Helistegem naist. Ema, kõike võitava elu, ammendamatud tallikat. Siin tuleb juttu raudsest Timur Lengist, lombakas pantrist sahhibigi Iraanist õnnelikust vallutajast Tammerlanist nagu teda uskumatult nimetasid. Inimesest, kes tahtis kogu maailma rusudeks muuta. 50 aastat käis ta mööda maad, tema raudne jalg, tallas linnu ja riike nagu elevandi jalg, sipelgapesi punased vereojad voolasid tema teedelt igasse ilmakaarde. Ta ehitas kõrgeid torne võidetud rahvaste luudest. Ta purustas elu võisteldes oma jõu poolest surmaga. Ta tasus surmale kätte selle eest, et too võttis temalt ta poja sigangiiri kohut. Ta oli inimene. Ta tahtis võtta surmalt kõik tema ohvrid. Kõnge kui surm näljast, Jahastusest. Sellest päevast alates, mil suri tema poeg Chigan, kiir ja Samarkandi rahvas riietatuna musta ning helesinisesse puistanud pea peale tolmu ja tuhka võttis vastu kurjade jettide võitja. Sellest päevast alates kuni tunnini, mil ta kohtas surmoutraaris, kus surm teda võitis. 30 aasta jooksul ei naeratanud Timur kordagi nii elasta huuled kokku pigistatud, langetamata kellegi ees pead. Ja ta süda oli kaastundele suletud. Helistage maailmas naist, ema ainust, jõudu, kelle ees surm alandlikult kummardab. Kõnelgem tõtt emast, sellest, kuidas tema ees kummardas surmateener, jori raudne Tammerlan, maa, verine piits. See sündis nii. Timur Beck pidutses kaunis roosi jasmiinipilvedega kaetud Caninguuli orus, millele Samarkandi poeedid on andnud nimeks lillede armastus. Ja kust võib näha suure linna helesiniseid, minaret, mošeede, helesiniseid, kukleid. 15000 ümmargust telki on laia lehvikuna orus üles löödud. Nad kõik on nagu tulbid ja igaühe kohal virelevad sajad siidilipud, otsekui elavad lilled. Nende keskel seisab kuruganud Timuri telk nagu kuninganna oma sõbratari keskel. Ta on nelinurkne, iga külg 100 sammu. Kolme piidi kõrgune. Tema keskpaik toetub 12-le inimese jämedusele kuldsambale. Ta tipus on helesinine Bell. Ta on tervenisti mustadest kollastest ja helesinistest siidiribadest. 500 punast nööri hoiavad teda maa küljes, et ta ei kerkiks taevasse. Ta nurkades on neli hõbekotkast. Kupli alla ka telgi keskel. Kõrgendikul istub viies võitmatut imur, guru, kannise kuningate kuningas. Tal on seljas lai taevakarva siidrüü, mis on üle puistatud pärliteradega. Mitte üle 5000 suure tera. Ja tema kohutavat halli pead katab valge müts rubiiniga teravas tipus. Ja see veripunane silm õõtsub, õõtsub ja särab, vaadeldes maailma. Lombaku nägu on nagu lainuga, mis on roostes verest, milles ta tuhandeid kordi on kastetud. Ta silmad on nagu pilud, kuid nad näevad kõik. Ja nende sära sarnaneb saramuti selle araablaste armsaima kalliskivi külmasäraga mida uskumatut nimetavad smaraktiks ja mis suretab langetõbe. Khani kõrvus aga on kõrvarõngad Seiloni rubiinidest kauni tütarlapse huulte värvi kividest maas vaipadel, milliseid teisi pole olemas, asetseb 300 kuldkannu veiniga. Ja kõik, mis on kuningate peoks vajalik. Timurist taga pul istuvad muusikandid tema kõrval. Eikeegi. Ta jalge ees, tema vere hõimlased, kuningad ja vürstid, väepealikud. Kõige lähemal aga joobnud poeet, germaani, seesama, kes kord maailma hävitaja küsimuse peale germaani, kui palju sa annaksid minu eest, kui mind ära müüdaks? Vastas Surma jõuduse külvajale 20 viisaskeeri. Kuid see on ju ainult minu öö hind, hüüdis hämmastunud Timur. Maa ainult vööd mõtlengi vastas germaani ainult vööd. Sest sa ise ei maksa krossigi. Nõnda rääkis poeet germaani kuningate, kuningaga, õela ning kohutava inimesega. Ja olgu meile poeedi tõesõbra kuulsus jäädavalt kõrgem Timuri kuulsusest. Ülistagem poeeti, kellel on ainult üks jumal kaunilt öeldud, kartmatu tõesena, see on nende jumal. Igavesti. Ja seal lõbutsemise, Brassimise lahingute ja võitude uhke mälestamise tunnil keset kära, mida tekitasid muusika rahvamängud Khani telgi ees, kus hüplesid arvutud kirjud Veiderdajad. Maadlesid jõumehed, väändlesid köietantsijad, sundides arvama, et nende kehas pole luid kus vehklesid sõjamehed võisteldes surmamise oskuses. Ja oli käimas etenduse elementidega, kes olid värvitud punaseks roheliseks muutes seega ühed kohutavaks ja teised koomiliseks. Selt Timuri meister rõõmutunnil, kes oli purjus hirmust tema ees uhkuses tema kuulsuse üle võitude veini jagu messi väsimusest. Sel pööraselt tunnil tungis järsku läbi müra otsekui välk läbi pilvesultan pajaseti võitja kõrvu naise kisa. Ema kotka uhke kisa, heli, mis oli tuttav ja omane ta solvatud hingele mida oli solvanud surm ja mis seetõttu oli julm inimeste elu vastu. Ta käskis selgitada, kes seal rõõmutu häälega kisendab. Ja talle öeldi, et on ilmunud keegi naine. Üleni tolmune ja räbalais. Ta näib hullumeelne olevat. Räägib araabia keelt ja nõuab. Ta nõuab kokkusaamist Khaniga kolme ilmakaare valitsejaga. Ja siis seisis tema ees naine paljajalu päikese käes luitunud hilpudes. Ta mustad juuksed olid lahti päästetud, et varjata paljast rinda. Ta nägu oli nagu pronkssilmadega käskivad ja Lombaku poole välja sirutatud, tõmmu käsi ei värisenud. Kas sina olid see, kes võitis poja setti? Küsis naine. Ja mina? Ma olen võitnud paljusid ja ka teda ning pole veel väsinud võitudest. Ja mida räägid sa enesest, naine? Kuule, ütles naine. Mida sa poleks teinud, sa oled ainult inimene. Mina kuulen, ema, sina teenid surma, mina elu. Sa oled minu ees süüdi ja ma tulin nüüd nõudma, et sa oma süüd lunastaksid. Mulle räägiti sinu lipukirjaks olevat. Jõud on õigluses. Ma ei usu seda. Kuid sa pead olema õiglane minu vastu, sest ma olen ema. Kaan oli küllalt tark, et tajuda sõnade jultumus taga nende jõudu. Ta ütles. Istuja, räägi, ma tahan sind kuulata. Naine istus, nagu leidis, mugav olevat, kuningate kitsasse ringi vaibale ja rääkis nõnda. See on kaugel Itaalias, sa ei tea, kus see on. Minu isa oli kalur, minu mees samuti. Ta oli ilus nagu õnnelikud inimesed. Mina olin see, kes jootis teda õnnega. Ja mul oli ka veel poeg, kõige kaunim poiss maailmas. Nagu minu Chigangiir, lausus vana sõjamees vaikselt. Kõige kaunim ja targem poiss. See oli poeg. Ta oli juba kuueaastane, kui meie rannale ilmusid piraadid säratseenid. Nad tapsid mu isamehe ja veel palju teisi poisi ja röövisid. Ja nüüd otsin ma juba neli aastat teda mööda maailma. Nüüd on ta sinu juures, ma tean seda. Sest pajaseti sõjamehed võtsid piraadid kinni. Sinaga võitsid pajaseki ja võtsid temalt ära kõik. Sa pead teadma, kus mu poeg on. Sa peate mulle tagasi andma. Kõik puhkesid naerma. Ta on hull, ütlesid kuningaid ja Timuri sõbrad, tema vürstide väepealikud ja kõik naersid. Ainult germaani silmitses naist tõsiselt. Tammerlannaga suure imestusega. On hull nagu Ta lausus joobnud poeet, germaani tasakaan. Maailmavaenlane aga ütles. Naine, kuidas see siis tulid sellelt mulle, tundmatult maalt üle merede, jõgede ja mägede, läbi metsade? Miks ei puudutanud sind kiskid ja inimesed, kes on sageli kurjemad kõige kurjemaid kiskja-ist? Seal rändasid ju isegi ilma relvata kaitsetute ainsa sõbrata, kes neid ei reeda seni, kuni on nende kätes. Jõudu. Ma pean seda kõike teadma, et võiksin sind uskuda. Jääd imestust, sinu ees ei takistaks sind mõistmast. Ülistagem naist ema kelle armastus ei tunne takistusi, kelle rinnaga on üles kasvatatud kogu maailm. Kõik, mis inimeses kauniston tuleb päikesekiirtest ja emapiimast. See on, mis meid täidab armastusega elu vastu. Naine ütles Timur lingile. Ma kohtasin ainult üht merd. Selles oli palju Saaria kaluripaate ja kui otsid seda, keda armastad, puhub ju pärituul. Jõgedest ujub kergesti üle see, kes on sündinud ja üles kasvanud mere ääres. Mägi muutub oruks, kui armastad. Teel oli metsi ja neid oli juhtus vastu metssigu karusid, Ilveseid ja kohutavaid mets, härgi maadligi kallutatud peaga. Ja kaks korda vaatasid mulle otsa pantrid niisuguste silmadega nagu sinul. Kuid igal loomal on ju olemas süda. Ma rääkisin nendega nagu sinuga. Nad uskusid, et ma olen ema ja läksi tuhates minema, neil oli minust kahju. Kas sa siis ei tea, et ka loomad armastavad lapsi, oskavad võidelda nende elu ja vabaduse eest? Niisama hästi kui inimesed? Õigusnaine ütles Timur. Ja sageli ma tean, armastavad nad tugevamini, võitlevad visamalt kui inimesed. Inimesed, jätkas naine nagu laps, sest iga ema on oma hinges sajakordselt laps. Inimesed, need on alati oma emade lapsed, ütle seda. Sest igaühel on ju ema, igaüks on kellegi poeg, isegi sinu vanamees, sa tead, seda, on sünnitanud naine. Sa võid lahti ütelda jumalast, kuid sellest ei saa lahti ütelda ka sina, vanamees. Õigus naine. Hüüdis germaani kartmatu poeet. Õigus härja karjalt ei saa vasikaid ilma päikeseta, ei õitselilled. Ilma armastuseta pole õnne, ilma naiseta pole armastust. Ilma emata pole ei poeeti ega kangelast. Ja naine ütles mulle tagasi mu laps, sest ma olin ema ja armastan teda. Kummardage naise ees. Tema sünnitas Moosese Muhamedi suure prohveti Jeesuse kelle surmasid kurjad inimesed, kuid nagu Serifediin ütles. Ta tõuseb veel surnuist üles ja tuleb kohut mõistma elavate ning surnute üle. See toimub Damaskuses Damaskuses kummar tegemisel, ees, kes meile väsimatult sünnitab suurmehi. Aristoteles on tema poeg ja Fird. Uusi ja mesimagus saadi Jomarka jaam, kes sarnaneb veiniga. See on segatud mürk Iskander ja pime Homeros. Kõik nad on tema lapsed. Kõik tema piima ja igaüht neist talutuste käekõrval maailma. Kui nad olid kasvult vaid tulbisuurused. Kõik maailma uhkust tuleb emadelt. Ja hallipäine linnade purustaja lonkav Tiiger, Timur Kuru kann jäi desse ning vaikis kaua. Siis aga ütles kõigile. Mina jumalasulane Timur, räägin, mis on kord ja kohus. Näete, ma elasin juba palju aastaid, oigab maa minu kannal ja 30 aastat juba hävitan vas surmalõikust. Sellesama käega hävitanud selleks, et talle kätte maksta oma poja sigan kiiri eest. Selle eest, et surm kustutas mu südame päikese. Minu vastu võideldud kuningriikide linnade pärast, kuid keegi pole iial võidelnud inimese pärast. Ja inimesel pole olnud väärtust minu silmis ning ma ei teadnud, kes ta on ja milleks ta seisab mu teel. See olin mina, Timur, kes ütles pajassetile olles teda võitnud Huubajas, et nagu näha pole riigid ja inimesed midagi jumala ees. Vaata, ta annab nad niisuguste inimeste meelevalla alla, nagu meie. Sina oled ühe silmaga mina, Lombak. Nende ütlesin ma talle, kui ta ahelais mu juurde toodi ja ta ei suutnud nende raskusel püsti seista. Nõnda ütlesin ma, nähes teda tema õnnetuses ja elu tundus mulle kibedana nagu koirohi varemete taim. Mina, jumalasulane, Timur, räägin, mis on kord ja kohus. Näete, minu ees istub naine nagu neid on tuhandeid. Ja ta äratas mu hinges tunded, mis olid mulle tundmatuks jäänud. Ta räägib minuga nagu võrdsega ja ta ei palu, vaid nõuab. Ja mulle näib, et ma mõistan, miks naine nii tugev on. Ta armastab. Ja armastus on aidanud teda ära tunda, et tema laps on elusäde millest võib süttida leek paljudeks sajanditeks. Kas ei ole kõik prohvetid olnud lapsed ja kangelased, väetid, Ootšigangi hirmu silmade tuli võib-olla oli sulle saatusest määratud maad soojendada, talle õnne külvata? Ma olen teda hästi verega niisutanud ja ta on Rammuseks muutunud. Jälle jäi kauaks mõttesse rahvaste piits ja ütles viimaks. Mina jumalasulane Timur, räägin, mis on kord ja kohus. 300 ratsanikku sõidavad otsekohe minu maa igas säärde. Las nad otsivad üles selle naise poja. Temaga ootab siin ja mina jään ootama koos temaga. See, kes tuleb tagasi laps hobuse sadulas seisab õnnelikuks, ütleb Timur. Eks ole nii, naine. Naine heitis näolt mustad juuksed, naeratas talle ja vastas pead noogutades. Ja kaan. Siis tõusis see kohutav rauk püsti ja kummardas vaikides täis. Ja lõbus poeet germaani rääkis nagu laps suure rõõmuga. Mis on kaunim laulust, tulvil lilli, tähti. Igaüks meist vastab ainult armulaul. Mis on kaunim päikesest selges maigu. Taevas. Armunuse vastab. Minu kallike. On tähed, kaunid kesktaevavõlvil tean ju. Kaunis on ka päike selgel suvepäeval heanju. Kaunimad kui lilled on mu armsa silmad teanju, naeratuste leebe, päikestki, hellem. Tean ju. Kuid kes loob kord laulu, mis on kõige kaunim? Kiidab laulus algust, mis on kõige algus. Kiidab laulus südant selle õilsat südant, keda meie maa peal emaks kutsume. Ja Timur Lenk ütles oma poeedile. Õigus, germaani jumal ei eksinud, valides sinu huuled selleks, et oma tarkust kuulutada. Oo jumal, isee on hea poeet, lausus joobunud germaani. Ja naine, naeratas ja naeratasid kõik kuningad ja vürstid, väepealikud ja kõik teised lapsed, vaadates teda ema. See kõik on õigus. Iga sõna siin on tõde. Seda teavad meie emad, küsige neilt ja nad ütlevad. Ja see on igavene tõde. Meie oleme tugevamad kui surm. Meie, kes me vahetpidamata kingime maailmale tarku poeeti ja kangelasi. Meie, kes me külvame maailmas kõike, mis teda kuulsaks teeb.