Tere õhtust. Täna tuleb meil juttu india pillimeeste eliitklassist, täpsemalt nendest, kes paar aastat tagasi toimunud India festivali ürituste raames külastasid nõukogude liitu ja muuhulgas andsid kontserte ka Tallinnas või Riias. Millest niisugune imelik valikuprintsiip? Loomulikult. Ma ei arva, et kõik India pillimehed tuleks jagada kahte gruppi. Ühed on need, kes on Lätis käinud ja teised on need, kes seal pole käinud. Asi on palju lihtsam. Meil on võimalus lugeda raamatutest, ajakirjadest ja plaadi ümbristelt väga paljude muusikute kohta. Aga tänasesse saatesse ma valisin kolm. Pinter Bretti, kellega on olnud võimalus kas vahetult kohtuda või kellega on salvestatud intervjuud spetsiaalselt Eesti raadiokuulajate jaoks. Ja need kolm on sitaari mängija pandi Travi sonkar, viiuldaja, Subramaanjam ja šanai mängija ustad Bismillakaalne. Alustame siis pealegi ravi Šankarist. Temast rääkida on veel teinegi põhjus. Paari kuu pärast tähistab see Tähelepanuväärne muusik oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Mulle tundub, et tindi ja muusikutest on just ravisonkar kõige rohkem ära teinud india muusika propageerimisel läänemaailmas. Jumal on andnud talle ka kõik selleks vajalikud eeldused. Ta alustas oma muusikuteed juba varases lapsepõlves. Ma vanema venna uda Šankari tantsutrupis. Ning see oli esimene India tantsutrupp, mis pidevalt kastroleeris ning tutvustas india tantsu läänes. 1938. aastal külastati näiteks esmakordselt ka Ameerikat. Erinevalt paljudest teistest India muusikutest õppis ravižhankar üsna hästi tundma lääne muusikat. Muusikamaailma konjunktuuri ja samuti inglise keelt. Pikaks ajaks sai ravishankarist India ühe kuulsama muusiku ustatalodin Khani õpilane hiljem ka tema väimees. Mida võiks veel tema kohta öelda? Me tunneme ravisonkarit eelkõige muidugi kui sitaari mängijat. Aga ta on tegutsenud ka dirigendina, pedagoogina, India ringhäälingu muusikadirektorina. Ta on kirjutanud raamatu My Music My Life. See tähendab minu muusika, minu elu. Ta on kirjutanud ka balletimuusikat, kaks kontserti, sitaarile ja sümfooniaorkestrile ja palju filmimuusikat, mida on muide auhinnatud kanni Veneetsia, Berliini ja mitmetel teistel filmifestivalidel. Üks ravisonkarei muusikaga film jooksis meie kinodes veel hiljaaegu. See oli kandi. Aga nüüd ma annan jutuotsa üle Anne Grünberg-ile, kes käis Riia linnas ravision kariga kohtumas. Ma olen sündinud hindu Brahmani perekonnal. Mind kasvatati väga religioosses ortodokse õhkkonnas. Sündisin penorest, mis on väga püha linn, üks vanimaid linnu maakeral. Kuid olles elus väga palju reisinud ja avatud paljudele tuuridele ja nähtustele, mõistan eri religioone oma isiklikus elus oma usu järgi olema hindu ja järgi neid arusaamu ja tavasid, mis on omased minu usule. Kuid kõik religioonid on inimlikud puhastavad, neil tuleb mõista 11. See on kõige tähtsam. Küsisin, mis on tema jaoks kõige tähtsam elus? Kindlasti on tähtsaim elus minu jaoks muusika läbi muusika, leiame erinevaid tunnetuse, emotsioonide tasandeid. See pakub suurt rahuldust. Muusika annab tiivad paljude elunähtuste mõistmiseks inspireerib mõtlema elule laiemalt, nagu seda teeb ka religioon. Millisena näete india muusika tulevikku? Meie klassikalises muusikas ei teki mingit probleemi, ma mõtlen edasi 30 40 aastat. Meil on hea kool Indias ja me anname oma teadmised edasi järgmistele põlvkondadele. Huvi on noorte seas olemas ja ma suhtun väga positiivselt tulevikku. Kui aga rääkida teistest muusikaliikidest Indias moodsast muusikast, siis läbivad need praegu rohkeid muudatusi. Mõned suunad on huvitavad, lootustandvad, kuid on ka maitsetuste möödalaskmisi. Ei leita oma joont, võetakse läänest üle seda, mis pole meile kohane. Mida arvate Gaza ja lääne muusikast? Eks samuti on ka läänemaailmas rääkida tänapäeva muusikast on võrratult huvitavaid noori helilooja, kes kirjutavad huvitavat nisu, tihedat muusikat. Neil on head traditsionaalse muusikateadmised. Nad loovad midagi uut edasiviivat. Kuid on ju ka palju kahjuks neid, kes loovad vaid ärilise edu jaoks. Need inimesed teevad palju väärtusetud muusikat kuid küll aegsele välja selekteerib. Kõlama jääb väärtuslik. Moodsast muusikast rääkida siis isiklikult mulle ei ole meele järele see nõndanimetatud haakmuusika. Võib-olla peab olema noored seda kuulata. Ta on tõesti raske ja väsitav. Puid, eks muusikat peab olema igasugust eri stiile ja erinevate rahvaste muusikat. See muudab maailma huvitavamaks kesisemaks. Mida aeg edasi, seda rohkem õpime ka üksteise muusikat ja kultuuri mõistma ja hindama. Seda teed tuleb käia. Nüüd võiks ravishamperi esituses kõlada mõni Raago tervikuna. Kuna praegu on õhtune aeg, siis järgnevad 11 minutit täidab õhturaga nimega maru vihaga. See oli siis ravi Šankar ja õhturaga maru pihaag. Kui ravi Šankar oli Põhja-India muusikatraditsiooni esindaja siis sõbra Manjam kuulub Lõuna-India klassikalise muusika ehk nõndanimetatud karnataka muusika esitajate hulka. Kuid kas siin ei ole midagi vastuolulist? Me räägime kogu aeg india klassikalisest muusikast ja nüüd järsku kõige tavalisem läänemaailmas tuntud viiul? Ei tea ju siis viiul võimaldab mängida väga erinevat muusikat. Teda ju kasutatakse võrdse eduga Lääne klassikas paljude Euroopa rahvaste uuemas rahvamuusikas džässis ja nagu ma juba ütlesin, ka Lõuna-India klassikalises muusikas. Ja paistab, et suurem vanem on ka püüdnud ära kasutada oma instrumendi paljusid võimalusi ta mänginud Raagasid omi, kompositsioone, lääneklassikat, džässi ja võiks öelda ka, et isegi džässrokisõbra mani emon esinenud solistina sümfooniaorkestrite ees. Tema mängupartneriteks on olnud sellised Euroopa ning Ameerika päritoluga kuulsused nagu Yehudi, Menuhin, Stefan klappelli, George teog, Stanley Klaaktoni, Williams, Herbie Hancock ja paljud-paljud teised. Võib-olla ma olen pisut subjektiivne. Aga mulle tundub, et sõbramaaniami interpretatsiooni kunsti parimad saavutused jäävad siiski India muusika valdkonda. Praegu kõlas Subremoniamine esituses üks diaga Radža kriiti ning nüüd jätkab jällegi Anne Grünberg, kes Lätimaa pealinnas salvestas helilindile väikese jutuajamise viiuldajate kuningaga. Selline tiitel on muide sõbramaaniamile omistatud madrase kuberneri poolt. Küsimusele, kes on tema õpetajaks muusikas, vastas Supromanian. Minu guru ja õpetaja on minu isa. Ka mu ema oli laulja ja muusik ning mulle suureks inspiratsiooniandjaks. Mõisa töötas viiuliprofessorina ja on kogu minu elu jooksul jäänud mulle teenäitajaks. Klassikalises muusikas. Võib öelda, et tõesti isa ja ema on kaks tähtsamat inimest minu elus. Olen külastanud, saanud õnnistust ja õpetust ka suurtelt pühakutelt nagu Šangratsaaria ja sai Paaba, kellega mul on õnn olnud kohtuda. Kuid veel kord kordan, et vanematel on minu muusiku isiksuse kujunemisel väga tähtis osa. Kas instrumendi valisite isa jälgedes? Ma proovisin siiski alul erinevaid pille, aga lõpuks, kui isa andis mulle viiuli, tundus nagu see oleks osake minust. Teadsin, et seda pilli tuleb palju harjutada, aga see kohutanud mind. Isa pani mind kohe proovile, andis mulle ülesande ja ütles, et see on väga raske. Harjutada tuleb mitu päeva. Ma olin uhke. Töötasin ühe päeva järgmisel päeval tulin ja ütlesin, olen valmis. Edasi hakkasin ma tööle instrumentidest ainult riiuliga ja ei kahetse seda siiani. Mida annab teile muusika? Kui muusikast rääkida, kui tunnetada muusikat sügavamalt saab sügava sisemise rahutunde. Mul ei jää palju aega mediteerimiseks, kuid ma mängin ja saan selle tunde muusikast. Kui ma hakkan mängima ja unustan enda, tekib minus voog, mis on minu arvates nagu vanemate õnnistus. Muusika on põhiline, mille kaudu saan väljendada oma mõtteid ja tundeid. Ja tähtis on ka tagasiside kuulajal. Indias on tavaks alles laval publikut silmitsedes otsustada, mida mängida. Kuidas valik toimub. Seda on raske kirjeldada kõigepealt meeleolu järgi. Kui on otsustatud millistraagat mängida, on tähtis, millise noodiga alustada. Pärast seda alustan raga arendamist. See voolab nagu iseenesest, kui on õigesti valitud improvisatsiooni, on raske kirjeldada. See on nende muljete spontaanne väljendus, mis tekivad vaimus, südames ja tunnetes. Niipea kui alustada improvisatsiooni ka siis, nagu heli ise annab rahutunde. Palju sõltub kohast, kus mängitakse kuulajat, reaktsioonist. Kui minna muusika sisse, tekib tunne, et see on nagu palve. Ma palvetan, et jõuda kõrgemale tasandile vaimselt, sinna, kus ei tunnetata enam oma egot, vaid eksistentsi laiemalt. Seda on tõesti raske kirjeldada. Mul on kergem mängida kui kõnelda mõnikord saama näiteks unes mõne uue mõtte, kuidas tehnikat edasi arendada või kuule muusikat, mille kohe hommikul kirja panen. Need on head leiud olnud. Võib-olla tuleb see minu eelmistest eludest, aga olen nende unenägudes tänulik. Kas olete ka varem esinenud nõukogude liidus? Minu esimene kogemus teie riigis oli esinemine suures teatris. See on fantastiline mälestus minu jaoks. Olin eelnevalt küll kuulnud palju Moskvast, kui polnud seda kunagi külastanud. Oli suur rõõm, et leidsin ees tundliku ja minu muusikast huvid, teatud publiku muusikule on väga meeldiv mängida publikule, kes teda hinda. Seda ei tunne igal pool. Mulle meeldib veel väga esineda Prantsusmaal ja mõnes teiseski Euroopa riigis. Tee Ameerikas, kuid seal võib kohata ka väga erinevat publikut. Küllap on teie maagi väga erinevate kultuuridega. Ei tunne teie publikut veel. Arvan aga, et tulen siia veel korduvalt tagasi, et tutvuda teie maaga, kultuuriga, religiooniga. Küsimusele, milline on tema suhtumine religiooni, vastas sõpromaniami järgmist. Ma usun meie religiooni, see on hinduismi usund reinkarnatsiooni Chrisinasse. Indias on küll eriuske ja templeid nagu mujalgi maailmas. Nagu teate, on India rahvastik rohkearvuline ja väga palju on vaeseid, aga nad on enamasti rõõmsad ja rahul, sest tänu religioonile nad ei jookse materiaalse maailma väärtuste järel. Lõppude lõpuks filosoofiliselt võttes ei saa ju pärast surma endaga midagi kogukud kaasa viia. Ainus, mis meie seisukoha järgi inimesega kaasa läheb, on karma. See, mida me head või halba oleme teinud. Kui toimub ümbersünd, mida me usume siis püüab inimene iga eluga tõusta kõrgemale tasemele kuni jõuame jumala jalge ette. See on üks filosoofilisi printsiipe, mis hoiab inimesi halba ja vägivaldset tegemast. Täname sõbramaaniami ja loomulikult ka Anne Grünbergi huvitava vestluse eest. Muusika, mis just äsja kõlas, oli sõbramaniami enda looming. Ja nagu te isegi kuulda võisite, oli see süntees indie muusikast ning läänelevimuusikast. Mingisuguseid sääraseid sünteesimisel katseid pole üritanud teha, järgmine suur muusik, kellest on täna plaanis veel rääkida. Ja see on šanai mängija, Gustad Bismi lahkaan. Andku raadiokuulajad Jabismi lahkan mulle andeks, olen teinud tänase saate ülesehituses väikese möödalaskmise. Esialgseid plaane tehes kavandasin jagada tund aega enam-vähem võrdselt kolme muusiku vahel. Nüüd aga on nii kujunenud, et ta on jäänud järjekorras viimaseks ja saate lõpuni on jäänud ainult 10 minutit, justkui piss millakaan oleks kuidagi vähem oluline. Tegelikult pole asi kaugeltki nii, aga nüüd asja juurde. Mille poolest siis erineb pis millagaa neist, kellest meil täna on juttu olnud ravisankaliste sõbramaanjamist? Eelkõige sellepärast, et ta on end täielikult pühendanud ühele asjale. India klassikalise muusika mängimisele. Ta ei ole olnud kõrgetel ametikohtadel, ei ole kirjutanud endast ega oma kunstist raamatuid. Pole püüdnud konjunktuursetel kaalutlustel oma stiili muuta. Ta pole mänginud lääne muusikat, ta pole kasutanud oma ansamblis süntesaatorid. Ta pole ka õpetanud George Harrisonile šanai mängu ja üleüldse pole tegelenud enesereklaamiga. Paar aastat tagasi tänu India festivalile sattus mees koos oma saateansambliga paavsti Eestisse kus tehti mitmeid kontserte ka väljaspool Tallinnat. Ma kohtusin administraatoriga, kes korraldas ansambli esinemisi ja avaldasin soovi kohtuda. Maestro ka. Ma arvan, et sedasi vist võib teda nimetada, sest india tiitel ustamad sisuliselt vastab umbes meie maestro-le. Administraator vastas mulle, et temaga kohtumine on peaaegu välistatud. Piss, millal ka ei soovi kellegagi kohtuda, ta ei anna intervjuusid ega saagi seda teha, sest ta ei valda ühtki Euroopa keelt, räägib vaid oma emakeelt. Ja üldse, mis, millal Ghana on juba väga vana. Ta väljub oma hotellitoast Olümpias ainult kontserdi ajaks. Pealegi ta ei tundvat ennast Eestis küllalt hästi, ta pole harjunud siinse toiduga. Tähendab silmas ei peetud mitte toidu kvaliteeti. Asi oli nimelt selles, et nii nagu paljud teised hindud nii k, Bismillakaan on taimetoitlane. Kuid vaatamata administraatori hoiatustele ma siiski otsustasin minna pärast kontserti lava taha ja veidi vestelda Bismillakaaniga. Mulle anti aega viis kuni 10 minutit, sest esinejaid ootas maja ees juba buss, sõita hotelli. Mäletan, et see oli ülimalt eriline vestlus. See jääb mulle vist alatiseks meelde. Ega me ei rääkinud millestki väga erilisest, eriline oli suhtlemise viis, sest kumbki meist rääkis oma keeles. Mõlemale olid tuttavad ainult üksikud sanskriti hindi keelsed muusikaterminid. Bismillahkaanil oli ülimalt hea meel, et ma tundsin ära mõned tema poolt esitatud Raagad. Eriti hästi õnnestus tal sel õhtul raba bimbolaasi. Ta ise oli muide ka samal arvamusel. Tänaseni on mulle jäänud arusaamatuks, kuidas see oli küll võimalik, et ma sain keelt oskamata peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Aga ilmselt on asi tahtmises, sest hea tahtmise korral mõistavad inimesed teineteist poolelt sõnalt. Nüüd on ülim aeg kuulata lõpuks dismillagani šanai mängu. Ma loodan, et te veel mäletate, milline pill on Jonai. Sest sellest on meil juttu olnud vist isegi mitmel korral vaid meeldetuletusega. Kas ma võin paari sõnaga öelda, et see pill ise ja tema nimetus on veidi vastuolus? Nai tähendab paljudes Aasia keeltes flööti šahh, nagu te teate, on valitseja või kuningas. Nii et sõnasõnalises tõlkes võiks šanai tähendada kuninglik flööt. Tegelikult pole ta aga isegi mitte flöödi tüüpi instrument. Sanojen Põhja-India oboe. Mida siis kuulata videol aega tagasi ma kiitsin Tallinna kontserdil kõlanud taga pinpalasid kuid sellest ei tehtud kahjuks professionaalset salvestust. Praegu on aga minu ees laual küll neli Bismilagaani kauamängivat heliplaati, milledest kaks, muide, on temapoolse pühendusega. Ma katsun leida mõne lühema loo, sest meie käsutuses pole enam palju aega. Niisiis saate lõpuni, kõlab Ram tun, ustad Milla Khani ja ansambli parti esituses. Me kohtume taas kahe nädala pärast, teemaks saab siis olema india sakraalne muusika.