Onu oli ilmale kooli lõpetamise puhul kinkinud tillukese fiiberkohvri, mis oli suurest reisikohvrist umbes neli korda väiksem. Aga muidu täpselt samasugune kui suur kohver. Lahti küpsetavad lukud ümarad, metallist kandid nurkades ülestõstetav sangilmal polnud seda senimaani kusagile kaasa võtta olnud, aga seekord oli ta kohvrikes alevist tulles ära toonud ja sõidueelsel õhtul takistama asjad kohvrisse. Kaheks päevaks reisile minemiseks oli see kohver just paras. Pealegi oli seda heagi käe otsas kanda ning polnud vaja karta, et sind maakaks peetakse. Pakkimine ei võtnud kuigi palju aega. Ilmal polnudki eriti kaaluda, mida kaasa panna ja mida mitte. Tal oli vähe asju, ruumi jäi ülegi. Aga pakkimispalavik kestis terve õhtu ja see ei tahtnud ka siis üle minna, kui ta oli lõpetanud. Hilisõhtul keetis ta köögis veel mune ja tegi mitu võileiba tee peale kaasa. Tugevalt peale käiva keraamilise korgiga A Le Coqi õllepudelisse valmistas ta mustsõstramahlast magusat limonaadi. Rongis on seda kõike hea võtta. Hommikul ärkas Rilma kojamehe luuaga kraapimise peale, mis kostis sisse lahtisest õhuaknast kellel viis läbi hakkas pool kuus saama. Päike oli ammu tõusnud, paistis kaldu läbi õuel kasvava kastanilehtede ril majas end üles, tõmbas akna kinni, ei voodile istuma. Suure kastaniokste vahelt sai taevast kiigata. Nagu juba mitu nädalat järjest, oli see ilma ühegi pilveta. Rilma tegi voodi ülesse, läksis kööginurka pesema. Aega oli küllalt. Rongiminekuni jäi veel poolteist tundi. Pruu kosti kavatsenud ta võtta, seda võis teha rongis koos Jaagupiga. Ta haavas veel kord kohvri Tõi sahvrist, võileivad, munad ja joogipudeli ning kontrollis, kas kõik muu vajalik on ikka tõesti kaasas. Seejärel hakkas ta riietuma. Rilma pani selga oma uue, valge väikeste punaste lilledega suvekleidi, mille ema oli tal eelmisel kevadel õmmelnud jalga hobusevabriku kõrvalt poest ostetud kontsaga kingad. Kui tal oleks olnud veel väikene kübaranups, oleks ta välja näinud nagu pääsurnaali leheküljed. Mahastunu. Kübara puudumisel pidi ta minema palja peaga ent seest sugestama juukseid kaks korda niikaua kui tavalistel päevadel. Hommikuse jaheduse pärast tõmbas silmad peale kerge villase kampsuni. See küll rikkus veidi suvist üldpilti ja polnud vahest ka viimase moe järgi. Aga rongis kavatses ta kampsuni nii seljast ära võtta ja söömiseks mõeldud toidu asemel kohvrisse toppida. Vabaduse väljakul ronis Rilma trammivagunisse ja ostiskonduktarilts pileti. Naljakas oli ennast teistel teenida lasta. Nagu ta oodanud oli, astus Vene turul trammiga, Jaak, vot kui kena kohver. Ütles ta ilma kõrval istudes. Meil tuleb üks väga ontlik väikekodanlik lõbureis. Eesmärk pühendab abinõu. Algus on igal juhul paljulubav. Tramm sõitis praegu tühja Narva maanteel kiiresti juba paistiskeemalt sadamaraudteetõkkepuu. Enne seda oli peatus ning Jaagupi ilmastasid trammist maha. Sadamajaam oli siit kiviga visata. Ta nagu Jaagup oli lubanud, ostis ta kassast kar ilmale pileti. Rihma seisis oma kohvri Jaagupi sumadeni juures eemal. Ta ei saanud isegi teada, mis piletid maksid. Rong oli juba ees. Niipea kui Jaagup kassaluugi juures tagasi tuli, võtsid nad oma asjad, ronisid kolmanda klassi vagunitrepist üles ja asusid platsidele. Nad istusid vastakuti, Lähevad akna alla. Vagun oli võrdlemisi tühi, nende lahtritesse ei tulnud kedagi. Rihma ei olnud kunagi kitsarööpmelise rongiga sõitnud, sest erakodu alevisse käis laiarööpmeline. Vagun tundus mõõtmete poolest tahta. Ehkki muus osas laiarööpmelise rongivaguniga suurt vahet polnud. Justkui teised tillem koopia. Kolmandas klassis olid puust istepingid vastamisi pinkide vahel lauake. Jaagup tiris oma kerge kuue sisetaskust välja keti küljes rippuva uuri, mida ilmadel esimest korda nägi ja avas selle 10 minutit minekuni aega. Ma lähen vaksali puhvetis, ostan midagi hommikueineks. Rilma teatas, et ta tegi võileibu. Neid jätkub mõlemale. Aga Jaagup ei kuulanud, ta tõusis kärmesti ja kiirustas vagunist välja. Rihma läks veidi ahmi. Järsku ei jõua Jaagup õigeks ajaks tagasi. Vedur rongi ees Puhkis juba õige ägedesti. Ta tõusis ja läks aknast piiluma. Aga Jaagupi sai väga kähku käidud, ta tuli pääs Prants sai pruun paberkott ja keskmise suurusega pudel. Võtsin kassi ja siin on suhkrukringlid, osutas ta paberkotile. Ootame ikka, kui juba sõiduks läheb, ütles Rilma. Mul kere hele, väitis Jaagup vastu. Murdis Prançai otsast tükikese. Ta tegi lahtiga kaljapudeli ettevaatlikult, et vedeliku väljeburskaks. Vedur vilistas kõvasti ja tõmbas vagunid liikuma. Rihma suunas pilgu aknast välja, tõmbas kaardina veel rohkem eemale, et paremini näha. Oli nagu sõidaksid nad kuhugi pikale reisile. Õige Ta ületas rong, Narva maanteesinine, tramm. Vagun number 24, mitte seesama, millega nad tulnud olid. Ootas tõkkepuu taga, et linna poole sõita. Bussi kontuktorina oli ilmal tekkinud harjumus sõidukite numbreid vaadata. Muidu poleks ta ju Erlendi jahu Hugo müssingi teistest äravahetamiseni sarnastest bussidest eraldada osanud. Juba läks sõit edasi Kadrioru majade vahel. Linn oli veel unine, hommikusest kastest niiske. Siinsamas oli Jaagup talle vähem kui kahe ja poole nädala eest selle reisi ettepaneku teinud. Mõeldud, tehtud, kui kummaline juba nad olidki rongis. Vedur Puhkis laugest tõusust üles staadioni juures käänak paremale. Alates paekivist müüridega laohooned, siis äkki kõva Huyge Elogisedes üle Tartu maantee. Vanakraami turul olid hobustega tulijad juba kohal. Varsti paistis teisel pool küljes sõjaväe kalmistu madal kiviaed veel ülesmäge rühkimist. Ja siis kõmistas rong üle silla, mille alla jäid Narva ja Tartu poole suunduvate raudtee liinide päikese käes läikivad niidid. Seejärel veduridepoo, lugematute tillukeste, natuke suuremate auruvedurite ka. Ning juba sõidetegi Tallinn-Väikse kõrge ja uhke raudteejaama varikatus ette. Esimene peatus. Tallinn väiksest tuli rohkemgi inimesi peale kui sadamajaamast. Ja inimesi oli ka nendesarnaseid supelsaksu. Mõned koos lastega. Aga kõik mahtusid mujale ära. Nende istmevahesse ei tundnud kedagi. Jaagu puuris vagunisse sisenejad huviga. Rilmani uudishimulik ei olnud. Igasugune sõitjarahvas oli tema jaoks liiga harilik. Temagi pääses kohvrist söögikraami välja otsima. Aga enne tuli sagine lõpp ära oodata. Hetk hiljem Puhkis rong juba edasi aknast välja. Vaadates loodis Rilmad, hakkab paistma Ülemiste järv. Aga see jäi männimetsa varju. Juba tuli raudtalu maantee, kus üks hobusemees rahulikult vankri kõrval seistes rongi möödumist ootas. Tallinna linn oli lõppenud. Kohe tuli asemele nõmme linn ning liiva ja liival susises kõrvalteel seisev vedur, mis vedas reisivaguneid vastassuunas. Seegi oli siltide järgi Pärnu rong. Jaagup pani tähele, et veduri järel olid rivis ka mõned magamisvagunid. Paksu rahakotiga jõmmkärakat viskavad hilisõhtul Pärnus rongis linade vahele külili ja põõnevad, kuni lähevad hommikul Tallinnas maha seletas ta ilmale. Lihtinimesele pole selline pilet jõukohane, tema istub öö otsa puust pingil ja nuriseb kah kuidagimoodi pambud peal. Liival oli samuti pealetulijaid. Jaagup jälgis neidki hoolega. Pärast Liivat loksus rong üksluise männimetsa vahel. Nüüd oli parim aegseeminguga alustada. Rilma pakkus Jaagupile keedetud mune ja kohe laksatas meelde, et ta ei olnud kuula kaasa võtnud. Tal oli selle pärast piinlik. Jaagup kinnitas, et ta ei tunne soolast puudust. Munad meeldivatele väga ning asus kohe ühte koorima. Niisama suure mõnuga mugis Jaagupgaar ilma võileiba. Ja ega ilma ise ka tagasi hoidnud. Kõht on kõige parem kokk, armastas ema ikka öelda, kui lapsed isuga sõid. Jaagupi Prançaie suhkrukringlid kadusid kõige otsa. Ainult ilma joogipudeli ei esialgu puutumata. Sakust tuli peale üks vanem naisterahvas, kes istus nendel atrisse pingiotsale Rilma kõrvale. Ma ei sega teid kauaks. Ainult kappa kohineni vihmasta. Naisel oli kaasas korv, milles olid riidel küülikud kaks või kolm tükki. Küülikud püüdsid oma nina ja silmi riide alt välja ajada, aga naine katistad kohe uuesti kinni. Rihmale tegi see nalja. Ta oli loomi alati armastanud. Rong sõitis Kohilast välja, naine nende kõrvalt oli lahkunud mõnede inimeste vagunist veel nende lähedal tukkus ainult üks keskealine naine. Lastega seltskondi suvitajate paaristusid, kaugemal. Vaguni teises otsas mängisid kaks meest ennastunustavalt kaarte. Kaardid käisid flirtse pirts vastu, lauda. Oli üle vaguni kuulda. Jaagub vaatas kõrget suitsu, ajavad paberivabriku korstnat, mis pikkamööda metsa varju kadus. Seda maad ootab suur tulevik, kui ta kapitalismi ahelad oma küljest lahti rebib, lausus Jaagup korstnat pilguga saates. See on hoopis uus maa, kas usud ilma? Mina ei oska midagi uskuda. Vastasele ilma. Kui kodanlaste võim on kukutatud, siis saab kõik rahva omaks. Vabrikud, tehased, poed, pangad ja kõik muu. Rahvas saab rikkaks, pole rõhu, jäid, pole neid, kes palgast suurema jao enda lahnitsevad. Ka nüüd ei osanud Rilma musta ega valget vastata. Sulle peaks seda kuidagi hästi arusaadavalt seletama, mõtiskles Jaagup paljuski. Me oleme juba tükk aega tuttavad, aga sina oled ikka veel nii tume, et kas nutta ära. Sul justkui polekski tahtmist, et elu paremaks läheks? Miks ei ole? Tõrjus ilma mu elu ongi ju paremaks läinud. Sain Omni puse peale konduktoriks ja sinuga olen ma nüüd ka tuttav. Ma olen palju õnnelikum kui eelmisel suvel. Sa ei saa üldse millestki aru, kõik need on juhuslikud asjaolud võeti konduktoriks, aga kui tahetakse, tehakse jälle lahti. Kapitalist ei keela keegi. Aga kui meil oleks tööliste võim, siis sind lihtsalt ei lastaks lahti. Või teine asi. Kas sa oled oma töö eest antava tasuga rahul, mis linnavalitsus sulle maksab, kas elad sellega jõukalt? Noh, ega ma mõni kuninga, kas tõesti ei ole, aga suurt puudust ka ei tunne. Hiljuti ostsin isegi uued kingad. Ja 15 krooni viisin emale. Ma oskan kokkuhoidlik olla, see on elus peamine vaatjust, kui hoidlik ei andnud ilma vähenõudlikkus Jaagupile rahu. Aga tahaksid paremini elada, kulunud mantli asemele kohe uue osta, mitte seda käänama pöörama, hakata toitvat sööki süüa, korralikus korteris elada. Eks ma ikka tahan. Vaata siis, kuidas PUR suitsu kõrval elavad. Kuidas nad priiskavat Narva, et selline ebavõrdsus tuleb kaotada? Kõik on ühtemoodi inimesed, tööliste riigis on kõik võrdsed, kõik teevad sama palju tööd, kaheksa tundi päevas saavad sellist palka, mis neil inimese moodi elada võimaldab. Muidugi saab ka tööliste riigis sulatamise ahju juures rassiv töömees rohkem raha. Näiteks see, kes poes leiba müüb. Aga kuna kurnejaid enam ei ole, on kõigi teenistusi ikka palju, palju suurem kui vereimejate Eestis. Klaasitööd jätkub kõigile. Tööta töölisi, töörahva riigis ei tunta. Jaagu päevas oma sumadeni ja soris selles natuke. Ta tõi lagedale kollaseks tõmmatud lehtedega kapsaks loetud raamatu, millele oli koolivihiku Pakist kaaned käsitsi ümber õmmeldud. Ent ka see köide oli juba lagunema hakanud. Näe, see on üks raamat, mis põhilisi asju, selgitab Loe ja valmista ennast tuleviku jaoks ette. Kui millestki aru ei saa, küsi aga teistele ära seda raamatut igaks juhuks näita. Uuri siis, kui üksi oled. Ta ulatas raamatu ilmale rihma, kergitas kaant, millel polnud mingit pealkirja. Aga ka sees ei olnud pealkirja pealkirjaga esileht oli kas ära rebitud või muul moel kaduma läinud. Tihedas kirjas tekstis oli palju vahepealkirju, mis oli hea, sest pikki peatükke ilma ei armastanud. Ent samas hakkasid silma võõrade keerulised sõnad, millega tal oli väga lihtne hätta jääda. Peaaegu igal leheküljel äratas tähelepanu kummalise kirjapildiga tundmatu lühend. Proovin seda lugeda, ütles Rilma. Ma olen väga väike lugeja, mu hea sõbranna alevis varem ikka tõimule juturaamatuid. Tema oli suur raamatuneelaja, rääkis mulle, kui heade kaasakiskuvad need on, kui palju ta neid lugedes nutnud oli? Kuulsate kirjanikkude romaanid Berta rukk, kuldselt maaler ja mis nad kõik olid. Aga kui mina mõne neist raamatutest kätte võtsin, siis maadlesin päevas paari leheküljega toime tulla? Ei osanud mina kusagil nutta, lihtsalt ei läinud edasi filme vaadata, siis ma nutan küll. Aga raamatuid jätan pooleli. Andsin sõbratarile tagasi, kiitsin muidugi. Aga ise samal ajal kartsin, et järsku hakkab täpsemalt pärima. Räägi mulle ise, mis seal sees on. Kindlam õppetükkidega läks mul ka siis lausa ludinal, kui ma olin enne hästi kuulanud, mida õpetaja rääkis. Oh sind pilkas, Jaagup, selline labane lektüür, nagu sa sõbranna sulle pakkus, ei ajaks mind mitte nutma, vaid öökima. Aga kui su mõte juba neidki lugedes laiali läks, siis targemate raamatutega võib seda veel rohkem juhtuda. Proovida sa võiksid sellegipoolest, tükki küljest ei võta. Järsku hakkab sind just selline kirjavara huvitama? Rääkida võin ma loomulikult ja ma teengi seda nii või naa. Rääkimine on osa minu elukutsest. Jaagup võttis Rilma laualt lebavad käed oma kätetüdruk, vaatas talle silma. Sa oled täiesti toores puu nagu üks värskelt maa seest välja kasvanud pajuvits. Sind saab veel painutada ja kuulutada. Sellepärast ta mulle meeldidki. Pärnu ka ei oleks saanud enam rohkem keset linna olla. Kui nad pärast Jaagupi kaasa võtmiseks liiga rasked kompsud hoiule andmist ümber nurga keerasid, olid need kohe peatänaval. Uhke, punase maja küljes rippus silt. Hotell Bristol. Wilma kissitas päikese käes silmi. Nad jalutasid aeglaselt piki peatänavat nagu supelsaksad muistlegi. Rilma imetles äride vaateaknaid, mõlemal pool. Nad kõmpima, aga teise otsa välja. See lõppes tagasihoidliku suurusega sk vääri ja parki viivate treppide. Ka kogu selle Aja jooksul ei lausunud Jaagup ühtegi sõna ilmale aga oli piisavalt vaadata, et tema vaikimisest mitte suurt numbrit teha. Trepist ronides mainis Jaagup tasase häälega. Ma pole Pärnus käinud palju aastaid. Siis oli see tühine väike linn. Võta teadmiseks, minul olid eeskujuks Rogradi mastaabid. Ma tulin vanematega Eestisse alles siis, kui revolutsiooniks läks. Tallinn tol ajal Revel oli samuti pisike unine provintsilinn, mis siis veel Pärnust rääkida. Ega ta nüüdki palju suuremaks läinud ole, aga edelamaks küll. Pärnu kodanlus rikkaks saanud ja nina püsti ajanud. Üks trumpab teist üle. Töörahva riigis seda ei ole. Kui kõik on võrdsed ja kui kellelgi pole mittetöist tulu, siis pole üle trumpamisele mõtet. Üleval vaatasid nad hõbepajud vahelt Vallikraavi triiksiledat vett. Jaagup pöördus, uuris ümbrust. Jalutame siin ringi, võib-olla patseerib siin veel mõni mees, kelle välimus mulle midagi ütleb. Rääkima me kellegagi ei hakka, ootame kella 11 ära, kui vaja, tiirutame natuke kauemgi. Hommikusele rajal oli pargiteedel kõndijaid vähe. Mõni bonne vankris sülelapsega noored tüdrukud vallatu taksikoeraga. Nõnda väheste inimeste hulgast võib Jaagup oma tuttava juba kaugelt ära tunda. Mõttes ilma. Kui kell oli juba kindlasti 11 läbi, pomises Jaagup omaette. Paistab tõesti, et siin meid keegi näha ei taha. Võtame teadmiseks, aga silmad hoiame endiselt lahti. Näis, et oodatava inimese tulemata jätmine meest suuremat ei pahandanud. Pigem oli Jaagupi nägu rahulolev. Võiks isegi öelda, et õnnelik ilma oleks tahtnud kangesti küsida, keda Jaagup nii pikisilmi ootas. Aga kuna ta kaaslane oli kogu selle tiirutamise oli väga endasse süüvinud, tundus tema segamine liiati igasuguste küsimuste esitamine Rilma meelest kohatu. Lõpuks hakkas Jaagupisse rääkima, tuleks justkui nüüdsama taevastes sfäärides maa peale astunud või unest ärganud. Ma sain aru, et sa vist tahad merre suplema minna? Küsisin Jaagup ja vaatas rihmale otsa. Tahan küll. Rihma oleks olnud valmis peaaegu õhku hüppama. Meil on umbes poolteist tundi pliiaega, siis tuleb meil kuursaali lähedale sattuda, aga vahepeal ongi hea suplemas käia, pea märjaks teha. Kas sul rannaline on kaasas? Silma võpatas. Loomulikult ei olnud. Tal ei olnud see pähegi tulnud ja ega tal poleks supellina võtta olnudki. Koduses jõe ääres kuivatasid nad end lihtsate kodus õmmeldud käterättidega. Ja kui tahtsid muru peal istet võtta, vedasid vana teki kaasa. Ta oli kaasa võtnud supelriided, aga supelnina peale polnud mõelnudki. Pole midagi, ostame, siis on sul Pärnust üks asi mälestuseks kaasa võtta. Mis maksab? Pabistas Rilma. Ära muretse. Vastes Jaagup, see on reisikulude sees, mille ma lubasin enda kanda võtta. Nad keerasid linna poole tagasi, küsisid ühelt vastu jalutanud koduproualt teed ja astusid ärisse kauba hulgas müüdiga, rannatarbeid. Rilma poleks kuidagi tahtnud rannaliivalt nii kiiresti ära tulla. Ta oli ujunud ja sulistanud tükk aega meres hulpinud kergetel lainetel ja kuivatanud siis liiva peal päikeseõhuga käes oma keha. Istunud Jaagupiga kõrvuti uhiuue mee kollase supellina peal. Alguses oli rihma natuke piinlik, sest ta oli teiste teisitajate kõrval valge nagu lubjapiip. Aga varsti unustas ta selle. Ta vaatas ümber tihavat elu ning oleks tahtnud kaasa teha kõike, mida nägi palli taguda, rööbaspuudel, turnida korvtoolis istudes külma jäätist limpsida. Kuid Jaagup kiirustas tagant. Poolteist tundi oli läinud, kui linnutiivul Rilma juuksed olid märjad ja ta kuivatas neid rannaline otsaga veel pargipingil istudes. Scotti meelest sobis seda teha küll, mis sest, et uhked supelsaksad lähedalt mööda seerisid. Silmanurgast nägi tüdruk, et mudaravila poolt läheneb nende pingi suunas üks rahuloleva olekuga mees. Tal oli jalutuskepp käes ja palavast ilmast hoolimata ülikond seljas. Teises käes hoidis mees ajalehte ja vehkis sellega endale tuult. Pingi juurde jõudes kummardus ta kergelt, tervitas ja küsis. Teil on, mis siin otsa peal ruumi, kas ma tohin igal pool mujal kõrvetav päike istuda, aga vastas Jaagup lahket. Me võime ennast veidi koomale tõmmata. Mees tänas laialt naeratades Partsatas istuma ja volti ajalehe lahti ning võitis rinnataskust. Prillid. Mõnda aega lehe pealkiri uurinud, pomises ta pooliti omaette pooliti Jaagupi poole. Enam pole vist kahtlust. Sõda tuleb. Küsimus on ainult selles, kas täna, homme või alles ülehomme. Iga kord, kui ma sõitungi lahti teen, tunnen sees mingit ise päralikku ärevust. Kui tõesti lahti läheb, siis on mujalt juba enne kuulda, kui lehest poetas Jaagup. Teil on õigus. Aga ajalehes on kõik need rahutuks ajavad üksikasjad koos ja kõrvuti. Arukas inimene tunneb ära, et mõni neist võib ühel heal päeval roopa suure püssirohu tünnis sütikuks saada. Pärasanšlisse on igal juhul täitsa kindel, et tagasiminekut enam ei ole. Jääb ainult ära oodata, missuguse ertshertsogi mõrvamine nüüd otsustavaks saab. Tšehhoslovakkias pidavat juba mobiliseeritama. Saksa on oma väed piiri äärde toonud. Inglased saatsid rankimanni sobitama tühi töö ja vaimu närimine. Just sealt kõige mustemad pilved taevasse tõusmas. Enesestki mõista, nõustus Jaagup. See suvi on nii hirmus palav ja põuane, et mulle tuleb tahtmata meelde 14. aasta suvi siis valitsus ka üleüldine leitsakus tingitud loidus. Keegi ei tahtnud mõelda kaugemale kui ülehomne päev. Seesama kuumus tekitab tunde, et juba mõne päeva pärast võib meie unistav suvituslinn näha välja hoopis teistsugune. Mis tuleb. Parem on olla ette valmistatud kasvõi mõtetes. Pingiotsal istunud mees silmitses mõnda aega kokkumurtud lehte oma käes ja vaikis. Siis jätkas juttu. Oh ilmasel muidki asju, mis mõtted rahutuks teevad. Mina olen kogu aeg huvi ja entusiasmiga jälginud kultuuri arengut meist ida pool asuval suurel maal. Vastukaaluks sellele masendavale, mis läänest peale pressib, on seal midagi väärseks pidada. Aga kui kusagil on midagi head, siis alati ka neid, kes tahavad sellele oma kitsaid huvisid teenides tükati peale pritsida. Meie kodanikes lehtedes ei taha kohtuprotsesside ümber üles keerutatud mul kuidagimoodi lõppu tulla. Võiks käega lüüa ja mõelda, et kirjutagu mida tahavad. Aga selle tulemusel on mõned, kes muidu minu muret Euroopas areneva üle täiesti jagavad, selle küsimuse juures tagasi tõmmanud ja vakka jäänud naised Moody. Mõistan kahtlejaid. Kui selgub, et senimaani laitmatu renomee ega inimesed pole äkitselt need, kes nad veel hiljaaegu olid. Koletud vandenõud, millesse nad on mässitud. Väga segased tunded võivad tekkida.