Enamasti ilma Jaagup mingite salapäraste asjadega ei tegelenud. Nad jalutasid teineteise kõrval mööda linna ringi käest kinni hoidmise, nii ei olnud nad veel jõudnud, ehkki ilma arvates oleks võinud selleks juba aeg olla. Aja jooksul, mil Jaagup oli paksude kivimüüride taga istunud oli linnas palju muutunud. Karilmal oli huvitav mööda linna tantsida. Ta polnud Tallinnas Jüril aastat keelanud. Tallegi oli siin palju võõrast muidugi vähem koos vanematega Tallinnas käinud. Iga kord, kui keegi läks, ajas ta peale teda kaasa, võetaks käte vahel võeti ka rongiga, polnud linna pikk maa kolmveerand tundi sõita ent iga ots maksis ja lastel lustisõiduks polnud raha mitte alati võtta. Kui linna tuldi, siis käidi ikka kas turuäärsetes või jaama ligidusse jäävates ärides mujale juhtuti. Haruharva. Oli terveid kvartaleid ja rajoone, kuhu ilmal polnud mitte kunagi asja olnud. Nüüd sai ta koos Jaagupiga silmaringi avardada. Ta sai järk-järgult tõeliseks tallinnaseks. Paljud muutused, mis vahepeal olid aset leidnud ei meeldinud Jaagupile mitte üks raas. Eriti põlglikult suhtus ta pilvelõhkujate esse suurtesse kandilistesse kuue või isegi seitsmekorruselistes majamürakas saatesse, mis olid viimasel aastatel peatänavate äärde kerkinud või mille ümber olid ehitus tellingutki alles püsti. Eesti pursuid on vahepeal ropprikkaks läinud, ütles ta ilmale, kui nad ükskord Jaani kiriku poole jalutasid ja otse nende silme ees kõrgus. Uhke urla maja. Kas sa kujutad, et mis sellist ehitamine maksab? Küsis ta. Ja missugused korterid nendes majades on? Kahhel põrandatega, vannitoad vesiglaset tubades, tammeparkettmajal, keskküttekatel, kui trepist käia ei viitsi, sõida tõsta tooliga üles ja alla. Korterid on nelja ja viie, mõned isegi kuue toalised. Ma olen rääkinud ehitusmeestega, kes seal on tööd teinud. Meeletu priiskamine. Ja sina pead igal hommikul ennast kausi kohal pesema, vee peadis, tänavalt kaevus tooma. Rikkuma noogutas just nõnda, tema kümblemine käis suures emailitud kausis puhtal veegan kõrval. See oli olnud kodus lapsepõlvest peale ja oli ka siin. Vets saadi mõlemal pool pumbast, kodus oli pump kaugemal, siin kohe tänavaäärse maja veeres. Kui palju kortereid saaks tööliste riik selle raha eest oma rahvale esitada? Filosofeeriks Jaagup, edasi mõtle. See raha, mis kapitalistid endale tasku ajavad, võiks ju olla kõik meie raha. Me võiksime töölisrahvale selle eest ehitada hoopis paremaid kortereid kui need silikaatkivist trepikodadega, mis praegu eeslinnades kerkivad. Kui kogu see profiit, mida kapitalistide vabrik kandid oma käitistes tööliste ekspluateerimise ka teenivad, kokku arvata, saaks selle eest vaeste heaks väga palju ära teha. Nõukogude Venemaa tehakse praegu imepäraseid asju. Neil on ainult see raskus, et nad on esimesed sotsialismi ülesehitajad. Kogu kapitalistlik maailm püüab neile kaikaid kodaratesse loopida, nii kuidas ainult suudab ja oskab. Sellepärast peab Venemaa praegu palju rahva teenitud rahast sõjavarustuse peale panema. Ja viimasel ajal on neil ka mitmeid sisemisi vaenlasi ilmsiks tulnud, muidu läksid nad teistest riikidest kaugel ees. Rilma võis niisuguse jutu peale ainult oma vaikivat nõusolekut üles näidata. Tema ei teadnud maailma asjadest kuigi palju. Isegi eesti asjade kohta ei tihanud sõna sekka poetada, kartes Jaagupi kuuldes midagi väga rumalat öelda. Ta oskas piletiraha rehkendada. Samuti seda, et söögi muude väikeste asjade peale, mida ta endale lubada sai, kuluks just niipalju, et järgmise palgapäevani välja tulla. Seda, kui palju vabrik kandid teenivad, Tarvutada ei osanud ehk Jaagupi piltlikke selgituste järgi pidi seda olema koletult palju. Ja kindlasti oligi. Mingit vimma ta nende inimeste vastu siiski ei tundnud, ta ei mõelnudki neile rohkem kui ainult siis, kui Jaagup nendest rääkis. Temale oli tähtsam Jaagupisse Jaagupi tarkus ja oskus maailma asjadest ladusalt rääkida. Imponeeristel üha enam, tema kõrval võis ta ainult järeleandlikult vait olla, kõrv kikkis, kuulata. Teine asi, mis Jaagupi ühtevalu sajatama pani, mida ta teisalt ka imetles, oli autode rohkus tänavatel. Kõik Tallinna autonumbrid algavad A-ga, seletas ta. Ja kujuta ette, kõige suurem number, mida ma kohanud olen. Ja 2295 tähendab, et ainult Tallinnas on 2300 jõuvankrit. Veokid ja omni pusad muidugi nende hulgas. Aga eriliselt palju näha ikka sõiduautosid ja missuguseid sõiduautosid, uusi, võimsate mootoritega, luksuslikke oopereid, muud TKV-d, Murrised. Arvad, kes nendega sõidavad? Ikka need, kes teenivad oma raha teiste inimeste ekspluateerimise. Ka sinu isa ei osta endale autot. Hea, kui lihtrahval on 10 senti musse või trammi jaoks. Enamik marsi pagulist linna jala. Olgugi et Jaagup autoomanikke nende rikkuse pärast põlastas. Iseasi, kui tegemist oli mõned päevinäinud veoki või lukku taksoautoga, mille juht sõidukiga endale igapäevast leiba teenis. Ei jäänud ilmal märkamata, kuidas mehe silmad iga seninägematut sõiduriista vaadates Vilama hakkasid. Jaagupi vangla-aastat ajal olid autoliikluses eriti suured muutused toimunud. Varasemast rajast mäletas Jaagup ainult mõnda üksikut uuemat autot. Tookord olid liikvel isegi veel täiskummist ratastega sajandi alguse mudelid. Põhiliselt võis aga näha vanade šasside peale ehitatud puust keredega. Veoki luksusid. Bussideks olid veoautost ümber tehtud koerakongid istmed piki seina äärt ja sissepääs tagumisest otsast. Ükskord, kui nad kahekesi Kadrioru pargi läheduses ringi uitasid, märkas Jaagup rohelise aasa nurgal seismas ühte väga šeki punast värvisportautot. Nahkne katus istmete kohalt maha keritud. Kuna omaniku läheduses ei olnud, tegid nad jänesehaagi sõiduriistast mööda. Lähemale jõudes tähendas Jaagup, et see on alfa Romeo. Ta kiikasele sõiduki ääre sisse. Mõõduriistade järgi võib sellega kuni 180 kilomeetrit tunnis sõita, kuulutas ta vaimustusega. Usu või ära usu. Just samal hetkel saabus uhke auto omanik. Ta oli valges tenniseriietuses ja libistas vutlarisse suletud reketi hooletult kõrvalistmele. 120 olen välja võtnud, ütles noorsand juhipoolset ust avades sõbraliku naeratusega. Pirita-Kose ringrajal. Rohkem lihtsalt ei julgenud. Kartsin, et läheb käest ära. Ta istus autosse, pilgutas silma ja tuiskas minema. Näed, missugused autod ei ole vaja vändast käima lüüa ega midagi, vuh ja läinud. Märkis Jaagup. Sakslastel pole tarvis enam sohvrit pidada. Ega selline valges ülikonnas poosetaja hakkaks ju ise vändaga mässama. Tema tahab 120 kilomeetrit tunnis sõita. Papak ostis talle tööliste kurnemisega saadud raha eest viimase moe järgi auto. Ja nüüd pojuke muudkui sõidab. Kui te just tennist ei mängi või müüdavate naistega ringi jaja. Rilma tundis, et Jaagup teeb autoomanikule ülekohut. Oli olnud vähemalt sama otsekohene kui Jaagup ise. Võõrast inimest, kellest pole midagi teada Hoosetajaks või veel enam müüdavate naistega ringi ajaks pidada oli küll ebaõiglane. Ta hakkas ju Jaagupiga lahkesti rääkima võinud ta halb inimene olla. Jaagup ilmselt taipas Rilma vaikimisest, et seekord ei olnud tüdruk temaga nõus. Mõne aja pärast lausus mees mõtlikult. Kõige rohkem Anin pärast vangist väljasaamist imestama pannud inimeste loidus. Keegi ei võitle enam oma õiguste eest. Ma ei räägi muidugi oma mõttekaaslaste ringist, kes on kõigest hoolimata veel olemas. Aga kuidas saab olla nii, et valitsev klikk peaaegu terve rahva täielikult oma käpa alla saanud. Kui sa vaatad ümberringi huuled, mis inimesed räägivad, siis taipan varsti, et see on üks uinuv maa. Uinuv maa. Praegu ei ole ju talv, südasuvi on ammu käes. Suinovast maast sa räägid? Imestas Rilma. See oli tema leebe võimalus veidike vastu vaielda. Jah, vaat nii see ongi. Kui sa püüad kellegagi kõnelda. Põhjus mõttelistest asjadest. Vastatakse sulle tühiste väidetega. Talv või suvi. Mis tähtsust on seal võrreldes revolutsiooni ja inimeste õnnega. Aga inimesed on kõrgemad väärtused odava pudi-padi vastu välja vahetanud. Ümberringi on üks kohutav päike, kodandine soo. Sohu on vajunud isegi sellised inimesed, kes oma olemuse järgi kuuluvad igapidi alamate klasside hulka kellel tõesti pole muud kaotada peale ahelate. Nemadki on vait ja mitte kusagilt ei paista, et ainult sellepärast, et nad hirmu tunnevad. Kui viinapudel ees on, siis jah, öeldakse küll mõni kõvem sõna pätsu röövellik valitsemise kohta. Aga kui oleks tarvis koosolekule minna, kihutustööd teha nii nagu viiendal või seitsmeteistkümnendal aastal, siis ei liiguta keegi lillegi. Nad olid jõudnud vesivärava tänavale kitsarööpmelise raudtee äärde. Äkitselt esitas Jaagup küsimuse ilma mõtle järele, kas sul lähemal ajal mõni vaba päev pühapäeva peale ka juhtub. Nii et oleks laupäev ja pühapäev või pühapäev, esmaspäev prii? Ma pean rehkendama, vastas rihma rutakalt, sest ta tahtis kangesti teada, miks Jaagup selle vastu huvi tunneb. Mees ei küsinud kunagi midagi niisama. Ma arvan, et see võib juba kahe nädala pärast ette tulla. Ta proovis kiiresti sõrmede peal lugeda. Täna neljapäev ülehomsest alates järgmise neljapäevani tööl reede lauda, vaba pühapäevast alates jälle tööl ning siis ongi laupäev ja pühapäev vaba, kui tore. Pealegi algab pärast seda esmaspäeval tööaeg alles lõunast. Õhtused ringid staadioni välja. Tead tahan sind endaga Pärnusse kaasa kutsuda, ütles Jaagup. Räägiks mõnest täiesti igapäevasest asjast. Ilma, vaatas elevil tema poole. Sa võid muidugi juba aimata, et mingi supelsaks ma ei ole peesitamine ja promineerimine aia tühjalt surnuks löömine minu ilmavaatega kokku ei lähe. Jätkas Jaagup, tuues Rilma hetk tagasi taevani tõusnud unistuste juurest maa peale tagasi. Aga pühapäeval tahan ma sõita just sellepärast, et sellega näeksime me nimed spati sakste moodi välja. Sellesama pärast tahaksin ma sind ka kaasa võtta. Kui varases keskeas mees, nagu ma olen, läheb noore tütarlapsega pühapäeval keset suve Pärnusse, kes siis võiks mõelda, et ta seal poliitikaga tegelema hakkab? Ma pean kogu aeg sellega arvestama, et minu käike võidakse jälgida. Poliitiline politsei tahab teada, kellega ma suhtlen ja kas uusi tutvusi vanade tuttavatega on lihtne. Nendega oma tutvust jätnud ei ole. Kui jätaks, oleks see samuti kahtlane. Ka Tõnismäel käin avalikult. Uued tutvused tuleb, kui vähegi võimalik saladuses pidada. Kui ma koos sinuga reisin, siis ehk ei panda mulle saba järele. Nad on meid siin parkides ja puiesteedel jalutamas küll ja küll näinud. Arvatavasti teavad nad sedagi, et sina oled poliitikakauge inimene. Hea on, et ta nii arvavad. Ja selle mulje sa võiksid jätta ka edaspidi, kui sa mind olulisemates asjades abistama hakkad. Aga praegu, ütle, kas sa saad ja tahad oma vabal pühapäeval minuga kaasa tulla? Tahan muidugi, kinnitas Rilma otsekohe. Ma pean ainult kokku hoidma, pikk sõit juba üksinda jätta see minu mureks, ütles Jaagup. Ma ei saa sinu peale palju kulutada, aga sõidu ja peavarju pärast pole seal vaja muretseda. Ööbida saame ühe muga kraadi juures. Ta pole Walthofi töölismajas ruumiga just laiutada. Aga ega sina ju ka väga kuninglike tingimustega harjunud ei ole. Ilma noogutas ta, hing lausa hüppas sees. Ta polnud sellest suvest just palju saanud. Enamus täna oli tööl vaba aega jäi liiga väheks äärde end karastama minna. Jaagupiga jalutamine oli muidugi tore, aga mees rannamõnude ei hoolinud. Alevis oli Rilma koos õdede-vendadega soojadel päevadel vähemalt kuradi jõekääru suplema jooksnud. Seal oli kõik lähedal, isegi kui sul mingi tööots juhtus olema, jõudsid õhtul enne pimedat ära käia. Lootis ilma, et Jaagup laseb tal vähemalt korragi Pärnu merevette suplema minna, eriti kui ta ise ütleb, et nad lähevad sinna supelsaks mängima. Jaagup jättis temaga hüvasti Vabaduse puiestee ja Pärnu maantee nurgal tütarlaste kommertskooli juures, sest pidi töölisvõimlamajas veel mingeid asju ajama. Omaette jäädes ning koduteele pöördudes tuttava kiriku poole suundudes Rilma lausa keksis keset Kaarli puiestee laia kõnniteed. Jaagupi juuresolekul ei tihanud oma rõõmu nii avalikult välja näidata. Nüüd tükis lauluviisi ikkagi suule. Kahel järgmisel vabal päeval enne kavandatud lõbureisi otsustas Rilma käia ära linna aujärjele tõstetud kodualevis vanemaid õdesid-vendi vaatamas. Muidu oleks vahe ehk liiga suureks läinud. Koju läks ilma alati suurima heameelega nüüd veel eriti, kui tal oli aasta ringi teenistust lubav töökoht mille saamist mitte keegi kodustest polnud uskunud. Lisaks oli ta suutnud 15 krooni kõrvale panna ning selle tahtis ta anda ema kätte, et too kahele nooremale koolis käivale lapsele midagi vajalikku ostaks. Hoopis pead vaevama küsimus, kas ja kui, siis millal peaks ta vanematele-Jaagupist rääkima. Ta juba teadis vanemate kartus ja manitsusi ette. Ühelt poolt oodati tütar õiges vanuses olles, tõsisele mehele saab teisest küljest peljati, et ta ei oska ise otsustada, satub mõne elupõletaja või muidu juhust otsija peale ja laseb ennast ära narrida. Üheksa-aastase vanusevahe kiidaksid ema isa kohe heaks. Seda Rilma teadis parem elukogenud mees kui poisike. Ning kui Jaagupile oleks kindel töökoht või vähemalt ametki, mis toidab oleks kõik korras. Ent suure hulga vaba aja järgi, mida noorel mehel alati kasutada oli, võis Rilma oletada, et püsivat töökohta Jaagupile ei olnud. Ning lõpuks too hirmus sõna kommunist. Vanglast vabaks lastud kommunist, endine põrandaalune. See oleks tema vanematele arvatavasti liig iseäranis isale. Mida rohkem Rilma isa suhtumisele mõtles, seda vähem kahtlesi tal jäi. Kuigi vanadest asjadest palju ei kõneldud. Õigupoolest ei kõneldud peaaegu üldse. Teadis ilma suurepäraselt, et tema vanemad on hoopis tandid. Nad jõudsid Eestisse siis, kui rihma oli umbes aasta vanune titt. Rilmast kaks aastat vanem õde ei elanud Venemaa kohutavaid olusid üle. Aga tema oli tissi otsas, tema elas, Rimo, nooremad õed-vennad sündisid Eestis. Isa ema saabusid Eestisse ilma punase krossita taskus. Kogu väike rahandusmis neil oli olnud, tuli kas maha jätta või rööviti teel ära. Venemaal oli siis, kui oli senimaani kommuuna. Kommunistid olid need, kes seal käskisid ja keelasid, pooside lasid ning kellel oli olnud oma koduriiki rändajate üle piiramatu võim. Kuidas võtaksid tema vanemad vastu teate, tütar sehkendada kommunistiga? Kas loeb see, et Jaagup on kindlameelne ja edasipürgiv inimene? Vagunitrepilt alla astudes juba jaama perroonil tundistajat hoopis teises ajas ja ruumis? Siin kehtisid teised reeglid, ka peas olid siin teised mõtted. See, mis tundus hirmus tähtis linnas veel rongiski täis, kõik teisejärguline. Ja mida linnas võis pidada veidi lapsikuks täiskasvanud ellu mittevajalikuks oli siin häkkida taas oma põline ja armas. Ta oli lapsepõlvemaal. Ühtäkki oli väga hõlbus kõik segavad mõtted, mis Jaagupi ümber olid kobrutama, löönud ära unustada, kuhugi tagaplaanile, tõsta, laterdada õdede ja emaga hoopis teistest asjadest. Nõnda nagu oli ammu harjutud. Tundus täiesti loomulik, et Jaagub siia maailma ei kuulu. Jaagup jäi linna, temale polnud vaja mõtelda. Ehkki päris olematuks ta ka ei muutunud. Selle jaoks oli ta ilmale liiga tähtis. Aga kodustele temast rääkida polnud mingit vajadust. Terve ennelõuna 100 tundis Rilma, et kaks aastat noorem õde Marta jälgib teda silmadega ja tahab talle midagi öelda või temalt küsida, aga ei leia hetke. Kui nad oleksid ainult kahekesi. Pärast ema valmistatud ühepajatoitu ja sellele järgnenud mannavahtu üteldi laua taga veel natuke aega. Siis arvasid vennad, et nende kõhud on juba piisavalt alanenud. Et jõekäär suplema minna. Lähme kaasa, ütles Martale ilmale otsustavalt. Ega sa pole vist linnas suurt ette saanud? Leni võib meile järele tulla. Kuigi Rilman oleks ehk emaga veel üht-teist seletada olnud. Said õe käsitlusest aru ja läks tagatuppa, et endale midagi sobivat selga otsida. Poisid läksid käratsedes tõugelda sees, nemad tasakaalukamad sammul taga. Marta hakkas rääkima alles siis, kui nad alevi majade vahelt välja jõudsid ja tolmusele jalgrajale keerasid. Poisid olid selle ajaga juba päris kaugel. Mul on väga hädasti abi vaja, ütles Marta, äkki hääles katkendlik värin. Aga ma ei tea, kas keegi mind üldse aidata saab. Ma ei julge sellest kellelegi rääkida. Sulle ka ei räägikski, mani plindris ei oleks. Ilma sai teada, et tõden Rose. See pani rihma kõrvaotsteni punastama. Marta isa ei punastanud. Küll aga hoidis nuttu tagasi saanud pärast uudise väljapaiskamist mitu aega korralikult rääkida. Martan oli olnud lapsest saadik teine natuur, kui Rilmal. Rilmal poleks mõttessegi tulnud, et ta võiks mõne mehega kasvõi näiteks Jaagupiga enne tanu alla saamist lähedastesse suhetesse astuda. Ja seda mitte võimalike tagajärgede kartuses vaid seetõttu, et ta teadis vajalikud tüdrukud käituvad nii. Samal põhjusel ei olnud tal selleks isegi mingit kihku. Aga Marta oli teistsugune. Ma tahan koledasti mehele saada, ma tahan juba päriselt naine olla, oli ta ilmale juba mitu aastat tagasi kõrvas osistanud siis kui ta polnud veel kuusteistki täis. Abielluda minuga ei saa, see on üks, mis kindel. Tegi Martale ilmale selgeks. Nii et kas lapsega tüdruk või. Marta uuris, kas Rilma saaks linnas mõnda arsti välja selgitada. Ta ei öelnud, kellega ja mis asjaoludel ta selle õnnetuse endale kaela oli saanud. Hiljem õhtul ja öösel mõtlesin ilma kuuldu üle pikalt. Ta teadis ju alevis enam või vähem kõiki poisse ja noorepoolseid mehi. Aga ei osanud paraku kedagi oma õe salajase paarilisena ette kujutada. Päris juhuslikult. Vot see juhtuda nii paljude Martat tundis. Nende kahe vahel pidi mõnda aega midagi olema. Ta püüdis varasemate kodus käimiste aegseid vestlusi meenutada aga ei mäletanud, et tõe suust oleks tulnud kõige vähematki vihjet. Jõekäärus seistes pritsevaidi Bladistavaid vendi vaadates tundis Rilma jõuetult abitust. Ta ei tundnud ju linnas õieti mitte kedagi peale vanaproua, kelle juures ta korteris oli ning Jaagubki ise mööda arstikabinettide uksetaguseid käia. See oleks olnud liig. Siis tulgu juba Marta, parem ise paariks päevaks linna. Seda rääkis Rilmaga õele. Marta noogutas ja pühkis paaril korral uuesti silma eksinud pisaraid. Nad leppisid kokku, et kui ilma siiski läheb korda midagi välja selgitada. Vaata Martale kirja. See tuli saatab posterestante postkontorisse. Sest vastasel juhul hakkaks ema kohe huvi tundma, mida õde linnast kirjutab. Nõuaks kirja näha. Küllap võtaks kirja ise lahtigi, kui see enne tema kätte satuks, sest oma laste kirjavahetuse saladust ei osanud ema tunnistada. Marta lubas kaks korda nädalas teisipäeval ja reedel postkontoris küsimas käia, kas talle kirju tulnud. Ja kui kolme nädala jooksul teadet pole. Peab Marta ise linna sõitma. Mis ta ettekäändeks ütleb, seda peab ta veel mõtlema. Kauem polnud võimalik oodata, muidu tuleb asi iseenesest välja. Järgmisel nädalal sõitis Rilma Hugo bussiga Kopli liinil. Bly liin oli pikem, ühe tööpäeva jooksul tuli teha vähem ringe. Bly liin ei kulgenud kesklinnast läbi, vaid läks piki mere ja põhja puiesteed. See tegi sõitmise igavamaks. Sel nädalal oli rihma mõtlikum kui varem. Vahel unustas ta isegi peatuse nime õigel ajal välja hõigata. Tal oli kogu aeg meeles Marta ja võib-olla veel rohkem teadmine, et ta ei suuda õde kuidagi aidata. Nii kodus kui Jaagupiga jalutades oli ta tujust ära. Esimesel korral ei teinud Jaaguks sellest välja. Teisel korral küsis, mis ilmal viga on. Silma kohmas vastavat pole midagi. Ent Jaagup küsis, ega ta järsku pole hakanud koos temaga Pärnusse sõitmist kartma. Seda rihma aitas. Aga mis siis on? Küsis Jaagub oma tuttava otse kohesusega. Rihmale jäänudki muud üle, kui rääkida Jaagupile õe lugu. Ära. Räägid sa ikka oma õest või äkki oled see sina ise? Küsis Jaagup. Grilma tardus ehmatusest. Kuidas meest ennast niiviisi mõelda? Mul mul pole ju ühtegi teist tuttavat peale sinu, pomises tüdruk segaduses. Olgu, anna andeks. Paistis, et Jaagup oli ka ise kohkunud, et tema kahtlustus Rilmat nii väga vapustas. Natukese aja pärast, kui tüdruk oli ennast kogunud, peaaegu hääletult pärinud, ega Jaagup juhtumisi mõnda sedasorti arsti tunne, keda õele soovitada võiks alustas mees küsimusele vastamise asemel pikka juttu. Minu meelest tehti Nõukogude liidus väga õigesti, et seal hiljaaegu abordid täielikult ära keelati. Inimene ei tohi mõelda ainult iseendale. Riik ja ühiskond tahavad järelkasvu ja seda ei tohi takistada. Eestis võidakse küll mõelda, et selle kliki jaoks, kes meil valitsemas on, pole mõtet lapsi sünnitada. Aga see on ebaõige mõtlemine. Ka Eestis on lapsi vaja eriti eesti töölisklassile. Seda enam, et sinu õe tulevane laps kasvab kindlasti suureks hoopis teistes tingimustes. Pätsu, Laidoneri, Einbundi, nüüd on ta nimi, jeen, paluks tehtud. Kui nad mu vangi panid, kõlbas, Einbund veel küll. Nende valitsemine ei kesta igavesti. Üleüldse on kapitalism kogu maailmas lagunemise äärel. Raiskamise lõhna on tunda juba sajandi algusest saadik. Järjest jämedamaks hais läheb. Eesti kapitalism on veel Erik nõrkadel jalgadel. Nüüd on juba 20 aastat kestnud revolutsiooniline olukord. Ülemad kihid ei oska ja alamad kihid ei taha vanaviisi edasi elada. Ükskord tuleb sellele suure plärtsuga lõpp ja seda lõppu pole enam kaua oodata. Oleksin variser, kui ma ütleksin, et juba praegu ei käi kõva töö selle ettevalmistamiseks. Seda teavad nii päts kui Einbund, kui nende poliitiline politsei väga hästi. Aga tehku, mis nad tahavad. Nende päevadel loetud. Meil on tugevaid liitlasi kogu maailma proletariaadi ja ahelad kõrvale heitnud Venemaaproletariaadi sääranis. Sellepärast ütle oma õele hoidku pea püsti, järgu mõelgu mingile nurga tohtrile. Tulevasel sotsialistlikud Eestil läheb tema last tarvis. Ta ei pea last üles kasvatama samasuguses vaesuses, nagu sinu vanemad teid on kasvatanud. Jaagupi jutustas Rilmale, et sotsialistlikus ühiskonnas pole mingit tähtsust, kas laps sünnib perekonnas või vallaslapsena. Sotsialistlik ühiskond annab lapse kasvatamiseks kõigile vajalikku tuge. Seal on tasuta lasteaia, liiati lastesõimed. Emadele antakse tööpäeva seeski vaba aega, et nad oma titte imetada saaksid. Rilmalasi suurem osa tema jutust kõrvust mööda. Marta ei elanud sotsialistlikus ühiskonnas. Marta elas väikelinnas, kus oli nii, et kui sa juba kord klatši naiste hammaste vahele satud siis niisama lihtsalt sealt juba ei pääse.