastas, teisel pool orgu oleks mäenõlv, kust heli kajaks vastu. See aitaks juhtida veelgi võimendada pasunat ja sügavat ja võimsat heli. Noh, ja kuhu me nüüd oma jutuga pooleli jäimegi? Ja neli pillimeest võtsid vastu tähtsat laamat. Kui külaline jõudis lähemale, lisandusid pasunatele veel kaks oboe tüüpi pilli ja külalisi. Astumine kloostri värava läve oli märguandeks pilli puhujatele, sedamaid katkesid kohe muusikahelid. Ka järgmine muusikaline rituaal, mida me kuulame, on salvestatud kirde Nepaalis kloostrist nimega Thamo. See on lamaismi ühe mõjukama koolkonna, täpsemalt kellupa koolkonna klooster ja on asutatud umbes 30 aastat tagasi. See klooster pole just kõige tavalisem, sest selles on endale eluaseme leidnud nii meessoost kui ka naissoost Budalased. Kui nüüd kuulata tähelepanelikult järgnevat heliülesvõtet siis pole raske eristada selles munkade ja nunnade hääli. Naislaamad osalevad isegi instrumentaaltrupis, nad mängivad siin maru trummi ja tibukellasid. Meil on võimalus sellest jumalateenistusest kuulda vaid väikest osa, sest kogu rituaal kestab umbes kolm tundi. Ja see on pühendatud Auväärse teemantjumalanna auks. Kahe nädala pärast pöördume taas india muusika juurde tagasi ning räägime kuulsatest pillimeestest Virtoosidest. Oma muljeid lubas tulla jagama ka Anne Grünberg, kes käis Riia linnas kohtumas pandi Travis Šankariga ja nõndanimetatud viiuldajate kuninga sõbramaanjamiga. Kuuleme intervjuusid nendega, kus nad ütlevad välja omi mõtteid muusikast ja üldse elust. Kuulmiseni.