Ilma, kes rohkem pargiteel kõndivaid perekondi jälgis, kui kahe mehe juttu tähele pani tundis äkki, et tema kõrval lõdvas poosis istunud Jaagup kohendasin sirgu. Tõesti, mõtlete juba minema hakata? Oli tütarlaps segaduses. Ta heitis pilgu Jaagupi poole. Lahkuda Jaagup siiski kavatsenud, ent mehe kehahoiak muutunud jäigaks. Selline olid alati siis, kui ta midagi tähtsat selgitas. Mida te tahate? Ajalehtedest, mis on täielikult propagandatalituse teenistuses? Küsis Jaagup kiretult, aga kindlalt. Minul kahtlusi ei ole, et kõik, mis ida pool tehakse, on õigustatud ja õiguspärane. Selle taga, millest te räägite, on lihtsalt allikate puudub minekust usaldusväärseid teateid hankida. Vastasel korral ei kahtleks keegi teateid, muidugimõista kogutakse nii, kuidas kellelgi võimalik lauses võõras kelle rahuliku pool mõtisklevad tooni Jaagupi väitlevam laadi kõigutanud. Raadiolainetel tuleb juttu, mis tihti on propagandatalituse eeskavale risti vastupidine. Minusugustele õpetas tsaariaegne gümnaasium vene, saksa ja prantsuse keele vabalt kätte. Saksa raadiot pole ma enam ammu kuulanud maid, aluseda, haukumist aga mõnda ja ma kuulan huviga lausa iga päev. Ja ma kipun arvama, et seda teevad veel väga paljud materjali puuduses vaevlev vististi mitte keegi. Kuid ikkagi see, mis kurvastab teinekord lausa marru ajab on üksmeele puudumine nendes asjades. Ja siin pole küsimus mitte minus, kes ma oskan, propaganda nõksud läbi näha vaidlust heades inimestes, keda ma tunnen. Vaadake, vee segamist tuleb ette isegi prantsuse edu meelsetes ajakirjades, mis meie ringkonna aeg-ajalt kätte satuvad. Võtke see sõnumite tänases Päevalehes. Propagandatalituse kõrvad muidugi paistavad koodi sisepärineb Pravdast Nõukogude raadiost. Alles hilja praegu kohtute komissari ametit pidanud Kurilenko istuvad, lub Janka vanglas ja Vossenski koguvad tema vastu süüdistusi. Tahaks silmad kõvasti kinni pigistada ja mõelda, et ma pole niisuguseid kirjaridu kunagi näinud. Aru neile, kes tunnevad, et nad võtavad sealseid asju kuidagi isiklikult teevad sellised juhtumised ränka valu. Kuna uue elu rajamisele ollakse pikalt pöialt hoitud. Küsitakse, kuidas nii äkki ja ühekorraga. Jaagup vahetas uuesti poosi. Ja kodanlastele võib see ehk peamurdmist põhjustada. Ma ei tea, mida Gredenko täpselt teinud on. Aga kui uuritakse, siis võib oletada, et varsti saadakse teada. Õige hõlma ei hakka keegi, selles olen ma kaljukindlalt veendunud. Olin hiljuti vanade kaasvõitlejatega ühenduses, nende seas pole mingit kahtlemist. Ma ei oska teile ütelda, miks nii järsku ja palju korraga. Või ainult arvata, et äraandjate paljastamine pole mitte kusagil lihtne ja kiire tegemine. Tuleb kaua jälgida, et asi oleks kindel ja siis teolt tabada. Üks niit viib lõpuks teiseni. Nii on vist sel korral juhtunudki. Enamik on ju vabatahtlikult süü omaks võtnud. Võib-olla sellepärast, et meil on siiski säilinud see pisku teadmine, et sotsialismi võidutee paratamatust ei ole võimalik väärata. Nad pole ju rumalad. Ajaloolise materialismi tõed on neile ülihästi teada. Võib oletada, et just see põhjustab nii otsesed enesepaljastused. Vanem mees lehvitas endale tuult ja oli mõne minuti vaka. Te kinnitate mu enda kõige sügavamat äratundmist sõnasta seejärel leebelt. Muidugimõista pole neil tublidel kaaslastel, kellega mul on sel teemal juttu olnud, muretsemiseks põhjust kui nad elavad niisuguses maailmas, kus teab alatasa kõiges kahtlema. Seetõttu võib juhtuda. Teate, pole midagi hullemat kui üx igavene kahevahel olek. Selle tõttu olen ma juba ammu võtnud positsiooni. Mina lihtsalt ei kahtle. Inimene peab uskuma ideaalidesse, muidu pole siin hädaorus elamisel mõtet. Niisiis te ise ei kahtle siis vähemalgi määral, ma mõtlen laiemalt, ühiste eesmärkide teenimine peab tähendama täielikku usaldust? Ei, muidugi mitte, vastas Jaagupi vestluskaaslane ja pühkis suure valge taskurätiga oma otsaesist ja pealage. Ma ei ole ise mitte kunagi tõsiselt kahelnud. Ma olen alati olnud tulevikuusku via lootusrikas ka praegusel ajal, kui sõjaoht on nii suur. Muide, kui teil juhtub mahti olema, siis järsku te saate täna õhtupoolikul koos nägusa neiuga minu majast läbi astuda. Oleks hea meel teile teed ja mõnda suupistet pakkuda. Alates kella kuuest olete oodatud. Rilma heitis mehe poole pilgu, räägiti ju ka temast. Tänan teid. Ma ei ütle otseselt ära, aga ma ei luba ka midagi kindlat. Lastes Jaagup. Loomulikult see kutse oli nii muuseas eksprompt. Aga ma ootan ikka. Vilmsi tänav vaatas ringi nagu inimene, kes on kõiki meeli haarava tegevuse tõttu unustanud, kus ta parajasti viibib ning seetõttu ütlen, et maja number, mida ta samuti mainis ilma kõrvu. Aga paistis, et Jaagup kuulis sest korraldada ebalunud. Peab vist minema hakkama, jätkas mees. Vajan huvitavaid inimesi kohata. Lehte võib kodus lugeda head päeva. Head päeva. Ülikonnas härra krampis jalutuskepile toetudes eemale. Ril maja. Jaagup jäid pingile edasi istuma. Kas said juuksed kuivaks? Küsis Jaagup ilmalt. Aga muidugi selle ajaga. Mul pole ju kuigi paksud juuksed. Ja pikkust pole neil ka. Need on ammu kuivad. Siis võime edasi minna. Me oleme ju suvitamas. Viimane lause Liiveldud muigamisi. Nad tõusid. Kas sa vaatasid seda meest? Uuris Jaagup, kui pink oli jäänud kuursaali nurga taha. Tema ei kahtle. Mis ta siis seletab, kui ta ei kahtle? Sellistega, tuleb mul asja ajada pahempoolse maailmavaatega PUR sui. Mehel on raha kui raba. Aga ise unistab sotsialistlikust maailmakorrast. Arusaamatu, kas pole? Nojah, ta oli kunagi kõva Esserride tegelane oportunism. Ja selleks on ta jäänudki vähemalt tõsiste revolutsionääride silmis. Aga mehikese positsioon progressiivse haritlaskonna hulgas on silmapaistev, see loeb taktika. Rilma kehitas õlgu. Tema ei taibanud neist asjust midagi. Jaagup tegi teist juttu. Ta küsis Rilmad, kas tal on kõht tühi. Sel juhul võiksid nad kesklinna poole jalutada ja vaadata, kas kusagil turu lähedal, nii ta oletas, on mõni koht, kust saab lihtsalt iga taevalõunat. Söögitaldriku taga rääkis Rilma Jaagupile suvist veel kord merelainetes lustida. See on väga tore mõte, aga või midagi muud, sõnas Jaagup heakskiitvalt. Mulle endale kipubki kogu aeg meelest ära minema, et me tulime ju suvitama. Päike õnneks veel niipealuu ja ei lähe. Ja pärast kella muut ma mõtlen, et sellesserry kutse tuleb vastu võtta, kasutada võimalust temaga lähemalt tutvuda. Inimese kodu ütleb tema kohta mõningaid rohkem kui ta mesimagus jutt, et kui nad olid lõpetanud ja Jaagup mõned mündid lauale jätnud seal ilma teadamisse Jaagupi mainitud midagi muud tegemine tähendas. Nad kõndisid uuesti ranna poole, aga keerasid siis ühele põikisuunalisele puiesteele. Selle ääres olid iga natukese maa tagant istepingid. Minusse jäävad kohad olid enamjaolt hõivatud. Seal Olesklesid peamiselt vanemad, daamid. Uhked ja õhulised suvekübarad peas. Jaagup ütles ilmale, et too istuks ühele vabale pingile. Ta ise lubas teha väikese tiiru ja kümnekonna minuti pärast tagasi tulla. Tema kontrolligu ega keegi tal kannul ei käi, kuid vaadaku seda nii muuseas, et aru ei saadaks. Rilma oli saadud ülesandest veidi üllatunud, aga tal polnud midagi jalapuhkamise vastu. Veel vähem selle vastu, et Jaagupit veidi aidata. Jaagup lehvitas talle justkui lahkuks pikemaks, jättis ta istuma ühele pingile lõõskavas päikese kätte. Mees eemaldus kiiresti ning mugavalt. Kingi seljatoele nõjatuv Rilma jättis oma hajameelse pilgu kahele poole. Talle ei hakanud silma kedagi, kes oleks olnud sedamoodi, et võinuks Jaagupit luurata. Üldse oli too Puiestee rahulikum kui need tänavad, mis suundusid supelranna poole. Kui Jaagup oli silmapiirilt kadunud, lohutas Rilma ümbruse vastu huvi. Pööras näo otse päikese poole, sulges silmad ja mõnules kuumade kiirte käes. Talle olid alati palavad ilmad meeldinud. Ta on tõeline supelsaks, mõtles Rilma endamisi. Suvitaja. Kui mõnus oli. Talle tuli meelde aeg, kui ta kõige nooremale õele ja vennale, kes olid siis päris pisikesed kooliraamatukogust toodud raamatuid ette luges. Ühe pealkiri oli raudteesõit ja paljukordsest lugemisest olid mõned värsid talle sealt pähe kulunud. Nüüd meid hakkas huvitama, kuhu lähme suvitama. Pärnu, Toila, Haapsallu, Saaremaale, Matsallu. Nende pere käinud mitte kunagi suvitamas, isegi säärane mõte oli lastele võõras. Raamatut põngerjad talle ette lugedes oli rihma mõelnud teistsugustest inimestest, nendest, kes huvitavad ja on väga õnnelikud. Ja need olid ilma ise suvitaja Pärnus. Just nõnda nagu lasteraamatu luuleridades. See oli väga meeldiv tunne. Vahetevahel, kui ta kuulis kellegi samme mööda kivipuruga kaetud kõnniteed lähenemas, viidutas ta silmi. Möödusid perekonnad, paarid käe alt kinni, vanemad inimesed kandsid päikesevarje. Lõpuks tundis Rilmad, hakkab liiga palav. Ta tõusis, võttis oma kohvrikese käte ja kõndis puiesteel edasi-tagasi. Oli tunda leebet tuulekest, päikesepaiste vaheldus ümaraks pügatud pärnade varjuga. Natukese aja pärast märkas ta Jaagupit tagasi tulevat. Jaagup tuli teiselt poolt ja kõndis tänava vastasküljel. Rilma, istus uuesti maha ja sirutas jalad välja. Ta ei teadnud, kas ta pidi ka nüüd võimalike jälitajaid passima ja seepärast ei vaadanud ta väga Jaagupi poole, küll aga mujale. Ka Jaagup ei teinud temast välja. Läks hoopis mööda järgmise tänava nurgani, tuli seal üle tee ja kõndis siis õiget allee serva pidi tagasi. Ta peatus rihma juures ja istus pingile. Jaagupi kätt oli siginenud, värske Päevaleht. Käis ajalehte ostmas, mõtles Rilma muigega. Ei tea, miks me seda linnas söömas käies ei oleks võinud teha. Noh, ega nuhkemist ei olnud? Küsis Jaagup. Ei, mina küll ei märganud. Vaata, seal on varjus ka üks pink, peaaegu vaba. Osutas Jaagub pingile, millel istus valgete pükste ja peaaegu sama valge särgiga paks mees. Lähme sinna. Nad istusid pingi teisele otsale rihma ääre peale Jaagup võõra mehe ja tema vahele. Priske mees võttis peast oma moodsa suvekaabu ja pühkis taskurätiga otsaesiselt higi. Seejärel tegi ta kaabuga endale natuke tuult. Tänavune kuumus ei anna karvavõrdki järele. Baltisakslastele see muidugi meeldib. Ka Jaagup tegi endale ajalehega tuult ja kuigi mees oli rääkinud rohkem omaette Pilles Jaagup Omalt poolt sakslastele kindlasti. Eks me oleme täna kah poolenisti suvitussaksad. Tahtsin neiule Pärnut näidata, olen ise siitkandist pärit sattuski selline ilm, mis noortele daamidele väga meeldib. Vaatas mujale. Talle ei meeldinud, kui temast räägiti. Mille pagana pärast pidi Jaagup selle võõra mehega juttu tegema. Aga Jaagupil paistis just see plaanis olevat. Jah, vana elupaika tuleb meeles pidada, minuga on sama asjalugu, suvel kisub ikka kodukandi poole, siin on õhk kuidagi lahedam kui ülikoolilinnas keset südamaad. Suur suvitama pole, jalutan lihtsalt linna peal, kogun mõtteid. Eks ta ole, nentis Jaagup. Põhiliselt vaen mõtteid toimetulemise üle pika toimetulemise üle. Nii enese ja perekonna toimetulemise üle, mis ei ole momendil nii väga hirmuäratav kui nende toimetulemise üle, keda ma enda ümber näen. Jätkas mees, pööras nüüd ennast Jaagute poole. Minu teema on olnud agul. Jaagulis on väga palju ületamatuid muresid. Asjalood on ikka väga kurvad, et mitte veel halvemini öelda. Kuidas ja kas üldse kord selgemasse vett Ta jõuab. Võib-olla tullakse viimaks mõttele, et rahvas peab oma saatuse ise oma kätte võtma. Vastas Jaagup vaikselt ja otsekui muuseas. Rilma imestas. Vahel oli Jaagup nii ettevaatlik ja nüüd hakkas võhivõõrastega poliitikast rääkima. Aga siis koitis talle, et võib-olla polnudki tolle mehe käitumine juhuslikult nõnda sarnane ennelõunal kohatud mehe omaga. Võib-olla oli Jaagupile selle mehega kokkusaamine ette määratud, siis polnud jutus midagi iseäralikku. Jaagupi ameti ongi poliitika. Kummaline mõelda kellelegi ametan poliitika meelisklasse ilma. See oli mõte, mida ta oli korduvalt hoiatanud sest just selle tõsiasja pärast oli tal Jaagupit raskema vanematele tutvustada. Nemad hindasid inimesi tulusa või vähemalt sellise ameti pärast, mis igal ajal leiba toob. Aga mis tulu toob poliitika? Sellele küsimusele ei osanud Rilma vastata. Kui kell hakkas kuuele lähenema, käskis Jaagup silmal ennast riidesse panna ning nad läksid otsima hommikul kohatud härra elamist. Vilmsi tänav kus selle Renegaadi nimega tänav küll olla võib? Pomises Jaagup. Siiski ei pidanud nad kelleltki küsima. Ühel tänavanurgal nad lihtsalt nägid otsitud silti. Tohter, nagu Jaagub mehe kohta ütles, elas uhkes majas nii uhkes, et see jahmatas neid mõlemaid. Nad helistasid elektrikella ning varsti avas teenijanna neile ukse. Tere, tere. Oodatakse juba, palun astuge edasi. Ütles naine lahkelt. Neid juhatati trepist üles. Peremees oli külalistele ülemisele trepiotsale vastu tulnud. Jaagupi suruste kätt nagu vanal sõbral kar ilma vastu oli ta väga soe. Astume siiapoole, suunas peremees oma külalisi. Kui on väike intiimsem seltskond, siis me joome teed ülemisel verandal. Täna pole isegi mu abikaasat. Kui ma koju tulin, ütles ta, et tal oli kohalike daamidega kella viie teele minek ammu kokku lepitud. Minul polnud selle peale enam midagi kosta. Ilma Jaagup sattusid suurde ruumi, mille ühe seina moodustasid peaaegu maani ulatuvad paljude ruutudega aknad. Seal seisis tavalisest söögilauast madalam ümmargune laud ja laua ümber uhked vanaaegsed, nikerdatud kantidega pehmed leen, toolid. Külgseinal rippus üks väga suur massiivse kuldraamiga pilt. Sinna oli pealetükkivalt teravate värvidega maalitud kellelegi mehe portree. Kuna maalitud mehel oli samasugune kiilaspea nagu nende vastuvõtjal, arvas Rilmad. Küllap pilt kujutabki peremeest ennast ainult palju nooremalt kui praegu. Akende all oli eraldiseisvate postamentide otsas palju toalilli. Kõige uhkem oli aga põrandal seisvast kogukast potist välja kasvav hiiglaslike lehtedega taim. See oli kas palm või hoopis kummipuu. Oli kuulnud, et jõukate inimeste elutubades on vahel palmid ja kummipuud. Aga mismoodi need õieti välja näevad, seda ta ei teadnud. Võib-olla see ei olnudki palm või kummipuu hoopis midagi muud. Neil paluti lauda istuda ning Jaagup Jer ilma võtsidki vanaaegsetel toolidel istet. Peremees sättis end nende vastu. Tema nägu oli pidevalt naerul. Aga see ei olnud tehtud naeratus. Paistis, et ta on tõesti väga heatahtlik inimene. Teenijanna võttis puhvetkapist õhkkonnast portselanist, teetassid ja asetas need lauale. Järgnesid suhkrutoos ja hõbedased suhkrutangid ning igaühe alustassi servale tilluke monogrammiga. Lusikas. Teekann värskelt tõmmanud teega. Mõne hetke pärast köögist. Vahepeal pakkus peremees suus sulavaid küpsiseid. Rilma polnud kunagi sellises nooblist salongis viibinud. Ta silmad jälgisid kõik ahnelt. Nii seda, kuidas teenijanna teed valas kui ka seda, kuidas peremees Jaagup vaikselt vestlesid. Ta libistas pilgu ülemustrilise tapeedi uhkete baaside riiuli servadel. Imetles potililli, millest mõned õitsesid. Ümbritseb, oli nii hele ja õhuline, et raske oli uskuda, et see on päriselt olemas. Kangesti oli tunnetanud toimuvat kinos. Ta poleks sugugi imestunud, kui ühel hetkel oleksid kusagilt välja ilmunud sonett MacDonald, Nelson, Edi ning Liu ainult tantsides üle põranda. Aga siis kõnetas naeratav peremees teda ja seda ei oleks saanud kinos juhtuda. Ilma sai aru, et küsiti Pärnus esimest korda. Päris esimest jah, ütles ta õhetama, viies. Ma ei ole üldse reisinud sõitnud ainult Tallinna kodualevi vahet. Vabandust, nüüd on see juba linn. Jaagup mainis, et Rilma sõidab bussi Konduktorina mööda Tallinna ringi ning paistis, et peremees oli selle üle vähegi imestunud. Rilma tundis ennast pilgatuna. Sellises peenes kohas poleks vaja olnud tema tööst juttu teha. Mina mõtlesin, et neidis on tudeng, märkis peremees. Kui valesti on siin maailmas paljud asjad. Need, kes peaksid õppima, on sunnitud tegema prostat tööd. Te oleksite ju tahtnud õppida? Küsis ta ilma käest. Noogutas. Küsimus oli talle ootamatu. Ilma ei olnud sellele mõelnud. Siis oleks ta ju pidanud kõigepealt gümnaasiumi minema. Ta oli kogu elu teadnud, et ta tuleb hakata nii ruttu kui võimalik endale ise elatist teenima. Nõnda olid ka kõik teised tema ümber teinud. Tema isa oli mitu korda arvamust avaldanud, et need, kes oma lapsed kusagile õppima saadavad tahavad sellega ainult uhkeldada ja suurustada. Polnud ju koolitatud inimese leib kergem midagi tulema kui lihtsa inimese oma. Vähemasti igatahes nii isa sest tööta haritlastelt kirjutati lehtedes päris tihti. Aga peremees oli juba teemat vahetanud, tähelepanu oli rihma pealt mujale liikunud. Nüüd seletas peremees Jaagupile, et talle on siginenud päris kenake kollektsioon raamatutest, kus kirjeldatakse Nõukogude Venemaa külastamise muljeid. Ma loen kõige parema meelega prantsuse keeles, pajatas ta. Saksa keel on Joharjunumgi, aga prantsuse keel lihtsalt meeldib mulle rohkem. Ja palju prantslasi on oma Venemaakülastustest väga huvitavalt kirjutanud. Muuseas isegi ühte Peeennalt no toredad kirjatööd sellel teemal lugesin ma prantsuse keeles. Mu hea tuttav saatis mulle Pariisist, see ilmus seal tõlgitult. Peremeest teisest toast, mõned köited näitamiseks, ta leidis need väga kiiresti. Küllap olid kas varem valmis pandud või olid need tõesti iga päev käepärast. Raamatuid üksteise järel Jaagupi ette asetades nimetas ta nende autorite nimesid, millest mõni oli isegi ilma kõrvale tuttav nagu näiteks dolland. Nende emakeeleõpetaja oli teadnud, et paljud äikalevi lapsed kaugemale õppima ei lähe ja rääkinud sellepärast tundides veidi rohkem kui kooliõpikus oli. Mina prantsuse keelt ei mõista, ütles Jaagup raamatuid ühest kuhjast teise tõstes. Aga mulle pole ka vaja tõestada midagi, mis Nõukogude Liitu puutub. Tahaks seda maad ainult oma silmaga näha, väga tahaks. Ma olen kahel korral sealset elu vaatamas käinud, kostis võõrustaja näost särades. Aga teate, väga huvitav on oma ja teiste kogetut võrrelda. Ma loen neid raamatuid peaasjalikult just sellepärast. Üht-teist tuleb jälle selgesti meelde. Enne revolutsiooni lasin ma Venemaal päris hea, mitu aastat. Ma hindan venelasi väga. Vist mainisin juba, kuulen päris tihti Leningradi raadiot. Ma olen kõikidest nende kultuuri saavutustest küllaltki hästi informeeritud ja muust muidugi ka. Jaagup noogutas. Ta ilme oli selginenud. Majaperemees jätkas. Oh, kuidas ma tahaksin loota, et mu noorusideaalid veel minu ja ka meie maakamaral ellu viiakse. Millal küll saavad võimumeeste asemel halvasti haritud ja rahvale mõtlevad inimesed riiki juhtima? Kui narrid olid mõned omaaegsed head sõbrad, kes oletasid, et Eesti kodanlus on midagi paremat kui tsaariaegsed võimud või balti parunid. Rahvuslik pimesilmsus, seal lausa jälk. Mõnikord mõtlen, et ma põlgan eestlase ainult selle pärast, et nad on mõelnud välja sellise nähtuse nagu eestlus. Võimumehed istuvad alati, kantsik käes, lihtinimese kukil käänevad ja väänavad vabade inimeste mõtteid just niisugusesse suunda, kuidas neile kasulik on? Vaadake vaid, kuidas kultuur ja kunst on tänapäeva venes soodustatud kunstnikud, luuletajad ja kirjanikud on seal väga lugupeetud. Nende töö eest makstakse hiilgavat tasu. Nad ei pea ennast mitte millestki ilma jätma. Nad on ainukesed aristokraadid, kui nii tohib öelda, kes seal olemas on. Teie noorpõlve idea maalide täideminek ei pea olema kuigi kaugel, märkis Jaagup mõtlikult. Tuleb ainult targalt tegutseda. Kõik edumeelsed inimesed on selle tõttu väga vajalikud. Peremees jättis nendega hüvasti nagu vanade heade tuttavatega. Ta surus pikalt nii Jaagupi kui kar ilma kätt. Mul oli väga tore teid võõrustada. Ma loodan, et te satute jälle Pärnusse. Olid ta sõnad, kui nad välisuksest välja astusid. Kõnniteel maja ees Jaagub peatus ja vaatas keti otsas rippuvat uuri. Ta tahtis rihmale midagi öelda. Aga just sel hetkel kiirustas seisvatest möödeks suviselt riietatud noormees. Ja lasi nende äsjase võõrustaja ukse taga ägedesti kella. Teenijanna tegi talle lahti. Pagan küll, pomises Jaagup sulguva ukse poole, põrnitses. Mul jäi üks asi tollelt suurustajalt küsimata. Mõtlesin just, jätan su hetkeks siia hoolitsele kõndima. Kahekesi pole mõtet tagasi minna. Aga nüüd tormaja ette. Nad seisid mõne viivu niisama. Siis vaatas Jaagub uuesti kella ja ütles, et ta läheb, uuriks teenijalt, kas peremehel võtab tolle külalisega tegelemine kaua aega. Nõnda helistas Jaagup omakorda ja varsti lastiga tema uksest sisse.