Rilma imestas iga kord, mil tal oli aega omaette elu üle arutleda. Kui hästi ta oli, viimasel aastal oli läinud. Ta oli bussi kontuktorina tööle saanud ning hiljuti oli ta tutvunud tõsise olekuga noore mehega kes oli just selline, et temaga võis julgesti hakata oma edasise elu unistusi siduma. Mida võis veel tahta hiljuti alevist pealinna tulnud suurest perest pärit tüdruk, kelle vanematel suurt midagi hinge taga ei olnud ning tal enesel hoopiski mitte? Umbes sellised mõtted, ehkki veidi ebamäärasemad kujul olid Rilmal peaskasele värskele varajasel suvehommikul. Ta kiirustas luise tänavat pidi mäest üles ja vaatas 200, kumba nad taeva poole tõusvaid, kirikutorne otse enda ees. Ta läks kiirel käigul saksa poiste koolist mööda. Nii varajasel tunnil oli siin kõik veel vait. Ainult kojamees liigutas koolimajapoolsel kõnniteel luuda. Sedagi praegu ilmaasjata, sest prahti ei paistnud maas olevat. Relval polnud varajase tõusmise vastu midagi, eriti suvel, kui päike oli juba kõrgel. Alevis neil loomapidamist ei olnud keegi nende perest hommikul kell viis lehma lüpsma ei rutanud, nagu ta teadis talu inimesi tegevat. Aga vara oli Rilma alati üleval olnud. Tema oli ikka üks esimesi, kes kooli jõudis. Nüüd ei pidanud ta kunagi ummisjalu tööle kiirustama. Ainult siis, kui ta oli eelmisel õhtul hilja töölt koju jõudnud. Pärast seda, kui buss oma viimase ringi ära oli teinud ja tema piletiraha üle andnud tahtis Rilma väheke kauem magada. Kirik, millele ta lähenes, paistis seal heledal suvehommikul kuidagi eriti võimas. Tegelikult tekkis säärane mulje alati. Kuidagi otsas kõrguvad Tehitis tavalisest suurema hoolega silmitses ta avastas asjaolu lihtsalt iga kord uuesti. Ikka tundus, et varem polnud vaatepilt kunagi nii vägev olnud. Kirik jäi silmad ette muidugi iga kord, kui ta linna poole läks. Olgu siis tööle või mujale. Teistmoodi ei saanudki, pühakoda lihtsalt seisis ta teel otse vastas. Aga vahel kõndis ta seda vahemaad hajameelselt ümbrust hoomamata. Paaril korral oli ilma mõelnud, et ehk peaks ta mõnikord kirikusse sisse astuma. Näiteks pühapäeva hommikul, kui te parasjagu sõidube või ei ole jumalateenistusele minema vahest isegi koguduse liikmeks hakkama. Sest talle näis täiesti uskumatu, et ilma suunava jõuta kellegi kõrgemaga hoolitsuseta oleksid võinud kaks nii tähtsat asja talle üksteise järel just parajal ajal sülle kukkuda. Teisalt Jaagupile ei julgeks Rilma küll hõisata, kui ta ükskord tõesti kätte võtaks, jumalateenistusele läheks. Selles oli ilma päris veendunud. Jaagup hakkaks talle etteheiteid tegema, vahest isegi viltu vaatama. Jaagupi ilmavaatega ei läinud usuasjad kuidagi kokku ja neis küsimustes oli Jaagup kindel. Tegelikult just see ilmale Jaagupi juures kõige rohkem meeldiski. Mees teadis, mida ta räägib. Ta ei lasknud ennast ümber veenda. Tema hoiak oli kõigutamatu. Rilma mõistis seda kohe esimesel korral, kui nad tuttavaks said. Sellisele inimesele võid sa kindel olla. Kui ta midagi ütleb, siis nii see on. Oma sõnu sööma ei hakka. Ka välimuselt oli Jaagup esinduslik, mis samas ei tähendanud jõukust. Rõivastuses oli tuntav seesama sirgjoonelisus, mis käitumises. Jaagup oli hoolitsetud, puhas, korrektne, igasugust poeemitsemist, moeröögatuse põlgav. Esimesel korral oli triimale silma jäänud Jaagupi lühikesed juuksed. Alles mitu nädalat hiljem siis, kui nad parkides juba pikki jalutuskäike tegid, ütles Jaagup talle, et ta on üsna hiljaaegu vangist lahti saanud. Ma tean, et sa ei taha minuga nüüd enam rohkem kokku saada lausus Jaagup. Kusjuures ka nendes sõnades kõlas enesekindlus. Iga korralik tütarlaps teeks kindlasti nii. Ma ei pane seda sulle pahaks. Aga ma pean sulle kinnitamata. Hoolimata asjaolust, et ma olen rongis istunud, hindan ma kõige enam ausust. Loomulikult oli Rilma vapustatud. Sellepärast siis nudi soeng. Ka mõned Jaagupi ütlemised, mille mõttest ei olnud ilma päris hästi aru saanud said nüüd mõistetavaks. Esiotsa ei vastanud Rilma Jaagupile midagi. Ta ei pistnud jooksu. Ehk esimese ehmatusega oleks ta seda tõesti peaaegu teinud. Kõigest hoolimata oli ta siiski kange tahtmine noore mehega tutvust jätkata. Nad sammusid kaua aega kõrvuti ja vaikisid. Siis ütles Jaagup, et Ärgur ilma arvaku, et ta on varas või mõrtsukas. Tema istus vangis poliitilistel põhjustel ja vabanes mai alguses amnistega. Ta oli vabaduses viibinud veidi üle kuu aja. Kas vangis olla oli hirmus? Oli esimene asi, mis Rilma küsis, kui ta jälle suu lahti diskas teha. Ei vangis istuda ei ole hirmus, vastas Jaagup. Sellega harjub. Pealegi sõltub kõik sellest, kas sul on elus mingi eesmärk või ei ole. Tavalisel murdvargal võib küll vangimajas päris kole olla, kui tema elu mõte ei ole muud kui varastada. Jaagup oli selliste inimestega kokku puutunud. Aga Jaagup ise oli võtnud kätte õppimise. Ta oli nende aastatega väga palju kui raamatuid läbi lugenud. Ma olen nüüd palju suurem marksist ja kommunist kui enne kinni minemist. Siis mul olid ainult ideede veendumused, aga nüüd on ka teadmised sõnasta. Niikaua kui tol õhtul ei olnud mitte kunagi varem jalutanud. Mõnest kohast käisid need kaks või kolm kordamööda. Ümbrusele ei pööranud nad enam üldse tähelepanu. Viimaks avastas Rilmad, hakkab juba päris hämaraks minema. Tema pead aga hommikul varasõidus olema. Jaagup mattis ta koduni, õigemini maja nurgani Kustrilma hoovi peale keeras. Ilma ei tahtnud, et tema kostiperenaine Jaagupit või ükskõik missugust teist meesterahvast koos temaga näeks. Kunagi ei tea, millest ei pahandust tulla. Kodus keetis Rilma kiiresti teevett, et seda mõnele suutäiele, mida ta oli harjunud enne magamaminekut sööma, peale juua. Aga kui ta oli lõpetanud, jäseme pealt päevase teki ära tõmbas, puhkes ta nutma. Rilma oli millegipärast kindel, et ta tõepoolest Jaagupiga rohkem ei kohtu. Olgugi et enne hooviväravat olid nad teineteisele öelnud nagu alati, mis pidi tähendama, et järgmisel silmavabal õhtupoolikul istub Jaagup kella viiest alates hirve pargis kindlal pingil ja ootab. Lisaks Jaagupi vangis istumisele hirmutas Rilmat ka poliitika. Poliitika oli midagi niisugust, milles ei tasunud oma nina toppida. Selline arusaamine kehtis Rilma kodus. Seda oli korrutanud eeskätt tema isa, mitte kunagi, aga ilma oli kindel, et ka isa mõtles samamoodi. Tema luges lehte ja teadis poliitikast palju rohkem kui ema. Aga ise ta kuigi tihti poliitikast ei rääkinud. Mõned teated luges lehest ette, seda küll. Sõna kommunist nende peres peaaegu ei kasutatud. See sõna oli sama hästi kui tabu. Siiski oli ilmal selgelt meeles, et isa oli ükskord öelnud. Kommunistid tahavad kõik asjad pea peale pöörata, aga mis siis saab, kui kõik ümberpöördult on? Seda ei kujuta paljud ette. Aga mina olen seda näinud. Kui saabus järgmine võimalus, ei jätnud ilma Hirveparki Jaagupiga kohtumisele minemata. Ta läks isegi veerand tundi varem, et Jaagub hetkekski ei arvaks, et on ära kohkunud. Vahepeal oli ilmal olnud kaks ja pool päeva aega mõelda. Ehkki tegelikult oli otsus selge juba järgmisel varahommikul, kui ta ametisse tõttas. Nii suurest sülle kukkunud õnnest ei saanud loobuda olnud Jaagupile midagi ette heita. Mees ei olnud midagi salanud, vaid kõik ausalt ära rääkinud. Tema tegi oma valiku. Rihma jõudis parasjagu paar minutit enne seda roosikrantsi tänava nurgale, kui Tõnismäe poolt keeru tagant hakkas paistma erksinise autobussi esiots. Varahommikuse trammid juba käisid. Needsamad helistas ja pööras tupikteelt välja esimese liini üksikvagun ning võttis platvormilt Kadrioru poole sõita soovijad peale. Sinine pressing tegi tuttuaari serval seisva ilma ees uksed lahti ja neiu hüppas sisse. Üle pea kammitud juustega Erlend tervitas teda lühidalt ja tühi buss jätkas kibekähku teekonda. Näe, mul hommikune võileib veel pooleli, sõnas bussijuht ilmale ja haukas paberinutsakas mässitud topeltleiva kannikat, millel olid pekki lõigud vahele pandud. Ise samal ajal rooli keerates. Piimapudel on kotis, aga sealt ei saa enne peale rüübata, kui Jakobsonist kohal oleme, muidu lähedal ümber. Erlend kippus tihtipeale hiljaks jääma. Tal oli kodus naine ja kaks pisikest põngerjad. Ju siis oli palju tegemist. Rihma, oli näinud teda varemgi sõidu peal kiiruga hommikust võileiba söömas. Juba põristasitad mööda Vabaduse väljakut põikasid n Estonia teatri ette jõudmist lauge kaarega Sakala tänavasse. Minuti pärast olid nad juba Tartu maanteel ja sealt edasi Raua tänavale. Enne Jakobsoni tänavat jõudis Erlend lühikese peatuse teha, et pudelist kulinal piima juua ja võileivapaberit silma alt ära koristada. Peatuses ootajate juurde jõudsid need punktipealt õigel ajal. Päeva kõige esimese bussiga oli sõitjaid alati rohkem kui paaril järgmisel tiirul. Paljud hommikused näod olid ilmale juba tuttavad. Mitmed sõitsid balti jaamani paar tükki, kes läksid maha teisel pool raudteed ja tõttasid rauaniidi või Ilmarise poole. Suurte kohvrite tirijad olid tavaliselt võõrad. Meil oli kiire mõne varahommikuse rongi peale. Ometi läks neil piletiraha otsimisega kõige rohkem aega. Niipea kui Erlend bussi uksed lahti tegi, algas Rilmal kibe töö. Esimesed sendid kukkusid kotti. Esimene vahetusrahakroonisest mündist sai tagasi antud piletilipikud igaühele teekonna pikkuse järgi kätte pistetud inimesed peal algas kohe sõit kõikuvas bussis tasakaalu hoidmine Anieri ilmal, kes varasemas elus oli autogagi ainult paar korda sõitnud. Kiiresti selgeks saanud. Enne järgmist peatust oli sebimine lõppenud. Tüdruk jõudis isegi korraks oma tagumiku juhi kõrval asuvale istmele toetada. Rilmale meeldiskonduktari töö siin pidi olema kiire ja täpne ja seda ta oli. Inimesed olid enamasti heatahtlikud. Arusaadavalt mitte kõik, aga turtsakatega püüdis Rilma suhelda nii lühidalt kui võimalik. Vajaduse korral oskastega järele andmata olla. Näiteks siis, kui mõni piletit osta ei tahtnud. Kõige tüütama tulid purjutamis tuuril meesterahvad kes mõnikord viimastel õhtustel ringidel sõitsid. Päris joobnud tuikuvaid laaderdavad võis rahumeeli bussist maha jätta. Selles asjas olid juhid rihmale tihtipeale toeks. Aga vähe vintis inimeste ees ei olnud põhjust uksi kinni lüüa. Pealegi käitus enamik peo pealt tulnuid viisakalt. Ent smanni rahulikuna näiv ja üsna ontlikud riides härrasmees hakkas ühtäkki konduktorit kohta kahemõttelisi märkusi tegema. Kutsus kaasa pidu jätkama, püüdis tagumikust napsata. Seesugused juhtumid jätsid tükiks ajaks mõru maitse suhu. Võis muidugi paluda juhil kordniku juures sõiduk kinni pidada ja seadusesilm korda looma kutsuda. Aga lõppkokkuvõttes tegi seesama välja. Tuju oli rikutud. Ometi ei mõjutanud seesugused vahejuhtumid üldist meelestatust. Ril hoolinud sugugi, et vahetuse jooksul tuli mitu-mitu korda ühte ja sama teed edasi ja tagasi sõita. Ja nõnda päevast päeva. Õieti sõitis Rilma kahel liinil Herlendi bussiga kalamaja otsa. Looge bussiga Koplisse. Vahel väga harva ka vanakraami turule, sest pühapäeval Kopli liin ei töötanud ja seda asendas täika rahvavedu. Kalamaja liin meeldis rihmale kõige enam. Seal oli alati ümberringi palju erinevaid inimesi. Askeldamist oli tihedalt, aeg läks seetõttu ruttu. Pealegi sõideti otse linnasüdamest läbi. Kella 10 paiku, kui viimasedki unimütsid olid juba ammu töökohtadele jõudnud ja kodused loovalt polnud veel kohvilauas tõusnud oli piletiostjaid kõige vähem. Kalamaja poole sõites möödus buss Nõukogude Vene saatkonnast ja keeras siis ümber nurga hobuse tänavale sealt omakorda laiali. Ja kohe varsti Suur-Kloostri tänavale. Bussijuhtidelt nõudis see vahemaa väga teravat tähelepanu. Teisi liiklejaid oli siin palju. Autod, jalakäijad, troskad, igalühel oma tee rutt taga ja neid kõiki tuli silmas pidada ning samas õige pöörderaadius võtta. Kellasseppa täpsustan vaja. Ütles selle lõigu kohta Erlend. Kalamajas tagasi sõideti teist teed Nunne tänavalt otse pikale tänavale. Seal oli juhtide meelest lihtsam nurka võtta. Ehkki käänakuli künkaharjal. Just sellisel vaiksel kellaajal oli ilmal võimalik teha Jaagupile üks heategu. Jaagup oli seletanud, et mitmel tema heal sõbral oli õnnestunud Eesti võimude kättemaksu eest põgeneda üle piiri punasele Venemaale. Selle asemel, et Jaagupi kombel vangis istuda, võisid nemad seal loova tööga tegeleda. Jaagup tahtis nendega ühendust pidada, aga postiga ta neile midagi saata ei saanud. Ta pidi arvestama, et poliitiline politsei võib kirjad avada. Nüüd olevat üks tore vene ajalehe korrespondent, kes kirjade üle piiri toimetamise ära korraldada. Aga temagi ei julgenud jaagu pise kohtuda, sest kohe võis tekkida kahtlus, et saadetis sisaldab, ei tea mis suurt saladust ning Jaagupile veel suurema pahanduse kaela tuua. Küll aga oli ilmal võimalik tolle mehega märkamatult kohtuda. Tema ju peab sõitjatelt raha kasseerima ja pileti ning vahetusraha vastu andma. Kui bussis on parajasti vaid mõni üksiksõitja teha, nii et keegi neist ei pane tähele. Kui kontuktorile pistetakse lisaks sõidurahale pihku veel üks tilluke ümbrik või väike kokkukeeratud paberinutsakas. Ma teise sama pisikese asjakese vastu annab. Et õhk on kahtlastest pealtvaatajatest tõepoolest puhas. Selle oskab Jaagupi vahemees ise kindlaks teha. Rihmal pole vaja pabistada. Ainus, keda tuleb hoolega silmas pidada, on bussijuht. Temal võib kogemata kombel mingi kahtlus tekkida. Sellepärast tulebki valida selline teelõik, kus juhil ei ole kõrvale vaatamiseks mahti. Mitme järsu nakkuga liini jupp raekoja platsis kloostri tänavani sobis selleks kõige paremini. Jaagup oli öelnud ajalehemehele bussi numbritähise ja kui kõik korras, pidi mees hommikul pärast kella kümmet raekoja platsilt peale tulema. Jaagup kirjeldas mehe riietust. Too pidi rääkima saksa keelt. Rilma tünkas saksa keelt päris korralikult. Just see, õigemini kõigi kolme kohaliku keele talutav oskus oli olnud peamine põhjus, miks just Rilma oli Konduktari koha saanud. Kui takistusi ei ole, saadetise vahetamine võib toimuda, pidi mees hakkama taskutest raha otsima kiivitades niikaua, kuni buss hobuse tänava nurgale läheneb. Enne seda küsib tar ilmat, kui palju sõit raudteejaama maksab? Ja teadvustama, et tal on kindlasti üks kroonike ankurönien Eesti raha taskus. Kuna üldiselt nii ei räägita, sobib see sõna väänamine kooliks väga hästi. Raha üle andes mees veel kobiseda. Ainult Grööghien, füür, sööns Meetsen või midagi sarnast. Tegelikult maksis lühike sõit jaama ainult 10 senti, kui midagi üleandmist takistab. Näiteks istub bussis mõni kahtlase olekuga kuju, kes võiks nende tegemisi jälgida. Nabki mees Ri ilmale ilma pikemalt seletamata kümnesendise saab temast pileti ja sõit jätkub just nagu poleks midagi juhtunud. Kui aga kõik on korras, leiab mees oma püksivestitaskust. Gretcheni ulatab selleri, pane koos pakikesega ning saab vastu pileti. 90 sentivahetusraha ja teise pakikese välismaalasi oli suvepäevadel Tallinnas palju. Seepärast poleks niisuguses vestluses midagi imelikku ega juhuslikule kõrvale harjamatut. Järgmisel või ülejärgmisel ringil pidi bussiastmed Jaagup. Enne seda tuli ilmal hoolega vaadata, et bussis ei viibi ühtegi sama näoga isikut, kes sõitsid siis, kui rihma saadetise sai. Rohkem tuli silmas pidada meesterahvaid. Aga ka ühtegi kogemata pealt nägevat. Tontet ei ole vaja, toonitas Jaagup mitu korda? Need on lihtsalt hirmus uudishimulikud hakkavad kohvikus rääkima, mida nad juhtumisi tähele panid. Kui õhk puhas, võib ta Jaagupile, kes samuti suurema rahaga maksab koos piletiga pihku libistada. Juhul aga, kui siiski mõni varem bussis olnud inimene kaasa sõidab, peab rihma Jaagupilt vabandades küsima. Iga ta parajalt raha ei leia. Ja lisama, et vahetusrahast hakkab varsti puudus kätte tulema. Esimesel korral pabistas Rilma päris tugevasti, aga kõik läks nagu ludinal. Bussis oli ainult mõni üksiksõitja, neistki olid kaks paari omavahel tuttavad, rändasid, nad vestlesid üksteisega ja märkasid vaevalt kontuktorile piletirahagi ulatada. Võõra mehe tundis rihma kohe ära, jättis tema poole pöördumise meelega viimaseks, nii et buss oli selleks ajaks juba pikal tänaval. Mees jõudis vaevu Grööni senist juttu teha, kui juba valmistus Erlend käänama kitsale hobuse tänavale ja tuututas, et üks veniv voorimees oma vankri otsa kiiremini eest ära tõmbaks. Just siis leidis mees krooni üles. Rilma tundis oma peos metallraha ja paberist pakikest. See oli tõesti väga väike ümbrik. Ta libistas mõlemad oma rahapauna siis otsis kotist peenraha ning andis kärme liigutusega koos müntide ja piletiga mehelega Jaagupit saadud kokku volditud ja kleebitud paberinutsu. Mees toppis saadu hooletult oma hallide pükste taskusse ja tänas südamlikult. Selleks ajaks olid nad juba laiale tänavale jõudnud. Rilma bitte stseen oli kuidagi häbelik ja katkev, aga nõnda võis ikka juhtuda kogenematu neiu väga kalansse välismaalasega. Viisakusi peab vahetama. Igal juhul, ütles Jaagup, kuid ilma oli pärastpoole tale sündinud väga detailselt kirjeldanud, et kõik on suurepäraselt korras ja tüdruku käitumine oli olnud igati loomulik. Sama vestluse ajal avaldas Rilma oma imestust, et kirjad nii pisikesed on. Mis peale Jaagup kostis, et sellise saatmisviisi puhul tuleb ruumi kokkuhoida ja väga peenikesed kirjutada. Midagi suurt ei saa märkamatult edasi toimetada. Seepärast peab üleantav olema niisuguste mõõtmetega, et seda on paras peopesas hoida. Rilma oleks kangesti tahtnud Jaagupist küsida ka kirja sisu kohta aga ta ei teinud seda. Jaagup oleks talle nagunii midagi öelnud, oleks võib-olla hoopis pahaseks saanud. Sel korral oli bussis inimesi rohkem. Paar tühja istet oli ainult sõiduki tagaosas. Raekoja juures tuli koos teiste inimestega peale mitu ülikonnas härrasmeest. Mees, kellega ta pidi žesti tegema, pühkis rätikuga otsa eest higi. Päev tõotas tulla palav. Juba kell 10 kileöös, kas kuuma? Rahulikult hakkas Rilma bussi sisenenud sõiduraha koguma? Pööre pikale tänavale. Äkitselt seisis tuttavaks saanud näoga mees tema selja taga. Ümber pöörates taipas Rilma, et mees lõhnab tugevasti alkoholi järele. Viinse ei olnud viinalõhna Rilma tundis isa rööbanud kodus kuigi tihti. Aga kui ta seda tegi, näiteks kui kostitas mõnda tuttavat meest abistamise eest tõi ta ikka asuniku lauale konjakit, rummi ja teisi kangeid jooke teadis Rilma ainult nimepidi. Aga ta aimas, et just millegi sellise järgi too võõras härra lõhnab rihma otsis juba mõttes saksakeelseid sõnu. Aga ta hüppas meest kõigepealt siiski eesti keeles kõnetada, sest teine polnud veel suudki lahti teinud ja ilma ei tohtinud teada, mis keeltele räägib. Mees ise hakkas saksa keelega puterdama. Ta nämmutas Gröönschenkööndžen, mis peale rihma pidas vajalikuks korrata õiget sõiduhinda. Seensent. Mees pomises vastu asu ja alles kut ning oleks peaaegu laia tänava käänekul tasakaalu kaotanud. Lõpuks leidis mees läikiva ühekroonise ja andis selleri ilmale sõbras, aga siis kiiresti taskus ja toppis talle kätega rulli. Taolise paberinutsu. Buss hakkas just Suur-Kloostri tänava otsast sisse keerama. Hetke vältel oldi Rilman võimalik ümber vaadata. Talle tundus, et keegi ei olnud nende tegevust tähele pannud ning ta pistis tillukese rullikese kiiresti Konduktari koti peenraha hulka. Tagastusraha pileti ja omapoolse saadetise mehele pihkusurumine läks libedasti. Ka mees Erabistanud enam. Ta suskas Taadu hajameelselt taskusse ja eriti suuri, vaid pilk ees aknast välja. Muss vuras juba mööda sirget laia Suur-Kloostri tänavat. Järgmine peatus Balti jaam. Hõiskas Rilma oma tavalise häälega üle bussi. Ja igaks juhuks lisas ta juurde meeste häältestele. Baltisher Paanhow. Mees noogutas talle ja pühkis taskurätikuga higi. Karin, ma oleks tahtnud higi pühkida. Hiljutine jahmerdamine oli ta üleni märjaks ajanud. Vaata, kus täna on meil lausa kadakasaks konduktoriks koolis Rilma eespoolist meesterahvast Torisemas ent ärev päev ei olnud sellega veel lõppenud. Järgmiste ringide ajal ei ilmunud Jaagup välja. Niipalju kui tüdruk igas peatuses ootajaid uuris, Jaagupit nende hulgas ei olnud. Nüüd tuli toimida mehe teise juhise järgi. Ta võttis saadud paberinutsu enda kätte. Ta peitis sügavale konduktor jaki taskusse ja läks koju ümber riietuma. Rilma pesi end külma veega. Oli mõnus ja värskendav, sest ilm oli hirmus palavaks läinud. Kuidas järel õhukese sitskleidi selga tõmbas, oli ta uus inimene. Ta kiirustas otsekohe välja, sest Jaagup võis teda juba Hirvepargis oodata. Kõht oli jõudnud tühjaks minna, aga söömisega aega ei raisanud, seda jõudis hiljem küllalt teha. Rilman oli hea meel, kui puude vahelt hakkas paistma nende pink. Ja seal istus Jaagup valge särgikaelus eest lahti ilma, jalutas temast mööda ja läks pikkamisi pargi Wismari tänava poolse osa suunas. Ta teadis, et kui Jaagup näeb, et Rilma saba taga ei ole tuleb ta varsti järele. Seda ta tegi ja ilma sai oma ebamugavast pakist lahti. Kui ta ikka veel ähmis olles Jaagupile seletas, et üleandja oli seekord purjus olnud, ise peaaegu kõik ära rikkunud, nägi Rilma Jaagupit esimest korda maruvihasena. Aga ta nägi ka seda, kui hästi oskas Jaagup oma tundeid maha suruda. Lõpuks märkis mees, ainult kui revolutsioon on kusagil ebaõnnestub, siis ma olen kindel, et see läheb nende inimeste nahka, kes siis, kui on vaja tegutseda, lakkuma, kukuvad.